II

Nõnda elasingi üksinda, ilma et mul oleks olnud kedagi, kellega tõsiselt rääkida, kuni ükskord, sellest on nüüd juba kuus aastat tagasi, juhtus minuga Sahaara kõrbes lennuõnnetus. Miski oli mootoris katki läinud. Ja et mul ei olnud kaasas ei mehaanikut ega ka reisijaid, siis pidin ise proovima, kas mul õnnestub üksipäini nii rasket viga parandada. Minu jaoks oli see elu ja surma küsimus. Joogivett jätkus mul vaevalt nädalaks.
Niisiis uinusin ma esimesel õhtul liival tuhande miili kaugusel kõigist asustatud paikadest. Olin üksildasem kui merehädaline keset ookeani oma parvel. Nüüd aga võite isegi kujutleda minu üllatust, kui päevatõusu ajal üks naljakas peenikene hääl mu äratas ja ütles:
"Ole nii hea... joonista mulle lammas!"
"Mõh!"
"Joonista mulle lammas..."
Kargasin jalule, otsekui oleks mind välk tabanud. Hõõrusin hästi oma silmi. Vaatasin hoolega. Ja siis nägingi üpris iseäralikku mehikest, kes mind tõsiselt silmitses. See seal on parim pilt, mis mul temast hiljem õnnestus teha, aga minu joonistus pole kaugeltki nõnda kütkestav kui ta ise.

See siin on parim pilt, mis mul temast hiljem õnnestus teha, aga minu joonistus pole kaugeltki nõnda kütkestav kui ta ise.

See pole minu süü. Kui olin kuueaastane, siis võtsid suured inimesed mult julguse maalijaks hakata ja ma ei olegi midagi joonistama õppinud peale kinniste boamadude ja lahtiste boamadude. Nii ma siis vahtisingi seda ilmutust, silmad ehmatusest pärani. Ärge unustage, et viibisin tuhande miili kaugusel kõigist asustatud paikadest. Minu väikemees aga ei paistnud olevat ei ära eksinud ega ka surmani väsinud, ei nälja või janu kätte suremas ega ka surmani hirmunud. Ta ei olnud üldse mitte kõrbesse äraeksinud lapse moodi, kes viibib tuhande miili kaugusel igasugusest asustatud maailmast. Kui ma jälle sõna suust sain, ütlesin talle:
"Aga... mis sina siin teed?"
Ta kordas üsna tasakesi, otsekui oleks see väga tõsine asi:
"Ole nii hea... joonista mulle lammas..." Kui salapärasus juba liiga suur on, siis ei julgeta enam vastu hakata. Nii mõttetu kui see mulle tuhande miili kaugusel kõigist asustatud paikadest ja surmaohus ka tundus, võtsin ma taskust paberilehe ja täitesulepea. Siis aga tuli mulle meelde, et olin õppinud peamiselt maateadust, ajalugu, matemaatikat ja grammatikat ning ma ütlesin mehikesele (üsna pahaselt), et ma ei oska joonistada. Ta vastas:
"Sellest pole midagi. Joonista mulle lammas."
Kuna ma polnud iialgi lammast joonistanud, siis tegin ma tema jaoks ühe neist kahest joonistusest, mida ma mõistsin. See oli kinnine boamadu. Ja ma olin väga hämmastunud, kui kuulsin väikemeest vastamas:
"Ei, ei! Ma ei taha elevanti boa kõhus. Boamadu on ju väga kardetav, elevant aga on liiga suur. Minu kodu on üsna pisike. Mul on lammast vaja. Joonista mulle lammas."

Siis ma joonistasingi.

Ta vaatas seda tähelepanelikult ja sõnas:
"Ei, see on juba liiga haige! Tee veel üks."

Ma joonistasin.

Mu sõbrake naeratas lahkesti ja kannatlikult:
"Vaata ise... see pole ju lammas, see on oinas. Tal on sarved..."

Joonistasin veel kord.

Ka see pilt lükati tagasi nagu eelmisedki.
"See on liiga vana. Tahan lammast, kes kaua elaks."

Siis lõppes mul kannatus otsa, sest mul oli vaja kiiresti mootor lahti võtta, ja ma kritseldasin selle pildi siin ja ühmasin: "See on kast. Lammas, mida sa tahad, on seal sees."

Aga ma olin väga üllatunud, kui nägin, et minu noore arvustaja nägu lõi äkki särama:
"Just nii ma tahtsingi! Mis sina arvad, kas sellele lambale on ka palju rohtu tarvis?"
"Mis siis sellest on..."
"Sellepärast, et minu kodu on üsna pisike..."
"Küllap jätkub. Kinkisin sulle väga väikese lamba."
Ta kummardus peaga üsna pildi lähedale.
"Ta polegi nii väike... Vaata! Ta on magama jäänud..." Nõnda ma saingi väikese printsiga tuttavaks.

Järgmine peatükk (III)