Opiaadid

Ajalugu

Oopiumimooni ehk unimagunat on kasvatatud tuhandeid aastaid, sama kaua on oopiumi kasutatud ka ravimina ja joovet tekitava ainena. 

19. sajandil kehtestasid Inglismaa ja Prantsusmaa oopiumikaubanduses Hiinaga peetava kaubavahetuse üle monopoolse kontrolli. Kähe riigi ainuõiguslik seisund selles valdkonnas, eriti inglaste liiga vaba kauplemine oopiumiga tõi kaasa uimasti kuritarvitamise laialdase leviku hiinlaste hulgas.
Vähesel määral oli oopiumi suitsetamine Euroopas levinud juba 19. sajandil. Tugevatoimeliste opiaatide nagu puhta morfiini ja heroiini sünteesimine ning süstalde ja kanüülide ehk õõnesnõelte kasutuselevõtmine aitas kaasa opiaatide tarvitamise levikule selles maailma osas, kus meie elame. 1960. aastate keskpaigast alates on heroiini kuritarvitamine kujunenud väga raskeks sotsiaalseks ja meditsiiniliseks probleemiks enamikus lääneriikides.


Oopiumimoonil on iseloomulik kupar. (MS)

Oopiumi valmistamine

Unimagun, Papaver somniferum, on üheaastane taim, mis võib kasvada 70-100 cm kõrguseks. Selle õied on valged, roosad või violetsed. Toores kupar on peaaegu ümmargune, mõnikord ka piklik, selle tipu ümber on sakiline pärg ning kupra all varre küljes väike esileulatuv ringike. Kupra diameeter on 1-5 sentimeetrit. Mooni kasvatatakse kuumas ja kuivas kliimas Balkanimaades, Türgis, Afganistanis, Myanmaris (end Birma), Vietnamis. Tais, Lõuna-Hiinas ning Kesk- ja Lõuna-Ameerikas. Unimaguna peamised kasvatuspiirkonnad on nn kuldne kolmnurk - Tai. Myanmar ja Laos - ning nn kuldne poolkuu, kuhu kuuluvad Afganistan, Pakistan ja Iraan.
Oopiumimoonist saadakse looduslikke opiaate oopiumi, morfiini, kodeiini jne. Lihtsa keemilise protsessi kaudu on võimalik muuta morfiin poolsünteeriüseks aineks heroiiniks. Ka mitut sünteetilist ainet, mille mõju sarnaneb opiaatide omaga, näiteks fentanüül, ketobemidoon ja buprenorfiin, liigitatakse opiaatide hulka.

 Oopiumi valmistatakse unimagunast. Kuprasse tehakse sisselõiked ja seejärel imbub sealt välja mahl. Pildid on tehtud nn kuldses kolmnurgas. Naine demonstreerib, kuidas oopiumi saadakse. (PH)

 

Oopium

Oopium on unimaguna kuivatatud mahl. Pärast õitsemist lõigatakse kuprasse erilise noaga lõhed. Oopiumisaak koristatakse piimmahla kogumisest alates 12-15 nädala pärast. Esialgu on mahl piimvalge, kuid õhuga kokku puutudes muutub ta mustjaspruuniks. Mahlal on iseloomulik maitse ja lõhn.
Oopium sisaldab mitut alkaloidi, kõige rohkem on morfiini. Oopiumi morfiinisisaldus on 5-20%. Muud oopiumis sisalduvad alkaloidid on narkotiin, kodeiin, papaveriin ja tebaiin. Ülejäänud mass koosneb veest ja mineraalidest ning orgaanilistest osistest, nagu happed, suhkur, vaha ja õli. Puhastatud ehk suitsetamisoopiumi saadakse järgmiselt: oopium jahvatatakse, lahustatakse vees, kuumutatakse ja
filtreeritakse. Kuumutamist jätkates aurustub ülejäänud vesi. Rafineeritud oopium on must ja läikiva pinnaga ning sama lõhna ja maitsega, nagu on oopiumil. Tavaliselt oopiumi suitsetatakse, kuid seda manustatakse pulbrina või joogina ka suu kaudu ning süstitakse. Oopiumi kasutatakse meditsiinis valuvaigistina ja kodeiinisisalduse tõttu köharohuna, oopiumi kasutatakse ka kõhulahtisuse korral. Oopiumi toodetakse tervishoiu vajadusteks, sest ta sisaldab mitut meditsiinis kasutatavat ainet, muu hulgas morfiini ja kodeiini.


Oopiumimoon ehk unimagun (Papaver somniferum), seda kasvatatakse suurtel põldudel ka Kagu-Aasias. (PH)

 Morfiin

Morfiini valmistatakse oopiumiekstraktist. Puhas lähteaine on valge või kollakas kristalne pulber, mis muutub pruunikaks, kaneeli sarnaseks traditsioonilise tootmisprotsessi ebapuhtuse tõttu. Lähteaine morfiinisisaldus on tavaliselt 60- 90%. Lähteaine vees ei lahustu ja seetõttu teda otse süstida ei saa. Tavaliselt lisatakse süstimiseks askorbiin-, sidrun- või veinhapet ning seejärel segu kuumutatakse. Morfiin on nüüdismeditsiinis olulisemaid valuvaigisteid. Morfiini lähteaine muudetakse heroiini lähteaineks keemilise protsessi kaudu äädikasüraanhüdriidi abil.


Kuivatatud moonimahlast (oopiumist) valmistatakse morfiini lähteainet (vasakul), see muudetakse nn heroiini lähteaineks (keskel), mis omakorda töödeldakse heroiiniks (paremal). (NC)

 

 Heroiin

Heroiini lähteaine on hallikasvalge pulber, mis vahetult pärast valmistamist sisaldab 45-90% heroiini. Mõnikord nimetatakse seda pulbrit ka pruuniks heroiiniks. Nagu morfiini lähteaine puhul, nii on ka heroiini lähteaine süstimiseks tarvis sellele lisada hapet.
Ebaseadusliku heroiinitootmise eesmärk on saada heroiinhüdrokloriidi ehk puhast heroiini. Selleks tuleb lähteainele lisada soolhapet. Keemiliselt on heroiin diatsetüülmorfiin. Poolas ja Venemaal toodetakse morfiinijääke sisaldavatest moonikupardest madala kvaliteediga heroiini, mida nimetatakse kompotiks. Eestis kasutavad opiaate süstivad narkomaanid kas Leedust, Valgevenest või kohalikust unimagunast saadud pruuni vedelikku, mida tuntakse nimetuste "vedel heroiin", "mittepuhas heroiin", "unimaguna tee" jms all.
Heroiinhüdrokloriid on valge või helehall jahu meenutav pulber, kuid ebapuhta tootmisprotsessi tõttu võib see olla pruun. Sellist heroiini nimetatakse ka valgeks heroiiniks ja seda peetakse kvaliteedilt parimaks. Lahjendamise ning tootmisjääkide sisalduse tõttu on tänaval müüdava heroiinhüdrokloriidi heroiinisisaldus erisugune, mõnikord võib see olla vaid mõni protsent.
Tavaliselt on heroiinhüdrokloriid puhtam kui lähteaine, st et joovet tekitavate ainete kontsentratsioon on suurem. Heroiinhüdrokloriid on vees lahustuv sool ning seetõttu pole seda süstimiseks tarvis happega segada. Tavaliselt segatakse heroiini ka hiniiniga, mis annab segule tugeva kibeda maitse. Esialgu tehti seda malaariaepideemia vastu võitlemiseks, kuid hiljem levis tava ka heroiini süstivate narkomaanide hulgas.
20. sajandi esimestel aastakümnetel lubati heroiini kasutada ka meditsiinis, kuid enamikus maades on see nüüd asendatud muude opiaatidega. Suurbritannias kasutatakse heroiini endiselt morfiini alternatiivina, näiteks surevatele patsientidele valuvaigistava vahendina.
Suitsetamiseks mõeldud heroiin meenutab hallikasvalgeid või pruunikaid kivikesi, kuid seda on olemas ka valge pulbri kujul. Kui pulbrit happega segada, on seda võimalik kasutada veeni süstimiseks.
Salakaubana veetakse võimalikult kontsentreeritud heroiini, sageli on see 90%. Enne müümist lahustatakse ainet tugevasti mitmel korral. Heroiini lahustatakse mitme ainega. Mõni neist, nagu fenatsetiin ja metakvaloon, tekitavad ka ise joovet. Seetõttu võib segu heroiinisisaldus olla üsna väike, 2-3%. Väiksem sisaldus enam joovet ei tekita.

 
Heroiinisegud võivad tootmisoludest sõltuvalt olla erinevat värvi. Sageli segatakse heroiini erinevate täiteainetega. (NC)


Näide illegaalsest heroiini tööstuslikust tootmisest Kagu-Aasias. Puhas heroiin on valge pulber. (MS)


Heroiinikapslid keeratakse plastikaadi sisse. Kapsleid tuuakse niiviisi illegaalselt üle piiri suus või maos. (PAS)

 

Kodeiin

Kodeiini kasutatakse valuvaigistina ja köharohtude koostises, kuid teda kasutatakse ka narkootilise joobe saavutamiseks. Päevased annused võivad kuritarvitamise korral olla suured, kümme tabletti või veelgi rohkem.
Rootsis kodeiini narkootikumiks ei peeta, sest ta kuulub ravimite koostisse. Ravimi maksimaalne kodeiinisisaldus võib olla 100 mg ehk 2,5 % annuses. Kodeiini on proovitud saada ka tablette lahustades ning lahust filtreerides ja aurustades. Selliselt saadud kodeiin loetakse narkootikumiks.

Metadoon

Metadoon ehk metadoonhüdroklorüd on täissünteetiline opiaatide asendusaine, mis arendati välja Teise maailmasõja ajal. Seda kasutatakse nii süstimis- kui ka suu kaudu manustatava lahusena, samuti tablettide kujul. Meditsiinis kasutatakse metadooni valuvaigistina. Ainet hinnatakse eelkõige seetõttu, et korduva kasutamise korral on tema toimeaeg küllalt pikk, 8-12 tundi.
Metadoon vähendab võõrutusseisundi vaevusi ja seepärast kasutatakse teda ka heroiinist võõrutamiseks. Metadoon segatakse veega ning patsient joob segu üks kord päevas valve all ära. Ent kõigile patsientidele selline ravimeetod ei sobi ja seetõttu on metadooniravi suhtes tekkinud eriarvamusi.
Ravivõte seisneb selles, et metadooniannust järkjärgult suurendatakse, kuni patsiendil tekib küllastumus. Samas aga nõrgeneb heroiini külgetõmme ning heroiin ei tekita enam mõnutunnet. Soov narkootikumi tarvitada väheneb või kaob ning narkomaanil on võimalik hakata oma elu korda seadma.
Mahukaid metadooniprogramme ellu viies tuleb ette nn kadusid, sest ainet müüakse ebaseaduslikult neile, kes programmis ei osale. See tähendab, et ka metadooni-tablettidele on olemas illegaalne turg.

Fentanüülid

Fentanüülid on sünteetilised opiaadid, mille mõju sarnaneb heroiini omaga, kuid kestab siiski lühemat aega, 30-90 minutit. Fentanüülid võeti meditsiinis kasutusele 1960. aastatel, kõigepealt narkoosiainena (leptanaal jt) ning hiljem ka valuvaigistina (durogees ja rapifeen).
Fentanüülid on väga tugevatoimelised, mõni neist on eriti tugevatoimeline. Kõige kangemad fentanüülid on umbes 4000 korda tugevama toimega kui heroiin. Joovet tekitav annus ei pruugi olla suurem kui üks või kaks väikest soolatera. Et muuta aine tarvitamiskõlblikuks, segavad narkomaanid seda suhkru või muu täiteainega.
1980. aastatel hakati fentanüüle tootma USA põrandaalustes laborites, et müüa ainet sünteetilise heroiinina. Üsna sageli müüakse fentanüüle vale kaubamärgi all heroiini pähe või ingliskeelse nimetusega China white, millega algselt tähistati väga puhast hiina päritolu heroiini. Fentanüüli kuritarvitajate suurim oht on saada surmav annus, sest nii tugevatoimelise aine sisaldust nn tänavadoosis on raske välja arvutada. Fentanüüle manustatakse tavaliselt süstimise teel, kuid ainet on võimalik ka suitsetada või nuusutada.
Fentanüüli vorme on väga palju, hinnangute järgi tublisti üle tuhande. Enamikku neist ei ole aga kunagi proovitud ei ravimina ega narkootikumina, paljusid neist ei ole narkootikumide hulka liigitatudki.

Eri piirkondadest pärit moonikuprad erinevad pisut üksteisest kuju poolest. Ülevalt: mustaseemnelise ja valgeseemnelise mooni ning bengali mooni kuprad. Sandahl (1873).

 

 
Moonikupraid kasutatakse mõnikord dekoratiivtaimedena . (SKL)


Moonikupardest valmistatakse madala kvaliteediga heroiini, nn kompotti. Levinud Poolas ja Venemaal. (MS)

Muud sünteetilised opiaadid

Nüüdismeditsiinis on opiaadid asendamatud valuvaigistina (nn analgeetikumid). Sõltuvusohu vähendamiseks on sünteesitud teisendeid, mis on samasuguse valuvaigistava toimega, kuid tekitavad vähem sõltuvust. Nimetatud ainete hulka kuuluvad näiteks buprenorfiin ja ketobemidoon.
Buprenorfiini (Temgesic jt) kasutatakse tablettidena või süstimislahusena. Meditsiinis kasutatakse seda operatsioonijärgse valu vähendamiseks. Kõrvaltoimeks võib olla meeltesegadus ning mõnikord ka hallutsinatsioonid. Lühikest aega katsetati buprenorfiini ka heroiinisõltuvuse ravis. Buprenorfiini tekitatud võõrutusreaktsioon on kergem, kuid kestab heroiinivõõrutusega võrreldes pikemat aega. Buprenorfiin võib heroiinitarvitajal vallandada võõrutusreaktsiooni.
Ketobemidooni (ketogaan jt) kasutatakse suurte valude leevendamiseks ja muu raske seisundi kergendamiseks. Aine tekitab sõltuvuse sama kiiresti nagu heroiin. Ketobemidoon erineb teistest opiaatidest selle poolest, et tema toimel on pupillid suurenenud, mitte ahenenud, nagu tavaliselt opiaaditarvitajal. Võõrutusseisund võib olla väga piinav, mõningatel juhtudel tuleb sel ajal ette ka meeltesegadust.
Sünteetilisi opiaate tarvitatakse samuti nagu näiteks heroiini. Et meditsiiniasutustes kontrollitakse narkootiliste ainete kasutamist võrdlemisi rangelt, siis võib arvata, et sünteetilisi opiaate satub valedesse kätesse üsna vähe.

Opiaadid kuuluvad mitme valuvaigistava ravimi koostisse. Et vältida kuritarvitusi, on nende meditsiiniliseks kasutamiseks kehtestatud ranged nõuded. (NC)

Opiaatide väärkasutamise viisid

Opiaate tarvitatakse mitut moodi. Tavaliselt suitsetatakse oopiumi eriliste piipudega, kuid seda tarvitatakse ka tablettidena ja tinktuurina (piirituslahusena). Kodeiini vesilahust tavaliselt juuakse, harvemini süstitakse. Morfiini kuritarvitatakse peamiselt seda süstides.

Heroiini ehk heroiinhüdrokloriidi on peamiselt süstitud (veeni), kuid 1990. aastatel on muutunud järjest tavalisemaks nii hüdrokloriidi kui ka selle lähteaine suitsetamine. Selleks pannakse heroiin hõbepaberitükikesele, mida kuumutatakse tulemasina või küünlaga. Kuumus muudab heroiini gaasiks ning tekkivat suitsu hingatakse sisse kas toru kaudu või pannakse käed suitseva aine kohale kokku. Protseduuri nimetatakse mõnikord ka draakonipüügiks (ingl chasing the dragon), sest suitsupahvakud võivad meenutada draakonit. Suitsetamisheroiini segatakse ka hariliku tubakaga ja suitsetatakse tavalise piibuga või sigarettidena.
Mõnikord muudetakse heroiinhüdrokloriid uuesti heroiini lähteaineks, et seda suitsetada. Lähteainet on võimalik süstida, kui see enne happega lahustada. Heroiini ka nuusutatakse, kuid sel juhul on mõju nõrgem kui süstides. Heroiini nuusutamine levis 1990. aastatel mõne etnilise vähemuse hulgas.
Kasutamisviis sõltub ka narkootilise aine kättesaadavusest. Narkomaan, kellel on ainet vähe, eelistab maksimaalse joobe saamiseks seda süstida.
Metadooni manustatakse suu kaudu tablettidena või valmislahusena, buprenorfiini süstitakse, mõnikord valmistatakse lahus tablettidest. Muude sünteetiliste opiaatide kuritarvitajad manustavad tablette või süstivad lahuseid. Opiaatide kuritarvitamise abivahendid on süstlad ja kanüülid, erilised piibud ja alumiiniumfoolium. Lahuste segamiseks kasutatakse ka metall-lusikaid ja happeid.


Süstimiseks lisatakse heroiinisegule hapet ja segu kuumutatakse. (MS)

Opiaatide mõju

Meditsiinilises kasutuses antakse patsiendile opiaati selliste valuvaigistavate annustena, mis sõltuvusele viivat joovet ei tekita. Patsiendid, kellele on haiglas määratud morfiini, on tundnud, et nad "nagu liiguks ringi pehmetel pilvedel, kõik tundub kena ja turvaline, ei mingit valu- ega ebamugavustunnet". Narkootilise aine kuritarvitamise korral on eesmärk kiiresti saavutada tugev joove, millega kaasneb eufooria ning mis tekitab sõltuvuse.
Mõju poolest on opiaadid üksteisega teataval määral sarnased, kuid mõju võib olla erisuguse tugevusega. Opiaadijoobel on järgmised tunnused:

  • joobeseisundi alguses kuumustunne kõhus (ingl rush 'palavik'), eriti selge on see tunne heroiini süstimise korral
  • sügav heaolu- ja õnnetunne
  • tuimus ja vähenenud valutundlikkus
  • kapseldunud, äraolev tunne
  • halvenenud aja- ja ruumitaju
  • kõnevõime halvenemine ja liigutuste aeglustumine
  • kehafunktsioonid on pärsitud
  • üledoseerimise korral kiiresti kulgev surmav mürgitus, tekitab hingamiselundite halvatuse

Opiaadid mõjuvad inimesele erisuguselt. Näiteks heroiin tekitab tavaliselt kiirema ja tugevama kõhukuumuse kui morfiin, metadoon mõjub sisse võttes aeglasemalt ega tekita heroiini mõjuga võrreldavat kiiret joovet. Kuid eri opiaatide tekitatava joobe erisused ei ole kuigi suured ning paljudel narkomaanidel on raske vahet teha näiteks heroiinil ja morfiinil, peamiselt siis, kui need on eri kangusega. Mõju sõltub ka narkomaani kohanemusest.

Opiaadijoobe kestus sõltub samuti annuse suurusest ja narkomaani kohanemusest. Joove võib püsida mitu tundi. Heroiinijoove on lühike, 4-6 tundi, morfiinijoove kestab 6-8 tundi. Pideva kasutamise korral püsib metadooni valuvaigistav mõju kuni 12 tundi.

 Opiaadijoobe tunnused

Füüsilised häired:

  • ahenenud pupillid ("nagu nõelapead") ja ainitine pilk
  • rippuvad silmalaud
  • raske püsida jalgadel ( kokkuvajumine)
  • süda on paha ja üldine enesetunne halb
  • aeglane pulss ja madal vererõhk
  • aeglane hingamine ja aine üledoosimise korral eluohtlik hingamise halvatus.

Psüühilised häired:

  • ükskõiksus või unisus ja tugeva annuse korral meelemärkuse kadumine
  • kõne ebaselgus
  • kontakteerumisraskused
  • valutundlikkuse vähenemine.
  • Kahjustused

    Opiaatide tarvitamise suurim oht on see, et aine üledoosimise korral saabub surm. Opiaadid pärsivad hingamist, üledoosimise tagajärjel hingamine seiskub. Narkomaan kaotab kõigepealt meelemärkuse ning seejärel sureb -halvemal juhul toimub see viie kuni kümne minuti jooksul. Selline seisund nõuab kiiret arstiabi ja spetsiaalsete vastumürkidega (Narcanti jt) õnnestubki inimene mürgitusseisundist kiiresti välja tuua.

    Morfiini või heroiini üledoseerimise oht on kõige suurem, sest narkomaan ei saa annust enam kuidagi vähendada, kui ta tunneb, et mõju on liiga tugev. Oluline riskitegur on ka see, et tavaliselt narkomaan ei tea, kui kange lahuse ta on ostnud, ning vaevalt on talle ka teada just selle päeva taluvus. Surmava üledoosi oht on väiksem oopiumisuitsetajal, sest ta saab ise valida annuse suuruse. Ometi on inimesi surnud ka oopiumi suitsetamise tagajärjel.
    Oopiumitarvitamise tagajärg on ka impotentsus ja seksuaalse huvi kadumine.
    Muud eriti ohtlikku mõju kehalistele ja psüühilistele funktsioonidele opiaatidel pole. Üsna sageli tuleb opiaadisõltlastel ette kõhukinnisust, isutust, higistamist, peapööritust ja sapiteede spasme. Pikaajalise kasutamise korral võib mõni opiaat, nagu ketobemidoon ja kodeiin, tekitada sügelust, kõhukinnisust ja raskeid nahalööbeid ning üldist halba enesetunnet.

    Heroiini tarvitavatel narkomaanidel võib nende ebakorrapärase eluviisi tõttu olla samuti halb tervis. Nõrgenenud immuunsuse tõttu võivad tekkida infektsioonid, näiteks kollatõbi (hepatiit) või süstimise ebahügieenilisuse tõttu tekitavad põletikke stafülokokid. Kui süstlaid ja kanüüle antakse käest kätte, võidakse üksteist nakatada immuunpuudulikkuse viirusega (HIV), mis põhjustab AIDSi. Paljudes lääneriikides on seda ette tulnud peamiselt heroiinitarvitajate ringkondades, vähem teisi narkootikume süstivate narkomaanide hulgas.
    Heroiinitarvitajate suremus on kümme kuni viisteist korda suurem kui samas eas tavaelanike suremus. Peamised surma põhjused on üledoosimine, haigused, õnnetusjuhtumid ja vägivald.

    Heroiini kuritarvitajad on tavaliselt tihedasti seotud kuritegelike ringkondadega. Selleks ajaks kui heroiini kuritarvitamine avastatakse, on narkomaanil juba välja kujunenud tugev sõltuvus ning selge kriminaalne identiteet.

     Sõltuvus

    Opiaadisõltuvus tekib kiiresti, eriti kiire on see heroiini puhul. Eluaegse sõltuvuse, nn heroinismi tekitamiseks võib piisata ühest või kahest veenisüstist. Emotsionaalne vajadus heroiini järele on väga tugev, vahel on see suuremgi kui sugutung. Veidi aeglasemalt kujuneb sõltuvus morfiinist ja oopiumist ning nüüdisaegsetest opiaadiasendajatest.

    Esimestel heroiini tarvitamise kordadel tekkiv väga tugev ja meeldiv tunne taandub võrdlemisi kiiresti, sest organism kohaneb ainega. Narkomaan on sunnitud endise joobeastme saavutamiseks manustama uimastit järjest rohkem. Tarbimine suureneb kiiresti ning jääb siis teatavale tasemele pidama. Väga tugeva kohanemuse korral võib heroinist algusega võrreldes kasutada ka kümnekordseid päevaseid annuseid, vahel isegi suuremaid.

    Joobele järgneb võõrutusseisundile omane reaktsioon, mis mõnikord tekib juba pärast ühe- või kahenädalast pidevat tarvitamist. Esimesel päeval muutub inimene ükskõikseks, murelikuks ja rahutuks, ta ei hooli isiklikust hügieenist ega oma välimusest. Järgmistel päevadel tunneb ta end haigena.
    Seisundile on tunnuslikud nutuhood, suurenenud pupillid ja pilgu fookustamise raskused, samuti nohu ja aevastushood, ebaselge kõne, halvenenud maitse- ja lõhnataju ning süljeerituse suurenemine. Pulss ja hingamine on kiirenenud, esinevad oksendushood, tekib nn kananahk, inimest vaevavad unetus ning lihase- ja liigesevalu. Mõne päeva pärast hakkavad sümptomid kaduma ning nädala või kümne päeva pärast tervisehäireid taanduvad.
    Võõrutusreaktsioon lõpeb kohe, kui narkomaan ainet uuesti manustab. Selline mõju suurendab aga veelgi sõltuvust ning süvendab narkomaanil arusaama, et teda aitab vaid uus narkootikumiannus.

     

    Õitsev oopiumimoon ehk unimagun. Sandahl (1873)

    Järgmine osa - Kesknärvisüsteemi stimuleerivad ained  

    Tagasi sisukorda


    Muid (koolitus)materjale