J. Krishnamurti - NÜÜDISAJA KULTUURIPROBLEEMID

Kas olete tähele pannud, et peaaegu igaüks soovib maailma muuta. Ning kas olete tähele pannud, et samad inimesed on kogu aeg isekeskis millegi üle tülis - ideede, varanduse, rassi, kasti, seisundi või religiooni tõttu. Teie vanemad, teie naabrid, ministrid ja bürokraadid - kas ei ole need kõik auahned? Paremale positsioonile trügijad, ning seetõttu alati kellegagi vastuolus? Kindlasti alles siis, kui kogu võistlus on kõrvaldatud, valitseb ühiskonnas rahu, kus igaüks meist saab elada õnnelikult ja täis loomisvõimet.
Niisiis, kuidas saavutada rahu? Kas saavad eeskirjad, seadusandlus, või oma mõistuse treening kõrvaldada auahnust? Ühiskonnas võite lakata teistega võistlemast; kuid kas sellega on lõppenud ka teie seesmine auahnus? Ning kas on võimalik seda auahnust, mis toob inimestele nii palju häda ja viletsust, endast juurtega välja rebida? Ilmselt ei ole te varem selle üle pead murdnud, sest keegi ei ole teiega sellest vestelnud. Kuid nüüd, kui keegi teile sellest kõneleb, kas te ei tahaks järele proovida, avastada, kas selles maailmas on üldse võimalik rikkalikult, täiuslikult, loovalt elada ilma hukutava auahnuse ja võitluse sunnita? Kas te ei sooviks teada, kuidas saab elada nii, et teie enda elu ei lõhuks teise oma, ega heidaks sellele varju? Arvame, et see on unistus, utoopia, mida kunagi ei saa teostada. Kas me saame, teie ja mina, harilikud lihtsad inimesed, evida selles maailmas loomisvõimet ilma auahnuse hoovata, mis ilmneb igasugustes ihades võimu ja positsiooni järele. Kui olete insener ainult sellepärast, et teenida elatist, või sellepärast, et see oli teie vanemate soov, siis on see tegelikult sunnitöö. Sund, ükspuha mil kujul tekitab vasturääkivusi, lahkhelisid. Kuid kui huviga pühendate end oma tööle, mitte selleks, et tunnustust leida, vaid sellepärast, et armastate seda teha, ega võistle teistega, siis ongi teil oskus teha tööd armastusega töö vastu.
Noortel on sageli raske teada, mida nad suudaksid tõelise huviga teha, sest nad soovivad teha nii palju asju. Kas armastate tööd ennast või piirdub teie huvi ühiskonna arvamusega sellest tööst? Kuidas saaks seda teada? Kas pole kasvatuse esmane ülesanne aidata teid selle mõistmisel, nii et täiskasvanuks sirgudes saaksite kohe kogu oma mõistuse, südame ja keha pühendada tööle, mida huviga teete?
Selle mõistmine, mida te teha armastate, eeldab arenenud intelligentsust, sest kui kardate, et te ei suuda teenida elatist ega ühineda selle mädaneva ühiskonnaga, siis te ei mõista seda eales. Kuid kui te ei karda ega lase end tõugata tavade kuristikku, siis leiate võimaluse mõista, mida te tegelikult igatsete teha.
Kuid enamik meist kardab oma soovi läbi viia.
Niisiis, kasvatuse tõeline funktsioon on aidata teid üles leida, mis on teie tõeline huviala, et saaksite sellele anduda kogu oma hinge ja südamega, sest see loob inimväärikust, pühib ära keskpärasuse, väiklase kodanliku mentaliteedi.

Küsija: Kuidas võiksime oma igapäevasest elust õigesti aru saada?

Krishnamurti: Kas arvate, et igapäevane elu on üks asi ja tõde midagi muud? Kuid kas on tõde igapäevasest elust eraldatud? Kas ei soovi te ometi elatist teenida, kui suureks saate? Kas te sellepärast ei sooritagi oma eksameid, et end ette valmistada elatise teenimiseks? Kuid paljud inimesed ei ole üldse huvitatud sellest, missugusele alale nad tööle asuvad, peaasi et saaks raha. Senikaua kui nad ei ole veel tööd leidnud, ei ole nad huvitatud kutseala sisust, olgu see siis sõduri, politseiniku, kohtuniku või kavala ärimehe amet.
Kas pole tähtis selle tõelist väärtust üles leida, mis sarnased rahateenimise allikad enesest kujutavad. Sest tõelus on teie igapäevases elus, mitte sellest eemal. Kuidas te räägite, mida ütlete, kuidas naeratate, või olete kurikaval, mängides inimestega ebaausat mängu - kõik see on tõde teie igapäevases elus. Niisiis, enne kui saate sõduriks, poliitikuks, kohtunikuks või ahneks ärimeheks, kas ei peaks te enne leidma tõe, mis peitub neis kutsealades? Enne kui te ei näe tõde selles, mida teete, ja ei ole juhitud sellest tõest, ei kao korralagedus teie elust.
Arutame seda küsimust, kas peaksite sõduriks saama, sest teised ametid on pisut keerulisemad. Unustame selle, mida propaganda ja teised inimesed ütlevad ja küsime: mis on tõde, mida sisaldab sõduri kutse? Kui inimene saab sõduriks, siis peaks ta võitlema oma maa kaitsmiseks, ta peaks oma mõistust distsiplineerima mitte mõtlemiseks, vaid sõnakuulmiseks. Ta peab olema ette valmistatud, et tappa või tapetud saada - kuid mille nimel? Ühe idee nimel, mille kohta teatud inimesed, kas silmapaistvad või tühised, on öelnud, et see on õige. Niisiis, teist saab sõdur, et ennast ohverdada ja teisi tappa. On see õige kutse? Ärge küsige teistelt, vaid leidke tõde iseseisvalt. Teid on õpetatud ühe uskumatu utoopia nimel tapma, just nagu see inimene, kes teile seda õpetab, tunneks kogu tulevikku. Kas arvate, et tapmine on õige kutse, ükspuha kas see toimub teie kodumaa või mõne organiseeritud religiooni nimel? Kas tapmine on üldse õige?
Niisiis, kui soovite avastada tõtt, selles nii olulises protsessis, mis on teie endi elu, peate neid asju sügavalt uurima, peate sellele andma kogu oma mõistuse ja südame. Teil tuleb mõelda sõltumatult, ilma eelarvamuseta, sest tõde ei asu elust eemal, see asub meie igapäevase elu liikumises.

Küsija: Kas gurud, õpetajad ja pühakud ei aita meid õigesti mediteerida?

Krishnamurti: Kas teate, mis on õige meditatsioon? Kas te ei soovi seda õigsust iseseisvalt avastada? Ning kas suudate kunagi seda tõde avastada, kui te vajate autoriteeti, et teada saada, mis õige meditatsioon on?
See on oluline küsimus. Et avastada mediteerimisoskust, peate tunnetama selle erakordse protsessi sügavust ja avarust, mida nimetate mõtlemiseks. Kui tunnustate mõnd autoriteeti, kes ütleb: "Mediteerige selles liinis," kas pole te siis ühe süsteemi või idee pime teenija? Teie autoriteedi tunnustamine põhineb lootusel, et mingit tulemust saavutada, kuid see ei ole meditatsioon.

Küsija: Mis on õpilase kohustus?

Krishnamurti: Mida tähendab sõna kohustus? Kas kohustus isamaa vastu mõne poliitiku tõestuse järgi? Kas kohustus isa ja ema vastu nende soovide järgi? Vanemate nõudmised on tingitud nende kogemustest, tavadest jms. Ning kes on õpilane? Kas on see koolis käiv laps, kes loeb raamatuid, et oma eksameid sooritada? Või on see uurija, kes õpib kogu elu?
Senikaua kui õpite, ei ole olemas õpetajat. Hetkel, kui olete õpilane, ei ole kedagi, kes teid saab õpetada, sest te õpite igast asjast. Langev leht mida tuul edasi kannab; vee vulin ojas; linnu laul kõrgel taeva all; vaene, kes möödub raske kandamiga; inimesed, kes arvavad, et nad teavad kõike, mis elusse puutub - te õpite neist kõigist, seetõttu ei ole olemas õpetajat, ning teie ei ole järelkäija.
Niisiis, õpilase kohustus on õppida. Kuulus hispaania maalikunstnik Goya kirjutas kõrges vanuses ühe oma pildi alla: "Ma õpin veel". Võite õppida raamatust, kuid see ei vii teid väga kaugele. Raamat saab teile vaid seda anda, mis autoril on öelda. Kuid õppimisel, mis tuleb enda teadlikkuse kaudu, ei ole piire, sest siis me õpime kuulama ja tähele panema ja siis me õpime kõigest: muusikast, inimeste jutust, miimikast, vihast, auahnusest, ahnusest.

Küsija: Mis vahe on lugupidamise ja armastuse vahel?

Krishnamurti: Kui kohale ilmub mõni silmapaistev isik, kas olete tähele pannud, kuidas kõik tervitavad teda? Te nimetate seda lugupidamiseks. Kuid selline lugupidamine kõlab õõnsalt, tühjalt, sest tema taga peitub hirm ja ahnus. Soovides midagi välja pressida, te asetate vaniku tema kaela ümber. See pole lugupidamine, see on vaid raha turul käimiseks. Te ei tunne lugupidamist oma vaeste ega külaelanike vastu, vaid ainult nende vastu, kellelt loodate midagi saada. Tegelikult on selline lugupidamine vaid hirm. See ei ole lugupidamine. Kuid kui te südames on armastust, siis on silmapaistvad isikud ja vaesed üheväärsed, siis leiate lugupidamist ja kaastunnet nende kõigi vastu, sest armastus ei küsi vastutasu.

Küsija: Ma olen täis vihkamist. Kas te ei õpetaks mulle kuidas armastada?

Krishnamurti: Mitte keegi ei saa teid armastama õpetada. Kui inimesi saaks armastama õpetada, kas ei oleks siis maailm liiga lihtne? Kui saaksime raamatust armastust õppida nagu matemaatikat, siis oleks maailm suurpärane. Seal poleks viha, ekspluateerimist, sõdasid, jagunemist rikasteks ja vaesteks ning me oleksime tõeliselt üksteise vastu lahked. Kuid armastus ei ole nii kerge tulema. Kerge on vihata ning viha liidab inimesi. Viha loob igat liiki fantastilisi plaane ja koostööd. Kuid armastus on palju raskem. Te ei saa õppida armastama, kuid te saate viha tähele panna ning kõrvaldada seda oma elust. Ärge võidelge viha vastu, ärge rääkige kui hirmus on inimesi vihata, vaid nähke viha niisugusena nagu ta on. Ja siis laske vihal kaduda, heitke ta kõrvale, sest vihas pole midagi tähtsat. Tähtis on see, et te ei luba vihal juuri ajada oma hinges. Kas mõistate? Teie hing on kui väetatud maa ning kui annate vihal aega juurduda, siis see levib kui umbrohi ning teil on palju tööd selle väljakitkumisega. Kuid kui te ei anna probleemile küllaldaselt aega juurdumiseks, siis ei ole sellel ruumi kasvamiseks ning ta närtsib ja kaob. Kui julgustate viha, annate talle aega juuri ajada, kasvada, valmida, siis muutub see hiiglaslikuks. Laske vihal mööduda ja te leiate, et teie vaim muutub tundlikuks, kaob sentimentaalsus ja seetõttu tunnete te armastust.
Mõistus saab sensatsioone ja igatsemisi taga ajada, kuid mitte armastust. Armastus peab ise tulema hinge. Ning kui armastus on juba olemas, siis ei saa teda jaotada meeleliseks ja jumalikuks; see on lihtsalt armastus. See on armastuse erakordne omadus ning see on ainus kvaliteet, mis toob totaalse arusaamise olemasolu tervikust.

Küsija: Mis on õnn elus?

Krishnamurti: Õnn pole midagi niisugust, mida suudate üles otsida: see on tulemus, lisasaadus. Kui ajate õnne taga tema enda pärast, siis ei ole sel mõtet. Õnn tuleb kutsumata, ning hetkel kui olete õnnest teadlik, ei ole te enam õnnelik. Õnne tagaajamine tähendab õnne lõppu. Õnn saab olla vaid siis, kui "mina ise" oma nõuetega on kadunud.
Pühendate oma aja matemaatika, füüsika, bioloogia jms. õppimisele, kuid kas teie ja teie õpetajad pühendavad aega tõsisemate asjade üle järele mõtlemisele? Kas istute kunagi rahulikult, selg väga sirgelt, ilma nihelemata ja tunnete vaikuse kaunidust? Kas lasete oma mõtetel rännata väljapool argiasju; avaralt, kaugele, sügavale? See, mis maailmas toimub, on sama, mis igal ühel meist sisimas toimub; mida oleme meie seda on maailm. Kipume olema tülis, saamahimulised, ahned, armukadedad ning mõistame kaasinimesi hukka; ning täpselt sama toimub maailmas, ainult dramaatilisemalt, tooremalt. Kuid ei teie ega te õpetajad pühenda aega nende asjade üle järelemõtlemiseks. Totaalne revolutsioon, uue maailma ehitamine, on ainult siis võimalik kui pühendate päev päeva kõrval oma aega nende asjade tõsiseks läbimõtlemiseks. Uut maailma on vaja luua kuid te ei suuda luua kuni teie vaim ei ole ärkvel, valvav, avar. Ning seetõttu on oluline, et pühendaksite oma aega nende väga tõsiste asjade üle järelmõtlemiseks, sest see järelemõtlemine annab rõõmu ja õnnetunde.

Küsija: Mis on tõeline elu?

Krishnamurti: Tõeline elu on teha midagi, mida teete kõige oma olemusega nii, et selles ei ole seesmisi vasturääkivusi. Et puuduks jagelemine selle vahel, mida teete ja selle vahel, mida enese arvates peaksite tegema. Elu on siis täiesti kooskõlastatud protsess täis tohutut rõõmu. Kuid see saab toimuda ainult siis kui te pole psühholoogiliselt kellestki või mingist ühiskonnast sõltuv, kui teis on täielikku seesmist eraldumist, sest ainult siis on teil võimalik armastada seda mida teete. Kui teil on armastus oma töö vastu, siis sellest armastusest võrsub erakordne tunne loomisvõimeks.

Järgneb....PEATÜKK VIII

Eelmine peatükk (VI)

Teksti algusse

Veel raamatutest