|
J. Krishnamurti - NÜÜDISAJA KULTUURIPROBLEEMID
PEATÜKK
XVII
Raske on vaimu vabastada teadaolevast nii, et ta saaks pidevalt
avastada uut. Üks tuntud matemaatik rääkis kunagi,
kuidas ta töötas hulk päevi mingi probleemi kallal
ega leidnud sellele lahendust. Ühel hommikusel jalutuskäigul
leidis ta äkki lahenduse. Mis oli juhtunud? Tema virge vaim
oli sel hetkel vaba ning probleem ise ilmutas lahenduse. Probleemi
kohta tuleb koguda informatsiooni, kuid vaim peab informatsioonist
vaba olema, et leida vastust. Enamik meist näeb fakti, kogub
andmeid ja teadmisi. Kuid mõistus ei õpi kunagi
leidma rahu, olema vaba elumöllust, pinnasest, kus probleemid
juurduvad. Me ühineme seltskondadega, liitume mõne
filosoofi külge, andume mõnele usundile, kuid see
kõik on täiesti kasutu, sest see ei lahenda meie
isiklikke probleeme. Just vastupidi, see toob kaasa rängemaid
hädasid ja muresid. Mitte filosoofiaid ega usundeid ei vaja
me vaid vaim peab võitma vabaduse, et uurida, avastada,
olla loovuses.
Olete omandanud teadmist, tehnikat, kuid kui teie vaim ei ole
vaba, muutute elutseva süsteemi vangiks - mis tähendab,
et te ei ole loov inimene. Teil võib olla lapsi, võite
maalida pildi, kirjutada luuletuse, kuid kindlasti ei ole see
looming. Enne kui teis looming tekib, peab vaim vaba olema. Alles
siis saab tarvitada tehnikat, et seda loomingut väljendada.
Kuid tehnika omamisel pole mõtet ilma loova vaimuta. Õnnetuseks
enamik meist ei tunne seda loomisvõimet, sest oleme oma
mõistuse koormanud traditsioonide ja teadmistega, mida
mõni autoriteet on öelnud. Kui teie vaim on vaba
avastamaks tõde, leiate, et teis ilmub rüvetamata
rikkusi. Siis on kõigil meie suhetel inimeste, ideede
ja asjadega hoopis uus mõte.
Küsija: Ma olen muhameedlane. Kui ma ei järgi
iga päev oma usu traditsioone, ähvardavad mind minu
vanemad kodust välja ajada. Mida peaksin tegema?
Krishnamurti: Teie, kes te ei ole muhameedlased, soovitate
arvatavasti küsimuse esitajale oma kodu maha jätta.
Eks ju? Kuid etiketi kohaselt, mida kannate kui hindu, kristlane
või muud, käib see küsimus ka teie kohta. Kui
seletate oma vanematele, et nende traditsioonid on kõik
vana ebausk, ajavad nad siis ka teid kodust välja. Niisiis,
kui olete kasvatatud erilise usu kohaselt, siis ütleb teie
isa, et peate kodust lahkuma, kui te oma usukombeid ei täida,
millised teile küll ebausuna tunduvad. Mida teeksite antud
olukorras? Kas ütleksite: "Olen seda probleemi põhjalikult
kaalunud ning olen veendunud, et ennast muhameedlaseks, hinduks,
budistiks, kristlaseks vms. nimetada on lausa rumalus. Kui sel
põhjusel pean kodust lahkuma, siis teen seda. Olen valmis
oma otsusele silma vaatama, ükspuha mida see ka kaasa ei
tooks, kas või viletsust ja surma. Tunnen, et nii toimida
on õige ja jään selle juurde." Kas ütlete
seda? Kui mitte, siis neelavad teid traditsioonid ja kollektiiv
alla.
Te näete, et teie kasvatus ei õpeta teid KUIDAS mõelda,
ta seletab MIDA mõelda. Teile öeldakse, et olete
muhameedlane, hindu, kristlane - see või teine. Kuid õige
kasvatuse funktsioon on teid aidata iseseisvalt mõelda.
Lähtudes iseseisvast mõtlemisest tunnete tohutut
usaldust oma tõekspidamiste vastu. Siis olete loov inimene,
mitte masinlik ori.
Küsija: Miks huvitab meid küsimuste esitamine?
Krishnamurti: Väga lihtne; sest olete uudishimulikud.
Hetkel, kui te enam ei küsi, olete juba surnud - ning see
juhtub tavaliselt vanemate inimestega. Nad enam ei küsi,
sest nende mõistus on koormatud informatsiooniga, mis
teised on öelnud. Nad tunnustavad traditsioone ning on nendesse
uppunud. Senikaua, kui küsite, te murrate endale teed, kuid
hetkel, kui hakkate tunnustama, olete psühholoogiliselt
surnud. Niisiis, kogu elu jooksul ärge midagi tunnustage
pimesi vaid uurige iseseisvalt. Siis leiate, et teie vaim on
midagi erakordset, millel ei ole lõppu ning sellise vaimu
jaoks ei ole surma.
Küsija: Kas praeguse ühiskonnakorra juures
ei ole raske seda teostada, millest räägite?
Krishnamurti: Ärge pidage ühiskonna vastu
lahinguid. Ärge võtke surnud tavasid pihtide vahele
enne, kui teil ei ole seda armastust, millega tegutseda. Siis
on teie võitlus mõttetu ning te tekitate vaid pahandusi.
Kuid siis, kui tunnete sügavalt, mis õige on ning
suudate seetõttu üksi seista, on teie tegutsemisel,
mis põhineb armastusel, harukordne tähendus. Siis
on selles elujõudu, ilu.
Te tunnete, et suuri asju tekib vaid väga rahulikus mõistuses
ning mõistus ei muutu rahulikuks pingutuste, kontrolli
ja distsipliini kaudu.
Küsija: Mida arvate totaalsest muutusest?
Krishnamurti: Kas arvate, et tõeline muutus
tekib püüdmisega? Kas teate, mis on muutus? Oletame,
et olete auahne ning hakkate aru saama kõigest, mis on
ahnuses peidus: lootust rahuldusest, ebaõnnestumisest,
toorusest, murest, teistega mittearvestamisest, ahnusest, kadedusest,
äärmisest armastuse puudusest. Mida teete seda kõike
tundes? Kas ei ole pingutus, et auahnusele teist kuju anda, ka
ise auahnus? See eeldab igatsust teistsugune olla. Võite
üht igatsust hüljata, kuid selles protsessis arendate
teist igatsust, mis toob samuti muret.
Niisiis, kui tunnete, et auahnuse tulemusena tekib mure ning
et püüdmine auahnusele lõppu teha toob ka muret.
Kui tunnete iseseisvalt, et see on tõsi ning ei võta
midagi ette vaid lasete tõel endas tegutseda, siis kutsub
tõde esile põhjaliku muutuse, totaalse revolutsiooni
mõistuses. Kuid see vajab suurt tähelepanu, süvenemist
ja taipu.
Kui teid nagu kõiki teisigi õpetatakse, et peate
olema hea, et peate armastama, mis siis juhtub? Te ütlete:
"Pean hea olema, pean armastama oma vanemaid, teenijat,
eeslit, kõike". See tähendab, et pingutate,
et oma armastust suure kella otsa riputada ja teie armastus kujuneb
armetuks, tühiseks, otsekui marurahvuslastel, kes lakkamatult
harrastavad kohtlast ja rumalat vendlust. Seda põhjustab
ahnus. Kuid kui näete tõelust marurahvusluse taga,
lastes sellel tõel end juhtida, siis ilmub teis vendlus
ilma sunnita. Armastust arendav vaim pole võimeline armastama,
kuid kui armastate ega lase mõistusel sekkuda, siis toimib
armastus ise.
Küsija: Miks on jõukas inimene uhke?
Krishnamurti: Väike poiss küsib, miks on
jõukas inimene uhke. Kas olete tõesti märganud,
et jõukas inimene on uhke? Kas ei ole uhkust ka vaesel?
Meil kõigil on iseomased kõrkused, mida mitmel
kombel näitame. Jõukas ja vaene, õpetlane,
võimekas, pühak, juht - nad kõik tunnevad
olevat end midagi saavutanud, et olla edukad, olla kellenagi
võimekad midagi tegema.
Kuid inimene, kes ei ihka olla kellenagi on see, kes ta on ning
mõistab seda; selline inimene on vaba kõrkusest,
uhkusest.
Küsija: Miks oleme alati "mina" ja "minu"
kammitsas ning miks arutleme alati oma koosolemistel teiega probleeme,
mis seda minatunnet meie mõistuses sünnitavad?
Krishnamurti: Me kõik oleme mina ja minu probleemi
takerdunud. See on tegelikult meie ainus probleem ning me arutame
seda lõputult eri kujul, vahel saavutamise piires ja vahel
nurjumiste ja mure piires. Igatsus õnne kestvuse järele,
surmahirm või varanduse kaotus, rõõm meelitamisest,
vimm solvumisest, tüli sinu ja minu solvumise pärast,
sinu teeraja ja minu teeraja pärast - lakkamatult on mõistus
nendega hõivatud ning muud ei olegi. Ta võib küll
teeselda rahu otsimist, tunda vendlust, olla hea, armastada;
kuid sõnadest eesriide taga kestab edasi kammitsais olek
mina ja minu lahkhelides ning seetõttu loob mõistus
probleeme, mis väljenduvad eri kujul.
Küsija: Miks naised end ehivad?
Krishnamurti: Kas olete neilt seda küsinud? Kas olete
kunagi linde jälginud? Sageli on isastel rohkem värvisära,
reipust ja väledust. Füüsiliselt veetlev olla
on osa seksuaalsuhetest järeltuleva soo sigitamiseks. See
on elu. Ka poisid ehivad endid. Suuremaks sirgudes kammivad nad
juuksed teatud soengusse, kannavad ilusat mütsi, riietuvad
elegantselt - mis tähendab seda sama. Kõik soovivad
silma paista. Rikas oma kallis autos, end ilusama välimuse
pärast ehtiv neiu, noormees, kes püüab peen olla
- nad kõik näitavad oma eripära. Kas see ei
ole veider maailm? Ükski lill ei teeskle kunagi ning nende
võlu peitub selles, et nad on seda, mis nad on.
|