|
J. Krishnamurti - NÜÜDISAJA KULTUURIPROBLEEMID
PEATÜKK
XI
Arvan, et on väärt kui saaksime tunda, mis on usaldus
ning kuidas see end ilmutab.
Usaldus tekib initsiatiivi kaudu, kuid initsiatiivkultuuri mudeli
sisemus kutsub esile vaid usaldust enda vastu, mis on põhiliselt
erinev usaldusest selle vastu, mis on väljaspool ennast.
Kas tunnete, mis tähendab omada usku oma võimetesse?
Kui teete midagi oma kätega; istutate taimi ja näete
neid kasvamas, teie luulet või maale avaldatakse ja ostetakse,
või teid hinnatakse teie argitöös, see annab
teile usu oma võimetesse, usu, et suudate midagi teha.
Kuid vaadake, usaldus, nagu me seda tunneme, on alati vangla
sisemuses. Selle vangla on loonud hindud, materialistid, kristlased
vms. meie ümber. Initsiatiiv vangla sisemuses toob teatud
liiki usaldust, sest tunnete, et võite midagi teha. Kuid
see on võimete usaldamine, mis tuleb edu saavutamisega
ühiskonna struktuuri sisemuses või reformi juures;
anda rohkem valgust, dekoreerida vangla sisemust. See on tegelikult
ainult enda usaldamine; teate, et suudate midagi teha ning seda
tehes tunnete enda tähtsust. Kuid kui uurite arusaamise
kaudu, murrate end sotsiaalsest ülesehitusest lahti , mille
osa te olete, siis ilmneb täitsa erinev liik usaldust, mis
on vaba enda ületähtsustamisest. Kui saame aru erinevusest
nende kahe vahel - esiteks usaldada ennast ja teiseks usaldada
tõelust, mis asub väljaspool ennast, siis arvan,
sel on suur tähtsus meie elus.
Kui usaldus on tekkinud tegutsedes sotsiaalse ülesehituse
sisemuses, kas ei kaasne siis sellega teatud liiki kõrkust?
Teovõimelise inimese eneseusaldus on tõe varjamiseks
ilustatud kõrkusega, oma tähtsuse tunnustamisega:
"See olen mina, kes teeb seda." Seega on kõrkust
sotsiaalsete reformide teostamisel vangla sisemuses, tunnetuses,
et minu ideaal on tähtis, et minu rühmal on olnud edu.
"Mina" ja "minu" - käib alati kaasas
julgusega, mis end väljendab ühiskonna vangla sisemuses.
Kas te ei ole kunagi tähele pannud, kui kõrgid on
idealistid? Poliitilised juhid, kes saavutavad suuri tulemusi
reformide alal? Ülespuhutud nende enda saavutustega. Lugege
pisut poliitkõnesid, jälgige neid inimesi, kes nimetavad
endid reformaatoriteks ning te näete, et reformide protsessis
eneses nad arendavad oma egot. Nende reformid, ehkki laiaulatuslikud,
teostuvad ikka vaid vangla sisemuses, seetõttu on nad
hukatuslikud ning lõpptulemusena toovad nad ikka inimestele
häda ja lahkhelisid.
Kollektiivse tahte vormist, mida nimetame tsivilisatsiooniks
- kui saate selle pahelisusest aru ja suudate trügida sellest
eemale; murda end teie endi erilise ühiskonna vangla müüridest
välja; siis leiate, et teis ilmub usaldus, mis ei ole rüvetatud
üleolekutundest. See on süütuse usaldus, usaldus
tunnetatud tõe vastu. See sarnaneb lapse usaldusega, nii
tervenisti süütu, et proovib kõike. See süütu
usaldus kutsub esile uue tsivilisatsiooni; kuid see süütu
usaldus ei saa väljenduda seni kuni jääte ühiskonna
sisemuse standardisse.
Te näete, see on kogu maailma probleem. Inimene otsib uut
vastust, uut lähenemist elule, sest vanad elamisviisid on
hääbumas, olgu Euroopas, Venemaal või siin.
Elu on pidev väljakutse ning katse ainult paremat majanduslikku
korda luua ei ole terviklik vastus sellele väljakutsele,
mis on alati uus. Ning kui kultuurid ja tsivilisatsioonid on
võimetud sellele uuele väljakutsele terviklikult
vastama, siis nad hävivad.
Te näete, enamus meist kardavad. Teie vanemad kardavad,
teie kasvatajad kardavad, teie riigid ja religioonid kardavad,
et äkitselt teist saab iseseisev terviklik inimene. Kõik
ihkavad teie jäämist ohutult keskkonna ja kultuuri
köidikuisse. Ent ainult iseseisvalt mõtlejad mõistavad
ühiskonna mustrit ning murravad end sellest läbi, olemata
seotud. Ainult säärased inimesed suudavad uut tsivilisatsiooni
luua ning mitte kes üksnes kohanduvad või hülgavad
üht mustrit, kuna nad on kujundatud mõne teise poolt.
Tõde ei otsita vangla müüride vahelt, vaid ennemini
vangla nägemises vanglana.
Küsija: Kas loengu pidamine on teie eriharrastus?
Kas kõnelemine ei väsita teid? Miks toimite nõnda?
Krishnamurti: Te teate ju, et kui olete millegi poolest
rikas, ei väsi te sellest kunagi - mõtlen siinkohal
armastust, mis on vaba kasu otsimisest. Kui te midagi armastate,
siis ei ole selles oma soovide teostamist ja seetõttu
pole ka pettumust, selles ei ole lõppu. Miks ma pean kõnesid?
Samuti võiksite küsida, miks roos õitseb,
miks jasmiin lõhnab või miks lind laulab.
Teate, olen püüdnud olla rääkimata: leida
mis juhtub, kui ma ei räägi. Seegi on õige.
Kui räägite sellepärast, et saada raha või
muud tasu või enese tähtsuse tunnet, siis on see
tüütu. Siis teie rääkimine lõhub,
sest ei ole otstarvet, sest see on siis vaid isiklike soovide
teostamine. Kuid kui teil on armastav süda ning see pole
täidetud mõistuse huvialade poolt, siis on see nagu
purskkaev, nagu allikas, mis annab lakkamatult värsket vett.
Küsija: Kuidas saab vaim vabaneda takistustest?
Krishnamurti: Kas ei pea vaim ennem oma takistusi nägema,
et neis vabaneda? Peate õppima nägema oma mõistuse
piiratust. Ma ei ütle kunagi: "Siin on minu takistuse
tõke, ning ma soovin sellest aru saada, sellepärast
ma püüan sellest teadlikuks saada, tunda kuidas see
tekib. Kui teada oma haiguse diagnoosi, on võimalik seda
ravida. Kuid et diagnoosi teada saada, et tunda oma mõistuse
piiratust, ahelaid, või takistusi ja neist aru saada,
ei tule neid manada, ei tule ütelda, et see on halb või
hea. Peate neid uurima ilma omapoolsete täiendavate seisukohtadeta,
eelarvamusteta - ning see on erakordselt raske, sest oleme kasvatatud
arvustama, hukka mõistma.
Et last mõista, ei tohi olla hukkamõistmist. Teda
hukka mõista ei ole mõtet. Teil tuleb teda tähele
panna, kuidas ta mängib, nutab, sööb; teil tuleb
teda uurida igast küljest, kuid te ei saa seda teha öeldes,
et ta on inetu, rumal, et ta on seda ja teist. Kui valvate samal
kombel oma mõistuse takistusi, mitte ainult pinnapealseid
takistusi, vaid ka süvatakistusi alateadvuses - valvate
neid ilma hukka mõistmata - siis vaim ületab neid,
ning nende ületamine ongi suundumine tõe suunas.
Küsija: Te olete öelnud, et kui keegi tunnetab
endas midagi kui väärnähet, siis see väärnähe
kaob. Ma näen iga päev, et suitsetamine on väärnähe,
kuid see ei kao.
Krishnamurti: Kas olete kunagi vaadelnud täiskasvanud
inimesi suitsetamas; oma vanemaid, naabreid või kedagi
muud? Kas see ei ole saanud neile harjumuseks? Nad suitsetavad
päevast-päeva, aastast-aastasse ning nad on saanud
oma harjumuste orjaks.
Pange tähele, kuidas teie mõistus igatseb harjumuse
läbi magama heita ning siis end mitte häirida lasta.
Enamuse inimeste mõistused funktsioneerivad harjumuste
urus, ning vanemaks saades läheb see hullemaks. Arvatavasti
olete omale juba kogunud tosinaid harjumusi.
Niisiis, väga tähtis on aru saada tervest probleemist,
miks viibib mõistus kogu aja harjumuses, püherdab
urus, miks ta liigub mööda rööpaid nagu tramm
ning kardab küsitleda, uurida? Kui ütled: "Mu
isa on sikhi, seetõttu olen ka mina sikhi ning kasvatan
juukseid ja kannan turbanit" - kui ütlete seda ilma
ainsagi kavata kõrvale kalduda, siis meenutate masinat.
Ka suitsetamine teeb teid masinataoliseks, harjumuste orjaks
ning alles siis kui saate sellest kõigest aru, muutuv
teie mõistus värskeks, nooreks, aktiivseks, elavaks
- nii, et iga päev on uus päev, iga koit, mis peegeldub
jões on silmarõõm.
Küsija: Miks muutume kartlikuks, kui mõni
meie vanematest on tõsine?
Krishnamurti: Mis tähendab tõsine olla?
Püüame seda avastada. Võite mõne tühise
asja üle tõsine olla. Näiteks kui kavatsete
omale sarit osta, siis käite kümnes erinevas kaupluses
ja raiskate aega erinevaid mustreid vaadates. Ka seda nimetatakse
tõsiduseks, kuid selline inimene on vaid pealiskaudselt
tõsine. Võite ka igapäevast templis käimist
tõsiselt võtta, asetada sinna lillevanik või
anda preestrile raha, kuid kas see kõik pole eksisamm?
Sest tõde või Jumal ei ole mingis templis. Võite
ka rahvustunde üle tõsine olla. See on tunne: "Minu
India, minu maa!" Seal on tohutuid vaimseid väärtusi
ning hindud on seetõttu väärtuslikumad kui teised
rahvad. Kui me identifitseerime end mõne teatud maaga
ning oleme uhked selle üle, siis tekitame maailma natsionalismi.
Natsionalism on väärnähe, kuid miljonid on selles
tundes väga tõsised; nad lähevad sõtta,
tapavad või saavad tapetud oma kodumaa nimel ning sarnast
liiki tõsidust kasutavad poliitikud.
Niisiis, võite olla tõsised ka väärate
asjade puhul. Kuid kui hakkate tõsiselt uurima, mis tähendab
olla tõsine, siis leiate, et on olemas tõsidust,
mida ei saa mõõta väärade aktiivsustega,
või kujundada mõne erimustri järgi - s.t.
tõsidust, mis tekib kui vaim ei pürgi saavutama mõnd
tulemust või lõppu.
Küsija: Mis on saatus?
Krishnamurti: Saatuse probleem on väga keeruline.
Kui mingi põhjus on liikuma pandud, kutsub see paratamatult
välja tagajärgi. Kui tohutu hulk inimesi valmistuvad
end sõja vastu, kas ameeriklased, venelased või
hindud, siis on nende saatus sõda, ehk nad küll ütlevad,
et soovivad rahu ning valmistavad end vaid kaitseks. Siiski on
nad pannud liikuma põhjusi, mis kutsuvad esile sõja.
Samal kombel on miljonid inimesed sajandite vältel kaasa
töötanud ühe erilise tsivilisatsiooni või
kultuuri loomiseks. Nad on käima pannud liikumise, milles
üksik inimene on kaasa kostnud ning minema pühitud,
soovib ta seda või mitte. Ning tervet seda protsessi,
s.t. olla haaratud ja kaasa kistud erilise kultuuri või
tsivilisatsiooni voolu, võiks nimetada saatuseks.
Muide, kui olete sündinud juristi pojana, kes nõuab,
et peaksite juristiks hakkama, siis kui nõustute tema
sooviga ehk küll eelistaksite midagi muud teha, siis teie
saatus on ilmselt juristiks saamine. Kui te keeldute ja jääte
oma valiku juurde, siis olete voolust välja astunud, välja
murdnud isa poolt määratud saatusest. Samuti võite
end kultuuris ja tsivilisatsioonis välja murda.
|