|
J. Krishnamurti - NÜÜDISAJA KULTUURIPROBLEEMID
PEATÜKK
V
Kas olete kunagi istunud rahulikult, liikumatult? Proovige
seda, istuge päris vaikselt, sirge seljaga ning pange tähele,
mida teie mõistus teeb. Ärge püüdke juhtida
oma mõistust, ärge ütelge, et ta ei pea hüppama
ühelt mõttelt teisele - vaid pange tähele just
seda kuidas teie mõistus hüpleb. Ärge tehke
temaga midagi, vaid vaadake teda just nagu vaataksite jõe
kaldalt vee voolu. Voolavas vees on nii palju asju: kalu, surnud
loomi ja putukaid, kuid see kõik liigub, elab, ning teie
mõistus sarnaneb sellele. Ta on lakkamatult rahutu, lennates
liblikana ühelt esemelt teisele.
Kui kuulate laulu, kuidas te seda teete? Teile võib meeldida
isik, kes laulab, te võite jälgida sõnade
tähendust, kuid selle taga peitub veel midagi muud. Kui
kuulate helisid, kas te ei pane ka tähele helide vahelisi
vaikushetki? Püüdke istuda ennast nihutamata, käsi
liigutamata, isegi varbaid ärge liigutage ja jälgige
oma mõistust. See on rõõm. Kui püüate
seda teha naljatlemisi, leiate et mõistus jääb
aegamööda vaiksemaks. Puuduvad tsensuur, hindamine
ja alavääristamine. Ning kui mõistus on nii
iseenesest spontaanselt vaikne, siis teate, mis tähendab
erk olla, rõõmus olla. Rõõmsameelsus
on naer ja rõõm igast asjast, või ka mitte
millestki, lihtsalt tunda elust head meelt, vaadata naeratades
teisele otsa, ilma hirmu varjundita.
Kas olete kellelegi otse silma vaadanud; oma õpetajaile,
oma vanemaile, kõrgele ametnikule, teenijale, vaesele
kulile, ning näinud, mis neis juhtub? Enamus meist kardavad
kellelegi otse silma vaadata ning teised ei soovi, et vaataksime
neile otsa. Inimesed ei soovi end avalikuks teha, me oleme valvel,
varjame end mitmesuguste hädaseisukordade taha, kannatuste,
igatsuste, lootuste taha. Vähe on inimesi, kes suudavad
teisele otse näkku vaadata ja naeratada. Kuid naeratada
ja rõõmus olla on väga tähtis, sest ilma
rõõmusädemeta muutub elu väga igavaks.
Te võite kõik templid läbi käia, vahetada
abikaasat või leida uue õpetaja või guru,
kuid ilma seesmise rõõmuta on elul vähe mõtet.
Seesmist rõõmu ei ole aga hõlbus leida,
sest enamus meist on üksnes pealiskaudselt rahuldamatud.
Rahulolematusest on väga raske aru saada, sest enamus meist
annavad rahuldamatusele mingi konkreetse suuna, või mätsivad
selle kinni. Nii see on, et püüame end seada sisse
kindlasse positsiooni määratud huvide ja prestiiziga,
et meid ei tülitataks. See sünnib nii kodus kui koolis.
Õpetaja ei soovi tülitatud olla ja käib sellepärast
vana rutiini järele, sest hetkel, kui keegi on tõeliselt
rahuldamatu ning hakkab küsima, leiab korraga aset rahurikkumine.
Kuid initsiatiiv tekib ainult rahulolematuse kaudu.
Teil tekib initsiatiiv, kui alustate midagi sundimatut. See ei
pruugi midagi suurt või erakordset olla, kuid väike
initsiatiivi säde on isegi seal, kui istutate omale puu.
Kui olete spontaanselt lahke, kui naeratate inimesele, kes kannab
rasket koormat, kui silitate loomakest tee peal. See on väike
algus tohutule initsiatiivile, mida vajate, et tunda seda erakordset
nähet, mida nimetame loomisvõimeks. Loomingu juured
on initsiatiivis, mis ilmub siis, kui teis on sügav rahulolematus.
Ärge kartke rahulolematust, vaid toitke seda, kuni süda
muutub leegiks ja olete lakkamatult rahulolematu iga asjaga -
oma tööga, oma perekonnaga, traditsioonilise rahakogumisega,
positsiooni saavutamisega ja võimu tagaajamisega - nii,
et hakkate tõsiselt järele mõtlema, avastama.
Vanemaks saades märkate, et rahulolematuse tunde säilitamine
on väga raske. Teil on lapsed, kelle eest tuleb hoolitseda
ning töökoha nõuded, millega arvestada, naabri
ja ühiskonna seisukohad, mis teid piiravad ning hakkategi
rahulolematuse leeki kaotama. Kui tunnete rahulolematust, siis
lülitate sisse raadio, lähete guru juurde, ühinete
mõne klubiga, joote, otsite lahendust seksist - teete
ikka midagi, et leeki lämmatada. Kuid ilma rahulolematuse
leegita ei ole kunagi initsiatiivi, mis on loomingu algus. Et
avastada tõde, selleks vajate vastuhaku meeleolu, kuid
mida rohkem on teie vanematel raha, või mida kindlamalt
teie õpetajad oma töökohal istuvad, seda vähem
soovivad nad teie vastuhakku.
Looming ei ole ainult piltide maalimine või luuletamine,
millel on oma väärtus. Tähtis on olla päriselt
rahulolematu, sest totaalne rahulolematus on initsiatiivi algus,
mis küpsedes muutub loominguks, ning see on ainus tee tunnetamaks,
mis on tõde, mis on Jumal, kuna loominguline staadium
on tõde.
Teil peab olema seda totaalset rahulolematust. Enamik inimesi,
kes on rahulolematud, on kohutavalt igavad, nad kaeblevad alati,
et see või teine asi pole õige, ja seda sellepärast,
et nende rahulolematus on liiga pealiskaudne.
Kui saate juba noorena vastuhaku meeleolus olla, siis vananedes
hoidke oma rahulolematust rõõmsana, elusana, vitaalsusega
ja tugeva kiindumusega, sest rahulolematuse leegil on erakordne
tähendus. See ehitab, loob ja toob uusi asju esile. Selleks
peab teil olema õige haridus, mitte niisugune, mis sobib
vaid töökoha leidmiseks, edu saavutamiseks. Vajate
haridust, mis aitab teil mõtelda ning annab teile avarust
- mitte avarust suurema magamistoa ja kõrgema lae tarvis,
vaid avarust teie mõistuse jaoks, et see saaks kasvada
ja areneda takistamatuna mingist usust või hirmust.
Küsija: Rahulolematus takistab selget mõtlemist.
Kuidas saaksin seda takistust ületada?
Krishnamurti: Ma ei usu, et oleksite mu seletusi kuulanud.
Kas takistab rahulolematus selget mõtlemist? Mis on selge
mõtlemine? Kas selge arusaamine on võimalik, kui
sellest mingit kasumit tahate saada? Kas saate siis selgelt mõelda,
kui mõistus muretseb mõtlemistulemuse pärast?
Või tekib teil selge mõtlemine siis, kui te ei
otsi tulemust, ei püüa kasu saada?
Kas teie arusaamine on selge, kui teil on mingi eelarvamus, mingi
usk - see tähendab kui mõtlete kui hindu, materialist
või kristlane? Selge arusaamine on teil vaid siis, kui
teie mõistus ei ole aheldatud usu külge nagu ahv
tulba külge. Te saate mõelda väga selgelt ainult
siis, kui teil ei ole eelarvamusi. See tähendab tegelikult
seda, et saate mõelda selgelt, lihtsalt ja sirgjooneliselt
ainult siis, kui teie mõistus ei aja taga ohtusid ning
on seetõttu vaba hirmust.
Kuid ühel juhul võib rahulolematus siiski takistada
selget mõtlemist. Selge arusaamine on võimatu siis
kui rahulolematuse kaudu ajate taga mingit tulemust või
püüate rahulolematust lämmatada sellepärast,
et tahate iga hinna eest rahu ja vaikust. Kui te ei salli tülitamist,
siis on selge mõtlemine võimatu. Kuid kui olete
rahulolematu kõigega - oma eelarvamustega, oma uskudega,
oma himudega - ning sealjuures ei otsi tulemust, siis see rahulolematus
ise juhib teie mõtte fookusesse, mitte mõnda erilisse
objekti või erilisse suunda, vaid teie mõtlemise
protsess muutub väga lihtsaks, sirgjooneliseks ja selgeks.
Enamus meist, kas oleme noored või vanad, on seepärast
rahulolematud, et soovivad ikka midagi rohkem - rohkem teadmisi,
paremat töökohta, toredamat autot, suuremat palka.
Oleme tülpinud ja ihaldame, kuid me ei räägi sarnast
liiki rahuldamatusest. Igatsus rohkema järele on see, mis
takistab mõtlemise selgust. Oleme rahuldamatud sellega,
et midagi soovime, ning seejuures ei tea, mida soovime. Kui oleme
rahulolematud kõigega, siis arvan, et meie rahulolematus
toob enesega kaasa selgust. Kui me küsitleme, uurime, tungime
läbi, siis on selles mõistmist, arusaamist, millest
tekibki loomisvõime, rõõm.
Küsija: Mis on eneseteadlikkus ja kuidas seda
saavutada?
Krishnamurti: Kas näete mentaliteeti selles küsimuses?
Kuid läbigem meelsus, mis küsib: "Kuidas saavutaks
ma seda; mis hinna eest saaksin seda osta? Mida peaksin tegema,
mis ohvri peaksin tooma, millist distsipliini peaksin harrastama,
et seda omada? "See on masinlik ja keskpärane vaim,
mis ütleb: "Ma teen seda, et saada toda." Religioossed
inimesed mõtlevad nii, kuid eneseteadlikkus sarnasel viisil
ei tule. Te ei saa seda osta püüdmise või tegevusega.
Eneseteadlikkus tuleb, kui panete ennast tähele suhetes
kaasõpilastega, oma õpetajatega ja kõigi
teid ümbritsevate inimestega. See tuleb siis, kui panete
teise käitumist tähele, tema liigutusi, riietumist,
kõneviisi ja oma reageeringut nendele. Eneseteadlikkus
tuleb, kui panete tähele kõike eneses. Ja kõike
enda ümbruses, ning näete end, nagu näete siis,
kui vaatate peeglisse. Te sooviksite, et teie näo kuju oleks
pisut teistsugune, et juuksed oleksid tihedamad, et oleksite
ilusam. Kuid pilt on peeglis, ja te ei saa seda kõrvale
visata ja öelda: "Kui ilus ma olen." Niisiis,
kui saate enda suhetesse vaadata täpselt nii nagu vaatate
peeglisse, pole eneseteadlikkusel lõppu. See on kui mõõtmatusse
ookeani astumine. Enamik meist soovib jõuda mingisuguse
lõpuni ja öelda: "Olen saavutanud eneseteadlikkuse
ja nüüd olen õnnelik." Kuid see kulgeb
hoopis teisiti. Kui saate end vaadelda ilma hukkamõistmiseta,
ilma õigustamata, ilma kellegagi või millegagi
võrdlemata, ilma soovita ilusam ja väärtuslikum
olla, kui saate end tähele panna just nagu olete, siis leiate,
et on võimalik piiritult kaugele minna. Siis pole sellel
ilusal ja salapärasel matkal lõppu.
Küsija: "Mis on hing?"
Krishnamurti: Meie kultuur, meie tsivilisatsioon on
leiutanud sõna "hing". Tsivilisatsioon on paljude
inimeste kollektiivne ihkamine ja tahe. Pange tähele India
tsivilisatsiooni. Kas ei ole see paljude inimeste ihkamine, nende
tahte tulemus? Igasugust tsivilisatsiooni võib nimetada
kollektiivse tahte tulemuseks. Praegusel juhul on kollektiivne
tahe öelnud, et peab olema midagi rohkemat kui füüsiline
keha, mis sureb, kõduneb; midagi, mis on suurem, avaram,
mis on lõhkumatu, surematu; seetõttu on võetud
idee hingest. Vahetevahel mõni inimene avastab iseseisvalt
midagi erakordset, nimetades surematuseks olukorda, kus ei ole
surma, ning kõik keskpärased mõistused on
öelnud: "Jah, see peaks olema õige. Ning seetõttu,
et inimesed ihkavad surematust, ripuvad nad sõna "hing"
küljes.
Kas te kõik ei soovi teada saada, kas on midagi rohkemat
kui füüsiline olemasolu? Rohkemat kui lõputu
töökohal käimise ring, töötamine millegi
kallal, mille vastu teil puudub eluline huvi. Tülitseme,
sünnitame lapsi, osaleme keelepeksus, ning te soovite teada,
kas on midagi rohkemat kui see. Kas sõna hing ei kehasta
mõtet olukorrast, mis on purustamatu, väljaspool
aega? Kuid näete, te ei avasta kunagi iseseisvalt, kas on
või ei ole olemas sarnast olukorda. Te ei ütle kunagi:
"Ma ei ole huvitatud sellest, mida on õpetatud enne
mind. Ma katsun avastada iseseisvalt, kas on või ei ole
olukorda väljaspool aja piire." Te ei hakka vastu valemile,
mida tsivilisatsioonid või kollektiivne tahe on sõnastanud.
Just vastupidi, te tunnustate seda ja ütlete: "Jaa,
hing on olemas." Teie nimetate seda valemit üht moodi,
mõni teine jälle teisiti, ning siis eraldate endid
ning muutute vaenlasteks konfliktitekitavate uskude üle.
Inimene, kes tõsiselt soovib avastada, kas on või
ei ole midagi sealpool aja piire, peab olema vaba tsivilisatsioonist.
See tähendab, et ta peab vabanema kollektiivsest tahtest
ning seisma üksi, et ta ei oleks aheldatud paljude tahtest
või üksikisiku tahtest, mis muudab ta võimetuks
iseseisvalt avastama, mis on tõde.
Ärge sõltuge kellestki. Mina või mõni
teine võib teile öelda, et on olemas midagi väljaspool
aega, kuid mis väärtus on sellel teie jaoks? Kui olete
näljane, siis soovite süüa ning te ei soovi ainult
sõnadega toidetud olla. Teile on tähtis iseseisev
avastamine. Te võite näha, et kõik teie ümber
kõduneb, puruneb. Elu kutsub teid välja hetkest hetkeni
ning kui te reageerite ainult nõustumise piirides, siis
ei ole teie reageerimisel mingit väärtust. Te peate
ise avastama, kas on või ei ole ajatut olukorda; olukorda,
kus ei ole liikumist "ikka rohkema" või "ikka
vähema" poole. See juhtub vaid siis, kui ütlete:
"Ma ei kavatse nõustuda, kavatsen uurida, avastada"
- ning see tähendab, et te ei karda üksi olla.
|