2. Sotsiaalhoolekande korraldus Pärnu linnas

Järgnevalt käsitleksin põhjalikumalt ülaltoodud omavalitsusüksuse ülesandeid sotsiaalteenuste, vältimatu sotsiaalabi ja muu abi andmise korraldamisel ja sotsiaaltoetuste määramisel ja maksmisel.

2.1. Sotsiaaltoetuste maksmine

Valla- või linnavalitsus võib määrata ja maksta lisaks toimetulekutoetusele, mida makstakse riigieelarvest laekunud vahenditest, veel täiendavaid sotsiaaltoetusi. Neid võib maksta kohalik omavalitsus oma eelarvest volikogu poolt kehtestatud korras, kui ka muudest allikatest, raha eraldaja poolt esitatud tingimustel. Sotsiaaltoetuste määramise aluseks on leibkonna kõikide liikmete sissetulekud. Sissetulekute hulka ei arvata sotsiaaltoetusi ning ühekordseid riiklikke toetusi (lapse sünnitoetus, koolitoetus, elluastumistoetus, matusetoetus).

Pärnu linnavolikogu on kehtestanud sotsiaaltoetuste maksmise korra Pärnu linna alalistele elanikele. Täiendavad toetused, mida makstakse linna eelarvest, on järgmised:

Toetus koolieelse lasteasutuse ja kooli toidu eest tasumiseks. Toetust võivad taotleda lastega perekonnad, kelle sissetulek ühe pereliikme kohta on allpool komisjoni kehtestatud piiri. Pärnu Linnavolikogu 17. jaanuari 2002. aasta määruses on kehtestatud leibkonna ühe liikme netosissetulekute piiriks toidutoetuse taotlemisel 900 krooni. Rahaliste vahendite olemasolu korral võib määrata toidutoetust 100%. Raha vähesuse korral võib määrata toetuseks kõigile taotlejatele võrdne protsent tasutavast toidurahast.

Hooldus- ja põetustoetus, mida makstakse ilma seadusjärgsete ülalpidajateta vanuritele ja puuetega isikutele hooldus- või põetusteenuse eest tasumiseks. Erandjuhtudel võidakse toetus määrata, kui seadusjärgsed ülalpidajad oma tervisliku seisundi, vanuse või töötuse tõttu ei ole suutelised oma ülalpidamiskohustust täitma.

Lapse sünnitoetus, mida makstakse lapse sünni puhul lapsevanemale või lapsendajale, kes on elukoha registreerinud Pärnu linnas ja mille suuruse määrab igaks eelarveaastaks Pärnu Linnavalitsus.

Toetus Vabadussõja veteranide leskedele, mida makstakse Eesti Vabariigi aastapäeva puhul Vabadussõja veteranide leskedele sotsiaalosakonna koostatud nimekirja alusel.

Lisatoetusi makstakse vahendite olemasolu korral väikese sissetulekuga leibkondadele hädavajalike kulutuste osaliseks katmiseks:
1) ootamatute kulutuste puhul (nt leibkonna liikme surm, invaliidistumine, haigestumine; loodusõnnetus, tulekahju jms);
2) eesmärgiga säilitada taotleja või tema perekonna võimalikult iseseisev toimetulek ja hoidmaks ära abituse süvenemist (nt abi toidu ja riiete hankimisel, lastele koolitarvete ostmisel, ravimite muretsemisel, paljulapseliste perede liikmetele, vanuritele ja puuetega inimestele sõidusoodustuste tegemine jms);
3) tehniliste abivahendite muretsemisel;
4) maamaksu tasumiseks, kui leibkonna liikmed ei saa tulu kinnisvara rentimisest, ei saa suurendada oma sissetulekuid kinnisvara otstarbekama kasutamise kaudu ja võivad sattuda toimetulekuraskustesse seoses maamaksu tasumisega ning ei oma maksejõulisi seadusjärgseid ülalpidajaid;
5) üksikute vanurite ja puuetega isikute ning üksi last (lapsi) kasvatavate vanemate või eestkostjate toimetulekuraskuste leevendamisel;
6) eesmärgiga toetada erivajadustega inimeste arengut ning rehabilitatsiooni (taaskohanemist ühiskonnaga).

Pärnu Linnavolikogu on 2002. aastal otsustanud, et lisatoetusi saavad taotleda toimetulekutoetust saavad ja toimetulekupiiril elavad pered ja üksikud inimesed. Toimetulekupiiril elavateks leibkondadeks loetakse need 1 kuni 2 liikmelised leibkonnad, kellel pärast normpinna eluaseme kulude tasumist kätte jääv summa ei ületa toimetulekupiiri rohkem kui 300 krooni, 3-e liikmelistel ja suurematel peredel 500 krooni.

Tabel 1. Sotsiaaltoetuste statistika Pärnu linnas aastatel 2001 - 2002 allikas: (Pärnu LV Sotsiaalosakond)

Pärnu linna eelarvest:	Toetuste arv / taotlejaid	Toetuste summa (EEK)
Ühekordse toetusena	2001 - 981 / 633 2002 - 1040 / 621	2001 - 274855 2002 - 297685
Kooli- ja lasteaiatoidutoetus	2001 - 9343 / 676 2002 - 4059 / 550	2001 - 1 848 099 2002 - 879 897
Maamaksu kompensatsioon	2001 - 222 2002 - 126	2001 - 56628 2002 - 30322
Vabadussõja lesed
Riigieelarvest: Toimetulekutoetus	2001 - 5913 / 1147  2002 - 5434/ 1072	4247419  3822894

Aastal 2002 esitati peaaegu 500 taotlust vähem, toimetulekuraha jagati 424 525 krooni vähem. Keskmine toimetulekutoetus pere kohta oli 701 krooni kuus. 104 peret said toimetulekutoetust iga kuu, terve 2002 aasta vältel. Keskmine ühekordne toetus pere kohta oli 243 krooni kuus 433 peret said ühekordset toetust 1 korra, üks pere on saanud vastavat toetust 8 korda (allikas: Pärnu LV Sotsiaalosakond).

2.2. Sotsiaalteenuste pakkumine

Sotsiaalhoolekande seaduse kohaselt on kohaliku omavalitsuse üks ülesannetest korraldada sotsiaalteenuste, vältimatu sotsiaalabi ja muu abi andmist. Järgnevalt on toodud Pärnu linna sotsiaalosakonna poolt välja need teenused, mille andmist Pärnu linn korraldab.

Puuetega isikute hoolekanne

Üheks nimetatud hoolekande teostajaks on Puuetega inimeste päevakeskus "HELIN", kes osutab igapäevaelu toetamise teenust, päevakeskuse ja töökeskuse teenust tööealistele vaimupuuetega noortele ja liikumispuuetega täiskasvanutele. Eesmärgiks on vaimupuudega inimese igapäevaoskuste arendamine, et inimene saaks hakkama iseseisvalt igapäevaste toimingutega , ettevalmistus iseseisvaks elamaasumiseks ja töökoha leidmiseks. Sügava ja raske vaimupuudega inimestele võimaluse andmine sotsiaalseteks kontaktideks omaealistega ja vaba aja sisustamine. Lisaks töötab aadressil Suur-Posti 18 töökoda kus osutatav teenus on kaasamine töösamasesse tegevusse, et kujundada tööharjumisi, mis võimaldaks osadel klientidel hiljem suunduda toetatud töö teenusele.

Päevakeskuse teenust osutab psühhiaatrilise erivajadusega inimestele Pärnu Haigla Psühhiaatriakliinik. Raske ja sügava puudega laste hooldamist, õpetamist ja rehabilitatsiooni korraldab Tugikodu "Maarja".

Lisaks ostab linn invatranspordi-, tugiisiku-, isikliku abistaja- ja viipekeele tõlketeenust. Kõigi teenuse operaatoritega on sõlmitud lepingud vastava teenuse osutamiseks.

Vanurite hoolekanne

Pärnu linnas on kaks Pärnu linna hallatavat vanuritele sotsiaalteenuseid pakkuvat hoolekandeasutust - Vanurite Hoolekandekeskus ja Tammiste hooldekodu. Vanurite hoolekandekeskus osutab üldtüüpi hooldekodu, koduhoolduse- , supiköögi- ja päevakeskuse teenust. Koduhooldusteenuse olemasolev süsteem on spetsialistide sõnul hästi väljakujunenud ning toimib normaalselt. Seetõttu ei ole vajadust kiiremas korras minna üle teenuse osutamiselt teenuse ostmisele.

Tammiste hooldekodu suunitlus on vanurite ja psühhokroonikute ööpäevaringne hooldamine ning põetamine (sh. lamajatele ja dementsetele). Alates 1997 a. detsembrist muudeti hooldekodu segatüüpi hooldeasutuseks.

Lisaks ülalmainitule ostab linn koduõendus-hooldusteenust SA Pärnu Haiglalt. Kuna siiani on puudunud linnas vastav teenus lamavate haigete ja kodus põetust vajavate klientide hooldamiseks, siis on see spetsialistide sõnul oluliselt parandanud krooniliste haigete olukorda ning vähendanud linna kulusid selle hoolduse korraldamisel, sest seni on ostetud hoolduskohti haigla pikaraviosakonnast ja maakonna hooldekodudest, mistõttu oli ka teenuse hind kõrgem.

Laste hoolekanne

Pärnu linnal on üks tema hallatav laste hoolekandeasutus ja see on Pärnu Pereabikeskus. Keskuse eesmärgiks on vanemliku hoolitsuseta jäänud või ohtu sattunud lastele nende eale ja seisundile vastavate sotsiaalteenuste pakkumine. Pereabikeskus osutab järgmisi teenuseid: sotsiaalnõustamine, koduteenused tugiisikute näol, päevase hoolduse, sealhulgas toitlustamise pakkumine abivajavatele lastele, ööpäevane hooldamine ja rehabilitatsioon varjupaigas, perehooldust vajavate laste kasuperedesse paigutamine, psühholoogiline kriisiabi ja toimetulekuks vajalikud muud sotsiaalteenused.

Pereabikeskusel on õigus osutada tasulisi teenuseid linnavalitsuse kinnitatud hinnakirja alusel. Abi antakse eelkõige Pärnu linna elanikele. Teiste omavalitsusüksuste elanikele osutatakse teenuseid omavalitsustega sõlmitud lepingute alusel. Kõik kulud kaetakse linnaeelarvest, kuid vahendeid töö paremaks korraldamiseks võib Pereabikeskus saada ka füüsilistelt ja juriidilistelt isikutelt sihtotstarbeliste eraldiste, toetuste ja annetustena.

Lisaks Pereabikeskusele tegutseb linnas veel Lastekodu, kuid see on riiklikul ülalpidamisel.

Vähenenud sotsiaalsete võimetega isikute hoolekanne

See on Pärnu Linnavalitsuse sotsiaalosakonna korraldatav hoolekanne, mis hõlmab töötute, kodutute ja kriminaalse minevikuga inimeste probleeme.

Abivajajate rehabilitatsiooni tagamiseks on sotsiaalosakond tegelenud pikaajaliste töötute tööharjumuse taastamisega ja sotsiaalse võimekuse arendamisega. Kuni aastani 2000 koordineeriti töötute rehabilitatsioonialast tegevust aadressilt Riia mnt 1b, hoolekandekeskuse juhataja ja sotsiaaltöötaja poolt. Alates aastast 2000 ostab linn rehabilitatsiooniteenuseid töötutele ning teenust on osutanud MTÜ Aktiviseerimiskeksus Tulevik aadressil Suur-Posti 18a.

Tööharjumuse taastamise teenust osutatakse Pärnu linna elanikele, kes pikaajalise töötuse tõttu on minetanud tööharjumuse ning kelle konkurentsivõime tööturul on vähenenud.

Tööharjumuse taastamise teenuse eesmärkideks on tekitada või taastada tööharjumus inimestes, kes on pikemat aega olnud ilma tööta ja luua teenuse saajates arusaam kindlate reeglite ja distsipliini järgimise vajalikkusest töökohal. Lisaks sellele aktiviseerida töövõimelisi inimesi, kes taotlevad toimetulekutoetust ja samal ajal pole huvitatud töö leidmisest ning aidata leida tööd isikutel, kes ilma kõrvalise toeta sellega ise hakkama ei saa. Teenuse saajale õpetatakse (vajadusel) õigeid töövõtteid ning kontrollitakse teostatud tööde kvaliteeti. Samuti kontrollitakse, et teenuse saaja järgiks töökorda, mis on temaga eelnevalt kooskõlastatud (sh. ajagraafikutest kinnipidamine, kindlate suhtlemisreeglite järgimine, enese ja töökoha korrashoid jms.) Töövahendite ohutus tagatakse sellega, et nendega töötavad teenuse saajad peavad läbima töö iseloomule vastava instrueerimise.

Eluasemeteenus

Eluasemeteenuse pakkumisel lähtutakse sotsiaalhoolekande seadusest, mis ütleb, et kohalikud omavalitsusorganid on kohustatud andma eluruumi isikule või perekonnale, kes ise ei ole suutelised ega võimelised seda endale või oma perekonnale tagama, luues samas vajaduse korral võimaluse sotsiaalkorteri üürimiseks. Sotsiaalkorteri andmise ja kasutamise korra kehtestab valla- või linnavolikogu.

Pärnu linnas on 116 sotsiaaleluruumi ja need paiknevad kolmel aadressil: Riia mnt. 1b;
Metsa 16 ja Liiva 8d. Eluruumi üürileandmist võivad taotleda:

1) omandireformi õigustatud subjektidele tagastatud eluruumide üürnikud, kes eluruumi tagastamisest kuni eluruumi taotlemiseni käesoleva määruse alusel on elanud omandireformi õigustatud subjektile tagastatud elamus;

2) isikud, kes taotlevad eluruumi sotsiaalhoolekande seaduse § 14 alusel;

3) muud isikud, kelle eluruumi taotlejana arvelevõtmise otsustab Pärnu Linnavalitsus.

Eluruume antakse üürile Pärnu linna omandis olevate eluruumide üürileandmist taotlevate isikute üle arvestuse pidamise korra alusel eluruumi taotlejana arvelevõetud isikutele Pärnu Linnavalitsuse eluasemekomisjoni ettepanekul.
Eluruumi taotleja elukohana peab Eesti rahvastikuregistris olema registreeritud Pärnu linn. Vormikohane avaldus tuleb esitada kas majandusosakonnale või sotsiaalosakonnale. See sõltub sellest, mis punktide alusel eluruumi taotletakse. Eluruumi üürile andmise otsustab kas Pärnu Linnavolikogu, linnavalitsus või majandusosakond.

Linnavalitsus, siis kui:

a) eluruum antakse üürile omandireformi käigus õigusjärgsele omanikule tagastatud eluruumi üürnikule;
b) üürile antakse erastamisele mittekuuluv eluruum.

Majandusosakond, siis kui eluruum antakse üürile seoses eluruumi taotleja kasutuses oleva eluruumi hävimisega vääramatu jõu tõttu, kohustusega vabastada üürileantud eluruum üürilepingu tähtaja möödumisel. Eluruum antakse üürile kuni 5 aastaks. Üürile andmise kestus sõltub sellest, mis põhjustel seda taotletakse.

Vältimatu abi

Vältimatu sotsiaalabi on piisavate elatusvahenditeta isiku olukorrale vastavad hädavajalikud sotsiaalhoolekande abinõud, mis tagavad vähemalt toidu, riietuse ja ajutise peavarju. Sotsiaalhoolekande seadusega (§ 8) on Linnavalitsusele pandud vältimatu sotsiaalabi osutamise korraldamine Pärnu linna elanikele, kes on jäänud piisavate elatusvahenditeta ning vajavad toitu, riietust või ajutist peavarju. Pärnu linnas osutavad vältimatu abi teenust MTÜ Samaaria Eesti Misjon ja MTÜ Aktiviseerimiskeskus "Tulevik". Mõlema asutusega on linnal sõlmitud leping.

MTÜ Samaaria Eesti Misjon osutab vältimatu sotsiaalabi teenust inimestele, kes on piisavate elatusvahenditeta ja asuvad abi vajamise ajal Pärnu linna halduspiirkonnas. Inimesele, kelle elukohaks ei ole Pärnu linn osutab Samaaria Eesti Misjon teenust kooskõlastatult isiku elukoha valla- või linnavalitsusega. Teenust osutatakse isikule seni, kuni ta ei ole enam elatusvahendite kaotuse või puudumise tõttu sotsiaalselt abitus olukorras.

MTÜ Aktiviseerimiskeskus "Tulevik" osutab vältimatu abi sotsiaalabi teenust inimestele, kes on ilma kindla elukohata ja kes vajavad ajutist peavarju. Teenust osutatakse aadressil Pärnu, Suur-Posti 18 asuvas kahekorrulises hoones 7 päeva nädalas ja 24 tundi päevas ning teenuse mahuks on arvestatud kuni 62 inimest igal tööpäeval. Sealhulgas kuni 8 inimest, kes vajavad meditsiinilist kõrvalabi. Varjupaika võetakse täisealisi inimesi, kellel on puudus kindlast, regulaarsest ja advekaatsest ööbimiskohast ning vabade magamiskohtade olemasolul.

Lisaks ajutisele peavarjule sisaldab teenus veel pesemisvõimalust koos sauna kasutamise võimalusega, abistamist asjaajamisel, esmast meditsiinilist abi, toiduabi, riideabi, riiete desinfektsiooni ja päevakeskuse teenust. Päevakeskuse teenust osutatakse kella 9.00 - 18.00-ni ja on suunatud neile varjupaiga elanikele, kes jäävad selleks ajaks varjupaiga ruumidesse. Teenuse saajatele tagatakse võimalus raamatuid lugeda, massiteabevahendeid kasutada, suhelda ja tegeleda huvitegevustega ning aidatakse neil muul moel sisustada vaba aega. Lisaks püütakse neid aktiviseerida, toetada tema eneseabi ja enese arendamist ning koostöötahet.

3. Kodutud sotsiaaltöö sihtgrupina

Viimastel kümnenditel on Euroopas hinnanguliselt 1 / 3 võrra suurenenud kodutute arv (2 miljonilt 3 miljonile). Tegemist on eksperthinnangutega, sest eri riikides on kriteeriumid kodutuse määramiseks erinevad.

Lõuna-Euroopa riigid ei pea kodutuse probleemi eriti oluliseks ja neil puudub sellest ka täpsem ülevaade. Paljude riikide (näiteks Soome) ametlik kodutute number tuletatakse vastava sotsialtoetuse saajate arvust. Samas hindavad sotsiaaltöötajad aga kodutute tegelikku arvu mitu korda suuremaks. (Anneli Kährik 2002: 23)

USA-s on nende arv 1% elanikkonnast, aga linna ja riigiameti andmetel on see 0,1%. Kodutus suureneb epideemiate, sõdade ja kriiside ajal. Kodutust eksisteerib rohkem arengumaades (M. Medar 1999).

Kodutuse mõistet on defineeritud mitmeti. Praktilisel konverentsil "Eluasemega kindlustamise hoolekandealased aspektid ja võimalused", mis toimus 13. märts 2003 Tallinnas, on kirjeldatud kodutut kui inimest, kellel puudub reaalselt koht, kus elada. Sellisesse gruppi paigutub inimene, kes ei oma seaduslikku suhet (omand, üürileping, alaline majutusleping) ühegi elamispinna fikseeritud hoone või ruumiga.

Sotsiaalministeeriumi Statistika ja analüüsiosakond on kasutanud määratlust: kodutu on inimene, kellel puudub isiklik või üüritud eluase ning kes elab alternatiiveluasemel või ööbib väljas.

Eestis on omandisuhte muutus (võlgadest tingitud väljatõstmine eluruumist, eluruumi ebaõnnestunud müümine või vahetus jne) viinud teatud hulga inimesi olukorrani, kus tekib suletud ring - puudub nii elukoht kui selle muretsemiseks vajalik sissetulekuallikas ja sotsiaalsed oskused neis tingimustes enda staatust muuta.

Kodutuse kujunemisel on tegemist sellise kompleksse sotsiaalse toimetulematusega, mis koosneb sotsiaalsete oskuste puudulikkusest, sõltuvusprobleemidest, tihti ka ebapiisavast keeleoskusest või muudest ümberõppe vajakajäämistest. Lisaks muutuvad ka isiksuslikud omadused kiiresti negatiivses suunas, kui inimene ei saa õigeaegselt abi.

Ühe puudusena märgiti Eluasemega kindlustamise konverentsil, et pole olemas kogu vabariiki hõlmavat ja otseselt kodututele suunatud teenuste ja tugistruktuuride ühtlustatud ja koordineeritud süsteemi. See vajab alles väljaarendamist.

3.1 Kodutute hoolekanne Pärnus

1996 aastal asus kodutute varjupaik aadressil Vahe 17. Varjupaigas leidis aasta jooksul peavarju 22 inimest. Varjupaigas ei olnud ülevaadet kõigist teenuse vajajatest ning kasutajatest kuna puudus otseselt varjupaigaga tegelev töötaja. (Kann 2002)

Aastast 1999 kuni 2002 on täiskasvanute varjupaiga teenuse saajate arv pidevalt kasvanud. Kui 1999 aasta jaanuaris oli Pärnu linnavalitsuse sotsiaalosakonna andmetel abivajajate arv keskmiselt 18 inimest igal öösel, siis 2002 aasta detsembriks oli see kasvanud 30 inimeseni.

1998 aasta märtsis hakati varjupaigateenust pakkuma hoolekandekeskuses aadressil Riia 1b. Kohti oli seal 32. 24 kohta meestele ja 8 kohta naistele. Keskmiselt ööbis varjupaigas igal ööl 20 inimest. Olemas oli ka personal, kuhu kuulus 4 korrapidajat, sotsiaaltöötaja ja juhataja.

2000 aastal viidi senine Hoolekandekeskus Pereabikeskuse koosseisu. Sostsiaalosakonnas 2000 aasta andmete alusel koostatud statistikast võib välja lugeda, et varjupaiga elanikest 20 % on naised vanuses keskmiselt 56 aastat ja 80 % on mehed vanuses keskmiselt 47 aastat.

2001 aasta seisuga ööbis Pärnu sotsiaalosakonna andmetel varjupaigas keskmiselt 27 inimest. Abivajajate keskmine vanus oli 49 aastat. Sotsiaalosakond viis varjupaiga kasutajate seas läbi ankeetküsitluse, selgitamaks välja teenuse kasutajate arvamust varjupaigaga seonduvatest küsimustest. Enamik vastas, et varjupaik on teadaolevalt neile ainsaks kohaks, kus saab ööbida. 90% vastajate sõnul oli nende jaoks oluline, et varjupaik asub kesklinnas. Ebameeldivate külgedena märgiti ära ruumikitsikus, mustus, massiteabevahendite puudumine, toitlustamise puudumine, lubamatus päevasel ajal sees viibida ja puhta pesu puudumine. Kõige enam sooviti arstiabi, rohkem puhtust, riideid ja rohkem ruumi.

15. novembril 2001 võttis Pärnu linnavolikogu vastu otsuse, millega seati Suur-Posti 18b krundile hoonestusõigus .Hoonestusõiguse lepingu järgi rajati sellele krundile kuni 6,8 miljonit krooni maksev täiskasvanute varjupaik, kuhu mahub korraga ööbima 56 inimest. Uus varjupaik oli planeeritud aiaga piiratud territooriumile, et võimaldada senisest selgemalt piiritleda selle elanike õigusi ja kohustusi. Projekteerija on arvestanud kõiki sotsiaalosakonna ettepanekuid, et vältida vanas varjupaigas esinevaid probleeme. (Raul Kivi 2002)

2003 aasta märtist ostab Pärnu linn täiskasvanute varjupaigateenust MTÜ "Aktiviseerimiskeskus "Tulevik". Majal on kaks korrust, kus teine korrus on mõeldud nende klientide motiveerimiseks, kes avaldavad piisavalt soovi ja tahet oma elujärge parandada ja iseseisvalt toime tulla. Uues varjupaigas on paremad pesemistingimused koos sauna kasutamise võimalusega, iga päev on võimalus saada meditsiinilist abi, riideabi, nõustamist ning on loodud võimalus ka päevaseks sees viibimiseks. (Kivi 2002)

Esimese kolme tegevuskuu jooksul on ööbinud varjupaigas keskmiselt igal ööl 28 inimest. MTÜ Aktiviseerimiskeskus "Tulevik" lähtub varjupaiga töö korraldamisel Pärnu Linnavalitsuse poolt kehtestatud vastava teenuse osutamise kirjeldusest ning kehtivatest sisekorra eeskirjadest (vt. Lisa 4)

 Sisukorra algusse