|
Rabindranadth Tagore
Mõttereliikviad
Originaali tiitel: Thought Relics, by Rabindranath
Tagore, New York, The Macmillan Company, 1921. Tõlkis
Stella Noa
HIRM võtab pimeduses piiritud mõõtmed,
sest ta on varjuks minale, kes on kaotanud oma jalgealuse kõiksuses;
minale, kes on kahtleja, uskmatu, kes rõhutab eitamist,
liialdades eraldiolevaid fakte ja moonutades neid kohutavalt.
Valguse käes leiame asjade harmoonia ja saame teada, et
meie maailm on suur ja seepärast oleme meiegi suured; saame
teada, et kui teostame ikka avaramalt tõde, konfliktid
kaovad, sest olemine ise on harmoonia.
LOODUSES leiame tõe ja rõõmu ilus. Tungivalt
on meil vaja teada tõde, aga vabalt võime eirata
rõõmu. Me elule pole ohutu unustada, et hommikult
läheb valgeks; kuid ohutult võime unustada selle,
et hommik on ilus, ja ometi elada.
Selles tõeriigis oleme seotud, iluriigis oleme vabad.
Peame avaldama austust Jumalale seal, kus Ta valitseb; aga võime
naerda Tema üle seal, kus Ta armastab. Ta hoiab meid seotuna
seal, kus Ta seob Iseennast. Ta annab meile vabaduse seal, kus
Ta on lõpmatu. Ilu suur võim seisneb ta tagasihoidlikkuses.
Ta annab teed vähimalegi meist, ta ootab vaikides. Ta peab
saama meie kõik või ei midagi, seepärast ei
küsi ta iial. Ta kannatab alandlikult, kui talle keeldutakse,
aga tal on tema igavik.
ÜKS mu tuttav suri äkki ja jälle saan tunda
surma, seda kulunuimat kõikidest aabitsatõdede
seast selles maailmas.
Moralist õpetab meid surma süüvimise kaudu maailma
pidama ebareaalseks. Kuid teha loobumine kergeks, maailma kohta
valet rääkides, pole ei õige ega ka vapper.
Sest loobumine, mille puhul asjad on kaotanud oma väärtuse,
pole üldse mingi loobumine.
Just vastupidi, maailm on nii tõeline, et surmaratas ei
jäta jälgegi ta peale. Vale on uskuda, et see meie
mina võiks iseendale igaveseks kasutamiseks röövida
me maailmalt osakesegi ta asjadest. Surm tunneb huvi vaid meie
mina, mitte aga selle maailma vastu. Maailm ei kaota iial aatomitki,
see on mina, kes kannatab.
ON inimesi, kelle eluidee on staatiline, kes igatsevad elu
jätkumist pärast surma vaid seepärast, et soovivad
kestmist, mitte aga täiustumist; neile meeldib kujutleda,
et asjad, millega nad on harjunud, jäävad igavesti
alles. Oma meeles samastavad nad end täielikult oma kinnistunud
ümbruse ja sellega, mis iganes nad on kogunud, ja kõige
selle sunniviisiline mahajätmine on neile surmaks. Nad unustavad,
et elamise tõeline mõte on väljaelamises,
see on, pidevas iseendast väljakasvamises. Vili klammerdub
oma varre külge, ta koor klammerdub liha ja liha seemne
külge seni, kuni vili pole veel küps, seni, kuni ta
pole valmis edasise elu käiguks. Ta väline kate ja
seesmine tuum pole veel eristunud ning ta tõestab oma
elu vaid ühtehoidmise jõuga. Aga kui seeme on küps,
siis lõtvub vilja kinnihoidmine oma ümbrusest, ta
liha omandab lõhna, muutub magusaks ja eralduvaks ning
ta pühendub kõigile, kes teda vajavad. Linnud nokivad
ta küljest, aga tal pole valus; torm nopib ta ja paiskab
põrmu, kuid ta ei hävi. Ta tõestab oma surematust
loobumisega.
HINDU pühades raamatutes peetakse meie maailma munaks.
Kui see on õige, siis peab selle muna sisuks olema elusolend,
kellel tuleb enda teostamiseks murda end munakoorest välja
vabamasse olemisse.
Toites ja meile ulualust andes, ümbritseb me maailm meid
ümberringi kõikjalt. Meie kitsa tundlikkuse ja mõtteala
piiratus ehitabki me maailmamuna koore, mille sees on vangis
meie teadvus. Kui suudaksime pikendada ta piire murdosakesegi
võrra, kui mõnigi nähtamatu kiir saaks siseneda
me tunnetussfääri, kui pisutki rohkem loomistantsu
rütme suudaksid saada vastuse mõnelt meie meeltele
juurdelisatud keelelt, siis muutuks kogu meie maailma pale täielikult.
Tulle välja me tundlikkuse ja mentaalse nägemise piiridest
suuremasse vabadusse ongi me surematuse mõte. Kas suudame
oma vangistuse praegusel tasemel kujutleda seda, milline on see
vabadussfäär? Kas linnupoeg saab kõikide muna
sees olevate andmete põhjal iial kujundada pilti maailmast,
millesse tal tuleb sündida?
PASSIIVSUSELE, mis munaelus on ülekaalus, räägivad
vargsi vastu tiivaalgmed. Niisamuti võitleb me praeguse
seisundi vangistuses meis vabanemispüüd ülimatena
näivate takistuste vastu, vaatamata sellele, et suur osa
meie elust on oludele passiivselt kuulekas. See on meie vaimne
tiivapaar, mille mõtteks on võimaldada täielik
lendutõus. Kui surematus tähendaks vaid me munakoore
enda lõputut säilimist, siis peaksime tunnistama,
et nendesse võimetutesse tiibadesse on mingi kuri vaim
mananud takistamisigaviku. Kuid seda möönda me ei saa.
Inimene on alati rääkinud vabanemisest sellest, mis
on praegu, sellest, mis näib viimne. Sellal kui eluvaim
temas taotleb jätkumist, taotleb surmematusevaim vabanemist.
SEEMNE elu viljas on täiesti erinev ta kasvamiselust
puuna. Elu, mis on kõikidest külgedest seotud me
minakeskkonda, meie meelte piiratud alale, peab olema küll
nii põhjalikult erinev vabanenud hinge elust, et viimast
on võimatu kujutledagi sellal, kui oleme veel müüritud
minaümbrisesse. Ja seepärast, ihaldades igavest elu,
palumegi oma harjumuse ja mugavuse igavikku, unustades, et surematus
seisneb kindlapiiriliste eluvormide korduvas ületamises,
järgimaks igavest elutõde. Nood, kes arvavad, et
elu tõeline mõte on teatavate, meile tuttavate
vormide säilimises, on kui ihnurid, kellel pole jõudu
ära tunda, et raha mõtte saab leida vaid raha kulutades,
sümbolit tõeks muutes.
KÕIK meie soovid koondavad paratamatult me taht piiratud
kogemisalale. Nad muutuvad kiivalt kleepuvateks ja võitlushimulisteks,
kui meil ei õnnestu kujutleda, et me kogemine avardub.
Lapsepõlves soovisime mingi teatava toidu või mängu
nautimise piiramatut jätkumist ja keeldusime uskumast küpse
ea väärtusse, millel on hoopis teistsugused huvid.
Nood, kes rajavad oma surmajärgse elu nägemuse praegusesse
ellu kuuluvate soovide alusele, näitavad vaid oma usu puudumist
Igavesse ellu. Nad klammerduvad selle külge, mis neil on,
sest usuvad seda, et nende armastus praeguse vastu on ainult
selle märgiks, et see armastus säilib nende kasvu käigus,
seda stimuleerides, mitte aga seda, et ta pidurdab nende kasvu
sootuks.
UNEMAAILM on põhimine, - ta on emaüsa maailm.
Ta on maailm, milles elavad rohi ja puud ja omandavad oma rahulikkuse
ilu. Me teadvus vabastas end ta embusest, kehtestades oma sõltumatuse.
See on purskkaevu vabadus, - purskkaevu, mis peab ikka ja jälle
tulema oma algusesse, et uuendada mängu. Kogu vaikse vee
sügavus ja avarus leiavad omaenda mängu selles väikese
purskkaevu mängus. Sarnasel viisil tunnetab end just meie
endi teadvuse kõiksus. Seepärast peab meie teadvus
olema suur, et olla tõeline. Meie teadvus on maailma muusika,
tants, luuletus. Tal on oma pausid algse une põues, selleks,
et teda toidetaks surematusega ta rinnal.
INIMESE loomuses on eraldusjoon põgusa ja püsiva
vahel, mida loomades pole, sest nad elavad elu pinna. Seepärast
on nad pääsenud ohust püüda muuta püsivaks
asju, milles endas seda omadust ei ole. Ainult seepärast,
et inimesel on sisemaailmas rohkesti säilitamisjõudu,
püüab ta tõesti hoida ahnelt oma isud alati
värsked, leotades neid kujutluse eliksiiris. Need on välise
loomuse isud ja loomadel lahkuvad nad lavalt, olles mänginud
lõpuni oma osad. Kui meie aga püüame kuhjata
neid oma siseellu, siis lööme neile ekslikult peale
igavikupitseri. Nii tungib surma kaaskond iga päev me surematusemaale,
ja teenrid, kes peaksid saama oma palga ja vallandatud, hoiame
oma pühamus.
RIKKUS on võimu sümbol. Seepärast peab rikkus
liikuma ja voolama, et olla täiuslik. Sest võim on
aktiivne, on liikumine. Kuid pelk liikumine on pinnapealne. Ta
peab olema kasvamine ja seepärast pidev saavutamine. See
saavutamine on midagi, mis mitte ainult liigub, vaid ka jääb.
Suurim liikumise ja puhkamise vaheline harmoonia valitseb vaimses
elus, mille põhiolemuseks on armastus. Jumala armastus,
ei, armastus kõikides vormides on eesmärgi saavutamine
ja ometi ei iial peatumine. Kui võim jõuab oma
eesmärgile, siis peatub ta ja hakkab hoolitsema tagavarade
soetamise eest. Kui armastus jõuab oma eesmärgile,
siis jõuab ta lõpmatusse, ja seepärast ei
karda ta kulutada kõike, mis tal on.
OLLES loomu poolest ühiskondlikud, peame teatud osa oma
energiatest kasutama ühiskondlikkuse voo ülalhoidmiseks.
Kuid selle väli ja tegevus on pealispinnal. Karjaelu virvendused
ei ole inimarmastuse sügavad voolud. Tugevate ühiskondlike
instinktidega inimesed pole tingimata alati inimarmastajad.
Pillajatel puudub väga tihti tõeline heldus. Enamikel
juhtudel ei suuda nad anda, suudavad ainult kulutada. Ja nende
sarnaselt suudavad ka ühiskondlikud inimesed end kulutada,
mitte aga end anda. Selline hoolimatu kulutamine loob vaakumi,
mille täidame tegevuste prügiga, eesmärgiga aega
surnuks lüüa.
KUID me ei saa endale lubada, et pillame ära oma üksinduse,
milles asub lõpmatu troon. Me ei saa üksteise jaoks
tõeliselt elada, kui iial ei taotle vabadust elada üksinda;
kui me ühiskondlikud kohustused seisnevad selles, et aidata
üksteisel unustada oma hing. Kurnata end täielikult
välja lihtsalt üksteisele seltsi pakkumise pingutusega,
tähendab jätta maailm pettuse teel ilma meie parimast,
- parimast, mis on meie seesmise jõudeaja atmosfääri
avaruse saadus. Ühiskond mürgitab õhku, mida
ta hingab, seal kus ta piirab inimese arvutute meelelahutuste
pöörisega.
MEIE maal peetakse seda suurimaks õnnetuseks, kui koduõu
on üles küntud. Sest õues on inimene teinud
päriselt enda omaks selle tohutu rikkuse, mida nimetatakse
ruumiks. Väljas pole ruum mingi haruldane tarbekaup, aga
inimene ei saa ruumi seni, kuni ei suuda tuua teda endasse ja
teha enda omaks. Õueruumi on inimene muutnud oma kodu
osaks. Siin ilmutub päikesevalgus ta enda valgusena, ja
siin plaksutab ta maimuke oma pisikesi käsi, hüüdes
kuud. Niisiis, kui õue ei hoita avatuna, vaid kasutatakse
vilja külvamiseks, siis hävitatakse pesa, millesse
saaks tulla väline Kõiksus ja elada inimese enda
kõiksusena.
ERINEVUS tõeliselt rikka ja vaese inimese vahel on
selles, et esimene saab lubada endale suuri avatud ruume oma
kodus. Mööbel, millega rikas inimene koormab oma maja,
võib olla väärtuslik, aga ruum, millega ta muudab
laiaks oma õue, avaraks oma aia, on lõpmatult suure
väärtusega. Kaupmehe äriruumid on ta kaupa täis
kiilutud, - seal pole tal võimalik ruume vabaks jätta,
seal on ta ihne, ja ehkki ta võib olla miljonär,
seal on ta vaene. Kuid kodus põlgab seesama kaupmees ära
pelga kasulikkuse oma toa pikkuse, laiuse ja kõrgusega,
- rääkimata veel ta aia avarusest, - ja annab aukoha
ruumile. Ja just siin on kaupmees rikas.
Mitte ainult hõivamata ruum, vaid ka hõivamata
aeg on suurima väärtusega. Rikas inimene võib
oma rikkusest osta omale jõudeaega. See on tegelikult
ta rikkuse proovilepanek, - see võime hoida kesas pikki
ajavahemikke, mida vajadus ei suuda teda sundida üles kündma.
Ometi on veel üks koht, kus avatud ala on väärtuslikem
kõigest, - ja see on meel. Mõtted, mida tuleb mõelda,
millest pole pääsu, on vaid vaev. Vaeste ja viletsate
mõtted klammerduvad nende meelde kui luuderohi templivaremetesse.
Valu suleb meeles kõik avad. Tervist võib defineerida
kui seisundit, milles füüsiline teadvus on kesas kui
avatud nõmm. Olgu kergegi luuvalu väikseski varbas,
kui kogu teadvus täitub valuga, mis ei jäta tühjaks
ühtegi nurka.
Nii nagu inimene ei saa hõivamata ruumides suursuguselt
elada, nii ei saa meel hõivamata ajata suursuguselt mõtelda,
- sest siis muutuks tõde talle tähtsusetuks. Ja nagu
hämar valgus, nii moonutab ka tähtsusetu tõde
nägemist, õhutab hirmu ja hoiab suhtlemisvälja
inimeste vahel kitsa.
ÜHISKONNAS leiame kätte oma kohad selle teatava
kokkuleppehinna järgi, mis määratakse meile nagu
oma väärtuse järgi vaateakendele seatud mänguasjadele.
See paneb meid unustama, et meie pole müüa, et ühiskondlik
inimene pole kogu inimene.
Tean ühte kalameest, kes, püüdes terve päeva
Gangesel kala, laulis ja keda mu paadimees mulle näitas
austusega kui Jumalast vallatud meest. Temani ei ulatunud turuhindade
kõikumine, sest tema on avastanud hinge lõpmatu
väärtuse, mida maailma monarhid ei ole. Ajaloos on
olnud inimesi, kes ikka veel tunnustatakse nende igavese väärtuse
põhjal; kuid see tunnustamine pole nende väärtuse
ainus tõestus. Sest surematus ei ilmutu väliselt
ja ultraviolettkiired on siiski kiired, ehkki me neid ei näe.
Selle kalamehe kuju tuleb mulle meelde, kui mõtlen, et
nende inimeste arv pole väike, kes laulavad oma eluga hingevabaduse
lugulaulu, aga kellest ajaloos ei saada iialgi teada.
MEIE püüdlemine muutub kergeks, kui meie kaudu püüdleb
ühiskond. Enamik inimesi tahab teha raha mitte ainult seepärast,
et raha on kasulik, vaid pigem küll seepärast, et seda
ihaldavad teised. Metslastes muutub peadeküttimise kirg
vastupandamatuks, kui see valitseb kogukonnas. Kui enamus soovib
meie kaudu, siis oleme valmis ohverdama tõdegi ta nõudmistele.
Kahtlused ründavad meid ja jõud ütleb üles
me pürgimuses vaimse elu poole peamiselt seepärast,
et selline pole ümbritseva rahvahulga pürgimus. Järelikult
peab me soov kõrgeima järele olema nii tohutult tõene,
selleks, et ta suudaks igas olukorras vastu pidada rahvahulga
soovide pidevale survele. Vajame igavese kogu abi, et võidelda
rahvarikaste hetkede ühinenud vaenulikkuse vastu.
MEIE mõtted liiguvad inimmeele keskkonnas loomulikult
nagu linnud õhus. Seda meeletaevast häirivad lakkamatult
vastakad tuulehood, kahtlused ja eitused, kergemeelsus ja uhkus;
teda ähmastavad usina maailma tolm ja suits. Me vaimsed
tiivad nõuavad kiiruse spontaansust, täiusliku liikumise
graatsiat; kui neid aga igast küljest kogu aeg peksavad
valjud tuuleiilid, siis teeb see meid me piirangutest liiga teadlikuks
ja järelikult muudab raskeks eneseloovutamise, mida on meile
vaja suhtlemiseks Lõpmatuga. Ja ometi tuleb see ülesanne
täita ja raskeim tee valida kõrgeima saavutamiseks
elus. Suured õpetajad on alati võitnud rahvahulga
kaudu ja rahvahulga heaks endale selle üksinduse lõpmatuse,
mida on hingele vaja, et kohtuda oma Jumalaga. Nende inimeste
elus oleme tunnistajaks omaenda piiritu võimu tõesusele,
ja usk, mille sel viisil saavutame, annab kogu vastuseisust hoolimata
meie pürgimusele vabaduse.
MINGI osa maast hõreneb ja tõuseb taevasse.
Liikumise ja muusikaga, mille ta selles puhtas kõrguses
omandab, sajab ta seejärel vihmana alla, tagasi maa vette,
muuted ta kosutavaks ja värskeks. Niisamuti tõuseb
osa inimkonna meelest maailmast välja ja lendab taeva poole;
aga see taevas-lendav meel saavutab terviklikkuse alles siis,
kui on naasnud, et seltsida maaga-seotud meelega. See on religiooni
ventilatsioon, inimese ideaalide ringlemine taeva ja maa vahel.
ON mudavihma, verevihma ja teisigi taolisi kohutavaid nähtusi,
millest kuuleme räägitavat. Need toimuvad siis, kui
atmosfääri puhtust on reostatud ja õhku on koormatud
mustusega. Siis pole see taeva laul, mis laskub puhastavate vihmavalangutena,
vaid need on just maa enda patud, mis kukuvad tagasi ta peale.
Siis muutub me religioongi mudaseks, rahva kollektiivne egoism
võtab endale vagu nimesid ja me kiitleme, et meie Jumal
juhib meid me omakasupüüdlikes avantüürides,
vihkamise kampaanias.
TÄNA valab patuga koormatud maa tolmule reostatud vihma
taevast. Oodates juba ammu puhastavat kümblust ülalt
langevas puhtas vees, oleme korduvalt määratud pettuma;
muda määrib meie meelt ja vereplekkegi on näha.
Kui kaua veel suudame pühkida seda kõike ära?
Isegi empüreumi puhas vaikus on võimetu selgindama
ebakõlalisi helisid palves rahu eest, mis on tõusmas
vereplekilisest maailmast. Rahu? Kes saab tõeliselt palvetada
Rahu eest? Ainult need, kes on valmis loobuma.
Atha dhira amrtatvam viditva
Druvam adhruveshviha na prathajante
Rahuliku meelega inimesed, veendunud Igaveses Tões,
ei otsi Igavest iial hetkeasjades.
MEIE suurimad inimesed on oma ootustes ilmutanud tohutut austust
inimkonna vastu. Hakkame uskuma iseendasse selle tõttu,
mida meilt palutakse. Praktilised inimesed toetuvad oma tegevuses
oma hinnangutele inimese piiratuse kohta. Seepärast ei pärinegi
suured ajaloo meistriteosed, - meistriteosed, mille aluseks on
usk lõpmatusse inimeses, - praktiliste inimeste tervest
mõistusest. Kui Buddha ütles inimestele: "Laota
oma armastusemõtted üle piiride!", kui Kristus
ütles: "Armasta oma vaenlast!", siis ületasid
nende sõnad tavalisse maailma kuuluvate ideaalide keskmise.
Ja nad meenutavad meile alati, et meie tõeline elu ei
ole tavalise maailma elu, ning et meis endas on üks ammendamatu
tagavarade fond. Meil pole vaja olla lootusetu, sest suurte inimeste
suured sõnad on väljendanud inimkonnale kõrgeimat
lootust.
TÄHTIS on inimese kohustus käituda nii, et ei äparduks
tema äratundmine inimesena, - ja seda mitte ainult tema
enda huvides, vaid ka ta vastutuse pärast teiste ees. Inimene,
kes näitab end väiksena, vähendab mitte ainult
oma, vaid ka kogu inimkonna väärtust. Inimene tunneb
end suurena seal, kus ta näeb suuri inimesi, - ja mida tõesem
on selline suuruse nägemine, seda kergem on olla suur.
ÄSJA suled saanud lindudele võib lend taevas näida
uskumatu. Ilmselgel põhjusel võivad nad oma võimaluste
kõrgeimat piiri mõõta oma pesade piiratud
standardiga. Vahepeal aga avastavad nad, et nende toit ei kasvagi
nende pesade sees ja et seda tuuakse neile üle mõõtmatu
taevasina. On üks vaikne hääl, mis räägib
neile, et nad on rohkem kui see, mis nad on, ja et nad ei tohi
naerda lendavate tiibade sõnumi ja rõõmsate
vabaduslaulude üle.
MIDA enam kardame valu, seda enam ehitame igasuguseid peidupaiku,
millesse peita end omaenda tõe eest. Meie rikkus ja kuulsus
on barrikaadid, mis hoiavad meid kaugel kokkupuutest meie enda
tõelise minaga. Nii saamegi tuttavaks rohkem sellega,
mis meil on, kui sellega, kes me oleme. Kannatused otsivad meid
üles läbi me kaitsete; nad võtavad ära
me kunstlikud toed ja seavad meid silmitsi me alasti üksindusega.
See meie sügavama mina alastikiskumine on vajalik mitte
ainult eneseuurimiseks ja sisimate tagavarade avastamiseks, vaid
seda on vaja ka meie puhastamiseks. Sest me heaolu ja mugavuse
turvalise katte alla koguneb iga päev mustust ja elutut
ainet, mis ootavad ära koristamist karmi valuhõõrumisega.
VANA on arukas, kuid pole tark. Tarkus on selline meelevärskus,
mis võimaldab mõista, et tõde ei varuta
tarkusesõnade laegastesse, - et ta on vaba ja elav. Suured
kannatused juhivad meid tarkusesse, sest nad on sündimise
valud, mille tulemusena me meel vabaneb harjumuse-keskkonnast
ja tuleb alasti tegelikkuse kätele. Tarkusel on iseloom
nagu lapsel, keda täiustatakse teadmise ja tundmise kaudu.
HOMMIKUL on oma linnulaulud ja elukoidikul lapsemuusika. Igas
kodus tuleb meie juurde see elurefrään oma puhaste
iluhelidega. Inimesemaailmalt pühib pidevalt õilmeil
ära ta mustuse hõõrumine; ta muutub karedaks
ja tahmub eluea tundetust puudutusest; ja ometi voolab takistamatult
inimkonna igapäevane uuenemine oma lakkamatute taassündidena.
Igas lapses kordab igavene oma kutset inimese väraval, ja
hommikusõnum hoia oma viisi rikkumatuna.
See virgutab vastuse täna mu südamest, see elu äratav
kutse, mis tuleb laste hõigetest ja lauludest mu ümber,
ja ma tunnen, et loomine leiab omaenda tõelise hääle
nendes, loomine, mis hoiab hellalt oma südames lapsevaimu.
SEE hommikuvalguse ja laste lustakuse sümfoonia ei räägi
minule puhtast rõõmust. Sest minu südames
seltsib ta ühe teise viisiga, mis tempereerib ta sädelust
kurbuse varjundiga. See on saavutamata harmoonia, täitumata
lootuse nutt. Ideaalse täielikkuse lihtsad helid põrkuvad
elukeerukuste vastu, mis on mõradest ja murdudest karedad,
ja ahastav nuuksumine laotub me mõtete üle. Sest
valu leiab omaenda muusika helidest, mille rõõm
toob talle taevast, nii nagu kivikesed leiavad enda oma naerva
oja voolust.
OLEMINE on surematuse allika mäng. Pese oma hinge ta
veega, Sina, kes oled vana, ja tunne, et oled samaealine õiega,
mis on avanenud täna hommikul, ja selle valgusega, mis kannab
oma näol värskena loomise esimest naeratust. See on
vabadus, vabadus udust, mis mõneks ajaks maskeerib meie
vaimu sarnaseks ähmase vanadusega ja varjab meie eest tõe,
et oleme surematu lapsed. Kas saaks laps tuua inimese südamesse
sellist rõõmu, kui vanadus ja surm oleksid tõelised?
Kas ei tule see rõõm surematu elu, lõputu
kasvu tõe vahetust äratundmisest ja alati-uuenevast
täitumise lootusest?
LEEVENDADA valu, püüda kõrvaldada ta põhjusi
on inimese vääriline. Ometi peame teadma, et suur osa
me kannatustest tuleb kirjutada selle arvele, et on alanud meie
sisenemine uuele olemistasandile, millega me vitaalne loomus
ei ole veel täielikult kohanenud ega meel läbinisti
harjunud. Loomalikkuse kitsast täiuslikkusest on inimene
jõudnud vaimse elu ebatäiuslikkusesse, kus kodusõda
me primitiivse mineviku ja tuleviku jõudude vahel on röövinud
meilt rahu. Ja oma normaalseisundisse veel mittejõudnud
inimloomus on mähitud kannatamise hõõguvasse
vinesse.
INIMESE suurus on kui hommikune päike, ta silmapiir on
kaugel me ees. Inimene elab tõesti elu, mis on temast
kõrgemal, ta rügab tööd teha tundmatu isanda
heaks, ta varub veel sündimata jaoks, ta jätab oma
elu parima saagi kogujatele, kes veel pole tulnud; aeg, mis on
alles saabumas, on talle tõelisem ajast, mis on praegu.
Inimene pakub end ohvriks kõige selle eest, mis on tulevikus;
liikumapanevaks jõuks, mis juhib ta kasvu, on ootus. Kõik
see näitab, et inimene ei ole veel sündinud, tema ajalugu
on sündimisvalude lugu. Meie suurimad inimesed toovad oma
eluga inimese tulevase sünni sõnumit; sest nemad
elavad ajas, mis saabub, valmistades teda meie jaoks. Nad ilmutavad
meile elu, mille ülevus pole mitte kannatamise puudumises,
vaid selles, et ta kannatused on muudetud loovateks, muundatud
elu enda aineks. Ta on kui puu, mis kogub oma kiududesse päikese
soojust ja valgust ning puhkeb viljarikkuse ilusse. Summutades
valutule, võib inimene leida oma mugavuse, oma uneaja,
mis on aga seisakuaeg, vangistatud olevik; valutuld valitsedes
aga läidab ta oma tarkuselambi, mis heidab valgust lõputusse
olevikku.
ON kannatusi, mille kohta meie meelde kerkib küsimus,
kas oleme nad ära teeninud. Peame siiralt tunnistama, et
selgitusi meile ei anta. Nii ei aita kurtmine meid mitte põrmugi,
olgem siis pigem selle väljakutse väärilised,
mille nad meile heidavad. Et oleme saanud haavata, see on fakt,
mida saab eirata, et oleme aga olnud vaprad, see on ülimalt
tähtis tõde. Sest esimene kuulub välisesse põhjuse
ja tagajärje maailma, samal ajal kuulub teine aga vaimumaailma.
PEAME teadma, et kui meile antaks osaks täpselt seda,
mida pälvime ja vajame, siis oleks see kui rändamine
maailmas, mis on ideaalselt, täiuslikult lame, ja milles
seetõttu looduse voolavad jõud seisatatakse. Et
muuta oma mõtted ja energiad voolavalt aktiivseteks, vajame
oma elu geograafias tõuse ja langusi, kui ebameeldivad
nad meile ka poleks. Meie elurännak on rännak tundmatul
maal, kus mäed ja orud tulevad ootamatult me teele, hoides
me meele nendega tegeledes pidevalt aktiivse. Nad ei tule me
pälvimuste järgi, vaid me pälvimuste üle
otsustatakse selle järgi, kuidas me neid kohtleme.
ALLES siis, kui laevatrümm on vett täis, muutub
välise vee laintepeks ähvardavaks ohuks. Seesmine vesi
pole nii ilmselgelt ähvardav, ta möll on nii ääretult
nähtav, - tema hävitab omakaaluga. Nii ongi kiusatus
suur veeretada kogu süü väliste lainete kaela.
Aga kui kaine mõistus õigel ajal ei koida ja kogu
meeskond pumpade juurde ei asu, siis on vajumine vältimatu.
Kui lootusetu võib seesmisest veest vabanemise ülesanne
ka aegajalt näida, on ta kindlasti lootusrikkam kui püüa
kühveldada ära väliste merede vett!
Takistusi ja vastuseisu tuleb väljastpoolt alati, kuid nad
muutuvad ohtudeks alles siis, kui takistusi ja vastuseisu on
ka sees.
KUI SEKTI RELIGIOON LOOMULIKULT Kui inimkonda peaks kord rabama
üheainsa religiooni katastroofiline kõikehõlmav
üleujutus, siis tuleks Jumalal varuda teine Noa laev, et
päästa olendeid vaimsest hävingust.
KUI hakkame uskuma, et omame oma Jumalat, sest kuulume mingisse
erilisse sekti, siis annab see meile nii tugeva mõnutunde,
et Jumalat polegi vaja enam muuks, kui vaid tülitsemiseks
teistega, kelle kujutlus Jumalast erinev meie omast teoreetiliste
detailide poolest.
Olles suutnud varuda oma Jumalale mingi usutunnistuse varjudemaa,
tunneme, et võime vabalt reserveerida endale kogu ruumi
tegelikkuse maailmas, jättes ta ilma lõpmatu imest,
muutes ta niisama triviaalseks, kui seda on me endi kodumööbel.
Niisugune piiramatu vulgaarsus saab võimalikuks vaid siis,
kui me meeles pole vähimatki kahtlust selles, et usume Jumalat,
meie elu aga ignoreerib samal ajal Teda.
SEKTI vaga inimene on uhke, sest on veendunud oma õigsuses
omada Jumalat. Pühendunud inimene on alandlik, sest on teadlik
Jumala armastuse-õigusest oma elule ja hingele. Me omamisobjekt
muutub meist väiksemaks, ja seda küll eriti paljusõnaliselt
kinnitamata, usub vagatsev sektant endastmõistetavalt,
et Jumalat saab teatud inimeste jaoks kindlalt hoida puuris,
mille on nad valmistanud ise. Samal viisil usuvad primitiivsed
rahvad, et nende tseremooniatel on maagiline mõju nende
jumalate peale. Sektantlus on ilmalikkuse perversne vorm religiooni
maskis; ta sigitab südamekitsust suuremal määral,
kui seda iial suudab teha maailmakultus, mis põhineb materiaalsel
huvil. Sest maskita mina-otsing on ohutu oma avatuse tõttu,
nii nagu mustuski, mis on jäetud õhu ja päikese
kätte. Kuid enesesuurendamine koos sellest järelduva
Jumala-vähendamisega, mis toimub kontrollimatult sektantluse
katte all, kaotab oma päästmisvõimaluse, sest
reostab puhtuse enda allikat.
RELIGIOON nagu poeesiagi pole pelk idee, ta on väljendamine.
Jumal väljendab end loomise lõputu mitmekesisusena;
ja meie suhtumises Lõpmatusse Olendisse peab samuti väljenduma
lakkamatu ja lõppematu individuaalsuse mitmekesisus. Nood
sektid, mis püstitavad kiivalt enda ümber piire oma
liiga jäikade usutunnistustega, välistades elava vaimu
kogu spontaanse liikumise, võivad küll säilitada
oma teoloogia, kuid tapavad religiooni.
LOOMULIKULT tekib sektantlusele andunud inimestes püüa
muuta kogu ajas ja ruumis valitsevaks see üks, nende endi
religioon. Neid solvab see, kui neile öelda, et oma armastuse
jagamisel on Jumal helde ja et ta suhtlemisvahendid inimestega
pole piiratud umbteele, mis lõpeb järsult ühes
ajaloolises aja- ja kohapunktis. Kui inimkonda peaks kord rabama
üheainsa religiooni katastroofiline kõikehõlmav
üleujutus, siis tuleks Jumalal varuda teine Noa Laev, et
päästa oma olendeid vaimsest hävingust.
KUI religioon on sekti täielikus valduses ja ta tasandatakse
monotoonse keskmise tasemele, siis muutub ta korralikuks ja mõnusaks,
kuid kaotab kunsti elava vaimu. Sest kunst on kõikehõlmava
väljendamine individuaalse kaudu, ja religioon oma välises
aspektis on inimhinge kunst. Peaaegu uhkuseasjaks ja kõrgema
kultuuri märgiks on muutunud võime jämedalt
rikkuda kõiki sündsusereegleid, mida on peale sundinud
ametilik religioon, millele on oma heakskiidu pitseri löönud
organisatsioon, mis suudab küll vaenata, aga ei oma võimu,
et veenda.
Analoogse nähtusena teame kirjandusinimesi, kes tahtlikult
viljelevad hirmu kõige ees, mis iganes on heana kuulus,
ja ka kunstiinimesi, kes kardavad, et neid peetakse ilusa-armastajateks.
Nad mässavad fakti vastu, et sünnis ja tõeline
ilus ja headuses on läinud segi inimeste meeles. Selline
väärtustamine, mis on sünnis, ei nõua mingit
kultuuritaset ega loomulikku meeletundlikkust ja seetõttu
makstaksegi turul valmilt ta hinda, ta trumpab tõe üle,
muutub oma vägivallas tühiseks ja jätab vulgaarsusplekid
asjadele, mis on väärtuslikud. Tõe päästmine
sündsuse vangikoopast on alati olnud luuletajate ja kunstnike
missioon, aga revolutsiooni ajal kalduvad nad kergesti minema
kaugemale ja hülgama tõe enda.
Meie eeposes "Ramajana" leiame, et kui Prints Ramatshandra
võitis oma naise tagasi hiiglase haardest, kes oli ta
röövinud, siis nõudis rahvas valjult naise hülgamist,
kahtlustades ta rüvetamist. Niisamuti nõuavad ka
nõudlikud kultuuriinimesed valjult ilusa pagendamist kunstist,
sest tal on nii kauaks lubatud jääda sündsuse
omandusse.
NEED, kes on ettevõtlikud loodusemaailmas, valitsevad
ta jõudusid ja saavad rikkaks hüvede ja võimu
poolest. Suurim saavutus, mis nende seiklustes satub nende teele,
on moraalitõde. Sest võim on kombinatsioon, ja
et olla täiuslikud, vajavad kõik kombinatsioonid
abi moraaliseaduselt, millega indiviidid tunnistavad kõikehõlmavat
hea-printsiipi. Moraalitõde on kõige rohkem vaja
siis, kui inimesed liiguvad, liiguvad koos.
Kuid seadused, olgu siis looduses, kus ta on füüsiline,
või ühiskonnas, kus ta on moraaliseadus, on välised.
Nad on formaalsed, neis puudub see sügavam täiuslikkuse
saladus, milleks on loomine; milleks on harmooniailu looduses;
milleks on armastuseilu inimeses. Seadus on lõplikkuse
kanal, mille kaudu asjad lakkamatult arenevad, kuid ta mõte
on ta pöörlemises seesmise keskuse ümber, mis
on lõpmatu. Järgime seadust, et elada; jõuame
keskusse, et leida surematus.
|