|
J. Krishnamurti - NÜÜDISAJA KULTUURIPROBLEEMID
PEATÜKK
XV
Kas olete kunagi tähele pannud pikka kitsast tiiki jõe
kalda läheduses? Kalurid on selle kaevanud ning see ei ole
jõega ühenduses. Jõgi voolab rahulikult oma
sügavuses ja pikkuses, kuid tiik on koormatud vahu ja mustusega,
sest ta ei ole jõe vooluga ühenduses. Ta on tardunud,
temas ei ole kalu. Kuid jõgi on täis elu ja liikumist.
Kas teie arvates ei ole inimesel sellega sarnasust? Inimesed
kaevavad endale kitsa tiigi, eemal kiirest eluvoolust. Selles
tiigis nad tarduvad ning seda tardumist ja mädanemist nimetatakse
elamiseks. Me kõik soovime püsivust ja kindlust,
me soovime, et teatud igatsused kestaksid igavesti. Me kaevame
tillukese augu ning piirame ja kindlustame end selles, koos oma
perekonnaga, oma auahnusega, oma kultuuriga, oma kartustega,
oma jumalatega, mitmesuguste palvetega, ning seal me sureme,
lastes elul mööda minna - elul, mis on püsimatu,
mis on nii kärmas, millel on tohutud sügavused täis
erakordset ilu.
Fakt on see, et elu on kui jõgi, lõputult liikuv,
alati otsiv, uuriv, tõukav, ujutades üle kaldaid,
täites igat lõhet oma veega. Kuid te näete,
mõistus ei taha lubada, et temaga see juhtuks; mõistus
näeb selles hädaohtu, ning ei riskeeri püsimatuse
ja ebakindluse olukorras elada. Niisiis ehitab ta enda ümber
müüri traditsioonidest, usunditest, poliit- ja ühiskonna
teooriatest. Perekond, nimi, varandus, pisiväärtused,
milliseid oleme arendanud - need kõik on seespool seda
müüri, eemal elust. Elu on liikuv, püsimatu ning
ta katsub lakkamatult lõhkuda, läbi murda neist kaitsetest,
mille taga peitub segadus ja viletsus.
Niisiis, vaim, kes ei ole saavutuste, varade ja iseenda teadmistega
koormatud, kes elab ajatult, ebakindlalt - sellisele vaimule
on elu harukordne nähe, sest elul ei ole puhkepaika. Kuid
enamik meist tahavad puhkepaika, soovime väikest maja, nime,
positsiooni, ning ütleme et need asjad on väga tähtsad.
Nõuame püsivust ning ehitame üles kultuuri,
mis põhineb selle nõuetele, leiutame jumalaid,
mis pole jumalad vaid meie soovide projektsioonid.
Vaim, kes otsib püsivust, tardub varsti otsekui tiik jõe
ääres. Ta on peatselt täis lagunemist ja kõdunemist.
Ainult vaim, kel puuduvad müürid, tõkkeaiad
ja puhkepaigad, liigub koos eluga; trügib pidevalt edasi,
uurib, pulbitseb - ainult säärane vaim saab olla õnnelik,
igavesti uus, sest temas endas on loomisvõimet.
Kui sellest aru saate, siis kujuneb kogu teie elu ümber;
teie suhetel maailmaga, naabriga, abikaasaga on siis hoopis teine
mõte. Siis te ei soovi ainult omaenda huvisid teostada,
sest näete, et oma isiklike huvide teostamine kutsub esile
vaid muret ja viletsust. Seetõttu tuleb teil arutada neid
küsimusi omavahel. Kui neist aru saate, hakkate ka mõistma
erakordset tõde, mis on elu ning selles arusaamises peitub
suur ilu ja armastus ning headuse tärkamine ja õitsemine.
Kuid mõistuse püüe, mis otsib tiigis pelgupaika
ja püsivust, viib ainult pimedusse ja laastamisse. Taoline
vaim, olles end tiiki heitnud, ei tihka sealt välja tulla,
et otsida, uurida. Kuid tõde, Jumal, reaalsus või
kuidas seda nimetada soovite, asub väljaspool tiiki.
Kas teate, mis on tõele pürgimine? See ei ole rituaal,
see ei ole pronks- või kivijumala kummardamine, see ei
ole Piibli või Bhagavadgita lugemine, see ei ole pühade
nimede kordamine vms.
See on headuse ja armastuse tunne, mis on jõe vooluna
liikuv. Nõnda sünnib peatselt hetk, kus ei ole enam
üldse otsimist ning see otsimise lakkamine on millegi enneolematu
algus. Leidmine, mis asub väljaspool mõistuse püüniseid
ja kavalusi. See tähendab, omada poolehoidu selle millegi
vastu, elada selles, olla ise see - see on tõeline pürgimine.
Kuid te saate seda teostada ainult siis, kui jätate maha
tiigi, mille olete endale kaevanud ja lähete välja
elujõkke. Elul on imeväärne kalduvus teie eest
hoolt kanda, sest siis olete lakanud enda eest hoolt kandmast.
Elu viib teid endaga kaasa, sest olete siis osa temast, siis
ei tee teile enam kindlustus muret, ka inimeste arvamine ei lähe
teile enam korda ning selles peitub elu väärtus ja
ilu.
Küsija: Mis paneb mind surma kartma?
Krishnamurti: Kas arvate, et kui leht langeb puult,
ta kardab surma? Kas arvate, et lind elab kogu aeg surmahirmus?
Ta kohtab surma kui surm tuleb. kuid ta ei muretse surma pärast,
tal on elamisegagi palju tegemist püüdes putukaid,
ehitades pesa, lauldes, lennates lihtsalt lusti pärast.
Kas olete kunagi jälginud linde hõljumas kõrgel
õhus ilma tiibu liigutamata, kandumas tuules? Kui piiritult
nad tunnevad rõõmu elust, nad ei muretse surma
pärast. Nad ei muretse selle üle, mis tuleb pärast
surma, nad elavad hetkest hetkeni. Ainult inimesed muretsevad
alalõpmata surma pärast - sest nad ei ela. See on
meie häda.
Oleme surmaga alati hõivatud, sest kardame kaotada teadmisi
ja asju, mida oleme korjanud. Kardame kaotada abikaasat, last,
sõpra, kardame kaotada seda, mida oleme õppinud,
kogenud. Kui saaksime kaasa võtta kõike, mis meil
on - oma sõpru, oma varandust, oma pisiväärtusi,
oma iseloomu - kas me siis kardaksime surma? Seetõttu
leiutamegi teooriaid surma üle, mis on pärast surma.
Kuid fakt on see, et surm on lõpp, ning enamik meist ei
taha seista näost näkku selle faktiga. Me ei taha teadaolevat
maha jätta. Niisiis klammerdume teadaoleva külge, mis
soetabki surmahirmu; teadmatus ei tee seda. Teadmatust ei saa
tunnetada teadaoleva kaudu. Kuid mõistus, mis koosneb
teadaolevast, ütleb: "Ma lähenen oma lõpule"
ning seetõttu ta kardab.
Kui saate elada hetkest hetkeni, muretsemata tuleviku pärast,
kui saate elada, mõtlemata homsele - mis ei tähenda
olla pealiskaudne või ühepäevaperemees. Olles
teadlik kogu teadmisprotsessist, kuid lasta tal kaduda täielikult,
siis leiate, et teis tekib midagi imeväärset. Katsetage
ühel päeval - heitke kõrvale kõik, mida
teate ja pange tähele, mis juhtub. Ärge kandke kaasas
oma muresid päevast päeva, tunnist tundi; laske neil
kõigil kaduda ning te näete siis, et sellest vabadusest
võrsub erakordne elu, mis sisaldab eneses mõlemaid,
nii elamist kui ka suremist. Surm on vaid millegi lõppemine,
aga selles lõppemises on taassünd.
Küsija: On öeldud, et igaühes meist
on tõde, mis on püsiv ja ajatu, kuid kui meie elu
on mööduv, kuidas saab siis meis tõde olla?
Krishnamurti: Te näete, oleme tõest leidnud
midagi püsivat. Aga kas tõde on püsiv? Kui see
nii oleks, on ta siiski aja keerises. Kui miski on püsiv,
siis on see eelduseks, et see ka kestab; ent see, mis kestab,
ei ole tõde. Tõe ilu on see, et teda tuleb avastada
iga hetk uuesti, mitte mäletada. Mäletatud tõde
on surnud tõde. Tõde tuleb avastada hetkest hetkeni,
sest ta on elav, ta ei ole kunagi sama. Kuid siiski hetkel, kui
teda uuesti avastate, on ta sama.
Tähtis on, et me ei teeks tõest teooriat. Me ei pea
ütlema, et tõde on meis püsiv; et te ei pruugi
karta, sest teil on surematu hing jne. Fakt on, et tõde
on elu ja elul ei ole püsivust. Elu tuleb avastada ikka
uuesti hetkest hetkeni, päevast päeva. Kui te eeldate,
et tunnete elu, siis te ei ela. Kolm korda päevas hästi
süüa, hästi riietuda, seksida, omada head töökohta
ja lõbutseda - see tuim korduv protsess ei ole elu. Elu
on midagi, mis tuleb avastada. Heitke kõrvale oma filosoofiad,
oma usud, oma harjumused ning kõik muu sarnane, sest need
ei ole elu. Kui olete neisse klammerdunud, siis te ei avasta
kunagi elu.
Inimene, kes ütleb, et ta teab, on juba surnud. Kuid inimene,
kes arvab, et ta ei tea, kes avastab, kes ei otsi lõpptulemusi,
ei mõtle pärale-jõudmise ja saavutamise piirides
- selline inimene elab ning selline elu on tõde.
Küsija: Kas mul on võimalik täiuslikkuse
ideed saavutada?
Krishnamurti: Arvatavasti saate. Mõtisklustega,
kavandamisega, leiutamisega; öeldes: "See on vastik
ja too on täiuslik", saab teil olla täiuslikkuse
idee, kuid teie täiuslikkuse ideel ei ole mõtet.
Täiuslikkus on midagi, mida tuleb momendil läbi elada
ilma selle üle enne järele mõtlemata ning sel
momendil ei ole kestvust, seetõttu ei saa täiuslikkust
välja mõelda. Ainult vaim, kes on väga rahulik,
kes ei mõtle välja, ei kavanda, saab tunda täiuslikkuse
momenti, mis on kõrgeim tipp.
Küsija: Miks soovime kätte tasuda vastuhaavamisega,
kui meid on haavatud?
Krishnamurti: Kas ei ole see instinktiivne reageerimine,
et püsima jääda? Kuid intelligentne vaim, erk
vaim, kes on selle üle väga sügavalt järele
mõelnud, ei tunne tarvet vastulöögiks. Mitte
sellepärast, et ta püüaks vooruslik olla või
arendada andeksandmist vaid ta saab aru, et vastulöök
on rumalus, millel ei ole üldse mõtet. Kuid see eeldab
meditatsiooni.
Küsija: Mis on inimese töö?
Krishnamurti: Mida te arvate selle olevat? Kas see
on õppimine eksamite pärast, tööloleku
pärast, et töötada seal elu lõpuni? Kas
on see templis käimine, liitumine inimrühmadega, laskumine
mitmesugustesse reformidesse? Kas on inimesele omane töö
toiduks loomi tappa? Kas on inimese töö raudteesilla
ehitamine? Kaevanduste rajamine kõrbesse, et naftat leida,
mägedesse ronimine, et võita maad, luuletuste kirjutamine,
maalimine? Kas see kõik on inimese töö? Rajada
tsivilisatsioone, mis paari sajandiga hävivad, süüdata
sõdasid, tappa inimolendeid usu ja valitsuse nimel?
Te võite näha, et kõik see töö viib
purustamise ja hädani, kaosesse ja meeleheiteni. Suur luksus
käsikäes äärmise vaesusega, haigused ja nälg
koos külmutuskappide ja reaktiivlennukitega. Kõik
see on inimese töö ning kui te seda kõike näete,
kas te siis ei küsi eneselt: "On see kõik?"
Kui saaksite leida, mis on inimese õige töö,
siis oleks reaktiivlennukitel, pesumasinatel, sildadel, ühiselamutel
hoopis erinev tähendus. Ainult reformidesse sukeldumine
ning juba tehtud töö ümberkujundamine ei vii kuhugi.
Niisiis, mis on inimese tõeline töö? Kindlasti
on inimese tõeline töö avastada tõde;
see on armastada, ning mitte klammerduda enese suletud aktiivsusse.
Tõe avastamises eneses peitub armastus ning see armastus
inimeste vahelistes suhetes loob uue tsivilisatsiooni, uue maailma.
|