Lapsed, kes kõnnivad omapäi
... 6.1 Tallinna
Kesklinna Laste Öömaja projekt "Tänavalt
koju ja kooli"
LAURI KURVITS JA EVE PALO
Kesklinna laste öömaja, mis asub Tallinnas, Asula
tn 11, avati 3- veebruaril 1998. a. Öömaja on ette
nähtud kuni 18 aastastele lastele/noortele, erandjuhtudel
ka emadele ja nende alaealistele lastele, kes mingil põhjusel
vajavad öist varjupaika. Öömajas on kakskümmend
viis voodikohta: kümme emadele ja nende lastele, üheksa
kohta poistele ja kuus kohta tüdrukutele.
Öömajas on ööbimis- ja pesemisvõimalus,
pakutakse õhtusööki ja hommikueinet, vajaduse
korral riideid. Öömaja on avatud suviti 19-9, talviti
17-9. Põhilisteks öömaja külastajateks
on 10-15 aastased poisid, suurem osa neist on vene rahvusest.
Kui laps tuleb öömajja, siis küsime temalt,
et miks ta ei ööbi kodus ja vastused on väga sarnased:
ema-isa joovad, peksavad, ei lase sisse või kedagi ei
ole kodus ja võtit ei ole. Kasuvanemad, ema elukaaslased
(joomakaaslased) või ka vanavanemad on tihti vägivaldsed.
Päeval on nende laste peamiseks tegevuseks tänavatel
hulkumine, äritsemine ja ka kerjamine. Suurel osal nendest
lastest on probleeme kooliskäimisega, on neid, kel omandamata
algharidus. Paljud neist ei ole kooli jõudnud juba aastaid.
Kesklinna laste öömajas oli k.a septembrikuuks registreeritud
üle 6000 külastuskorra, nimekirjas oli 271 isikut,
neist 200 nn riskilast tänavalt. Öömajas viibinud
lastest informeerime laste elukohajärgseid lastekaitsetöötajaid,
võtame ühendust laste vanemate ja kooliga, et aidata
välja selgitada ja lahendada nende probleeme, kes seda vajavad.
Alates 1998. a sügisest töötab kesklinna laste
öömajas Avatud Eesti Fondi finantseeritud projekt,
mille eesmärgiks on pidevalt öömajas ööbivate
laste koduse olukorraga tutvumine, lahenduste ja arenguvõimaluste
leidmine lapse suhetes kodu ja kooliga. Tugiõpetaja aitab
lastel üle saada koolitöös tekkinud lünkadest,
mis tihti on põhjustatud pikemaajalisest koolist puudumisest.
Vene rahvusest lastele õpetame vene keelt. Oleme lastele
korraldanud üritusi ning püüdnud pakkuda neile
uusi võimalusi oma vaba aja sisustamiseks.
Projektitöö käigus saime uusi kogemusi nn tänavalastega
töötamisest, ning ülevaate tänavalaste eluolust,
probleemidest, vajadustest ning põhjustest, miks lapsed
on tänaval. Need kogemused on aidanud leida erinevaid lähenemisviise
ja lahendusi laste probleemidele.
Lapsed, kes ei tunne end kodus oma pere keskel kindlalt, leiavadki,
et tänaval sõprade seltsis on huvitavam ja parem.
Et kõhtu täis saada, selleks on vaja ettevõtlikkust
ja nutikust. Paljud poistest teavad, kuidas äratada möödakäijates
haletsust, kuidas mõjutada turiste, et saada elamiseks
vajalik raha. Kõik lapsed ei ole selleks võimelised,
sest tänaval maksab tugevama õigus ega kõik
teenitud raha ei jää alati endale.
Et leevendada pingeid, mis on tekkinud kodus ja tänaval,
hakkavad nn tänavalapsed varakult suitsetama ja alkoholi
tarvitama. Kõige odavamaks uimastavaks vahendiks on aga
liim ja kui hoolikalt tänavalapsi silmitseda, siis nii mõnelgi
on liimirõngad ümber suu ning silmad kilamas. Liimilõhna
on tunda nende riietest ja hingeõhust. Odav kaif teeb
julgeks ja vabaks ning leevendab hirmu isegi kõige hirmsama
- politsei - ees.
Üks osa laste öömaja klientidest ongi just
sellised tänavapoisid. Enamik öömajalistest tulevad
siia ikka ja jälle. Nad teavad, et võivad siia tulla
ka siis, kui muud kohad neile suletuks jäävad, nad
teavad, kuidas siin käituda ja olla, et veeta siin oma ööd,
sest tegelikult vajavad ka nemad kaitset ja turvatunnet.
Järgnevalt mõned juhtumid öömaja tööst:
Kati on 7aastane. Kesklinna laste öömajja tuli ta esmakordselt
koos emaga 1998. a aprillis. Tulema sundis korteripõleng:
perekond jäi elamispinnata. Kati ema on töötu,
tal puudub kindel sissetulek, nõnda ei saa nad uut elamispinda
üürida. Sotsiaalhoolekande osakonna kaudu elamispinna
saamine võtab aga aega.
Hommikul pärast öömajast lahkumist lähevad
Kati ja tema ema linna. Aega, mil nad on peavarjuta, tuleb kuidagi
täita. Suvel istutakse Kadrioru tiigi ääres või
Viru hotelli juures. Kui ilmad külmemad, saab olla kaubamajas:
Kati saab mängutoas mängida ja ema kohvikus raamatut
lugeda.
Septembris läks Kati kooli. Koolis tekkisid juba esimestel
päevadel probleemid teiste laste ja lastevanematega. Pärast
haigust Kati enam kooli ei läinud.
Detsembri alguses sai Kati ema kätte korteriorderi. Veel
läks aega, enne kui kõik korda sai.
Alates 1999. a märtsist elab Kati koos emaga jälle
omas kodus.
Margus on 9aastane. Öömajja tuli ta koos emaga 1998.
a septembri alguses. Oma kodu neil ei ole. Elukohas tekkisid
lahkhelid majaomanikuga. Eelmisel aastal, kui Margus õppis
teises klassis, tuli tal nii mõnigi kord õppida
küünlavalgel. Pingete ja probleemide tagajärjel
halvenes Marguse õppeedukus ja ta jäi klassikursust
kordama.
Öömajas Margusele meeldis, ütles, et ei tahakski
siit ära minna. Koolis läks paremini ja emagi on rahulikum.
1999- a aprillis sai Marguse ema kätte korteriorderi.
Loodetavasti jaanipäevast elavad nad oma kodus.
Roman on 12aastane. Öömajja tuli ta esimest korda
1998. a veebruaris koos sõpradega. Põhjuseks ütles,
et ei saa koju minna, kuna ema joob. Romanil on ka vanaema, kelle
juures saaks elada ja seal ta aeg-ajalt ka viibib.
Rohkem aga meeldib Romanile olla tänaval koos sõpradega.
Koos kerjatakse ja äritsetakse, teenitakse elatist, et osta
suitsu ja süüa. Roman on toksikomaan, kooli ei ole
ta jõudnud juba mitu aastat.
Aeg-ajalt hakkab Romani ema muretsema, helistab ja tuleb pojale
järele. Mõnikord helistab ka Roman ise emale aga
ööbida meeldib talle ikka rohkem öömajas.
Mõnel õhtul, kui Roman jälle öömajja
tuleb, ütleb ta, et ei ole mõtet koju minna, sest
ema tegi juba süsti ära. Eriti rohkem Roman oma kodust
rääkinud ei olegi. Nagu enamik tänavapoistest,
ei kipu ka Roman lobisema oma elust ja tegemistest.
Robi on 14 aastane. Öömajja tuli ta 1999. a märtsis.
Põhjuseks vanemate alkoholism. Robil on kodus kaks õde
ja vend.
Robi on toksikomaan, ta on proovinud ka korduvalt narkootikume.
Alates möödunud aasta detsembrist ei ole ta koolis
käinud. Enne sedagi oli kooliskäimine väga lünklik.
Koolikohustuse mittetäitmise, mitterahuldava käitumise
ja toksikomaania pärast on Robi küsimust arutatud linnaosa
noorsookomisjonis. Lastekaitsetöötajad leiavad, et
Robi probleemi ei lahenda ainult vanematelt nende õiguste
aravõtmine ja Robi lastekodusse saatmine. Robi on sõltuvushaige
laps, kes vajab põhjalikku ravi.
Sellised on mõned näited lastest, kes ööbivad
Tallinna Kesklinna valitsuse sotsiaalhoolekande osakonna ja Tallinna
linnamisjoni koostööna valminud kesklinna laste öömajas.
Esimese aasta kokkuvõte on kindlasti positiivne. Kõik
need kooliskäivad lapsed, kellega projekti käigus töötati,
lõpetasid edukalt klassi. Üks eelkooliealine laps,
kes elas oma emaga peaaegu terve projekti käigus öömajas,
õppis lugema. Vene poistel paranes tunduvalt eesti keele
oskus. Paljudel lastel, kes juba aastaid ei olnud koolis käinud,
tekkis huvi õppimise vastu. Projekti töötajad
said tohutult kogemusi tänavalaste õpetamisel ja
ühiskonda integreerimisel.
6.2 Kohila Laste Päevakeskus
projekt "Preventiivne töö lastega Kohila piirkonnas"
KRISTIINA KUNTOR
Päevakeskuse vajadus Kohilas kerkis esile 1997 a, mil
selgus, et koolis ei ole enam pikapäevarühmi, kuid
algkooliõpilased vabanevad koolist keskpäeval ning
enamikul neist ei ole siis midagi teha ning vanemad on tööl.
Hulkurluse levimise ja järelevalveta laste tänavale
sattumise oht on Kohila piir konnas suur, kuna Tallinna-lähedus
ja hea bussi-rongiühendus pealinnaga meelitab sihitult hulkuma.
Samuti on vaba aja sisustamise võimalused majanduslikult
vähem kindlustatud perede lastele piiratud.
1997. aasta sügiseks olid Kohila alevivalitsusel vabanenud
mõned lasteaiaruumid, mis osutusid päevakeskusele
sobivaiks. Kohila alevivalitsuse 1998. aasta eelarves oli juba
päevakeskuse kuludega arvestatud.
Päevakeskus on mõeldud Kohila ja selle ümbruse
7-11 aastastele lastele. Päevakeskusesse on oodatud eelkõige
probleemsete perede lapsed (vanemad on töötud, alkohoolikud,
tööga ülekoormatud), aga ka õpiraskuste
ja käitumishäiretega lapsed. Keskus mahutab päevas
kuni kolmkümmend last, kellest 2/3 viibivad siin pidevalt.
Esimese tööaasta jooksul käis päevakeskuses
umbes kakssada last.
Päevakeskuse eesmärgid on ennetada järelevalveta
laste tänavale sattumist ja hulkurluse levimist, tutvustada
potentsiaalsetele tänavalastele huvipakkuvaid arendavaid
tegevusi. Päevakeskus tuleks kujundada kohaks, mis hälbimisohuga
lastel aitaks leida kindlustunde, armastuse enda, kodu, vanemate
ja ümbritseva vastu, usu enesesse, edu-ja õnnelootuse.
Päevakeskus on avatud igal tööpäeval 12-19.
Töötajad vestlevad iga uue lapsega, kes on päevakeskusesse
tulnud. Samuti võetakse ühendust vanematega ja tutvustatakse
neile keskuse tegevust. Paljude vanematega kontakteerutakse pidevalt,
et ühisel jõul aidata lapsel jagu saada probleemidest
ja raskustest. Kord nädalas nõustab psühholoog
nii kõiki pereliikmeid korraga kui ka lapsi ja vanemaid
eraldi. Nõustajad ei piirdu tavaliselt ühe kohtumisega,
vaid konsultatsioonid toimuvad pidevalt. Psühholoog-nõustaja
korraldab ka teraapiaseansse (muusikateraapia, värviteraapia
ja muud lõõgastavad seansid lastele). Kord nädalas
toimub kunstiring, kus analüüsitakse ka tehtut ja mille
raames on lapsi viidud ka Tallinnasse näitustele. Neljal
päeval nädalas käib laste juures õpetaja,
kes aitab teha koduseid õppetükke ja pöörab
erilist tähelepanu õpiraskustega lastele. Koostöö
sujub ka laste klassijuhatajatega konkreetsete juhtumite arutamisel.
Ühine toiduvalmistamine, uute retseptide katsetamine ja
ühine söömine kuulub iga päeva juurde.
Lapsed saavad ka ise vaba aja sisustamiseks meelepäraseid
tegevusi valida: päevakeskuses on arvutid, koroonalaud,
Legod jm mänguasjad, käsitöövahendid, televiisor,
videomakk, muusikakeskus. Päevakeskuses tähistatakse
tähtpäevi ja sünnipäevi. Lastega on käidud
Tallinnas kinos ja teatris. Suur menu oli ka suveüritustel,
kus põhirõhk oli väljasõitudel ja telklaagritel.
Töötajad pidid jälgima lapsi väljaspool tavamiljööd.
Edaspidi on kavas korraldada tantsu- ja liikumistunde, samuti
kutsuda külla põnevaid inimesi.
Päevakeskuse töö tähtsaimaks tulemuseks on
see, et lapse probleemid ja mured saavad neutraalsel pinnal hästi
avalduda. Lapse probleemidele püütakse leida võimalikult
parim lahendus, arutatakse tekkinud murede põhjuste üle,
otsitakse võimalikke lahendusi edasiseks. Päevakeskuse
töötajad on tõendanud oma võimekust suhelda
lapse, pere, kooli, aga ka ametiasutustega. Lastele, kelle vanematel
ei ole olnud võimalik last tasulistesse huviringidesse
saata, on avanenud võimalus osaleda erinevates ringides
ja ühistes ettevõtmistes.
Aastane töö on näidanud, et keskusesse soovivad
tulla väga paljud lapsed, kuid ruumid ei võimalda
kõiki vastu võtta.
6.3 Saaremaa laste ja
noorte tugi-koda projekt "Tänavalt tuppa"
FRANTESKA VAKKUM
Alaealiste kuritegevuse maastikul etendavad suurt osa nn riskirühmad:
hulkumist harrastavad ning mittetöötavad ja -õppivad
alaealised. Need on tavaliselt toimetulekuraskustega peredest
pärit lapsed, kellel on lapsevanem(ad), kuid nad on sotsiaalselt
tõrjutud ning nad veedavad oma aega tänavatel hulkudes.
Paljud neist lähevad ööseks koju, kuigi suur osa
neist on korduvalt omavoliliselt kodust lahkunud ning ka tagaotsitavaks
kuulutatud. Need on isikud, kellest osa hakkab varem või
hiljem varastama ja sooritama õigusrikkumisi selleks,
et ära elada või oma energiale rakendust leida. Riski
piiril kõikuvaid lapsi, kes mitmel põhjusel võivad
kohe tänavale sattuda, on Eestis umbes 3000-4000. Need on
lapsed, kes on juba sattunud või sattumas tänavale,
lootes sealt leida mõistmist ja tähelepanu.
Paari viimase aastaga on tööpuudus Saaremaal kolmekordistunud,
perede toimetulekuraskused on suurenenud. See on soodustanud
lastevanemate stressi, masendust ja lootusetusetunnet, mille
all kannatavad ka lapsed. Vältimaks tänavalaste arvu
plahvatuslikku kasvu, tuleb suuremat tähelepanu pöörata
nii juba kriisiolukorras perede lastele (vanemate alkoholism,
saamatus, oskamatus, vaesus jms), kes eelistavad tänavat
kodule, kui ka nn riskiperede lastele, kes võivad lõpetada
tänaval, kui nad oma probleemidega üksi jäävad.
Et ennetada võimalikke kriisiolukordi algatati 1998.
a 1. oktoobril Avatud Eesti Fondilt rahalist toetust saanud projekt
"Tänavalt tuppa". Projektis on ette nähtud
ennetada ja lahendada riskirühma kuuluvate laste ja noorte
alkoholi ja uimastiprobleeme, ajutisi kriisiolukordi ja sotsialiseerumisprobleeme,
aktiviseerida käitumishäiretega noori, rakendada nende
energiat millegi kasuliku tegemiseks. Just selliste tööde
tegemiseks rajati projekti "Tänavalt tuppa" toel
Saaremaa laste ja noorte tugikoda. 1998. a detsembris alustas
seal tööd laste turvatuba, kuhu on oodatud kõik
lapsed tööpäevadel 13-18, vajaduse korral ka kauem.
Turvatoa eesmärk on ära hoida laste hulkurlust, mis
võib juhtuda siis, kui laps ei soovi või ei ole
tal võimalik pärast kooli mingil põhjusel
koju minna. Vahel võib põhjus olla lihtsalt selles,
et vanemad ei ole veel töölt koju jõudnud, kuid
selle võivad tingida ka konfliktid perekonnas. Lapsed
saavad meie õppeklassis rahus ja vaikuses õppida
ning mängunurgas uute kaaslastega mängida.
Tugikojas käivad väga erineva taustaga lapsed ja
noored. Esialgne kartus, kuidas pakkuda abi just neile, kes seda
vajavad, on kadunud. Tugikoja laste ja noorte tausta-uuringud
näitavad, et need, kellel on kodus ja koolis kõik
korras, tulevad tugikotta vaid korra või paar. Pidevalt
käivad siin lapsed, kes iseseisvalt oma probleemidega toime
ei tule, kes vajavad abi ja toetust. Näiteks, lapsed, kes
seni tõrjututena ei ole osanud või julgenud ise
oma probleeme lahendada, noored, kes ei ole leidnud oma kohta
elus, kuna on sattunud kuritegelikule teele, jätnud õpingud
pooleli või ei ole oma kogenematuse ja eriala puudumise
tõttu suutnud tööd leida. Tulevad, et suhelda
ning leida tähelepanu ja mõistmist, et ühiselust
osa saada, töötada ja koos oma elu sisukamaks muuta.
Püüame kõigis kujundada leplikkust, üksteisemõistmist,
hoolimist ja arvestamist.
Oskust ja võimalust mööda püüame
avardada nende silmaringi, tutvustada maailma ja inimsuhteid.
Meie majja võivad julgelt tulla need, kellel vahest koolis
sõpru napib või keda sootuks tõrjutakse.
Ka need, kes seadusesilmaga pahuksisse sattunud, on oodatud aru
saama, et elus on tegelikult palju suurem väärtus sõbralikel
suhetel ja heal sõnal, kui näiteks poest näpatud
nätsupakil või rusikate abil saadud "õigusel".
Majas käib regulaarselt psühholoog, kes laste ja
noortega suheldes aitab neil välja selgitada nende probleeme
ning nõustada abivajajaid. Lapsed saavad pallitreeningutel
ning basseinis ujumas käia. Kord nädalas näitame
lastele mõeldud videofilme. Kaks korda nädalas on
võimalik juhendaja käe all meisterdada kõikmõeldavaid
huvitavaid asju ja omandada eluks vajaminevaid oskusi. Laste
meisterdamistundide juhendajatena oleme tööle rakendanud
töötuid noori. Ühine tegutsemine on mõjunud
mõlemale poolele väga hästi. Lapsed õpivad
suhtlema endast vanemate inimestega, saavad end tunnetada võrdsete
partneritena, kogevad, et neist hoolitakse. Isata poisid tahavad
eriti viibida noormeeste seltsis, nendega mürada, juttu
puhuda, teha nendega koos mõnda lihtsamat töödki.
Noored saavad lapsi juhendades uue positsiooni - nad saavad kedagi
juhendada, olla vajalikud, tajuda enda rolli olulisust. Paraneb
nii laste kui noorte enesehinnang, kujunevad täiesti uued
väärtushinnangud. Erinevas vanuses laste ja noorte
ühiselu annab kõigile head võimalused omandada
oskusi iseseisvaks eluks ja suhtlemiskogemusi. Päevakeskusest
on kujunemas tore laste ja noorte päris oma koht. See on
paik, kus võimaluse piires arvestatakse kõigi soove,
kus kõik on võrdsed nii õigustes kui kohustustes.
Koht, kuhu tulevad kõik vabatahtlikult.
Suvel korraldasime laagreid nii kriisiperede lastele kui ka
seadusega pahuksisse sattunud alaealistele. Laagrite ettevalmistamise
ja läbiviimise juures rakendasime vabatahtlikena tööle
18-25 aastasi töötuid noori. Suvelaagrid on olnud tähtsal
kohal lastega töötamisel, kuna just suvi on periood,
mil lapsed kipuvad rohkem tänavale, rohkem hulkuma. Laagrid
on aidanud lapsi ja noori sisukasse tegevusse kaasa haarata.
Oleme püüdnud igas laagris lastele anda ka silmaringi
laiendavaid praktilisi teadmisi (nt õpetanud ravimtaimi
tundma).
Üheks meie üldisemaks eesmärgiks on ergutada
laste ja noorte enesealgatust. Heaks näiteks on 24. septembril
1999. a laste korraldatud piduõhtu, kus nad esinesid täiesti
iseseisvalt ettevalmistatud etteastetega. Selline tegevus on
tähtis lapse ja noore enesehinnangu kujunemise puhul.
Uuel õppeaastal alustame abivajavate laste tugigruppide
tööga. Et igapäevaelus paremini toime tulla, kujundame
laste väärtushinnanguid rollimängude tundides.
Püüame panna lapsi mõtlema iseenda probleemide
põhjuste üle, otsima lahendusi, õpetada neid
nägema ka teisi enda ümber.
Oleme alustanud laste- ja noortekohviku ehitamist. Kohviku
idee on tulnud noortelt endilt, kuna Kuressaares puudub alkoholi-
ja tubakavaba kooskäimise koht koolinoorte jaoks. Ehitamise
ajal saavad noored oma vaba aega sisustada tegevusega, mil nad
kogenud meistri käe all omandavad elementaarseid ehitamisoskusi.
Kuid meie meelest on kõige suurem tähtsus sellel,
et noored saavad ise midagi luua. On peetud mitmeid mõttetalguid
tulevase kohviku sisu ja vormi üle. Ka teenindava personalina
on kavas rakendada töötuid noori, kellele seal töötamine
oleks ühtlasi ka praktiliste kogemuste omandamine.
Teine suurem eesseisev projekt on laste ajutise öömaja
ehitamine, kuhu tuleks neli kuni kaheksa kohta lastele, kes kodustega
konflikti sattudes ei peaks öid mööda saatma trepikodades,
keldrites, soojussõlmedes või punkrites. Kuressaare
väikelastekodu juures avatud turvakodu seda funktsiooni
kahjuks ei täida, kuna kohad on täidetud lastekodulastega
ning turvakodusse varju pääsemiseks tuleks lapsel läbida
bürokraatia kadalipp. Seni on inimesed meile küll teatanud,
kui on nähtud lapsi selleks mitte ette nähtud kohtades
ööbimas, kuid kahjuks on selliste lastega kontakti
saavutamine väga keeruline ning seega puudub võimalus
neid aidata.. Laste ööbimiskoha sisseseadmine võimaldaks
koostöös lastekaitsetöötajate ning omavalitsuste
sotsiaaltöötajatega välja selgitada kõige
kriitilisemates tingimustes elavaid lapsi ja nende perekondi
ning midagi ette võtta nende olukorra muutmiseks.
Kokkuvõttes on projekti "Tänavalt tuppa"
eesmärgiks preventiivse tööga vältida laste
sattumist kuritegelikule teele, tänavale, rahuldada nende
sotsiaalseid vajadusi, muuta nende elu sisukamaks. Arvame, et
kui lastele ja noortele pöörata tähelepanu, teha
midagi koos, võimaldada neil omi ideid ellu viia, siis
kasvab nende eneseusk ning nad suudavad leida oma koha aina vähem
ja vähem laste- ja noortesõbralikus ühiskonnas.
6.4 Paide Linnavalitsus
projekt "Tänavalaste varjupaiga loomine Paide linnas"
ARNE UUSJÄRV
Projekti pealkirja lugedes tekib esimese reaktsioonina soov
sellele vastu vaielda. Milleks rajada vaiksesse ja turvalisse
linnakesse tänavalaste varjupaika? Paides ei ole tõesti
tüüpilisi tänavalapsi, kuid omad tänavatel
viibivate laste probleemid on ka Paides. Paide linnavalitsuse
sotsiaalosakonna töötajad ja teised lastega tegelejad
on neid probleeme kogu aeg teadnud, kuid kuna puudub nii raha
kui ka tööjõud, siis ei ole nende probleemidega
järjekindlalt tegeletud.
Põhiprobleemid Paide linnas:
- ei ole ülevaadet tänavalastest, nende arvust, vanusest,
kodusest olukorrast jne;
- ei ole ülevaadet lastest, kes võivad sattuda
tänavale;
- puudub koht, kus saaks ööbida laps, kellel kodus
ööbimine ei ole mingil põhjusel võimalik;
- puudub koht, kus õpilane saaks teha koduseid kooliülesandeid,
kui see tal kodus mingil põhjusel võimalik ei ole;
- puudub koht, kuhu politsei saaks öösel kinnipeetud
hulkuvaid lapsi viia;
- ei ole inimest, kellele tänavalaps soovi korral oma
probleemidest rääkida võiks;
- ei ole inimest, kes tänavale sattunud lapse eest hoolitseks;
- ei ole inimest, kes külastaks hooldepuudega peresid
ja vestleks vanematega.
Nendest probleemidest teavitasid sotsiaalosakonna töötajad
linnavalitsuse töötajat, kes koostab rahataotlusprojeke.
Linnavalitsuse nõunik viis end olukorraga kurssi ning
esitas rahastamistaotluse Avatud Eesti Fondile.
Esitatud projekti eesmärgid olid:
1) saada ülevaade Paide tänavalastest ning nende tänavale
sattumise põhjustest;
2) rajada varjupaik, kus laps saaks vajaduse korral ajutiselt
ööbida, pesta riideid ja ise ennast, süüa
ning õppida. Erandjuhtudel (isa vägivallatsemine,
õnnetusjuhtumid, korterist väljatõstmine jne)
võib laps varjupaigas olla koos emaga;
3) leida inimene, kes ööpäev läbi oleks valmis
vajaduse korral varjupaika minema ja seal lapsega tegelema;
4) selgitada välja Paide hooldepuudega pered ja teha nendega
ennetavat tööd;
5) alustada lastega mittetoimetulevate vanemate nõustamist.
Avatud Eesti Fond toetas projekti 115 000 krooniga ning Paide
linnavalitsus alustas projekti teostamist.
Projekt viidi ellu järgmise ajakava alusel:
1. 1998. a oktoober
a) meeskonna moodustamine ja töölõikude jaotamine;
b) olemasolevate tänavalaste väljaselgitamine koostöös
noorsoopolitseiga ning edasise koostöö kokkulepped
politseiga;
2. 1998. a november:
a) Paide 2. lastepäevakodu hoone kahe ruumi (a' 11,2 m2)
hooldusremont ja kohandamine varjupaiga vajaduste järgi;
b) vajaliku inventari soetamine varjupaika;
c) sobiva töötaja leidmine ja töölepingu
sõlmimine;
3. 1998. a detsember kuni 1999. a oktoobrini:
a) tänavalaste hooldamine varjupaigas;
4. 1998. a detsember:
a) hooldepuudega perede väljaselgitamine;
5. 1998. a jaanuar kuni 1999. a oktoober:
a) probleemsete kodude külastamine;
b) lastevanemate nõustamine;
c) varjupaiga edasiseks funktsioneerimiseks ja arenguks vajalike
vahendite otsimine;
Üldiselt suutis projektijuht ülaltoodud ajakavast
kinni pidada. Hilineti ainult ruumide remontimisega, mis oli
tingitud Järvamaa lasteabikeskuse projekteerimisest samasse
hoonesse.
Käesolevaks ajaks on projekt ellu viidud ning saavutatud
järgmised tulemused:
1. Projekti käigus saadi esialgne ülevaade Paide
tänavalastest ning nende tänavale sattumise põhjustest.
Selleks koguti informatsiooni Järva politseiprefektuuri
noorsoopolitseilt ja Paide linnavalitsuse sotsiaalosakonnalt.
Saadud informatsiooni täpsustamiseks ja täiendamiseks
paluti Järva politseiprefektuuri patrullidel 1999. a jaanuarist
kuni märtsini pöörata tähelepanu öisel
ajal Paide linna tänavatel ringiliikuvatele alaealistele.
Patrullide raportite põhjal esitas Järva politseiprefektuur
aruande projektijuhile. Aruandest selgub, et Paide linnas on
olemas selline seltskond lapsi, kes hulgub pidevalt tänavatel
ja vajaks aeg-ajalt varjupaiga teenuseid.
2. Varjupaiga jaoks on remonditud ja sisustatud ajutised ruumid.
Ajutised sellepärast, et hoonesse, kuhu on rajatud tänavalaste
varjupaik, hakati 1998. a lõpul projekteeri ma Järvamaa
lasteabikeskust, mis kavatsetakse avada 30. septembril 1999.
a. Järvamaa lasteabikeskusesse on ette nähtud samalaadne
varjupaik, mis peaks valmis saama 2000. a. Seega hakkab käesoleva
projekti lõppemisel varjupaiga funktsioone täitma
riigiasutus, mille ülesanne see ongi. Käesolev projekt
on nimetatud probleeme laiemalt teadvustanud ning palju kaasa
aidanud varjupaiga projekteerimisele ja loomisele Järvamaa
lasteabikeskusesse. Kuna Avatud Eesti Fond rahastab käesolevat
projekti ka järgmisel aastal, siis saab varjupaiga funktsioone
uuele asutusele üle anda vahepeal tööd katkestamata.
3. Leiti selline inimene, kes tegeleb tänavalastega ööpäev
läbi. Siiamaani on varjupaiga külastajateks olnud peamiselt
8-12aastased lapsed, keda on varjupaika toimetanud politsei,
kuid on ka selliseid, kes on ise varjupaika pöördunud.
Üsna palju on varjupaigas käinud selliseid lapsi, kelle
elukoht on väljaspool Paidet. Peale ööpäevase
valmis oleku tegeleb varjupaiga töötaja lastega ka
päeval päevakeskuse ruumides. Samuti külastab
ta regulaarselt hooldepuudega laste peresid ning vestleb laste
ja nende vanematega.
4. Alustatud on lastega mittetoimetulevate vanemate nõustamist
nii kodudes kui ka päevakeskuses.
5. Projekti raames on saanud täiendusõpet projektijuht,
varjupaiga töötaja, päevakeskuse töötajad
ja sotsiaaltöötajad.
Seega võib projekti esimest etappi lugeda igati kordaläinuks.
6.5 Rakvere Pedagoogikakool
ja Rakvere Linnavalitsus projekt "Võimalus paremaks
tulevikuks"
KAIE KRANICH JA MAIRI ETVERK
1. jaanuariks 1998. a oli Lääne-Viru noorsoopolitsei
andmepangas registreeritud 86 Rakvere linnas elavat alaealist.
Nende hulgas oli kõige enam 15-l6 aastaseid noorukeid
ja alla 12 aastaseid lapsi. Politseisse sattumise peamisteks
põhjusteks olid vanemate hooletus ning alkohoolses joobes
toimepandud õigusrikkumised. Nimetatud lastel puudusid
eluks vajalikud sotsiaalsed, psühholoogilised ja käitumisoskused.
Linna lastekaitsetöötaja sõnul olid lapsed järelevalveta,
hulkusid sihitult ega täitnud koolikohustust.
Rakvere linnas puudub tugi- või päevakeskus, mis
pakuks lastele sihipärast ja eesmärgistatud tegevust
väljaspool kooli. Töötavad lasteringid on üldiselt
tasulised ega suuda kahjuks kaasa haarata kõiki linna
lapsi.
Probleemi leevendamiseks viidi 1998. a oktoobris Rakvere Kolmainu
kiriku noortemajas ellu projekt "Võimalus paremaks
tulevikuks." Projekti sihtrühma moodustasid 20-25 Rakvere
linnas elavat 5-14 aastast last. Need olid Lääne-Viru
noorsoopolitseis registreeritud alaealised õigusrikkujad,
lapsed, kel on olnud kokkupuuteid linnavalitsuse lastekaitsetöötajaga,
vanemate hoolitsuseta lapsed, puudustkannatavate perede lapsed.
Projekti eesmärkideks oli õpetada sihtrühma
kuuluvaid lapsi ja nende vanemaid rühmatöö, vestluste
ja toimetulekuõpetuse kaudu elus toime tulema, samuti
vähendada alaealiste õigusrikkumiste arvu ja parandada
koolikohustuse täitmist.
Kolmel päeval nädalas käisid lapsed kiriku
noortemajas, kus sisustati nende vaba aega. Lapsed said korra
päevas sooja sööki, mille valmistamisel nad ise
osalesid. Õpiti koolitükke, mängiti arvutimänge,
joonistati, meisterdati, vaadati õpetlikke videofilme
jne. Iga nädala alguses tehti koos vabatahtlikega valmis
seinaleht, mis kajastas ühiskonnas parasjagu aktuaalset
teemat. Seinalehtede koostamine oli laste hulgas väga populaarne
ja neid tehti innuga. Peale laste sünnipäevade tähistati
ka jõule, vastlapäeva, vabariigi aastapäeva
jne. Lapsed on käinud õppeekskursioonidel Rakvere
linna ettevõtetes ja asutustes, tutvunud klaasikunsti
saladustega, osalenud mitmes laagris ja teinud heakorratöid.
Tegevust leiti ka väljaspool noortemaja: sporditi, käidi
Lahemaal matkamas, külastati sõpru Karitsa mõisas,
osaleti linnas korraldatud lasteüritustel jne.
Rahvusvahelise lastekaitsepäeva puhul, 1. juunil 1999.
a korraldati projekti raames Rakvere suurimas ostukeskuses heategevuslik
üritus "Rõõmu igale lapsele," kus
osales üle kahesaja linnalapse. Ürituse eesmärgid
olid teadvustada tänavalaste probleemi ühiskonnas ja
teavitada Rakvere elanikke tänavalaste projekti toimimisest
linnas. Samas oli välja pandud ka tänavalaste meisterdatud
seinalehtede näitus. Üritust kajastasid televisioon
ja kohalik ajaleht.
Projektitöö määravam osa oli laste ja
vanemate psühholoogiline nõustamine ja rühmatöö.
Projekti kestel muutusid lapsed avatumaks, märgatavalt
paranesid nende suhtlemisoskused. Rühmatöös käsitleti
selliseid elulisi teemasid nagu sõprus, usaldus, vägivald,
sõltuvusained, seksuaalelu jne. Laste ja vabatahtlike
aitajate vahel kujunesid usalduslikud suhted. Tihenesid kontaktid
ka laste vanematega.
Positiivset tagasisidet on saadud linna koolidelt, noorsoopolitseilt
ja ka omavalitsuse haridusametnikelt. Lääne-Viru noorsoopolitsei
andmetel on oluliselt vähenenud projektis osalevate laste
õigusrikkumiste arv.
Projekti raames korraldati tugiisikute koolitus, millest võtsid
osa kümme vabatahtlikku, kes olid eelneva vestluse põhjal
välja valitud, kuna olid suure motivatsiooniga, eneseteadlikud
ja soovisid lastega tegeleda. Tugiisikud on lastele vanemaks
sõbraks, nad hoiavad kontakti perega ning teevad ühtlasi
koostööd kohalike ametnikega. Enamik neist osales aktiivselt
projekti tegevuses. Praegu osaleb üks koolitatud tugiisik
teises analoogses projektis.
Algsest ideest tegelda vaid 20-25 lapsega kasvas suve hakuks
välja päevakeskuse mõõtu asutus, kuna
sihtrühma lapsed kutsusid kaasa ka oma sõpru. Projekti
tegevusega on olnud seotud üle kuuekümne viie Rakvere
linna lapse, kes vastasid sihtrühma kriteeriumitele. Lapsed
on väga rõõmsad, et neil on koht, kuhu tulla
ja kus neid alati oodatakse.
Projekti juhina pean väga vajalikuks ja oluliseks projektijuhtide
koolitust, mille käigus jälgisime teiste Eesti linnades
elluviidud projektide tööd, saime vahetada kogemusi,
uusi ideid ja teadmisi, kuidas tööd veelgi efektiivsemalt
teha. Kontakte tuleb luua, et arendada välja üle-eestiline
võrgustik.
6.6 Ontika Koolituskeskus
projekt "Ida-Virumaa Laste ja Noorte Infokeskus töös
projektiga "Tänavalapsed"
REET KALDUR
IVLNI asutati 1997. a. et anda teavet kõigile Ida-Virumaa
lastele olenemata nende vanusest, rahvusest, maailmavaatelistest
tõekspidamistest ning sotsiaalsest seisundist.
Korraldati Eesti esimesed narkomaanide ja seaduskuulmatute
laste laagrid koostöös noorsoopolitsei ja noortekabinetiga.
Viidi kokku maakonna eri paigust pärit lapsi, et tundma
õppida teisi saatusekaaslasi, kelle pere majanduslik olukord
oli alla keskmise, et julgustada üksteist lahendusi leidma.
Tõuke andis üha suurenev kuritegevus ja tänaval
tegevusetult lonkivate laste arvu kasv. Noorte sattumine tänavale
ja sealt kuritegelikule teele on tingitud soovist leida oma energiale
rakendust (huvialaklubide nappus ja ühiskonna arengust mahajäämine)
või lihtsalt ära elada, kuna kodune olukord ei võimalda
oma vanemate juures elada.
Ida-Virumaal on vastuolulised suhted eestlaste ja mitte-eestlaste
vahel, mis sundis leidma võimalusi kogukondade vaheliste
konfliktide ärahoidmiseks (ligi 200 000 elanikkonnaga piirkonnas
elab vaid 18,7% eestlasi. Mittekodanikke on üle 90 000,
arvuline ülekaal on võõrutanud ka nende pered
Eesti riigist, samas on nad kaotanud oma juured ja identiteedi).
Avatud Eesti Fond kuulutas 1998. a välja konkursi tänaval
viibivate laste olukorra parandamiseks, avanes ometi võimalus
selle töö laiendamiseks ja probleemi põhjalikumaks
analüüsimiseks. Kiiresti jõuti uutele teelahkmetele:
tekkis vajadus kaasata tõrjutuid ja ka mitteformaalseid
rühmitisi töösse õpilasaktiiviga ning leida
võimalusi eakaaslaste väljaõpetamiseks nn
tugiõpilaste abil. Viidi ellu esimesed lastega tegelevate
organisatsioonide koostööprojektid ning käesoleva
projekti juht kutsuti osalema Ida-Virumaa kriminaalpreventsiooni
komisjoni töös. Avanes võimalus operatiivsemalt
reageerida ühis-konnaprotsessidele, mis mõjutavad
ja ohustavad laste normaalset elu, st muuta ühiskondlikku
arvamust lapsi puudutavates küsimustes.
Erinevalt paljudest tänavalaste projektidest on meie
tegevus suunatud ühele Eesti suuremale maakonnale ning selle
valdade ja linnade laste ühistegevusele ning eriti tugiõpilaste
koolitusele.
Juba projekti eos tekkis Ida-Virumaal uus ohtlik situatsioon
- üksteise järel läksid pankrotti riiklikud suuettevõtted,
jättes igal nädalal töötuks umbes kolmsada
inimest. See protsess kestab seniajani ning töötus
on kasvanud juba 17%-ni. Paljud lapsevanemad ei olnud õppinud
tegema muid töid, kuna pidasid riiklikke ettevõtteid
kõige kindlamateks. Enamikul neist puudub elementaarne
eesti keele oskus, ollakse harjunud, et nende laste eest hoolitseb
keegi teine.
Tegemist on olukorraga, kus iga hetk võivad lahvatada
protestid. Selle ärahoidmiseks on moodustatud tööturupakti
komisjon, kuhu on kaasatud maakonna eri institutsioonid, mille
ülesandeks on kaasa aidata tekkinud probleemide lahendamisele.
Oma ülesanne on ka meie projektil - arendada välja
tugiõpilaste võrk maakonna eri paikades, tagada
lapsi ja noori puudutava info levimist abivajajateni, vahetada
teavet maakonna kriminaalpreventsiooni nõukogu ja lastega
tegutsevate institutsioonide vahel. Projekti raames tegi IVLNI
koostööd Ida-Virumaa riikliku regionaalprogrammiga,
Eesti Vabariigi Haridusministeeriumi kriminaalpreventsiooni programmiga,
Eesti Lastekaitse Liiduga, aga ka väga paljude teiste maakonna
lastega tegelevate asutuste ja organisatsioonidega. Välja
on antud on broshüür "Kui sa vajad abi",
mis annab ülevaate kahesajast maakonnas tegutsevast asutusest,
kuhu lapsel on võimalik pöörduda oma probleemidega
ning seda on levitatud kohaliku lehe kaudu nii eesti kui vene
keeles.
Koos noorsoopolitseiga oleme korraldanud kaks laagrit narkomaaniaga
juba tutvust teinud noortele, kus nii osalejad kui ka korraldajad
on asetatud väljapoole tavapärast keskkonda, et ühise
tegevuse kaudu väärtustada ühiskonnaelu positiivsemaid
külgi. Koos maakonna õpilasomavalitsuste liiduga
korraldati Narva kooliõpilastele narkopäev, millest
said osa võtta ka seaduskuulmatud õpilased, kellest
nii mõnigi on nüüd haaratud tugiõpilaste
ridadesse. Seitsmes koolis on alustatud tugiõpilaste koolitamist,
väljaõpetamise järel peaksid nad alustama tööd
oma koolis, kaasates veel teisigi aktiivseid õpilasi oma
eakaaslaste toetamiseks ja aitamiseks. Kavas on alustada ka uue
rühma väljaõpetamist.
Tänu Eesti Lastekaitse Liidule ja Eesti Televisioonile
osaleti teismeliste probleemsaates "Rusikas", misjärel
saadi aimu maakonna laste probleemidest. Siiamaani antakse infot
ja suunatakse lapsed oma muredega spetsialistide juurde. Riskiperede
lapsed veetsid jõuluaja jõulumaal, käisid
ekskursioonil Lõuna-Eestis, kus selgus, et paljud lapsed
polnud kordagi elus käinud väljaspool maakonda (v.a
Tallinn), võtsid osa Palamuse noorsoopäevadest, kus
tutvustati kristlike noorte tegevusi Eestis. Igal võimalikul
juhul võeti üles noorte vaba aja sisustamise teema,
ärgitades noori üritusi korraldama ja ka vastutama
oma tegude eest. Osaleti maanoorte mõttetalgutel, noorsooühenduste
suvemängudel, rühma olid kaasatud nii mitteformaalsete
rühmitiste aktiviste kui ka riskiperede lapsi. Just tõrjutute
ja mitteorganiseerunud noorte kaasamisest ühistegevusse
on silma paistnud palju aktiivseid noori, kes sobiksid tugiõpilasteks,
sest olles autoriteediks kaasõpilaste hulgas, saab muuta
nii õpilaste kui ka õpetajate koolielu turvalisemaks.
Praegu suhtleme kahe rühmitisega, endast on märku andnud
ka nn satanistid, kelle mõjupiirkond ja tegevus on õnneks
veel "liivakasti tasemel."
Et aidata noortel tagasi pöörduda normaalsesse ellu,
oleme kaasanud maakonna õpilasomavalitsuste liidu tegemistesse
ka mõne mitteformaalse rühmitise juhi, kes oma rühmas
"jäljendab õpitut". Edukalt kaitsesid nad
koos maakonnast teistesse õppeasutustesse suundunud noortega
IVLNI au noorsooühenduste suvemängudel (ainus rühm
organiseerunud noorte hulgas, kellega ei satutud konflikti).
Selliste noorte areng ja ühistegevuse soov on silmaga näha,
kuid suhteid nendega on väga raske hoida, sest noored jälgivad
pidevalt enda ümber toimuvat ning reageerivad kohe.
Kogu projekti vältel on enamik üritusi peetud eesti
keeles, et anda mitte-eesti noortele võimalus praktiseerida
keelt ning vaid vajaduse korral tõlkida. See on neile
vastuvõetav, kuna nad on kogenud, et nendesse suhtutakse
positiivselt ega tehta vahet eesti ja vene noorel. Sellega on
kaasnenud soov tundma õppida meie kultuuri ja ühiskonda
ning leida sõpru ka eestlaste seast. Vene noored on hakanud
analüüsima rahvuskaaslaste käitumist, mis on andnud
meile hea võimaluse korraldada oma tööd noortelt
saadud info põhjal.
Vaadates tagasi kogu perioodi tegevusele, selgub, et lastega
tegelevate organisatsioonide koostöö on võtmas
kuju, üksteist on harjutud enda kõrval nägema
ning usaldama, vahetatakse teadmisi ja kogemusi ning viiakse
ellu ühiseid projekte. Maakonna pingelisest olukorrast hoolimata
on suudetud lapsi tänaval kontrolli all hoida. Eos on mitu
tänavalastele suunatud ühisprojekti. Meie projekt püüab
ennetada probleeme ning levitada infot noorte seas. Suurima saavutusena
on sõlmitud esimesed usalduslikud suhted mitteformaalsete
rühmitistega, kelle mõju tänaval on märkimisväärne
ning kelle kaasamine ühistegevusse on andnud positiivseid
tulemusi, nende endi maailmavaatest rääkimata.
6.7 Pärnu Shalomi
Abikeskus projekt "Millenniumi ohurisk"
ANNE AAS
Pärnu Shalomi abikeskus rajati 1994. a. Meie tegevused
on: kasutatud riiete ja esemete jagamine ning vastuvõtmine,
arstiabi andmine haigekassas kindlustamata isikutele, avatud
on kohvituba, vajaduse korral on võimalik tellida matuseautot.
Lastele suunatud projektidega alustasime 1996. a, et aidata lahendada
laste ja lastevanemate probleeme.
1996. a suvel toimus 7-l4aastastele lastele laager, et sisustada
nende vaba aega.
1997. a sai teoks projekt "I-stuudio", et luua alaealiste
õigusrikkujate mõjutamise süsteem.
1998. a viibis meie majas kaksteist 14 - 17 aastast noormeest:
alaealised õigusrikkujad.
Elutervete harjumuste ja positiivsete eeskujude puudumine
ning sotsiaalset ja majanduslikku laadi raskused peredes põhjustavad
nii kuritegevuse suurenemist kui ka stressi.
1999-2000. a on meie põhisihtrühmaks 6 - 11 aastased
käitumishälvetega lapsed, kel on suhtlemisprobleeme
kodu, kooli ja ühiskonnaga. Töötame järjepidevalt
kahekümne lapsega ja võtame appi selleks koolitatud
tugiisikud ning noorsoopolitseinikke.
Projekti eesmärkideks on pakkuda lastele turvalist ja
sisukat järelevalvet, aidata nõustada tervet peret.
Abikeskuses:
- töötavad huviringid;
- vaba aeg on sisustatud;
- toimuvad treeningutunnid;
- aidatakse õppimises järele;
- tehakse perekoolitust;
- peetakse terviseloenguid;
- antakse kristlikku kasvatust.
Aitame kaasa terve lapse ja perekonna kujunemisele, nii vaimses,
moraalses kui ka materiaalses mõttes. Toetame tervet perekonda
kui ühiskonna alust. Laps on meie rahva suurim varandus.
Pakume lastele ja kogu perele mõtestatud tegevusi eri
valdkondades. Julgustame madala enesehinnanguga peresid ja lapsi
oma võimeid avastama ning rakendama. Aitame kaasa usaldussuhete
kujunemisele.
6.8 Noorte loominguline
ühendus Varia Art projekt "Lapsed tänavalt"
OLEG VARES
Projekt "Lapsed tänavalt" nägi ette töö
ja abi osutamist riskilastele, nende integratsiooni tänapäeva
ühiskonda ja sotsiaalvõrgustiku loomist projekti
sihtrühma ümber.
Iga aastaga kasvab nende laste arv, kes veedavad suurema osa
ajast tänaval eakaaslaste ja vanemate inimeste seltsis.
Seetõttu kasvab alaealiste kurjategijate arv, narkomaania
levib aina nooremate hulgas ning üha rohkem lapsi ja noorukeid
ei täida koolikohustust.
Võib oletada, et sellise olukorra on põhjustanud
järgmised tegurid:
- perel on väike sissetulek;
- puuduvad vajalikud tingimused täisväärtuslikuks
arenguks;
- vägivald perekonnas;
- ei ole võimalust kasulikuks ja huvitavaks vaba aja
veetmiseks;
- infopuudus;
- riigiasutuste hoolimatus.
Alates 1996. a oktoobrist kuni 1997. a märtsini töötas
NLÜ Varia Art kahe 13-l6 aastaste venekeelsete noorukite
rühmaga, kes on arvel Mustamäe linnaosa noorsoopolitseis.
Selle ajavahemiku politseistatistika näitab, et noorukid
ei rikkunud seadust. Rühmade juhid korraldasid küsitluse,
mille tulemuste põhjal kavandati 1997. a projekt "Lapsed
tänavalt", mida kiitis Tallinna linnavalitsuse lastekaitse
ja sotsiaalküsimuste komisjon ja finantseeris Sotsiaal-
ja Tervishoiuamet.
Projekt alustas tööd 1998. a. juunis Tallinnas.
Neljas linnaosas (Mustamäe, Lasnamäe, Kopli, Haabersti)
moodustati 10-15 1iikmelised lastetoetusrühmad. Töö
toimus nii vene kui ka eesti 8-15aastaste lastega.
Ülesanded:
- Lastetoetusrühmade organiseerimine
- Individuaal- ja rühmatöö korraldamine
- Spordi- ja kultuuriürituste organiseerimine ja ellu
viimine
- Laste loomepotentsi ja intellektuaalsuse arendamine
- Laste ja noorukite seadusrikkumise ja narkomaania preventsioon
Töö toimub 10-15 liikmelistes rühmades, igal
rühmal on kaks või kolm juhendajat, kes töötavad
ühiskondlikus korras. Lastega kohtutakse kaks kuni kolm
korda nädalas ühes ja samas kohas ühel ja samal
ajal, et lapsed teaksid, et on koht, kus neid oodatakse ja kus
nad saavad nõu ja abi.
1998. a oktoobrist kuni detsembrini on NLÜ Varia Artil
plaanis lõpetada töö esimene osa kuue rühmaga.
1999. a. jaanuarist on plaanis luua uued rühmad ja jätkata
tööd endiste rühmadega.
Töölaad:
- Individuaal- ja rühmatöö
- Kultuurilis-meelelahutuslikud üritused
- Spordiüritused
Projekti käigus moodustati seitse rühma seitsmekümnest
inimesest neljas Tallinna linnaosas (Mustamäel, Põhja-Tallinnas,
Lasnamäel ja Haabersti linnaosas). 78% rühmaliikmetest
on poisid ja 22% tüdrukud. Rühmad moodustati noorsoopolitsei,
sotsiaalabi osakondade ja koolide kaasabil. Kõige levinumad
probleemid on koolikohustuse mittetäitmine, hulkurlus, kuritegevus,
peresuhted. 85% projektis osalenud lastest ei ole sooritanud
uusi kuritegusid (20% olid olnud kinni peetud ühe korra
huligaansuse eest, noorsoopolitseiga koos proovisime leida olukorrast
väljapääsu), 70% lastest osales projekti töös
pidevalt, 30% aeg-ajalt, üks protsent langes projektist
välja (vabanenud kohtadele võeti uued kliendid).
35% lastest töötasid suvel (ajalehemüük,
haljastustööd ja kalendrimüük).
1999. a. märtsist hakkasime looma koostöövõrgustikku.
See protsess ei ole veel lõppenud, aga juba praegu teeme
koostööd kooli õpetajatega, lastekaitsetöötajatega,
noorsoopolitsei inspektoritega ning tugevdame koostööd
laste vanematega. Projekti toetasid Tallinna linnavolikogu lastekaitse-
ja sotsiaalkomisjonid ning Sotsiaal- ja Tervishoiuamet. Saadi
ka rahalist toetust. Kohalikud omavalitsused hakkasid pöörama
senisest rohkem tähelepanu sellele probleemile: linnas avatakse
noortekeskuseid ja lastepäevakeskuseid.
Rühmatöö käigus käsitleti selliseid
teemasid nagu "Mina ja minu sugulased", "Minu
perekond", "Minu kodu", "Minu sõbrad",
"Minu kool", räägiti ka narkootikumidest,
laste õigustest ja kohustustest, alkohoolikutest, tunnetest.
Koostati ankeet, mille kõik lapsed täitsid.
Projekti kestel korraldati spordivõistlusi ja kultuuriüritusi:
laserrelvadega sõjamänge, rulluisutamisvõistlusi,
jalgpallivõistlusi, orienteerumisvõistlusi, seiklusmänge,
keeglivõistlusi, külastati muuseumeid, käidi
ekskursioonidel mööda Eestimaad, külastati Coca-Cola
Eesti tehast, korraldati jõuluüritusi. Kirjutati
alla koostöölepingule lastetugikeskusega Tootsi Tuba,
plaanis on arendada koostööd Paldiski noortekeskusega.
Projekti eluviimist toetasid Avatud Eesti Fondi tänavalaste
programmi raames ette nähtud koolitused ja visiidid, mis
võimaldasid tutvuda teiste mittetulundusühingute
tööga, vahetada töökogemusi ja saada uusi
teadmisi.
6.9 Mittetulundusühing
Öökull projekt "Öökull"
LY BRIKKEL
Tartu kriminaalpreventiivse tänavalaste projekti senise
töö tulemusena on loodud kontaktid saja lapse ja noorukiga,
kes on pärit raskesti toimetulevatest peredest. Nende alaealiste
kasvukeskkond on probleemne: vanematel on madal haridus, puudub
elukutse ja kindel töökoht, sageli tarvitatakse sõltuvusaineid
ja rakendatakse vägivalda. Taolistest peredest pärit
lapsed eelistavad õhtuti koguneda kampadesse, veeta oma
aega huligaanitsedes, varastades, kerjates ja sõltuvusaineid
tarvitades.
Sihtrühm:
- Tartu tänavatel hulkuvad alaealised;
- sõltuvusaineid tarvitavad alaealised;
- alaealised õigushälvikud.
Eesmärk:
Saada ülevaadet tänaval kulgevast elust ja alaealiste
tegemistest. Et suunata ja mõjutada neid protsesse tuleks
pakkuda noortele tänavaelu asemel teisi vaba aja veetmise
võimalusi.
Põhitegevused:
1) reidid Tartu linna tänavatel reedeti 21-01;
2) kohviku-, filmi- ja harrastusõhtud Tartu kristlikus
kodus teisipäeviti ja reedeti 17-21;
3) koolivaheaja spordi- ja puhkelaagrid.
Peale põhitegevuse on tähistatud sünnipäevi,
käidud teatris, Tähtvere lõbustuspargis korraldati
lastekaitsepäeva üritus, Tartu naisseltsis ja Paliveres
tüdrukute laager. Alates juunikuust on tegutsenud poiste
enesekaitsetreeningud. Tartu Adventkirik toitlustas suvel lapsi
kaks korda nädalas.
Oleme süvendanud koostööd omavalitsuse ja kolmanda
sektori organisatsioonidega, et taastada probleemsete alaealiste
toimetulek.
Projektitöö tulemusena on saavutatud usalduslik vahekord
nii probleemsete laste kui nende vanematega. Tänavatööst
on välja kasvanud vähempriviligeeritud noorte keskus
Öökull. Projektis osalenud laste ja noorte silmaring
on avardunud ning on tekkinud motivatsioon teadmisi omandada.
Paljud noored väärtustavad sportlikku eluviisi. Efektiivsemaks
on muutunud Öökulli ja avaliku sektori koostöö.
|