Opiaadid
Ajalugu
Oopiumimooni ehk unimagunat on kasvatatud tuhandeid aastaid,
sama kaua on oopiumi kasutatud ka ravimina ja joovet tekitava
ainena.
19. sajandil kehtestasid Inglismaa ja Prantsusmaa oopiumikaubanduses
Hiinaga peetava kaubavahetuse üle monopoolse kontrolli.
Kähe riigi ainuõiguslik seisund selles valdkonnas,
eriti inglaste liiga vaba kauplemine oopiumiga tõi kaasa
uimasti kuritarvitamise laialdase leviku hiinlaste hulgas.
Vähesel määral oli oopiumi suitsetamine Euroopas
levinud juba 19. sajandil. Tugevatoimeliste opiaatide nagu puhta
morfiini ja heroiini sünteesimine ning süstalde ja
kanüülide ehk õõnesnõelte kasutuselevõtmine
aitas kaasa opiaatide tarvitamise levikule selles maailma osas,
kus meie elame. 1960. aastate keskpaigast alates on heroiini
kuritarvitamine kujunenud väga raskeks sotsiaalseks ja meditsiiniliseks
probleemiks enamikus lääneriikides.
Oopiumimoonil on iseloomulik kupar. (MS)
Oopiumi valmistamine
Unimagun, Papaver somniferum, on üheaastane taim,
mis võib kasvada 70-100 cm kõrguseks. Selle õied
on valged, roosad või violetsed. Toores kupar on peaaegu
ümmargune, mõnikord ka piklik, selle tipu ümber
on sakiline pärg ning kupra all varre küljes väike
esileulatuv ringike. Kupra diameeter on 1-5 sentimeetrit. Mooni
kasvatatakse kuumas ja kuivas kliimas Balkanimaades, Türgis,
Afganistanis, Myanmaris (end Birma), Vietnamis. Tais, Lõuna-Hiinas
ning Kesk- ja Lõuna-Ameerikas. Unimaguna peamised kasvatuspiirkonnad
on nn kuldne kolmnurk - Tai. Myanmar ja Laos - ning nn kuldne
poolkuu, kuhu kuuluvad Afganistan, Pakistan ja Iraan.
Oopiumimoonist saadakse looduslikke opiaate oopiumi, morfiini,
kodeiini jne. Lihtsa keemilise protsessi kaudu on võimalik
muuta morfiin poolsünteeriüseks aineks heroiiniks.
Ka mitut sünteetilist ainet, mille mõju sarnaneb
opiaatide omaga, näiteks fentanüül, ketobemidoon
ja buprenorfiin, liigitatakse opiaatide hulka.
Oopium
Oopium on unimaguna kuivatatud mahl. Pärast õitsemist
lõigatakse kuprasse erilise noaga lõhed. Oopiumisaak
koristatakse piimmahla kogumisest alates 12-15 nädala pärast.
Esialgu on mahl piimvalge, kuid õhuga kokku puutudes muutub
ta mustjaspruuniks. Mahlal on iseloomulik maitse ja lõhn.
Oopium sisaldab mitut alkaloidi, kõige rohkem on morfiini.
Oopiumi morfiinisisaldus on 5-20%. Muud oopiumis sisalduvad alkaloidid
on narkotiin, kodeiin, papaveriin ja tebaiin. Ülejäänud
mass koosneb veest ja mineraalidest ning orgaanilistest osistest,
nagu happed, suhkur, vaha ja õli. Puhastatud ehk suitsetamisoopiumi
saadakse järgmiselt: oopium jahvatatakse, lahustatakse vees,
kuumutatakse ja
filtreeritakse. Kuumutamist jätkates aurustub ülejäänud
vesi. Rafineeritud oopium on must ja läikiva pinnaga ning
sama lõhna ja maitsega, nagu on oopiumil. Tavaliselt oopiumi
suitsetatakse, kuid seda manustatakse pulbrina või joogina
ka suu kaudu ning süstitakse. Oopiumi kasutatakse meditsiinis
valuvaigistina ja kodeiinisisalduse tõttu köharohuna,
oopiumi kasutatakse ka kõhulahtisuse korral. Oopiumi toodetakse
tervishoiu vajadusteks, sest ta sisaldab mitut meditsiinis kasutatavat
ainet, muu hulgas morfiini ja kodeiini.
Oopiumimoon ehk unimagun (Papaver somniferum), seda kasvatatakse
suurtel põldudel ka Kagu-Aasias. (PH)
Morfiin
Morfiini valmistatakse oopiumiekstraktist. Puhas lähteaine
on valge või kollakas kristalne pulber, mis muutub pruunikaks,
kaneeli sarnaseks traditsioonilise tootmisprotsessi ebapuhtuse
tõttu. Lähteaine morfiinisisaldus on tavaliselt 60-
90%. Lähteaine vees ei lahustu ja seetõttu teda otse
süstida ei saa. Tavaliselt lisatakse süstimiseks askorbiin-,
sidrun- või veinhapet ning seejärel segu kuumutatakse.
Morfiin on nüüdismeditsiinis olulisemaid valuvaigisteid.
Morfiini lähteaine muudetakse heroiini lähteaineks
keemilise protsessi kaudu äädikasüraanhüdriidi
abil. |
Kuivatatud moonimahlast (oopiumist) valmistatakse morfiini
lähteainet (vasakul), see muudetakse nn heroiini lähteaineks
(keskel), mis omakorda töödeldakse heroiiniks (paremal).
(NC) |
Heroiin
Heroiini lähteaine on hallikasvalge pulber, mis vahetult
pärast valmistamist sisaldab 45-90% heroiini. Mõnikord
nimetatakse seda pulbrit ka pruuniks heroiiniks. Nagu morfiini
lähteaine puhul, nii on ka heroiini lähteaine süstimiseks
tarvis sellele lisada hapet.
Ebaseadusliku heroiinitootmise eesmärk on saada heroiinhüdrokloriidi
ehk puhast heroiini. Selleks tuleb lähteainele lisada soolhapet.
Keemiliselt on heroiin diatsetüülmorfiin. Poolas ja
Venemaal toodetakse morfiinijääke sisaldavatest moonikupardest
madala kvaliteediga heroiini, mida nimetatakse kompotiks. Eestis
kasutavad opiaate süstivad narkomaanid kas Leedust, Valgevenest
või kohalikust unimagunast saadud pruuni vedelikku, mida
tuntakse nimetuste "vedel heroiin", "mittepuhas
heroiin", "unimaguna tee" jms all.
Heroiinhüdrokloriid on valge või helehall jahu meenutav
pulber, kuid ebapuhta tootmisprotsessi tõttu võib
see olla pruun. Sellist heroiini nimetatakse ka valgeks heroiiniks
ja seda peetakse kvaliteedilt parimaks. Lahjendamise ning tootmisjääkide
sisalduse tõttu on tänaval müüdava heroiinhüdrokloriidi
heroiinisisaldus erisugune, mõnikord võib see olla
vaid mõni protsent.
Tavaliselt on heroiinhüdrokloriid puhtam kui lähteaine,
st et joovet tekitavate ainete kontsentratsioon on suurem. Heroiinhüdrokloriid
on vees lahustuv sool ning seetõttu pole seda süstimiseks
tarvis happega segada. Tavaliselt segatakse heroiini ka hiniiniga,
mis annab segule tugeva kibeda maitse. Esialgu tehti seda malaariaepideemia
vastu võitlemiseks, kuid hiljem levis tava ka heroiini
süstivate narkomaanide hulgas.
20. sajandi esimestel aastakümnetel lubati heroiini kasutada
ka meditsiinis, kuid enamikus maades on see nüüd asendatud
muude opiaatidega. Suurbritannias kasutatakse heroiini endiselt
morfiini alternatiivina, näiteks surevatele patsientidele
valuvaigistava vahendina.
Suitsetamiseks mõeldud heroiin meenutab hallikasvalgeid
või pruunikaid kivikesi, kuid seda on olemas ka valge
pulbri kujul. Kui pulbrit happega segada, on seda võimalik
kasutada veeni süstimiseks.
Salakaubana veetakse võimalikult kontsentreeritud heroiini,
sageli on see 90%. Enne müümist lahustatakse ainet
tugevasti mitmel korral. Heroiini lahustatakse mitme ainega.
Mõni neist, nagu fenatsetiin ja metakvaloon, tekitavad
ka ise joovet. Seetõttu võib segu heroiinisisaldus
olla üsna väike, 2-3%. Väiksem sisaldus enam joovet
ei tekita. |
Heroiinisegud võivad tootmisoludest sõltuvalt
olla erinevat värvi. Sageli segatakse heroiini erinevate
täiteainetega. (NC)
Näide illegaalsest heroiini tööstuslikust tootmisest
Kagu-Aasias. Puhas heroiin on valge pulber. (MS)
Heroiinikapslid keeratakse plastikaadi sisse. Kapsleid tuuakse
niiviisi illegaalselt üle piiri suus või maos. (PAS)
|
Kodeiin
Kodeiini kasutatakse valuvaigistina ja köharohtude koostises,
kuid teda kasutatakse ka narkootilise joobe saavutamiseks. Päevased
annused võivad kuritarvitamise korral olla suured, kümme
tabletti või veelgi rohkem.
Rootsis kodeiini narkootikumiks ei peeta, sest ta kuulub ravimite
koostisse. Ravimi maksimaalne kodeiinisisaldus võib olla
100 mg ehk 2,5 % annuses. Kodeiini on proovitud saada ka tablette
lahustades ning lahust filtreerides ja aurustades. Selliselt
saadud kodeiin loetakse narkootikumiks.
Metadoon
Metadoon ehk metadoonhüdroklorüd on täissünteetiline
opiaatide asendusaine, mis arendati välja Teise maailmasõja
ajal. Seda kasutatakse nii süstimis- kui ka suu kaudu manustatava
lahusena, samuti tablettide kujul. Meditsiinis kasutatakse metadooni
valuvaigistina. Ainet hinnatakse eelkõige seetõttu,
et korduva kasutamise korral on tema toimeaeg küllalt pikk,
8-12 tundi.
Metadoon vähendab võõrutusseisundi vaevusi
ja seepärast kasutatakse teda ka heroiinist võõrutamiseks.
Metadoon segatakse veega ning patsient joob segu üks kord
päevas valve all ära. Ent kõigile patsientidele
selline ravimeetod ei sobi ja seetõttu on metadooniravi
suhtes tekkinud eriarvamusi.
Ravivõte seisneb selles, et metadooniannust järkjärgult
suurendatakse, kuni patsiendil tekib küllastumus. Samas
aga nõrgeneb heroiini külgetõmme ning heroiin
ei tekita enam mõnutunnet. Soov narkootikumi tarvitada
väheneb või kaob ning narkomaanil on võimalik
hakata oma elu korda seadma.
Mahukaid metadooniprogramme ellu viies tuleb ette nn kadusid,
sest ainet müüakse ebaseaduslikult neile, kes programmis
ei osale. See tähendab, et ka metadooni-tablettidele on
olemas illegaalne turg.
Fentanüülid
Fentanüülid on sünteetilised opiaadid, mille
mõju sarnaneb heroiini omaga, kuid kestab siiski lühemat
aega, 30-90 minutit. Fentanüülid võeti meditsiinis
kasutusele 1960. aastatel, kõigepealt narkoosiainena (leptanaal
jt) ning hiljem ka valuvaigistina (durogees ja rapifeen).
Fentanüülid on väga tugevatoimelised, mõni
neist on eriti tugevatoimeline. Kõige kangemad fentanüülid
on umbes 4000 korda tugevama toimega kui heroiin. Joovet tekitav
annus ei pruugi olla suurem kui üks või kaks väikest
soolatera. Et muuta aine tarvitamiskõlblikuks, segavad
narkomaanid seda suhkru või muu täiteainega.
1980. aastatel hakati fentanüüle tootma USA põrandaalustes
laborites, et müüa ainet sünteetilise heroiinina.
Üsna sageli müüakse fentanüüle vale
kaubamärgi all heroiini pähe või ingliskeelse
nimetusega China white, millega algselt tähistati
väga puhast hiina päritolu heroiini. Fentanüüli
kuritarvitajate suurim oht on saada surmav annus, sest nii tugevatoimelise
aine sisaldust nn tänavadoosis on raske välja arvutada.
Fentanüüle manustatakse tavaliselt süstimise teel,
kuid ainet on võimalik ka suitsetada või nuusutada.
Fentanüüli vorme on väga palju, hinnangute järgi
tublisti üle tuhande. Enamikku neist ei ole aga kunagi proovitud
ei ravimina ega narkootikumina, paljusid neist ei ole narkootikumide
hulka liigitatudki. |
Eri piirkondadest pärit moonikuprad erinevad
pisut üksteisest kuju poolest. Ülevalt: mustaseemnelise
ja valgeseemnelise mooni ning bengali mooni kuprad. Sandahl (1873).
Moonikupraid kasutatakse mõnikord dekoratiivtaimedena
. (SKL) |
Moonikupardest valmistatakse madala kvaliteediga heroiini,
nn kompotti. Levinud Poolas ja Venemaal. (MS)
Muud sünteetilised opiaadid
Nüüdismeditsiinis on opiaadid asendamatud valuvaigistina
(nn analgeetikumid). Sõltuvusohu vähendamiseks on
sünteesitud teisendeid, mis on samasuguse valuvaigistava
toimega, kuid tekitavad vähem sõltuvust. Nimetatud
ainete hulka kuuluvad näiteks buprenorfiin ja ketobemidoon.
Buprenorfiini (Temgesic jt) kasutatakse tablettidena või
süstimislahusena. Meditsiinis kasutatakse seda operatsioonijärgse
valu vähendamiseks. Kõrvaltoimeks võib olla
meeltesegadus ning mõnikord ka hallutsinatsioonid. Lühikest
aega katsetati buprenorfiini ka heroiinisõltuvuse ravis.
Buprenorfiini tekitatud võõrutusreaktsioon on kergem,
kuid kestab heroiinivõõrutusega võrreldes
pikemat aega. Buprenorfiin võib heroiinitarvitajal vallandada
võõrutusreaktsiooni.
Ketobemidooni (ketogaan jt) kasutatakse suurte valude leevendamiseks
ja muu raske seisundi kergendamiseks. Aine tekitab sõltuvuse
sama kiiresti nagu heroiin. Ketobemidoon erineb teistest opiaatidest
selle poolest, et tema toimel on pupillid suurenenud, mitte ahenenud,
nagu tavaliselt opiaaditarvitajal. Võõrutusseisund
võib olla väga piinav, mõningatel juhtudel
tuleb sel ajal ette ka meeltesegadust.
Sünteetilisi opiaate tarvitatakse samuti nagu näiteks
heroiini. Et meditsiiniasutustes kontrollitakse narkootiliste
ainete kasutamist võrdlemisi rangelt, siis võib
arvata, et sünteetilisi opiaate satub valedesse kätesse
üsna vähe.
Opiaadid kuuluvad mitme valuvaigistava ravimi koostisse.
Et vältida kuritarvitusi, on nende meditsiiniliseks kasutamiseks
kehtestatud ranged nõuded. (NC)
Opiaatide väärkasutamise viisid
Opiaate tarvitatakse mitut moodi. Tavaliselt suitsetatakse
oopiumi eriliste piipudega, kuid seda tarvitatakse ka tablettidena
ja tinktuurina (piirituslahusena). Kodeiini vesilahust tavaliselt
juuakse, harvemini süstitakse. Morfiini kuritarvitatakse
peamiselt seda süstides.
Heroiini ehk heroiinhüdrokloriidi on peamiselt süstitud
(veeni), kuid 1990. aastatel on muutunud järjest tavalisemaks
nii hüdrokloriidi kui ka selle lähteaine suitsetamine.
Selleks pannakse heroiin hõbepaberitükikesele, mida
kuumutatakse tulemasina või küünlaga. Kuumus
muudab heroiini gaasiks ning tekkivat suitsu hingatakse sisse
kas toru kaudu või pannakse käed suitseva aine kohale
kokku. Protseduuri nimetatakse mõnikord ka draakonipüügiks
(ingl chasing the dragon), sest suitsupahvakud võivad
meenutada draakonit. Suitsetamisheroiini segatakse ka hariliku
tubakaga ja suitsetatakse tavalise piibuga või sigarettidena.
Mõnikord muudetakse heroiinhüdrokloriid uuesti heroiini
lähteaineks, et seda suitsetada. Lähteainet on võimalik
süstida, kui see enne happega lahustada. Heroiini ka nuusutatakse,
kuid sel juhul on mõju nõrgem kui süstides.
Heroiini nuusutamine levis 1990. aastatel mõne etnilise
vähemuse hulgas.
Kasutamisviis sõltub ka narkootilise aine kättesaadavusest.
Narkomaan, kellel on ainet vähe, eelistab maksimaalse joobe
saamiseks seda süstida.
Metadooni manustatakse suu kaudu tablettidena või valmislahusena,
buprenorfiini süstitakse, mõnikord valmistatakse
lahus tablettidest. Muude sünteetiliste opiaatide kuritarvitajad
manustavad tablette või süstivad lahuseid. Opiaatide
kuritarvitamise abivahendid on süstlad ja kanüülid,
erilised piibud ja alumiiniumfoolium. Lahuste segamiseks kasutatakse
ka metall-lusikaid ja happeid.
Süstimiseks lisatakse heroiinisegule hapet ja segu kuumutatakse.
(MS)
Opiaatide mõju
Meditsiinilises kasutuses antakse patsiendile opiaati selliste
valuvaigistavate annustena, mis sõltuvusele viivat joovet
ei tekita. Patsiendid, kellele on haiglas määratud
morfiini, on tundnud, et nad "nagu liiguks ringi pehmetel
pilvedel, kõik tundub kena ja turvaline, ei mingit valu-
ega ebamugavustunnet". Narkootilise aine kuritarvitamise
korral on eesmärk kiiresti saavutada tugev joove, millega
kaasneb eufooria ning mis tekitab sõltuvuse.
Mõju poolest on opiaadid üksteisega teataval määral
sarnased, kuid mõju võib olla erisuguse tugevusega.
Opiaadijoobel on järgmised tunnused:
- joobeseisundi alguses kuumustunne kõhus (ingl rush
'palavik'), eriti selge on see tunne heroiini süstimise
korral
- sügav heaolu- ja õnnetunne
- tuimus ja vähenenud valutundlikkus
- kapseldunud, äraolev tunne
- halvenenud aja- ja ruumitaju
- kõnevõime halvenemine ja liigutuste aeglustumine
- kehafunktsioonid on pärsitud
- üledoseerimise korral kiiresti kulgev surmav mürgitus,
tekitab hingamiselundite halvatuse
Opiaadid mõjuvad inimesele erisuguselt. Näiteks
heroiin tekitab tavaliselt kiirema ja tugevama kõhukuumuse
kui morfiin, metadoon mõjub sisse võttes aeglasemalt
ega tekita heroiini mõjuga võrreldavat kiiret joovet.
Kuid eri opiaatide tekitatava joobe erisused ei ole kuigi suured
ning paljudel narkomaanidel on raske vahet teha näiteks
heroiinil ja morfiinil, peamiselt siis, kui need on eri kangusega.
Mõju sõltub ka narkomaani kohanemusest.
Opiaadijoobe kestus sõltub samuti annuse suurusest
ja narkomaani kohanemusest. Joove võib püsida mitu
tundi. Heroiinijoove on lühike, 4-6 tundi, morfiinijoove
kestab 6-8 tundi. Pideva kasutamise korral püsib metadooni
valuvaigistav mõju kuni 12 tundi.
Opiaadijoobe tunnused
Füüsilised häired:
- ahenenud pupillid ("nagu nõelapead") ja
ainitine pilk
- rippuvad silmalaud
- raske püsida jalgadel ( kokkuvajumine)
- süda on paha ja üldine enesetunne halb
- aeglane pulss ja madal vererõhk
- aeglane hingamine ja aine üledoosimise korral eluohtlik
hingamise halvatus.
Psüühilised häired:
ükskõiksus või unisus ja tugeva annuse
korral meelemärkuse kadumine
kõne ebaselgus
kontakteerumisraskused
valutundlikkuse vähenemine.
|
Kahjustused
Opiaatide tarvitamise suurim oht on see, et aine üledoosimise
korral saabub surm. Opiaadid pärsivad hingamist, üledoosimise
tagajärjel hingamine seiskub. Narkomaan kaotab kõigepealt
meelemärkuse ning seejärel sureb -halvemal juhul toimub
see viie kuni kümne minuti jooksul. Selline seisund nõuab
kiiret arstiabi ja spetsiaalsete vastumürkidega (Narcanti
jt) õnnestubki inimene mürgitusseisundist kiiresti
välja tuua.
Morfiini või heroiini üledoseerimise oht on kõige
suurem, sest narkomaan ei saa annust enam kuidagi vähendada,
kui ta tunneb, et mõju on liiga tugev. Oluline riskitegur
on ka see, et tavaliselt narkomaan ei tea, kui kange lahuse ta
on ostnud, ning vaevalt on talle ka teada just selle päeva
taluvus. Surmava üledoosi oht on väiksem oopiumisuitsetajal,
sest ta saab ise valida annuse suuruse. Ometi on inimesi surnud
ka oopiumi suitsetamise tagajärjel.
Oopiumitarvitamise tagajärg on ka impotentsus ja seksuaalse
huvi kadumine.
Muud eriti ohtlikku mõju kehalistele ja psüühilistele
funktsioonidele opiaatidel pole. Üsna sageli tuleb opiaadisõltlastel
ette kõhukinnisust, isutust, higistamist, peapööritust
ja sapiteede spasme. Pikaajalise kasutamise korral võib
mõni opiaat, nagu ketobemidoon ja kodeiin, tekitada sügelust,
kõhukinnisust ja raskeid nahalööbeid ning üldist
halba enesetunnet.
Heroiini tarvitavatel narkomaanidel võib nende ebakorrapärase
eluviisi tõttu olla samuti halb tervis. Nõrgenenud
immuunsuse tõttu võivad tekkida infektsioonid,
näiteks kollatõbi (hepatiit) või süstimise
ebahügieenilisuse tõttu tekitavad põletikke
stafülokokid. Kui süstlaid ja kanüüle antakse
käest kätte, võidakse üksteist nakatada
immuunpuudulikkuse viirusega (HIV), mis põhjustab AIDSi.
Paljudes lääneriikides on seda ette tulnud peamiselt
heroiinitarvitajate ringkondades, vähem teisi narkootikume
süstivate narkomaanide hulgas.
Heroiinitarvitajate suremus on kümme kuni viisteist korda
suurem kui samas eas tavaelanike suremus. Peamised surma põhjused
on üledoosimine, haigused, õnnetusjuhtumid ja vägivald.
Heroiini kuritarvitajad on tavaliselt tihedasti seotud kuritegelike
ringkondadega. Selleks ajaks kui heroiini kuritarvitamine avastatakse,
on narkomaanil juba välja kujunenud tugev sõltuvus
ning selge kriminaalne identiteet.
Sõltuvus
Opiaadisõltuvus tekib kiiresti, eriti kiire on see
heroiini puhul. Eluaegse sõltuvuse, nn heroinismi tekitamiseks
võib piisata ühest või kahest veenisüstist.
Emotsionaalne vajadus heroiini järele on väga tugev,
vahel on see suuremgi kui sugutung. Veidi aeglasemalt kujuneb
sõltuvus morfiinist ja oopiumist ning nüüdisaegsetest
opiaadiasendajatest.
Esimestel heroiini tarvitamise kordadel tekkiv väga tugev
ja meeldiv tunne taandub võrdlemisi kiiresti, sest organism
kohaneb ainega. Narkomaan on sunnitud endise joobeastme saavutamiseks
manustama uimastit järjest rohkem. Tarbimine suureneb kiiresti
ning jääb siis teatavale tasemele pidama. Väga
tugeva kohanemuse korral võib heroinist algusega võrreldes
kasutada ka kümnekordseid päevaseid annuseid, vahel
isegi suuremaid.
Joobele järgneb võõrutusseisundile omane
reaktsioon, mis mõnikord tekib juba pärast ühe-
või kahenädalast pidevat tarvitamist. Esimesel päeval
muutub inimene ükskõikseks, murelikuks ja rahutuks,
ta ei hooli isiklikust hügieenist ega oma välimusest.
Järgmistel päevadel tunneb ta end haigena.
Seisundile on tunnuslikud nutuhood, suurenenud pupillid ja pilgu
fookustamise raskused, samuti nohu ja aevastushood, ebaselge
kõne, halvenenud maitse- ja lõhnataju ning süljeerituse
suurenemine. Pulss ja hingamine on kiirenenud, esinevad oksendushood,
tekib nn kananahk, inimest vaevavad unetus ning lihase- ja liigesevalu.
Mõne päeva pärast hakkavad sümptomid kaduma
ning nädala või kümne päeva pärast
tervisehäireid taanduvad.
Võõrutusreaktsioon lõpeb kohe, kui narkomaan
ainet uuesti manustab. Selline mõju suurendab aga veelgi
sõltuvust ning süvendab narkomaanil arusaama, et
teda aitab vaid uus narkootikumiannus. |
Õitsev oopiumimoon ehk unimagun. Sandahl
(1873) |
|