Lapsed, kes kõnnivad omapäi ...

Olles Maailmapanga raporti toel analüüsinud tänavalastega seonduvat Ida- ja Kesk-Euroopa riikides, suundume nüüd probleemi lahkamisele tänapäeva Eestis.

1996. aastal algatatud tänavalaste teemalise uurimistöö (Enn, 1997) tulemustes juhitakse tähelepanu teguritele, mis raskendavad ühtsete seisukohtade võtmist probleemi tähenduse ning võimalike lahenduste määratlemisel.

Üheks põhjuseks on mõiste "tänavalaps" sedavõrd erinevad määratlused. Kahtlemata tulenevad terminoloogia erinevused probleemi iseloomust ning avaldumise viisist, mis näiteks riigiti erinevad. Kui Brasiilias soosivad ilmastikutingimused elamist/ööbimist otse tänaval, seega ka kodutute laste toimetulekut, siis Eesti külm ja niiske kliima pigem raskendab tänavakeskkonnas hakkama saamist - mingisugune asukoht peab talve üleelamiseks neil lastel ikkagi olema.

Nii rõhutataksegi eri riikides korraldatud uuringute (vrd Euroopa Nõukogu 1994 ja Timberlake 1994 jt) toel mõiste kultuurilist eripära: tänavail aega veetvate laste kui nähtuse iseloom ja ulatus erinevad märkimisväärselt piirkonniti/riigiti. Sellest tuleneb ka sihtrühmi kirjeldavate definitsioonide lahknemine. Need ulatuslikud erinevused on kindlasti üheks põhjuseks, miks on sedavõrd raske kindlaks teha tänavalaste arvu kogu maailmas. Maailma Tervishoiu Organisatsiooni hinnangul on maailmas ligikaudu 10 kuni 100 miljonit last, keda küll varieeruvate definitsioonide, kuid põhiliste iseloomulike tunnuste põhjal võib nimetada tänavalapseks (WHO 1995). UNICEF on tänavalaste koguarvuks maailmas nimetanud 30 kuni 100 miljonit (Mermet 1995). Kui lisada, et aastatel 1976-1992 on hooletusse jäetud ja/või (seksuaalselt) ärakasutatud laste ning noorte arv kogu maailmas kolmekordistunud (Albert, Barth 1996), siis kas Alberti ja Barth'i kirjeldatud "hooletusse jäetud lapsed" tähendab sedasama, mis UNICEFi ja Maailma Tervishoiu Organisatsiooni sihtrühm "tänavalapsed"?

Tänapäeva Eesti vastavast statistikast rääkides takerdume jällegi sihtrühma defineerimise probleemidesse. Illustreerigu seda järgnevad näited:

"Paljud tänavalaste projektides töötavad inimesed, ka noorsoopolitseinikud ja lastekaitsetöötajad, on tänavalaste reaalseks arvuks Tallinna linnas pakkunud 100 kuni 200 last. Mujalt Eestist saame võib-olla teist samapalju juurde, seega 200 kuni 400 last" (Korp 1998, lk 14).

Samal ajal ehmatab Sõnumileht üldsust artikliga "5000 last elab tänaval" (Jakobson 1998). Kahjuks piirdubki tänapäeva Eesti ajakirjanduse roll tänavalaste temaatika käsitlemisel paljuski shokeerivate, ent ka pealiskaudsete andmete avaldamisega. Artikkel toetub Eesti Vabariigi Sotsiaalministeeriumi sotsiaalkaitse osakonna juhataja Milli Kikkase arvamusele, et Eestis on tänavalapsi alla kümne (ibd). Kikkase hinnangut õigustab see, et tänavalapseks saab pidada seda last, "kelle vanemate kohta puuduvad andmed ning kelle voodi ja kodu asub prügimäel" (ibd.). Tema arvates on õigem rääkida pigem lastest tänaval kui tänavalastest.

Mida oligi tarvis tõestada? Et süüvida probleemi olemusse, tuleks esmalt mõiste sisust aru saada - millises tähenduses kasutatakse mõistet tänavalaps.

Sotsiaaltöö arengu seisukohalt on mõiste sisu uurimine oluliseks terminoloogia ühtlustamise eelduseks, mis omakorda on probleemi ulatuse määratlemise aluseks, kui toetuda statistilistele andmetele. Enne kui püstitada eesmärk loendamiseks, tuleks selgeks teha: keda loendama hakatakse...

Probleemi asetusest, milliste allikate põhjal käesolevas raamatus mõistete sisu võrreldakse annab ülevaate järgmine joonis.

JOONIS 1. MÕISTE "TÄNAVALAPS" MÄÄRATLUSE KUJUNEMINE TÄNAPÄEVA EESTIS

Ühelt poolt on aluseks ingliskeelsetest uurimistöödest lähtuv teaduslik probleemikäsitlus (Euroopa Nõukogu 1994, Timberlake 1994). Eesti puhul oluliste tunnuste välja selgitamiseks oleme kasutanud lastekaitsetöötajate ning sotsiaalprojektide juhtide määratlusi ning erinevate elualade esindajate isiklikke "tänavalapse" mõiste definitsioone (Avatud Eesti Fondi ümarlauanõupidamine 1999, Leppiman ja Enn 1998b).

4.1 "Tänavalapse" mõiste määratlus
Tänaval aega veetvate laste kirjeldamisel rõhutatakse kõige sagedamini kolme elutingimustest tingitud tunnust:

1. Riietus. Sellise lapse tunneb ära räpastest kehakatetest, tema riided on pesemata.
Sageli ei vasta lapse riietus ega jalanõud ilmale. Kui laps on soojadest riietest välja kasvanud, siis on ta sügisel-talvel sunnitud oma elukohta/koju (milline iganes see siis ka ei oleks) jääma. Kevadel ilmuvad esimeste soojade ilmadega välja ka tänavalapsed.

2. Kodutus. Eesti kliimatingimusi arvestades on neil peredel ja lastel küll elukoht, mida nad ehk koduks nimetavad, kuid tegelikult on asi kodust kaugel. Nende laste jaoks võib koduks olla näiteks paneelelamu kelder, mahajäetud lagunenud majaosa või kuur. Sellistesse n-ö barakkidesse varjumine võib põhjustada lapse kõrvalejäämise sotsiaaltöötajate või ka politsei silme alt, enamasti paistavad sellised lapsed silma just avalikes kohtades tegutsedes (tänaval, kaupluses, öistes müügikohtades jm).

3. Puudulik toitumine, mis tähendab, et laps on näljas. Väiksemad lapsed küsivad süüa naabritelt ja möödakäijatelt, vanemana hakkavad lapsed toidu asemel pigem raha küsima. Kui lapsel õnnestubki raha teenida, kulutab ta seda enamasti saiakeste ja maiustuste peale - lapsel puudub sooja toidu söömise kogemus/harjumus.

Kui tahetakse kirjeldada tänavalaste olukorda, tuleks keskenduda probleemi süvenemisele ajalises perspektiivis. Columbia ülikooli professor Nick Cunningham kirjeldab tänavalapsi tänavale sattumise protsessi kaudu: enamasti on lapse/noore tänavale sattumisel esmapõhjuseks kodune emotsionaalselt "eemaletõukav" olukord, seejärel ei lähe laps enam kooli. Viimane aste on võõrandumine, mille võib esile kutsuda avalikkuse käitumine - siltide külgekleepimine ja lahterdamine (Leppiman, Enn 1998).

Probleemi olemuse seisukohast terviklikku lähenemist esindab viimasel ajal ka Eestis levinud Euroopa Nõukogu uurimistulemusena pakutud definitsioon (Euroopa Nõukogu 1994). Nimelt korraldas Euroopa Nõukogu sotsiaalpoliitika korralduskomitee aastatel 1992-1993 kahekümne neljas riigis tänavalaste problemaatikat selgitava uuringu, mille üheks eesmärgiks oli mõiste "tänavalaps" määratluste välja selgitamine. Uuringuga tegelenud spetsialistid Eugene Verhellen jt tõstsid esile ühe Taani uurimisrühma esitatud tänavalapse määratluse, mis ei pretendeeri ainuõigusele, küll aga võiks olla kasulikuks vahendiks sedavõrd kompleksse nähtuse määratlemisel. Olgu nimetatud definitsioon nii ingliskeelsena kui ka käesoleva peatüki autorite tõlkes eestikeelsena ära toodud.

"Street children are children under 18 who, for shorter or longer periods, live in a street milieu. They are children who live wandering from place to place and who have their peer groups and contacts in the street. Officially these children may have as their address their parents' home or an institution of social welfare. Most significantly they have very few or no contacts with those adults, parents, school, child welfare institutions, social services, with a duty towards them."

"Tänavalapsed on alla 18aastased lapsed, kes lühemat või pikemat aega elavad tänavamiljöös. Nad hulguvad sihitult ühest kohast teise, nende kaaslased ja sotsiaalsed suhted on tänaval. Ametlikult võib nende laste koduseks aadressiks olla märgitud nende vanemate kodu või sotsiaalhoolekandeasutuse aadress, kuid tegelikkuses on neil väga vähe kontakte või üldse mitte täiskasvanute, vanemate, kooli, lastekaitseinstitutsioonide, sotsiaalteenustega, kellel tegelikult lasub vastutus/kohustused nende laste ees."
Järgnevalt vaatlemegi seda üht võimalikku käsitlust, et selgitada, milliseid aspekte sedavõrd kompleksne mõiste nagu "tänavalaps" sisaldab. Analüüsi täiendavad Eesti spetsialistide määratlused, mistõttu avab järgnev mõistemääratlus selle sotsiaalprobleemi olemuse ka tänapäeva Eestis.

Tänavalapsed on alla 18aastased lapsed...

Viitab mõistega "tänavalaps" seonduvale vanuse problemaatikale: see kontseptsioon sarnaneb Eestis kasutusel oleva käsitlusega, mis lastekaitseseaduse (RT 1992) järgi määratleb lapsena alla 18aastase isiku. Eri riikides on situatsiooni omapära arvestades vanuseline määratlus vägagi varieeruv. Kui lähtuda vanuse alampiirist, siis teatakse alla 5aastaseid lapsi, kes veedavad enamiku ajast tänaval, enamasti on sellised lapsed tänaval ikkagi koos ema-isa või vanemate õdedevendadega. Eesti lastekaitsetöö ja politseiga vesteldes on selgunud, et silma hakkavad sellised lapsed siis, kui nad hakkavad päris omaette tänaval aega veetma ehk siis 5-6aastaselt (Leppiman, Enn 1997). Samal ajal näitab mõne riigi praktika, et 8aastased lapsed elavad juba päris omaette, n-ö tänavatingimustes. Enamasti on aga laps/noor, kelle koduks on tänav, vähemalt 12aastane (WHO 1995). Kui tahetakse arendada selliste laste/noorte sotsiaaltööd, siis tuleks arvestada, et mida pikem on lapse tänavaelukogemus, seda suuremaid väljakutseid esitab see sotsiaalteenustele. Analüüsides Eesti tänavalastele suunatud sotsiaaltööd ning võttes seejuures eriti arvesse Avatud Eesti Fondi programmi "Tänavalapsed/Lapsed tänaval" raames toetatud projektide ümarlauanõupidamise ettekandeid (AEF 1999), siis kokkuvõtteks võib öelda, et kuigi tulemused näitavad, et sotsiaalteenuste kasutajate vanusevahe on suur, siiski sobib see suhteliselt avar, täpsustusteks küllalt ruumi jättev vanuseline määratlus - tänavalaps on alla 18aastane isik - Eesti tingimustesse igati.

Lapsed, kes lühemat või pikemat aega elavad tänavamiljöös...

Tänavalaste ingliskeelses terminoloogias (Mermet, 1995 jt) kasutatakse kahte sisuliselt erinevat mõistet: "children in the street" ja "children on the street". Esimene mõiste tähendab lapsi tänaval ehk selliseid lapsi, kes on regulaarselt oma perega ja/või vanematega koos. Kui päeval veedavad nad enamiku ajast tänaval, siis (peaaegu) igal õhtul lähevad nad vanemate koju magama - need on lapsed, kellel on säilinud side-suhted oma perega. Eesti puhul võiks n-ö tüüpilise näitena tuua lapse, kelle vanematel (enamasti ema ja tema elukaaslane) on toimetulekuraskusi, mistõttu nad ei ole võimelised tagama järelevalvet lapse arengu üle. Ometi on lapsel säilinud kontakt oma perega: olgu selle tunnistuseks kasvõi oma ase vanemate peatuspaigas - sellestki leiab laps õhtuti koju naastes eest vanemate alkoholiuimas kaaslased...

Seevastu mõiste "children on the street (mõnedes allikates ka "street children") tähendab lapsi, kelle ainukeseks koduks on tänav - tänavalapsi. Isegi kui nad aeg-ajalt viibivad lastele või noortele suunatud sotsiaalasutustes, peavad nad oma koduks ikkagi tänavat. Need on lapsed, kes saavad loota vaid iseendale. Erandliku näitena olgu nimetatud lapsed, kelle vanemad on surnud või ka Venemaale emigreerunud, seetõttu on lapsed nende edasisest käekäigust hoolivate täiskasvanute tähelepanu ja hoole alt välja jäänud.

Ka eesti keeles kasutatakse mõisteid: "tänavalapsed" ja "lapsed tänaval", mis sarnaselt ingliskeelse terminoloogiaga võiksid väljendada olulist sisulist erinevust. Erialaste teadmiste arengust selles lastekaitsetöö valdkonnas annab tunnistust tõsiasi, et viimasel ajal on neid kahte terminit mitte juhuslikkuse vaid sisulise erinevuse tõttu ka eristama hakatud (vt Avatud Eesti Fondi programmi nimetus "Tänavalapsed/ Lapsed tänaval", aga ka Eik 1998, Korp 1998). Sagedamini võib siiski kohata mõistet "tänavalaps", mille laiem kasutus võib olla tingitud sellest, et mõiste "laps tänaval" on lihtsalt keeleliselt kohmakam. Vastuargumendina mõistele "tänavalaps" on sellele omistatud halvustavat varjundit, ebaeetilist sisu: kelle laps - tänava... ehk siis ei kellegi.. Mõistete korrastamise puhul tuleks silmas pidada võimalikke negatiivse alatooniga tähendusvarjundeid, kunstlikult esile toodud mõisted aga vaevalt keeles juurduvad.

Lapsed, kes hulguvad sihitult ühest kohast teise...

Kahtlemata on selline elustiil lapse arengule kahjulik. Tänavaelu tähendusest isiksuse arengule, st saadud kogemuste ja nendega seoses läbielatud tunnete mõjust lapse psüühikale ja käitumisele nüüd lähemalt juttu tulebki.

Kodu kaotusest tingitud elutingimuste halvenemine (ebakindlad ööbimiskohad, ebapiisavad hügieenitingimused jms) tingib omakorda negatiivseid muutusi lapse tundeelus ja psüühikas. Pereelu rutiini, mis lapse jaoks seostub eelkõige kindlusega, kadumisel muutub lapse arusaam pere järjepidevusest. Kodu kaotus tähendab lapsele isiklikest ja olulistest asjadest ilmajäämist, millel on senini tema jaoks olnud sümboolne tahendus. Kindlustunnet kõigutab ka teiste inimeste suhtumine: sa oled vaene ja erinev. Peale selle, et jäädakse ilma igapäevaseks eluks vajalikest tingimustest, saadakse negatiivseid kogemusi ümbruskonna reaktsioonist, mis ründab eneseväärikuse ja -väärtustamise kontseptsiooni (Timberlake 1994).

Erinevatest uurimistöödest (vrd Coles 1976; Whitman, Sprenkel, Stretch & Hutchinson 1986, vt Timberlake 1994) selgub, et sellised lapsed kalduvad võtma elu ajutisena, nende kontrolli alt väljas olevana: a'la minust ei sõltu siin maailmas miski. Sageli iseloomustab neid taolise suhtumise - eksternaalse hoiaku - ülekandumine inimsuhete valdkonnast ka saavutuste valda (õppimine, edasised eluplaanid, edu ühiskonnaredelil). Timberlake (ibd.) kirjeldab oma uurimistöös kodutute laste põhiemotsioone. Neid lapsi iseloomustab suurenenud tundlikkus, haavatavus, kartlikkus, tohutu kaotuse ja lootusetuse tunne. Nii kogeb laps hulganisti negatiivseid emotsioone: hirmu, abitust, väljapääsmatuid olukordi, häbi, süüd, alaväärsust jpm.

Kaaslased ning sotsiaalsed suhted on tänaval...

Maailma Tervishoiu Organisatsiooni tänavalastega töötavatele spetsialistide jaoks koostatud koolitusmaterjalides väidavad tänavalaste eluolu uurijad Bing Baguioro jt, et tänavalapse olulisim ressurss on teised tänavalapsed (WHO 1995). Eestis on tänavaelu mõju lapse/noore isiksuse arengule käsitlenud Ellu Eik, kes tänavatingimuste spetsiifilisele suhetestruktuurile viidates rõhutab muudatusi lapse minakontseptsioonis (Eik 1998).

Tõepoolest, tänavatingimustes on raske üksi toime tulla. Tavaliselt leiab laps seal üsna ruttu sõpru, vahel mõne vanema ja kogenu-ma, kellega koos tunneb ta end turvalisemalt. Kaitset saab tänavatingimustes vaid kindla tasu eest, mingi teo eest, mis on selgelt seadusevastane ja karistatav, väga julm või alandav. Keeldumise korral järgneb enamasti väga karm karistus. Nii satubki laps väljapääsmatusse olukorda. Kui ta tahab edasi olla selles kambas (aga see tähendab toitu, sooja ning kaitset võõraste suurte ja tugevate eest), peab ta ennast maha salgama ja tegema asju, mida ta varem üldse võimalikuks ei pidanud. Alternatiiviks oleks koju tagasi minek (mida mõned lapsed ka teevad) või abi küsimine politseilt või kaugemale ära minek. Kodus ootavad karm karistus, vanemate valu ja etteheited või ikka ühesugune ükskõiksus. Politsei on iga tänavalapse "õudusunenägu": alaealiste keskusse või erikooli suunamine. Kaugemale minek tähendab aga kaitsetust, võõraid kampu ja nende vaenulikku suhtumist. Kõik muud võimalused võivad tunduda halvemad (hirmutavamad) kui see kamp ja iseenda mahasalgamine. Ja ongi mõtte tasandil loodud sobiv baas uute elureeglitega kohanemiseks (ibd.).

Eik väidab, et selline laps hakkab oma mina tunnetama jõu, võimu või otstarbe kaudu. "Minu teatud omadused on sellised, tänu millele on mulle kui kellegi vajaduste rahuldamise vahendile kindlustatud olemasolu. Minul kui inimolendil, minu soovidel ja vajadustel ei ole iseenesest mingit väärtust. Kui mul on piisavalt jõudu ja võimu, siis ühel päeval olen mina see, kes määrab, millised vahendid on vajalikud juba minu vajaduste rahuldamiseks" (ibd.).

See, millega laps tänaval tegelema hakkab, sõltub suuresti nendest inimestest, kellega ta seal kokku puutub. Eestis sellised lapsed/noored kerjavad, äritsevad kõikvõimalike asjadega (kalmistult varastatud või lillemüüjatelt nurutud lilled jms), varastavad, näppavad, algul iseseisvalt, hiljem ka juba mõne täiskasvanu või rühma survel - mis kinnitab Eik'i tänavatingimustes kohanemise protsessi teooriat. Noorsoopolitsei huviorbiiti satuvad eelkõige need lapsed ja noored, kes kerjavad, äritsevad, varastavad ning prostitueerivad. (Nurmela, vt Enn 1997).

Erinevate riikide avalik arvamus seostab tänavalapsi vägivallaga, samavõrra tuleks silmas pidada kõiki neid riske, mis sellise eluviisiga kaasnevad. Tänavalapsed on sageli ise vägivalla ohvrid (Euroopa Nõukogu 1994).

Eik liigitab tänavalt saadud vägivallakogemusi:

1. teistega juhtunud kogemused,
2. lapse/noore enda kogemused ohvrina,
3. lapse/noore kogemused ründajana (Eik 1998).

Ohvriks langemine võib motiveerida noort järgmisel korral ise oma soovide/vajaduste rahuldamiseks (psüühilist, füüsilist, seksuaalset) vägivalda kasutama.

Ametlikult võib nende laste koduseks aadressiks olla märgitud nende vanemate kodu või sotsiaalhoolekandeasutuse aadress...

See viitab jällegi tänavalaste statistika probleemidele: väga raske on loendada tänavalapsi, kuna sageli jäävad sellised lapsed välja hariduse-, tervishoiu- või rahvastikuregistrist. Teisalt soodustavad puudulikud registrid probleemi süvenemist - kuidas saab inimesega probleeme olla, kui inimest ei eksisteeri? Karmi küsimuse on tinginud karm tegelikkus. Üsna hiljuti "tulid Tallinna linnas ilmsiks" kolm venda (8-, 9-, 11 aastane), kes ei ole ainsatki päeva koolis käinud... (Põld 1999).
Ametliku elukoha puudumine ei ole aga nende laste/noorte jaoks õnnetus omaette, enamasti saavad kindla elukoha kaotusest alguse teisedki toimetulekut raskendavad tingimused: elu keldrites ja mahajäetud majades, külm ja nälg, vägivald ja ohud, kõigele sellele lisaks veel lõputu ümber kolimine.

Analüüsides selliste perede ja laste elustiili Eestis (Leppiman, Enn 1998b), selgub, et sellised pered on väga mobiilsed. Nad vahetavad sagedasti elukohta, enamasti tähendab elukohavahetus kolimist veelgi viletsamatesse elutingimustesse. Sagedaste kolimiste käigus kaovad dokumendid, lõpuks jäädakse ilma sissekirjutusest ning ühes sellega viimasest n-ö legaalsest sissetulekuallikast - kõikvõimalikest sotsiaaltoetustest.

Neil on väga vähe kontakte (või üldse mitte) täiskasvanute, vanemate, kooli, lastekaitseinstitutsioonide, sotsiaalteenustega, kellel tegelikult lasub vastutus/kohustused nende laste ees..

Üldiselt saab tänavalast kirjeldada kui puuduliku (olematu) vanemliku hoolitsusega last. Samas on ka mõiste 'vanemliku hoolitsuseta laps' mitmetähenduslik. Enamlevinud käsitlustes on vanemliku hoolitsuseta laps n-ö mittetoimetulevast perest, tema vanemaid iseloomustavad töötus, kodutus ja alkoholism, kusjuures selliste elutingimuste juures ei ole olulist vahet, millisest tegurist n-ö allakäik on alguse saanud. Sellist peret iseloomustab siiski ka sisemine rahulolu oma elustiiliga - elutingimuste ja toimetulekuga. Nii juhtubki, et laste vajaduste rahuldamata jätmisele viidates käivitub vanemates sageli kaitsereaktsioon - tagasihoidlikute materiaalsete võimalustega vabandatakse puudujääke lapse arengu toetamises.

Vanemliku hoolitsuseta võib tähendada ka ebarahuldavate emotsionaalsete suhete kogemustega, kuid materiaalselt toime tuleva pere last. Tänavalaps ei pruugi olla koduta või asotsiaalsest perest. Tänavale võib laps hulkuma minna ka pereprobleemide pärast või oskamatusest oma vaba ajaga midagi targemat peale hakata.

Tänaval elamise põhjust tuleks otsida lapse/noore suhetest oma vanematega. Sageli on see tingitud turvatunde puudumisest, ebapiisavast või olematust enesevajalikkuse ning perega ühtekuuluvuse tajumisest (Eik 1998). Laps läheb tänavale otsima seda, mida kodus/suhetes vanematega jääb vajaka, vahel vabadust, vahel kaitstust ja pääsemist vägivalla eest, vahel sõpru, kellega ühte kuuluda ning kes ei esita tingimusi, mille täitmine tundub võimatuna (omada ilusaid riideid, kalleid asju, palju raha, ilusat kodu ja hoolitsevaid vanemaid, head õppeedukust jne).

Mõnikord juhtub, et laps ei ole teatud põhjustel õppinud end vaos hoidma, oma hetkesoovide ja impulssidega toime tulema, ise oma eakohast käitumist reguleerima, mistõttu tunduvad vanemate ja õpetajate piiranguid ja käsud ebaõiglusena. Selline laps võib minna tänavale nii vabadust otsima, kui ka kättemaksuks keelamise eest (ibd.).

Analüüsides selliste laste ja noorte kontakte kooliga, selgub, et need lapsed ei ole harjunud regulaarselt koolis käima. USA ühe meditsiiniinstituudi korraldatud uurimistööst selgus, et ligikaudu 57% kindla elukohata lastest käivad regulaarselt koolis (Institute Of Medicine 1988). Kui suurtest (väikestest) arvudest tänapäeva Eestis võiks rääkisa? Jällegi takerdume statistiliste andmete kogumisega kaasnevatesse probleemidesse, mis puudutavad peale tänaval elavate laste ka koolikohustuslike laste arvestust. Tänapäeva Eesti vabariigis ei ole sissekirjutus kohustuslik, seega võib mõnes piirkonnas elada lapsi, kelle olemasolu kohta kohalikul omavalitsusel andmed puuduvad. Seetõttu jääb laps koolikohustuslike laste nimekirjast välja ning vanemate toetuseta ei alustata ka kooliteed. Temast võib saada üks paljude seas - laste hulgas, kelle olemasolust midagi ei teata.

Ants Eglon liigitab koolikohustust mittetäitvad lapsed:

• lapsed, kes ei olegi kooli vaatevälja jõudnud;
• lapsed, kelle kohta on andmed, kuid kes ikkagi ei käi koolis;
• lapsed, kes vahetevahel käivad koolis, kuid sisuliselt koolikohustust ei täida (Eglon 1998).

Arvatavasti on nende laste hulgas, keda päevasel (seega ka kooli-)ajal linnas hulkumas võib näha, nii ühte kui ka teise määratletud rühma kuuluvaid lapsi/noori. Seda kinnitab ka Eesti Sõltuvushaigete Rehabilitatsiooni Ühingu päevakeskuse Tootsi Tuba tegevuse analüüs. Perega töötamise kõrval moodustas olulise osa sotsiaalpedagoogide tööst lapse ja kooli vaheliste suhete loomine/taastamine/toetamine (AEF 1999).

Mis puudutab lastekaitseasutuste kohustusi, siis on esmatähtis tänavalastele suunatud koostöövõrgustiku loomine. Tänavalastetöös on võrdselt oluline roll noorsoopolitseil, lastekaitse- ja sotsiaaltöötajail ning teistel organisatsioonidel. Miks on selline koostöövõrgustik oluline? Maailma Tervishoiuorganisatsiooni (WHO 1995) tänavatööspetsialistidele koostatud koolitusmaterjalides tõstetakse esile eelkõige järgmisi põhjuseid:

1) tänavalaste probleem on kogu ühiskonna probleem;
2) tänavalaste probleemide põhjuseid on nii palju, et ka võimalikke lahendusi peaks ole ma mitu;
3) tänavalaste elukvaliteedi parandamiseks peab samme astuma kohalik omavalitsus, kaasates kõikvõimalikke ressursse.

Autorid lisaksid siia veel ühe, tänapäeva Eestis vägagi aktuaalse põhjuse: kuna tänavalastele suunatud sotsiaaltöö teostamiseks vajalikud ressursid on piiratud, siis tuleks tööülesandeid jaotada nii, et vajalike teenuste olemasolu igas piirkonnas oleks tagatud. Era- ja avaliku sektori ideaalse koostöö puhul võiks olla tagatud selliste laste nii primaarsete füüsiliste vajaduste (öömaja, toitlustamine) kui ka kõrgema tasandi vajaduste rahuldamine (sotsiaalnõustamine). Sotsiaalnõustamise seisukohast on oluline tänaval elavate laste olukorra selgitamine, määratlemaks:

1) selle lapse noore jaoks kõige teravama probleemi:
2) riskid, mis last noort tänavaelus ohustavad:
3) kõik ressursid, millele sellel lapsel noorel on juurdepääs (WHO 1995b).

Lapse olukorra kindlakstegemisel tuleks välja selgitada tema internaalsed ehk sisemised ressursid - olgu nendeks siis lapse kõrge stressitaluvus, huumorimeel või midagi muud.

Sellistel lastel sageli puudub juurdepääs välistele, keskkonnast tulenevatele ressurssidele nagu informatsioon, raha, lapse arengut toetavad täiskasvanud.

Käesolev peatükk määratleb "tänavalapse" mõiste tänapäeva Eestis. Mõiste sisu uurimisel on otstarbekas lähtuda Moscovici teooriast, mille järgi kujuneb "teatud inimkoosluse poolt käitumise ja omavaheliste kokkupuudete tagajärjel loodud üksikasjalik ettekujutus sotsiaalsest objektist" (vt 2. ptk). Nii võimaldavadki teatud sotsiaalsele grupile iseloomulikud tunnused individuaalseid erinevusi kõrvale jättes üldistada ning teatud piirini seda nähtust ning selle tähendust kirjeldada. Kui soovitakse määratleda üht mõistet tänapäeva Eestis, peaks arvestama ühiskonnaliikmete isiklike definitsioonidega/arusaamadega .
Kuidas Eestis määratletakse tänavalast? 1997. aasta sügisest kuni 1999. aasta kevadeni korraldati küsitlus, saamaks vastust küsimusele: Milline on minu isiklik definitsioon mõistele tänavalaps? Küsitlus oli anonüümne, vastajal tuli märkida vaid oma amet. Küsimusele vastas 93 inimest. Vastajate seas oli 30 üliõpilast (enamik neist Tallinna pedagoogikaülikooli sotsiaaltöö tudengid), 9 üldhariduskoolide õpilast, 23 eri sihtrühmadega (märgitud oli laste, alkoholisõltlastega) tegelevat sotsiaaltöötajat, 12 õpetajat, 2 psühhiaaterterapeuti, 3 noorsoopolitseinikku, 6 ametnikku (kriminaalhooldusametnik, tööhõiveameti juhataja, haridus- ja kultuurinõunik, haridusministeeriumi noorsoo- ja huvihariduse osakonna peaeksperdid), aga ka koduperenaised, ämmaemand, arst, juhi abi, pensionär, arvutispetsialist, kondiiter.

Järgneb küsitluse tulemuste analüüs enam nimetatud faktorite - tänavalapseks kujunemise põhjused, lähisuhted, tegevus tänaval, riskikäitumine, vanus - lõikes.

Mõiste "tänavalaps" defineerimisel viidatakse kõige enam tänavale sattumise/suundumise võimalikele põhjustele (87% küsitletutest (n=81)).Vastused on aga väga erinevad, nt 9% (n=8) neist, kes mainisid põhjuseid, piirdusid vaid sõnastusega "erinevatel", "mingitel" põhjustel:

"Minu jaoks laps, kes on erinevatel põhjustel sunnitud elama ajutiselt või alaliselt tänaval. "

Järgmine, olgugi sõnastuselt sarnane määratlus viitab aga juba kodusele olukorrale:

"Tal võib olla küll kodu ja vanemad, aga ta mingil põhjusel ei taha elada kodus."

Ilmselt on lapse tänavale sattumise põhjuste ring lai, kuid põhifaktorid on just puudujäägid lapse lähisuhetes. Tähelepanuväärselt põhjalik on ühe vastaja määratlus:

"Tänavalaps on sotsialiseerumishäirega (probleemkäitumisega) laps, kelle sotsiaalsed sidemed (kiindumus, pühendumus, kaasahaaratus, veendumus) kahe lapse jaoks olulise sotsiaalse institutsiooni - vanemad ja kool- suhetes on mingite mõjurite tõttu nõrgad ja deformeerunud."

Kokku on põhjuseid käsitlenud vastustes (n=81) viidatud vajakajäämistele vanemate ja laste vahelistes suhetes 79%-l (n=64) juhtudest. Enamasti tuuakse esile seejuures puudulikku vanemlikku hoolitsust - koduse järelevalve, tähelepanu, hoole ja armastuse puudumist. Vastustest selgub jällegi mõiste "vanemlik hoolitsus" sisu mitmetähenduslikkus. Kui vanem oma lapse vastu huvi ei tunne, siis võib põhjuseks olla kas vanemate n-ö asotsiaalsus (alkohoolikud, narkomaanid) või nende liigne tööle ja karjäärile pühendumine.

"Lapsevanem või hooldaja ei hooli lapsest piisavalt või jätab lapsele sellise mulje: ta ei tunne huvi, kus laps käib, kellega suhtleb, millal koju tuleb ja kas üldse tuleb. Selle tulemusena hakkab laps end tundma hüljatuna, on oma probleemidega üksi..."

Seega on lapse tänavale sattumise põhiliseks põhjuseks mitterahuldav/talumatu kodune olukord. Järgnevalt vastajate arvamustest laste koduse olukorra kohta.

"Ma mõtlen kodu, mis ei tähenda katust pea kohal ja voodit magamiseks..."

Enamik küsitletutest arvab, et tänavalastel on kodu, kuid mingil põhjusel puudub võimalus või tahtmine kodus olla. Üks sotsiaaltöö üliõpilane põhjendab:

"Miks peakski tahtma seal kodus viibida, kui tänaval, endasuguste seltsis on palju lõbusam aega veeta."

Ilmselt ei ole seiklushimu ning püüd teravate elamuste järele tänavalapseks kujunemisel siiski põhiline põhjus, vaid hoopis emotsionaalsed vajakajäämised lähedussuhetes ja talumatu kodune olukord (joomapeod, psüühiline/füüsiline/seksuaalne vägivald jms). Ka perevägivalla ohvriks langemine võib põhjustada lapse eemalehoidmise kodust ning ööbimise juhuslikes kohtades. Probleemse pere määratleb kokkuvõtlikult üks sotsiaaltöötaja:

"Düsfunktsionaalse pere iseloomulikeks tunnusteks on oma liikmete vajaduste krooniline rahuldamatus, laste väärkohtlemine ja laste sotsialiseerimise puudulikkus".
Eelmainitud protsessi (asjade võimaliku käigu) kirjeldus viitab sotsiaalse tõrjutuse kujunemisele. Otseselt nimetati mõistet "tõrjutus" kui võimalikku tänavale sattumise/suundumise põhjust vaid 12%-s vastuses (n=10). Sõnastuselt erinevaid, sisuliselt aga sama tähendusega laste suheteringi kirjeldati aga ohtrasti. Laiahaardeline oli ka tõrjutuse põhjuste tõlgendamine:

"Sageli on tõrjutus kuhjunud probleemide tulemus: vaesus, lahutus, vangistus, kommunikatsioonivaegus vanemate ja laste vahel, keerulise suhted vanavanemate, õdede ja vendadega, vägivald peres, lapsed tahte pidev allasurumine, narkomaania, püüd pääseda vabadusse."

Nimetatud probleemide üle mõtiskledes tahaks lisada, et mõned tegurid ei pruugigi eelnevalt ilmneda, olles seega otseselt tänavaelust tingitud (nt narkootikumide tarvitamine). Mõni vastaja avas mõiste "sotsiaalselt tõrjutud" lapse erinevate sotsiaalsete suhete (perega, kaaslastega, koolis jne) kaudu.

Eeltoodud probleemide ühiseks põhjuseks võib pidada turvatunde puudumist, mis on samuti üks sagedamini nimetatud faktor tänavale sattumise põhjuste analüüsimisel. Turvatunde oluliseks vähendajaks on peale ebarahuldavate koduste suhete ka ühiskonna tõrjuv suhtumine nendesse, kellel on toimetulekuraskusi.

Tänavale sattumise põhjuste puhul on tähelepanuväärne ühe vastaja arvamus:

"... võib defineerida lapsena, kes teatud aja elab mõjuva põhjuseta tänaval."

Kuna vastati kirjalikult, siis ei olnud võimalik seda määratlust täpsustada. Võimalik, et vastaja vihjab protestkäitumisele, kuna sellisel juhul võivad jääda tänavale suundumise põhjused ümbruskonnale arusaamatuks. Vastustes nimetatud põhjuseid kokku võttes peab nentima, et tänavalapseks kujunemise põhjuste ring on tõepoolest lai, hõlmates lapse suhtlemisraskusi nii mikro-, meso- kui ka makrotasandil. Olulisimaks põhjuseks peavad vastajad lapse ebarahuldavaid lähisuhteid.

Tänavalaste probleemide arutlustes on tehtud ettepanekuid eristada mõisteid: "tänavalapsed" ja "lapsed tänaval". Viimasel ajal on neid kahte terminit mitte juhuslikkuse vaid sisulise erinevuse tõttu erialastes käsitlustes ka eristama hakatud (vt Eik 1998, Korp 1998). Kas ja kuidas need mõisted sisuliselt erinevad küsitlusele vastajate meelest?
Seda, kas sellistel lastel on üldse kodu või säilinud suhted vanemate/hooldajatega -perega, mainib 86% (n=80) vastajatest. Selgub, et 14% (n=13) vastanutest on tänavalapse tähenduse defineerimisel pidanud olulisemaks välja tuua muid iseloomustavaid tunnuseid/tegureid, nagu näiteks nende laste emotsionaalset arengut, enesehinnangut, tegevust tänaval jms. Olukorda, kus tänavaelu võib olla ainuvõimaluseks, nimetas 51% (n=48) vastajatest. Neist vaid kaks vastajat on eraldi ära märkinud olukorra, kus laps võib tänaval elada seetõttu, et kogu pere on jäänud kodutuks:

"Sellistel lastel sageli puudub kodu - nad ööbivad kas üksi või kogu perega juhuslikes ööbimispaikades (mahajäetud, lagunenud hooned, keldrid, trepikojad)."

"Noorsoopolitseil puuduvad andmed järgnevate tänavalaste kategooriate kohta:

1) vanemliku hoolitsuseta ja kodutud lapsed tänaval (vanemad puuduvad);
2) lapsed, kes elavad tänaval koos oma perekondadega."

Mõlema eeltoodud arvamuse autorid on ametilt noorsoopolitseinikud. Ehkki põhjalike järelduste tegemiseks oleks vaja suurema sihtsuunitlusega uurimismaterjali, siiski on märkimisväärne, et just selle ameti esindajad on sellisele võimalusele eraldi tähelepanu juhtinud.

Enamasti tähendab tänavaelu kui ainuvõimalus vastajate jaoks olukorda, kus lapsel ei olegi lähedasi või on nendega sidemed kätkenud.

"... kellel pole kodu/kohta, kuhu minna ning kes ei oma ka sugulasi ega kontakte bioloogiliste vanematega. On teada lastest, kelle vanemad on Venemaale lahkunud ning seetõttu just sellisesse olukorda sattunud.

Eeltoodust selgub, et vastajad eristavad:

- lapsi tänaval ehk selliseid lapsi, kes veedavad enamiku oma ajast tänaval, seejuures on neil säilinud side-suhted oma perekonnaga, seega on neil tahtmise või vajaduse korral võimalik minna vanemate koju magama ja saada muud tuge;
- lapsi, kes on kaotanud kontakti oma vanematega, nende ainukeseks koduks ning toimetulekuallikaks on tänav.

Tulles tagasi mõistete kasutamise juurde, peab tõdema, et sisulisest erinevustest teadlik mõistekasutus ei ole veel laialt levinud. Vaid neli vastajat on pidanud oluliseks selguse mõttes eristada mõisteid "tänavalaps" ning "laps tänaval". Vastajate põhjendused on erinevad, lähtudes nende isiklikest assotsiatsioonidest, aga ka elukohajärgsetest kogemustest:

"Kohilas on lapsi, kes hulguvad, kuid kel on siiski kodu olemas. Siin piirkonnas pole lapsi, kes mahuks mõiste "tänavalaps" alla."

"Minu jaoks on "tänavalaps" see, kes on sunnitud elama tänaval. Reeglina tal ei ole kodu, ei käi koolis, ei suhtle oma bioloogiliste või kasuvanematega isegi siis, kui need on olemas. Ma kaldun arvama, et selliseid lapsi ei ole palju. Küll on aga minu jaoks olemas mõiste "lapsed tänaval". Selle alla mahuvad need, kes üldjuhul omavad kodu ja vanemaid. Elavad kodus, kuid enamuse ajast veedavad mööda tänavaid hulkudes ja neid on tõesti palju."

"Selliseid lapsi võiks nimetada kuidagi teisiti, näiteks kodutud lapsed vms, kuna meie kliimas tänaval elada ei ole võimalik."

Tegevusi, millega tänavalapsed oma aega sisustavad, kirjeldati 45%-s (n=42) vastustes. Seejuures nimetati kõige sagedamini (n=20) hulkurlust.

"Need on noored, kes paslevad sihitult ja tegevusetult tänavail..."

"Selliste laste päeva sisuks on ühest kohast teise jõlkumine, ilma kindla eesmärgita."

Ühelt poolt võib vastajatega nõustuda, et tänavatingimustes elades on lapsel palju aega, mida ta veedab sihitult ringi hulkudes. Kõrvaltvaatajale võib lapse tegevus näida jõlkumisena, tegelikult on tänavalapsel aga "omad asjad ajada". Enamasti on need eesmärgistatud tegevused ning seotud raha teenimisega. "Ellujäämismaailma" karmidest reeglitest annab tunnistust ühe vastaja kirjeldus:

"Enamasti on nad suhteliselt pealetükkivad. "

Pealetükkiv ning järjekindel tegutsemine on ilmselt ka põhiliseks soodustavaks asjaoluks, mis tänavatingimustes raha teenida võimaldab. Võimalus saada raha ning seeläbi iseseisev olla on lapsele atraktiivne - paljudel juhtudel oluline põhjus, miks tänavale suundutakse.

"Väljakujunenud tänavalapse nädalateenistus võib olla 800 kuni 1500 krooni ja rohkem. See raha kulutatakse kiiresti, tavaliselt samal päeval."

Tänavalapse üheks võimaliku elatise teenimise viisiks nimetatakse küllalt sageli (n=12) ka kerjamist. On nimetatud ka kõikvõimalike tööde otsingut, mis on täiesti mõistetav, sest tihti toidavad lapsed oma teenitud rahaga ka veel vanemaid, õdesid-vendi. Milliseid töid on küsimusele vastajad maininud? Enamasti piirdutakse üldise määratlusega: "erinevaid", "kõikvõimalikke". On aga ka konkreetseid näiteid. Üks küsitletutest on Tallinnas, Lasnamäe turul märganud lapsi öösiti kaste tõstmas ja lund rookimas. On kirjeldatud ka olukorda Maardus:

"9-14 aastased vene rahvusest lapsed käivad turul toitu norimas ja tööd-teenust pakkumas, olles valmis näiteks tallu appi tulema, kui vaid dokumente ei nõutaks."

Elatist tagavaid tööotsi pole alaealistel aga sugugi lihtne leida, mõnikord takistavad seda ka lapse/noore isiksuseomadused või väljakujunenud probleemkäitumine. Tänavalapsi seostatakse ka ebaseaduslike tegevustega nagu kuritegevus (eriti varastamine), prostitutsioon.

"See on laps, kes elab väljaspool ühiskonnas aktsepteeritavaid reegleid, "norme" kehtestavast ning nendele vastamist nõudvast maailmast - ta elab ellujäämismaailmas."

Kuritegevuse ja tänavalaste seosest (n=13) rääkides nimetati sagedamini varastamist, ka mõne täiskasvanu või grupi survel ning nende asjadega äritsemist.

Politsei tööjuhendi järgi registreeritakse andmepanka vaid need alaealised, kes on sooritanud õigusrikkumise. Seega on eelnimetatud tegevused ka põhilised põhjused, mille tõttu sellised lapsed politsei huviorbiiti satuvad. Kindla õpi- ja töökoha puudumise, hooldamatuse või sotsiaalse tõrjutuse pärast neid lapsi politsei andmepanka registreerida ei saa, ei ole seaduslikku alust. Küll võiks riskilapsi registreeriv andmebaas eksisteerida, kasvõi ennetava töö eesmärgil. Kuigi oma aja sisustamiseks tänaval on terve hulk võimalusi, võtab kurva reaalsuse kokku ühe vastaja mõte:

"Enamasti ei ole neil lastel peale tänavaelu mingit kindlat tegevust..."

Eelmises allpeatükis analüüsiti juba mõnda riskikäitumist. Üheks sotsialiseerumisprotsessi häirumise indikaatoriks on aga probleemkäitumine. Seejuures võib olulist osa probleemkäitumisest kirjeldada märksõnadega "psühhoaktiivsete ainete tarvitamine". Küsimusele vastanutest seostas tänavalast sõltuvusainete tarvitamise või potentsiaalse ohuga sellesse kaasatud saada vaid 13%-1 (n-12). "Tänav on ka ohupiirkonnaks, sest tänavale hulkuma sattunud last ohustab muuhulgas kauplemine narkootikumidega."
Täpselt pooles vastustest (n=6) nimetati sõltuvusaineteks narkootikume. Eesti tingimustes on narkootikumide tarvitamine siiski vähem levinud kui näiteks toksikomaania. Kuid mõni vastaja, kellel on ilmselt olnud reaalseid kontakte selliste lastega, näeb probleemi avaramalt:

"Sõltuvushäire olemasolu on tänavalaste juures tavaline. Levinud on suitsetamine, liiminuusutamine, alkoholi ja/või narkootikumide tarvitamine. Regulaarne joobes viibimine toob peale otseste närvisüsteemi kahjustuste kaasa ka suurenenud riski sattuda õnnetustesse või vägivalla ohvriks."

Seega tänavaelu võib ärgitada sõltuvusaineid tarvitama. Sõltuvusainete ja tänavaelu seos võib hoopis ilmneda selles, et laps või nooruk suundub tänavale juba väljakujunenud uimastisõltuvuse tõttu:

"Lapsed ja noorukid, kes on alkoholi- või uimastisõltuvuses. Kodus nad sellega tegeleda ei saa ja seetõttu kogunevad nad tänavatele."

Sõltuvusainete kasutamise põhjuseks nimetatakse ka tänavaeluga kaasnevat emotsionaalset rahuldamatust, mida uimastid (vähemalt teatud perioodiks) näiliselt leevendada suudavad.

4.2.5 Vanus

Seda, mida inimesed pakuvad tänavalapse vanuseks, on eriti huvitav teada saada, kuivõrd mõiste ise sisaldab sõna "laps". Vanuseküsimust käsitles oma vastuses vaid 19% küsitletutest (n=18). Enamik neist (n=13) nentis, et tänavalapse näol on tegu alaealise, st alla 18aastase lapsega. Mõni vastaja pani paika ka vanuse alammäära:

"Vanus kõigub kusagil 5-20nda eluaastani. "

"Ta on vanuses 7-8 kuni täiskasvanuks saamiseni."

Mõnel juhul arutleti, kas l6-18aastast saab "lapseks" nimetada. Ehkki sihtrühma määratlev mõiste sisaldab sõna "laps" ning seadusandluses nimetatakse lapseks alla 18 aastast isikut, siiski tavateadvuses seostub see mõiste sisuliselt nii laste kui noortega.
Peale eelmainitu olgu siinkohal nimetatud üksikutes vastustes käsitletud tänavalapse tähendust avavad faktorid:

• Tänavalapsed: tähendus erineb linna- ja maakeskkonnas.

Kaks vastajat juhtisid tähelepanu sellele, et mõistet "tänavalaps" ei saa võrdselt kasutada nii linna kui alevike/külade puhul, kuna probleemi ilmnemiseks on seal täiesti erinevad tingimused.

"Sest Eesti oludes on maal (Võrumaal) ja linnas (Tallinnas) tänavalapsel erinev tähendus. "

"Peab olema TÄNAV. Külas seda eriti olla ei saa, maal ka. Küll aga asulas, alevikus, linnades."

Siinkirjutajate arvates kinnitab eelmainitud aspekt juba nimetatud üldist tendentsi: nähtuse iseloom erineb piirkonniti.

• Mõned vastajad on kirjeldanud tänavaelu mõju lapse isiksuse arengule:

"Tänavaeluga kaasnevad kognitiivsed muutused. Kuna tänavalapsel puuduvad eeskujud prosotsiaalsete oskuste õppimiseks, siis süveneb nende oskuste defitsiit ja arenevad manipuleerimis- ja otseselt kriminaalsed oskused. Väärtussüsteemis tõuseb esiplaanile jõud ja tarbimine, kujunevad antisotsiaalsed hoiakud."

4.2.6 Tähenduste omistamisest küsitluse tulemuste põhjal

Käesoleva peatüki teoreetilises osas käsitlesime tähenduste omistamist. Analüüsides vastajate isiklikke "tänavalapse" mõiste definitsioone, ilmneb teatud negatiivse/tõrjuva varjundiga suhtumine. Näiteks piirduti tänavalaste kirjeldamisel nende seostamisega ühiskondlikult taunitud tegevustega:

"Tänaval kohtub ta teiste omasugustega ja kuna nad ei ole veel oma vanuse ja teadmiste vähesuse tõttu võimelised iseseisvaks eluks, tekivad neil väärastunud ettekujutused normaalsest elust. Neil areneb tugevalt enese alahoiuinstinkt, mis sunnibki neid varastama, kerjama jne."

Vastustest selgub, et tänavalapseks olemine ning tänavatingimustes kogetu avaldab lapse isiksusele sellist mõju, et see laps on ühiskonna jaoks kadunud:

"Tänavalaps kriminaliseerub, omandab kuritegelikule subkultuurile iseloomuliku mõtteviisi, reeglistiku, argoo ja normid. Seega kujutab tänavalaste suur arv endast ohtu ühiskonnale. Lapsed kasvavad suureks ja omandatud parasiitse või kriminaalse toimetulekuviisi tõttu jätkavad nad elamist teiste arvel, olles ise võimetud looma väärtusi."

Tähelepanuväärne ning omapärane, siinkirjutajate arvates aga liiga äärmuslik on ühe vastaja "positiivsete" ja "negatiivsetet" tänavalaste kirjeldus. Selle põhjal on "positiivsed tänavalapsed" sõbralikud, enamvähem üheealised lapsed, kellel on oma mängud tänaval, nad ei ole ohus ega ka ohtlikud. "Positiivsed tänavalapsed" ihkavad romantikat, janunevad seikluste järele.

Seevastu "negatiivsed tänavalapsed" on need, kellel on probleeme kodus ja/või koolis. Nad otsivad väljundit tänaval, sealsamas ähvardavad neid ka ohud (alkohol, tubakas, narkootikumid) ja nad võivad olla või muutuda ise ohtlikuks.

Kahtlemata sunnib tänavaelu lapsi tegema seda, mida ühiskonna moraalireeglite järgi heakskiitu ei leia. Seejuures ei tohiks aga unustada, et ühiskonna arusaamad nn normikäitumisest ongi välja kujunenud nn keskmiste põhjal ning ütlevad väga vähe ekstreemsituatsioonides toimetuleku kohta. Seetõttu tuleks teadvustada tänavaelu riske ja ohte, eeskätt sellistele lastele suunatud sotsiaaltöö juurutamise ning lapse isiksuse arengu toetamisega, püüdes teadlikult hoiduda lahterdamisest ning sellistele lastele negatiivsete tunnuste omistamisest.

Järgmine osa - TÄNAVALAPSED JUTUSTAVAD

Tagasi sisukorda

Muid enesetäiendamise käigus ületähendatud (koolitus)materjale .