Lapsed, kes kõnnivad omapäi ...

Käesoleva peatüki lood on nopitud Tartu, Ida-Virumaa ja Pärnu tänavalaste projektidest. Laste soovil on jutustustes nende nimed ja andmed muudetud.

5.1 Kaspari lugu
Kaspar on 14 aastane poiss, kellel on kaks õde ja üks vend. Ta on olnud neli aastat toksikomaan. Ta on pidanud palju kolima, kuna ema ei ole suutnud elukoha eest maksta. Nüüdseks on ta jõudnud maale, kust ikka ja jälle linna oma sõprade juurde põgeneb. Kaspar õpib kolmandas klassis.

Üks jalg on mul täitsa hullusti ära põlenud. Tahad näha? Ükskord ühes trepikojas nuusutasime koos Marguse ja Priiduga. Noh ja Margus nägi, et mina polegi mina, vaid mingi kuradi moodi olevus. Siis ta tahtis mind põlema panna. Viskas põleva tiku mulle sülle, aga mul oli nitrolahus...

Varem me elasime Annelinnas. Seal oli meil mõnus sooja veega korter. Seal pandi meil ükskord uks põlema. Mutt mul joob. Tal polegi käineid päevi. Üks laps meie peres suri tulekahju ajal vingumürgitusse. Teine lämbus padja sisse. Kõige hullem oli, kui vend kukkus neljandalt korruselt surnuks. Ma ei jõudnud teda aidata. Peaaegu oleks jõudnud... Jube oli. Pea oli täitsa sodi. Kaks päeva nutsin.

Minu päris isa sai avariis surma. Mehi on mutil palju olnud. Jaak oli kõige normaalsem, õpetas mulle igasugu asju. Praegu on ta vanglas...

Ma ei karda surma. Mul on ükskõik. Elu on niikuinii sitt. Kord panime lastehaiglast vehkat. Sidusime linad kokku ja rõdult alla. Mina sain minema. Sõber kukkus surnuks. Kas lugesid lehest seda lugu?

Kuule, mul on mure. Ma saan ju kahe aasta pärast passi. Passipilte oleks vaja. Tead, teisi asju võib varastada. Seda ei saa ju. Kuule, kas sa mäletad mind, kui ma väike olin? Kõik Tartus teadsid mind. Ma kasvasin tänaval ja otsisin alati koos noorematega prügikastist süüa. Mutt on lollakas. Läks mõnikord nädalaks ära, süüa polnud midagi.

Koolis ei viitsi käia. Olen ikka veel kolmandas klassis. Koolis on igav. Mina teen seda, mida mina tahan. Olen vaba mees! Mutt jälle joob, juba kaks nädalat järjest. Kõik asjad viib panti, minu jope viis ka. On sul midagi sooja anda, väljas on jube külm?
Noh, kui ma Tartusse tulen, ööbin keldrites ja trepikodades. Meil on omad kohad. Ühes kohas on maa sees augud, seal on soojatorud. Seal on talvel päris mõnus, jalad ei külmeta.

Praegu meil maal elektrit pole. Juba mitu kuud. Küünal on. Mutt ei maksa arveid. Joob kõik läbi, mis kätte saab. Kui mutt joob, siis väiksemad on õega. Õde on kuusteist, käib ühes talus abis, saab sealt siis väikestele piima ja õunu.
Ma tahaksin, et mutt ei jooks. Tahaks oma kodus elada ja rahulikult magada, mitte mõelda öösiti sellele, et kust süüa saab

5.2 Aime lugu

Aime on l4aastane Tartu koolitüdruk, kellel on üks vend, kaks poolvenda ja poolõde. Ta kõneleb hundikurguga inimesele omase ninahäälega ja peab troppe kõrvas hoidma. Tal on teisigi puudeid, mistõttu narritakse teda tihti. Nii kaua, kui ta end mäletab, on ta teistest erinenud ja haige olnud. Ta elas kaks aastat ühe pastori peres, kust ema ta lasteraha saamiseks ära võttis. Aime igatseb sinna tagasi. Loo kirjapanemisel on püütud säilitada Aime intonatsiooni, lauseehitust ja sõnakasutust.

Kui ma suureks saan, ma tahaks saada sekretäriks, käsitööõpetajaks või psühholoogiks. Aga kui ma joonistan midagi või teen, siis ema ei taha sellest midagi. Mulle meeldiks küll teisi aidata, kes on minust vaesemad. Ma olen küll ise ka vaene, aga...

Jalas on mul pahad geenid, sellepärast ma käingi sissepoole. Ma õpin nüüd käima, enne vedasin ma jalgu niimoodi järel. See neer teeb mulle vahel valu, teine opereeriti välja. Kas mina ei saa ükskord terve olla? Logopeed ütles, et ma oleks pidanud neli aastat tagasi arsti juurde tulema, aga ema ei toonud. Kõrvad olid alles haiged, ma kannan nüüd mütsi. Oleks vaja rohtu osta, aga ema ei osta.

Niipea kui ma koju jõuan, ütleb ema, et hakka kohe kodutöid tegema. Et tema on väsinud, aga kas mina ei ole väsinud? Kas minul ei ole palju õppida? Mina ei saa tunniga õpitud, tavaliselt läheb kauem - kolm tundi, aga tema ütleb, et ühe tunniga pead hakkama saama.

Isa ei hooli minust, ütles, et ma olen värdjas ja nõdrameelne ja peksis ema ja mind. Teda huvitavad ainult paljad naised. Tal on neid ajakirju hästi palju.

Ema ütles ka, et ma olen idioot. Ema kogu aeg joob. Ta on alkohoolik, aga ta ei taha seda endale tunnistada - ei tea kuhu ta niimoodi jõuab.

Kui ma koju lähen, siis ma lähen hästi aeglaselt, sest ma ei taha sinna minna. Ma ei taha seal üldse elada, aga ma ei saa kuskile minna. Kui kodus joomingud olid, siis ma jooksin ära turvakodusse. Aga siis sai ema teada ja ma sain riielda. Mulle meeldis küll Tiiu juures elada, aga ema ei saanud minust aru.

Ma magan põrandal-vaip, lina, padi ja tekk. Aga siis selg saabki kiiremini sirgeks. Aga kirbud hammustavad ja nii vastik on, ma ei saa magada ja pean sügama kogu aeg. Pritsisime küll, aga nüüd sai mürk otsa.

Teised tüdrukud ütlesid, et mine, mine ja ma tahtsin nii väga magusat - siiamaani tahan. Ja siis ma läksingi ja ta vedas mind surnuaeda ja ma sain algul 8 krooni ja siis pärast seda, noh, 25 krooni, aga nii vastik oli. Pärast seda ma hakkasingi poisse kartma. Poisid tahavad kõik seda.

See kool, kus ma enne käisin, oli nii vastik, et ma olen mõelnud, et paneks pommi alla, sest mind mõnitati ja peksti seal. Üks vanem poiss võttis mult uue kinga ja viskas ära - mis mõtet on siis üldse uusi asju osta!

Ka sa ei vaataks mu pead? Ma koolis kammisin küll tingukammiga, aga ma ei ole kindel, et sain kõik kätte...

See lugu on kümnest noormehest, kelle vanus kõigub kaheteistkümne ja kolmeteistkümne eluaasta vahel. Kõik nad on eestlased, elavad X linnas ning selle ümbruses Ida-Virumaal ning kuuluvad enda ütluse järgi anarhistide rühmitisse. Rühmitises on nii gümnaasiumi-, kutsekooliõpilasi kui ka "vabahärrasid". Koolis edasijõudmist (need, kes ikka koolis suvatsevad käia) peavad nad keskmiseks. Enamikul neist on peres nii ema kui isa ning ka õed-vennad. Läbisaamine perekonnas kõigub headest suhetest vihkamiseni.

Küsimusele, kui palju on lapsevanemad suunanud nende elu, neid mõistnud ja ära kuulanud oma lapsi, vastasid paljud, et lapsepõlves on nendega tunduvalt rohkem tegeletud (looduses käimised, ühised harrastused, õppimises aitamine, ühised majapidamistööd jne). Isamaalist kasvatust saadi peamiselt vanavanematelt, kodust mäletatakse sõnade ja tegude vasturääkivust. Praeguseid õpetussõnu (puhtus, ausus, loovus, head kombed, isamaalisus) peetakse kiuslikuteks ja vananenud vaadeteks, kuna neid püütakse peale suruda ähvarduste, sundimise, etteheidete abil, mitte aga oma eeskuju najal. Kasvatavat vanemat nähakse pigem piiravana, jahedana, enesekesksena ja nõrgana. Vaid mõnda lapsevanemat iseloomustati kui julgustavat, soojust andvat, kuid samas ülearu lapselikku. Probleemiks nimetati ka vanemate töörügamist laste heaolu nimel, kuigi noored ise loobuksid oma sõnade järgi paljust.

Vaba aega kulutatakse teleka vaatamisele, hevi, tekno, rapi kuulamisele ja mängimisele: kolm poissi mängivad ansamblis ja astuvad ette ka oma koosviibimistel. Eeskuju võetakse ansamblist Psühhoterror, kelle kolm liiget on pärit samast linnast ning Vennaskonnast eesotsas Tõnu Trubetskyga, kuigi paistab, et eeskujuks on hoopis tema nahktagi. Käiakse pidudel ja diskodel. Neile meeldib väga jõudeolek, vedelemine ja logelemine. On tegeldud ka grafitiga. Ennast peetakse ka inimõiguste kaitsjateks ning mõned on osalenud ja osalevad ka senini Eesti Edukate Laste Organisatsioonis. Kui oleks rohkem võimalusi ja raha, siis õpitaks enam arvutit tundma.
Intervjueerijat hämmastas mõne noormehe hea ülevaade erinevatest Eesti noorsooorganisatsioonidest, kuigi neisse suhtuti negatiivselt. Kaitseliitu peeti militaristlikuks, saatanakultust eelistati jumalakultusele (omamoodi võitlus "hea" eest), muu olla "päris jama." Enda liigitamist anarhistide kilda ei osata selgitada, (õiget) infot nappivat. Kuigi sel teemal on nendega vesteldud - täiskasvanud andvat enda seisukohti tõe pähe.

Kuigi mõnuainete tarvitamine on noorte seas popp, arvati, et noored on paremini informeeritud kui täiskasvanud, mistõttu võivad viimased sattuda palju suuremasse sõltuvusse kui noored (nt alkohol, tubakas). Ise oskavat nad piiri pidada nii alkoholi, tubaka kui ka narkootiliste ainetega: "Meie kokkusaamistel on leping mitte mõnuaineid kasutada ning sellest on ka hoidutud, sest reeglitesse, mis me enne kogunemisi ise koostame, on see sisse kirjutatud ja vahelejäämise korral vastutavad kõik - me lõpetame kohe ürituse. Vabal ajal, st mitte meiega veedetud ajal suitsetavad pea kõik, alkohol (õlu on karastusjook) on popp, seda juhtub pea iga päev, pole midagi mõistlikku teha." Alkoholi ja narkootikume tarvitatakse peamiselt pubides, tänaval, kambaga olles. Pea igal on tänaval õllepudel näpus. Viimase kolme kuu jooksul on paar korda ennast teadvuse kaotamiseni purju joonud enamik neist, veidi purjus ollakse igal nädalal korra kindlasti. Et üldse keegi poleks juua täis olnud, seda ei mäletanud keegi. Vanemate alkoholitarvitamist peeti keskmiseks, alkohoolikuid vanemate seas ei olevat. Kõikide poiste vanemad teavad, et nad tarvitavad mõnuaineid, selle tõttu on kodus olnud ka suuri skandaale.

Intervjueerijad palusid poistel rääkida, mida nad teavad mõnuainetest. Nad olid neist kuulnud, mitut ka proovinud, kuna neid olevat väga kerge osta, eriti linnades. Nad keeldusid avaldamast proovitud ainete nimesid, kuid enamik neist olid tuttavad, ka narkopolitseiga koos uuritud narkokohvrist. Ka teised sihtrühmad tunnevad huvi narkoohvri vastu, mispeale soovitaks kõikidele koolidele ennetustööna nende sisu koos spetsialistidega uurida.

Koolikaaslaste ja sõpradega on kõikidel hea läbisaamine, paaril korral mainiti koolivägivalda (eriti õpetajate mõnitavat suhtumist, kui pea ei lõika). Raskusi õppetöös põhjendati koolitööst eemalejäämisega (momendil on kõik koolis tagasi). Vanemad kipuvad õigustama õpetajaid ja ei huvitu üldse sellest, kuidas lastel koolis läheb. Vaid kahe poisi vanemad on huvi tundnud laste õppimise vastu.

Millisena kujutavad nad ette oma tulevikku? Kui turvaline see peaks olema? Enamik poistest loodab, et neid ootab ees turvaline tulevik, vaatamata sellele, et praegu on õppimises ikkagi lüngad ja elukutse valikul on tehtud vigu. Unistatakse heast autost, oma majast või suurest korterist, kahest-kolmest lapsest, tasuvast töökohast ja karjäärist. Küsimusele, miks siis praegu ei pingutata, vastati, et noorust ei saa maha magada.

Miks viibin enamiku ajast tänaval? Kas olen tänavalaps või tänava laps? Selgitades tänavalapse mõistet, leiti, et tänavalapsi selle otseses tähenduses peaks Eestis olema väga vähe, kuna enamikul lastest on oma kodu, kuhu minna, kui isu tänaval lonkimisest otsa saab. Pigem hoiatati sellise elamisviisi propageerimise eest, kuna see võib paljudele meeldima hakata. "Kerjata, manguda, lõhkuda, peksta ja seda vaid sellepärast, et me oleme nii üksikud" nii põhjendati oma tegusid. Juhiti tähelepanu ühele vene poisikesele, keda tuntakse hästi selles piirkonnas .Ta käib karguga, kuigi jalaluu-mõra sai ta kaks aastat tagasi ning kargu olevat pihta pannud. Aga härdaks teeb ta inimesi veel tänaseni. Selline oli poiste kokkuvõte tänavalapse eluviisist. Tänaval viibitakse sellepärast, et linnas nende jaoks huvialaringe ei ole (v.a ansambel kui alternatiivmuusika viljelemise võimalus) ning pikka aega ei suudaks nad neis nagunii vastu pidada. Kas tänapäeva noort köidavad huvialaringid? Enamiku poiste arvates jäävad need ajast kõvasti maha, ringijuhid on enamasti üle keskea, uuendusi kardetakse, väljaspool tööpäevi ja -aega ei toimu midagi, tegevus on üksluine, sest sügisest kevadeni tuleb ühe ja sama asjaga tegeleda. "Meie aga tahame olla vabad!" Suvel olid huvikoolid tihti suletud. Osaleda tahetakse kõiksugustel vabaõhupidudel (Tivolis, õlletelkides jne). Sooviti ka kohtuda teiste noortega, nagu seda meie projekti raames toimus: "..siis on võimalus ise teha ja vastutada ning kohtuda teiste aktiivsete noortega üle maakonna."

Eeltoodud vestlus toimus 1999. a. mai lõpus Ontikal, kus kohtusid Ida- ja Lääne-Virumaa üliaktiivsed (seaduskuulmatud) poisid. See refereeritud arutelu on näide tänaval aega veetvatest poistest, kelle vastu tunneb huvi noorsoopolitsei (kolm poissi on seal arvel), kellega on küllaltki raske kontakti saada, kuid kes on avameelsed inimeste vastu, kes ei kleebi neile silte külge. See tähendas intervjueerijatele ettevaatlikkust, kuna poisid teavad, et oldi kontakteerutud noorsoopolitseiga.

Lugu ulatub kaugemale minust. Aga mina olen Pärnu poiss Peeter ja praegu olen 18 aastane. Kodus, kus kunagi elasin olime kahe venna ning ema ja isaga. Vanem vend on kaks aastat vanem ja noorem kaheksa aastat noorem. Probleemid meie, laste, ja vanemate vahel algasid praeguseks juba kuus aastat tagasi. Sel ajal küll hakkasid probleemid tekkima mu vanemate ja mu vanema venna vahel. Üheks suurimaks probleemiks oli venna kasvuiga ja sellega kaasnevad suuremad tahtmised. Arusaamatused kestsid mu vennal umbes neli aastat vahelduva eduga. Vend lahkus meie kodust, kui oli 17 aastane. Praeguseks on minu vend juba sõjaväeteenistuses.

Kuna olen vennast kaks aastat noorem, siis hakkasid minu suhted vanematega viltu vedama hiljem. Olin siis 15 aastaseks saanud. Meie suhete probleemid olid kodunt õhtul ära olemised ning õppimine mitte väga headele hinnetele koolis. Kuid minu jaoks oli suurimaks vastunäidustuseks vanemate omavahelised tülid, kus tuli olla mõlemal poolel, mis oli muidugi vägagi raske. Seega muutus olukord vahest päris talumatuks, mil soovisin olla kodunt eemal, kasvõi väljas jalutada, mida ei tahetud lubada, kuna tuli nii üht kui teist kaitsta või õigustada. Ja seega kasvasid pinged ikka jälle ja jälle ja jälle...

Esimeseks minu totaalse vihahoo tagajärjeks oli kodunt äraminemine isa autoga, mille ma pakkisin täis omale vajalikke ning väga väärtuslikke isa asju. Kaasa sain ma ka isa rahakoti, kus oli küllaltki palju raha sees. Teele asusin ma öösel. Auto rooli istusin ma juhtimiseks alles esimest korda ning edasine tegevus muutus raskeks, ma mõtlen auto juhtimist. Kuna olin noor ja sain auto kätte, siis hakkasin maanteel juba kihutama ja esimeseks õnnetuseks oligi Pärnu-Virtsu maanteel, kus ma sõitsin teelt välja. Minu õnneks olid puud teest küllaltki kaugel ja ma jäin seisma 10 sentimeetri kaugusel puudest. Edasi sõitsin ma ettevaatlikumalt ning suutsin hakkama saada ilma õnnetusteta. Läksin Saaremaale sellepärast, et seal oli mul kirjasõbranna, keda soovisin väga näha ning kellel ma ka külas käisin. Esimese päeva saatsin mööda Kuressaares niisama ringi sõites. Ööd veetsin ma autos. Teisel päeval hakkasin ma juba mõtlema oma rahalise olukorra üle ning otsisin kohta, kus võiks pikemalt peatuda. Mõtlesin minna Saaremaalt Hiiumaale, kuid see jäi kätki, kuna kui ma lõpuks Triigi sadamasse jõudsin, ei jätkunud mul enam raha autole praami pileti ostmiseks. Seetõttu olin sunnitud loobuma sellest mõttest. Vahepeal veetsin aega auto registrinumbri muutmisega, millega ma ausalt öeldes väga hästi hakkama sain. Kolmandal päeval tulin ma veel rahadega normaalselt välja kuid neljandal päeval tekkis probleem rahaga nii söögi kui ka bensiini ostmiseks. Ja kuna ma olin algusest peale tagaotsitavaks kuulutatud oma vanemate poolt, siis ei tohtinud ma ka politseile ette jääda. Kuid neljandal päeval juhtus midagi halba. Ma nimelt jäin politseile vahele. Alguses püüdsin end päästa häbitute valede läbi. Kuid kui jõudsin politseimajja ning mu pilk riivas uurija kausta vahel olevat lehte koos oma nimega, siis rääkisin kõik ausalt ära.
Seal ähvardati mind kuueaastase vabadusekaotusega, mida ma küll ei saanud, kuna mu isa võttis avalduse tagasi. Siis algas suvi ja mõnda aega sain ma vanematega ideaalselt läbi. Möödus sügis, talv ja ikka järjest ja järjest suurenesid pinged, üha rohkem ja rohkem ning järgmine kopsu üle maksa minek toimus kevadel maikuus, kuna tol talvel suurenesid minu ärakäimiste korrad hilisõhtutel, kuid siiski oma vanuse kohta olin ma õigel ajal kodus. Tõesti ma olin ära mõned ööd, just mõned ööd ja nende jaoks küsisin ma ka luba ning sain need, kuid siiski ei tahtnud lõppeda tülid ema-isa vahel, mis said alguse sellest, et isa oli purjus, mis emale sugugi ei meeldinud. Purjutamishoogusid sattus meie perre peaaegu kõikidel pühadel, sest tavaliselt neil aegadel armastas isa alkoholi tarbida.

Mais läksin ma Tallinna. Oma esimese öö saatsin ma mööda Tallinna peal ringi kolades ning kolme-nelja ajal öösel maandusin bussijaama lähedal asuvasse kioski, kus ma sattusin peale kahe noormehe ning ühe vanamehe vahelisse sõnelusse. Seal ma sobitasin sõprust nende noormeestega ning jututeemaks tuli ka minu elukoht, millele ma vastasin, et otsin nii elukohta kui ka töökohta. Sellepeale vastas üks neist, et ta elab ja töötab seal samas bussijaama juures ning et ta võib küsida oma ülemuse käest, kas ma võiks seal töötada, mille peale sain jaatava vastuse. Ka elama võisin ma sinna jääda. Seal tegutsesin ma umbes kuu aega. Seejärel naasesin Pärnu tagasi. Elama asusin ma turvakodusse Oliver. Kõigepealt läksin ma kooli, kuna olin tulnud tagasi, sellepärast et lõpetada klass, mis mul kahjuks ei õnnestunud. Koju läksin ma päeval, mil mu isa nägi mind tänaval täis peaga (isa oli täis) ning politsei kutsus, kellega erilisi probleeme ei olnud. Peale seda ma läksin koju. Kodus oli seis päris kriitiline. Ema rääkis minuga karjudes, isa kaitses. (Isa on alati rohkem minu poolt olnud, kuid samas olen temaga ka suuremates tülides olnud.) Suvel läksin ka isa juurde tööle. Seal töötasin kaks kuud. Siis lasin uuesti jalga. Ning uuesti Tallinna. Kaks nädalat elasin Tallinnas tänavatel. Ööbisin täiesti suvalistes kohtades: trepikodades, lahtiolevates baarides, koolis, suvilates ning niisama tänaval ringi rännates. Kuna oli suvi, siis ei olnud toitumisega probleeme. Tallinnast läksin umbes kahe nädala pärast ära Narva poole reisima (häälega). Aeg oli siis juba pooles augustis.

Kõigepealt jõudsin Rakverre. Sealt sõitsin kaubarongiga tagasi Tapasse. Edasi läksin ma Jõhvi ning sealt edasi lõpuks jõudsin Narva, kus veetsin kaks päeva. Sealt läksin edasi ma läbi Tallinna Saaremaale. Kuressaarde läksin häälega, kust varastasin ratta, et edasi veidi kiiremini. Teejuhiks võtsin lugemissaalist Saaremaa kaardi kaasa. Ööd Saaremaal veetsin suvalistes majades või suvilates, kust võtsin kaasa ka mõned iluasjad ning tarbeasjad, mida kavatsesin pärast maha müüa rahasaamiseesmärgil. Lõpuks jõudsin otsusele, et peaks siiski kooli minema ning 31. augustil tulin tagasi Pärnu. Pärnus pöördusin Shalomi, kus mulle juhataja soovitas minna koju, mida ma ka tegin. Kodus ma kaua ei olnud, sest kõik endine kordus. Seekord läksin sõbra juurde. Teoreetiliselt sain küll sõbra juures edasi olla, kuid parem variant tuli mulle kätte Shalomi juhataja poolt, kes lubas mul seal elada. Neli kuud elasin Shalomis ning abistasin töödes ning hiljem läksin ka selles majas asuvasse pagarisse tööle. Praegu elan mujal ja on saabunud uus etapp mu ellu, millega olen hetkel väga rahul. Aga ka kõigiks sajaks juhuks on mul veel Shalomi võti olemas.

Avatud Eesti Fondi programm "Tänavalapsed/lapsed tänaval"
ERKI KORP

Avatud Eesti Fondi 1998. a algatatud programm "Tänavalapsed/Lapsed tänaval" hõlmab Sorose fonde Ida- ja Kesk-Euroopas, programmi on kaasatud Eesti, Läti, Leedu, Makedoonia, Poola, Tsehhi, Slovakkia, Ungari, Bulgaaria, Rumeenia, koostööpartneriks on Belgia Kuningas Baudouni Fond.

Konkreetsed abinõud Eesti tänavalaste olukorra parandamiseks võeti tarvitusele 1998. a suve hakul. Kuulutati välja projektikonkurss "Tänavalapsed/Lapsed tänaval", kuhu said tänavalaste teemalisi projekte esitada erinevad selles valdkonnas juba tegutsevad valitsusvälised organisatsioonid ning kohalike omavalitsuste päevakeskused. Programm hõlmab kahte tegevusaastat, mille jooksul antakse rahalist toetust mittetulundusühingutele ja hoolekandeasutustele. Programmi raames on ette nähtud projektijuhtide ühiskoolitus, kus vahendatakse vajalikke teadmisi ja kogemusi oma ideede paremaks teostamiseks.
Konkursile laekus 34 projekti igast Eestimaa nurgast ning taotletav kogusumma oli enam kui 4 miljonit krooni. Avatud Eesti Fond toetas ekspertnõukogu välja valitud üheksat tänavalaste teemalist projekti 904 006 krooni eest. Toetati Paide laste varjupaika, noorte loomingulist ühendust Varia Arti, Kohila päevakeskust, Rakvere pedagoogikakooli ja noortemaja koostööprojekti, Ontika koolituskeskust, Saaremaa laste ja noorte tugikoda, Tallinna Kesklinna laste öömaja, mittetulundusühingut Öökull ja Pärnu Shalomi Abikeskust.

Iga projekti raames on ette nähtud psühhosotsiaalne ja kriminaalpreventiivne töö tänavalastega, tugiisikute süsteemi loomine, koolituslaagrite korraldamine, huvitegevus, toimetulekuõpe ning varjupaikade asutamine.

Avatud Eesti Fondi projektikonkursile laekunud projektide hulgas oli vähe neid, mis käsitlesid tööd nn tänavalastega, põhiosa moodustasid projektid, mis puudutasid tööd lastega tänaval. Eelkirjutatu põhjal võib järeldada, et esiteks on tänavalaste probleem üle paisutatud, ei tehta vahet kodututel lastel ja lastel, kellel on kodu olemas, kuid kes lihtsalt aeg-ajalt hulguvad tänavatel. Teiseks, tänavalapsi on vähe, neid ei ole suudetud leida ja nendele suunatud sotsiaaltöö veel puudub, aga nad on kusagil olemas, ehkki nad ei ole huvitatud endi "aitamisest". Kuid Avatud Eesti Fond on alustanud tööd selles valdkonnas ning koostöös teiste samaste eesmärkide nimel töötavate organisatsioonidega ja kohalike omavalitsustega õnnestub ehk leida lahendusi, eeskätt koostöövõrgustiku abil parandada hetkeolukorda ning teha kindlaks olemasolevad tänavalapsed.
Määrava tähtsusega on Maailmapanga liitumine "Tänavalaste/Lapsed tänaval" programmiga, mille abil kasvab tehtud töö väärtustamine riiklikul tasandil. Maailmapanga tänavalaste probleemide uuring aitab leida lahendusi (vt 3- ptk).

Sotsiaaltöötajad, haridustöötajad ja noorsoopolitseinikud peaksid hakkama agaramalt koostööd tegema ehk tuleb välja arendada tulemuslik võrgustiku, et "ei kellegi" piirkonda jäävad lapsed kuuluksid "kellelegi". Palju saaks ära teha laste vaba aja sisustamisega, luues lastele ka väljaspool kooli tasuta vaba aja veetmise võimalusi. Ka lapsevanemad peaksid rohkem huvi tundma oma laste tegemiste vastu. Tihtipeale "korralikust" perest pärit laps (kellele vanemad annavad raha huviringi jaoks) ei käi huviringis, kuid ta vanemad on kindlad, et nende laps seda teeb. Selliseid lapsi on väga palju ning vanemad peaksid peale rahaandmise ka huvi tundma, kas lapsel peale rahasaamise on ka muid vajadusi.

Eesti on väike riik. Isegi paarist sajast tänavalapsest kõnelemine kinnitab probleemi olemasolu ja mitte sugugi väikse. Kui riik ei hoolitse oma tulevaste kodanike eest, ei saa ka rääkida korralikust ning püsivast Eesti vabariigist.
Mõned sammud on juba astutud ja üks neist on kindlasti käesoleva raamatu ilmumine, mis pisutki püüab parandada infolünka selles valdkonnas.
Järgmises peatükis antakse ülevaade Avatud Eesti Fondi ja Kuningas Baudouini Fondi finantseeritud üheksast projektist. Projektijuhid annavad ülevaate, mida esimese tegevusaasta jooksul tehti ning kuidas eri piirkondades töötavad inimesed näevad tänavalaste probleemi ning selle lahendamise võimalusi.

Muid enesetäiendamise käigus ületähendatud (koolitus)materjale .