Rabindranadth Tagore
Mõttereliikviad
Originaali tiitel: Thought Relics, by Rabindranath
Tagore, New York, The Macmillan Company, 1921. Tõlkis
Stella Noa
sisestamise
eest eriline tänu Helenile |
SAATEKS
Rabindranath Tagore sündis 1861.a. Indias Calcuttas perekonnas,
mille liikmete hulgas oli muusikuid, kunstnikke, kirjanikke.
Oma esimese luuletuse kirjutas andekas ja tundliku loomusega
Rabindranath 8-aastasena. Kui ta 1941.a. teispoolsusesse lahkus,
jäi temast, keda siis nimetati Maailma Luuletajaks, järele
üle 50 luulekogu, palju näidendeid, romaane, jutustusi,
artikleid, hulganisti toid keele ja kirjanduse, filosoofia ja
religiooni alalt, kooliõpikuid.
R. Tagore oli tuntud hea muusikuna, heliloojana ja ka näitlejana.
Viimases rollis esines ta küll vaid oma koduteatris Calcuttas,
kus näitlejateks ja publikuks olid Tagore'ide perekonna
liikmed ja nende sõbrad. Aga ta ei jäänud kõrvale
ka näidenditest, mida etendati tema poolt 1901.a. perekonnamõisas
Santiniketamis asutatud koolis. See kool, mille juurde kuulub
ka rahvusvaheline ülikool Visva-Bharati (asutatud 1922.a.),
töötab praegugi.
Meie sajandi 20- ja 30-ndatel aastatel reisis R. Tagore palju
Euroopas, Ameerikas ja Kaug-Idas, pidades kõikjal loenguid
Inimese Religioonist, elu teostamisest, loovast ühtsusest,
inimisiksusest. Ida ja Lääne suhetest, natsionalismist,
haridusest jne. Nendes väljendas ta oma optimistlikku suhtumist
inimese tulevikuväljavaadetesse - Inimese-seisundi, igavikulisuse
saavutamisse.
Küllap tunneb eesti lugeja R. Tagore'i kõige paremini
tema luulekogu "Gitandzali" põhjal. Kui see
luulekogu esmakordselt 1913.a. inglisekeelsena R. Tagore'i enda
tõlkes ilmus, siis sai autor tohutu tunnustuse osaliseks
nii Euroopas kui Ameerikas, mille loomulikuks tulemuseks oli
talle samal aastal Nobeli kirjanduspreemia omistamine.
Käesolev raamat aga, 1921.a. ilmunud "Thought Relics",
mis nüüd jõuab eestikeelsena meie lugeja lauale,
koosneb kaunitest mõttepiltidest. Nendesse süüvimine
aitab meil paremini mõista elu, iseennast ja meis peituvaid
võimalusi edasiminekuks tõe ja õigluse teel.
TÄNA öösel nägin
unes, et olin samasugune poiss nagu enne oma ema surma. Ema istus
Gangese kaldal asuva aiamaja toas. Läksin hoolimatult, tähelepanu
pööramata temast mööda, kui äkki sähvatas
mulle pähe väljendamatu igatsusega mõte, et
minu ema on seal. Kohe jäin seisma ja läksin tagasi
ta juurde, kummardusin sügavalt, puudutades peaga ta jalgu.
Ta võttis kinni mul käest, vaatas mulle otsa ja ütles:
"Sina oled tulnud!"
Selles suures maailmas läheme hoolimatult mööda
toast, kus istub Ema. Tema ladu on lahti, kui tahame oma toitu,
me voodi on valmis, kui peame magama. Vaid Ema puudutus ja hääl
on puudu. Liigume ringi, kuid iial ei tule isiklikku ligiolekusse,
et meil võetaks kinni käest ja tervitataks: "Sina
oled tulnud!"
OMA noorusaastail ma ei teadnud, et mu nägemine oli nõrgemaks
jäänud. Esimesel päeval, kui panin juhuslikult
endale ette prillid, leidsin, et olin kõigele äkki
ligemale tulnud. Tundsin, et olin saavutanud maailma kaks korda
nii palju, kui mulle oli antud teda alles hetke eest.
On niisugune asi nagu maailmale ligemale tulek hinge kaudu. See
on kui tõeline kojutulek siia maailma. See on maailma
saavutamine enam, kui saab mõõta, - kui muusikariista
saavutamine mitte ainult teda omades, vaid ka mängides temal
muusikat.
VAIMNE elu on teadvus vabanemine. Tema kaudu saame kõikjal
vahetu hingevastuse. Enne kui saavutame selle elu, näeme
inimesi omakasu, eelarvamuste või liigitamise vahendusel,
me ümber oleva alalise eemaloleku tõttu, mida me
ei saa ületada. Kui loor võetakse eest, siis me mitte
ainult näeme maailma põgusaid vorme, vaid tuleme
ka ligi ta igavesele olemusele, mis on sõnulväljendamatu
ilu.
Mõned otsivad vaimse tõe tunnistust välisilmast.
Sellel otsingul võime komistada vaimud või mõne
ülemeelelise loodusnähtuse otsa, kuid need ei juhi
meid vaimsesse tõesse, nii nagu uued sõnad sõnastikus
ei anna meile kirjandust.
TÄNA on meie asrami aastapäeva pidustuse eriline
päev, ja me peame võtma aega, et teadvustada siinse
paiga südames olevat tõde, milleks on ilu. Selleks
olemegi läitnud oma lambid. Hommikul tuli päike särades
välja, õhtuhämaruses tõstsid tähed
üles oma tuled. Kuid nendest polnud meile küllalt.
Kuni me kord läidame omaenda väikesed lambid, seni
on tuledemaailm ilmaaegu taevas ja kui me ei tee omaenda ettevalmistusi,
siis jääbki maailma ettevalmistuste suur rohkus ootama
nii nagu lauto, mis ootab sõrmede puudutust.
MUL pole vaja tunda muret loodusmaailma pärast. Päike
ei oota, et seaksin teda korda.
Kuid varahommikust peale on kõiki mu mõtteid hõivanud
mu mina väikene maailm. Ta on tähtis tänu faktile,
et mulle on antud maailm, mis on minu enda oma. Ta on suur, sest
mul on võimu, et teha ta minuga suhtlemise vääriliseks;
ta on suur, sest tema abiga saan ma ise osutada külalislahkust
kogu maailma Jumalale.
OMA argimaailmas elame vaesuses; oma varusid peame säästma
hoolega; me jõud ammendub ja me tuleme oma Jumala juurde
kui kerjused elurõõmu järele. Pidupäevadel
aga näitame oma rikkust ja ütleme Temale, et oleme
isegi, nagu Tema on; ja me ei karda kulutada. See on päev,
mil toome Temale omaenda rõõmuanni. Sest tõeliselt
kohtame Jumalat siis, kui tuleme Tema juurde oma andidega, mitte
aga vajadustega.
ELU kõrgeim võimalus on suuta osutada külalislahkust
meie Jumalale.
Elame Jumala maailmas ja unustame Tema, sest pime vastuvõtmine,
mis on ühepoolne, ei leia iial oma tõde. Ta on kõrb,
mis saab vihma, kuid ei paku iial vastutasuks vilja, ja ta saamisel
pole mingit mõtet. Jumala maailma antakse meile ja kui
pakume oma maailma Jumalale, siis annetus teostub.
KUI olin suure maailma tõuganud märkamatult oma
ametiharjumuste trellide taha, arendasin endas usu sellesse,
et olen asendamatu. Nende paljude vahendite seas, millega Loodus
nõuab inimeselt tööd, on selline uhkus üks
tõhusamaid. Need, kes töötavad raha pärast,
töötavad ainult oma palga piirides, kuni teatud punktini,
millest edasi töötamist peaksid nad kahjulikuks. Kuid
nendel, keda sunnib töötama uhkus, pole üldse
puhkust; isegi ületunnitööd ei pea nad kahjulikuks.
Niivõrd tegevuses tavatsesin olla, uskudes oma asendamatust,
et vaevalt söandasin silmagi pilgutada. Mu arst hoiatas
mind aeg-ajalt, öeldes: "Peatu, võta asja rahulikult".
Aga mina vastasin talle ikka: "Kuidas asjad siis lähevad,
kui mina peatun?" Just sel ajal ütles üles mu
tervis, mu auto rattad purunesid ja ta jäi seisma siin selle
akna all. Siit vaatasin välja piiritusse ruumi. Seal nägin
pöörlemas võiduka ajavankri arvutuid välkuvaid
rattaid - ei tõusnud mingit tolmu, mingit müra, maanteele
ei jäänud kriimugi. Siis äkki mõistsin.
Tajusin selgelt, et asjad võivad areneda minutagi. Polnud
ühtegi märki sellest, et nood rattad peatuksid või
pisutki pidurduksid kellegi teatud inimese puudumise pärast.
Aga kas siis saab seda tunnistada niisama lihtsalt! Isegi kui
sõnades tunnistan, siis keeldub mu meel ikkagi nõus
olemast. Kui see tõepoolest oleks täiesti ükskõik,
kas mina lähen või jään, kuidas leidis
mu minauhkus siis kõiksuses endale hetkekski koha? Millele
sai ta tugineda? Kogu selle külluse hulgas, millest kihab
aeg ja ruum, polnud ometi võimalik jätta välja
seda minu mina. Fakti, et olen asendamatu, tõestab fakt,
et mina olen.
EGOISM on hind, mida makstakse olemisfakti eest. Seni, kuni
teadvustan seda hinda endas, talun tõesti kindlalt kogu
enda olemises hoidmise valu ja vaeva. Just seepärast budistid
ütlevadki, et egoismi hävitamine tähendab olemise
juurte äralõikamist: sest minauhkuseta ei tasu ka
vaeva olla olemas.
Kuidas see ka poleks, kuid seda hinda on ju makstud ühest
või teisest fondist, ehk, teisi sõnu, kusagil on
tähtis, et mina oleksin olemas, ja makstav hind näitab,
kuivõrd tähtis see on. Kogu kõiksus - iga
ta molekul ja aatom - toetab soovi, et mina oleksin olemas. Ja
just selle soovi ülevus avaldubki mu minauhkuses. Selle
ülevuse tõttu pole mu pisitilluke "mina"
oma mõõdult ega väärtuselt madalam ühestki
teistest asjast me Kõiksuses.
INIMESED on vaadelnud olemas olemise soovi endas kahel erineval
viisil. Mõned on pidanud seda Loova Võimu impulsiks,
mõned Loova Armastuse rõõmsaks eneseväljenduseks.
Ja vastavalt sellele, kas nad peavad oma olemise fakti Jõu
või Armastuse ilmutumiseks, seavad nad endale ka erinevad
elueesmärgid.
Väärtus, mille me olemus saab Võimult, erineb
täielikult väärtusest, mille ta saab Armastuselt.
Suund, millesse meid sunnib me uhkus Võimuväljal,
on vastupidine suunale, mille annab me uhkus Armastusväljal.
VÕIMU saab mõõta. Tema mahtu, kaalu ja
jõudu saab kõiki tuua matemaatika piiridesse. Nii
püüavadki need, kellel on võimu, olla kõrgeimad,
suureneda koguse poolest. Korduvalt korrutaksid nad arvusid -
inimeste, müntide, seadmete arvusid. Pürgides edule,
ohverdavad nad teiste rikkust, teiste õigusi, teiste elu;
sest ohverdamine on Võimukultuse põhiolemus; ja
maa on sellise ohverdamise verest punane.
Materialismi iseloomulikuks jooneks on ta välispidise avaldumise
mõõdetavus, mis on sama mis ta piiride lõplikkus.
Ja inimkonna ajaloos raevutsenud tsiviil- ja kriminaaltülid
on enamasti olnud just nendesamade piiride pärast. Et suurendada
omaenese alasid, tuleb tingimata tungida teiste omadele. Niisiis,
kuna Võimuuhkus on hulgauhkus, ei suudaks ka kõige
võimsam Võimu poole suunatud teleskoop avastada
veremere tagant rahuranda.
OLLES aga hõivatud nende Võimude jõudude
ja faktide koguste kokkuliitmisega, leiame, et nad ei moodustagi
igavesti suurenevat rida. Kogumisprintsiibi rakendamisel peatab
meid äkki see, et komistame teed tõkestava kontrolliprintsiibi
otsa. Avastame, et pole mitte edasiliikumine üksi, vaid
ka pausid. Ja ajaloos leiame korduvalt, et ikka siis, kui Võimupimedus
on püüdnud kukutada seda rütmivalitsust, on ta
lõpetanud elu enesetapuga. Ja just seepärast mäletabki
inimene ikka veel Paabeli torni kokkuvarisemise lugu.
Nii näeme, et Võimuprintsiip, mis väljaspool
avaldab end kogusena, pole ei lõplik ega ka ülim
Tõde. Ta peab peatama end, et püsida kõiksuse
rütmis. Ohjeldamine on sissepääsutee Heasse. Hea
väärtust ei mõõdeta aga ei mõõtmete
ega arvukusega. Inimene, kes on tundnud selle ära iseendas,
ei tunne häbi oma räbaldunud riiete pärast. Ta
viskab tolmu oma krooni ja sammub välja avatud teele.
KUI jõuame Võimuprintsiibist Iluprintsiipi,
siis mõistame otsekohe, et olime seni kogu aeg suitsutanud
viirukit vales pühamus; et Võim pundub oma ohvrite
verest vaid selleks, et hukkuda üleküllastusest; et
kuis me ka ei püüaks, lisades juurde sõjavägedele
ja relvastusele, suurendades laevade ja nende tüüpide
arvu, kuhjates kokku oma osa sõjasaagist, - ei aita aritmeetika
iial muuta tõeks seda, mis on ebatõde; et lõpuks
sureme, lömastatuna meie endi poolt paljundatud asjade raskuse
all. Kui Rishi Jadznavalkja oma lahkumise eelõhtul pakkus
oma naisele Maitrejile, et jätab ta maha hästi kindlustatuna
kõige sellega, mille ta oli kogunud oma elu jooksul, hüüdis
naine: "Mida peaksin ma tegema nende asjadega, mis pole
surematust vaimust?"
Mis mõtet on lisada ja lisada ja lisada? Suurendades üha
enam helitugevust, ei saa me midagi muud kui kisa. Muusika saavutame
alles siis, kui ohjeldame heli ja anname talle täiuse -
rütmi meloodia.
Inimene kasvab hiigelsuureks, võttes kõike endale;
ta saavutab harmoonia, andes end ära. Selles harmoonias
on rahu - mis pole iial välise organisatsiooni või
kahe võimu vahelise koalitsiooni tulemus, - rahu, mis
toetub tõele ja seisneb ahnuse ohjeldamises, kaasatundvas
andestamises.
KÜSIMUS on: "Kummas Tões tuleb minu olemusel
saavutada oma suurim väärtus, - kas Võimus või
Armastuses?" Kui võtame omaks selle tõena
Võimu, siis peame tunnistama ka konflikti kui vältimatut
ja igavest. Paljude Euroopa kirjanike järgi on Rahu ja Armastuse
Religioon vaid vilets soomusrüü, mille sees nõrgad
otsivad endale varjupaika, mille vastu loodusseadused aga tunnevad
nappi austust. See, mida ujedad religioonikirjutajad sõnavad
ebaõigluseks, - ainult see olevat kindel tee, mis juhib
inimest edule.
Vastupidine õpetus seda täielikult ei eita. Ta tunnistab
õigeks eeldused, kuid ütleb:
"Adharménaidhaté tabat, tato bhadrani pashjati,
tatah sapatnan dzajati, - sam´ulastu vinashjati."
"Ebaõigluses nad õitsevad, selles leiavad
nad oma hea, selle kaudu võidavad oma vaenlasi, - kuid
nad hävivad koos juurtega."
IKKA veel on pime. Päev hakkab kohe koitma. Müügilaudade
omanikud, kes kogunesid pidulikule laadale, on veetnud selle
talveöö, lauldes läidetud lõkete ümber.
Nüüd valmistuvad nad minema laiali. Erinevalt linnulaulust
häirib nende lärm hommikurahu.
Sest inimene seisab teelahkmel. Tema keeli tuleb häälestada
sügavama ja keerulisema muusika jaoks kui looduse keeli.
Inimesel on meel, mis arutleb, ja tahe, mis otsib omaenda teed.
Need pole veel saavutanud täielikku harmooniat oma ümbrusega.
Seepärast kalduvadki nad kergesti plahvatama ebakõla
inetusse.
Kuid just sellessamas inetuses on suur tulevikulootus. Sest need
ebakõlad pole pelgalt faktid, mida oleme sunnitud tunnustama;
nad on inetud faktid. Ja just see kinnitab iga hetk, et nad pole
need, mis nad peaksid olema; nad on ebatäiuslikud, ja nad
on lootusrikkad, sest nad on piinarikkad.
ME oleme kui üks juhuslik luuletuse rida, mis alati tunneb,
et ta riimub ühe teise reaga ja peab selle leidma või
jääma teostumata. Selline veel-mitte-kättesaadu
otsimine on inimeses see suur impulss, mis toob välja kogu
ta parima loomingu. Inimene näib olevat sügavasti teadlik
lahusolekust oma olemuse juurtes, pisarsilmil anub ta, et ta
juhitaks sellest üle ühendusse; ja mingil viisil teab
ta, et see on armastus, mis suudab teda juhtida ülimasse
armastusse.
MUL on maailmaga suhted, mis on sügavalt isiklikud. Need
pole pelgalt teadmise ja kasutamise suhted. Kõikidel me
suhetel faktidega on lõpmatu vahendaja - Seadus, Satjam;
kogu me suhetel tõega on lõpmatu vahendaja - Mõistus,
Dznanam; kogu me isiklikul suhtel on lõpmatu vahendaja
- Armastus, Anandam.
Selles maailmas pole me pelgalt faktid otsekui kivitükid;
me oleme isikud. Ja seepärast ei saa me rahulduda kaasakandumisega
olukordade voolus. Meil on keskne armastuseideaal, millega harmoniseerida
oma olemine, meil tuleb avaldada oma elus üks tõde,
milleks on täiuslikud suhted Igavese Isikuga.
EILE õhtul, kui põhjatuul oli lõikav
kui vahe, terasest mõõgatera, improviseerisid müügilaudade
omanikud okstest ja lehtedest mingisuguse varjualuse. Kogu oma
haprusele vaatamata oli see neile selleks ajaks kõige
hädavajalikum asi. Aga täna hommikul, veel enne valgeks
minemist kuuleme neid hüüdmas oma härgi ja vedamas
puude alt välja kääksuvaid vankreid. Nüüd
on neile tungivalt tähtis lahkuda oma varjualusest.
"Mina tahan" omab jääva vastukaaluna - "mina
ei taha". Muidu muljuks koletislik hädavajalikkus oma
liikumatu kaaluga puruks kogu olemise. Hetkeks võime küll
kurvalt ohata selle fakti pärast, et miski ei jää
kauaks, kuid ometi oleme pääsenud püsivast meeleheitest
õnnetuse pärast, et miski ei liigu üldse. Asjad
jäävad ja asjad liiguvad - nende kahe vastandliku voolu
vahel oleme meie leidnud oma eluaseme ja oma vabaduse.
HOBUNE, kes on rakendatud vankri ette, on vaid vankri osa,
valitseja on inimene, kes juhib seda kiindumatult. Meid kutsutakse
töötama tarmukalt ja siiski säilitama oma meele
eraldatust. Sest meie teod peavad väljendama eelkõige
meie vabadust, vastasel korral muutume rataste sarnaseks, mis
pöörlevad, kuna neid selleks sunnitakse. Tegemise ja
mittetegemise; saavutamise ja loobumise vahel on harmoonia, millesse
peame jõudma.
Me igapäevane palvevool kannab meie mina ülimasse Minasse;
see paneb meid tundma selle täiuse tegelikkust, mille saavutame
ennast täielikult ära andes, paneb me teadvuse avarduma
suurde rahumaailma, kus liikumised on ilu ja kõik suhted
on tõed oma seesmise vabaduse - omakasupüüdmatuse
tõttu.
MEIE tahe saavutab oma täiuse siis, kui ta on üks
armastusega, sest vaid armastus on tõeline vabadus. Ta
võtab spontaanselt endale orjuse, sest orjus teda ei seo,
vaid üksnes mõõdab ta tõe. Mitteorjus
on teenimise lõpetamine, aga vabadus on teenimises endas.
Bengalimaa poeet ütleb: "Armastuses pole eesmärgiks
ei valu ega mõnu, on vaid armastus ise.
Armastus annab vabaduse, sidudes, sest armastus on see, mis ühendab."
ARMASTUS pole pelk impulss, ta peab sisaldama tõde,
milleks on seadus. Ta võtab tõelt vastu piiranguid,
sest on ise seesmiselt rikas. Laps harjutab meelsasti ohjeldamist,
et parandada oma keha tasakaalu, sest ta tunneb tõelist
mõnu oma liigutuste vabadusest; ja armastuski ei pea oma
tõe teostamiseks ühtegi hinda liiga kõrgeks.
Poeesia on väljendusvormilt palju rangem kui proosa, sest
poeesia lähtes ja lõpus on rõõmuavaldus.
Meie Jumala-armastus hoolitseb väga täpselt selle eest,
mille eest ta vastutab. Oma õigluses on ta vali, ja intellekt
peab olema ta liitlane. Et see, millega ta tegeleb, on ääretult
väärtuslik, tuleb tal olla hoolas, et ta mündid
oleksid ehedad. Seepärast, kui me hing anub surematust,
on ta esimene palve: "Juhata mind ebatõelisest Tõesse."
ISA töötab oma maailmas, aga Armsaim lamab magades
me südames, ta pimeduse sügavuses. Võib kõlada
paradoksina, kui öelda, et me pole omaenda armastusest teadlikud,
nagu me ei tunneta ka seda, et maa kannab meid ümber päikese.
Aga tõde on see, et me loomuse kõik osad ei ole
täielikult valgustatud, ja enamasti tunneme iseennast vahetult
vaid pinnal, seal kus me meel on hõivatud me elu ajutiste
vajadustega ja fermentidega.
ÄRGATA üles armastuse ei tähenda ärgata
üles õrnuse maailmas, vaid hoopis kangelaslike püüdluste
maailmas, kus elu võidab endale igaviku surma kaudu ja
rõõm oma väärtuse kannatuses. Kuna tõe
kõige tõelisem kinnitus on armastuses, siis peab
ta teostama end kõige selle kaudu, mis ähvardab meid
ilmajätmisega. Vaesus kardab pisimatki kaotust, aga rikkus
on kulutamisel kartmatu. Armastus on hingerikkus ja seepärast
avaldab ta end ülima vapruse ja meelekindlusena. Ja et ta
leiab oma allika iseendas, siis ei anu ta inimestelt kiitust
ega jõua temani ükski karistus väljastpoolt.
ASJADEMAAILM, milles elame, kaotab oma tasakaalu, kui lõpeb
ta suhtlemine armastusmaailmaga. Siis tuleb meil oma hingega
maksta asjade eest, mis on ääretult odavad. Aga see
saab toimuda vaid siis, kui asjadevangla müürid ähvardavad
meid oma lõplikkusega. Siis tekitab see kohutavaid lahingud,
kiivust ja sundust, kisklemist ruumi ja võimaluste pärast,
sest neid on piiratult. Saame kõige selle kurjusest valuliselt
teadlikuks ja püüame kõigiti kohaneda sandistatud
tõe kitsastes piirides. See viib aga ebaõnnestumisele.
Meid aitab vaid see inimene, kes oma eluga tõestab, et
meil on armastuse kuningriigis elav hing; ja asjade fiktiivse
hinna hirmuvalitsus lõpeb, siis kui tuleme oma vaimsesse
vabadusse.
MEIL on raske vabastada end oma omandite haardest. Sest nende
gravitatsioonitõmme on meie minakeskuse poole. Täiusliku
armastuse jõud toimib vastupidises suunas. Ja just seepärast
annabki armastus meile vabaduse asjade raskusest. Seepärast
on meie kulutamispäevad meie rõõmupäevad.
See pole surve kergus välismaailmas, mida vajame, et olla
vabad, vaid armastus, millel on jõudu kanda maailma raskust,
mitte ainult kergelt, vaid ka rõõmuga.
AINULT seepärast, et oleme sulgenud oma tee sisemisse
vabadusmaailma, on välismaailm muutunud kohutavaks oma nõudmiste
poolest. On orjus elada ikka edasi sfääris, milles
asjad on, kuid nende tähendus on takistatud. Inimestel on
vaid seepärast saanud võimalikuks öelda, et
olemine on kuri, et oma pimeduses oleme minetanud millegi, milles
on meie olemise tõde. Kui lind püüab lennata
taevasse ainult ühega oma tiibadest, siis solvab teda tuul,
pekstes maha ta tolmu. Kõik katkised tõed on kurjad.
Nad teevad valu, sest vihjavad millelegi, mida nad ei paku. Surm
ei tee neile valu, aga haigus teeb, sest haigus meenutab meile
kestvalt tervist ja ometi hoiab teda meist eemal. Ning elugi
poolikus maailmas on kuri, sest ta teeskleb küll täielikkust,
ise on aga ilmselgelt ebatäielik, andes meile küll
peekri, aga ei sõõmugi elu.
TULNUD eluteatrisse, istume rumalalt seljaga lava poole. Näeme
kullatud sambaid ja kaunistusi, jälgime rahvast tulemas
ja minemas; ja kui tuli lõpus kustutatakse, siis küsime
endalt hämmeldunult: mis on kõige selle mõte?
Kui oleksime pannud tähele seesmist lava, oleksime võinud
olla tunnistajateks hinge igavesele armastusdraamale ja veenduda,
et selles on küll pause, kuid pole lõppu, ja et uhked
maailma-ettevalmistused pole hoopiski mitte mingi suurejooneline
asjadehullus.
KRITISEERIME Loodust väljastpoolt, kui oma meeles lahutame
ta inimloomusest, ja süüdistame teda kaastunde ning
õigluse puudumises. Põlegu taht pealegi nördimusest
selle üle, et ülejäänud küünlas
pole valgust, kuid tõde on siiski see, et taht esindab
tervet valgustavat küünalt. Takistused on vajalikud
kaaslased väljendamisele, ja me teame ka, et keele positiivsus
pole ta takistavuses. Ainult takistuse poolt vaadates näib
Loodus moraaliidee vastu vaenulik. Kui see aga oleks täiesti
õige, siis poleks moraalne elu iial tekkinudki. Elu, olgu
ta siis moraalne või füüsiline, ei ole lõpetatud
fakt, vaid on jätkuv protsess, mille kulgemine sõltub
kahest vastandlikust jõust - takistus- ja väljendusjõust.
Nende jõudude jagamine kaheks teineteise vastu võitlevaks
printsiibiks meid ei aita, sest mitte nende võitlemine
pole tõene, vaid nende jätkuv kooskõlastamine.
HEA maitse, mida on vaja luuletuse õigeks mõistmiseks,
tuleb kujutluse valgusel nähtavast ühtsusnägemusest.
Usul on samasugune ülesanne meie elu omaksvõtmise
juures. Ta on vaimne nägemisorgan, mis võimaldab
meil saavutada instinktiivselt tervikunägemuse, sellal kui
tegelikult näeme vaid osi. Skeptikud võivad pilgates
nimetada seda nägemust hallutsinatsiooniks, nad võivad
valida ja sobitada fakte viisil, mis võimaldab teda kummutada,
ja ometi ei kahtle usk iial omaenda vahetus seesmise tõe
tunnetuses, - tõe, mis seob, ehitab, tervendab, juhib
täiuseideaali juurde. Usk on see spontaanne vastu meie olemuses
kõikeläbiva Jah'i häälele, ja seepärast
on inimelu kõikide loomisjõudude seas suurim. Ta
pole lihtsalt passiivne tõe õigekstunnistamine,
ta on alati aktiivne pingutus saavutada harmoonia selle rahuga,
mis on tõerütmis loomises, headusega, mis on ühendusrütmis
ühiskonnas ja armastusühtsusega, mis on eneseteostamisrütmis
hinges. Sellises rütmis esinevate arvutute katkestuste pelk
fakt ei suuda tõestada ta ebareaalsust usuanniga inimesele
rohkem, kui ülekaalus olevad ebakõlad ja mürad
suudaksid kummutada muusikat muusikule. Ta kutsub inimest vaid
tarmukale püüdlusele parandada katkestus ja luua harmoonia
tõega.
PÄEV puhkeb idas kui pung, mis purustab oma kesta, et
avaneda õieks. Aga kui see fakt kuuluks vaid välisesse
sündmustemaailma, kuidas suudaksime siis leida sissepääsu
temasse? Ta on päikesetõus meie teadvuse taevas,
ta on uus loomine, värskeis õilmeid, meie elus.
Ava oma silmad ja näe. Tunne seda maailma, nagu elav flööt
võik tunda endast läbiminevat muusikahingust, tunne
kohtumist loova rõõmuga oma teadvuse sügavuses.
Kohtu tänase hommiku valgusega oma olemise ülevuses,
kus ta on üks sinuga. Kui istuda ärapööratud
näoga, siis ehitad lahutava barjääri jagamatusse
loomissfääri, kus kohtuvad sündmused ja loov teadvus.
PIMEDUS on see, mis isoleerib meie teadvust me enda minas.
Ta varjab suurt tõde, et me oleme maailmaga üks,
tekitades kahtlust ja võitlust. Kobades pimeduses komistame
asjade otsa, mille külge klammerdume, sest usume, et need
on ainsad asjad, mis meil on. Kui tuleb valgus, siis lõdvendame
oma haaret, nähes, et nad on ainult osa kõigest sellest,
millega oleme suhetes.
See on vabadus - vabadus mina-isolatsioonist, asjade isolatsioonist,
mis muudavad me omanditunde metsikult tugevaks. Meie Jumal on
see vabadus, sest Tema on Valgus, ja selles valguses avastame
tõe, milleks on meie täiuslikud suhted kõigega.
|