|
J. Krishnamurti - NÜÜDISAJA KULTUURIPROBLEEMID
PEATÜKK
IV
Küsija: Miks ei rahulda mind ükski asi?
Selle küsimuse esitas väike tütarlaps, ning
olen kindel selles, et ta tegi seda iseseisvalt. Lapsemeelsena
ta soovib teada, miks ta ei ole kunagi rahuldatud. Mida te täiskasvanud
ütlete selle kohta? See on teie asi, teie olete selle maailma
loonud, mille kohta väike tüdruk küsib, miks ta
ei ole millegagi rahul. Olete ilmselt kasvatajad, kuid ei näe
selle traagikat. Te mediteerite, kuid olete tuimad, tüdinud
ning seesmiselt surnud. Miks ei ole inimesed kunagi rahuldatud?
Kas ei ole see sellepärast, et nad otsivad õnne ning
arvavad, et päeva vaheldusega saavutavad selle? Nad vahetavad
töökohti, seltskonda, religiooni, ideoloogiat, arvates,
et pideva vaheldusega leiavad õnne või vastasjuhul
valivad mõne mugava seljataguse ja manduvad.
Kindlasti enesega rahulolu on midagi põhiliselt erinevat.
See ilmub vaid siis, kui näete end sellena kes olete ilma
soovita enda muutmiseks, ilma hukkamõistmise, ilma võrdlemiseta,
mis ei tähenda seda, et üksnes tunnetate seda, mida
näete ning jääte selle juurde. Kuid kui mõistus
enam ei võrdle, ei mõista kohut ning on seetõttu
võimeline nägema seda, mis ON, hetkest hetkeni, ilma
soovita muuta - sellises hoomamises on igavik.
Enamjagu inimestel on mõte või mõtlemine
- midagi mis on mõistuse poolt kokku klopsitud ja nad
võitlevad oma mõtetega. Kuid kui saate taibukalt
kõike kuulata - vee vulinat, linnu laulu, lapse nuttu,
oma ema kes teiega tõreleb, sõpra kes teiega riidleb,
abikaasat kes kiusu ajab - siis leiate, et lähete oma mõtetest
kaugemale, eemale tühiste sõnade väljendustest,
mis meie olemust nii lõhki käristavad.
On väga tähtis eemalduda paljude sõnade väljendustest,
sest mis on see, mida me kõik tahame? Kas oleme noored
või vanad, kogemusteta või kogemustega, kas me
kõik ei soovi õnne leida? Üliõpilaspõlves
soovime õnnelikud olla õppimises ja harrastustes,
tegeldes kõikide pisiasjadega, mis on meil meelt mööda.
Vanemast peast otsime õnne omandist, kodust, heast töökohast.
Ja kui need meid enam ei rahulda, siis pöörame millegi
muu poole öeldes: "Pean end lahku lööma ning
siis olen õnnelik." Niisiis korraldame lahkulöömist,
jätame maha perekonna, anname ära oma varanduse, tõmbume
elust tagasi. Või ühineme mõne religioosse
rühmitusega, arvame et oleme õnnelikud, kui tuleme
kokku ja vestleme vendlusest, jälgime juhti, gurut, õpetajat,
ideaali, uskudes seda, mis on mõttekujutlus, enesepete,
ebausk.
Kas see ei ole igatsus õnnelik olla? Kui ühinete
mõne religioosse rühmaga, mille juhid väidavad
sõnumite saamist nägematutelt õpetajatelt
- selle kõige taga peitub erakordne tarve, sund, õnne
leida. Kuid õnn ei ole kerge tulema, sest õnn ei
peitu kõigis neis asjus. Teil võib olla naudinguid,
võite leida uut rahuldust, kuid varem või hiljem
muutub see tüütavaks. Sest mida teame, selles ei ole
kestvat õnne. Suudlusele järgneb pisar, naerule häda
ja troostitus. Kõik kõduneb, närtsib. Niisiis
kuni olete veel noored peate algama selle otsimist ja selle leidmist,
mis on tundmatu, mida nimetatakse õnneks. See on hariduse
oluline osa.
Õnn ei tule, kui seda taga ajate - ning see on suurim
saladus, ehkki seda on kerge öelda. Kui kummaline. Midagi
tuleb, kui te ei otsi seda. Kui te ei tee selleks pingutusi,
et õnnelik olla, siis leiate, et mõistatuslik ootamatu
õnn on teil olemas, tekkinud puhtusest ja armastusest.
Kuid see nõuab arusaamise käsitlemist, mitte mõne
organisatsiooniga ühinemist või kellekski saamist.
Tõde ei ole tahtega saavutatav. Tõde kerkib esile,
kui teie hing ja süda on igast püüdmise tarbest
puhastunud ning te enam ei katsu kellekski saada; see teostub
siis kui mõistus on väga rahulik, pannes pidevalt
tähele kõike, mis juhtub. Et õnn teil kaasas
käiks peate leidma viisi, kuidas oma hinge hirmust vabastada.
Seni kui kedagi või midagi kardate, ei saa olla õnne.
Kui te tõesti ei karda midagi, siis leiate - kui ärkate
mõnel ilusal hommikutunnil või jalutate üksi
- et juhtub midagi erakordset, kutsumatut, palumatut, see lihtsalt
on ja seda võiks nimetada armastuseks, tõeks, õnneks.
Sellepärast on tähtis, et oleksite juba noorena õieti
kasvatatud. See, mida praegu nimetame kasvatuseks, ei ole üldse
kasvatus. Teie õpetajad valmistavad teid ette eksamiteks,
kuid nad ei seleta teile elu, mis on väga vajalik. Enamus
meist elab kuidagimoodi oma elu ära, lohistades end kuidagimoodi
edasi, ning seetõttu muutub elu neile kohutavaks asjaks.
Tõeliselt elamine eeldab armastust, rahu, suuremeelsust,
lihtsust koos suure hulga läbielamustega. See vajab mõistust,
mis on võimeline selgelt mõtlema, mis ei ole seotud
eelarvamuste või ebausuga, lootuse või hirmuga.
Kõik see on elu ning kui te ei ole kasvatatud elamiseks,
siis ei ole kasvatusel mõtet. Võite õppida
puhtust, häid kombeid, kõik oma eksamid esmajärguliselt
sooritada - kuid pidades neid pealiskaudseid asju esmajärgulisteks
ajal, kus terve ühiskonna struktuur on kokku varisemas sarnaneb
küünte puhastamisele ja lakkimisele ajal, kui hoone
põleb. Kas märkate, et teile pole kõneldud
sellest, keegi pole süvenenud sellesse koos teiega. Nii
nagu te end pühendate päevast päeva õppimisele
või töötamisele, nii peaksite ka hulk aega pühendama
vestlemiseks nende sügavamate ainete üle, sest see
rikastaks elu.
Küsimus: Kas ei ole Jumala austamine tõeline
religioon?
Krishnamurti: Katsuksime alul leida seda, mis ei ole
religioon. Kui taipame, mis ei ole religioon, siis ehk märkame
ka midagi muud. See sarnaneks määrdunud peegli puhastamisele
- puhta peegli abil saaksime selgemini näha. Niisiis, katsume
näha, kas me saame näha ja oma hingest ära pühkida
midagi, mis ei ole religioon. Ärme ütleme: "Kui
me mõtleksime selle üle järele," sest siis
jätkame vaid sõnade mängu.
Niisiis, mis ei ole religioon? Teile on seletatud religiooni
oletatavat sisu - usk jumalasse ja tosin teisi asju - kuid keegi
ei ole palunud teid avastada seda, mis ei ole religioon. Ning
nüüd, teie ja mina, katsume seda iseseisvalt avastada.
Kui mind või kedagi teist kuulate, siis ärge ainult
aktsepteerige kõike öeldut, vaid kuulake selleks,
et iseseisvalt asja üle otsustada. Kui olete kord iseseisvalt
tunnetanud, mis ei ole religioon, siis ei suuda teid ükski
preester ega raamat tüssata, ning hirm ei loo teis enam
pettekujutlusi. Et seda taibata, mis ei ole religioon, tuleb
alustada igapäevasest elutasemest ning siis võite
tõusta kõrgemale. Et kaugemale minna, peate lähedalt
algama, ning kõige lähem samm on tähtsaim samm.
Niisiis, mis ei ole religioon? Kas on usukombed religioon?
Õige kasvatus on; kuidas mõtelda, mitte, mida mõtelda.
Kui teate, kuidas mõtelda, kui teil tõesti see
võime on olemas, siis olete vaba inimene- vaba dogmadest,
ebausust, usukommete täitmisest - ning siis võite
avastada.
Jumala teenistus ei ole ilmselt religioon, sest seal te vaid
kordate teile edasi antud valemit. Võite leida rõõmu
usutalitusest, samuti nagu teised joomisest, suitsetamisest vms.
Usutalituse juures teete midagi, mis on teile tundmatu. Teie
vanemad ja vanavanemad teevad seda, sellepärast teete teiegi,
sest keeldumine toob endaga karistuse. On see religioon?
Templis on inimese fantaasia abil nikerdatud raidkuju. Kuju võib
olla sümbol, kuid see on kujutlus. Sümbol, sõna,
ei ole ise see, mida ta kujutab. Kas on sõna "uks"
ise uks? Sõna ei ole asi ise. Mida me läheme templisse
austama? Kas kuju, mis on sümbol, kuid sümbol ei ole
reaalsus. Inimesed on sümbolist teinud religiooni, mille
nimel nad on valmis tülitsema, võitlema, tapma; kuid
sümbolis puudub Jumal. Niisiis, sümboli või
kuju austamine ei ole religioon. Kas on usk religioon? See küsimus
on veidi keerulisem. Alustame lähemalt, igapäevasest
elust. Kristlased usuvad oma kombe järel, hindud teise,
muhameedlased teise ja budistid hoopis teise kombe järel
ning nad kõik peavad endid religioosseteks inimesteks
- neil kõigil on oma templid, jumalad, sümbolid,
usud. On see religioon kui usute Ramat, Sitat, Ishvarat jne.
Usute sellepärast, et teie vanemad ja vanavanemad uskusid.
Usute pimesi. Enamus teist usub, mis Bhagavad Gitas on öeldud,
ja te ei uuri seda teksti nii nagu teisi raamatuid. Te ei püüa
ise avastada tõde.
Usukommete täitmine ei ole religioon, templisse minek ei
ole religioon, uskumus ei ole religioon. Usud lahutavad inimesi.
Kristlastel on oma usk ning selle läbi on nad lahutatud
neist, kellel on teine usk ja nad on lahutatud ka omavahel. Hindud
on pidevalt omavahel vaenujalal, sest nad peavad endid kas brahmaanideks
või mittebrahmaanideks. Nii sünnitab usk vihkamist,
lahknemist, hävitamist ega ole ilmselt religioon.
Mis on siis religioon? Kui olete akna puhtaks pühkinud,
mis tähendab seda, et olete lahti löönud pühadest
talitustest, lakanud mõnd gurut või juhti järgimast,
siis on teie mõistuski puhastunud ja olete võimeline
nägema ja mõistma. Kui vaim on kujutlustest, rituaalidest,
kordamistest ja kõigest hirmust puhtaks pühitud,
siis on see, mida näete, reaalsus väljaspool aega,
igikestev ja teda võib hüüda Tõeks või
Jumalaks. Kuid see vajab tohutut taipu, arusaamist, kannatust.
Ning see on ainult nendel, kes lakkamatult päevast päeva
uurivad, mis on religioon ja jälgivad seda. Ainult nemad
teavad, mis on õige religioon. Ülejäänud
on vaid suupruukijad ning nende rüüd, ilustused ja
kellade kõlistamised on ilma erilise tähtsuseta ebausk.
Kui vaim on valmis vastuhakuks kõikidele nn. religioonidele,
siis leiab ta reaalsuse.
|