XVII

Kui tahetakse olla teravmeelne, siis juhtub, et natukene valetatakse. Ma polnud just päriselt aus, kui kõnelesin teile laternasüütajatest. Võin anda vale ettekujutuse meie planeedist neile, kes seda ei tunne. Inimesed võtavad Maa peal väga vähe ruumi. Kui kaks miljardit inimest, kes maakeral elavad, seisaksid tihedalt üksteise kõrval nagu miitingul, siis mahuksid nad hõlpsasti väljakule, mis on kakskümmend miili pikk ja kakskümmend miili lai. Pisimalegi Vaikse ookeani saarekesele võiks terve inimkonna kokku kuhjata.
Suured inimesed teid muidugi ei usu. Enda arvates võtavad nad väga palju ruumi. Nad peavad end tähtsaks nagu ahvileivapuudki. Laske neil aga arvutada. Nad jumaldavad numbreid - see meeldib neile. Ise aga ärge raisake oma aega selle nuhtluse peale. See on asjatu. Usaldage mind.
Kui väike prints lõpuks Maa peale jõudis, oli ta väga üllatanud, et ta mitte kedagi ei näinud. Tal hakkas juba hirm, et on planeediga eksinud, kui mingi hõbedakarva võru end liiva sees liigutas.

"Tere õhtust," ütles väike prints hea õnne peale.
"Tere õhtust," vastas madu.
"Missugusele planeedile olen ma kukkunud?" küsis väike prints.
"Maa peale, Aafrikasse," kostis madu.
"Ah! Kas siis Maa peal polegi kedagi?"
"Siin on kõrb. Kõrbetes ei ole kedagi! Maakera on suur," kostis madu.
Väike prints istus kivile ja tõstis silmad taeva poole.
"Tahaksin teada," sõnas ta endamisi, "kas tähed on selleks valgustatud, et igaüks võiks leida enda oma. Vaata minu planeeti. Ta on just meie kohal... Aga kui kaugel ta on!"
"Ta on ilus," ütles madu. Mida tulid sa siia tegema?"
"Mul oli pahandusi ühe lillega," vastas väike prints.
"Ahah!" sõnas madu.
Ja mõlemad vaikisid.
"Kus on inimesed?" jätkas lõpuks väike prints pärimist. "Kõrbes ollakse nagu väga üksi..."
"Üksi ollakse ka inimeste juures," ütles madu.
Väike prints silmitses teda tükk aega.
"Sa oled imelik loom," lausus ta lõpuks, "peenike nagu sõrm..."
"Aga ma olen võimsam kui mõne kuninga sõrm," lausus madu.
Väike prints naeratas: "Sa ei ole just eriti võimas... sul pole isegi jalgu all... sa ei saa isegi rännata..."
"Võin viia sind kaugemale kui ükski laev," lausus madu. Ta keeras end kuldse võruna väikese printsi pahkluu ümber.
"Selle, keda ma puudutan, annan ma tagasi mullale, kust ta on võetudki," sõnas ta siis. "Aga sina oled puhas ja tuled tähe pealt..."
Väike prints ei vastanud midagi.
"Mul on sinust kahju, oled nii väeti selle graniidist Maa peal. Võin sind ühel päeval aidata, kui tunned suurt igatsust oma planeedi järele. Ma võin..."
"Oh, sain väga hästi aru!" ütles väike prints. "Kuid miks kõneled sa alati mõistu?"
"Lahendan kõik mõistatused," vastas madu.
Ja nad vaikisid mõlemad.

Järgmine peatükk (XVIII)