XXVII

Ja nüüd on sellest möödunud juba tervelt kuus aastat... Ma ei ole veel kellelegi seda lugu jutustanud. Kui sõpradega uuesti kokku sain, siis olid nad väga rõõmsad, et nägid mind jälle elusana. Olin kurb, kuid neile ma ütlesin: "See on väsimus.."
Nüüd olen juba natukene lohutust leidnud. See tähendab... mitte küll päriselt. Aga ma tean, et ta jõudis tagasi oma planeedile, sest päikesetõusu ajal ei leidnud ma enam tema keha. Tema keha polnud nii väga raske. Öösiti aga armastan tähti kuulata. See on nagu viissada miljonit kellukest...
Siis aga juhtus midagi iseäralikku. väikesele printsile joonistatud suukorvile olin unustanud lisamast nahkrihma! Ta ei saa oma lammast kunagi köide panna. Ja siis ma küsisin endalt: "Mis võis küll tema planeedil juhtuda? Võib-olla sõi lammas tõesti lille ära..."
Teine kord jälle lausun ma endamisi: "Kindlasti mitte! Väike prints paneb igal öösel oma lille klaaskupli alla ja valvab hästi oma lammast..." Siis olen ma õnnelik. Ja kõik tähed naeravad vaikselt.
Teinekord jälle mõtlen: "Igaüks on vahel hajameelne ja sellest piisab! Ühel õhtul unustas ta klaaskupli või ronis lammas öösel tasakesi välja..." Ja siis muutuvad kõik kellukesed pisaraiks...
See on üks hirmus suur saladus. Teile, kes te väikest printsi armastate nagu minagi, ei ole maailmas midagi nii koledat kui teadmatus, kas üks lammas, keda me ei tunne, on ühe roosi ära söönud või ei ole. Vaadake taevast. Küsige iseendalt: "Kas lammas sõi roosi ära, ei või jaa?" Ja te näete, kuidas kõik muutub... Ja ükski suur inimene ei saa iialgi aru, et see võib nii tähtis olla!

Algusse (I)