LEON WERTHILE

Ma palun lastelt andeks, et pühendasin selle raamatu täiskasvanule. Mul on selleks tõsine vabandus: see täiskasvanu on parim sõber, kes mul elus on olnud. Mul on ka teine vabandus: see täiskasvanu suudab kõike mõista, isegi lastele kirjutatud vabandust. Mul on veel kolmaski vabandus: see täiskasvanu elab Prantsusmaal, kus ta kannatab külma ja nälga. Teda on vaja lohutada. Kui kõigist nendest vabandustes ei piisa, siis pühendan raamatu sellele täiskasvanule kui kunagisele lapsele. Kõik suured inimesed on alguses lapsed olnud. (Aga kui vähesed neist seda mäletavad.) Nii ma siis parandangi oma pühenduse:

LEON WERTHILE,
kui ta veel väike poiss oli.