Kahlil Gibran - Prohvet


Siis palus üks naine: Kõnele meile Rõõmust ja Kurbusest.
Ning ta vastas:
Teie rõõm on teie kurbus ilma maskita.
Ja seesinane kaev, millest kerkib teie naer, on tihtigi olnud tulvil teie pisaraist.
Või kuidas teisiti saakski see olla?
Mida sügavamaks uuristab kurbus teie olemuse, seda rohkem rõõmu sinna mahub.
Kas pole mitte kruus, mis hoiab teie veini, seesama, mis põles pottsepaahjus?
Ja kas pole mitte flööt, mis trööstib teie meeli, just seesama puu, millesse noateraga auke uuristati?
Kui olete rõõmsad, vaadake sügavale oma südamesse ja te näete, et teie rõõmu põhjus on sama, millest pärines teie kurbus.
Kui olete kurvad, vaadake uuesti oma südamesse ja te näete, et nutate nimelt selle pärast, mis teid enne vaimustas.

Mõned teist ütlevad: Rõõm on suurem kui kurbus, ja teised vastavad: Ei, kurbus on suurem.
Aga mina ütlen teile, et nad on lahutamatud.
Üheskoos saabuvad nad, ja kui üks istub koos teiega laua ääres, siis pidage meeles, et teine on samal ajal uinumas teie voodis.

Tõesti, tõesti, te kõigute otsekui kaalud oma kurbuse ja rõõmu vahel.
Ainult siis, kui olete tühi, seisatute te tasakaalus.
Kui varahoidja teid kergitab selleks, et oma kulda ja hõbedat vaagida, on aga vaja, et teie rõõm või kurbus tõuseks või langeks.

Siis astus müürsepp ette ja sõnas: Räägi meile Majadest.
Ning tema vastas niimoodi:
Ehitage enda oma kujutlustest lehtla kesk tühermaad, kui hakkate ehitama maja linnamüüride vahele.
Sest nii nagu teie hämaruse saabudes koju tulete, nii naaseb ka rändur teis, alati kauge ja üksik.
Teie maja on teie avaram keha.
See kasvab päikese käes ja magab öö vaikuses; ja sugugi mitte ilma unenägudeta. Kas teie maja ei näe siis und? Ja kas ta mitte und nähes ei lahku linnast metsasallu või mäeharjale?

Kui ma vaid võiksin koguda teie majad oma peopessa ja külvaja kombel lennutada nad metsadesse ja niitudele.
Oleksid ometi orud teie tänavateks ja rohelised rajad alleedeks, et te võiksite otsida üksteist viinapuuaedade vahelt ja naasta, mulla hõng riiete küljes.
Aga veel mitte niipea ei saa see nii olema.
Oma hirmus kogusid teie esiisad teid liiga ligistikku. Ja seesama hirm kestab veel mõnda aega. Veel mõnda aega jäävad linnamüürid lahutama teie koldeid teie põldudest.

Ja öelge mulle, Orfaleesi rahvas, mida hoiate te nendes majades? Ja mida valvate te lukustatud uste taga?
On teil rahu, vaikset sundi, milles ilmub teie vägi?
On teil mälestusi, kumendavaid võlvkaari, mis sildavad teadvuse mäetippe?
On teil ehk ilu, mis juhib südame puust ja kivist vormitud asjade juurest pühale mäele?
Öelge mulle, on teil neid oma majades?
Või on seal vaid mugavus ja iha mugavuse järele, see salalik kuju, kes siseneb majja kui külaline, et peagi saada peremeheks ning lõpuks valitsejaks?

Oo, jaa, taltsutajakski, kes konksu ja nööri abil teeb teie ülimaist ihalustest oma hüpiknukud.
Olgugi tema käed siidjad, tema süda rauast.
Ta hällitab teid magama ainult selleks, et seista teie voodi kõrval ja ilkuda keha väärikuse üle.
Ta pilkab teie tervet mõistust ja mähib teie meeled ohakavilla sisse nagu haprad nõud.
Tõesti, tõesti, mugavuseiha mõrvab hinges kire, ja kõnnib siis laial irvel matustele.

Aga teie, avaruse lapsed, teie, rahutud oma puhkuseski, teie ei lase end lõksu püüda ega taltsutada.
Mitte ankur ei pea olema teie maja, vaid mast.
Mitte haava kattev läikiv koorik ei pea see olema, vaid laug, mis kaitseb silma.
Te ei pea oma tiibu kokku murdma selleks, et mahtuda läbi ukseavast, kummarduma, et pead mitte vastu lage ära lüüa, ega hoidma hinge kinni, et seinad mitte ei mõraneks ja kokku ei variseks.
Teie ei pea elama hauakambrites, mida surnud teevad elavate jaoks.
Sest see, mis teis on piiritu, eluneb taevalossis, mille ukseks on hommikukaste ja akendeks öö laulud ning vaikused.

Ja kangur küsis: Kõnele meile Rõivastest.
Ning ta vastas:
Teie rõivad katavad palju teie kaunidusest, ometi ei varja nad teie näotust.
Ja ehkki te otsite rõivastes eristatuse vabadust, võite te leida neis vaid ohjad ja ahela.
Kui te vaid võiksite tajuda päikest ja tuult rohkem oma naha ja vähem oma rüüga,
Sest elu hingus on päikesevalguses ja elu käsi on tuules.

Mõned teist ütlevad: Rõivad, mida me kanname, on põhjatuule kootud.
Ja mina vastan: Või nii, see oli siis põhjatuul,
Aga häbi oli tema kangastelgedeks ja lihaste lõtvumine lõngaks.
Ja kui tema töö oli tehtud, naeris ta metsas.
Ärge unustage, et tagasihoidlikkus on kilbiks ebapuhta silma vastu.
Ja kui ebapuhtust enam ei ole, mis jääks siis tagasihoidlikkusest järele peale kängitsetud ja rikutud meele?
Ning ärge unustage, et maapinda rõõmustab teie paljaste jalgade puude ja tuuled igatsevad mängelda teie juustes.

Ja kaupmees küsis: Kõnele meile Ostmisest ja Müümisest.
Ning tema vastas:
Teile kannab maapind oma vilju ja teil ei pea mitte puudust olema, kui te vaid teate, kuidas täita oma pihud.
Ainult maa kingitusi vahetades leiate te külluse ja saate rahuldatud.
Ometi viib see vahetus, kui see ei sünni armastuses ja lahkes õigluses, ühtede ahnuse ja teiste näljani.

Kui teie, kes te künnate meresid ja põlde ning harite viinapuuaedu, turuplatsil kohtute kangrute ja pottseppade ja vürtspoodnikega - manage siis endi keskele ilmuma Maavaim, kes pühitseks kaalusid ja arvestaks kaalupomme, millega vaetakse väärtusi.

Ning ärge taluge oma toimetustest nende osavõttu, kes viljatul käel müütavad oma sõnu teie töö vastu.
Sellistele peate te ütlema:
Tulge koos meiega põllule või minge koos meie vendadega merele ja heitke teiegi oma võrk;
Sest maa ja mere heldest küllusest jätkub teile niisamuti kui meilegi.

Ning kui tulevad lauljad ja tantsijad ja flöödipuhujad - siis ostke ka nende ande.
Sest nemadki on viljade ja viiruki kogujad ja see, mida nendel on pakkuda, olgu või unede kujul, on kehakate ja toidus teie hingele.

Ja enne kui lahkute turuplatsilt, vaadake, et keegi poleks minema läinud tühjade kätega.
Sest mitte enne ei uinu Maavaim rahulikult tuules, kui teie seas vähima vajadused on rahuldatud.

Siis astus ette üks linna kohtunikest ning lausus: Kõnele meile Kuritööst ja Karistusest.
Ning ta vastas nõnda:
See juhtub siis, kui teie vaim läheb tuulipidi uitama,
Et teie, üksi ja kaitsjata, teete kurja teistele ja seeläbi iseenesele.
Ning kurja tõttu, mida olete teinud, tuleb teil kuuldamatult koputada ja mõndagi aega kannatlikult oodata õndsate värava juures.

Otsekui ookean on teie jumalik olemus;
Igavesti rüvetamatu.
Ja just nagu taevalaotus tõstab ta lendu vaid neid, kel on tiivad.
Päikesesarnane on teie jumalik olemus;
Ei tunne tema mutikäike ega otsi maourge.
Aga mitte ainult teie jumalik olemus üksi ei elune teis.
Paljuga teis on ikka veel inimene, ja paljugi pole seda veel mitte,
Vaid kujutu kääbus, uneskõndija udus, otsimas omaenese ärkamist.
Ja nüüd tahan ma kõnelda inimesest teis.
Sest see on tema ja mitte teie jumalik olemus, ega ka mitte kääbus udus, kes tunneb kuritööd ja kuritöö karistust.

Tihtigi olen ma kuulnud teid rääkimas kellestki, kes kurja teeb, otsekui ta polekski üks teie hulgast, vaid võõras sissetungija teie maailma.
Aga mina ütlen, et nii nagu püha ja õige ei või tõusta kõrgemale ülimast, mis on igaühes teist,
Nii ei või ka paheline ja nõrk langeda madalamale väärituimast, mis on teis niisamuti olemas.
Ja nii nagu ükski leht ei kolletu terve puu vaikiva teadmiseta,
Nii ei saa ka kurjategija teha kurja ilma teie kõigi varjatud tahtmiseta.
Otsekui pidulik rongkäik kõnnite kõik oma jumaliku olemuse poole.
Teie olete tee ja teelised.
Ja kui üks teist komistab ning kukub, siis teeb ta seda nende eest, kes sammuvad tema järel, hoiatusena veereva kivi eest.
Oo jaa, ning nende tõttu, kes sammuvad tema ees, küll kergemal ja kiiremal sammul, ometi veerevat kivi tema teelt eemaldamata.

Ja veel midagi, ehk küll see sõna rängalt teie südametele langeb:
Mõrvatu pole mitte vastutamatu oma mõrva eest,
Ega röövitu selles, et teda rööviti.
Õige pole mitte osata pahelise tegudes,
Ja valgekäeline mitte vaba kelmi riugastest.
Oo jaa, süüdlane on sageligi vigastatu ohver,
Ja veelgi sagedamini kannab süüdimõistetu koormat süütute ja süüdistamatute eest.
Ei sa lahutada õiglast ebaõiglasest ja head halvast;
Sest üheskoos seisavad nemad päikese palge ees just nagu ühte kedratud must ja valge lõng.
Ja kui must lõng katkeb, tuleb kangrul läbi vaadata kogu riie ja kontrollida ka kangaspuid.

Kui keegi teist peaks tahtma õigust mõista truuduseta naise üle,
Siis kaalugu ta ka tema mehe südant ja mõõtku tema hinge mõõdupuuga.
Ja vaadaku see, kes solvajat piitsutada tahab, ka solvatu vaimu põhja.
Ning kui keegi teist peaks soovist karistada õigluse nimel kirvega kurja puu kallale asuma, siis uurigu ta kõigepealt puu juuri;
Ja tõesti, tõesti leiab ta hea ja kurja, viljaka ja viljatu juured läbisegi põimunult maa vaikivas südames.
Ja teie, kohtunikud, kes te tahate olla õiglased, mis kohtuotsuse langetate te sellele, kes küll tegudes aus, oma vaimus aga on varas?
Mismoodi karistada seda, kes tapab, kuid kelle vaim on tapetud?
Ja kuidas nuhelda seda, kes oma tegudes on reetur ja rõhuja,
Kes isegi aga on rõhutud ja raevu aetud?
Ja kuidas karistada veel neid, kelle kahetsus on juba eksimusest suurem?
Kas mitte kahetsus polegi õiglus, mida teie õigusemõistmine õieti nõuab?
Ometi ei saa te panna süütut kahetsema ega võtta kahetsust süüdlase südamest.
Omaenese tahtsi saabub ta öös, et inimesed võiksid ärgata ja iseendale otsa vaadata.
Ja teie, kes te tahaksite õiglust mõista, kuidas suudaksite seda ilma kõiki tegusid vaagimata päevavalguses?
Ainult siis saate te teada, et sirgeselgne ja langenu on üks ja seesama inimene hämaruses vankumas oma jumaliku ja kääbusliku olemuse vahel,
Ja templi nurgakivi pole mitte kõrgemal kui ehitise kõige madalam kivi.

Siis küsis advokaat: Õpetaja, mida arvate meie Seadustest?
Ja ta vastas:
Rõõmuga kehtestate te seadusi,
Ometi rõõmustate veel rohkem neid murdes.
Nagu lapsed, kes ookeani rannal mängides kannatlikult ehitavad liivalosse ning nad siis naerdes purustavad.
Aga samal ajal kui teie oma liivalosse ehitate, kannab laine rannale liiva üha juurde,
Ja kui te need purustate, siis naerab ookean koos teiega.
Tõesti, tõesti, ookean naerab alati üheskoos süütutega.

Aga mida arvata nendest, kelle meelest elu pole mitte ookean ja inimseadused mitte liivalossid,
Vaid kellele elu on kalju ja seadus kirka, millega kaljut raiuda omaenese näo järgi?
Mida arvata jalutust, kes vihkab tantsijaid?
Mida härjast, kes armastab oma iket ja peab metshirve ja põtra eksiläinud hulkureiks?
Mida arvata vanast maost, kes ei suuda vahetada oma nahka ja halvustab seepärast kõigi teiste häbitut alastust?
Või sellest, kes varakult pulmapeole saabudes lahkub väsinult ja ülesöönuna, öeldes, et igasugune pidutsemine on vägivaldne ja kõik pidulised seadusemurdjad?

Mida muud on mul nendest öelda kui seda, et nemadki seisavad päevavalguses, ometi selg päikese poole?
Nad näevad vaid omaenese varje ning nende varjud on neile seaduseks.
Ning mis on päike nendele muud kui varjudeheitja?
Ja mida muud tähendab nende jaoks tunnustada seadust kui kummarduda ja järgida oma varju maapinnal?
Aga teie, kes te kõnnite, nägu päikese poole, millised maa peale joonistatud märgid võiksid teid köita?
Teie, kes te kandute koos tuulega, milline tuulelipp võiks teid suunata?
Milline inimseadus võiks teid siduda, kui murrate oma ikke, kuid mitte kellegi vanglauksel?
Milliseid seaduseid peaksite kartma, kui tantsite, ometi komistamata kellegi raudahelale?
Ja kes on see, kes võiks teie üle kohut mõista, kui rebite seljast oma rüü, jätmata seda kellegi teele vedelema?
Orfaleesi rahvas, te võite summutada trummi ja kiskuda valla lüüra keeled, aga kes suudaks keelata lõokest laulmast?

Ja kõnemees ütles: Räägi meile Vabadusest.
Ning ta vastas:
Linnaväravas ja kodus kolde ees olen teid näinud maha heitvat ja ülistavat oma vabadust.
Just nagu orjadki alandavad end hirmuvalitseja ees ja kiidavad teda, kui ta neid ka piitsutada laseb.
Ah, pühas hiies ja linnamüüride varjus olen ma näinud kõige vabamaid teie seast kandmas oma vabadust otsekui iket ja käeraudu.
Ning minu süda veritses sees: sest vabad võite olla vaid siis, kui isegi soov leida vabadust muutub teile kütkeks ja kui te lakkate kõnelemast vabadusest otsekui sihist ja täitumisest.

Tõeliselt vabad võite te olla, kui teie päevad pole hooleta ega ööd ilma iha ja kurbuseta,
Vaid kui need küll kängitsevad teie elu, kuid te ometi tõusete üle nende alasti ja köidikuteta.

Ja kuidas peaksite tõusma üle oma päevade ja ööde ilma murdmata ahelaid, mida te oma mõistmise koidikul olete kinnitanud ümber oma keskpäevatunni?
Tegelikult on see, mida nimetate vabaduseks, tugevaim kõigist neist ahelaist, ehk küll selle lülid päikeses sädeldes teie silmi pimestavad.

Ja mida muud võiksite te vabaks saamise nimel kõrvale heita kui osa omaenese olemusest?
Kui see on ebaõiglane seadus, mille tahaksite tühistada, siis sai see kirjutatud teie endi käega teie endi laubale.
Te ei saa seda kustutada ei olla seaduseraamatuid põletades ega oma kohtunike laupu puhastades, kui te ka kogu mere nende üle uhaks.
Ja kui see on vägivallatseja, kelle tahaksite troonilt tõugata, siis tuleks kõigepealt hävitada see troon, mille olete talle püstitanud iseendas.
Sest kuidas võiks türann valitseda vabasid ja uhkeid muidu, kui nende vabaduses varjuva türannia ja nende uhkuses elava häbi kaudu?
Ja kui see on mure, mille tahaksite heita oma õlult, siis oli see pigem teie endi valitud kui teile peale pandud.
Ja kui see on hirm, mille tahaksite hajutada, siis on selle hirmu ase teie südames ja mitte kardetu käes.

Tõesti, tõesti, kõik asjad liiguvad teie olemuses pidevas poolembuses - ihaldatu ja peljatu, hellitatu ja jälestatu, jälitatu ja see, mille eest püüate põgeneda.
Need asjad liiguvad teis nagu valgus ja vari teineteise külge klammerdunud paarides.
Ja kui vari kahvatab ja lakkab olemast, siis saab allesjäänud valgusest vari ühele teisele valgusele.
Ning nõnda saab teie vabadusestki, niipea kui ta kaotab oma kütked, köidik suuremale vabadusele.

Ja preestritar kõneles uuesti, öeldes: Kõnele meile Arust ja Kirest.
Ning ta vastas nõnda:
Tihtigi on teie hing lahinguväli, kus teie aru ja otsustusvõime on sõjajalal teie kire ja himudega.
Kui võiksin vaid olla lepitaja teie hinges, nii et lahkhelidest ja kademeelsusest tema osade vahel võiks sündida ühtsus ja harmoonia.
Aga kuidas võiksin ma seda, kui teis endis pole lepitust, õieti armastust oma kõikide loomuosade vastu?

Aru ja kirg on teie meresõitja hinge rooliratas ja puru.
Kui üks või teine viga saab, siis jääte kas pillutada lainete meelevalda või triivima ulgumerele.
Sest aru, kui ta üksipäini valitseb, on ahistav jõud; ja valveta jäänud kirg on leek, mis põleb omaenda hävinguni.
Sellepärast laske oma hingel ülendada oma aru kire kõrgustesse, et ta võiks hõisata;
Ja las ta juhtida teie kirge targu nii, et teie kirg võiks iga päev elada läbi uuestisünni ning nagu fööniks tõusta omaenese tuhast.

Ja üks naine avas suu ja lausus: Kõnele meile Valust.
Ning ta vastas:
Teie valu on teie mõistmist ümbritseva koore katkimurdmise valu.
Niisamuti nagu puuvilja seemnekivi peab murduma selleks, et tema süda pääseks päikesevalgusse, nii tuleb teilgi tunda valu.
Ja kui teie süda vaid suudaks üha imestella elu igapäevaseid imesid, ei tunduks teie valu teile vähem imeväärne kui teie rõõm;
Ja oma südame muutuvad seisundid võtaksite te vastu just samaviisi, kui te oma põldudel mööduvaid aastaaegu vastu võtate.
Ja vaikse meelerahuga vaataksite te siis läbi oma kurbuse talve.

Paljugi teie valust on teie eneste valitud.
See on seesama kibe rohi, millega tohter teis teie haiget teie poolt terveks ravitseb.
Seepärast usaldage tohtrit ja jooge tema ravim ära vaikses meelerahus.

Sest tema käsi, ehk küll raske ja karm, on juhitud Nähtamatu õrna käe poolt,
Ja kruus, mille ta teile ulatab, põletagu see pealegi teie huuli, on vormitud savist, mida Pottsepp omaenese pühade pisaratega niisutanud on.

Ning üks mees küsis: Kõnele meile Enesetundmisest.
Ning ta vastas:
Teie südamed tunnevad vaikuses teie päevade ja ööde saladust.
Aga teie kõrvad janunevad kuulda teie südame teadmuse kõla.
Sõnades tahaksite teada seda, mida olete alati teadnud oma mõtteis.
Sõrmedega tahaksite puutuda oma unede alasti keha.

Ja on hea, et te tahate seda.
Teie hinge salajane allikas peab tulvama üles ja vulinal tõttama mereni;
Ja teie salajase sügavuse aare saab teie silmile nähtavaks.
Aga ärgu vaagigu ükski kaal teie tundmatut varandust;
Ja ärge otsige mitte oma teadmise sügavust teiba või kajaloodi abil.
Sest teie olemus on piiritu ja mõõtmatu meri.

Ärge lausuge: "Olen leidnud tõe," vaid pigem: "Olen leidnud ühe tõe".
Ärge öelge: "Olen leidnud hinge raja." Öelge pigem: "Olen oma teed mööda rännates kohanud hinge".
Sest hing kõnnib kõiki radu.
Mitte sirgjoont pidi ei kulge hing, ega kasva ta otsekui kõrkjas.
Hing avaneb aegamisi otsekui lootos, loendamatud õielehed üksteise haaval.


Järgmine osa (3)

Algusse

Sama raamat MS Word dokumendina, (pakitud zip formaadis)

  Sama raamat pdf formaadis


Veel raamatutest