Rabindranadth Tagore

Mõttereliikviad

Originaali tiitel: Thought Relics, by Rabindranath Tagore, New York, The Macmillan Company, 1921. Tõlkis Stella Noa

 sisestamise eest eriline tänu Helenile

 Esimene osa (käesolev leht)

Teine osa

Kolmas osa

SAATEKS

Rabindranath Tagore sündis 1861.a. Indias Calcuttas perekonnas, mille liikmete hulgas oli muusikuid, kunstnikke, kirjanikke. Oma esimese luuletuse kirjutas andekas ja tundliku loomusega Rabindranath 8-aastasena. Kui ta 1941.a. teispoolsusesse lahkus, jäi temast, keda siis nimetati Maailma Luuletajaks, järele üle 50 luulekogu, palju näidendeid, romaane, jutustusi, artikleid, hulganisti toid keele ja kirjanduse, filosoofia ja religiooni alalt, kooliõpikuid.
R. Tagore oli tuntud hea muusikuna, heliloojana ja ka näitlejana. Viimases rollis esines ta küll vaid oma koduteatris Calcuttas, kus näitlejateks ja publikuks olid Tagore'ide perekonna liikmed ja nende sõbrad. Aga ta ei jäänud kõrvale ka näidenditest, mida etendati tema poolt 1901.a. perekonnamõisas Santiniketamis asutatud koolis. See kool, mille juurde kuulub ka rahvusvaheline ülikool Visva-Bharati (asutatud 1922.a.), töötab praegugi.
Meie sajandi 20- ja 30-ndatel aastatel reisis R. Tagore palju Euroopas, Ameerikas ja Kaug-Idas, pidades kõikjal loenguid Inimese Religioonist, elu teostamisest, loovast ühtsusest, inimisiksusest. Ida ja Lääne suhetest, natsionalismist, haridusest jne. Nendes väljendas ta oma optimistlikku suhtumist inimese tulevikuväljavaadetesse - Inimese-seisundi, igavikulisuse saavutamisse.
Küllap tunneb eesti lugeja R. Tagore'i kõige paremini tema luulekogu "Gitandzali" põhjal. Kui see luulekogu esmakordselt 1913.a. inglisekeelsena R. Tagore'i enda tõlkes ilmus, siis sai autor tohutu tunnustuse osaliseks nii Euroopas kui Ameerikas, mille loomulikuks tulemuseks oli talle samal aastal Nobeli kirjanduspreemia omistamine.
Käesolev raamat aga, 1921.a. ilmunud "Thought Relics", mis nüüd jõuab eestikeelsena meie lugeja lauale, koosneb kaunitest mõttepiltidest. Nendesse süüvimine aitab meil paremini mõista elu, iseennast ja meis peituvaid võimalusi edasiminekuks tõe ja õigluse teel.



TÄNA öösel nägin unes, et olin samasugune poiss nagu enne oma ema surma. Ema istus Gangese kaldal asuva aiamaja toas. Läksin hoolimatult, tähelepanu pööramata temast mööda, kui äkki sähvatas mulle pähe väljendamatu igatsusega mõte, et minu ema on seal. Kohe jäin seisma ja läksin tagasi ta juurde, kummardusin sügavalt, puudutades peaga ta jalgu. Ta võttis kinni mul käest, vaatas mulle otsa ja ütles: "Sina oled tulnud!"
Selles suures maailmas läheme hoolimatult mööda toast, kus istub Ema. Tema ladu on lahti, kui tahame oma toitu, me voodi on valmis, kui peame magama. Vaid Ema puudutus ja hääl on puudu. Liigume ringi, kuid iial ei tule isiklikku ligiolekusse, et meil võetaks kinni käest ja tervitataks: "Sina oled tulnud!"

OMA noorusaastail ma ei teadnud, et mu nägemine oli nõrgemaks jäänud. Esimesel päeval, kui panin juhuslikult endale ette prillid, leidsin, et olin kõigele äkki ligemale tulnud. Tundsin, et olin saavutanud maailma kaks korda nii palju, kui mulle oli antud teda alles hetke eest.
On niisugune asi nagu maailmale ligemale tulek hinge kaudu. See on kui tõeline kojutulek siia maailma. See on maailma saavutamine enam, kui saab mõõta, - kui muusikariista saavutamine mitte ainult teda omades, vaid ka mängides temal muusikat.

VAIMNE elu on teadvus vabanemine. Tema kaudu saame kõikjal vahetu hingevastuse. Enne kui saavutame selle elu, näeme inimesi omakasu, eelarvamuste või liigitamise vahendusel, me ümber oleva alalise eemaloleku tõttu, mida me ei saa ületada. Kui loor võetakse eest, siis me mitte ainult näeme maailma põgusaid vorme, vaid tuleme ka ligi ta igavesele olemusele, mis on sõnulväljendamatu ilu.
Mõned otsivad vaimse tõe tunnistust välisilmast. Sellel otsingul võime komistada vaimud või mõne ülemeelelise loodusnähtuse otsa, kuid need ei juhi meid vaimsesse tõesse, nii nagu uued sõnad sõnastikus ei anna meile kirjandust.

TÄNA on meie asrami aastapäeva pidustuse eriline päev, ja me peame võtma aega, et teadvustada siinse paiga südames olevat tõde, milleks on ilu. Selleks olemegi läitnud oma lambid. Hommikul tuli päike särades välja, õhtuhämaruses tõstsid tähed üles oma tuled. Kuid nendest polnud meile küllalt. Kuni me kord läidame omaenda väikesed lambid, seni on tuledemaailm ilmaaegu taevas ja kui me ei tee omaenda ettevalmistusi, siis jääbki maailma ettevalmistuste suur rohkus ootama nii nagu lauto, mis ootab sõrmede puudutust.

MUL pole vaja tunda muret loodusmaailma pärast. Päike ei oota, et seaksin teda korda.
Kuid varahommikust peale on kõiki mu mõtteid hõivanud mu mina väikene maailm. Ta on tähtis tänu faktile, et mulle on antud maailm, mis on minu enda oma. Ta on suur, sest mul on võimu, et teha ta minuga suhtlemise vääriliseks; ta on suur, sest tema abiga saan ma ise osutada külalislahkust kogu maailma Jumalale.

OMA argimaailmas elame vaesuses; oma varusid peame säästma hoolega; me jõud ammendub ja me tuleme oma Jumala juurde kui kerjused elurõõmu järele. Pidupäevadel aga näitame oma rikkust ja ütleme Temale, et oleme isegi, nagu Tema on; ja me ei karda kulutada. See on päev, mil toome Temale omaenda rõõmuanni. Sest tõeliselt kohtame Jumalat siis, kui tuleme Tema juurde oma andidega, mitte aga vajadustega.

ELU kõrgeim võimalus on suuta osutada külalislahkust meie Jumalale.
Elame Jumala maailmas ja unustame Tema, sest pime vastuvõtmine, mis on ühepoolne, ei leia iial oma tõde. Ta on kõrb, mis saab vihma, kuid ei paku iial vastutasuks vilja, ja ta saamisel pole mingit mõtet. Jumala maailma antakse meile ja kui pakume oma maailma Jumalale, siis annetus teostub.

KUI olin suure maailma tõuganud märkamatult oma ametiharjumuste trellide taha, arendasin endas usu sellesse, et olen asendamatu. Nende paljude vahendite seas, millega Loodus nõuab inimeselt tööd, on selline uhkus üks tõhusamaid. Need, kes töötavad raha pärast, töötavad ainult oma palga piirides, kuni teatud punktini, millest edasi töötamist peaksid nad kahjulikuks. Kuid nendel, keda sunnib töötama uhkus, pole üldse puhkust; isegi ületunnitööd ei pea nad kahjulikuks.
Niivõrd tegevuses tavatsesin olla, uskudes oma asendamatust, et vaevalt söandasin silmagi pilgutada. Mu arst hoiatas mind aeg-ajalt, öeldes: "Peatu, võta asja rahulikult". Aga mina vastasin talle ikka: "Kuidas asjad siis lähevad, kui mina peatun?" Just sel ajal ütles üles mu tervis, mu auto rattad purunesid ja ta jäi seisma siin selle akna all. Siit vaatasin välja piiritusse ruumi. Seal nägin pöörlemas võiduka ajavankri arvutuid välkuvaid rattaid - ei tõusnud mingit tolmu, mingit müra, maanteele ei jäänud kriimugi. Siis äkki mõistsin. Tajusin selgelt, et asjad võivad areneda minutagi. Polnud ühtegi märki sellest, et nood rattad peatuksid või pisutki pidurduksid kellegi teatud inimese puudumise pärast.
Aga kas siis saab seda tunnistada niisama lihtsalt! Isegi kui sõnades tunnistan, siis keeldub mu meel ikkagi nõus olemast. Kui see tõepoolest oleks täiesti ükskõik, kas mina lähen või jään, kuidas leidis mu minauhkus siis kõiksuses endale hetkekski koha? Millele sai ta tugineda? Kogu selle külluse hulgas, millest kihab aeg ja ruum, polnud ometi võimalik jätta välja seda minu mina. Fakti, et olen asendamatu, tõestab fakt, et mina olen.

EGOISM on hind, mida makstakse olemisfakti eest. Seni, kuni teadvustan seda hinda endas, talun tõesti kindlalt kogu enda olemises hoidmise valu ja vaeva. Just seepärast budistid ütlevadki, et egoismi hävitamine tähendab olemise juurte äralõikamist: sest minauhkuseta ei tasu ka vaeva olla olemas.
Kuidas see ka poleks, kuid seda hinda on ju makstud ühest või teisest fondist, ehk, teisi sõnu, kusagil on tähtis, et mina oleksin olemas, ja makstav hind näitab, kuivõrd tähtis see on. Kogu kõiksus - iga ta molekul ja aatom - toetab soovi, et mina oleksin olemas. Ja just selle soovi ülevus avaldubki mu minauhkuses. Selle ülevuse tõttu pole mu pisitilluke "mina" oma mõõdult ega väärtuselt madalam ühestki teistest asjast me Kõiksuses.

INIMESED on vaadelnud olemas olemise soovi endas kahel erineval viisil. Mõned on pidanud seda Loova Võimu impulsiks, mõned Loova Armastuse rõõmsaks eneseväljenduseks. Ja vastavalt sellele, kas nad peavad oma olemise fakti Jõu või Armastuse ilmutumiseks, seavad nad endale ka erinevad elueesmärgid.
Väärtus, mille me olemus saab Võimult, erineb täielikult väärtusest, mille ta saab Armastuselt. Suund, millesse meid sunnib me uhkus Võimuväljal, on vastupidine suunale, mille annab me uhkus Armastusväljal.

VÕIMU saab mõõta. Tema mahtu, kaalu ja jõudu saab kõiki tuua matemaatika piiridesse. Nii püüavadki need, kellel on võimu, olla kõrgeimad, suureneda koguse poolest. Korduvalt korrutaksid nad arvusid - inimeste, müntide, seadmete arvusid. Pürgides edule, ohverdavad nad teiste rikkust, teiste õigusi, teiste elu; sest ohverdamine on Võimukultuse põhiolemus; ja maa on sellise ohverdamise verest punane.
Materialismi iseloomulikuks jooneks on ta välispidise avaldumise mõõdetavus, mis on sama mis ta piiride lõplikkus. Ja inimkonna ajaloos raevutsenud tsiviil- ja kriminaaltülid on enamasti olnud just nendesamade piiride pärast. Et suurendada omaenese alasid, tuleb tingimata tungida teiste omadele. Niisiis, kuna Võimuuhkus on hulgauhkus, ei suudaks ka kõige võimsam Võimu poole suunatud teleskoop avastada veremere tagant rahuranda.

OLLES aga hõivatud nende Võimude jõudude ja faktide koguste kokkuliitmisega, leiame, et nad ei moodustagi igavesti suurenevat rida. Kogumisprintsiibi rakendamisel peatab meid äkki see, et komistame teed tõkestava kontrolliprintsiibi otsa. Avastame, et pole mitte edasiliikumine üksi, vaid ka pausid. Ja ajaloos leiame korduvalt, et ikka siis, kui Võimupimedus on püüdnud kukutada seda rütmivalitsust, on ta lõpetanud elu enesetapuga. Ja just seepärast mäletabki inimene ikka veel Paabeli torni kokkuvarisemise lugu.
Nii näeme, et Võimuprintsiip, mis väljaspool avaldab end kogusena, pole ei lõplik ega ka ülim Tõde. Ta peab peatama end, et püsida kõiksuse rütmis. Ohjeldamine on sissepääsutee Heasse. Hea väärtust ei mõõdeta aga ei mõõtmete ega arvukusega. Inimene, kes on tundnud selle ära iseendas, ei tunne häbi oma räbaldunud riiete pärast. Ta viskab tolmu oma krooni ja sammub välja avatud teele.

KUI jõuame Võimuprintsiibist Iluprintsiipi, siis mõistame otsekohe, et olime seni kogu aeg suitsutanud viirukit vales pühamus; et Võim pundub oma ohvrite verest vaid selleks, et hukkuda üleküllastusest; et kuis me ka ei püüaks, lisades juurde sõjavägedele ja relvastusele, suurendades laevade ja nende tüüpide arvu, kuhjates kokku oma osa sõjasaagist, - ei aita aritmeetika iial muuta tõeks seda, mis on ebatõde; et lõpuks sureme, lömastatuna meie endi poolt paljundatud asjade raskuse all. Kui Rishi Jadznavalkja oma lahkumise eelõhtul pakkus oma naisele Maitrejile, et jätab ta maha hästi kindlustatuna kõige sellega, mille ta oli kogunud oma elu jooksul, hüüdis naine: "Mida peaksin ma tegema nende asjadega, mis pole surematust vaimust?"
Mis mõtet on lisada ja lisada ja lisada? Suurendades üha enam helitugevust, ei saa me midagi muud kui kisa. Muusika saavutame alles siis, kui ohjeldame heli ja anname talle täiuse - rütmi meloodia.
Inimene kasvab hiigelsuureks, võttes kõike endale; ta saavutab harmoonia, andes end ära. Selles harmoonias on rahu - mis pole iial välise organisatsiooni või kahe võimu vahelise koalitsiooni tulemus, - rahu, mis toetub tõele ja seisneb ahnuse ohjeldamises, kaasatundvas andestamises.

KÜSIMUS on: "Kummas Tões tuleb minu olemusel saavutada oma suurim väärtus, - kas Võimus või Armastuses?" Kui võtame omaks selle tõena Võimu, siis peame tunnistama ka konflikti kui vältimatut ja igavest. Paljude Euroopa kirjanike järgi on Rahu ja Armastuse Religioon vaid vilets soomusrüü, mille sees nõrgad otsivad endale varjupaika, mille vastu loodusseadused aga tunnevad nappi austust. See, mida ujedad religioonikirjutajad sõnavad ebaõigluseks, - ainult see olevat kindel tee, mis juhib inimest edule.
Vastupidine õpetus seda täielikult ei eita. Ta tunnistab õigeks eeldused, kuid ütleb:
"Adharménaidhaté tabat, tato bhadrani pashjati, tatah sapatnan dzajati, - sam´ulastu vinashjati."
"Ebaõigluses nad õitsevad, selles leiavad nad oma hea, selle kaudu võidavad oma vaenlasi, - kuid nad hävivad koos juurtega."

IKKA veel on pime. Päev hakkab kohe koitma. Müügilaudade omanikud, kes kogunesid pidulikule laadale, on veetnud selle talveöö, lauldes läidetud lõkete ümber. Nüüd valmistuvad nad minema laiali. Erinevalt linnulaulust häirib nende lärm hommikurahu.
Sest inimene seisab teelahkmel. Tema keeli tuleb häälestada sügavama ja keerulisema muusika jaoks kui looduse keeli. Inimesel on meel, mis arutleb, ja tahe, mis otsib omaenda teed. Need pole veel saavutanud täielikku harmooniat oma ümbrusega. Seepärast kalduvadki nad kergesti plahvatama ebakõla inetusse.
Kuid just sellessamas inetuses on suur tulevikulootus. Sest need ebakõlad pole pelgalt faktid, mida oleme sunnitud tunnustama; nad on inetud faktid. Ja just see kinnitab iga hetk, et nad pole need, mis nad peaksid olema; nad on ebatäiuslikud, ja nad on lootusrikkad, sest nad on piinarikkad.

ME oleme kui üks juhuslik luuletuse rida, mis alati tunneb, et ta riimub ühe teise reaga ja peab selle leidma või jääma teostumata. Selline veel-mitte-kättesaadu otsimine on inimeses see suur impulss, mis toob välja kogu ta parima loomingu. Inimene näib olevat sügavasti teadlik lahusolekust oma olemuse juurtes, pisarsilmil anub ta, et ta juhitaks sellest üle ühendusse; ja mingil viisil teab ta, et see on armastus, mis suudab teda juhtida ülimasse armastusse.

MUL on maailmaga suhted, mis on sügavalt isiklikud. Need pole pelgalt teadmise ja kasutamise suhted. Kõikidel me suhetel faktidega on lõpmatu vahendaja - Seadus, Satjam; kogu me suhetel tõega on lõpmatu vahendaja - Mõistus, Dznanam; kogu me isiklikul suhtel on lõpmatu vahendaja - Armastus, Anandam.
Selles maailmas pole me pelgalt faktid otsekui kivitükid; me oleme isikud. Ja seepärast ei saa me rahulduda kaasakandumisega olukordade voolus. Meil on keskne armastuseideaal, millega harmoniseerida oma olemine, meil tuleb avaldada oma elus üks tõde, milleks on täiuslikud suhted Igavese Isikuga.

EILE õhtul, kui põhjatuul oli lõikav kui vahe, terasest mõõgatera, improviseerisid müügilaudade omanikud okstest ja lehtedest mingisuguse varjualuse. Kogu oma haprusele vaatamata oli see neile selleks ajaks kõige hädavajalikum asi. Aga täna hommikul, veel enne valgeks minemist kuuleme neid hüüdmas oma härgi ja vedamas puude alt välja kääksuvaid vankreid. Nüüd on neile tungivalt tähtis lahkuda oma varjualusest.
"Mina tahan" omab jääva vastukaaluna - "mina ei taha". Muidu muljuks koletislik hädavajalikkus oma liikumatu kaaluga puruks kogu olemise. Hetkeks võime küll kurvalt ohata selle fakti pärast, et miski ei jää kauaks, kuid ometi oleme pääsenud püsivast meeleheitest õnnetuse pärast, et miski ei liigu üldse. Asjad jäävad ja asjad liiguvad - nende kahe vastandliku voolu vahel oleme meie leidnud oma eluaseme ja oma vabaduse.

HOBUNE, kes on rakendatud vankri ette, on vaid vankri osa, valitseja on inimene, kes juhib seda kiindumatult. Meid kutsutakse töötama tarmukalt ja siiski säilitama oma meele eraldatust. Sest meie teod peavad väljendama eelkõige meie vabadust, vastasel korral muutume rataste sarnaseks, mis pöörlevad, kuna neid selleks sunnitakse. Tegemise ja mittetegemise; saavutamise ja loobumise vahel on harmoonia, millesse peame jõudma.
Me igapäevane palvevool kannab meie mina ülimasse Minasse; see paneb meid tundma selle täiuse tegelikkust, mille saavutame ennast täielikult ära andes, paneb me teadvuse avarduma suurde rahumaailma, kus liikumised on ilu ja kõik suhted on tõed oma seesmise vabaduse - omakasupüüdmatuse tõttu.

MEIE tahe saavutab oma täiuse siis, kui ta on üks armastusega, sest vaid armastus on tõeline vabadus. Ta võtab spontaanselt endale orjuse, sest orjus teda ei seo, vaid üksnes mõõdab ta tõe. Mitteorjus on teenimise lõpetamine, aga vabadus on teenimises endas.
Bengalimaa poeet ütleb: "Armastuses pole eesmärgiks ei valu ega mõnu, on vaid armastus ise.
Armastus annab vabaduse, sidudes, sest armastus on see, mis ühendab."

ARMASTUS pole pelk impulss, ta peab sisaldama tõde, milleks on seadus. Ta võtab tõelt vastu piiranguid, sest on ise seesmiselt rikas. Laps harjutab meelsasti ohjeldamist, et parandada oma keha tasakaalu, sest ta tunneb tõelist mõnu oma liigutuste vabadusest; ja armastuski ei pea oma tõe teostamiseks ühtegi hinda liiga kõrgeks. Poeesia on väljendusvormilt palju rangem kui proosa, sest poeesia lähtes ja lõpus on rõõmuavaldus. Meie Jumala-armastus hoolitseb väga täpselt selle eest, mille eest ta vastutab. Oma õigluses on ta vali, ja intellekt peab olema ta liitlane. Et see, millega ta tegeleb, on ääretult väärtuslik, tuleb tal olla hoolas, et ta mündid oleksid ehedad. Seepärast, kui me hing anub surematust, on ta esimene palve: "Juhata mind ebatõelisest Tõesse."

ISA töötab oma maailmas, aga Armsaim lamab magades me südames, ta pimeduse sügavuses. Võib kõlada paradoksina, kui öelda, et me pole omaenda armastusest teadlikud, nagu me ei tunneta ka seda, et maa kannab meid ümber päikese. Aga tõde on see, et me loomuse kõik osad ei ole täielikult valgustatud, ja enamasti tunneme iseennast vahetult vaid pinnal, seal kus me meel on hõivatud me elu ajutiste vajadustega ja fermentidega.

ÄRGATA üles armastuse ei tähenda ärgata üles õrnuse maailmas, vaid hoopis kangelaslike püüdluste maailmas, kus elu võidab endale igaviku surma kaudu ja rõõm oma väärtuse kannatuses. Kuna tõe kõige tõelisem kinnitus on armastuses, siis peab ta teostama end kõige selle kaudu, mis ähvardab meid ilmajätmisega. Vaesus kardab pisimatki kaotust, aga rikkus on kulutamisel kartmatu. Armastus on hingerikkus ja seepärast avaldab ta end ülima vapruse ja meelekindlusena. Ja et ta leiab oma allika iseendas, siis ei anu ta inimestelt kiitust ega jõua temani ükski karistus väljastpoolt.

ASJADEMAAILM, milles elame, kaotab oma tasakaalu, kui lõpeb ta suhtlemine armastusmaailmaga. Siis tuleb meil oma hingega maksta asjade eest, mis on ääretult odavad. Aga see saab toimuda vaid siis, kui asjadevangla müürid ähvardavad meid oma lõplikkusega. Siis tekitab see kohutavaid lahingud, kiivust ja sundust, kisklemist ruumi ja võimaluste pärast, sest neid on piiratult. Saame kõige selle kurjusest valuliselt teadlikuks ja püüame kõigiti kohaneda sandistatud tõe kitsastes piirides. See viib aga ebaõnnestumisele. Meid aitab vaid see inimene, kes oma eluga tõestab, et meil on armastuse kuningriigis elav hing; ja asjade fiktiivse hinna hirmuvalitsus lõpeb, siis kui tuleme oma vaimsesse vabadusse.

MEIL on raske vabastada end oma omandite haardest. Sest nende gravitatsioonitõmme on meie minakeskuse poole. Täiusliku armastuse jõud toimib vastupidises suunas. Ja just seepärast annabki armastus meile vabaduse asjade raskusest. Seepärast on meie kulutamispäevad meie rõõmupäevad. See pole surve kergus välismaailmas, mida vajame, et olla vabad, vaid armastus, millel on jõudu kanda maailma raskust, mitte ainult kergelt, vaid ka rõõmuga.

AINULT seepärast, et oleme sulgenud oma tee sisemisse vabadusmaailma, on välismaailm muutunud kohutavaks oma nõudmiste poolest. On orjus elada ikka edasi sfääris, milles asjad on, kuid nende tähendus on takistatud. Inimestel on vaid seepärast saanud võimalikuks öelda, et olemine on kuri, et oma pimeduses oleme minetanud millegi, milles on meie olemise tõde. Kui lind püüab lennata taevasse ainult ühega oma tiibadest, siis solvab teda tuul, pekstes maha ta tolmu. Kõik katkised tõed on kurjad. Nad teevad valu, sest vihjavad millelegi, mida nad ei paku. Surm ei tee neile valu, aga haigus teeb, sest haigus meenutab meile kestvalt tervist ja ometi hoiab teda meist eemal. Ning elugi poolikus maailmas on kuri, sest ta teeskleb küll täielikkust, ise on aga ilmselgelt ebatäielik, andes meile küll peekri, aga ei sõõmugi elu.

TULNUD eluteatrisse, istume rumalalt seljaga lava poole. Näeme kullatud sambaid ja kaunistusi, jälgime rahvast tulemas ja minemas; ja kui tuli lõpus kustutatakse, siis küsime endalt hämmeldunult: mis on kõige selle mõte? Kui oleksime pannud tähele seesmist lava, oleksime võinud olla tunnistajateks hinge igavesele armastusdraamale ja veenduda, et selles on küll pause, kuid pole lõppu, ja et uhked maailma-ettevalmistused pole hoopiski mitte mingi suurejooneline asjadehullus.

KRITISEERIME Loodust väljastpoolt, kui oma meeles lahutame ta inimloomusest, ja süüdistame teda kaastunde ning õigluse puudumises. Põlegu taht pealegi nördimusest selle üle, et ülejäänud küünlas pole valgust, kuid tõde on siiski see, et taht esindab tervet valgustavat küünalt. Takistused on vajalikud kaaslased väljendamisele, ja me teame ka, et keele positiivsus pole ta takistavuses. Ainult takistuse poolt vaadates näib Loodus moraaliidee vastu vaenulik. Kui see aga oleks täiesti õige, siis poleks moraalne elu iial tekkinudki. Elu, olgu ta siis moraalne või füüsiline, ei ole lõpetatud fakt, vaid on jätkuv protsess, mille kulgemine sõltub kahest vastandlikust jõust - takistus- ja väljendusjõust. Nende jõudude jagamine kaheks teineteise vastu võitlevaks printsiibiks meid ei aita, sest mitte nende võitlemine pole tõene, vaid nende jätkuv kooskõlastamine.

HEA maitse, mida on vaja luuletuse õigeks mõistmiseks, tuleb kujutluse valgusel nähtavast ühtsusnägemusest. Usul on samasugune ülesanne meie elu omaksvõtmise juures. Ta on vaimne nägemisorgan, mis võimaldab meil saavutada instinktiivselt tervikunägemuse, sellal kui tegelikult näeme vaid osi. Skeptikud võivad pilgates nimetada seda nägemust hallutsinatsiooniks, nad võivad valida ja sobitada fakte viisil, mis võimaldab teda kummutada, ja ometi ei kahtle usk iial omaenda vahetus seesmise tõe tunnetuses, - tõe, mis seob, ehitab, tervendab, juhib täiuseideaali juurde. Usk on see spontaanne vastu meie olemuses kõikeläbiva Jah'i häälele, ja seepärast on inimelu kõikide loomisjõudude seas suurim. Ta pole lihtsalt passiivne tõe õigekstunnistamine, ta on alati aktiivne pingutus saavutada harmoonia selle rahuga, mis on tõerütmis loomises, headusega, mis on ühendusrütmis ühiskonnas ja armastusühtsusega, mis on eneseteostamisrütmis hinges. Sellises rütmis esinevate arvutute katkestuste pelk fakt ei suuda tõestada ta ebareaalsust usuanniga inimesele rohkem, kui ülekaalus olevad ebakõlad ja mürad suudaksid kummutada muusikat muusikule. Ta kutsub inimest vaid tarmukale püüdlusele parandada katkestus ja luua harmoonia tõega.

PÄEV puhkeb idas kui pung, mis purustab oma kesta, et avaneda õieks. Aga kui see fakt kuuluks vaid välisesse sündmustemaailma, kuidas suudaksime siis leida sissepääsu temasse? Ta on päikesetõus meie teadvuse taevas, ta on uus loomine, värskeis õilmeid, meie elus.
Ava oma silmad ja näe. Tunne seda maailma, nagu elav flööt võik tunda endast läbiminevat muusikahingust, tunne kohtumist loova rõõmuga oma teadvuse sügavuses. Kohtu tänase hommiku valgusega oma olemise ülevuses, kus ta on üks sinuga. Kui istuda ärapööratud näoga, siis ehitad lahutava barjääri jagamatusse loomissfääri, kus kohtuvad sündmused ja loov teadvus.

PIMEDUS on see, mis isoleerib meie teadvust me enda minas. Ta varjab suurt tõde, et me oleme maailmaga üks, tekitades kahtlust ja võitlust. Kobades pimeduses komistame asjade otsa, mille külge klammerdume, sest usume, et need on ainsad asjad, mis meil on. Kui tuleb valgus, siis lõdvendame oma haaret, nähes, et nad on ainult osa kõigest sellest, millega oleme suhetes.
See on vabadus - vabadus mina-isolatsioonist, asjade isolatsioonist, mis muudavad me omanditunde metsikult tugevaks. Meie Jumal on see vabadus, sest Tema on Valgus, ja selles valguses avastame tõe, milleks on meie täiuslikud suhted kõigega.

 Esimene osa (käesolev leht)

Teine osa

Kolmas osa


 Raamatutest veel..... 
al. 01.02.2003