J. Krishnamurti - NÜÜDISAJA KULTUURIPROBLEEMID

Kas olete kunagi järele mõelnud selle üle, miks oleme distsiplineeritud või miks me endid distsiplineerime? Võimud igal pool maailmas nõuavad distsipliini. Teie vanemad, teie õpetajad, inimkond teie ümber - need kõik nõuavad, et peate olema distsiplineeritud, kontrollitud. Miks? Ning kas on üldse vajadust distsipliiniks? Pole mingit distsipliini vaja selleks, et terviklik olla; s.t. kui ma teen seda, mis on vaja, mis on hea, tõeliselt õige, ilus - tehes seda kõike kogu oma olemusega, siis ei ole minus mingeid vasturääkivusi, siis ma ei ühtlusta end enam millegagi. Kui see, mis ma teen, on totaalselt hea, iseendas õige - õige mitte hindu tavandi järgi või mõne ideoloogia seisukohalt, vaid igal ajal ja igas olukorras õige, siis olen terviklik inimene ega vaja distsipliini. Ning kas ei ole kooli ülesanne kutsuda teis seda terviklikku usaldustunnet, nii, et teie teod ei oleks üksnes need, mis on teile meelepärased, vaid mis on põhiliselt õiged ja väärilised, igikestvalt õiged.
Kui armastate, puudub vajadus distsipliiniks. Armastus toob ise esile oma loova arusaamise, seetõttu ei ole selles vastupanu avaldust, kuid armastada sarnase täieliku terviklikkusega on võimalik ainult siis, kui tunnete end sügavalt kindlalt, täiesti kodus, eriti kui olete veel noor. See tähendab tegelikult, et kasvatajal ja õpilasel peab olema külluses vastastikku usaldust, vastasel korral loome ühiskonna, mis on niisama ilge ja hukatuslik kui praegune. Kui saame täielikult aru tarviliku aktsiooni tähtsusest, kus ei ole vasturääkivusi ning seega distsipliini vajadust, siis arvan, et loome täielikult erineva kultuuri, uue tsivilisatsiooni. Kuid kui ainult keeldume, summutame, siis see, mis on summutatud, köidab paratamatult uuesti teises suunas ning paneb liikuma mitmesuguseid pahategevaid aktiivsusi ja purustavaid sündmusi.
Niisiis on väga tähtis kogu distsipliini küsimusest aru saada. Minu jaoks on distsipliin ise juba midagi ohtlikku. Ta ei ole loov, ta on purustav. Kui piirduda niiviisi mõistuslikul väitmisel, paistab vihjena, et võite teha mida tahate. Kuid just vastupidi, inimene, kes armastab, ei tee kunagi ainult seda, mida ta tahab. Ainult armastus viib õigele tegutsemisele. Ainult armastus loob maailmas korda, seega laskem armastusel teha, mida ta tahab.

Küsija: Miks vihkame vaeseid?

Krishnamurti: Kas tõesti vihkate vaeseid? Ma ei mõista teid hukka, ma lihtsalt küsin, et kas te tõesti vihkate vaeseid? Kes on loonud vaesust, räpasust ja lohakust maailma? Teie vanemad, teie valitsuskogu, meie ühiskond on loonud selle. Me ei armasta oma lapsi ega ka oma naabrit. Poliitikud ei kavatse välja juurida häda ja viletsust mitte rohkem kui religioonid ja reformaatorid, sest nad on huvitunud vaid kokku lappimisest (leppimisest). Kuid armastuse puhul oleksid ilged asjad juba homme kadunud.

Küsija: Mis on võimsus?

Krishnamurti: Kas ei ole niisugused võimsuse vormid nagu elekter, aatom jms. iseeneses head? Kuid mõistuse võim, mis tarvitab neid agressiivseks türanniaks, et midagi enda jaoks saada - see võim on igas olukorras pahe. Mõne ühiskonna, kiriku või mõne muu rühma juht, kellel on inimeste üle võimu, on paheline inimene, sest ta kontrollib, kujundab, juhib teisi, teadmata kuhu ta ise läheb. See tõde käib mitte ainult suurte organisatsioonide kohta, vaid ka tillukeste ühiskondade kohta kogu maailmas. Hetkel, kui see tõik inimeses selgub, kui ta vabaneb segadusest, siis lakkab ta ka olemast juht, ning seega ei ole tal enam võimu.

Väga tähtis on aru saada, miks inimmõistus nõuab endale võimu teiste üle. Vanematel on võim oma laste üle. Naisel mehe üle ja mehel naise üle. Alates väikesest perekonnast laieneb see pahe, kuni ta muutub riigi, poliitilise juhi ja religiooni tõlgendaja türanniaks. Ning kas saab inimene elada ilma võimu janunemata, soovita teisi inimesi mõjutada või eksponeerida, soovimata võimu endale, mõnele rühmale või rahvusele, mõnele õpetajale või pühakule? Kõik sarnased võimu vormid on purustavad, nad toovad häda. Kuid tõeliselt lahke olla, teistega arvestada, armastada - see kõik on kummaline, sel on oma ajatu omadus. Armastus on ise enda igavik, ning kus on armastust, seal ei ole pahelist võimu.

Küsija: Miks ajame taga kuulsust?

Krishnamurti: Kui armastate laulda või maalida või luuletada, siis ei muretse te selle üle, kas olete kuulus või mitte. Soov kuulsaks saada on kassikuld, labane, rumal, sel ei ole mõtet. Kuid seepärast, et me ei armasta oma tegevust, tahame end kuulsusega rikastada. Meie praegune haridus on mäda, sest see õpetab meid armastama menu ning mitte seda, mida teeme. Tulemus on saanud tähtsamaks kui tegevus ise.
Te teate, et väga meeldiv on oma hiilgust vaka all hoida, anonüümne olla, armastada oma tööd ja mitte näidata end. On väga meeldiv olla lahke, omamata tuntud nime. See ei tee teid kuulsaks, see ei anna põhjust teie pilte ajalehes näidata. Poliitikud ei tule teie ukse taha. Olete loov inimene, elades anonüümselt, ning selles on rikkust ja suurt ilu.

PEATÜKK XIII

Oleme rääkinud väga paljudest asjadest, mitmekesistest eluprobleemidest, kuid tahan teada, kas üldse teame, mis on probleem.
Üks põhilistest probleemidest, mis on maailmaga vastamisi, on koostööprobleem. Koostöö tähendab teha kõike ühiselt, tunda ühiselt, omada midagi ühiselt nii, et saaksime vabalt koos töötada. Kuid tavaliselt ei ole inimestel kalduvust loomulikult, kergelt, rõõmsalt koos töötada, vaid nad teevad seda mingisuguste peibutuste varal. Ähvardused, karistused, hirm, tasud on tavalised abinõud üle kogu maailma. Diktaatorlikus riigis olete toorelt sunnitud koos töötama, teid likvideeritakse või saadetakse koonduslaagrisse. Niinimetatud tsiviliseeritud rahvaste hulgas olete peibutatud koostööks mingi üldmõiste kaudu - minu kodumaa või mingi muu ideoloogia abil, mis on väga hoolikalt läbi töötatud ja laialt propageeritud nii, et tunnustame seda.
Ka see ei ole koostöö, kui teie ja mina töötame selleks koos, et oleme kokku leppinud midagi ühiselt ette võtta. Igas sellises kokkuleppes on tähtsam see, et midagi eri-list saaks tehtud.
Niisiis, see ei ole koostöö, kui tegutseme koos mingi meelituse või palja kokkuleppe varal, sest niisuguse püüdega kaasneb soov midagi saada, midagi vältida. Minu jaoks on koostöö hoopis midagi muud. Koostöö on rõõm olla koos ja koos midagi teha - mitte sooviga midagi erilist teha. Väikelastele on loomuses koos olla ja ühiselt midagi teha. Nad tahavad igas asjas koos tegutseda. Neil puudub kokkuleppe või sobimatuse, tasu või karistuse küsimus, nad lihtsalt tahavad üksteist aidata. Nad tegutsevad koos instinktiivselt rõõmust koos olla ja koos teha. Kuid täiskasvanud hävitavad lastes selle loomuliku spontaanse koostöö tahtmise, öeldes: "Kui teed seda, siis annan sulle toda, kui sa ei tee seda, siis ei luba ma sul kinno minna!", mis toob kasvatusse purustava elemendi. Tõeline koostöö ei teki paljast kokkuleppest midagi ühiselt ette võtta, vaid rõõmust, tundest koos olla, kui nii tohib öelda, sest sarnases tundes ei ole raevu, isiklikku arvamist. Kui tunnete sellist koostööd, siis teate ka, millal mitte koos töötada, mis on samuti väga tähtis. Meie jaoks on väga tähtis äratada koostöö vaimu, sest siis ei ole see ainult kava või kokkulepe, mis paneb koos töötama, vaid erakordne tunne koos olla, rõõm koos olemisest ja koos töötamisest, ilma mõtteta tasule või karistusele. See on väga tähtis. Kuid sama tähtis on teada, millal mitte koos töötada; sest kui me ei ole targad, võime koos töötada alatu inimesega, auahne juhiga, kel on määratu suured kavandid, fantastilised mõtted, nagu Hitler ja teised türannid läbi sajandite. Niisiis, peame teadma, millal mitte koos töötada ning saame seda teada, kui tunneme rõõmu tõelisest koostööst.
On väga tähtis seda küsimust arutada, sest kui meile on sisendatud, et peaksime koos töötama, siis meie otsekohene reageering on: "Mille nimel? Mida hakkame koos tegema?" Teiste sõnadega - see, mida teeme, on tähtsam kui tunne, et oleme ja teeme midagi koos ning kui asi, mis teha tuleb, üldmõiste, ideoloogiline utoopia - valdab tähelepanu, siis ei ole selles tõelist koostööd, siis seob meid ainult idee ühte ning kui idee saab meid ühte liita, siis saab meid teine idee lahutada. Niisiis on oluline äratada endis koostöövaimu, rõõmutunnet, mis tekib koosolemisest ja koostööst, mõtlemata tasu või karistuse peale. Enamikes noortes on seda spontaanselt, loomulikult, kui see ei ole nende vanemate poolt rikutud.

Küsija: Kuidas saaksime vabaneda oma vaimsetest muredest, kui me ei saa vältida olukordi, mis neid esile kutsuvad?

Krishnamurti: Kas te ei peaks nendega silm silma vastu seisma? Tavaliselt te põgenete probleemi eest, et murest vabaneda, lähete templisse või kinno, loete ajakirju, keerate raadio või televiisori lahti või otsite muud meelelahutust. Kuid põgenemine ei lahenda probleemi.
Kui mõistus tegeleb liialt mõne probleemiga ning keerleb lakkamatult selle ümber, kas see ei ole mure? Kas ei saaks sellest vabaneda? Esiteks, on tähtis, et ei anta pinda probleemile juurdumiseks. Pange tähele oma mõistust ning te märkate kui rahutu ta on, alati millegagi hõivatud; mida keegi on meile öelnud, mida parajasti olete õppinud, mida kavatsete homme teha jne. Kuni mõistus on hõivatud kas kõige kõrgema või madalamaga, seni on ta väiklane ja tühine. Ning tühine mõistus ei saa kunagi mingit probleemi lahendada, ta saab ainult sellest hõivatud olla. Kui tähtis mingi probleem ka ei oleks, mõistus, olles sellega hõivatud, teeb selle ikka tühiseks. Ainult selline mõistus, mis ei ole hõivatud ning seetõttu värske, saab probleemi pihtide vahele võtta ning lahendada.
Väga raske on omada hõivamatut mõistust. Mõnikord, kui istute vaikselt jõe kaldal või omaette toas, pange oma mõistust tähele ning te näete, kuidas ta on täidetud temasse tormavate mõtetega. Seni kuni mõistus on millegagi täidetud - olgu see koduperenaise või suure teadlase oma - on see ikka väiklane, tühine ning millise probleemi ta ka käsile võtaks, ei suuda ta seda lahendada. Ent mõistus, mis ei ole hõivatud, mis on avar, saab käsile võtta ja lahendada probleeme uudsena, ilma mälestusteta igiaegsetest pärimustest ja tavadest.

Küsija: Kuidas saaksime end tundma õppida?

Krishnamurti: Suhted on peegel, milles saame end näha. Mitte niisugusena, nagu tahate olla, vaid niisugusena nagu tegelikult olete. Saan näha end täpselt niisugusena nagu olen suhete peegelduses teistega. Ma saan tähele panna, kuidas räägin inimestega; viisakalt nendega, kelle käest võiksin midagi saada ja toorelt ning põlglikult nendega, kes ei saa mulle midagi anda. Olen tähelepanelik nende vastu, keda kardan. Tõusen püsti, kui tähtis inimene tuleb sisse, kui tuleb teenija, ei pööra ma sellele tähelepanu. Kas ma siis ei avasta uurides ennast, kui suhtun valesti inimestesse? Ning ma saan ka siis avastada, kui olen suhetes puudega, lindudega, ideedega ja raamatutega.
Hetkel, kui hakkate endast aru saama, kasvõi natukenegi, on loomingu protsess teis juba liikvel. See on juba avastus, kui järsku näete end niisugusena, nagu tegelikult olete; ahnena, riiakana, vihasena, rumalana. Näha fakti ennast, püüdmata seda varjata, lihtsalt näha ennast nagu olete, on hämmastav ilmutus. Sealt alates võite minna lõpmatult ikka sügavamale ja sügavamale, sest enesetunnetusel pole lõppu.
Enesetunnetuse kaudu hakkate avastama, kes on Jumal, mis on Tõde, mis on ajatu olemus. Õpetlased, kes end ei tunne, on tegelikult ebaintelligentsed, nad ei tea, mis on mõtlemine, mis on elu. Enese tunnetus on elutarkuse algus. Enesetunnetuses peitub kogu maailm, ta hõivab kõiki inimkonna püüdmisi.

Küsija: Kas saame ennast tunnetada ilma juhita?

Krishnamurti: Kas te vajate enda tunnetamiseks juhti, kedagi, kes teid lükkab, ergutab? Pange hoolikalt tähele küsimust ning te leiate õige vastuse. Kas teate, et pool probleemi on juba lahendatud, kui seda uurite? Kuid te ei saa probleemi uurida, kui teie vaim on vastuse leidmisega liig innukalt hõivatud.
Küsimus seisneb selles: kas eneseteadlikkuseni jõudmiseks on vaja kedagi, kes meid inspireeriks?
Niisiis, kui te vajate gurut, kedagi, kes teid ergutab, julgustab, kes teile ütleb, et toimite õigesti, tähendab see seda, et te sõltute sellest isikust. Ning kui ta läheb ühel ilusal päeval ära, olete paratamatult kadunud. Hetkel, kui saavutate inspiratsiooni mõne isiku või idee abil, on teis juba liikvel hirm ning seepärast ei ole see üldse tõeline inspiratsioon. Tähtis on mitte kedagi jäljendada, olla ilma erilise õpetajata, kuid õppida jõe voolust, lillest, naisest, kes kannab rasket pampu, oma perekonnaliikmeilt ning oma enda mõtetelt. See on haridus, mida keegi peale teie eneste ei saa teile anda. See vajab lakkamatult valvsust, pidevalt uurivat vaimu. Teil tuleb õppida uurimisest, heitlemisest, rõõmust ja pisaratest.

Küsija: Kas selleks, et teha, mida tahame, peaksime unustama kohuse oma vanemate vastu?

Krishnamurti: Mis te mõtlete erakordse sõna "kohustus" all? Kohustus kelle vastu? Vanemate, riigi, ühiskonna vastu? Kui teie vanemad ütlevad, et teie kohustus on juristiks saada, ning teie tõsine soov on saada sannajaasiks, mida siis teeksite? Sannajaasid on Indias lugupeetud. Kui tõmbate selga askeedi rüü, olete saanud tähtsaks isikuks ning teie isa võib sellest kasumit lõigata. Kuid kui soovite käsitööliseks hakata, lihtsaks puusepaks või kujuriks, mis on siis teie kohus? Kas keegi saab teile seda öelda? Kas te ei peaks seda hoolikalt ja iseseisvalt läbi kaaluma nii, et saaksite öelda: "Tunnen, et see on minu kutsumus, ning jään selle juurde." Mitte nõustuda oma vanemate ja ühiskonna tahtega, vaid tõsiselt vaagida kohustuste keerukusi. Näha selgelt, mis on õige ning sellega elus läbi lüüa ka siis, kui see tähendab nälga, viletsust ja surma - selle läbiviimine vajab tohutut intelligentsust, tajumist, läbinägelikku pilku ning ka määratu hulk armastust.

Küsija: Kui tahaksin inseneriks saada ja mu isa on selle vastu ning ei toeta minu õpinguid, kuidas saan siis seda ala õppida?

Krishnamurti: Kui jääte oma soovi juurde ka siis, kui teie isa teid kodust välja heidab, kas arvate siis, et te ei leia võimalust edasiõppimiseks? Hetkel, kui olete väga selgesti otsustanud, mida teha tahate, juhtub midagi. Elu tuleb teile appi - keegi sõber, sugulane, õpetaja, vanaema või keegi teine aitavad teid. Kuid kui kardate katsetada, siis olete kadunud. Elu ei tule kunagi sellele appi, kes hirmu pärast allub kellegi nõudele. Kuid kui otsustate: "See on minu kutsumus ja seda ma järgin", siis leiate, et sünnib mingi ime. Teil võib-olla tuleb nälgida, võidelda, et läbi lüüa, kuid te olete väärtuslik inimene, mitte inimese taoline olevus ning see ongi ime.
Enamik meist kardavad üksi olla, noortele on see eriti raske, sest meie maal ei ole majanduslikku vabadust nagu Ameerikas ja Euroopas. Meie maa on ülerahvastatud. Te ütlete: "Mis minuga siis juhtub?" Kuid kui otsustate ja peate vastu, siis leiate, et miski või keegi aitab teid. Kui jääte püsima üldiselt levinud nõuete kiuste, siis olete tugev isiksus ning elu tuleb abistades teie poole.
Bioloogias esineb nähtus, kus aretamise teel tekib järsku mõni päris uus liik. Kui teil on aed ja olete aretanud uue lilleliigi, siis võite näha ühel hommikul, et selles liigis on midagi täiesti uut ja see jääb püsima. Elu on sellega sarnane. Hetkel, kui riskite, avardub miski teie sisimas ja teie ümbruses. Elu tuleb mitmesugusel viisil teile appi. Teile võibolla ei meeldi, millisel viisil ta appi tuleb - see võib olla viletsus, võitlus, nälgimine, - kuid kui olete juba elu välja kutsunud, juhtub teie sisimas midagi. Kuid te näete, inimesed ei soovi elule väljakutset esitada. Tahaksime mängida mängu, kus võit on kindel ning need, kes mängivad ohutut mängu, surevad väga ohtlikult. Kas ei ole see nii?

PEATÜKK XIV

Ühel hommikul nägin ma matuserongi, milles surnu viidi põletamisele. Ta õõtsus nelja surnukandja sammude rütmist. Tahtsin teada, millise mulje jätab surnu. Kas te ei taha teada, miks maailmas kõik kõduneb? Kas me oma uurimisega ei läheks pisut kaugemale, et avastada, miks keha kõduneb? Varem või hiljem ta sureb, kuid enamikes meist on vaim juba surnud. Allakäimine on juba aset leidnud. Miks vaim mandub? Füüsiline keha kõduneb, sest et teda pidevalt tarvitame, ning ta kulub ära. Haigus, õnnetu juhtum, vanadus, vale toitumine, nigel pärivus - need on tegurid, mis põhjustavad keha enneaegset kõdunemist ja surma. Kuid miks peaks vaim manduma, vananema, raskeks ja tuimaks muutuma?
Kas te olete tähele pannud, kui kiiresti teie innukus hävitatakse mõne terava sõna poolt, halvustavast viipest, hirmust või vanemate ähvardustest - mis tähendab, et teie tundlikkus on lämmatatud ning vaim tuimendatud. Teine tuimuse põhjus on jäljendamine: traditsioonid on pannud teid jäljendama. Mineviku koorem sunnib teid ühiskonnaga ühtsustuma, startimisjoonele astuma ning vaim tunneb end ühtsustumise kaudu ohutuna, kindlana. Ta seab end sisse siledasse koopasse, nii et saaks liikuda sujuvalt, ilma eksimata, ilma värinata, ilma kahtlemata. Vaadake täisealisi enda ümber, ning te näete, et nad ei salli oma vaimu häirimist. Nad soovivad rahu, olugi see surma rahu, sest tõeline rahu on midagi hoopis erinevat. Kui vaim poeb mingisse õnarusse, kujundisse -kas te ei ole siis tähele pannud, et te soovite alati kindlustatud olla? Seepärast te allute mingile ideaalile, eeskujule, gurule. Kui vaim soovib olla kaitstud tülitamise eest, siis ta jäljendab. Kui loete ajalooraamatuid -suurte juhtide, pühakute, sõjaväelaste elulugusid, kas te ei leia, et soovite neid jäljendada? Ma ei taha sellega öelda, et maailmas ei oleks suuri inimesi olemas, kuid instinkt jäljendada suuri inimesi, püüe nende sarnaseks saada on üks teguritest, mis paneb manduma.
Peale selle, ühiskond ei taha inimesi, kes on erksad, tõest elavalt huvitatud, revolutsioonilised, sest sellised inimesed ei soovi end sulgeda kehtivasse ühiskonna vormi ning nad võivad selle purustada. Sellepärast tänapäeva kasvatus tiivustab teid jäljendama, sõna kuulama, ühtlustuma. Niisiis, kas suudab vaim lakata jäljendamast, s.t. kas ta saab lakata harjumusi kujundamast? Ning kas saab vaim, mis on harjumustest juba nakatatud, olla harjumustest vaba?
Kas ei ole mõistus harjumuste tulemus? Ta on traditsioonide tulemus, aja tulemus; aja, mis on pidev kordamine, mineviku kestmine. Ning kas saab vaim, teie vaim, tõkestada mõtlemist neis piirides, mis on juba olnud - ja tuleviku piirides, mis on omakorda mineviku kavandamine. Kas saab teie vaim harjumustest vaba olla, ja kas saab ta harjumuste loomisest vabaneda? Kui tungite sügavalt sellesse probleemi, siis leiate, et saab. Ning kui vaim uuendab end, loomata uusi harjumusi, uusi kujundeid, laskumata jälle jäljendamiseni, siis ta jääb uudseks, nooreks, süütuks, seega suuteliseks piiramatult mõista.
Sellise vaimu jaoks ei ole surma, sest temas puudub kuhjumise protsess. Kuhjumise protsess loob harjumusi, jäljendamist. Vaim, kes endasse kuhjab, mandub ja sureb. Kuid vaim, kes ei kuhja, ei korja, kelle minevik sureb iga päev, iga minut - sellise vaimu jaoks ei ole surma. Ta on piirideta. Niisiis vaimu jaoks peab kõik surema, kõik, mis on minevikus kogutud, kõik harjumused, jäljendatud väärtused, kõik, mida ta on usaldanud, mille peale ta on end toetanud enese kindlustamiseks. Siis ei ole ta oma mõtlemise püünistesse enam vangistatud. Kui lasta minevikul hetkest hetkeni surra, siis muutub vaim pidevalt uudseks ning seetõttu ei saa ta enam kunagi manduda või pimeduse jõude liikvele äratada.

Küsija: Kuidas saaksime ellu rakendada seda, millest meile räägite?

Krishnamurti: Tähtis on milleski peituvat tõde näha ja mitte küsida, kuidas lahtisaamist teostada - mis tähendab, et te ei märka selles peituvat tõde. Kui kohtate tee peal kobrat, te ei küsi: "Mida peaksin tegema?" Saate väga hästi aru hädaohust, mis peitub kobras ning hoidute temast kaugemale. Kuid te ei ole kunagi uurinud kadedust tõsiselt. Teile on seletatud, et ei pea olema kade, kuid te ei ole kunagi kadeduse seesmist iseloomu tähele pannud. Te pole kunagi uurinud, kuidas ühiskond ja kõik organiseeritud usundid on üles ehitatud kadedusele ja ihkamisele. Kuid hetkel, mil tungite sügavale kadedusse ja näete selles peituvat tõde, on kadedus teist välja pühitud.
Küsida, kuidas peaksin seda tegema, on mõttetu, sest kui olete tõsiselt huvitatud millestki, mida te ei oska teha, siis asute selle kallale, ning varsti on teil oskus käes. Kui aga istute mugavalt ja ütlete: "Palun näidake mulle praktilist teed ahnusest vabanemiseks," siis soovite veel ahneks jääda. Kuid kui süvenete ahnuse probleemi erksa vaimuga, ilma mingi eelarvamuseta, ning kui annate end täielikult selle lahendamisele, te avastate iseseisvalt ahnuses peituva tõe. Nii vabastab ahnuses peituv tõde ise teid ahnusest.

Küsija: Miks ei saa me kunagi omi soove teostada. Miks tekib alati olukordi, mis takistavad meid oma soove täide viimast nii nagu tahame.

Krishnamurti: Kui teie soov midagi teha on täiuslik, kui olete täielikult selle juures ning ei mõtle tulemustele - mis tähendav mitte karta - siis pole ka takistusi. Takistused ja vasturääkivused tekivad ainult siis, kui teie soov on poolik, lõhutud, s.t. soovite midagi teha ning samaaegselt kardate seda teha või soovite osaliselt ka midagi muud teha. Kuid kas saate alati oma soove ka teostada? Kas saate aru? Tahan teile seletada. Ühiskond, mis on kollektiivne suhe inimese ja inimese vahel, ei taha, et teil oleks terviklikku lõpuleviivat soovi, sest siis olete süütu ja ühiskonnale kardetav. Teile on lubatud sellised soovid nagu auahnus ja kadedus - siis on kõik korras. Ühiskond, mis koosneb inimestest, kes on ise kadedad, auahned, usuvad teiste jutte ja aimavad neid järele, sarnane ühiskond tunnustab kadedust, auahnust, uskumist, järelaimamist, ehkki need nähtused vihjavad hirmule. Kuni olete kehtiva ühiskonnavormi sisemuses, olete lugupeetud kodanik. Kuid hetkel, kui teil on terviklik soov, mis ei kuulu sinna vormi, muutute kardetavaks. Niisiis, ühiskond on alati valvel, et teil ei oleks terviklikku soovi, mis väljendaks teie terviku olemust ning mis kutsuks esile revolutsioonilist tegevust.
Töötame selleks, et olla, on täielikult erinev sellest, et kellekski saada. Olemise tegu on nii revolutsiooniline, et ühiskond hülgab selle ning on huvitatud ainult saamise teost. Kuid mitte mingi soov, mis väljendub saamise teos, mis on ühtlasi ka auahnus, pole lõplikult teostatav. Varem või hiljem on see takistatud, pidurdatud, nurja aetud ning me mässame ja sünnitame pahandusi selle nurjumise pärast.
Kui saate vanemaks, siis leiate, et teie igatsused ei ole kunagi täitunud. Täitumisel on alati nurjumise varjund, ning teie südames ei ole rõõmuhõiset, vaid ahastus, karje. Soovil saada - saada tähtsaks inimeseks, suureks pühakuks, suureks selleks või teiseks - ei ole lõppu, ning seetõttu ei teostu ta mitte kunagi, sest ta on ikka rohkem saamise peal väljas. Ning sarnane soov sünnitab alati ahastust, viletsust, sõdasid. Kuid vabanedes kõikidest kellekski saamise soovidest, tekib olukord, kus lihtsalt ollakse. Selline olek on väljaspool aega, selles ei ole mõtlemist saamise piirides. Olemises endas on soovid juba teostunud.

Küsija: Miks oleme üleannetud?

Krishnamurti: Kui esitate selle küsimuse momendil, kui olete parajasti üleannetu, siis on sellel tähtsust ja mõtet. Kuid näiteks hetkel, kui olete vihane, siis te ei küsi, miks olete vihane, eks ju? Te küsite seda hiljem, kui viha on juba üle läinud. Kui olete olnud vihane, siis ütlete: "Kui rumal ma olin, ma ei oleks pidanud vihastama." Kuid kui olete viha momendil üleni selle sees, kui vihahoog teile peale tuleb, siis näete, kui kiiresti see üle läheb.
Lapsed on üleannetud teatud eas ning nad ei saa teisiti, sest nad on täis särtsu, elu, ning see peab ühel või teisel kujul välja tulema. Kuid te näete, see on tõeliselt väga keeruline küsimus, sest üleannetuse põhjuseks võib olla vale toitumine, vähene magamine, ebakindlustunne jne. Kui me ei saa põhjalikult aru kõikidest teguritest, mis sellega on seotud, siis muutub laste üleannetus mässuks ühiskonna sisemuses, millest ei ole pääsu. Kas teate, mis tähendab kurikalduvus laste juures, kes teevad igasuguseid hirmsaid asju? Nad mässavad ühiskonna vangla sisemuses, sest neid ei ole kunagi aidatud aru saada elu probleemidest. Nad on vitaalsed, mõned neist on erakordselt intelligentsed ning nende mäss on nende palve: "Aidake meid mõista, kuidas läbi murda sellest sunnist, sellest kohutavast alistumisest." Sellepärast on see küsimus väga tähtis kasvatajale, kes vajab rohkem kasvatamist kui lapsed.

Järgneb....PEATÜKK XV

Eelmine peatükk (XI)

Teksti algusse

Veel raamatutest