|
J. Krishnamurti - NÜÜDISAJA KULTUURIPROBLEEMID PEATÜKK
VI
Enamik meist ripuvad mõne väikese osakese küljes
ning arvavad, et selle osakese kaudu nad suudavad tervikut tajuda.
Toast väljumata nad loodavad välja uurida jõe
pikkust ja laiust, ning näha piki jõe kallast oleva
luha rohelust ja rikkust. Elame väikeses ruumis maailma
väikesel lõuendil; mõeldes, et oleme käega
katsunud elu, või aru saanud surma tähendusest. Mõistmaks
seda, peame minema välja, jätma maha oma kitsaste akendega
toa, ning nägema kõike nii nagu see on; arvustamata,
hukka mõistmata, oma hinnangut andmata. Ühe ainsa
kodara abil loodame rattast aru saada, kuid kas üks kodar
on juba ratas? Ratas moodustub kodaraist rummust ja ka rehvist
ja meil tuleb näha kogu ratast, et aru saada. Samuti peame
nägema tervet eluprotsessi, et saada elust tõeliselt
aru.
Elu on erakordne mõistatus, sest teda tuleb iseseisvalt
avastada ning seetõttu tuleb teda võtta väga
tõsiselt, et mõista tühist ning end sellest
välistada.
Kui te ei saa noorena elust aru, siis vindute küpses
eas räpaseks. Te olete siis tuim, seesmiselt tühi ehk
küll väliselt teil võib olla raha, võite
sõita luksuslikus autos ja kanda kalleid rõivaid.
Seetõttu on tähtis oma väike toake maha jätta,
et näha ja tunda taeva avarust; mitte füüsilist
armastust ega jumalikku armastust, vaid lihtsalt armastust, mis
hõlmab nii loomad, linnud, taimed kui kogu inimkonna.
Kas pole see tragöödia, kui te ei avasta iseseisvalt,
mis tähendab armastada? Kui te ei tunne armastust praegu,
ei saa te iialgi seda tunda, sest kui saate vanemaks siis muutub
armastus kaubaks, mida osta ja müüa. Kuid kui kutsute
armastuse oma südamesse ja armastate taimi, loomi, rändurit,
siis küpsesse ikka jõudes ei jää te kitsaste
akendega väikesesse ruumi, vaid väljute sellest ja
armastate tervet elu.
Armastus on tõelisus, see ei ole emotsionaalne, temast
ei pasundata. Sentimentaalsust pole armastuses üldse. On
väga tähtis ja tõsine ülesanne tunda armastust
juba noorena. Teie vanemad ja õpetajad ei tunne võib-olla
armastust ning sel põhjusel on nad loonud selle koletu
maailma, ühiskonna, mis on pidevalt sõjajalal nii
iseendaga kui ka teiste ühiskondadega. Nende religioonid,
nende filosoofiad ja nende ideoloogiad on valed, kui neis puudub
armastus. Kui nad märkavad vaid osakest, siis nad vaatavad
välja läbi kitsa akna, kust vaade võib olla
väga meeldiv ja isegi avar, kuid see ei ole kogu elu avarus.
Ilma selle intensiivse armastustundeta ei näe te kunagi
elu tervikuna; seetõttu jääte alati armetuks
ning elu lõpul ei evi te midagi muud kui tuhka ning hulga
tühje sõnu.
Küsija: Miks soovime kuulsad olla?
Krishnamurti: Miks arvate, et soovite kuulsaks saada?
Võiksin teile seda seletada, kuid kas te siis välistaksite
end kuulsaks saamise soovist? Te ihkate sellepärast kuulus
olla, et igaüks teie ümber soovib kuulus olla. Teie
vanemad, teie õpetajad, gurud, joogid - nad kõik
soovivad kuulsad ja üldtuntud olla, samuti teie.
Katsume koos selle üle järele mõelda. Miks
soovivad inimesed kuulsad olla? Kas ei anna see naudingut? Kui
olete tuntud terves maailmas, näete end tähtsana, see
annab teile surematuse tunde. Te soovite olla kuulus, tuntud,
soovite et teist kõikjal räägitakse, seepärast,
et olete seesmiselt ei midagi. Sisimas pole rikkust ja seepärast
soovite olla tuntud välisilmas, kuid kui teis on seesmist
rikkust, siis ei huvita teid kas olete tuntud või mitte
tuntud.
Rikas olla seesmiselt on palju raskem kui väliselt rikas
ja kuulus olla, see eeldab hoopis enam hoolt, rohkem otsustusvõimet,
tähelepanu. Kui teil on veidi annet ning teate kuidas seda
kasutada, siis saategi kuulsaks. Kuid seesmine rikkus ei tule
sel teel. Et seesmiselt rikas olla, peab vaim aru saama ning
hülgama asju, mis on tähtsusetud, nagu näiteks
soovi olla kuulus. Seesmine rikkus eeldab üksildust ning
inimene, kes ihkab kuulsust, kardab olla üksi, sest ta sõltub
kaasinimeste meelitustest ja hinnangutest.
Küsija: Kui olite noor, kirjutasite raamatu, kus
te ütlesite: "Need ei olnud minu sõnad, need
on minu guru sõnad". Millega seda seletada, et nüüd
nõuate meilt iseseisvat mõtlemist? Ja kes oli teie
guru?
Krishnamurti: Üks raskemaid asju maailmas on:
mitte olla seotud mingi ideega. Olla seotud tähendab olla
järjekindel. Kui teil on ideaal kurjale mitte vastu panna,
siis püüate selle ideaali suhtes järjekindel olla.
Nüüd küsija ütleb võidurõõmsalt:
"Te ütlete, et meil tuleb iseseisvalt mõtelda",
mis on sellele risti vastu, mida siis ütlesite kui olite
poiss. Miks te ei ole järjekindel? Mis tähendab järjekindel
olla? See on kindlasti väga tähtis küsimus. Olla
järjekindel, tähendab evida mõistust, mis muutmatult
jälgib üht mõtlemisviisi, mis tähendab,
et ta ei tohi enesele vastu rääkida. Katsume avastada,
mida tähendab järjekindel mõistus. See mõistus
ütleb: "Olen vande andnud midagi olla ning kavatsen
sellest eluaeg kinni pidada". Kuid see on kindlasti tuim
mõistus, sest see on kinni jäänud mingi lõppotsuse
juurde. See sarnaneb inimesele, kes ehitab enese ümber valli
ning laseb elul sellest mööda minna.
Kui mõistus on a i n u l t järjekindel, ta muutub
mehhaaniliseks ning kaotab oma vitaalsuse lõõma,
vaba liikumise ilu, funktsioneerides ainult kindlates piirides.
See on üks osa küsimusest.
Teine osa küsimusest on, kes oli teie guru? Te ei tea kuidas
selle ümber võib keerutada. On öeldud, et ma
poisina kirjutasin teatud raamatu ning härrasmees tsiteeris
sellest raamatust tsitaadi, et keegi guru on aidanud seda kirjutada,.
Niisiis, on olemas rühm inimesi nagu teosoofid, kes usuvad,
et on olemas gurud, kes elavad kõrvalistes paikades Himaalajas,
ning juhivad ja aitavad maailma.
Kas see on tähtis, kes üks guru on. Tähtis on
elu, mitte guru; juht või õpetaja, kes interpreteerib
elu teie jaoks. See olete teie, kellel tuleb aru saada oma kannatustest,
hädadest. Te soovite surma, mure ja meditatsiooni tähendusest
aru saada; ning keegi ei saa seda teile öelda. Saab selgitada,
kuid need selgitused võivad olla üsna ekslikud.
Niisiis on kasulik skeptik olla, sest see annab teile võimaluse
avastada iseseisvalt, kas vajate üldse gurut. Tähtis
on, et oleksite ise enda valgus, guru, jünger; mõlemad,
enda õpetaja ja õpilane. Senikaua kui õpite,
ei ole õpetajat olemas. Kui lakkate uurimast, avastamast,
aru saamata kogu elu protsessist, siis ilmub õpetaja -
ning niisugusel õpetajal ei ole väärtust - siis
olete surnud ning seetõttu on teie õpetaja ka surnud.
Küsija: Miks on inimene uhke?
Krishnamurti: Kas teie ei ole uhke kui teil on ilus
käekiri? Kas olete kunagi kirjutanud luuletuse või
maalinud pildi ja näidanud seda oma sõbrale? Kui
teie sõber ütleb, et see on hea luuletus, suurepärane
pilt, kas te siis ei ole meelitatud?
Kui olete midagi teinud, mille kohta keegi ütleb, et see
on suurepärane, te tunnete rõõmu ning sellega
on kõik korras, see on kena. Kuid mis juhtub teine kord
kui maalite pilti, kirjutate luuletust või koristate tuba?
Te ootate, et keegi tuleks ja ütleks kui kuldaväärt
te olete ning kui keegi ei tule, siis te enam ei näe vaeva
maalimise, luuletamise või koristamisega. Niisiis olete
sõltuv kiidusõnust, mida teised teile lausuvad.
See on väga lihtne. Ja mis saab edasi? Kui lähete vanemaks,
soovite et teie kaaslased teie toiminguid heaks ja õigeks
tunnistaks. Võite öelda: "Töötan oma
guru, kodumaa, inimkonna, jumala nimel." Kuid tegelikult
töötate tunnustuse võitmiseks ja siit tärkab
uhkus; kui teete mõnd tööd niiviisi, pole see
tegemist väärt. Tahaksin teada kas saite kõigest
aru?
Peate olema võimeline teraselt mõtlema, et midagi
mõista. Näiteks: Uhkust peab nägema, kuidas
see algab ja nägema õnnetust, mida see kaasa toob.
Nägema seda tervikus, mis seisab selles, et olete siiralt
huvitatud ja teie mõistus jälgib seda lõpuni,
ega loobu poolel teel. Kui olete mõnest mängust täielikult
haaratud, siis mängite selle lõpuni. Te ei katkesta
poole peal. Kuid mõistus pole harjunud lõpuni mõtlema
ning hariduse ülesanne on aidata teil kogu elu protsessi
läbi uurida ning mitte piirduda ainult mõne haruga.
Küsija: Lapsepõlves on meile õpetatud,
mis on ilus ja mis on inetu, mistõttu määratleme
kogu elu jooksul: "See on ilus ja see on inetu. Kuidas võiksime
teada saada, mis on tõeliselt ilus ja mis on inetu?
Krishnamurti: Oletame, et te ütlete selle kaare
ilusa olevat ning keegi teine väidab, et see on inetu. Mis
on nüüd tähtsam, kas võidelda konflikte
toovate seisukohtade üle või olla vastuvõtlik
mõlemale? Elus on räpasust, alatust, solvamist, muret,
pisaraid ja on ka rõõmu, naeru, ilu. Tarvis on
tundlik olla, ning mitte otsustada, mis on ilus ja mis on inetu,
ning selle otsuse juurde jääda. Kui ütlete, kavatsen
luua ilu ning vältida kõike inetut, mis siis juhtub?
Ilu viljelemine teeb tundetuks. See sarnaneb olukorrale, kus
inimene arendab oma paremat kätt, tehes seda tugevaks ja
osavaks ning loodab, et vasak käsi närbub. Niisiis,
peate olema erk nii inetuse kui ilu vastu. Peate nägema
hõljuvaid lehti, silla all voolavat vett, vaikse õhtu
võlu ning tundma huvi ka sandi vastu tänaval, nägema
vaest naist, kes ägab raske kandami all ning olema valmis
talle kätt ulatama. Kõik see on vajalik. Ja üksnes
siis, kui teis on tundlikkust kõigi vastu. saate alata
tegudega, aidata ja mitte arvustada.
Küsija: Palun vabandust, kuid teie ei ütelnud,
kes oli teie guru.
Krishnamurti: Kas on see nii tähtis? Põletage
see raamat. Kui annate tähtsust millelegi nii tühisele
nagu "kes see guru on", siis teete kogu elust tühise
afääri. Kui soovime tunda, kes on guru, kes on see
kunstnik, kelle maalitud on pilt, siis me ei otsi pildi sisu
vaid soovime samastada pilti autoriga. Kas luuletus saab meeldida
vaid siis kui kirjanik teada on? See on snobism. Arvamuste kordamine
lõhub teie seesmist reaalsust, tähelepanekut asjadest.
Kui peate pilti kauniks ning see võlub teid, kas on teil
siis tähtis, kes seda maalis? Kui teie ainus püüe
on leida pildi sisu, tõde, siis toob pilt ise oma sisu
päevavalgele.
|