Hallutsinogeenid

Sissejuhatus

Hallutsinogeenideks nimetatakse uimastite rühma, mis päritolult küll erinevad üksteisest, kuid mis oma toime poolest on väga sarnased. Nende mõjul aistingud väärastuvad ja suurtes annustes põhjustavad nad tugevaid hallutsinatsioone, st tekitavad muljeid ja elamusi, millel ei ole midagi ühist tegelikkusega. Hallutsinogeensed elamused sarnanevad vaimuhaige elamustega ja ägedas faasis on neid raske psühhoosidest eristada. Seepärast nimetatakse neid ka psühhotomimeetikumideks (psühhoosisarnast seisundit tekitavad uimastid).
Ajalugu
Taimeriigist pärit hallutsinogeene tuntakse igavanast ajast saadik. Kesk- ja Lõuna-Ameerika indiaanlased on selliseid uimasteid kasutanud religioossetel kombetalitustel juba aastatuhandeid.
Alates 1950. aastate keskpaigast on sünteetilised hallutsinogeenid olnud nii teadlaste ja nn droogiprohvetite kui ka uudishimulike noorukite huvi objekt. Sünteetilisi hallutsinogeene hakati illegaalselt valmistama 1960. aastatel ja sellest on ajapikku saanud põrandaalune suurtööstus. Tänapäeval valmistatakse oluline osa sünteetilistest hallut-sinogeenidest USA-s, neid valmistatakse ka Inglismaal ja Madalmaades ning teistes Euroopa riikides.
Aine valmistamine ja kasutamine
Hallutsinogeenid jaotatakse tavaliselt looduslikeks, mis põhiliselt pärinevad taimedest ja seentest, ning sünteetilisteks, laboris valmistatud aineteks. Tähtsaimad looduslikud hallutsinogeenid on:

• meskaliin - pärit peyotl-kaktusest (peyote, Lophophora williamsii, Anhalonium lewinii jt)
• psilotsübiin (saadakse mõnest Psilocybe sugukonna vm seentest)

Tähtsaimad sünteetilised hallutsinogeenid on:

• LSD (lüsergiidhappe dietüülamiid),
• DOM (dimetoksimetüülamfetamiin), kasutusel ka nimetus STP,
• DOB (dimetoksibromoamfetamiin), ka nimetus Broom-STP,
• MDA (metüleendioksiamfetamiin),
• MDMA (metüleendioksimetüülamfetamiin),
• TMA (trimetoksiamfetamiin),
• fentsüklidiin (PCP), millele on inglise keeles antud ka nimetus angel dust, eesti keeles inglitolm
• ketamiin.

Meskaliin Peyotl on kaktus, mis kasvab mõnel pool Mehhikos ning USA edelaosas. Taimel on tugev sammasjuur. Kaktus ise on üsna väike ja meenutab padjakest, tavaliselt kasvab ta üksi, ent vahel on ka külgvõrseid. Kuivatatud külgvõrseid kutsutakse meskaalnuppudeks, sest nad sisaldavad hallutsinogeenset uimastit meskaliini. Meskaliini tavaline manustamisviis on peyotl-kaktuse tükkide söömine.

Meskaliin on puhtal kujul valge pulber. (NC)

Ameerika indiaanikirikus (American Native Church) on lubatud peyotl-kaktust kasutada jumalateenistuse ajal vaimudega ühenduse saamiseks.
Hipiliikumise ajal 1960. aastatel kuritarvitati paljude teiste hallutsinogeenide seas ka meskaliini. Tänapäeval tuleb peyotli ja meskaliini kuritarvitamist Euroopas harva ette.

Psilotsübiin

Paljud seened, muu hulgas Psilocybe, Panaeoluse ja Stropharia sugukonnast, sisaldavad hallutsinogeenseid aineid psilotsübiini ja psilotsiini. Ka Rootsis on seeni, mis sisaldavad psilotsübiini sellises kontsentratsioonis, et see võib tekitada joobeseisundi.
Mehhiko indiaani kultuuris on psilotsübiini sisaldavate seente religioossetel kombetalitustel kasutamise tuhandeaastane traditsioon. Läänemaailmas on psilotsübiiniseent aeg-ajalt kasutatud nn psühhodeelses keskkonnas ja seene kuritarvitamine on 1990. aastate keskpaigast alates suurenenud. Sõna psühhodeelne kasutatakse sellise seisundi iseloomustamiseks, mida käsitatakse aistingute spektri avardumisena.
Psilotsübiini võetakse tavaliselt sisse seenetükikestena. Puhast psilotsübiini on selle kuritarvitajatel harva.
Rootsis ei ole mitut psilotsübiini sisaldavat seent praeguseks (kevad 1999) narkootikumide hulka arvatud.

Hulk Psilocybe jt sugukondadesse kuuluvaid seeni sisaldab hallutsinogeene psilotsübiini ja psilotsiini. (SKL)

LSD

LSD (lüsergiinhappe dietüülamiid) on kristalliline süntees-uimasti, mis on valget värvi. LSD mõjub ka väga väikestes doosides. Joovet võib tekitada juba 25-50 mikrogrammine kogus, mis on sama palju kui tavalise lauasoola kaks tera. Palja silmaga on annus vaevaltnähtav. Seepärast on LSDd lihtne peita, transportida ja tarvitada. Et LSDd oleks võimalik käsitseda, tuleb seda segada tablettidega ja seejärel vormida nn mikrodotid, samuti võib LSD lahust tilgutada kuivatuspaberile või suhkrutükile. Ainet on lihtne panna ka teise inimese joogisse. Selle tagajärjed võivad olla katastroofilised. LSD-vedelikuga on sageli immutatud trükipiltidega pabereid, mille ühekordsed annused meenutavad marke. Sellisel kujul oleva LSD hüüdnimetused tulenevad pildil kujutatust või kasutatakse nimetust "trip", "reis", "ruut", "naks", "paber" vms. LSD on saanud narkomaanide ringkondades nimetuse hape ja inglise keeles acid, kuritarvitajate nimetus aga on acid heads. LSD-joove on selle aine sõltlaste kõnepruugis trip 'rännak'. Nimetus lähtub arvamusest, et aine mõjul minnakse reisile inimese sisemaailma. Varem kasutati LSDd psühhiaatrias, kuid praegu ei ole see lubatud.

LSD doseerimisel tilgutatakse seda ka kuivatuspaberile. Paberitel võivad olla fantaasiarikkad pealetrükid. (MS)

LSD-d müüakse tavaliselt kuivatuspaberi tükkidena või väikeste tablettidena. (SKL)

Joonised LSDd sisaldaval paberil võivad olla mitmesuguse kujundusega. (NC)

Hallutsinogeenide mõju Aine tekitatava füüsilise seisundi tunnused Meskaliini, psilotsübiini, LSD ja nendega sarnase hallutsinogeeni tekitatava füüsilise seisundi tunnused on järgmised: suured pupillid, valgusele reageerimine normaalne sage pulss kõrgenenud vererõhk värisemine iiveldus külmavärinad krambid halvenenud koordinatsioonivõime sage, vahel pindmine hingamine Aine tekitatava psüühilise seisundi tunnused ängistus meeleolude kiire vaheldumine meeltesegadus skisofreeniasarnane psühhoos. Märkus Mõnikord on puhta hallutsinogeeni mõjul tekkivaid joobeseisundeid üksteisest raske eristada. See kehtib muu hulgas meskaliini, psilotsübiini ja LSD kohta. Uimastite eristamiseks on tavaliselt vaja ka informatsiooni nende välimuse ja manustamisviisi või biokeemilise analüüsi kohta.

DOB

DOB ehk dimetoksibroomamfetamiin on valge pulber, mida manustatakse suu kaudu kas kapslites või tabletiseguna. DOB-pulbrit võib ka nuusutada või ninna tõmmata (ingl k snort). On andmeid, et USA-s, Austraalias ja Uus-Meremaal võib DOBi saada ka kuivatuspaberitükkidel (ingl k blotters). Kuid sel kujul on DOBi LSDga võrreldes saada väga harva. Suurbritannias on DOBi nimetusena tuntud golden eagles. DOB mõjub juba väga väikestes doosides. DOB on umbes 30 korda kangem kui näiteks MDMA, ent samas on tal vaid kümnendik LSD kangusest.
DOB-joove tekib alles 30-90 minuti pärast, mõnikord veelgi hiljem, ja jõuab kõrgstaadiumi 2-3 tunni pärast. Joove kestab mitu tundi. Lähtumine ja järelmõjud võivad samuti kesta tunde.
Joobeelamus on eufooriline ja annab energia suurenemise tunde, nn avardunud vaimuruumi. Seega on tal mingit laadi psühhodeelne toime. Aine mõjul nähakse üksteise peale laotuvaid mustreid ning värvide vaheldumist, mis võib välja kasvada hallutsinatsiooniks. Muude kõrvalmõjudena võib nimetada närvilisust, ärrituvust ja haigutamist ning pinget kõhus, lihastes ja lõualuus. Pingest on tingitud ka peavalu, iiveldus ja üldine halb enesetunne. Üledoosimine võib põhjustada krampe ja teadvusekaotust ning mõnel juhul võib järgneda surm.
DOBi mõju on petlik: kuritarvitajale jääb algul mulje, et tegemist on n-ö uue ecstasyga. (MDMA). Alles mõni tund hiljem avastab ta, et aine põhjustab palju tugevamaid hallutsinatsioone ja rängemaid füüsilisi kõrvalmõjusid. Oma tugeva hallutsinogeense toime tõttu võib DOB vallandada psühhoose.
DOB võib põhjustada tugevat veresoonte kokkutõmbumist (vaskulaarne spasm), eelkõige käsivartes ja jalgades. Seepärast on DOBi kuritarvitamine eriti ohtlik südame- ja veresoonkonna haigetele, kõrgvererõhutõbe ning maksa- ja neeruhaigusi põdevatele inimestele.

PCP ja ketamiin

PCP (fentsüklidiin) töötati välja 1950. aastatel narkoosiainena (tootenimi Sernyl® või Sernylan®). See aine blokeerib kõik valud, kuigi patsient on teadvusel. Üsna kiiresti avastati, et PCP põhjustab tugevaid hallutsinatsioone, ja seepärast jäeti ta registreeritud ravimite nimekirjast välja. PCPd tuntakse selliste nimetuste all nagu inglitolm (ingl k angel dust) ja elevandinarkots (ingl crystal).
PCP on valge pulber, mida müüakse kapslites ja kotikestes või lahusena. PCPd müüakse uimastiturul vahel ka teiste uimastite, näiteks LSD või psilotsübiini nime all, teisisõnu võltsitakse. PCPd võib pritsida petersellile või seenele, et see meenutaks marihuaanat või psilotsübiini sisaldavat seent.
PCPd manustatakse tavaliselt suitsetades koos tubaka või marihuaanaga, mõnikord nuusutatakse, vahel süstitakse ja võetakse sisse. PCPd omastatakse ka naha kaudu, seepärast võib ainet kasutada inimese enda teadmata, põhjustades niiviisi pealesunnitud joovet või mürgitust. Joove kestab 4- 6 tundi, ent PCP kuritarvitajad hakkavad uimastit võrdlemisi ruttu kasutama korduvalt ja need perioodid kestavad 2-3 päeva.
PCP eripära on see, et ta muudab inimese valu suhtes täiesti tundetuks ja seetõttu on politseil kuritarvitajaga raske ümber käia, sest joobes uimastisõltlane võib muutuda ümbrusele ohtlikuks.
Ketamiin (raviminimi Ketalar® või Ketanest®, slänginimetus "K-vitamiin", "K") on narkoosiaine, mida meditsiinis veel praegugi kasutatakse. Süstimislahuseid valmistatakse apteegis ja hoitakse klaaspurkides. Ketamiin tekitab joovet, kuid ta toime ei ole nii tugev kui PCP1. Ketamiini ei ole Rootsis narkootikumide hulka liigitatud, USA-s on see aga narkootikum.

Väikesed tabletid, microdots (mikrotäpid), võivad sisaldada LSDd. (PAS)

Ketamiini kasutatakse narkoosiravimina (tootenimi Ketalar® või Ketanest®). Ainet võib ka kuritarvitada hallutsinatsioonide esilekutsumiseks või sellise tunde tekitamiseks, et oma keha teadvustamine on muutunud. (MS)

PCP ja ketamiini mõju Aine tekitatava füüsilise seisundi tunnused pupillid normaalsed ja silmad reageerivad valgusele ainitine pilk sage pulss ja kõrgenenud vererõhk jäigad lihased koordinatsiooni raskused langetõvehood ja krambid hingamishäired teadvusetus (kooma) valuaistingu täielik puudumine oksendamine nahapunetus kõrgenenud kehatemperatuur. Aine tekitatava psüühilise seisundi tunnused kahenenud teadvusena avalduv mõtlemishäire (dissotsiatsioon), plahvatuslik ja etteaimamatu agressiivsus, ligipääsmatus (inimesega on raske või võimatu suhelda) passiivsus aeglane ja ebaselge kõne mälukaotus ärrituvus jälitusmõtted meeltesegadus skisofreeniasarnane psühhoos. Muud tunnused PCP ja ketamiini kuritarvitaja võib muutuda ohtlikuks iseendale ja oma ümbrusele, sest ta on agressiivne ja samal ajal valu suhtes tundetu. Seetõttu on teda raske talitseda.

Ecstasy teisendid

MDMA (metüleendioksimetamfetamiin) on ühe hallutsinogeenide rühma tüüpiline aine, mille peamine koostisaine on amfetamiin. Teised selle rühma ained on MDA, MDEA, MMDA ja TMA. Esialgu tähendas slängisõna ecstasy vaid MDMAd, ent ajapikku hakati sõna kasutama terve rühma kohta. Kõik nimetatud ained on valged pulbrid, mida võetakse sisse tablettidena või kapslitena. Muid manustamisviise tuleb ette harva. Ecstasy põhitoime on sama mis amfetamiinil, st et ta on tugev erguti. Suured annused kutsuvad esile hallutsinatsioone, mille tõttu joove võib meenutada LSD-joovet. Ecstasy kasutaja tunneb end tihti olevat otsekui teises maailmas ja ta muutub väga aktiivseks. Joobe mõju all viibides võib kuritarvitaja näiteks tantsida mitu tundi järjest ilma väsimust tundmata. Ecstasy on muutunud populaarseks tänapäeva tantsukultuuris (reiv ja tehno). Tantsimisega kaasnev kehaline pingutus suurendab ülepingutuse ja kuumarabanduse ning halvemal juhul äkksurma ohtu.	Ecstasyt müüakse tavaliselt erikujuliste ja mitmesuguse sissepressitud mustriga tablettidena. (SKL)
Arvatakse, et ecstasy süvendab seksuaalelamust ent pideva manustamise korral tabab kuritarvitajat emotsionaalne läbipõlemine. Droogi on kasutatud inimese uimastamiseks, et muuta ta seksuaalsele lähenemisele vastuvõtlikumaks ja muulgi eesmärgil ligipääsetavamaks. Ecstasyt on eksperimendi korras katsetatud psühhiaatrias. Ainega on näiteks püütud esile kutsuda psüühiliste vaevuste all kannatavate patsientide tunnete vallandumist, ent selline kasutus ei ole enam lubatud. 1990. aastatel on ecstasy kuritarvitamine Euroopa paljudes riikides oluliselt suurenenud.
Uimastiturul pakutakse kõikvõimalikke tablette, mille koostis ja annustamine on teadmata. (SKL)	Ecstasy on ühine nimetus selliste ainete jaoks nagu MDA, MDEA, MDMA jt. Pildil kujutatud tabletid pärinevad Venemaalt. (MS)

Ecstasy mõju Aine tekitatava füüsilise seisundi tunnused suured pupillid ja pupillireaktsioon aeglane sagenenud pulss kõrgenenud kehatemperatuur üliaktiivsus oksendamine suure annuse manustamise ja samaaegse kehalise pingutuse korral äge mürgitus, millega kaasnevad kuumarabandus, vereringenõrkus ja südame arütmia Aine tekitatava psüühilise seisundi tunnused emotsionaalne avatus, heasoovlikkus kõigi inimeste vastu, peaaegu "külgekleepimine" suurenenud seksuaalhuvi ängistus- ja paanikatunded meeltesegadus ja sellest tulenevad hallutsinatsioonid psühhoos. Muud tunnused Ecstasy kuritarvitaja võib emotsionaalselt läbi põleda (nn zombie-reaktsioon), kui ta on uimastit mõnda aega korduvalt manustanud. Ta kaotab seksuaalhuvi ja hakkab kannatama raske depressiooni all.

Hallutsinogeenide mõju

Hallutsinogeenide mõjul toimuvad muutused tunnetuses, st selles, millisena inimene tajub oma ümbrust ja omaenda mõttekäike. Kui aine mõju on nõrk, võib tunduda, et aistingud, näiteks valgus- ja heliaisting, muutuvad intensiivsemaks. Hallutsinogeeni tugeva mõju all olevale inimesele võivad ümbritsev maailm ja omaenda keha tunduda teistsugused. Väga tugeva mõju all võib omaenda mina hoopis lahustuda, saada n-ö universumi osaks või täituda kummaliste piltide ja helidega. Elamusi võib tajuda kui transiseisundit või kui sügavat religioosset elamust, vahel jääb isegi mulje, et teadvus lahkub kehast. Elamused võivad muutuda ka ängistavaks, kui oma isiksus tundub olevat täiesti lahustunud või kui kogumulje muutub täiesti kontrollimatuks.
Enamikul hallutsinogeenidel on ka kesknärvisüsteemi ergutav toime, mille tunnuseks on pulsi sagenemine ja pupillide laienemine.
Kuritarvitajatel on vahel raske hallutsinogeene üksteisest eristada, näiteks ecstasy-rühma. kuuluvaid. Väikese annuse korral ilmneb hallutsinogeenide mõju 5-15 minuti möödudes. Joove kestab 4-12 tundi, suurte annuste manustamise korral ka kuni 24 tundi.
Hallutsinogeenide kuritarvitamine põhjustab kesken-dumisraskusi. Ümbritseva maailma tajumine muutub, väikesed asjad tunduvad suured ja suured väikesed. Mõnel juhul on kuritarvitaja siiski teadlik sellest, et selline taju on näiv. Kui tajumine on väga tugevasti häiritud, usub kuritarvitaja, et teda jälitatakse ja et ümbrus ohustab teha. See võib lõppeda raske jälitusmaaniaga. Mõnikord tekib sügav süütunne, millele võivad järgneda enesetapumõtted. Joobe mõju lakates langeb narkomaan tavaliselt masendusse.
Ka hallutsinogeeniga võib organism kohaneda, eriti LSDga. Tavaliselt tekitab kõige intensiivsema elamuse esimene kogemus.

Kahjustused

Hallutsinogeeni mõju on kompleksne ja seda on raske ette aimata.
Psilotsübiini kuritarvitamise tõttu tekkivat seisundit iseloomustavad sügav teadvusekaotus, hingamise seiskumine, langetõvehood, krambid, depressioon ja sellest tulenevad enesetapumõtted, meeltesegaduse tekitatud skiso-freeniasarnased psühhoosid, isiksusemuutus ja surm südameinfarkti tagajärjel.
LSD kuritarvitamise tagajärjeks on ägedad ja kroonilised psühhoosid, joobe taasteke (nn varasemate rännakute kajad), ilma et uimastit oleks uuesti tarvitatud, ning isiksusemuutus.
PCP ja ketamiin põhjustavad meeltesegadust, psühhoose ja isiksusemuutust ning hingamise seiskumist ja surma. Ecstasy-sõltlasel tekitab aine isiksusemuutust, emotsionaalset läbipõlemist, depressioone, psühhoose ning äkksurma.
Füüsilised kahjustused võivad hallutsinogeenide kuritarvitajal tekkida ka kaudsel teel, näiteks kui ta põhjustab õnnetuse. Mõni kuritarvitaja on hallutsinogeeniuimas arvanud, et ta oskab lennata või et tal on üliinimlik jõud. Seepärast on nad aknast ja sillalt alla hüpanud ning hukkunud või saanud raskeid vigastusi. Joobeseisundis on toime pandud tapmisi ja tehtud enesetappe.
Raskesti kontrollitavad elamused hallutsinogeeniuimas on tekitanud paanikareaktsioone. Väikseimgi häirimine ümbritsevast maailmast võib vallandada stressi, mis väljendub ängis ja rahutuses. Mõnda sõltlast aga tabab nii tugev äng, et organismi kaitsemehhanism lakkab toimimast. Paljusid kohutab tunne, et nad on mõistust kaotarnas või kokku varisemas, ja niisugusel juhul kaotab inimene kontrolli oma olukorra üle. Uimasti kuritarvitamise tõttu tekkinud paanilist käitumist nimetavad narkomaanid ise valesüüteks. Sellistel juhtudel on otstarbekas rakendada psühhiaatrilist ravi.
Hallutsinogeenide kuritarvitamine võib põhjustada või vallandada ka kroonilisi psühhoose.
Ka hallutsinogeenset uimastit uuesti manustamata võivad taastekkida lühiajalised, joovet meenutavad seisundid. Neid seisundeid nimetatakse kajaks (ingl flashbacks), sest korduvad elamused, mis kuritarvitajal olid joobe mõju all. Selline seisund võib tekkida ka tükk aega pärast uimastitest loobumist ja kutsub esile tugeva ängi ja paanika. Üldjuhul ei ole inimene sellistes seisundites agressiivne ja nende tekkimise oht ajapikku väheneb. Seisund on nii LSD kui ka kanepi kuritarvitamise tagajärg.

Sõltuvus

Kõik hallutsinogeenid tekitavad sõltuvust, ent siiski mitte nii kiiresti ja selgelt, kui näiteks opiaadid.
Kainenemine tekitab ka ebameeldivaid võõrutusreaktsioone, mis enamasti avalduvad psüühiliste kõrvalekalletena.
Kui uimasti kuritarvitajal on juba välja kujunenud kohanemus, ei pruugi aine enam mõjuda nii, nagu see toimis alguses. Seepärast suurendatakse annust või tehakse uimasti tarvitamises vaheaeg, et saada sama tugevaid elamusi kui varasemas joobes.

Psühhodeelne kultuur

Seoses LSD kuritarvitamisega 1960. aastate keskpaigas tekkis eriline maailmavaade. Uimasti populariseerijad väitsid, et ainel on n-ö psühhodeelne, teadvust avardav mõju ja et seda võib kasutada kosmiliste elamuste esilekutsumiseks, teisisõnu hingerännakuteks. Idee laiemalt levides tekkis selle pinnalt terve kultuur: oma kirjandus, filmid ja loengud ning muusika ja muud valdkonnad. LSD kahjulik mõju, mis selgus kogemuste kaudu, tekitas siiski kiiresti nii suurt rahutust, et mõne aasta pärast kultus lakkas. Selle kultuuri piires kuritarvitati ka teisi hallutsinogeene, peaaegu kõiki psilotsübiinist kuni kanepini.
Ecstasy sai alguses populaarseks USA-s, levis sealt Inglismaale ja seejärel Hispaania lõbustuspiirkondadesse ning 1990. aastate alguse Londonist kiiresti teistesse Lääne-Euroopa linnadesse. Ecstasy kuritarvitus levis laialt just reivi- ja tehnokultuuris, kus sajad ja tuhanded noored kogunesid tantsima suurtesse ruumidesse, nagu näitusehallid ja vanad vabrikud.

Hallutsinogeenide kuritarvitamise ümber on tekkinud eriline "kultuur", mis muuhulgas hõlmab ulatuslikku kirjandust nende uimastite valmistamise ja tarvitamise kohta.

Ravimid

Sissejuhatus

Ravimil on tavaliselt kaks ametlikku nimetust. Üks neist, üldnimetus, räägib sellest, millist aktiivset ainet või aineid ravimi koostisse kuulub. Teine on registreeritud raviminimi, mis tähistatakse sümboliga®. See on eriomane ravimile, mida teatav ravimitootmisfirma valmistab. Rootsis on morfiini ametlik üldnimetus morfiin ning Dolcontin®, Loceptin®, Maxidon®, Morfin® ja Oramorph® on raviminimed. Levinumate ravimite puhul kasutatakse raviminime ja neid tutvustatakse igal aastal väljaantavas teatmikus. Tavaliselt on ravimil selle kuritarvitajate hulgas ka mitu slänginime, näiteks morfiini asemel on kasutusel morff, rootsipäraselt moffe.
Paljud praegused ja ka varasemad ravimid on liigitatud narkootikumideks. See kehtib nii nende ravimite kohta, mida siiani kasutatakse (nt bensodiazepiinid), kui ka nende kohta, mida ravi otstarbel enam ei kasutata, mida aga nende joovastava toime tõttu ikka veel kuritarvitatakse. Üks neist on heroiin. Mõnda joovastava ainena kasutatavat ravimit, näiteks ketamiini, ei ole Rootsis narkootikumide hulka arvatud. Kuid mõni aine, mida tänapäeval enam meditsiinis ei kasutata, näiteks amüülnitraat - narkomaanide kõnepruugis poppers - ja GHB, kuuluvad siiski ravimi-kontrolli alla.
Rootsis kontrollitakse ravimite kasutamist võrdlemisi rangelt. Kui teistes maades on paljusid aineid, näiteks fenmetrasiini, lubatud ravimina kasutada, siis Rootsis on ta kantud keelatud ravimite nimekirja. Narkootikumiks liigitatud ravim võib sattuda selle kuritarvitaja kätte nii arsti kui ka uimastikaupmeeste kaudu.
Ravimina kasutatakse uimastit kindlatele teadmistele ja kogemustele tuginedes ning arsti ettekirjutuse alusel, kui narkootiline aine on ette nähtud haiguse raviks. Kuid need on vaid üksikjuhud. Uued näidustused võivad tekkida ka tagantjärele, uute teadmiste alusel, näiteks uimasti kuritarvitamisest tingitud tervisehäireid uurides.
1950. aastatel kirjutasid arstid patsientidele amfetamiini nn kõhnumispillina, söögiisu pärssiva ainena, ent amfetamiiniravi püsitulemust, st kestvat kaalulangust ravim ei andnud.

Ravimi kuritarvitamine

Ravimite kuritarvitamine võib saada alguse arsti ettenähtud ravimi tavakasutamisest, kuid ravimisõltlaseks kujunetakse ka sotsiaalsetel põhjustel. Niinimetatud meditsiinilise kuritarvitamise korral on tegemist selle ravimi tekitatud sõltuvusega, mis on mõeldud tugevate valude vaigistamiseks. Näiteks võib suurtes annustes kasutatav morfium kujundada patsiendil morfiumisõltuvuse. Mõnel juhul on morfiumi üleannustamine aga õigustatud, näiteks parandamatu vähihaige vaevuste vähendamiseks tema elu lõpul. Selline inimene ei tee midagi kriminaalset. Tähtis on, et olukord oleks arsti kontrolli all.

Ent on ka niisuguseid patsiente, kes algul küsivad ravimeid hirmu ja kurbuse vastu või unehäirete korral, hiljem aga suurendavad nad ravimiannuseid oma heaksarvamise järgi ja avastavad, et ravimil on ka meeldivaid mõjusid. Sel viisil, pideva üledoosimise tagajärjel saabki inimesest ravimisõltlane. Olukorda halvendab ka see, et retsepti saamiseks on võimalik pöörduda mitme arsti poole. Nii saab võimalikuks ravimi pidev üleannustamine, mis tavaliselt lõpeb raske tervisekahjustusega. Ravimi kuritarvitajaks võib inimene muutuda ka oma tuttava eeskujul, kes on juba ravimisõltlane. Niiviisi, ühelt teisele levides, muutub pahe epideemiaks. Rühmitisi, kuhu sellest pahest nakatatud inimesed kuuluvad, kutsutaksegi epideemilisteks rühmitisteks

Ravimeid, mida kasutatakse hirmu, kurbuse ja unehäirete korral, kuritarvitatakse ka joobe esilekutsumiseks. (RPS)

. Neis levitatakse india kanepist valmistatud joovastusainet, kesknärvisüsteemi mõjutavaid aineid ja hallutsinatsioone tekitavaid aineid. Epideemilised ravimite kuritarvitajad on avastanud, et paljud ravimid asendavad illegaalsetest allikatest pärit narkootikume või tugevdavad narkootikumi või muu joovastava aine mõju, ja nad tarvitavad ravimit just selleks, et saada narkootiline joove.

Ravimiamet on tunnistanud osa ravimeid ohtlikuks liikluse seisukohast. Sellise ravimi pakendil on väike punane kolmnurk. Mootorsõiduki juht, kes seda ainet tarvitab, tohib sõidukit juhtida üksnes siis, kui ta on arstiga konsulteerinud ning kui ta täpselt järgib arsti ettekirjutusi ravimiannuse jms kohta.

Kontrollitavate ainete põhitüübid

Kõige rohkem kasutatakse joovastavate ainetena järgmisi ravimeid ja ravimikontrolli alla kuuluvaid uimasteid:

• rohüpnool
• teised bensodiazepiinid
• barbituraadid
• metakvaloon
• amüülnitraat (butüülnitrit jms), slänginimega poppers
• GHB (Gamma Hydroxy Butyrat).

Rohüpnool

Rohüpnool sisaldab aktiivset toimeainet flunitrazepaami. Ravimit kasutatakse uinutina ja põhiliselt kirurgias enne operatsiooni. Rohüpnooli kõrvalmõjud on loidus, peapööritus, peavalu, mälulüngad ja lihaste nõrkus ning vahel ärrituvus ja agressiivsus ning hallutsinatsioonid ja halb uni.
Rohüpnooli suures koguses kasutamist võib pidada selle kuritarvitamiseks. Ravimit manustatakse tablettidena, sisse hingatakse alumiiniumfooliumil kuumutatud rohüpnooli. Ravimit ka peenestatakse, et seda nuusutada, ja süstitakse. Rohüpnoolijoove sarnaneb väga alkoholijoobega. Paradoksaalsete mõjudena kaasnevad suurte annustega agressiivsus ja vägivaldsus. Aine võib anda ka sellise üleolekutunde, mis muudab inimese käitumise kõige ümbritseva suhtes täiesti ebaadekvaatseks. Mõnikord kasutatakse rohüpnooli enne ettekavatsetud vägivallakuriteo toimepanemist, et saavutada suurem agressiivsus. Rohüpnooli tarvitatakse ka koos alkoholi või narkootikumiga. Kange õlle ja rohüpnooli segu on eriti populaarne tänavakaklusi provotseerivate noorte hulgas, sest segul on väga tugev joovastav mõju. Peenestatud rohüpnoolitablette suitsetatakse hašišiga segatuna ka piibuga. Heroiinisõltlased kasutavad rohüpnooli heroiini toime tugevdamiseks, amfetamiini ja ecstasy kuritarvitajad aga kasutavad rohüpnooli n-ö kustutamiseks, st võõrutusvaevuste vähendamiseks, kui nad on otsustanud uimasti tarvitamisest loobuda.
Rohüpnooli mõju all on inimesed korda saatnud palju jõhkraid vägivallategusid. Just ohjeldamatus ja võimetus tunda mingitki kaastunnet ohvri vastu iseloomustab rohüpnooli mõjul toimepandud kuritegusid.
Rohüpnooli on hakatud kasutama ka nende ravimiseks, keda on seksuaalselt kuritarvitatud. See on sundinud rohüpnoolitablettide koostist muutma. Uuem variant sisaldab sinist värvainet, mis võimaldab kindlaks teha juhud, kui neid on lisatud alkoholiga segatud joogile.

Muud bensodiazepiinid

Bensodiazepiinide rühma kuulub rohkesti teisi ravimeid, nagu diazepaam, nitratsepaam oxazepaam jms, mille tuntuimad kaubanimed on Apozepam®, Mogadon®, Sobril® ja Stesolid®. Kõiki neid kasutatakse unehäirete, hirmu ja rahutuse korral.
Eufooriat tekitava toime tõttu on bensodiazepiine kuritarvitatud 1960. aastatest alates. Nad leevendavad hirmu ja tekitavad üleolekutunde. Uimastitena on neil rahustav mõju, kuid nad võivad tekitada ka eufooriat ja vallandada agressiivsuse.
Pikaajalise bensodiazepiinide kuritarvitamise tõttu võib inimene kaotada oma sotsiaalsuse - aine tekitatud meeltesegadus ja sellest tulenevad hallutsinatsioonid ei võimalda tal enam ühiskonnas orienteeruda.

Bensodiazepiini mõju Aine tekitatava füüsilise seisundi tunnused valgusele aeglaselt reageerivad normaalsed pupillid aeglased refleksid lõtv lihaskond värinad suu kuivus pööritus suurte annuste korral meeltesegadus. Aine tekitatava psüühilise seisundi tunnused eufooria roidumus ja unisus kõnehäired hõljuv olek ja meeleolu kõikumine ohjeldamatus suurte annuste korral rahutus ja hallutsinatsioonid.

Barbituraadid

Barbituraadid (barbituurhappe preparaadid) valmistatakse tavaliselt tablettidena ja kapslitena ning narkoosi esilekutsumiseks süstimisvedelikuna. Varem kasutati barbituraate ka uinutina ja hirmu leevendava ainena, tänapäeval tohib neid kasutada vaid langetõve raviks ja kirurgias üldtuimastuseks. Barbituraatide üldtuntud raviminimed on Pentothal®, Brietal® ja Nembutal®.
Barbituraadijoove sarnaneb alkoholijoobega ja seetõttu on neid mõnikord raske teineteisest eristada. Kuid on üks suur erinevus: barbituraadi kuritarvitaja ei lõhna piirituse järele. Joovet iseloomustab eufooriline käitumine, enesekontrolli nõrgenemine, suurenenud eneseusk, ülevoolav energia ning agressiivsus. Liigutused muutuvad ebakindlaks ja kõne ebaselgeks. Suurte annuste korral esineb meeltesegadust ja sellest tingitud hallutsinatsioone ning tuleb ette ka surmajuhtumeid. Väikese annuse mõjul tõmbuvad pupillid nõrgalt kokku, suure toimel aga on need laiad ja tardunud. Pärast nädalaid või kuid kestnud barbituraadi kuritarvitamist võib kohanemus muutuda nii suureks, et joobe esilekutsumiseks on vaja annust suurendada palju rohkem kui sisaldab surmav annus. Seega muutub hetkel soovitud mõjuga ja eluohtliku annuse vahe nii väikeseks, et surmava mürgituse oht suureneb.
Barbituraadid võivad tekitada ka eluohtliku võõrutusreaktsiooni, mis meenutab alkoholi liigtarvitamisega kaasnevat deliiriumi. Võõrutusseisundi peamised tunnused on hirm, unehäired, halb enesetunne, ärrituvus, rahutus, tugev vererõhu langus, krambid, meeltesegadus ja palavik.

Barbituraadi mõju Aine tekitatava füüsilise seisundi tunnused valgusele aeglaselt reageerivad normaalsed pupillid aeglane pulss lõtv lihaskond aeglased refleksid koordinatsioonihäired üleannustamise korral pindmine hingamine ja aeglustunud südametegevus, kleepuv nahk ning meelemärkusetus. Aine tekitatava psüühilise seisundi tunnused kõnehäired unisus agressiivsus meeleolu kõikumine: eufooria, depressioon ja ilmse põhjuseta naer või nutt.

Muud unerohud

Metakvaloon on valge pulber, mida tavaliselt tarvitatakse tablettidena ja kapslitena. Metakvalooni raviminimed on Mandrax® ja Quaalude®. Varem on teda kasutatud unerohuna ja rahustina. Uimastina kasutades manustatakse tablette ja kapsleid suu kaudu ning peenestatud tablette suitsetatakse koos hašiši või marihuaanaga. Kesknärvisüsteemi mõjutavate ainete kuritarvitajad kasutavad metakvalooni mõnikord samuti n-ö kustutamiseks pärast nimetatud ainete intensiivset kuritarvitamist. Peamiselt on metakvaloonil uimastav ja uinutav mõju, kuid ta tekitab ka eufooriat ja suguiha. Üledoosimise tagajärg võib olla surm.
Kloraalhüdraat on omapärase lõhnaga ja kibeda maitsega värvitu kristalliline aine, mida meditsiinis on kasutatud peamiselt tablettidena. Kloraalhüdraadil on uinutav, rahustav ja ka krampidest vabastav toime. Uimastina kasutades tekitab ta eufooria ja joobe, mis sarnaneb barbituraadijoobega. Üleannustamine võib lõppeda surmaga. Joobe mõju võimendab oluliselt alkohol. Kloraalhüdraati on nimetatud nokaut-tilkadeks (ingl k knockout), sest mõnikord lisati teda alkohoolsele joogile, et inimest vastu tema tahtmist purju joota.

Teised ravimikontrolli alla kuuluvad ained

Rootsis on ravimikontrolli all ka mõni selline aine, mida ravimina enam ei kasutata. Üks selline aine on amüülnitraat (slängis poppers) ja teised kaks ainet mõlemad GHBd. Poppers sisaldab amüülnitritit, isoamüülnitritit, isobutüülnitritit või nende segu. Ta on lenduv kollane terava lõhnaga vedelik, mis meenutab käehigi või mädanenud õuna. Vedelikku tarnitakse sageli väikestes fantaasiarikaste etikettidega klaaspudelites või klaasampullides. Et gaasiks muutuvat vedelikku sisse hingata, tuleb pudel või ampull avada. Heli, mis kaasneb ampulli katkimurdmisega, ongi ajendanud nimetama ainet noortepäraselt poppersiks, eesti vaste võiks olla plõksutaja.

Poppersid on väikesed klaaspudelid butüülnitriti ja sellesarnaste ainetega. Lenduvat vedelikku hingatakse sisse lühiajalise tugeva joobeelamuse saamiseks. (SKL)

Algul kasutati ainet vastuabinõuna tsüaniidi-mürgituse korral ning südant ergutava ravimina. Uimastina kasutatakse poppersit ka seksuaalse erutuse esilekutsumiseks ja suurendamiseks. Joove on lühiajaline, kestab kõigest paar-kolm minutit. Aine lõõgastab ja tekitab vabadustunde, kuritarvitamise korral aga tekivad nägemishäired. Poppersi mõju on lühiajaline ja seetõttu ei osata alati tähele panna, et inimene on joobes. Et aine tarvitamine kindlaks teha, peab selle manustamist pealt nägema.

GHB on gammahüdroksübutüraat - aine, mida väikestes kogustes leidub iga inimese organismis. GHBl on soolane maitse. Teda esineb valge pulbrina kotikestes või kapslitena või läbipaistva vedelikuna. Enamasti müüakse valmislahust plastpudelites ja kapslites. Aine valmistamise ajal puhtusenõuete eiramise tagajärjel võib GHB-lahusesse jääda leelist, mis tekitab suus söövituskahjustusi. GHBd võib ka süstida. Atleetvõimlejad kasutavad GHBd oma sõnutsi toitu rikastava lisandina dopingainete mõju pärast, sest aine suurendab keha kasvuhormoonide produtseerimist. (1999. aasta kevadest alates kestab Rootsis uurimine, kas lugeda GHBd dopingaineks seaduse tähenduses.) Väikestes kogustes annab GHB heaolutunde ja hea tuju, mis ei erine alkoholi- või rohüpnoolijoobest. Uimastina kasutatakse teda suguiha suurendamiseks. On olnud juhtumeid, mil inimest on sunnitud GHBd sisse võtma selleks, et talle oleks kergem seksuaalselt läheneda. GHB on üldlõõgastava toimega ja võib seetõttu muuta une sügavamaks. Mõnes Euroopa riigis kasutatakse GHBd narkolepsia (üliunisus, tukkumistõbi) ja alkoholismi raviks. GHB pikaajaline kasutamine muudab inimese sõltlaseks. Tarbimismääraks võib muutuda 20 kapslit päevas. Ainet on aga raske nii annustada, et ta toimiks häirivate kõrvalmõjudeta. GHB võib põhjustada raskeid mürgitusi, millega kaasneb meelemärkusetus ja isegi surm. GHBd koos alkoholiga manustades suureneb raskete mürgituste ja hingamise seiskumise oht.

GHBd müüakse sageli plastpudelites valmislahusena, mida manustatakse kapsliga. (SKL)

GHB mõju Aine tekitatava füüsilise seisundi tunnused lõõgastustunne või tuimus lihaste lõtvus suure annuse korral lihaste krambid suurenenud puudutustundlikkus suure annuse korral aeglane ja sügav hingamine, rasketel juhtudel hingamise seiskumine, alanenud pulss, oksendamine ja meelemärkusetus. Aine tekitatava psüühilise seisundi tunnused rahulolu- ja heaolutunne eufooria loidus ja suure annuse korral unisus pidurdusreaktsiooni häired, mis väljenduvad näiteks itsitamises jutukus ja suure annuse korral seosetu kõne suurenenud seksuaalne erutuvus (eriti meestel). Muud tunnused GHB-joobele järgneb sageli mõnetunnine uni äkilise ärkamisega. Pärast und võib kuritarvitajal olla suuri raskusi selle meenutamisega, mis on juhtunud enne joovet ja joobe ajal.

Sõltuvus

Bensodiazepiinid ja barbituraadid ning muud uinutid ja uimastid, mis kuuluvad ravimikontrolli alla, tekitavad sõltuvust. Sõltlaseks muutumise oht varieerub siiski väga suures ulatuses, sõltuvuse teke oleneb ravimist, kuritarvitamise viisist ja inimesest endast.
Kui bensodiazepiine või teisi seda laadi ravimeid kasutatakse arsti ettekirjutuse järgi, on oht muutuda ainesõltlaseks tühine. Kui aga patsient omal käel avastab, et suure annuse toimel kogeb ta meeldivaid elamusi, hakkab ta seda tarvitama rohkem, kui on meditsiiniliselt näidustatud. Kuritarvitamine aga suurendab silmanähtavalt ohtu saada ravimisõltlaseks. Pärast bensodiazepiinide pikaajalist kuritarvitamist võivad võõrutusreaktsioonid muutuda pikalevenivaks ja ebameeldivaks. Barbituraadi puhul võib võõrutusseisund osutuda üsna raskeks, isegi eluohtlikuks. Barbituraatide ja metakvalooni kuritarvitamine tekitab sõltuvuse nagu teisedki uimaained.

Järgmine osa - Dopingained

Tagasi sisukorda

Muid (koolitus)materjale