Kasupere kui alternatiiv vanemliku hoolitsuseta lastele - bakalaureusetöö, Marita Ilmoja

Eestis kasvab ligi 6000 last, kes on pidanud üle elama oma päriskodu kaotuse. Nad
kasvavad kas asendusperes, hoolekandeasutuses või mujal. Selle arvu taga on konkreetsed lapsed oma elukogemustega, oma päriskodu peeglina.
2001.aasta lõpul oli perekondades hooldamisel 1000 last, neist 508 poissi ja 492 tüdrukut. 2001.aasta lõpul perekondades hooldamisel olnud lastest oli arvestuslikult 10 000 lapse kohta perekondades hooldamisel 33 last. Suurim oli see näitaja Võrumaal (85), järgnesid Järvamaa (74) ja Viljandimaa (63). Kokku võeti 2001.aasta jooksul perekondadesse hooldamisele 463 last (Tabel 3.1.), kellest enamuse (82,5% ehk 382 last) moodustasid kooliealised lapsed (7-17 aastased). Eelkooliealiste laste osatähtsus oli seega vaid 17,5% laste üldarvust. Nagu tabelist nähtub, on perekondadesse hooldamisele võetud laste arv aasta-aastalt suurenenud, olles saavutanud haripunkti 2000.aastal ja langenud taas 100 võrra 2001.aastaks. Siiski on peredes hooldusel olevate laste arv hetkel suurim, võrreldes eelolevate aastatega.
Kõige enam lapsi ehk 67,6% võeti perekondadesse hooldamisele bioloogilisest perekonnast ning hooldamisele võetud lastest vaid 61 olid täisorvud. Laste hoolekandeasutustest võeti hooldusele vaid 44 last. Kuigi perekonnas hooldamine on jõudsalt arenev alternatiiv lastekodule ja peaks olema mõeldud siiski lastekodulastele, on siiski enamus lapsi võetud hooldusele bioloogilisest perekonnast
Perekonnas hooldamisel olevatest lastest paigutati bioloogilisse perekonda tagasi 68 last, teise hooldusperesse paigutati 22 last ja laste hoolekandeasutusse 42 last. Eestkostja või lapsendaja peresse paigutati 116 perekonnas hooldusel olevast lapsest.

Tabel 3.1. Perekonnas hooldamine 1995, 1997, 2000 ja 2001. aastal. (Sotsiaalministeerium 2002)

	1995	1997	2000	2001
Võeti perekonda hooldada	138	138	574	463
Alla 7.aastaseid	-	32	104	81
Üle 7.aastaseid	-	106	470	382
Oli aruande aasta lõpuks arvel	212	165	915	1000

Oma pärisperes on kasulast enamasti saatnud kodus valitsev jõhkrus, hoolimatus, külmus, valed, tülid ja solvangud. Lapsed on tunda saanud ülekohut ja allasurutust, pidanud võitlema armastuse ja austuse eest.
Turvalisuse puudumise tõttu on neil suhtlemisraskused omaealistega, vaimsete võimete areng on aeglustunud, enesehinnang on madal, nad on kas passiivsed või agressiivsed. Küllalt sageli on nende vanematele kleebitud sildid kleepunud lastelegi, sellele on lisandunud täiskasvanute ja kaaslaste halvustav suhtumine nii lasteaias, koolis kui ka väljaspool kooli. Sellisest kodust lahutatud laps on sageli kaotanud usu nii endasse kui teistesse ja seepärast saadab teda kolm kogemust: ära usalda, ära räägi, ära tunne. (Haruoja 1999).

On hea, kui õnnestub leida lapsele kasupere. See annab talle võimaluse kasvada normaalses kodus. Et laps taas hakkaks tundma, usaldama ja rääkima, on vaja kasuvanemate oskuslikku ja tundlikku suhtlemist lapsega.
Lapse negatiivseid elukogemusi ei saa olematuks muuta, küll aga saab need lapsele mõistetavaks rääkida, lahti seletada, aidata lapsel temale arusaadaval viisil hüvasti jätta hirme tekitanud minevikuga. Selleks et üles ehitada usaldussuhet, läheb vaja palju täiskasvanute aega, tarkust, energiat.
Tähtsaim lapse jaoks on aga see, et tema elus on olemas vähemalt üks täiskasvanu, kellele ta võib alati kindel olla, kes teda ei reeda ja piltlikult öeldes, kelle selja tagant ta julgeks maailmale keeltki näidata. (ibd.).

3.1. Asendushooldus seadusandluse taustal

Perekonnas hooldamine on kasupere üks vormidest eestkoste ja lapsendamise kõrval. Perekonnas hooldamise korral osutab perekond alternatiivset sotsiaalteenust lapsele, kes vastasel juhul paigutataks lastekodusse. See protseduur ei nõua vanemlike õiguste äravõtmist ega kohtulikku menetlust.
Perekonnas hooldamist reguleerivad kaks Sotsiaalministeeriumi vastuvõetud õigusakti: Laste riiklik hoolekande kulude katmise kord (1999) ja Perekonnas hooldamise juhend (1995). Esimeses sätestatakse, et riik katab mõlema vanema hoolitsusest ilma jäänud lapse ülalpidamise kulud nii hooldusperekonnas kui hoolekandeasutuses.
Riiklikest vahenditest kaetakse ülalpidamiskulud, kui:

• lapse vanem on surnud, tunnistatud teadmata kadunuks, teovõimetuks või piiratud teovõimega isikuks;
• lapse vanemalt on ära võetud vanemlikud õigused või laps on kohtu otsusega vanematelt ära võetud,
• laps on jäänud vanemliku hoolitsuseta muudel põhjustel.

Perekonnas hooldamisel oleva lapse ülalpidamiskuludest kaetakse riigieelarvelistest kuludest kuni 1700 krooni ühe lapse kohta kuus. Keskmised kulud ühe kasvandiku kohta laste hoolekandeasutustes 2001.a. olid 5141 krooni kuus, mis on kolm korda väiksem hooldusperedele makstavast summast.
Perekonnas hooldamine erineb lapsendamisest ja eestkostele võtmise vormist sellega, et kõik õigused ja kohustused, mis lapse, hooldaja ja teiste võimalike osapoolte (lapse vanem, kohalik omavalitsus) vahel tekivad, sätestatakse lepinguga, mille sõlmib pere ja kohalik omavalitsus.
Sotsiaalhoolekande seaduse teksti kohaselt on tegemist sotsiaalteenusega, mille sisuks on isiku hooldamine perekonnas, kelle liikmete hulka ta ei kuulu. Perekonnas hooldamise leping sõlmitakse tavaliselt aastaks, mille möödumisel lepingut pikendatakse, täiendatakse ja parandatakse, kui see on vajalik ja lapse huvides. Perekonnas hooldaja ei ole lapse seaduslik esindaja, mistõttu tal puudub õigus teha lapse isiklike või varaliste õiguste ja huvide kohta otsuseid.
Niisuguste otsustuste tegemiseks tuleb pöörduda kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötaja poole, kes lapse perekonda paigutas.
Lapsele, kelle saatuseks oleks olnud elada lastekodus on perekonnas hooldamine parim lahendus, kuna parimaks kasvukeskkonnaks loetakse siiski peret. Niisugune kasupere vorm võimaldab paigutada last perre ka lühiajaliselt, kuni bioloogilise perekonna probleemide lahendamiseni.

3.2. Lapse paigutamine asendushooldusele

Sobiva asendushoolduse variandi valikut mõjutavad lapse tarbed: kas lapsele on parem perehoid või asutushoid.
Valikuolukorras tuleb kuulata last ja tema vanemaid ning arvestada ka lapse iga ja tema erivajadusi.
Asendushoolduse otsustamisprotsessis tuleb eelnevalt leida vastused järgmistele küsimustele:
1) Millised on lapse vajadused?
2) Millised on lapse tugevad küljed?
3) Head ja halvad sidemed sugulastega (kellega, millised)?
4) Kas ja milline asendushooldus tagab lapsele tema vajaduste rahuldamise, tema tugevate külgede tugevnemise ja lapsele tähtsate sidemete säilitamise ning tugevnemise?
5) Mida head pakub lapsele tema praegune kodu, mida saab pakkuda asenduskodu (millised lapse vajadused jäävad rahuldamata, millised tema tugevad küljed saavad kahjustatud, millised lapsele olulised sidemed häiritud)?
6) Milline paigutus on parem?

Lapse paigutamine asendushooldusele on õigustatud järgmiste asjaolude koosesinemisel:

• puudujäägid lapse kodusel hooldusel ohustavad lapse arengut;
• avahoolduse võimalused puuduvad või see ei ole andnud positiivseid tulemusi;
• asendushooldus on lapse huvides.

Asendushoolduseks on erinevaid võimalusi, millest tuleb igale konkreetsele lapsele valida sobivaim.(Mikkola 1999).

Asendushoolduse võimalused on:
Lühiajaline asendushooldus
- turvakodu
- kasupere
- kriisikodu emale ja lapsele

Pikaajaline asendushooldus - kasupere
- eestkoste
- lastekodu, koolkodu, noortekodu
- SOS-lasteküla
- lapsendamine

Kui on võimalik lapse tagasiminek koju, ei tohi planeerida pikaajalist paigutust, sest laps harjub uues keskkonnas kiiresti. Laps jääb kasuperre nii kauaks kui võimalik ja nii lühikeseks ajaks kui vajalik.

Mõned lapsed vajavad sageli kuude kaupa lühiajalist asendushooldust. Selliste laste jaoks on parim võimalus veeta kriisiperiood sugulaste või lähedaste tuttavate juures, nende puudumisel aga varjupaigas. Varjupaigas võib laps viibida korraga kuni kaks kuud, mille vältel tuleb otsustada lapse edasine saatus ja paigutada ta kas siis koju tagasi, eestkostele, kasuperre või lastekodusse.
Mõnepäevane või nädalane paigutus eeldab, et meil oleksid nn. ooteperekonnad, kelle elurütmi ei häiri teadmine, et iga hetk võib tekkida vajadus võtta vastu abivajav laps. Meie hooldusperekonnad on enamjaolt motiveeritud lapse pikaajaliseks hooldamiseks.
Vahetult asendushooldusele tulnud laps vajab palju tähelepanu ja hoolitsust. Lapse jaoks tähendab uus koht loobumist vanadest harjumustest, käitumismallidest ja sõpradest ning kohanemist uute inimestega. (Rääk, Allev 1999).

3.3. Kasupere kui alternatiiv institutsioonihooldusele

Tähtis ei ole see, et saaks last igal juhul ja ükskõik millisesse perre paigutada, vaid perre, kus teatakse ja ollakse mitmekülgselt ette valmistatud probleemsest perest tulnud lapse kasvatamiseks.
Kasuperede vanemad on tavaliselt elukogemustega lapsevanemad, kes omavad ise alaealisi või juba täiskasvanud lapsi ning on valmis pakkuma abi ja südamesoojust ka võõrale lapsele. Kasupere on abistatavale lapsele normaalse pere mudeliks.

Enne lapse võtmist perekonda tuleb kasuvanemate kandidaatidel tõsiselt mõelda selle üle, kas vanematel on piisavalt vaba aega ja rahalisi vahendeid, et kasvatada veel ühte last, kas on piisavalt tolerantsust ja kannatlikkust, et hooldada "rasket last" , kuidas võivad kasulapse perekonda tulekusse suhtuda oma lapsed, kas on tahtmist ja oskusi suhelda kasulapse vanematega.
Kasuvanemad peavad suutma põhjendada, miks nad last võtta soovivad.

Kasuvanem peab enne lapse perre tulekut teada saama:

• Milline on lapse kasuperesse paigutamise põhjus?
• Kas ja millised on olnud eelmised paigutused?
• Milline on lapse juriidiline staatus?
• Millised on tulevikuväljavaated lapse jaoks?
• Kuidas mõistab laps ümberasumise põhjust?
• Milline on bioloogilise pere olukord?
• Millised on lapse võimalused suhelda bioloogiliste vanematega?
• Kas lapsel on õdesid-vendi, kus nad elavad ning kas sidemeid nendega on võimalik taastada?
• Milline on lapse tervislik seisund?
• Kas laps on kannatanud vägivalda?
• Kas ja millise religiooniga on laps seotud?
• Millisest kultuurikeskkonnast on laps pärit?
• Milline on lapse haridustase ja millised on suhted kooliga?
• Millised harjumused, huvialad on lapsel?
• Millised on lastekaitsetöötaja, lapse sugulaste ootused kasupere suhtes?
• Kelle poole ja millal pöörduda abi saamiseks?

(Rääk, Allev 1999).

3.4. Lapse kasuperega kohanemise faasid

Nii lapsele kui perele on kohanemine situatsioonikriisiks. Lapse kohanemisel kasuperes on võimalik eristada järgmisi faase, mida lastekaistetöötaja peab oskama ette näha ja ära tunda ning vajadusel ka kasuvanematele selgitama:
1) Kohanemine: laps õpib uues keskkonnas orienteeruma ja püüab omandada uusi reegleid. Selles faasis võib kasuvanematel tekkida mulje, et kõik kulgeb probleemideta.
2) Konfliktide ilmnemine: laps on saavutanud kindlustunde ja julgeb vallandada oma agressiooni ning avaldada oma tundeid. Laps püüab kasutada varem kätteõpitud käitumismudeleid.
3) Suhete kujunemine: vastastikuse mõistmise ja usalduse õhkkonnas kujunevad sõbralikud suhted lapse ja kasuvanemate vahel, lapsel tekib kasuperre kuuluvuse tunne.(Rääk, Allev 1999)

3.5. Nõuded kasuperedele

Lapse paigutamisel kasuperre tuleb silmas pidada järgmist:

• kasupere peab tagama lapsele turvalisuse tunde;
• kasupere peab tagama lapsele füüsilise ja psüühilise tervenemise;
• kasupere peab tagama lapsele võimaluse jõuda arengus eakaaslastele järele;
• kasupere peab võimalusel tagama lapsele heade suhete taastamise oma vanematega.

Vanemaid , kes võiksid võtta oma perre kasvada võõra lapse , valitakse hoolikalt.
Iga kasupere kohta avatakse vastav toimik, kuhu kogutakse andmed pere kohta, varasemate laste paigutuste kohta perekonda, kogetud probleemide kohta.

Sotsiaaltöötajad nõustavad ja viivad läbi koolitusi kasuvanematele nii individuaalkorras kui ka rühmatööna. Perekonna ja hooldatava lapse kohta hoolikalt kogutud andmed võimaldavad kokku viia sobivat kasuperet ja last. Kiirustades tehtud paigutused võivad viia ebaõnnestumiseni ja olla üheks põhjuseks, miks mõni laps lühikese aja jooksul korduvalt perekonda vahetama on sunnitud. (ibd.)

Elu on näidanud, et erinevalt varem arvatust ei piisa üksnes uute vanemate isiklikest kogemustest. Kasupere vajab probleemperest tuleva lapse mõistmiseks ka eriteadmisi. Tihti tuleb inimesed "äratada" nägema maailma lapse silmadega. On peetud oluliseks anda ettevalmistuse korras peredele objektiivne pilt sellest, mis neid võib ees oodata.
Rõõmu kõrval, mida lapsega suhtlemine üldreeglina pakub, võib ees oodata ka muresid.
Toon siin mõned näited, millest kasuvanematel on tulnud alustada:
- Lapse enesehinnang on äärmiselt madal, ta on olnud kaaslaste poolt tõrjutud, tema sõpradeks saavad ikka ja jälle samasugused tõrjutud;
- Lapsel on õpiraskused;
- Laps on kinnine; tal on hirm suletud ruumide ees;
- Laps on kamandav nii pere täiskasvanute kui ka laste suhtes;
- Laps sööb arutult palju, ta ei oska arvestada, et ka teised pereliikmed peavad
- söönuks saama;
- Lapse iga hommik algab märjast voodist tõusmisega;
- Laps on agressiivne kaaslaste ja koduloomade vastu (kuni kodulooma tapmiseni);
- Laps kisub salkudena välja oma juukseid;
- Laps püüab pere teiste lastega seksuaalseid rollimänge mängida jne. (Haruoja 1999).

Probleemperest tulnud lapsed on mõnes küsimuses oma bioloogilisest east mitu aastat maas, mõnes küsimuses aga kümmekond aastat ees. Aga igal lapse käitumisviisil on oma põhjus. Isegi laps, kes käitub nii, et temast nagu kuidagi hoolida ei saaks, vajab ikkagi üle kõige täiskasvanult mõistmist, tuge ja armastust.

Juba koolituse ajal saab nii mõnigi aru, et tal ei ole piisavalt isiksuslikke omadusi võõra lapse kasvatamiseks. Mõnikord tuleb inimest selle arusaamiseni aidata.
Vaatamata koolitusele kulutatud rahale, on eemalejäämine igal juhul parem ja ausam, kui et sellisele järeldusele tullakse siis, kui kasulaps juba kodus.

Iga lapse lugu on teistest erinev ja see, mis kehtib üldiselt, aitab peret vaid osaliselt. Seepärast on oluline, et kasuperel oleks võimalus tasuta psühholoogiliseks ja
pedagoogiliseks nõustamiseks ka ajal, mil laps tema peres kasvab.(ibd.)

3.6. Kasupere suhted bioloogliste vanematega

Vastavalt Eesti Vabariigi Lastekaitseseaduse §28-le on abistataval lapsel õigus kontaktile vanemate ja lähedaste sugulastega, välja arvatud juhul, kui see
1) on ohtlik lapse tervisele ja arengule;
2) seab ohtu hooldajate või hooldusasutustes teiste laste või personali turvalisuse.

Kasuvanemate ja pärisvanemate suhtlemine on keeruline.
On ju pärisvanemate vaen kerge tekkima mis tahes motiivil: näiteks "minult võeti minu lapsed" või "keegi teine tahab minu lapsi endale" või "mis neil minu juures viga oli" vm. Läheb vaja sotsiaaltöötaja tõelist meisterlikkust, et see vaen juba eos olematuks muuta, veenda inimest, et tema lapsed on niikaua heade inimeste juures, kuni ta ise jälle neid kasvatada suudab.

Ettevalmistavas koolituses osalenud kasupered teavad, kui olulised on üldjuhul lastele nende pärisvanemad ning nendega seotu. Laps tajub teraselt, kuidas täiskasvanud tema pärisperest ja -kodust (ka omavahel) räägivad. Kui seda tehakse halvustavalt, on tulemuseks lapse segaduse süvenemine, kuna laps samastab end pärisvanematega. Visalt on teadvusse jõudmas mõtteviis, et lapsele on ka halvad vanemad olulised, kuid juba suhtlevad nii mõnedki kasupered lapse päriskoduga. Nende perede hinnangul muutuvad mõned lapsed rahulikumaks, kui nad on oma silmaga näinud, kuidas nende pärisvanematel läheb. Seda isegi juhul, kui kohtutakse kas purjus või pohmellis vanemaga - laps on saanud aru, et veel ei taha ega saa ta tagasi minna. Mõnele lapsele mõjuvad kohtumised siiski traumeerivalt.

Kasuvanemad on üldjuhul küll valmis suhtlema, kuid soovivad, et see ei toimuks ei last ega neid kahjustavalt. Nad ootavad, et sotsiaaltöötajad targalt juhiksid lapse päris- ja kasuvanemate vahelist suhtlemist ja ei laseks tekkida olukorral, kus kasupere mitme nädala töö ühe päevaga hävitatakse. Näiteks on kasuvanemal raske lapselt kuulda, et sotsiaaltöötajate nõudmisel üheks päevaks pärisvanemaga suhtlema toodud lapsele päeva jooksul kordagi süüa ei antud või kuidas laps koos pärisvanemaga jänest sõitis, sest piletiraha ei olnud. Raske on selliselt kohtumiselt uute hirmudega naasnud lapsi taas lülitada normaalsesse rütmi.
Kaaluda tuleks sedagi, millistel juhtudel anda pärisvanematele kasupere kontaktandmed, sest mõnikord võib see mõjuda kasuperele kõike muud kui toonust tõstvalt. Näiteks dikteerib pärisema telefonitsi kasuemale, milliseid delikatesse tema laps peab saama (kodus oli seesama laps näljas) või riidleb kasuvanemaga, kui laps temaga rääkida ei taha (lapsel parasjagu mäng teistega pooleli). Hoopis halb on lugu, kui lapse pärisvanem on vaimupuudega. Ka sotsiaaltöötajad, kes ei ole saanud sellekohast ettevalmistust, ei oska nende inimestega suhelda, rääkimata kasuvanematest.

Õnneks saab näitena tuua ka vastupidiseid, toetavaid suhteid. Oli juhus, kus kasupere võttis lapse pärisema oma kaitse alla: alates asjaajamise õpetamisest ja lõpetades talle elamispinna kindlustamisega. Tõele au andes, oli ka selle suhte algus keeruline, kuid kasupere suutis ajajooksul oma negatiivsetest tunnetest üle saada ning näha pärisema kui inimest, kel on küll vead, kuid kes oma last omal viisil armastab. Selline tolerantsus pärisema suhtes on aidanud tõsta lapse enesehinnangut. (Haruoja 1999).

3.6.1. Lapse suhted bioloogiliste vanematega

Lapse ja vanemate vahelise kontakti hävimisel kaob lootus lapse naasemiseks oma koju tagasi. Väidetavalt hävivad suhted lähedaste ( vanemate ja laste ning õdede-vendade) vahel kahe aasta jooksul ja ei taastu enam. Seega, kui on teada, et laps vajab pikaajalist hooldamist kasuperes, ei tohi õdesid ja vendasid lahutada.
Mõned kasuvanemad võivad pikemat aega hooldusel olnud last soovida lapsendada või vormistada eestkoste. Kui lapse sidemed on bioloogiliste vanematega on katkenud ja neid ei ole võimalik enam taastada või uuesti luua, siis on see mõeldav.

Kuigi asendushooldusele paigutamine on paljudele lastele šokk ja nad igatsevad bioloogiliste vanemate järele, võib see mitmetel juhtudel olla kergendus ja ka parim. Seda juhul, kui bioloogiline perekond on vägivaldne ja ei hooli lapsest. See, et vanem võib last kohelda kuidas iganes pähe tuleb ja laps jääb ikkagi vanematele lojaalseks ning armastab teda edasi, on siiski kaheldav. Kusagil on olemas piir, mida näitab see, et kui laps on piisavalt palju näljas ja hirmul, siis kas katkeb tundeside lapse ja vanemate vahel
või halvemal juhul ei tekkigi seda. Selliene laps kiindub kergemini kasuvanematesse ja ei igatse niiväga oma bioloogilisi vanemaid taga.(Valkonen, 1995).

3.7. Kasupere ja sotsiaaltöötaja vaheline koostöö

Ideaalvariandis on kõik probleemperest lahutatud lapsega kokku puutuvad inimesed koostöös, mille eesmärgiks on lapse kaitse. On oluline, et kõik lülid saavad ühtmoodi aru ühiselt seatud eesmärgist ning tööst, mida selleni jõudmiseks igaühel teha tuleb. Niisuguse koostöö korral suhtutakse igasse lapsesse ja kasuperesse nende tundeid austavalt ning jagatakse neile kõikvõimalikku tuge.

Lapse saatust puudutavaid otsuseid tehes mõeldakse alati: kas ma oleksin samuti otsustanud ka oma lapse suhtes? Niisugune koostööviis toimib meie põhjanaabrite juures. Meie võime öelda, et vahel on ka meil nii. Üldjuhul see siiski nii ei ole.
Oleme oodanud ja lootnud seda, et sotsiaaltöötajad näevad kasupere võrdse partnerina. Paraku on mõned kasuperedega seotud sotsiaaltöötajad meile otse välja öelnud, et kasupere pole neile mingi partner, ja ilmselt vastavalt sellele arusaamale ka kasuperedega käitunud.
Kasupered aga ootavad, et neid kutsutaks nõupidamistele, kus arutatakse nende peres kasvava lapsega seotud küsimusi. Teisisõnu, kasuvanemad soovivad, et nendega arvestataks. Nad tahavad ise rääkida, mis seisus laps parajasti on. Sest tunnistagem, kust siis veel, kui mitte kasuperest, tuleb lapse kohta kõige täpsem info. Mis kaaluga on nii mõnigi lapse saatust puudutav otsus kui kasuperelt pole teavet küsitud ja seda arvestatud?
Samas vajavad kasuvanemad järjekindlat infot selle kohta, mis toimub lapse pärisperes. Kui kasuvanemad on veendunud, et päriskodus liigub asi paremuse poole, siis ei ole neil raske sellest rääkida ka lapsele. Laps elab ühtviisi rängalt üle nii halva kui hea kodu kaotust.
Seega tagasiminek oma pärisperre võib esile kutsuda samad käitumishäired (vt lk 24), kui kasuperre tulles. Kasupere tahab olla veendunud, et pärisvanemad on saanud (lisaks töö- ja elukohale) taaskohtumiseks ettevalmistuse, mis aitaks neil oma lapsega paremini toime tulla, vältida varem tehtud vigu. Kasuvanemad tahavad olla kindlad, et töö, mida nad lapse turvatunde tõstmiseks tegid, ei jookse tühja. (Haruoja 1999).

3.8. Kasuperede koolitus

Eestis on vaja lapse paigutamiseks kasuperre bioloogilise vanema nõusolekut või temalt vanemlikke õigusi äravõtvat kohtuotsust.
Lisaks peab kohalik sotsiaaltöötaja heaks kiitma selle pere kasuperena ning perekond läbima pereuuringu psühholoogi juures. Sotsiaalministri määrus (nr 6, 1996) näeb ette 40-tunnise koolituse, kuid see pole reaalselt ellu viidud, sest puudub määratlus, kes koolituse eest maksab ja samuti pole paljud omavalitsused üldse ette näinudki kulutusi kasuperedele oma eelarves. (Siplane 1999).

Oluline on hooldusperede ettevalmistamine ja hilisem toetamine, mis on Eestis veel
lõplikult lahendamata. Kuigi rakendusaktid annavad selleks juhiseid ja maavalitsustele on eraldatud selleks raha, puudub siiski ühtne lapse turvalisust ja pere ettevalmistatust
kindlustav süsteem. Lahendusteed on teada ja loodetavasti lisandub riigi poolt
hooldusperedes kasvavate laste ülalpidamiskulude katmisele ka perede ettevalmistamise
süsteemi finantseerimine.(Kaplan 1999).

Sotsiaalministeerium lõpetas projekti "Tugi- ja kasupered" tegevuse riikliku keskusena ja jaotas raha maakondade vahel laiali. Selle tulemusena käib kasuperede koolitus mõnes maakonnas edasi, enamikus mitte. Kuid just kasuperede ja kohalike sotsiaaltöötajate väljaõpe on see võti, mis aitab probleeme ennetada.
Kehva koolituse tulemusena saavad võimalikuks niisugused juhtumid, kus last solgutatakse lühikese aja jooksul läbi nelja kasupere.
Sotsiaalministeeriumi uueks arengusuunaks on jätkuvalt kasuperede süsteemi tugevdamine.
Sotsiaalministeeriumil on kavas USA-s väljatöötatud ja Hollandis Euroopale kohandatud kasuperede sobivuse selgitamise, koolitamise ja nõustamise programmi PRIDE ellurakendamine, mis hakkas toimuma 2001 aasta suvel ja mille esimeses staadiumis koolitatakse välja koolitajate koolitajad.

4. UURIMISPROBLEEMI ASETUS JA METOODIKA

Käesoleva uurimistöö aineks on kasupere kui asendushoolduse üks vormidest vanemliku hoolitsuseta lastele.
Bakalaureusetöö eesmärgiks on saada ülevaade kasuperede olemusest; toimetulekust; probleemidest ning saadavast koolitusest tänases Eestis.
Seadsin ülesandeks selgitada millised on võimalused asendada bioloogilist perekonda; millised on kasuperede abivajadused; toimetulek probleemidega; vajadus koolituse järele; kasuperede hinnang kasuperehoolduse korraldamisele ning millised on kasuperede toetamisvõimalused seadusandluse taustal.

		Ülesanded	Meetodid
		Kasuperede abivajadused	ankeetküsitlus kasuvanematele
Eesmärk  Saada ülevaade kasuperede olemusest ja probleemidest		Toimetulek probleemidega	ankeetküsitlus
		Vajadus koolituse järele	ankeetküsitlus
		Kasuperede hinnang kasu-perehoolduse korraldusele	ankeetküsitlus
		Toetamisvõimalused	ankeetküsitlus

Joonis 4.1. Uurimisprobleemi asetus ja metoodika.

Lähtuvalt eesmärgist ja ülesannetest koostasin ankeedi, milles keskendusin järgmistele märksõnadele:
- kasuperede ja -laste üldiseloomustus;
- probleemid;
- motivatsioon;
- koolitusvajadus;
- toimetulek;
- kasulapse bioloogilised vanemad ja suhted nendega;
- kasuperekonna suhted lähedastega ja abiandjatega;
- kasuperede vajadused.
Uurimistöö andmete kogumine toimus ankeetküsitluse kaudu (vt lisa 1) Saaremaa, Võrumaa, Viljandimaa ja Põlvamaa kasuperede seas. Küsitluses osalenud nelja maakonna kasuperedele saadeti laiali 72 ankeeti, millest tagasi saadi 55, seega vastas ankeedile 76,3% küsitletuist.
Küsitlus toimus ajavahemikus 01.11.2001. - 31.01.2002. Ankeedid saadeti laiali maakondade lastekaitsetöötajatele, kes omakorda jagasid ankeedid kasuperede vahel laiali.
Kasuperedele mõeldud ankeedid koosnevad kahest osast, millest esimene sisaldab kombineeritud küsimusi nii valikvastustega kui ka avatud küsimusi seoses asendushooldusega ning teine osa sisaldab vastaja üldandmeid.

Jätkub - 5. Uurimistulemuste analüüs

Tagasi sisukorda