|
Rabindranadth Tagore
Mõttereliikviad
Originaali tiitel: Thought Relics, by Rabindranath
Tagore, New York, The Macmillan Company, 1921. Tõlkis
Stella Noa
JÄRGIDES lõpmatut seadusevoolu, uurides arvutuid
jõuvälju ja jõukusevõimalusi, räägime
küll lõpmatust püüdlemisest, aga ei ühestki
ülimast saavutusest. Teame, et võim kasvab liikudes.
Kui ta komistab mingi lõpliku objekti otsa, kukub ta surnuks.
Kõikide rahvaste hulgast maailmas tunneme meie omaenda
kibedatest kogemustest, et siis kui rahvad väsivad oma otsingust
ja jäävad paigale, ladustamaks ja korrastamaks oma
omandeid; kui umbusalduse tõttu uute ideede vastu nende
moraal jäigastub konventsioonideks, muutudes kõlbmatuks
juhtima neid eluseikluste teel, hoides neid köidetuna kasvatamisvõimetute
traditsioonide küljes, siis lõkkavad ajaloo liikuvad
jõud nad järk-järgult elu peateelt ära.
Kuid see liikumise lõppematus välises maailmas tõestab
vaid seda, et seal pole meil saavutada ühtegi eesmärki
ja et meie eesmärk on kusagil mujal. Ta on seesmises vaimuvaldkonnas.
Seal igatseme kõige enam seda rahu, mis tuleneb täitumisest.
Seal kohtame oma Jumalat. Tema on igiliikuv võima maailmas.
Tema on igavesti-asuv armastus hinges. Jumal väldib meid
looduses, et kutsuda meid edasi; hinges allutab Ta Enda, et koguda
meid Oma südamesse. Just seepärast kasvamegi võimuriigis
suurendamise teel; aga armastuseriigis kasvame loobumise teel.
Ja ehkki me maises auahnuses toimib uhkus ergutajana, on ta just
seepärast me vaimses püüdlemises kõikide
takistuste seas suurim.
LÜÜRILISES luuletuses on värsimõõt
ja idee sulanud üheks. Neid eraldi käsitledes ilmutavad
nad endid kahe vastandliku jõuna; ja tavalised on need
juhtumid, mil nende loomulikku vastuolu ei ületata ja toodetakse
selle tagajärjel halbu luuletusi.
Oleme kunstnikud, kelle ees on materjalid, mis on teineteist
tõkestavad. Nad on seni jätkuvalt vastuolus; kuni
arenevad täiuslikult ühtseks loominguks. Et vältida
sekeldusi ja kindlustada rahu, ohverdame väga tihti võitlevatest
pooltest ühe. See teeb võimatuks võitlemise,
aga ka loomise. Hingerahust lahutatud rahutu loomusevaim sunnib
meid meeletult töötama, kuhjama kokku asjadetorne.
Teiselt poolt elab aga oma tegelikkusemaailmast ilma jäetud
vaimne olend vaid abstraktsioonipagenduses ja loob viirastusi,
milles märatsevad rangete vormivajaduste poolt kontrollimata
liialdused.
KUI inimese-valmistatud maailm on rohkem küll mehhaaniline
seada mingite võimueesmärkide saavutamiseks kui inimese
loova hinge väljendus, siis kalgistub ta ja kitsendab end,
omandab liiga kindlapiirilise iseloomu, mis toob inimesele vilumuse
elu mõõtmatu sugestiivsuse arvel. Loovas tegevuses
rajab inimene inimlikus suhted oma ümbrusega, täites
looduse omaenda elu ja armastusega. Kuid utilitaristlike energiatega
võitleb ta looduse vastu, pagendab ta oma maailmast, moonutab
ja reostab teda oma kalkide ambitsioonide inetusega. See inimese
enda poolt valmistatud maailm oma dissoneerivate kriisete ja
mehaaniliste liikumistega sisendab inimesele lakkamatult ja veenab
teda pidama kõiksust abstraktseks süsteemiks, mille
pole isiksuse varjugi ning seega ka ülimat tegelikkust.
VÄLJENDADES end ikka tõelisemalt, muutume ise
ikka tõelisemaks. Kunstitõeks on omakasupüüdmatu
loomisrõõm, mida kahjustatakse saatuslikult siis,
kui ta reedetakse talle võõrale eesmärgile.
Kõik suured väljasurnud tsivilisatsioonid pidid küll
jõudma lõpule mingi inimloomuse jätkuvalt
valesti väljendamise kaudu; orjuse kaudu, mis sunnitakse
kaasinimestele peale hiigelulatusega parasitismi kaudu, mida
sigitab rikkus ja inimese klammerduv usaldus materiaalsete vahendite
vastu; skeptismi pilkava vaimu kaudu, mis röövib meilt
me ülalpidamisvahendid tõeteel.
TEADVUS on valgus, mille abiga rändame mööda
oma eluteed. Aga me ei või endale lubada, et pillame seda
valgust igal sammul. Vajame kokkuhoidu, ja harjumus ongi see
kokkuhoid. Ta võimaldab meil elada ja mõtelda,
ilma et hoiaksime oma meele täielikult valgustatuna. Aga
pidulikel õhtutel ei arvesta me oma küllusliku valguse
maksumust, sest ta pole siis mingi puuduse kõrvaldamiseks,
vaid on meie seesmise ülevoolavustunde väljendamiseks.
Ja selsamal põhjusel muutub harjumus me vaimses elus vaesusemärgiks;
sest vaimne ei ole vajaduse, vaid on väljendamise elu. Armastuses
peab me teadvus jääma oma säravamaisse seisundisse,
selleks, et olla tõeline. Sest armastus pole lihtsalt
mingi eesmärgi saavutamine, ta on teadvuse enda täielik
valgustamine.
KUI lubame oma palveldamisteol muutuda elutuks harjumiseks,
siis nurjab ta enda, jäigastudes pelgaks vagaduseks, see
on, armastuse ettekavatsetud kokkuhoiuks. Sest palveldamise väärtuseks
on mitte tegevus, vaid teadvuse täiuslik väljavool,
millele harjumus kaldub saama takistuseks. Muutume oma andumuses
maiseks, kui kujutleme, et ta annetab meile mingi erilise eelise,
ja laseb meis sel viisil kujuneda ja väärtustuda vagadel
harjumustel. Sest kui küsimus on kasumis, siis on ostmine
odavaimalt turult suurim tarkus; aga kui ainsaks eesmärgiks
on täielik äraandmine, siis on kokkuhoid iseenda petmine.
ON üks asi, mis füüsilise ja vaimse elu protsessis
on ühine. Mõlemas on põhiline, et peame unustama
oma mina. Palju paremini teame, mis on meie ümber, kui meil
ei tule meeles pidada oma mina igal sammul. Kui oleme endale
rohkem, siis on maailm meile vähem. Kuid tavalises kasulikkuse-elus
on mina unustamine enamasti negatiivne, see saavutatakse harjumuse
abiga. Aga nii pole see vaimses elus, kus mina unustatakse armastuse
pärast. See on nii nagu üksiku sõnaga, mis kaotab
oma tähenduse seal, kus ta on eraldi, saavutab enda aga
jälle ja enamgi veel seal, kus ta on üks kogu luuletusega.
Vaimses elus unustame oma välistava individuaalse eesmärgi
ja meisse tulvab täiusevaim, kes meie kaudu ületab
meid. Selles tunneme oma surematust - oma elu suurt mõtet.
KUNA me loomus on keeruline, siis pole ohutu teha üldistusi
inimlike asjade kohta; ja kui ütleme, et harjumusel on vaid
elutuks tegev mõju me meelele, siis on see ebatäielik
tõeavaldus. Abistavad harjumused on nagu kanal, mis aitab
voolul voolata. Ta on avatus seal, kus vesi voolab edasi, juhtides
vett ainult seal, kus tal on oht kalduda kõrvale. Mesilase
elul pole ühtegi ava ta harjumuskanalis, - ta tiirleb kitsas
täiuseringis. Inimese elul on omad intuitsioonid - ta organiseeritud
harjumused. Kui nad toimivad ümbristena, siis võib
tulemus olla sama täiuslik nagu imepärase vormitäpsusega
mesikärg, kuid sobimatu meelele, kellel on piiramatud kasvuvõimalused.
MEIE vaimse elu voolule on usutunnistused ja rituaalid kanaliteks,
mis võivad nurjata või aidata vastavalt oma kinnistatusele
või avatusele. Kui vaimse idee sümbol muutub oma
konstruktsioonilt jäigaks ja keeruliseks, siis tõrjub
ta välja idee, mida ta peaks toetama. Kunstis ja kirjanduse
virgutavad metafoorid - me emotsionaalse taju sümbolid -
me kujutlust, aga ei vangista teda. Sest iial ei nõua
nad ainuõigust meie tähelepanule; nad jätavad
tee lahti teistegi metafooride lõputule võimalikkusele.
Mandudes kinnistunud väljendumisharjumusteks, kaotavad nad
oma kunstilise väärtuse. Oma luuletuses "Lõoke"
kallab Shelley välja kujundeid, mida peame väärtuslikeks,
sest nad on vaid mõned vihjed me naudingu mõõtmatusele.
Kui aga nende sobivuse ja ilu tõttu võetaks vastu
seadus, et lõokesele mõeldes, tuleb neid kujundeid
käsitleda kui lõplikke ega tohi lubada mingeid teisi,
siis muutuks Shelley luuletus otsekohe valeks; sest tema tõde
on ta voolavuses, vähenõudlikkuses, mis võtab
vaikides omaks, et viimane sõna ei kuulu temale.
MEIE teine keha on maailm, millega see meie väike keha
püüab alati luua täiuslikku harmooniasuhet. On
see lihtsalt mingi mugavuse pärast? Kas püüavad
me silmad selleks näha, et mingi oht või takistus
ei tuleks ootamatult pimeduses, et meil ei äparduks vajalike
asjade leidmine? Kahtlemata on need võimsad ajendid, aga
tõeliselt tähtis on siiski see rõõm,
mida tunnevad silmad, kohtudes joonte, värvuste ja liikumiste
maailmaga.
Sellest valguse, heli ja puudutuse kõiksusest tuleb lakkamatu
kutse me silmadele, kõrvadele, kehaliikmetele ja vastuseks
kutsele on teostumine, mis ei kuulu mitte ainult meile, vaid
ka suurele maailma. Ja see ongi põhjus, miks iidsetest
aegadest alates koputas valgus vahetpidamatult elupimeduse suletud
väravatele, kuni korduvate pingutuste järel avas elu
oma nägemisaknad, ja nende kahe ühendus sai täiuslikuks.
See oli abiellumine, mille ülimaks mõtteks on tema
rõõm.
MEIL on mentaalkeha, millel on oma mõtte- ja tundeorganid.
On inimese suur ühiskondlik meel, millega mentaalkeha taotleb
harmooniat, ja katseid selle harmoonia täiustamiseks jätkatakse
väsimatult. Sellegi pürgimuse allikaks pole kasulikkus.
Selleks on ühinemisimpulss, mis ajab me meele me väiksest
kodust ja naabrusest ta armastuse-kohtamisele võõrsil.
Et teostuda, peab ta ühinema suure inimkonna meelega. Kärg
on ühtsustõe toode mesilase elus; aga kirjandus,
kunst ja poliitika, moraaliseadused ja religioonid, mille kasvamisvabadusel
pole lõppu, on sündinud inimese abiellumisest Inimesega.
ESITATAKSE küsimus, et kui elurännak on lõputa,
kus on siis ta eesmärk. Vastus on: see on kõikjal.
Oleme lossis, millel pole lõppu, millesse oleme aga siiski
jõudnud. Uurides teda ja avardades temaga oma suhteid,
teeme seda pidevalt ikka enam ja enam enda omaks. Laps sünnib
sellessesamasse kõiksusesse, kus elab küpse meelega
täiskasvanu. Kuid ta pole sellise koolipoisi olukorras,
kes leiab end kolledziklassist, ise aga peab alles tähestikku
õppima. Lapsel on omaenda elurõõm, sest
maailm pole talle ainult tee, vaid on ka kodu, millest ta, targemaks
saades, omandab ikka enam ja enam. Teel saavutame tee lõpus,
aga selles meie maailmas saavutame igal sammul; maailm on ühtaegu
nii tee kui ka kodu; ta juhib meid edasi ja ometi annab meile
ulualust.
MEIE elu maailmas on nagu laulu kuulamine, mille nautimiseks
me ei oota ta lõppemist, Laul on olemas, on laulmises
päris esimesest helist peale. Ta ühtsus läbib
kõiki ta osi ja seetõttu ei ihalda me kannatamatult
ta lõppu, vaid jälgime arengut. Ja niisamuti, et
maailm on tõesti üks, ei väsita meid tema osad,
- ainult et me rõõm muutub sügavamaks koos
ta ühtsuse süveneva mõistmisega. Hetkel, mil
me mitmesugused energiad tegelevad mitmesugusega looduse- ja
inimesemaailmas, kasvab Üks meis üles Ühe poole
kõiges. Kui palju ja üks, lõputu liikumine
ja igavene eesmärgi saavutamine poleks meie olemuses harmoonias,
siis oleks olemine meile otsekui alaline grammatika õppimine
ja ometi ei iial mingilgi määral keele selgekssaamine.
LOODUS on perenaine, kes meelitab meid helde palgaga, - isegi
nii heldega, et töötame lisatasu eest lisatunde. Ent
selle altkäemaksu ja nende ahvatluste keskel anub inimene
ikkagi pisarsilmil vabastamist. Sest ta teab, et ei ole sündinud
orjaks ega lase eksitada end uskuma, et omaenda soovide takistamatu
rahuldamine ongi vabadus. Tegelikult usaldab inimene oma kasvamist,
mitte aga kogumist. Suure seesmise tõe teadvus tõstab
inimese tühiste hetkede keskkonnast igavese valdkonda. See
on millegi positiivse tunne iseendas, mille nimel loobub ta oma
rikkusest, kuulsusest ja elust endastki, ning heidab kõrvale
õpetlase loogikaraamatu, muutudes oma tarkuses lihtsaks
kui laps.
TEGELIKULT tahab inimene jõuda sinna seesmisse valdkonda,
kus ta saab asetuda oma ühtsuse täiusesse, mitte aga
sinna, kus asjade ja sündmuste ahelas sepistatakse lõputu
reana lüli külge lüli.
Kuid nii nagu me keha taotleb teostumiseks harmooniat suure maailmakehaga,
nii taotleb üks meist ühendust suure Ühega. Üks
meis tunneb iseennast, leiab rõõmu iseendast ja
väljendab iseennast oma tegevuses. Ta on tõde ja
rõõm ja väljendus. Seepärast peab ta
ühinema kõrgeima Ühega tarkuses, armastuses
ja teenimises. See on meie religioon, see tähendab, meie
kõrgeim loomus. Tema eesmärke ei saa täpselt
näidata ega selgitada, sest ta kuulub sellesse ellu vaimses
maailmas, kus tunneme oma eesmärgid ära milleski niisuguses,
mida püüame ebamääraselt kirjeldada õndsusena
- täiuseseisundina, mis on eesmärk iseeneses. Inimesel
on kerge eirata kõrgemat loomust ja siiski elada, kuid
tegelikult ei ole inimene teda iial eiranud. Ta kahtleb temas,
pilkab ja peksab teda, tal ei õnnestu teostada teda, aga
isegi oma ebaõnnestumistes ja mässudes, oma meeleheitlikes
katsetes pääseda tema käest, pöörleb
ta siiski selle ühe suure tõe ümber.
KIVIRAHN on mitteplastiline, tuim, inertne, osutab vastupanu
kunstniku loovale mõttele. Aga just need kivi takistused
ongi skulptorile soodsad ja ta raiub kivist välja oma kuju.
Meie füüsiline olemine on takistuseks me vaimule, tal
on kõik orjuse omadused ja ilmselgelt on ta alaline alandus
me hingele. Ja just seepärast ongi ta me hingele parim materjal,
mille kaudu avaldada ennast, kuulutada oma vabadust, kujundades
oma ahelates endale ehted. Me välistingimuste piirangud
on vaid selleks, et luua me hingele võimalusi, ja suutes
trotsida neid piiranguid, teostab hing oma tõe.
MEIE elaval kehal on füüsilise maailmaga suhtlemisel
oma mitmesugused soovid. Need on: süüa, magada, hoida
vastavalt vajadusele soojust või jahedust, - ja paljud
teised. Aga tal on ka üks alaline soov, mis on sügavamal
ja seega peidus. See on soov olla terve. See soov töötab
igal hetkel, võideldes haiguste vastu ja kogu aeg kohandades
keha muutuvatele tingimustele. Suurem osa ta tegevusest toimub
me teadvuse taga. Inimene, kes on oma füüsilise heaolu
osas tark, teab seda, ja püüab luua harmooniat kehasoovide,
millest me teame, ja selle ühe soovi vahel, mis on varjatud.
Ja valmilt ohverdab ta oma isude nõuded tervise kõrgemale
nõudele.
Meil on ühiskondlik keha, millesse astume suhetes teiste
inimestega. Tema ilmselged soovid on need, mis on seotud me isekate
impulssidega. Tahame rohkem saada kui teised ja maksta vähem
kui on meie osa. Aga on veel üks soov, mis on sügavalt
omane meie ühiskondlikule elule ja mis tegeleb ühiskondliku
heaoluga. Inimene, kelles on ühiskondlikku tarkust, teab
seda ja püüab tuua kõiki oma valjuhäälseid
isikliku mõnu, mugavuse ja vabaduse soove selle varjatud,
teistele hea soovimise ülemvalitsuse alla.
Samuti on me hinge silmnähtavaks sooviks saavutada oma individuaalsuse
väljakujunemine, kuid tal on ka temale omane soov allutada
end armastuses Suurele Hingele.
Soov olla terve arvestab keha tulevikku. Ühiskondliku heaolu
soov vaatab samuti saabuvasse aega. Nad on silmitsi lõpmatuga.
Meie hinge soov olla armastuses üks Suure Hingega ületab
kõik aja ja ruumi piirangud. Nii leiame oma keha, ühiskonna
ja hinge pinnal tegutsemas arvukaid soove ja sügavuses selle
ühe tahte, kes nendele soovidele annab ühtsuse, juhtides
nad rahusse, headusse ja armastusse. Teisisõnu, ühelt
poolt on meil hetkesoovid ja teiselt poolt soov igavese järele.
Meie hinge ülesandeks on need kaks ühendada ja ehitada
oma taevas maa alusmüürile.
ÜKS mu noor sõber tuli täna hommikul minu
juurde teatama, et täna on ta sünnipäev ja nüüd
on ta saanud üheksateistkümneaastaseks. Vahemik minu
ja tema vanuse vahel on suur ja ometi kui vaatan teda, siis pole
see tema elu ebatäielikkus, mis üllatab mind, vaid
miski, mis ta nooruses on täielik. Ja selle poolest erinebki
kasvav olend valmistatavast asjast. Lõpetamata järgus
hoone on liigagi silmnähtavalt lõpetamata. Kuid elu
kasvus on igas järgus oma täiuslikkus - nii õies
kui ka viljas.
KUI olin laps, siis sai ka Jumal koos minuga lapseks, et olla
mu mängukaaslane. Muidu oleks mu ebatäiuslikkus rõhunud
mu maha ja iga hetk teinud vaid piina - olla ja ometi mitte olla
täielikult. Asjad, millega olin hõivatud, olid tähtsusetud.
Ja asjad, millega mängisin, olid tehtud purust ja pulkadest.
Kuid sellele vaatamata said mu tegevused mulle väärtuslikeks
ja tähtsus, mille oma mänguasjadele omistasin, tegin
nad täiskasvanute omadega võrdväärseiks.
Lapsepõlve ülevus võitis mulle maailma austuse,
sest maailmas ilmutus lõpmatu oma väikeseaspektis.
Ja seesama on ka põhjus, mis annab noorusele õiguse
nõuelda oma täit osa ja mitte lasta end põlata.
Jumalikkus, mis on igavesti noor, on krooninud nooruse omaenda
pärjaga, sosistades talle kõrva, et ta on kogu maailma
rikkuse täieõiguslik pärija.
Lõpmatu on meiega me lapsepõlve ilus, nooruse jõus,
vanaduse tarkuses: mängus, teenimises ja kulutamises.
ILU selles õhtuses taevas hõlmab endas jõudusid,
mis on tohutult kohutavad. Ometi ilmutab ta meile harmooniat,
mis peab olema maailma kõikide tegevuste keskuses, harmooniat,
mille vaikne hääl on muusika ise. Et suudame vaadata
seda õhtust maailma, kus kauge ja lähedane tuuakse
silmitsi, siis suudame näha seda, mis temas tegelikult on
tõeline, - tema ilu ja põhjatut rahu. Kui surma
kaudu avastame ühe suure elu surematuse, siis ilmutub meile
seesama rahunägemus. Buddha sügav hing tuuakse me meele
ette nagu see õhtune taevas, ja kogu ta võitluste
ja kurbuste kaudu, ta inimeste heaks tehtava kaasatundva töö
kaudu näeme jõu täiuslikku tõendust ja
rahulikkust - näeme ilu. Väiksemates inimestes on eluväli
liiga kitsas ja seepärast vastuolu ülearu liialdatud,
et lubada neil näha täielikult tõde. Kuid me
võime olla kindlad, et need vastuolud harmoniseeritakse
nende eluvoolus, kui see voolab teispoole surma, sest tõde
on üle kõige ja ilu on tõe väljendus.
UPANISHADIS kirjeldatakse Jumalat kui "Rahuküllast,
Head, Ühte". Tema rahu on tõerahu, mida näeme
selgelt Looduses. Maa liigub ja ka tähed, iga rakuke liigub
ja töötab selles puus siin, iga rohulibleke siin väljal
on virk ja selle õhtutähe iga aatom on rahutu, aga
rahu on kogu selle liikumise südames - selle liikumise,
mis on loov. Liikumine, milles puudub see seesmine rahu, hävitab.
Jumal kui Rahuküllane ilmutub inimesele, kes on saavutanud
oma elus tõe, - tõe, mis on alati aktiivne ja milles
ometi on mina valitsemisest sündiv tohutu rahu. See rahu
pole ei energiakaotus ega ka eluhääbumine, ta on nende
täius.
Asjatundmatu inimene, leides elus esmakordselt end tehasest,
kohkub hämmeldavast liikumiste sigrimigrist: kuid inimene,
kes asja tunneb, imetleb koondumist eesmärgile, mis asub
liikumatuna liikumiste keskuses. See võtab ära kogu
kartuse, ja tegevuste täiuslik korrelatsioon näib ilus.
See on rahu, mis kuulub tõele.
ELU on harmooniavool, mis ühendas seesmise ja välise,
eesmärgi ja vahendi, selle, mis on, ja selle, mis tuleb.
Elu ei varu, vaid assimileerib, ei konstrueeri, vaid loob; tema
tööd ja teda ennast ei saa iial hoida lahus. Kui meie
ümbruse materjalid pole elavad, kui nendeks on kinnistunud
harjumused ja varutud omandid, siis lahutab see meie elu ja maailma
ja nende vastastikune ebakõla lõpeb mõlema
hävinguga. Või kui mingi tasakaalustamata, tugev
kirg saavutab ülekaalu me enda maailma ehitistes, siis muutub
maailma raskusejaotus valeks, ja see rõhub alalõpmata
me elu terviklikkust. Kõikide suurte pahede allikaks ühiskonnas,
valitsustes ja teistes organisatsioonides on inimese võõrandumine
ta välisest elupaigast. Kuristikku, mille tekitab selle
tõttu taanduv hingevool, püüame uuesti täita,
valades sinna vahetpidamatult rikkust, millel võib olla
küll täitmisvõime, kuid pole ühendamisvõimet.
Seepärast on tühimik ohtlikult peidus sätendavate
asjadest-vesiliivaterade all, mis omaenda koguneva raskusega
põhjustavad meile äkilise põhjavajumise keset
meie turvaund.
MEELTEMAAILM, milles elavad loomad, on piiratud. Me mõistus
on avanud meie meelele lõpmatuse südamevärava.
Ometi on see mõistuseavaldus vaid vabadus olemise välisõues.
Teadmiseobjektid hoiavad lõpmatut distantsi meiega, teadjatega.
Sest teadmine ei ole ühendus. Seepärast ootab meid
edasine vabadusemaailm seal, kus me saavutame tõe mitte
meeltega tajumise ega ka mõistusega teadasaamise kaudu,
vaid täiusliku kaasaelamise ühenduse kaudu. See on
vabanemine, mida on raske täielikult kujutledagi; ta olemust
näeme vaid vilksamisi. Tajume pildi olemise fakti, kui pilti
näeme, saame pildist teada, kui mõõdame ta
jooni, analüüsime ta värvusi ja uurime harmooniaseadusi
ta kompositsioonis. Aga isegi siis pole see pildi saavutamine,
sest saavutamiseks vajame lähimat, vahetut ühendust
temaga.
LILLEPILT botaanikaraamatus on informatsioon; ta missioon
on täidetud, kui saame temast teada. Kuid puhtas kunstis
on pilt isiklik suhtlemine. Ja seepärast seni, kuni ta pole
saavutanud me isiksusega sügavusega harmooniat, ei saavuta
ta oma eesmärki. Võime olemist käsitleda lihtsalt
kui õpikut, mis varustab meid õppetundidega, ning
me ei pettu. Kuid me teame, et olemise missioon sellega ei lõpe.
Sest tundes tema üle rõõmu, mis on eesmärk
iseendas, mõistame, et ta on suhtlemine, milles meiepoolne
ülim vastus tuleb mitte teadmistelt, vaid meie olemuselt.
KUI Buddha kuulutas Maitri't - harmooniasuhteid - mitte ainult
inimeste, vaid kogu looduga, kas polnud tal mõttes siis
see tõde, et kohtleme maailma valesti, koheldes teda ainult
kui fakti, mida võib teada ja kasutada? Kas ei tundnud
ta, et maailma tähenduse võib saavutada ainult armastuse
kaudu, sest maailm on armastuseväljendus, mis ootab endale
vastust me minaorjusest vabanenud hingelt? See hinge vabanemine
ei saa olla iseloomult negatiivne, sest armastus ei saa iial
viia eitusesse. Täiuslik vabadus on täielik suheteharmoonia,
mitte aga pelk orjaahelate äraraiumine. Seal pole vabadusel
mingit sisu ja seetõttu ka mingit mõtet, kus tal
pole midagi muud peale tema enda. Hinge vabanemine on ta suhetesse
astumine kõige olemasoleva keskse tõega, mida on
võimatu defineerida, sest ta on väljaspool kõiki
definitsioone.
ÜKSKI leek ei põle igavesti. Valgus kustub, kui
lõpeb õli, tuul puhub ta ära, tihti puruneb
ka lamp. Vihahoos võime öelda, et pimedusevõim
on täielik ja tõeline või, et loome ise valguse,
läites lambi. Aga tõde on siiski see, et igal valgusekustumisel
tuleb tõestada, et valguseallikas on lõputa ja
et inimese tõeline võim on ainult tema võimes
tõestada seda ikka ja jälle.
MINA usun, et üks ideaal on hõljumas maa peal
ja läbimas teda, - selle Paradiisi ideaal, mis pole pelk
kujutlusevili, vaid on ülim tegelikkus, milles kõik
asjad on ja mille poole kõik asjad liiguvad. Mina usun,
et seda Paradiisi nägemust on näha päikesevalguses,
maa roheluses, voolavates jõgedes, kevadaja rõõmus,
talvehommiku rahus, inimnäo ilus ja inimarmastuse rikkuses.
Kõikjal meie maal on Paradiisivaim ärkvel ja laseb
kõlada oma häälel. See jõuab meie teadmata
me seesmisse kõrva. See häälestab me eluharfi,
innustades meid saatma lõplikust välja oma püüdlust,
nii nagu õied saadavad õhku oma lõhna ja
linnud oma laule.
MEIE energiad on pandud varustama meid asjade ja naudingutega.
Kuid nende tagapõhjaks pole igavikku. Seepärast püüame
anda asjadele näivat jäävust, valmistades nad
suured. Ihates pikendada oma naudingut ja võimu, püüab
inimene neile aina lisada juurde ega julge peatuda, kartes, et
nad peavad ühel päeval jõudma lõpule.
Aga tõde ei karda olla väike, jõuda lõpule,
- just nagu luuletuski, mis lõpetatuna ei ole tegelikult
surnud. Mitte et luuletus koosneks lõpututest ridadest,
vaid et ta kannab täiuseideaali. Lõpmatu helikäigus
on tõepausid; tõe kadumise on ta kulgemise kurvid
surematusel.
LÄIDAME lambi oma toas ning see loob näilise vastuolu
toa ja suure välismaailma vahele. Meie elu Maal on nagu
see väike tuba, millesse on koondatud meie teadvus. Ja me
kujutlemegi, et väljaspool teda on surm, mis on temaga vastuolus.
Aga ehkki me elu ähmastab hetkeks selle meie ühe, jagamatu
olemise tõe, ei tohi me temas seepärast ometi kahelda.
ELUNÄGEMUS, mida näeme maailmas, on rõõmunägemus.
Rõõm oma alati voolava värvuse, muusika ja
tantsuna. Kui surmas oleks tõde, siis kaoks see rõõmuvaim
olemise südamest. Lambis, mille läidame öösel,
on taht väike ja õli väga vähe. Aga pole
mingit argust ta tillukeses leegis, mis põleb, nii nagu
ta on, tohutu pimeduse südames; sest valgusetõde,
mis teda toidab, on lõpmatu.
Kahtlused ründavad meid ja jõud ütleb üles
me pürgimuses vaimse elu poole peamiselt seepärast,
et selline pole ümbritseva rahvahulga pürgimus.
MAAILM, nagu helidevool muusikas, on pidev jõudude
ja vormide vool, ja seepärast on ta väljastpoolt püsimatu.
Seal esindab ta surma, olles pidev kaotuste vool. Kuid kaotus
on see vaid kanalile, muusikariistale, mida läbima pannakse
muusika. See on viisiühtsus, mis elab alati üle põgusad
helid. Kui individuaalsed helid võiksid nõuda endale
pikendamist lõpmatusse, siis minetaksid nad oma tõelise
igavikulisuse, milleks on muusika. Kõrb on muutmatu, sest
temas puudub elu. Viljakas maapinnas ilmutab elu oma surematust
lakkamata läbiminekuga surmast.
MEILE on antud ilmutada oma hinge - teda, kes on meis Üks,
kes on igavene. Seda saab teha vaid ta läbiminekuga põgusast
Paljust; kinnitamaks vaimu lõpmatust pideva vormide ohverdamise
teel. Mina aga, olles anum, mis kogub ja hoiab, annab meile võimaluse
loobuda. Kui usume ainult minasse, siis klammerdume murelikult
oma varude külge ja see toob meile viletsust ja äpardusi.
Kui usume hinge, siis just elu püsimatus ise leiab oma igavese
mõtte, ja me tunneme, et võime endale lubada kaotada.
|