Lapsed, kes kõnnivad omapäi ...


6.1 Tallinna Kesklinna Laste Öömaja projekt "Tänavalt koju ja kooli"
LAURI KURVITS JA EVE PALO

Kesklinna laste öömaja, mis asub Tallinnas, Asula tn 11, avati 3- veebruaril 1998. a. Öömaja on ette nähtud kuni 18 aastastele lastele/noortele, erandjuhtudel ka emadele ja nende alaealistele lastele, kes mingil põhjusel vajavad öist varjupaika. Öömajas on kakskümmend viis voodikohta: kümme emadele ja nende lastele, üheksa kohta poistele ja kuus kohta tüdrukutele.

Öömajas on ööbimis- ja pesemisvõimalus, pakutakse õhtusööki ja hommikueinet, vajaduse korral riideid. Öömaja on avatud suviti 19-9, talviti 17-9. Põhilisteks öömaja külastajateks on 10-15 aastased poisid, suurem osa neist on vene rahvusest.

Kui laps tuleb öömajja, siis küsime temalt, et miks ta ei ööbi kodus ja vastused on väga sarnased: ema-isa joovad, peksavad, ei lase sisse või kedagi ei ole kodus ja võtit ei ole. Kasuvanemad, ema elukaaslased (joomakaaslased) või ka vanavanemad on tihti vägivaldsed. Päeval on nende laste peamiseks tegevuseks tänavatel hulkumine, äritsemine ja ka kerjamine. Suurel osal nendest lastest on probleeme kooliskäimisega, on neid, kel omandamata algharidus. Paljud neist ei ole kooli jõudnud juba aastaid.

Kesklinna laste öömajas oli k.a septembrikuuks registreeritud üle 6000 külastuskorra, nimekirjas oli 271 isikut, neist 200 nn riskilast tänavalt. Öömajas viibinud lastest informeerime laste elukohajärgseid lastekaitsetöötajaid, võtame ühendust laste vanemate ja kooliga, et aidata välja selgitada ja lahendada nende probleeme, kes seda vajavad.

Alates 1998. a sügisest töötab kesklinna laste öömajas Avatud Eesti Fondi finantseeritud projekt, mille eesmärgiks on pidevalt öömajas ööbivate laste koduse olukorraga tutvumine, lahenduste ja arenguvõimaluste leidmine lapse suhetes kodu ja kooliga. Tugiõpetaja aitab lastel üle saada koolitöös tekkinud lünkadest, mis tihti on põhjustatud pikemaajalisest koolist puudumisest. Vene rahvusest lastele õpetame vene keelt. Oleme lastele korraldanud üritusi ning püüdnud pakkuda neile uusi võimalusi oma vaba aja sisustamiseks.

Projektitöö käigus saime uusi kogemusi nn tänavalastega töötamisest, ning ülevaate tänavalaste eluolust, probleemidest, vajadustest ning põhjustest, miks lapsed on tänaval. Need kogemused on aidanud leida erinevaid lähenemisviise ja lahendusi laste probleemidele.

Lapsed, kes ei tunne end kodus oma pere keskel kindlalt, leiavadki, et tänaval sõprade seltsis on huvitavam ja parem. Et kõhtu täis saada, selleks on vaja ettevõtlikkust ja nutikust. Paljud poistest teavad, kuidas äratada möödakäijates haletsust, kuidas mõjutada turiste, et saada elamiseks vajalik raha. Kõik lapsed ei ole selleks võimelised, sest tänaval maksab tugevama õigus ega kõik teenitud raha ei jää alati endale.

Et leevendada pingeid, mis on tekkinud kodus ja tänaval, hakkavad nn tänavalapsed varakult suitsetama ja alkoholi tarvitama. Kõige odavamaks uimastavaks vahendiks on aga liim ja kui hoolikalt tänavalapsi silmitseda, siis nii mõnelgi on liimirõngad ümber suu ning silmad kilamas. Liimilõhna on tunda nende riietest ja hingeõhust. Odav kaif teeb julgeks ja vabaks ning leevendab hirmu isegi kõige hirmsama - politsei - ees.

Üks osa laste öömaja klientidest ongi just sellised tänavapoisid. Enamik öömajalistest tulevad siia ikka ja jälle. Nad teavad, et võivad siia tulla ka siis, kui muud kohad neile suletuks jäävad, nad teavad, kuidas siin käituda ja olla, et veeta siin oma ööd, sest tegelikult vajavad ka nemad kaitset ja turvatunnet.

Järgnevalt mõned juhtumid öömaja tööst: Kati on 7aastane. Kesklinna laste öömajja tuli ta esmakordselt koos emaga 1998. a aprillis. Tulema sundis korteripõleng: perekond jäi elamispinnata. Kati ema on töötu, tal puudub kindel sissetulek, nõnda ei saa nad uut elamispinda üürida. Sotsiaalhoolekande osakonna kaudu elamispinna saamine võtab aga aega.

Hommikul pärast öömajast lahkumist lähevad Kati ja tema ema linna. Aega, mil nad on peavarjuta, tuleb kuidagi täita. Suvel istutakse Kadrioru tiigi ääres või Viru hotelli juures. Kui ilmad külmemad, saab olla kaubamajas: Kati saab mängutoas mängida ja ema kohvikus raamatut lugeda.

Septembris läks Kati kooli. Koolis tekkisid juba esimestel päevadel probleemid teiste laste ja lastevanematega. Pärast haigust Kati enam kooli ei läinud.

Detsembri alguses sai Kati ema kätte korteriorderi. Veel läks aega, enne kui kõik korda sai.

Alates 1999. a märtsist elab Kati koos emaga jälle omas kodus.

Margus on 9aastane. Öömajja tuli ta koos emaga 1998. a septembri alguses. Oma kodu neil ei ole. Elukohas tekkisid lahkhelid majaomanikuga. Eelmisel aastal, kui Margus õppis teises klassis, tuli tal nii mõnigi kord õppida küünlavalgel. Pingete ja probleemide tagajärjel halvenes Marguse õppeedukus ja ta jäi klassikursust kordama.

Öömajas Margusele meeldis, ütles, et ei tahakski siit ära minna. Koolis läks paremini ja emagi on rahulikum.

1999- a aprillis sai Marguse ema kätte korteriorderi. Loodetavasti jaanipäevast elavad nad oma kodus.

Roman on 12aastane. Öömajja tuli ta esimest korda 1998. a veebruaris koos sõpradega. Põhjuseks ütles, et ei saa koju minna, kuna ema joob. Romanil on ka vanaema, kelle juures saaks elada ja seal ta aeg-ajalt ka viibib.

Rohkem aga meeldib Romanile olla tänaval koos sõpradega. Koos kerjatakse ja äritsetakse, teenitakse elatist, et osta suitsu ja süüa. Roman on toksikomaan, kooli ei ole ta jõudnud juba mitu aastat.

Aeg-ajalt hakkab Romani ema muretsema, helistab ja tuleb pojale järele. Mõnikord helistab ka Roman ise emale aga ööbida meeldib talle ikka rohkem öömajas.

Mõnel õhtul, kui Roman jälle öömajja tuleb, ütleb ta, et ei ole mõtet koju minna, sest ema tegi juba süsti ära. Eriti rohkem Roman oma kodust rääkinud ei olegi. Nagu enamik tänavapoistest, ei kipu ka Roman lobisema oma elust ja tegemistest.

Robi on 14 aastane. Öömajja tuli ta 1999. a märtsis. Põhjuseks vanemate alkoholism. Robil on kodus kaks õde ja vend.

Robi on toksikomaan, ta on proovinud ka korduvalt narkootikume. Alates möödunud aasta detsembrist ei ole ta koolis käinud. Enne sedagi oli kooliskäimine väga lünklik. Koolikohustuse mittetäitmise, mitterahuldava käitumise ja toksikomaania pärast on Robi küsimust arutatud linnaosa noorsookomisjonis. Lastekaitsetöötajad leiavad, et Robi probleemi ei lahenda ainult vanematelt nende õiguste aravõtmine ja Robi lastekodusse saatmine. Robi on sõltuvushaige laps, kes vajab põhjalikku ravi.

Sellised on mõned näited lastest, kes ööbivad Tallinna Kesklinna valitsuse sotsiaalhoolekande osakonna ja Tallinna linnamisjoni koostööna valminud kesklinna laste öömajas.

Esimese aasta kokkuvõte on kindlasti positiivne. Kõik need kooliskäivad lapsed, kellega projekti käigus töötati, lõpetasid edukalt klassi. Üks eelkooliealine laps, kes elas oma emaga peaaegu terve projekti käigus öömajas, õppis lugema. Vene poistel paranes tunduvalt eesti keele oskus. Paljudel lastel, kes juba aastaid ei olnud koolis käinud, tekkis huvi õppimise vastu. Projekti töötajad said tohutult kogemusi tänavalaste õpetamisel ja ühiskonda integreerimisel.


6.2 Kohila Laste Päevakeskus projekt "Preventiivne töö lastega Kohila piirkonnas"
KRISTIINA KUNTOR

Päevakeskuse vajadus Kohilas kerkis esile 1997 a, mil selgus, et koolis ei ole enam pikapäevarühmi, kuid algkooliõpilased vabanevad koolist keskpäeval ning enamikul neist ei ole siis midagi teha ning vanemad on tööl. Hulkurluse levimise ja järelevalveta laste tänavale sattumise oht on Kohila piir konnas suur, kuna Tallinna-lähedus ja hea bussi-rongiühendus pealinnaga meelitab sihitult hulkuma. Samuti on vaba aja sisustamise võimalused majanduslikult vähem kindlustatud perede lastele piiratud.

1997. aasta sügiseks olid Kohila alevivalitsusel vabanenud mõned lasteaiaruumid, mis osutusid päevakeskusele sobivaiks. Kohila alevivalitsuse 1998. aasta eelarves oli juba päevakeskuse kuludega arvestatud.

Päevakeskus on mõeldud Kohila ja selle ümbruse 7-11 aastastele lastele. Päevakeskusesse on oodatud eelkõige probleemsete perede lapsed (vanemad on töötud, alkohoolikud, tööga ülekoormatud), aga ka õpiraskuste ja käitumishäiretega lapsed. Keskus mahutab päevas kuni kolmkümmend last, kellest 2/3 viibivad siin pidevalt. Esimese tööaasta jooksul käis päevakeskuses umbes kakssada last.

Päevakeskuse eesmärgid on ennetada järelevalveta laste tänavale sattumist ja hulkurluse levimist, tutvustada potentsiaalsetele tänavalastele huvipakkuvaid arendavaid tegevusi. Päevakeskus tuleks kujundada kohaks, mis hälbimisohuga lastel aitaks leida kindlustunde, armastuse enda, kodu, vanemate ja ümbritseva vastu, usu enesesse, edu-ja õnnelootuse.

Päevakeskus on avatud igal tööpäeval 12-19. Töötajad vestlevad iga uue lapsega, kes on päevakeskusesse tulnud. Samuti võetakse ühendust vanematega ja tutvustatakse neile keskuse tegevust. Paljude vanematega kontakteerutakse pidevalt, et ühisel jõul aidata lapsel jagu saada probleemidest ja raskustest. Kord nädalas nõustab psühholoog nii kõiki pereliikmeid korraga kui ka lapsi ja vanemaid eraldi. Nõustajad ei piirdu tavaliselt ühe kohtumisega, vaid konsultatsioonid toimuvad pidevalt. Psühholoog-nõustaja korraldab ka teraapiaseansse (muusikateraapia, värviteraapia ja muud lõõgastavad seansid lastele). Kord nädalas toimub kunstiring, kus analüüsitakse ka tehtut ja mille raames on lapsi viidud ka Tallinnasse näitustele. Neljal päeval nädalas käib laste juures õpetaja, kes aitab teha koduseid õppetükke ja pöörab erilist tähelepanu õpiraskustega lastele. Koostöö sujub ka laste klassijuhatajatega konkreetsete juhtumite arutamisel. Ühine toiduvalmistamine, uute retseptide katsetamine ja ühine söömine kuulub iga päeva juurde.
Lapsed saavad ka ise vaba aja sisustamiseks meelepäraseid tegevusi valida: päevakeskuses on arvutid, koroonalaud, Legod jm mänguasjad, käsitöövahendid, televiisor, videomakk, muusikakeskus. Päevakeskuses tähistatakse tähtpäevi ja sünnipäevi. Lastega on käidud Tallinnas kinos ja teatris. Suur menu oli ka suveüritustel, kus põhirõhk oli väljasõitudel ja telklaagritel. Töötajad pidid jälgima lapsi väljaspool tavamiljööd. Edaspidi on kavas korraldada tantsu- ja liikumistunde, samuti kutsuda külla põnevaid inimesi.
Päevakeskuse töö tähtsaimaks tulemuseks on see, et lapse probleemid ja mured saavad neutraalsel pinnal hästi avalduda. Lapse probleemidele püütakse leida võimalikult parim lahendus, arutatakse tekkinud murede põhjuste üle, otsitakse võimalikke lahendusi edasiseks. Päevakeskuse töötajad on tõendanud oma võimekust suhelda lapse, pere, kooli, aga ka ametiasutustega. Lastele, kelle vanematel ei ole olnud võimalik last tasulistesse huviringidesse saata, on avanenud võimalus osaleda erinevates ringides ja ühistes ettevõtmistes.

Aastane töö on näidanud, et keskusesse soovivad tulla väga paljud lapsed, kuid ruumid ei võimalda kõiki vastu võtta.


6.3 Saaremaa laste ja noorte tugi-koda projekt "Tänavalt tuppa"
FRANTŠESKA VAKKUM

Alaealiste kuritegevuse maastikul etendavad suurt osa nn riskirühmad: hulkumist harrastavad ning mittetöötavad ja -õppivad alaealised. Need on tavaliselt toimetulekuraskustega peredest pärit lapsed, kellel on lapsevanem(ad), kuid nad on sotsiaalselt tõrjutud ning nad veedavad oma aega tänavatel hulkudes. Paljud neist lähevad ööseks koju, kuigi suur osa neist on korduvalt omavoliliselt kodust lahkunud ning ka tagaotsitavaks kuulutatud. Need on isikud, kellest osa hakkab varem või hiljem varastama ja sooritama õigusrikkumisi selleks, et ära elada või oma energiale rakendust leida. Riski piiril kõikuvaid lapsi, kes mitmel põhjusel võivad kohe tänavale sattuda, on Eestis umbes 3000-4000. Need on lapsed, kes on juba sattunud või sattumas tänavale, lootes sealt leida mõistmist ja tähelepanu.

Paari viimase aastaga on tööpuudus Saaremaal kolmekordistunud, perede toimetulekuraskused on suurenenud. See on soodustanud lastevanemate stressi, masendust ja lootusetusetunnet, mille all kannatavad ka lapsed. Vältimaks tänavalaste arvu plahvatuslikku kasvu, tuleb suuremat tähelepanu pöörata nii juba kriisiolukorras perede lastele (vanemate alkoholism, saamatus, oskamatus, vaesus jms), kes eelistavad tänavat kodule, kui ka nn riskiperede lastele, kes võivad lõpetada tänaval, kui nad oma probleemidega üksi jäävad.

Et ennetada võimalikke kriisiolukordi algatati 1998. a 1. oktoobril Avatud Eesti Fondilt rahalist toetust saanud projekt "Tänavalt tuppa". Projektis on ette nähtud ennetada ja lahendada riskirühma kuuluvate laste ja noorte alkoholi ja uimastiprobleeme, ajutisi kriisiolukordi ja sotsialiseerumisprobleeme, aktiviseerida käitumishäiretega noori, rakendada nende energiat millegi kasuliku tegemiseks. Just selliste tööde tegemiseks rajati projekti "Tänavalt tuppa" toel Saaremaa laste ja noorte tugikoda. 1998. a detsembris alustas seal tööd laste turvatuba, kuhu on oodatud kõik lapsed tööpäevadel 13-18, vajaduse korral ka kauem. Turvatoa eesmärk on ära hoida laste hulkurlust, mis võib juhtuda siis, kui laps ei soovi või ei ole tal võimalik pärast kooli mingil põhjusel koju minna. Vahel võib põhjus olla lihtsalt selles, et vanemad ei ole veel töölt koju jõudnud, kuid selle võivad tingida ka konfliktid perekonnas. Lapsed saavad meie õppeklassis rahus ja vaikuses õppida ning mängunurgas uute kaaslastega mängida.

Tugikojas käivad väga erineva taustaga lapsed ja noored. Esialgne kartus, kuidas pakkuda abi just neile, kes seda vajavad, on kadunud. Tugikoja laste ja noorte tausta-uuringud näitavad, et need, kellel on kodus ja koolis kõik korras, tulevad tugikotta vaid korra või paar. Pidevalt käivad siin lapsed, kes iseseisvalt oma probleemidega toime ei tule, kes vajavad abi ja toetust. Näiteks, lapsed, kes seni tõrjututena ei ole osanud või julgenud ise oma probleeme lahendada, noored, kes ei ole leidnud oma kohta elus, kuna on sattunud kuritegelikule teele, jätnud õpingud pooleli või ei ole oma kogenematuse ja eriala puudumise tõttu suutnud tööd leida. Tulevad, et suhelda ning leida tähelepanu ja mõistmist, et ühiselust osa saada, töötada ja koos oma elu sisukamaks muuta. Püüame kõigis kujundada leplikkust, üksteisemõistmist, hoolimist ja arvestamist.

Oskust ja võimalust mööda püüame avardada nende silmaringi, tutvustada maailma ja inimsuhteid. Meie majja võivad julgelt tulla need, kellel vahest koolis sõpru napib või keda sootuks tõrjutakse. Ka need, kes seadusesilmaga pahuksisse sattunud, on oodatud aru saama, et elus on tegelikult palju suurem väärtus sõbralikel suhetel ja heal sõnal, kui näiteks poest näpatud nätsupakil või rusikate abil saadud "õigusel".

Majas käib regulaarselt psühholoog, kes laste ja noortega suheldes aitab neil välja selgitada nende probleeme ning nõustada abivajajaid. Lapsed saavad pallitreeningutel ning basseinis ujumas käia. Kord nädalas näitame lastele mõeldud videofilme. Kaks korda nädalas on võimalik juhendaja käe all meisterdada kõikmõeldavaid huvitavaid asju ja omandada eluks vajaminevaid oskusi. Laste meisterdamistundide juhendajatena oleme tööle rakendanud töötuid noori. Ühine tegutsemine on mõjunud mõlemale poolele väga hästi. Lapsed õpivad suhtlema endast vanemate inimestega, saavad end tunnetada võrdsete partneritena, kogevad, et neist hoolitakse. Isata poisid tahavad eriti viibida noormeeste seltsis, nendega mürada, juttu puhuda, teha nendega koos mõnda lihtsamat töödki. Noored saavad lapsi juhendades uue positsiooni - nad saavad kedagi juhendada, olla vajalikud, tajuda enda rolli olulisust. Paraneb nii laste kui noorte enesehinnang, kujunevad täiesti uued väärtushinnangud. Erinevas vanuses laste ja noorte ühiselu annab kõigile head võimalused omandada oskusi iseseisvaks eluks ja suhtlemiskogemusi. Päevakeskusest on kujunemas tore laste ja noorte päris oma koht. See on paik, kus võimaluse piires arvestatakse kõigi soove, kus kõik on võrdsed nii õigustes kui kohustustes. Koht, kuhu tulevad kõik vabatahtlikult.

Suvel korraldasime laagreid nii kriisiperede lastele kui ka seadusega pahuksisse sattunud alaealistele. Laagrite ettevalmistamise ja läbiviimise juures rakendasime vabatahtlikena tööle 18-25 aastasi töötuid noori. Suvelaagrid on olnud tähtsal kohal lastega töötamisel, kuna just suvi on periood, mil lapsed kipuvad rohkem tänavale, rohkem hulkuma. Laagrid on aidanud lapsi ja noori sisukasse tegevusse kaasa haarata. Oleme püüdnud igas laagris lastele anda ka silmaringi laiendavaid praktilisi teadmisi (nt õpetanud ravimtaimi tundma).

Üheks meie üldisemaks eesmärgiks on ergutada laste ja noorte enesealgatust. Heaks näiteks on 24. septembril 1999. a laste korraldatud piduõhtu, kus nad esinesid täiesti iseseisvalt ettevalmistatud etteastetega. Selline tegevus on tähtis lapse ja noore enesehinnangu kujunemise puhul.

Uuel õppeaastal alustame abivajavate laste tugigruppide tööga. Et igapäevaelus paremini toime tulla, kujundame laste väärtushinnanguid rollimängude tundides. Püüame panna lapsi mõtlema iseenda probleemide põhjuste üle, otsima lahendusi, õpetada neid nägema ka teisi enda ümber.

Oleme alustanud laste- ja noortekohviku ehitamist. Kohviku idee on tulnud noortelt endilt, kuna Kuressaares puudub alkoholi- ja tubakavaba kooskäimise koht koolinoorte jaoks. Ehitamise ajal saavad noored oma vaba aega sisustada tegevusega, mil nad kogenud meistri käe all omandavad elementaarseid ehitamisoskusi. Kuid meie meelest on kõige suurem tähtsus sellel, et noored saavad ise midagi luua. On peetud mitmeid mõttetalguid tulevase kohviku sisu ja vormi üle. Ka teenindava personalina on kavas rakendada töötuid noori, kellele seal töötamine oleks ühtlasi ka praktiliste kogemuste omandamine.

Teine suurem eesseisev projekt on laste ajutise öömaja ehitamine, kuhu tuleks neli kuni kaheksa kohta lastele, kes kodustega konflikti sattudes ei peaks öid mööda saatma trepikodades, keldrites, soojussõlmedes või punkrites. Kuressaare väikelastekodu juures avatud turvakodu seda funktsiooni kahjuks ei täida, kuna kohad on täidetud lastekodulastega ning turvakodusse varju pääsemiseks tuleks lapsel läbida bürokraatia kadalipp. Seni on inimesed meile küll teatanud, kui on nähtud lapsi selleks mitte ette nähtud kohtades ööbimas, kuid kahjuks on selliste lastega kontakti saavutamine väga keeruline ning seega puudub võimalus neid aidata.. Laste ööbimiskoha sisseseadmine võimaldaks koostöös lastekaitsetöötajate ning omavalitsuste sotsiaaltöötajatega välja selgitada kõige kriitilisemates tingimustes elavaid lapsi ja nende perekondi ning midagi ette võtta nende olukorra muutmiseks.
Kokkuvõttes on projekti "Tänavalt tuppa" eesmärgiks preventiivse tööga vältida laste sattumist kuritegelikule teele, tänavale, rahuldada nende sotsiaalseid vajadusi, muuta nende elu sisukamaks. Arvame, et kui lastele ja noortele pöörata tähelepanu, teha midagi koos, võimaldada neil omi ideid ellu viia, siis kasvab nende eneseusk ning nad suudavad leida oma koha aina vähem ja vähem laste- ja noortesõbralikus ühiskonnas.


6.4 Paide Linnavalitsus projekt "Tänavalaste varjupaiga loomine Paide linnas"
ARNE UUSJÄRV

Projekti pealkirja lugedes tekib esimese reaktsioonina soov sellele vastu vaielda. Milleks rajada vaiksesse ja turvalisse linnakesse tänavalaste varjupaika? Paides ei ole tõesti tüüpilisi tänavalapsi, kuid omad tänavatel viibivate laste probleemid on ka Paides. Paide linnavalitsuse sotsiaalosakonna töötajad ja teised lastega tegelejad on neid probleeme kogu aeg teadnud, kuid kuna puudub nii raha kui ka tööjõud, siis ei ole nende probleemidega järjekindlalt tegeletud.

Põhiprobleemid Paide linnas:

  • ei ole ülevaadet tänavalastest, nende arvust, vanusest, kodusest olukorrast jne;
  • ei ole ülevaadet lastest, kes võivad sattuda tänavale;
  • puudub koht, kus saaks ööbida laps, kellel kodus ööbimine ei ole mingil põhjusel võimalik;
  • puudub koht, kus õpilane saaks teha koduseid kooliülesandeid, kui see tal kodus mingil põhjusel võimalik ei ole;
  • puudub koht, kuhu politsei saaks öösel kinnipeetud hulkuvaid lapsi viia;
  • ei ole inimest, kellele tänavalaps soovi korral oma probleemidest rääkida võiks;
  • ei ole inimest, kes tänavale sattunud lapse eest hoolitseks;
  • ei ole inimest, kes külastaks hooldepuudega peresid ja vestleks vanematega.

Nendest probleemidest teavitasid sotsiaalosakonna töötajad linnavalitsuse töötajat, kes koostab rahataotlusprojeke. Linnavalitsuse nõunik viis end olukorraga kurssi ning esitas rahastamistaotluse Avatud Eesti Fondile.

Esitatud projekti eesmärgid olid:
1) saada ülevaade Paide tänavalastest ning nende tänavale sattumise põhjustest;
2) rajada varjupaik, kus laps saaks vajaduse korral ajutiselt ööbida, pesta riideid ja ise ennast, süüa ning õppida. Erandjuhtudel (isa vägivallatsemine, õnnetusjuhtumid, korterist väljatõstmine jne) võib laps varjupaigas olla koos emaga;
3) leida inimene, kes ööpäev läbi oleks valmis vajaduse korral varjupaika minema ja seal lapsega tegelema;
4) selgitada välja Paide hooldepuudega pered ja teha nendega ennetavat tööd;
5) alustada lastega mittetoimetulevate vanemate nõustamist.

Avatud Eesti Fond toetas projekti 115 000 krooniga ning Paide linnavalitsus alustas projekti teostamist.

Projekt viidi ellu järgmise ajakava alusel:

1. 1998. a oktoober
a) meeskonna moodustamine ja töölõikude jaotamine;
b) olemasolevate tänavalaste väljaselgitamine koostöös noorsoopolitseiga ning edasise koostöö kokkulepped politseiga;

2. 1998. a november:
a) Paide 2. lastepäevakodu hoone kahe ruumi (a' 11,2 m2) hooldusremont ja kohandamine varjupaiga vajaduste järgi;
b) vajaliku inventari soetamine varjupaika;
c) sobiva töötaja leidmine ja töölepingu sõlmimine;

3. 1998. a detsember kuni 1999. a oktoobrini:
a) tänavalaste hooldamine varjupaigas;

4. 1998. a detsember:
a) hooldepuudega perede väljaselgitamine;

5. 1998. a jaanuar kuni 1999. a oktoober:
a) probleemsete kodude külastamine;
b) lastevanemate nõustamine;
c) varjupaiga edasiseks funktsioneerimiseks ja arenguks vajalike vahendite otsimine;

Üldiselt suutis projektijuht ülaltoodud ajakavast kinni pidada. Hilineti ainult ruumide remontimisega, mis oli tingitud Järvamaa lasteabikeskuse projekteerimisest samasse hoonesse.

Käesolevaks ajaks on projekt ellu viidud ning saavutatud järgmised tulemused:

1. Projekti käigus saadi esialgne ülevaade Paide tänavalastest ning nende tänavale sattumise põhjustest. Selleks koguti informatsiooni Järva politseiprefektuuri noorsoopolitseilt ja Paide linnavalitsuse sotsiaalosakonnalt. Saadud informatsiooni täpsustamiseks ja täiendamiseks paluti Järva politseiprefektuuri patrullidel 1999. a jaanuarist kuni märtsini pöörata tähelepanu öisel ajal Paide linna tänavatel ringiliikuvatele alaealistele. Patrullide raportite põhjal esitas Järva politseiprefektuur aruande projektijuhile. Aruandest selgub, et Paide linnas on olemas selline seltskond lapsi, kes hulgub pidevalt tänavatel ja vajaks aeg-ajalt varjupaiga teenuseid.

2. Varjupaiga jaoks on remonditud ja sisustatud ajutised ruumid. Ajutised sellepärast, et hoonesse, kuhu on rajatud tänavalaste varjupaik, hakati 1998. a lõpul projekteeri ma Järvamaa lasteabikeskust, mis kavatsetakse avada 30. septembril 1999. a. Järvamaa lasteabikeskusesse on ette nähtud samalaadne varjupaik, mis peaks valmis saama 2000. a. Seega hakkab käesoleva projekti lõppemisel varjupaiga funktsioone täitma riigiasutus, mille ülesanne see ongi. Käesolev projekt on nimetatud probleeme laiemalt teadvustanud ning palju kaasa aidanud varjupaiga projekteerimisele ja loomisele Järvamaa lasteabikeskusesse. Kuna Avatud Eesti Fond rahastab käesolevat projekti ka järgmisel aastal, siis saab varjupaiga funktsioone uuele asutusele üle anda vahepeal tööd katkestamata.

3. Leiti selline inimene, kes tegeleb tänavalastega ööpäev läbi. Siiamaani on varjupaiga külastajateks olnud peamiselt 8-12aastased lapsed, keda on varjupaika toimetanud politsei, kuid on ka selliseid, kes on ise varjupaika pöördunud. Üsna palju on varjupaigas käinud selliseid lapsi, kelle elukoht on väljaspool Paidet. Peale ööpäevase valmis oleku tegeleb varjupaiga töötaja lastega ka päeval päevakeskuse ruumides. Samuti külastab ta regulaarselt hooldepuudega laste peresid ning vestleb laste ja nende vanematega.

4. Alustatud on lastega mittetoimetulevate vanemate nõustamist nii kodudes kui ka päevakeskuses.

5. Projekti raames on saanud täiendusõpet projektijuht, varjupaiga töötaja, päevakeskuse töötajad ja sotsiaaltöötajad.
Seega võib projekti esimest etappi lugeda igati kordaläinuks.


6.5 Rakvere Pedagoogikakool ja Rakvere Linnavalitsus projekt "Võimalus paremaks tulevikuks"
KAIE KRANICH JA MAIRI ETVERK

1. jaanuariks 1998. a oli Lääne-Viru noorsoopolitsei andmepangas registreeritud 86 Rakvere linnas elavat alaealist. Nende hulgas oli kõige enam 15-l6 aastaseid noorukeid ja alla 12 aastaseid lapsi. Politseisse sattumise peamisteks põhjusteks olid vanemate hooletus ning alkohoolses joobes toimepandud õigusrikkumised. Nimetatud lastel puudusid eluks vajalikud sotsiaalsed, psühholoogilised ja käitumisoskused. Linna lastekaitsetöötaja sõnul olid lapsed järelevalveta, hulkusid sihitult ega täitnud koolikohustust.

Rakvere linnas puudub tugi- või päevakeskus, mis pakuks lastele sihipärast ja eesmärgistatud tegevust väljaspool kooli. Töötavad lasteringid on üldiselt tasulised ega suuda kahjuks kaasa haarata kõiki linna lapsi.

Probleemi leevendamiseks viidi 1998. a oktoobris Rakvere Kolmainu kiriku noortemajas ellu projekt "Võimalus paremaks tulevikuks." Projekti sihtrühma moodustasid 20-25 Rakvere linnas elavat 5-14 aastast last. Need olid Lääne-Viru noorsoopolitseis registreeritud alaealised õigusrikkujad, lapsed, kel on olnud kokkupuuteid linnavalitsuse lastekaitsetöötajaga, vanemate hoolitsuseta lapsed, puudustkannatavate perede lapsed. Projekti eesmärkideks oli õpetada sihtrühma kuuluvaid lapsi ja nende vanemaid rühmatöö, vestluste ja toimetulekuõpetuse kaudu elus toime tulema, samuti vähendada alaealiste õigusrikkumiste arvu ja parandada koolikohustuse täitmist.

Kolmel päeval nädalas käisid lapsed kiriku noortemajas, kus sisustati nende vaba aega. Lapsed said korra päevas sooja sööki, mille valmistamisel nad ise osalesid. Õpiti koolitükke, mängiti arvutimänge, joonistati, meisterdati, vaadati õpetlikke videofilme jne. Iga nädala alguses tehti koos vabatahtlikega valmis seinaleht, mis kajastas ühiskonnas parasjagu aktuaalset teemat. Seinalehtede koostamine oli laste hulgas väga populaarne ja neid tehti innuga. Peale laste sünnipäevade tähistati ka jõule, vastlapäeva, vabariigi aastapäeva jne. Lapsed on käinud õppeekskursioonidel Rakvere linna ettevõtetes ja asutustes, tutvunud klaasikunsti saladustega, osalenud mitmes laagris ja teinud heakorratöid. Tegevust leiti ka väljaspool noortemaja: sporditi, käidi Lahemaal matkamas, külastati sõpru Karitsa mõisas, osaleti linnas korraldatud lasteüritustel jne.

Rahvusvahelise lastekaitsepäeva puhul, 1. juunil 1999. a korraldati projekti raames Rakvere suurimas ostukeskuses heategevuslik üritus "Rõõmu igale lapsele," kus osales üle kahesaja linnalapse. Ürituse eesmärgid olid teadvustada tänavalaste probleemi ühiskonnas ja teavitada Rakvere elanikke tänavalaste projekti toimimisest linnas. Samas oli välja pandud ka tänavalaste meisterdatud seinalehtede näitus. Üritust kajastasid televisioon ja kohalik ajaleht.

Projektitöö määravam osa oli laste ja vanemate psühholoogiline nõustamine ja rühmatöö.

Projekti kestel muutusid lapsed avatumaks, märgatavalt paranesid nende suhtlemisoskused. Rühmatöös käsitleti selliseid elulisi teemasid nagu sõprus, usaldus, vägivald, sõltuvusained, seksuaalelu jne. Laste ja vabatahtlike aitajate vahel kujunesid usalduslikud suhted. Tihenesid kontaktid ka laste vanematega.

Positiivset tagasisidet on saadud linna koolidelt, noorsoopolitseilt ja ka omavalitsuse haridusametnikelt. Lääne-Viru noorsoopolitsei andmetel on oluliselt vähenenud projektis osalevate laste õigusrikkumiste arv.

Projekti raames korraldati tugiisikute koolitus, millest võtsid osa kümme vabatahtlikku, kes olid eelneva vestluse põhjal välja valitud, kuna olid suure motivatsiooniga, eneseteadlikud ja soovisid lastega tegeleda. Tugiisikud on lastele vanemaks sõbraks, nad hoiavad kontakti perega ning teevad ühtlasi koostööd kohalike ametnikega. Enamik neist osales aktiivselt projekti tegevuses. Praegu osaleb üks koolitatud tugiisik teises analoogses projektis.

Algsest ideest tegelda vaid 20-25 lapsega kasvas suve hakuks välja päevakeskuse mõõtu asutus, kuna sihtrühma lapsed kutsusid kaasa ka oma sõpru. Projekti tegevusega on olnud seotud üle kuuekümne viie Rakvere linna lapse, kes vastasid sihtrühma kriteeriumitele. Lapsed on väga rõõmsad, et neil on koht, kuhu tulla ja kus neid alati oodatakse.

Projekti juhina pean väga vajalikuks ja oluliseks projektijuhtide koolitust, mille käigus jälgisime teiste Eesti linnades elluviidud projektide tööd, saime vahetada kogemusi, uusi ideid ja teadmisi, kuidas tööd veelgi efektiivsemalt teha. Kontakte tuleb luua, et arendada välja üle-eestiline võrgustik.


6.6 Ontika Koolituskeskus projekt "Ida-Virumaa Laste ja Noorte Infokeskus töös projektiga "Tänavalapsed"
REET KALDUR

IVLNI asutati 1997. a. et anda teavet kõigile Ida-Virumaa lastele olenemata nende vanusest, rahvusest, maailmavaatelistest tõekspidamistest ning sotsiaalsest seisundist.

Korraldati Eesti esimesed narkomaanide ja seaduskuulmatute laste laagrid koostöös noorsoopolitsei ja noortekabinetiga. Viidi kokku maakonna eri paigust pärit lapsi, et tundma õppida teisi saatusekaaslasi, kelle pere majanduslik olukord oli alla keskmise, et julgustada üksteist lahendusi leidma. Tõuke andis üha suurenev kuritegevus ja tänaval tegevusetult lonkivate laste arvu kasv. Noorte sattumine tänavale ja sealt kuritegelikule teele on tingitud soovist leida oma energiale rakendust (huvialaklubide nappus ja ühiskonna arengust mahajäämine) või lihtsalt ära elada, kuna kodune olukord ei võimalda oma vanemate juures elada.

Ida-Virumaal on vastuolulised suhted eestlaste ja mitte-eestlaste vahel, mis sundis leidma võimalusi kogukondade vaheliste konfliktide ärahoidmiseks (ligi 200 000 elanikkonnaga piirkonnas elab vaid 18,7% eestlasi. Mittekodanikke on üle 90 000, arvuline ülekaal on võõrutanud ka nende pered Eesti riigist, samas on nad kaotanud oma juured ja identiteedi).

Avatud Eesti Fond kuulutas 1998. a välja konkursi tänaval viibivate laste olukorra parandamiseks, avanes ometi võimalus selle töö laiendamiseks ja probleemi põhjalikumaks analüüsimiseks. Kiiresti jõuti uutele teelahkmetele: tekkis vajadus kaasata tõrjutuid ja ka mitteformaalseid rühmitisi töösse õpilasaktiiviga ning leida võimalusi eakaaslaste väljaõpetamiseks nn tugiõpilaste abil. Viidi ellu esimesed lastega tegelevate organisatsioonide koostööprojektid ning käesoleva projekti juht kutsuti osalema Ida-Virumaa kriminaalpreventsiooni komisjoni töös. Avanes võimalus operatiivsemalt reageerida ühis-konnaprotsessidele, mis mõjutavad ja ohustavad laste normaalset elu, st muuta ühiskondlikku arvamust lapsi puudutavates küsimustes.

Erinevalt paljudest tänavalaste projektidest on meie tegevus suunatud ühele Eesti suuremale maakonnale ning selle valdade ja linnade laste ühistegevusele ning eriti tugiõpilaste koolitusele.

Juba projekti eos tekkis Ida-Virumaal uus ohtlik situatsioon - üksteise järel läksid pankrotti riiklikud suuettevõtted, jättes igal nädalal töötuks umbes kolmsada inimest. See protsess kestab seniajani ning töötus on kasvanud juba 17%-ni. Paljud lapsevanemad ei olnud õppinud tegema muid töid, kuna pidasid riiklikke ettevõtteid kõige kindlamateks. Enamikul neist puudub elementaarne eesti keele oskus, ollakse harjunud, et nende laste eest hoolitseb keegi teine.

Tegemist on olukorraga, kus iga hetk võivad lahvatada protestid. Selle ärahoidmiseks on moodustatud tööturupakti komisjon, kuhu on kaasatud maakonna eri institutsioonid, mille ülesandeks on kaasa aidata tekkinud probleemide lahendamisele. Oma ülesanne on ka meie projektil - arendada välja tugiõpilaste võrk maakonna eri paikades, tagada lapsi ja noori puudutava info levimist abivajajateni, vahetada teavet maakonna kriminaalpreventsiooni nõukogu ja lastega tegutsevate institutsioonide vahel. Projekti raames tegi IVLNI koostööd Ida-Virumaa riikliku regionaalprogrammiga, Eesti Vabariigi Haridusministeeriumi kriminaalpreventsiooni programmiga, Eesti Lastekaitse Liiduga, aga ka väga paljude teiste maakonna lastega tegelevate asutuste ja organisatsioonidega. Välja on antud on broshüür "Kui sa vajad abi", mis annab ülevaate kahesajast maakonnas tegutsevast asutusest, kuhu lapsel on võimalik pöörduda oma probleemidega ning seda on levitatud kohaliku lehe kaudu nii eesti kui vene keeles.

Koos noorsoopolitseiga oleme korraldanud kaks laagrit narkomaaniaga juba tutvust teinud noortele, kus nii osalejad kui ka korraldajad on asetatud väljapoole tavapärast keskkonda, et ühise tegevuse kaudu väärtustada ühiskonnaelu positiivsemaid külgi. Koos maakonna õpilasomavalitsuste liiduga korraldati Narva kooliõpilastele narkopäev, millest said osa võtta ka seaduskuulmatud õpilased, kellest nii mõnigi on nüüd haaratud tugiõpilaste ridadesse. Seitsmes koolis on alustatud tugiõpilaste koolitamist, väljaõpetamise järel peaksid nad alustama tööd oma koolis, kaasates veel teisigi aktiivseid õpilasi oma eakaaslaste toetamiseks ja aitamiseks. Kavas on alustada ka uue rühma väljaõpetamist.

Tänu Eesti Lastekaitse Liidule ja Eesti Televisioonile osaleti teismeliste probleemsaates "Rusikas", misjärel saadi aimu maakonna laste probleemidest. Siiamaani antakse infot ja suunatakse lapsed oma muredega spetsialistide juurde. Riskiperede lapsed veetsid jõuluaja jõulumaal, käisid ekskursioonil Lõuna-Eestis, kus selgus, et paljud lapsed polnud kordagi elus käinud väljaspool maakonda (v.a Tallinn), võtsid osa Palamuse noorsoopäevadest, kus tutvustati kristlike noorte tegevusi Eestis. Igal võimalikul juhul võeti üles noorte vaba aja sisustamise teema, ärgitades noori üritusi korraldama ja ka vastutama oma tegude eest. Osaleti maanoorte mõttetalgutel, noorsooühenduste suvemängudel, rühma olid kaasatud nii mitteformaalsete rühmitiste aktiviste kui ka riskiperede lapsi. Just tõrjutute ja mitteorganiseerunud noorte kaasamisest ühistegevusse on silma paistnud palju aktiivseid noori, kes sobiksid tugiõpilasteks, sest olles autoriteediks kaasõpilaste hulgas, saab muuta nii õpilaste kui ka õpetajate koolielu turvalisemaks. Praegu suhtleme kahe rühmitisega, endast on märku andnud ka nn satanistid, kelle mõjupiirkond ja tegevus on õnneks veel "liivakasti tasemel."

Et aidata noortel tagasi pöörduda normaalsesse ellu, oleme kaasanud maakonna õpilasomavalitsuste liidu tegemistesse ka mõne mitteformaalse rühmitise juhi, kes oma rühmas "jäljendab õpitut". Edukalt kaitsesid nad koos maakonnast teistesse õppeasutustesse suundunud noortega IVLNI au noorsooühenduste suvemängudel (ainus rühm organiseerunud noorte hulgas, kellega ei satutud konflikti). Selliste noorte areng ja ühistegevuse soov on silmaga näha, kuid suhteid nendega on väga raske hoida, sest noored jälgivad pidevalt enda ümber toimuvat ning reageerivad kohe.

Kogu projekti vältel on enamik üritusi peetud eesti keeles, et anda mitte-eesti noortele võimalus praktiseerida keelt ning vaid vajaduse korral tõlkida. See on neile vastuvõetav, kuna nad on kogenud, et nendesse suhtutakse positiivselt ega tehta vahet eesti ja vene noorel. Sellega on kaasnenud soov tundma õppida meie kultuuri ja ühiskonda ning leida sõpru ka eestlaste seast. Vene noored on hakanud analüüsima rahvuskaaslaste käitumist, mis on andnud meile hea võimaluse korraldada oma tööd noortelt saadud info põhjal.

Vaadates tagasi kogu perioodi tegevusele, selgub, et lastega tegelevate organisatsioonide koostöö on võtmas kuju, üksteist on harjutud enda kõrval nägema ning usaldama, vahetatakse teadmisi ja kogemusi ning viiakse ellu ühiseid projekte. Maakonna pingelisest olukorrast hoolimata on suudetud lapsi tänaval kontrolli all hoida. Eos on mitu tänavalastele suunatud ühisprojekti. Meie projekt püüab ennetada probleeme ning levitada infot noorte seas. Suurima saavutusena on sõlmitud esimesed usalduslikud suhted mitteformaalsete rühmitistega, kelle mõju tänaval on märkimisväärne ning kelle kaasamine ühistegevusse on andnud positiivseid tulemusi, nende endi maailmavaatest rääkimata.


6.7 Pärnu Shalomi Abikeskus projekt "Millenniumi ohurisk"
ANNE AAS

Pärnu Shalomi abikeskus rajati 1994. a. Meie tegevused on: kasutatud riiete ja esemete jagamine ning vastuvõtmine, arstiabi andmine haigekassas kindlustamata isikutele, avatud on kohvituba, vajaduse korral on võimalik tellida matuseautot. Lastele suunatud projektidega alustasime 1996. a, et aidata lahendada laste ja lastevanemate probleeme.

1996. a suvel toimus 7-l4aastastele lastele laager, et sisustada nende vaba aega.

1997. a sai teoks projekt "I-stuudio", et luua alaealiste õigusrikkujate mõjutamise süsteem.

1998. a viibis meie majas kaksteist 14 - 17 aastast noormeest: alaealised õigusrikkujad.

Elutervete harjumuste ja positiivsete eeskujude puudumine ning sotsiaalset ja majanduslikku laadi raskused peredes põhjustavad nii kuritegevuse suurenemist kui ka stressi.

1999-2000. a on meie põhisihtrühmaks 6 - 11 aastased käitumishälvetega lapsed, kel on suhtlemisprobleeme kodu, kooli ja ühiskonnaga. Töötame järjepidevalt kahekümne lapsega ja võtame appi selleks koolitatud tugiisikud ning noorsoopolitseinikke.

Projekti eesmärkideks on pakkuda lastele turvalist ja sisukat järelevalvet, aidata nõustada tervet peret.

Abikeskuses:
- töötavad huviringid;
- vaba aeg on sisustatud;
- toimuvad treeningutunnid;
- aidatakse õppimises järele;
- tehakse perekoolitust;
- peetakse terviseloenguid;
- antakse kristlikku kasvatust.

Aitame kaasa terve lapse ja perekonna kujunemisele, nii vaimses, moraalses kui ka materiaalses mõttes. Toetame tervet perekonda kui ühiskonna alust. Laps on meie rahva suurim varandus. Pakume lastele ja kogu perele mõtestatud tegevusi eri valdkondades. Julgustame madala enesehinnanguga peresid ja lapsi oma võimeid avastama ning rakendama. Aitame kaasa usaldussuhete kujunemisele.


6.8 Noorte loominguline ühendus Varia Art projekt "Lapsed tänavalt"
OLEG VARES

Projekt "Lapsed tänavalt" nägi ette töö ja abi osutamist riskilastele, nende integratsiooni tänapäeva ühiskonda ja sotsiaalvõrgustiku loomist projekti sihtrühma ümber.

Iga aastaga kasvab nende laste arv, kes veedavad suurema osa ajast tänaval eakaaslaste ja vanemate inimeste seltsis. Seetõttu kasvab alaealiste kurjategijate arv, narkomaania levib aina nooremate hulgas ning üha rohkem lapsi ja noorukeid ei täida koolikohustust.

Võib oletada, et sellise olukorra on põhjustanud järgmised tegurid:

  • perel on väike sissetulek;
  • puuduvad vajalikud tingimused täisväärtuslikuks arenguks;
  • vägivald perekonnas;
  • ei ole võimalust kasulikuks ja huvitavaks vaba aja veetmiseks;
  • infopuudus;
  • riigiasutuste hoolimatus.

Alates 1996. a oktoobrist kuni 1997. a märtsini töötas NLÜ Varia Art kahe 13-l6 aastaste venekeelsete noorukite rühmaga, kes on arvel Mustamäe linnaosa noorsoopolitseis. Selle ajavahemiku politseistatistika näitab, et noorukid ei rikkunud seadust. Rühmade juhid korraldasid küsitluse, mille tulemuste põhjal kavandati 1997. a projekt "Lapsed tänavalt", mida kiitis Tallinna linnavalitsuse lastekaitse ja sotsiaalküsimuste komisjon ja finantseeris Sotsiaal- ja Tervishoiuamet.

Projekt alustas tööd 1998. a. juunis Tallinnas. Neljas linnaosas (Mustamäe, Lasnamäe, Kopli, Haabersti) moodustati 10-15 1iikmelised lastetoetusrühmad. Töö toimus nii vene kui ka eesti 8-15aastaste lastega.

Ülesanded:

  • Lastetoetusrühmade organiseerimine
  • Individuaal- ja rühmatöö korraldamine
  • Spordi- ja kultuuriürituste organiseerimine ja ellu viimine
  • Laste loomepotentsi ja intellektuaalsuse arendamine
  • Laste ja noorukite seadusrikkumise ja narkomaania preventsioon

Töö toimub 10-15 liikmelistes rühmades, igal rühmal on kaks või kolm juhendajat, kes töötavad ühiskondlikus korras. Lastega kohtutakse kaks kuni kolm korda nädalas ühes ja samas kohas ühel ja samal ajal, et lapsed teaksid, et on koht, kus neid oodatakse ja kus nad saavad nõu ja abi.

1998. a oktoobrist kuni detsembrini on NLÜ Varia Artil plaanis lõpetada töö esimene osa kuue rühmaga. 1999. a. jaanuarist on plaanis luua uued rühmad ja jätkata tööd endiste rühmadega.

Töölaad:

  • Individuaal- ja rühmatöö
  • Kultuurilis-meelelahutuslikud üritused
  • Spordiüritused

Projekti käigus moodustati seitse rühma seitsmekümnest inimesest neljas Tallinna linnaosas (Mustamäel, Põhja-Tallinnas, Lasnamäel ja Haabersti linnaosas). 78% rühmaliikmetest on poisid ja 22% tüdrukud. Rühmad moodustati noorsoopolitsei, sotsiaalabi osakondade ja koolide kaasabil. Kõige levinumad probleemid on koolikohustuse mittetäitmine, hulkurlus, kuritegevus, peresuhted. 85% projektis osalenud lastest ei ole sooritanud uusi kuritegusid (20% olid olnud kinni peetud ühe korra huligaansuse eest, noorsoopolitseiga koos proovisime leida olukorrast väljapääsu), 70% lastest osales projekti töös pidevalt, 30% aeg-ajalt, üks protsent langes projektist välja (vabanenud kohtadele võeti uued kliendid). 35% lastest töötasid suvel (ajalehemüük, haljastustööd ja kalendrimüük).

1999. a. märtsist hakkasime looma koostöövõrgustikku. See protsess ei ole veel lõppenud, aga juba praegu teeme koostööd kooli õpetajatega, lastekaitsetöötajatega, noorsoopolitsei inspektoritega ning tugevdame koostööd laste vanematega. Projekti toetasid Tallinna linnavolikogu lastekaitse- ja sotsiaalkomisjonid ning Sotsiaal- ja Tervishoiuamet. Saadi ka rahalist toetust. Kohalikud omavalitsused hakkasid pöörama senisest rohkem tähelepanu sellele probleemile: linnas avatakse noortekeskuseid ja lastepäevakeskuseid.

Rühmatöö käigus käsitleti selliseid teemasid nagu "Mina ja minu sugulased", "Minu perekond", "Minu kodu", "Minu sõbrad", "Minu kool", räägiti ka narkootikumidest, laste õigustest ja kohustustest, alkohoolikutest, tunnetest. Koostati ankeet, mille kõik lapsed täitsid.

Projekti kestel korraldati spordivõistlusi ja kultuuriüritusi: laserrelvadega sõjamänge, rulluisutamisvõistlusi, jalgpallivõistlusi, orienteerumisvõistlusi, seiklusmänge, keeglivõistlusi, külastati muuseumeid, käidi ekskursioonidel mööda Eestimaad, külastati Coca-Cola Eesti tehast, korraldati jõuluüritusi. Kirjutati alla koostöölepingule lastetugikeskusega Tootsi Tuba, plaanis on arendada koostööd Paldiski noortekeskusega.

Projekti eluviimist toetasid Avatud Eesti Fondi tänavalaste programmi raames ette nähtud koolitused ja visiidid, mis võimaldasid tutvuda teiste mittetulundusühingute tööga, vahetada töökogemusi ja saada uusi teadmisi.


6.9 Mittetulundusühing Öökull projekt "Öökull"
LY BRIKKEL

Tartu kriminaalpreventiivse tänavalaste projekti senise töö tulemusena on loodud kontaktid saja lapse ja noorukiga, kes on pärit raskesti toimetulevatest peredest. Nende alaealiste kasvukeskkond on probleemne: vanematel on madal haridus, puudub elukutse ja kindel töökoht, sageli tarvitatakse sõltuvusaineid ja rakendatakse vägivalda. Taolistest peredest pärit lapsed eelistavad õhtuti koguneda kampadesse, veeta oma aega huligaanitsedes, varastades, kerjates ja sõltuvusaineid tarvitades.

Sihtrühm:

  • Tartu tänavatel hulkuvad alaealised;
  • sõltuvusaineid tarvitavad alaealised;
  • alaealised õigushälvikud.

Eesmärk:

Saada ülevaadet tänaval kulgevast elust ja alaealiste tegemistest. Et suunata ja mõjutada neid protsesse tuleks pakkuda noortele tänavaelu asemel teisi vaba aja veetmise võimalusi.

Põhitegevused:
1) reidid Tartu linna tänavatel reedeti 21-01;
2) kohviku-, filmi- ja harrastusõhtud Tartu kristlikus kodus teisipäeviti ja reedeti 17-21;
3) koolivaheaja spordi- ja puhkelaagrid.

Peale põhitegevuse on tähistatud sünnipäevi, käidud teatris, Tähtvere lõbustuspargis korraldati lastekaitsepäeva üritus, Tartu naisseltsis ja Paliveres tüdrukute laager. Alates juunikuust on tegutsenud poiste enesekaitsetreeningud. Tartu Adventkirik toitlustas suvel lapsi kaks korda nädalas.

Oleme süvendanud koostööd omavalitsuse ja kolmanda sektori organisatsioonidega, et taastada probleemsete alaealiste toimetulek.
Projektitöö tulemusena on saavutatud usalduslik vahekord nii probleemsete laste kui nende vanematega. Tänavatööst on välja kasvanud vähempriviligeeritud noorte keskus Öökull. Projektis osalenud laste ja noorte silmaring on avardunud ning on tekkinud motivatsioon teadmisi omandada. Paljud noored väärtustavad sportlikku eluviisi. Efektiivsemaks on muutunud Öökulli ja avaliku sektori koostöö.


 Järgmine osa - Kokkuvõte ja soovitusi  

Tagasi sisukorda 



Muid enesetäiendamise käigus ületähendatud (koolitus)materjale .