|
J. Krishnamurti - NÜÜDISAJA KULTUURIPROBLEEMID
PEATÜKK
XVI
Kas olete kunagi pühendanud tähelepanu templi kellade
löökidele? Mida jääte kuulama, kas kellalööke
või vaikushetki löökide vahel? Kui ei oleks
vaikushetki, kas oleks siis löögi helinaid? Ning kui
kuulate vaikust, kas siis helinad ei ole läbitungivamad
erineva kvaliteediga? Kas te näete, me pühendame harva
millelegi tõelist tähelepanu ning arvan, et on väga
tähtis leida, mis tähendab pühendada tähelepanu.
Kui loete raamatut või teie sõber jutustab teile
midagi või olete jõe kaldal ja kuulete lainete
laksumist vastu kallast; te pühendate sellele tavaliselt
vähe tähelepanu. Ent kui leiame, mis tähendab
pühendada tähelepanu, võibolla oleks siis õppimisel
hoopis teine tähendus ning see muutuks palju kergemaks.
Kui teie õpetaja klassis käsib teil pöörata
tähelepanu, tähendab see, et te ei pea aknast välja
vaatama, et peate oma tähelepanu igast kõrvalisest
asjast ära pöörama ning kontsentreeruma täielikult
õpitavale. Või kui olete süvenenud mõnesse
romaani ning teie mõistus on sedavõrd keskendunud
sellele, et olete kaotanud huvi kõige muu vastu, siis
on see teine tähelepanu vorm. Kuid kas ei ole tavaline tähelepanu
keskendamine mõistuse kitsendamise protsess?
Niisiis, on täiesti erinev tähelepanu liik olemas.
Tähelepanu, mida tavaliselt praktiseeritakse, on mõistuse
kitsendamine ühte punkti, mis on välistamisprotsess.
Kui teete pingutuse, et tähelepanu kuhugi pöörata,
siis avaldate tegelikult millelegi vastupanu - näiteks soovile
aknast välja vaadata, vaadata, kes uksest sisse tuli jne.
Osa energiast kulub vastupanule. Te moodustate oma mõistuse
ümber valli, müüri, et see kontsentreeruks millelegi
tähelepanelikult ning te nimetate seda mõistuse distsiplineerimiseks.
Püüate oma mõistusest välja heita kõik
muud mõtted. Kuid on olemas teist liiki tähelepanu.
Tähelepanu, mis ei pöördu kuhugi, mõistuse
olek, mis midagi ei heida välja, sest selles ei ole vastupanu
ning mõistus võib siis suuremaid avarusi haarata.
Tähelepanu liik, millest tahan rääkida, on täielikult
erinev sellest, mida tavaliselt tähelepanuks peetakse ning
sel on tohutud võimalused, sest ta ei välista midagi.
Kui te kontsentreerite end millelegi; kõnele, vestlusele,
siis teadlikult või ebateadlikult ehitate te valli, et
teisi mõtteid mitte sisse lasta ning nii ei ole teie mõistus
tervenisti asja juures. Ta on vaid osaliselt, ükskõik
kui palju te ka ei pööraks tähelepanu sellele,
sest osa teie mõistusest võitleb sissetungide,
harjumuste ja kõrvalepööramiste vastu. Kui jälgite
pingsalt mõlemaid; templi kellade helinaid ja löökide
vahelisi vaikushetki, siis see terviklik jälgimine on tähelepanu.
Samuti, kui keegi räägib, siis panete tähele mitte
ainult sõnu vaid ka sõnade vahelisi pause. Kui
katsetate sellega, siis leiate, et teie mõistus saab pühendada
täit tähelepanu ilma kõrvale pööramata
ja ilma võitluseta. Kui distsiplineerite oma mõistust,
öeldes: "Ma ei pea aknast välja vaatama, ei pea
vaatama, kes uksest sisse tuleb, pean jääma asja juurde",
kuigi tahaksin ehk teha midagi muud. Siis see tekitab lõhe
teie teadvuses, mis on hukatuslik, sest see hajutab mõistuse
energiat. Ent kui jälgite laialt, avaralt, nii et selles
ei ole jaotust ning seega puudub võistlus, siis leiate,
et mõistus saab pühendada tähelepanu ilma pingutuseta.
Kas tunnete seda?
Kindlasti, mõistuse distsiplineerimine tähelepanu
pööramisele kutsub esile selle mandumise - mis ei tähenda
siiski, et mõistus peaks sinna-tänna jooksma nii
kui ahv. Jättes kõrvale tähelepanu süvenemise,
tunneme ainult neid kahte tähelepanu liiki. Esiteks,
püüame oma mõistust nii kõvasti distsiplineerida,
et ta ei saa kõrvale kalduda ning teiseks, me laseme
tal ühelt asjalt teisele rännata. Kuid see, mida seletasin,
ei ole nende kahe vaheline kompromiss, just vastupidi - sel ei
ole midagi ühist nende kahega. See on täitsa erinev
lähtumine. See tähendab totaalselt teadlik olla, nii
et teie mõistus on kogu aeg tähelepanelik, ilma et
ta oleks seotud välistamise protsessiga.
Proovige seda, millest ma räägin ning te näete
peagi, kui kiiresti teie mõistus saab õppida. Te
võite kuulda hääli või laulu ning lasta
oma mõistusel nendest nii täituda, et selles pole
õppimise pinget. Muide, kui teate kuidas jälgida,
mida õpetaja seletab mõnest ajaloolisest faktist:
kui saate jälgida ilma vastupanuta nii, et teie mõistuses
on nii avarust kui vaikust, siis pole te kõrvale pööratud.
Siis olete teadlik mitte ainult ajaloolisest faktist vaid ka
eelarvamusest, millega õpetaja neid tõlgendab ja
iseenese reageeringust sellele.
Kui teie mõistus ei ole üle koormatud, ei ole lakkamatult
hõivatud, siis kuuleb ta koera haukumist, rongi mürinat
sillal, ning on sealjuures täiesti teadlik, mis keegi talle
ütleb. Mõistus on siis elus olend.
Küsija: Eile peale koosolekut nägime teid
vaatamas kaht väga vaest maalast, kes mängisid tee
ääres. Tahaksime teada, millised tunded teil tekkisid
neid vaadates?
Krishnamurti: Räägin oma enese tunnetest.
Neil lastel ei ole kindlat magamisaset. Isa ja ema töötavad
päevad läbi ja lapsed ei tunne oma vanemate armastust
ja hoolitsust. Vanemad ei ole nendega koos ega jutusta neile
maistest ning taevastest rõõmudest ja ilust. Mis
liiki ühiskond see on, kes selliseid olukordi on tekitanud?
Kuidas on selline ühiskond tekkinud? Ühiskonna kuju
võib lõhkuda revolutsiooni teel, kuid samas lõhkumisprotsessis
on uus, mis erineb ainult vormi poolest - uued ülemused
on endiste uhkete kodudega riigis eesõiguslased ja vaesed
on endiselt vaesed. Nii on juhtunud iga revolutsiooniga, olgu
see Prantsusmaal, Hiinas või Venemaal.
Kas on võimalik luua ühiskonda, kus sarnast laostumist
ja viletsust ei oleks? Seda saab luua ainult siis, kui teie ja
mina murraksime end kollektiivist lahti, kui oleme vabad auahnusest
ning teame, mida tähendab armastus. See on minu reaktsioon
üldistatult.
Küsija: Miks tahame olla laisad?
Krishnamurti: Me maname laiskust, sest arvame, et laiskus
on pahe. Taibakem, mida mõtleme laiskuse all. Kui tunnete
end hästi ning siiski lamate mõne tunni voodis, nimetavad
mõned inimesed teid laisaks. Kui te ei soovi mängida
või õppida energia puuduse või halva tervise
tõttu, peetakse seda juba mõnede poolt laiskuseks.
Kuid mis on tegelikult laiskus?
Kui oletus ei ole oma kavalatest reageeringutest ja käikudest
teadlik, siis on ta laisk, harimatu. Peab olema väga tähelepanelik,
et leida, kas ollakse tõesti laisk. Ärge seda kohe
tunnustage, kui inimesed teid laisaks peavad. Avastage iseseisvalt
laiskuse tähendust. Inimene, kes ainult tunnustab, hülgab
või aimab järele või hirmust aetuna uuristab
endale kitsa teeraja - sarnane inimene on laisk ning tema mõistus
mandub, laguneb. Kuid inimene, kes on tähelepanelik, ei
ole laisk. Ehkki ta sageli istub vaikselt, vaadeldes puid, linde,
inimesi, tähti taevas ja vaikselt voolavat jõge.
Küsija: Te ütlete, et peaksime keskkonnale
vastu hakkama ning samaaegselt ütlete, et oleksime auahnuseta.
Kas ei ole igatsus ühiskonda muuta ühtlasi ka auahnus?
Krishnamurti: Kui te isiksusena kisute end ühiskonnast
lahti, kas see teguviis on siis motiveeritud auahnusest? Kui
see nii on, siis ei ole te end üldse lahti kiskunud. Olete
ikka veel vanglas, sest ühiskonna põhi on auahnus,
saagihimu, ahnus. Kuid kui sellest aru saate ning kutsute oma
südames ja mõistuses esile revolutsiooni, siis ei
ole te enam auahne. Teie motiivid ei ole enam kadedus, ahnus,
saagihimu ning seetõttu seisate täielikult ühiskonnast
eemal, mis neil asjadel põhineb. Siis olete loov isiksus
ning teie tegutsemistes on erineva kultuuri seeme.
Niisiis, loova revolutsiooni ja vastuhaku või mässamise
vahel ühiskonna sees on hiigla suur vahe. Seni kui olete
huvitatud ainult reformidest vangla sisemuses ja trellide dekoreerimisest,
ei ole te loov. Reformid vajavad alati edaspidiseid reforme.
Nad kutsuvad esile vaid purustamist ja häda. Kuid vaim,
kes saab aru ühiskonna ülesehitusest, saamahimust ja
auahnusest ning murrab end sellest lahti, selline vaim on pidevas
revolutsioonilises olekus. See on avar ja loov vaim nagu kivi,
mis visatakse tiigi siledasse vette, kus ta tekitab laineid ning
need lained omakorda moodustavad täiesti erineva tsivilisatsiooni.
Küsija: Kui loome praegusele vastu hakates uue
ühiskonna, kas siis pole selle uue ühiskonna loomises
mingit laadi auahnuse eost?
Krishnamurti: Kardan, et te ei kuulnud seda, millest
rääkisin. Kui mõistus hakkab ühiskonna
sisemuses vastu, siis me vastuhakk sarnaneb mässule vangla
sisemuses, ning on vaid teine auahnuse vorm. Kuid kui mõistus
saab aru praeguse ühiskonna purustavalt toimivast protsessist,
siis tema tegutsemine ei ole auahnusest ajendatud. Selline tegutsemine
võib luua uue kultuuri, parema sotsiaalse korra, erineva
maailma. Tõe liikumine on see, mis loob uue ühiskonna,
mitte vastuhakk vanale ühiskonnale.
Te saate aru, et teil peab olema teadmine suhtlemises, et üksteisele
midagi öelda ning teadmiste arendamiseks peab olema mälu.
Ilma teadmisteta ei saa te silda või maja ehitada ega
hoolitseda muude asjade eest, mida tsiviliseeritud inimene peab
tegema.
Kuid vaadake, teadmised, mis on väga vajalikud ühel
tasemel, muutuvad takistuseks teisel tasemel. On väga tähtis
teadmisi hankida ning kasutada neid inimeste heaoluks. Kas teadmised
ei ole traditsiooni üks kujusid? Ning traditsioon on mälu
arendamine. Traditsioon on mehaanilistel aladel oluline, kuid
kui traditsioone kasutatakse inimeste seesmise juhtimise vahendina,
muutuvad nad takistuseks kõrgete asjade avastamisel.
Me rajame oma lootuse teadmisele, mälule, mehaanikale, igapäevasele
elule. Kuid teadmised muutuvad takistuseks, kui nad tarduvad
traditsiooniks; usuks, mis juhib vaimu, hinge ja seesmist olemust.
Nad lahutavad inimesi üksteisest. Kas olete tähele
pannud, kuidas kogu maailmas on inimesed rühmitunud? Nimetades
end hindudeks, muhameedlasteks, budistideks, kristlasteks jne.
Mis rühmitab neid? Kas mitte traditsioonid ja usud?
Niisiis, teadmised on takistuseks, kui nad saavad traditsioonideks,
millest meie mõtlemine on tingitud ja mingiks mustriks
kujundatud. Et avastada kõrgemat, peab olema vaba kõigist
traditsioonidest, kõigist kuhjumistest, teadmistest, mida
mõistus kasutab psühholoogilise vallina.
Kasvatuse eesmärk on anda õpilasele teadmisi inimpüüdluste
kõige erinevamatelt aladelt ning samaaegselt vabastada
vaimu traditsioonidest nii, et see suudaks uurida, üles
leida, avastada. Vastasel korral muutub mõistus mehaaniliseks.
Senikaua kui vaim ei vabasta end lakkamatult kuhjuvatest traditsioonidest,
on ta võimetu avastama ülimat tõde, seda,
mis on igavene. Kuid mõistus peab omandama teadmisi ja
informatsiooni, et saaks tegutseda inimkonna hüvanguks.
Niisiis, teadmised, mis on mõistuse arendamiseks on kasulikud
ja vajalikud teatud tasemel, kuid teisel tasemel muutuvad nad
kahjustavateks. Selle vahe äratundmine, et näha kus
teadmised on purustavad ning kuskohal vajalikud, olulised ja
lubatud nii suures ulatuses kui võimalik, on intelligentsuse
algus.
Kaasaja kasvatuses pakutakse teadmisi, kuid ei vabastata traditsioonidest,
et vaim oleks algusest peale värske, innukas ning võimeline
kogu aeg avastama midagi täielikult uut. Filosoofiad, usud
ja teooriad, mida ammutate raamatutest, saavad teile traditsioonideks
ja on tõeliseks takistuseks vaimule, sest vaim kasutab
neid kui abinõusid iseenda psühholoogiliseks kindlustamiseks.
Mõlemad on vajalikud; vaimu vabastamine traditsioonidest
ning samaaegselt arendada teadmist ja tehnikat ja see on kasvatuse
ülesanne.
|