|
Antoine de Saint
Exupéry - Sõnad
kui taevatähed
Sa pead olema väga kannatlik ehk mõistmise
kätteharjutamisest
"Kui sa sõpra tahad, siis kodusta mind!"
"Mis ma siis tegema pean?" küsis väike prints.
"Sa pead väga kannatlik olema," vastas rebane.
"Esiteks istud sa minust veidi eemale murule. Ma hakkan
sind vargsi, nii silmanurgast vaatlema, ja sa ei ütle mitte
midagi. Keel on mittemõistmise allikas. Aga iga päev
võid sa natuke lähemale istuda."
Väike prints
Armastus on kõigepealt palve harjutamine ja palve vaikuse
harjutamine.
Linn kõrbes
Ma tean, Issand, et tarkus ei ole vastus, vaid keeleviletsuse
tervendamine.... Ma tunnen armastust, selles ei ole enam mingit
küsimust. Ja tasapisi, ühelt taltsutatud vastuolult
teisele, lähen ma vastu vaikimisele ja seeläbi ka õndsusele.
Linn kõrbes
Kaotus... võit... Ma ei mõista nende vormelitega
midagi õiget alustada. On võite, mis ülendavad,
ja teisi, mis alandavad. Kaotusi, mis surmavad, ja teisi, mis
ellu äratavad. Elu ei väljendu olukorras vaid hoiakus.
Ainuke võit, milles ma kahelda ei saa, on see, mis peitub
seemnete idanemisjõus. Kui viljatera on külvatud
musta mulda, on see juba võidukas. Ent peab laskma ajal
mööduda, et kogeda triumfi viljateras.
Lend Arra'sse
Vahepeal saabus öö kui tume suits ja täitis
juba orud. Tasandiku vorme ei olnud enam võimalik eristada.
Aga see-eest vilksatasid nüüd külad, tähtkujud,
mis vastastikku märku andsid. Ja ka tema (piloot) lasi sõrmega
oma asukohatuledel vastuseks vilkuda. Kogu maapind oli valgustervitustest
täis pikitud, iga maja süütas vastu ööd
oma tähe, nagu majaks süüdatakse tuli mere poole.
Kõik, mida inimelu endas kätkes, sätendas...
Tookordne sõit öösse oli tasane ja kaunis nagu
minek sadamasse.
Raadiumiosuti hakkas helendama. Piloot kontrollis üksteise
järel näitusid ja oli rahul... Ta tippis sõrmega
terasribile ja tundis, kuidas elu läbi metalli voolas. See
teras ei vibreerinud, ta elas. Mootori viis tuhat hobujõudu
äratas mateerias terve väikese tormi, mis muutis jää
karmuse sametiseks lihaks. Jälle kord ei tundnud piloot
lennates ei peapööritust ega joovastust, vaid ainult
elava aine salapärast töötamist.
Öine lend
Kus on inimesed?
Leegid tõusid noolsirgelt ülespoole. Aukartusega
jälgisime kõrbes oma tulesammast, tumma ja helendavat
saadikut. See tuli ei kandnud endas ainult hädakutset, vaid
ka siirast armuavaldust. Me nõudsime juua, aga mitte vähem
ei kisendanud me inimliku suhtlemise järele. Üks teine
tuli pidi öös vastama. Üksnes inimestel on tuli,
kui see ka ainult rääkimises avaldub!
Tuul, liiv ja tähed
Rumal modernne visuaalne kasvatus sepitseb tegelikult suurepäraseid
riukaid, et ilma vaevata teadmist kätte õpetada,
mille puhul laps taandatakse formulariks ja talle antakse patakas
täielikke teadmisi, selle asemel et temas stiili ja sel
moel ka tema hinge kujundada.
Taskuraamatud
Ainuke kasvatuse eesmärk on stiil. Ja see ei olene mitte
mingil moel paketist (õpetusest), vaid tööriistast,
mis on käsituse teenistuses.
Taskuraamatud
Nähes neid musti tänavaid, mida ma juba ära
tunda suudan, mõistan ma, mis on rahu. Rahu ajal on kõik
iseendas varjul. Talupojad tulevad õhtuti kodukülla.
Vili saab salve ja pesu kokkupanduna riiulile. Rahuajal teab
inimene, kust iga asja leida. Inimene teab ka, kuhu õhtul
magama heita. Ah! Rahu sureb, kui lakkab olemast kord, kui inimesel
ei ole enam kohta maailmas, kui enam ei teata, kus oma armastust
kohata, kui merele läinud mees ei ole koju tagasi pöördunud.
Rahu tähendab lugeda ühest näost, mis peitub asjade
taga, kui asjad on saanud oma mõtte ja koha, kui need
on osa millestki ulatuslikumast kui nemad ise, nagu kõik
maapõues olevad mineraalid, kui nad on kõik osa
ühest puust.
Lend Arra'sse
All kaitsekraavis valmistavad mehed end ette... järk-järgult
vabastavad nad end mudast, et enne taevatähtede sirama hakkamist
nähtavale ilmuda. Maa all muutub nendes kivistunud savirahnudest
mõtlemise erksaks, ja ma mõtisklen selle üle,
et seal üleval meie vastas varustavad teised mehed end selsamal
tunnil just samamoodi: katavad end samade villaste rätikutega
- ka nemad on sellestsamast maapinnast küllastunud - , ilmuvad
nähtavale sellestsamast maapõuest, millest nad on
loodud. Seal üleval meie vastas ärkab sama maapind
teadvusele iseenesest: inimese abil.
Niisiis, leitnant sätib end aeglaselt sinu vastas sinu võrdpildi
järgi, et sinu käe läbi surra, et teenida sinu
kombel sinu usku pärast seda, kui on kõigest loobutud.
Teenida oma usku, mis on sinu usk. Kes oleks valmis surema millegi
muu eest, kui tõe, õigluse ja armastuse eest inimeste
vastu?
Sõda või rahu?
Ma olen eelkõige soovinud seda, mida ma pole igatsenud.
Mustust ja vihma. Reumahooge talus. Tegevusetuid õhtuid.
Melanhooliat, mis on seotud kogu selle rahutusega kümne
tuhande meetri kõrgusel. Ka kartust. See on mõistetav.
Kõike seda, mida inimeselt nõutakse. Ja see juhtus
selleks, et olla inimene inimeste seas ja et taas ellu ärgata
omasuguste hulgas, sest kui ma end nendest eraldan, pole minust
enam mingit kasu. Ma põlgan pealtvaatajaid, inimesi, kes
ei riski mitte millegagi kõige juures, mida nad teevad.
Ma ei ole leidnud seda, mida omada tahaksin, ma olen leidnud
selle, mida ma leidma peaksin, ja olen selline nagu teised.
Sõjakirjad sõbrale
Kui ma ellu jään, ootan ma ära öö,
et järele mõelda. Palavalt armastatud öö.
Öösiti, siis suigub inimlik mõistus ja asjad
on veel vaid lihtsalt olemas. Kõik, mis on tõeliselt
tähtis, omandab jälle kuju, tõuseb taas üles
päeva häirivast liigendatusest. Inimene asetab oma
tükid külg külje kõrvale ja on puu sarnaselt
taas rahulik.
Päev on koduste tülide tarvis, ent öö saabudes
suubub tüli suurde armastusse. Ja tähistaeva all nõjatub
mees aknale, palvetab oma magavate laste eest, oma homse leiva
eest, oma suikuva naise eest, kes seal nii nõrgalt ja
õrnalt, nii ohustatuna puhkab. Armastuse pärast ei
tülitse keegi, armastus on lihtsalt olemas.
Lend Arra'sse
Meie, lendurid, oleme harjunud jällenägemist kaua
ootama. Sest ühe kandi semud on laia maailma laiali pillutatud
kui vahisõdurid, kes üksteisega rääkida
ei tohi... Üheks üürikeseks õhtuks istutakse
laua ümber Casablancas, Dakaris, Buenos Aireses ja võetakse
pärast aastatepikkust vaikimist taas vestlus üles.
Siis läheb jälle kõik edasi. Sel viisil on maailm
tühi ja rikas korraga. Rikas nende varjatud aedade poolest,
millele on raske juurde pääseda, milleni aga meie elukutse
meid ikka ja jälle juhib. Elu eraldab meid sageli sõpradest,
see takistab meid isegi nendele mõtlemast. Aga nad on
olemas ka siis, kui pole õieti teada, kus. Neist ei ole
midagi kuulda ja me vaevalt mõtleme neile, siiski on nad
nii ustavad! Kui aga teed ristuvad, haaravad nad me õlgadest
ja säravad rõõmust. Jaa, me oskame oodata.
Miski ei korva paljude ühiste mälestuste aaret, koosveedetud
halbu tunde, tülisid, leppimisi ja hetki, mil süda
soojaks läks. Sellist sõprust ei saa teha. Kui inimene
istutab tamme, ei tohi ta endas kanda lootust lähemal ajal
selle varjus puhata.
Tuul, liiv ja tähed
Ma olen sulle tänulik selle eest, et Sa võtsid
mind sellisena, nagu ma olen. Mis oleks mul peale hakata sõbraga,
kes minu väärtust mõõdab? Kui ma lonkaja
lauda kutsun, palun ma teda istuda, ja ei nõua temalt,
et ta tantsiks.
Kiri pantvangile
"Lilli ei tohi pealt kuulata, neid peab vaatama ja nuusutama.
Minu oma täitis mu planeedi lõhnaga, aga ma ei tohi
tema üle rõõmu tunda...
Ma peaksin neid hindama nende tegude, mitte nende sõnade
järgi. Nad lõhnasid ja lõkendasid minu jaoks.
Ma ei oleks tohtinud kunagi põgeneda! Ma oleksin pidanud
kõikide nende viletsate riugaste taga aimama nende hellust."
Väike prints
Kui
mul aega oleks ehk võidujooks kõrvalteid pidi
"Tere päevast," ütles väike prints.
"Tere päevast," ütles kaupmees.
Ta kauples täiesti mõjusate, läbinisti rahustavate
pillidega. Iga nädalal võetakse üks neist sisse
ega tunta enam vajadust juua.
"Miks sa neid müüd?" küsis väike
prints.
"See on suur aja kokkuhoid," lausus kaupmees. "Asjatundjad
on teinud kalkulatsioone -viiskümmend kolm minutit hoitakse
nädalas kokku."
"Ja mida nende viiekümne kolme minutiga peale hakatakse?"
"Seda, mida tahetakse..."
"Kui mul jääks üle viiskümmend kolm
minutit, siis ma jookseksin aeglaselt kaevuni..."
Väike prints
Ära oota midagi inimeselt, kes töötab enda
ülalpidamiseks, mitte oma igaviku jaoks.
Linn kõrbes
Nad tahtsid hävitada kristlust inimeste nimel, keda kristlus
oli loonud (anarhistide isatapjalik võitlus), ja tahtsid
päästa inimest, keda kristlus oli loonud, aga just
selle inimese hävitasid nad esmajoones.
Taskuraamatud
Inimene ja mets. Ja kui pole enam midagi muud peale inimese,
sureks inimene igavuse kätte. Inimene on juba kaotanud kontakti
metsloomaga (rõõm tõeliselt jahilt tagasitulekul)
ja osaliselt loodusjõududega (linnakultuur), ja nüüd
muudab ta maakera köögiviljapõlluks.
Taskuraamatud
Tõde on inimese jaoks see, mis temast inimese teeb.
Kes selliste suhete väärikust, mängu siirust,
vastastikust ülima lugupidamise kinki, mille pandiks on
elu... võrdleb odavate vennastumiskatsetega koos suurejoonelise
õlalepatsutamisega, sellel on pakkuda üksnes põlastavat
kaastunnet...
Kui me tahame mõista inimest tema olemise tuumas, siis
ei tohi me argumente erinevate tõdede jaoks üksteisele
vastandada... Loogikaga on võimalik kõike tõestada...
Kui me tahame tõdeda olulist, peame üheks silmapilguks
unustama parteid... Inimesi võib jaotada vasakule ja paremale...
Aga kas te teate, et tõde on see, mis maailma lihtsustab,
mitte see, mida teda kaosesse tõukab. Tõde on keel,
mis võimaldab deshifreerida universaalset.
Igal pool on kõigil inimestel üks ja seesama igatsus.
Me tahame olla vabad. See, kes labida mulda vajutab, teab, mille
jaoks ta seda teeb. Kui vang kaevab labidaga, mis teda teotab,
ei ole sellel midagi ühist kaevamistega geoloogiliste uuringute
tarvis. Kõikjal, kus labidas mulda lüüakse,
ei ole tegemist sunnitööga - füüsiline töö
ei ole jubedus - , sunnitöö on üksnes seal, kus
labidavajutusi tehakse mõttetult, need on labidavajutused,
mis inimest inimosadusega ei seo.
Tuul, liiv ja tähed
Silmakirjalikkus on vahetevahel vaid häbitunne, mis ei
mõista end määratleda.
Taskuraamatud
Armastuse sidemed, mis tänapäeva inimest olemuse
ja asjadega ühendavad, on nii nõrgad, et inimene
ei tunne enam nende puudumist nagu varem... Külmutuskapid
on väljavahetatavad. Samuti maja, kui see kujutab endast
vaid kokkukuhjatud asju. Ja naine. Ja usk. Ja partei. Inimene
ei suuda enam truu olla. Kellele peaks inimene ustav olema? Millest
kaugel eemal ja kellel truudusetu? Inimese kõnnumaa.
Kiri kindralile
"Võtan vastu oivalise teate." Ma ootan kloppiva
südamega, kuni ta on need paar sõna, mis meid päästma
peaksid, ümber kirjutanud.
Radiogramm oli saadetud Casablancasse, kust me eile õhtul
olime ära lennanud. Teate edasiandmine oli hilinenud, nii
et see jõudis meieni nüüd, 2000 kilomeetrit
kaugema, pilvede ja udu vahel, mil olime kadunud maailmamere
kohale. Telegramm tuli õhupolitsei kaudu ja ma lugesin:
"Härra Saint Exupéry. Ma näen end sunnitud
olevat teie suhtes Pariisis karistusabinõusid esildama.
Äralennul Casablancast pöörasite te lennukiangaarile
liig lähedale." Kindlasti olin ma seda teinud ja kindlasti
täitis see mees nüüd ärritudes vaid oma kohust.
Lennujaama teenistustoas oleks ma ametliku noomituse alandlikult
vastu võtnud. Aga siin otsiti meid paigast, kust ei oleks
pidanud meid üles otsima, nende liiga harva esinevate tähtede
keskelt, selles udumülkas, mere ähvardavas võluringis.
Me kandsime oma kätes omaenda, posti ja lennuki saatust.
Vaevaliselt tüürisime elu ja surma peale. Ja see mees
lahutas meie peal oma väiklast pahameelt. Ent ärritumise
asemel tundsime mõlemad juubeldavat rõõmulainet:
siin olime meie peremehed ja ta näitas seda meile. Miks
segas tema end meie unistustesse seal, kus me pendeldasime sinna-tänna.
Suure Vankri ja Küti tähtkuju vahel, kus ainsaks probleemiks,
mis meile pähe tuli ja meile mõtteainet võis
anda, oli see, et kuu võiks meid reeta?
Tuul, liiv ja tähed
Me oleme pidevalt kuulutanud inimese vabadust. Ent kuna me
oleme unustanud inimese, oleme oma vabadust defineerinud ähmase
ohjeldamatusena, mille piiriks on üksnes kahju, mida kaasinimesele
tehakse. Sellel puudub aga igasugune mõtestatud, sest
pole olemas käsitlust, mis ei puudutaks kaasinimest... Kel
puudub julgus, see võtab teiselt julguse.
Lend Arra'sse
Vaenlane ei näe eriti vaeva karavanis korralageduse põhjustamisega.
Vaenlast pole selleks tarvis... Masin muretseb selle eest täiesti
ise. Masin on mõeldud rahumeelse tasakaalustatud ühiskonna
jaoks, millel on ruttamatult aega. Kui inimeste ei ole enam kohal
selleks, et masinat lappida, reguleerida, puhastada, vananeb
see peadpööritava kiirusega. Täna õhtul
näevad autod välja kui tuhandeaastased.
Mulle tundub, et ma elan läbi masina surmaheitluse.
Lend Arra'sse
Narr on see, kes mõtleb kultuuri tööst lahutada.
Sest inimene tülpib kõigepealt tööst, mis
ei ole enam osa tema elust, ja pärast seda ei rahulda teda
enam ka kultuur, mis kujutab endast veel vaid mängu ilma
panuseta...
Töö juures võidetud aeg on vaid surnud aeg,
kui see on üksnes jõudeaeg. Lihaste lõdvestus
või vaimu suikumine pärast leiutamist. Ja sa lahkad
elu kaheks vastuvõtmatuks osaks: üks osa on töö,
mis tähendab sulle ainult koormat, sest sa keeldud tööle
andumast, ja jõudeolekut, mis kujutab endast üksnes
puudust...
Üksnes vastuseisu ületamise teel saad sa millekski...
Kuidas sa suudaksid eksisteerida, kui sa endale ise uuesti tööd
välja ei mõtleks?...
Linn kõrbes
Töö kaudu sunnitakse sind olema maailmaga laulatatud.
Talupoeg põrkab kündmisel vastu kivi, ta ei usalda
taevavett või soovib seda, ja nii võtab ta maailmast
osa, saab juurde avarust ja sisemist valgust. Ja iga samm kajab
vastu. Täpselt samamoodi on palvega ja kultuse eeskirjadega,
mis sunnivad sind käima kindlaksmääratud teed
ja olema truu või truuduseta, elama rahus või musta
südametunnistusega.
Linn kõrbes
Jumalaema, keda Sevilla tänavatel ringi kantakse, Stalin,
keda Moskva tänavatel ringi kantakse;
Esteetiline erinevus, ütleb Lévy... Palju enam...
religioonide suurus ja mõjusus seisneb selles, et nad
on tõstatanud revolutsioonilise probleemi pärast
seda, kui on loonud vaimse inimese kujutluse, mille poole püüelda.
Las see inimene siis, kui ta juba kord loodud on, hoolitseb oma
universumi eest.
Marksistlikud religioonid hoolitsevad universumi eest, arvestamata
inimesega, kes seda hoolitsust põhjustab (eesmärgi
jumalikkus).
Ma arvan oma osa kohta, et see pole sugugi ülev: Linnutee,
suur galaktiline vaikus, peab olemas olema üksnes selle
pärast, et miljonite aastate pärast "suubuda proletariaadi
ajaloolisesse lähetamisesse..." siin on tegemist kindlasti
teise usundiga.
Taskuraamatud
Varem elasin läbi seiklusi: postiliinide sisseseadmine,
Sahara, Lõuna-Ameerika ületamine..., ent sõda
ei ole seiklus, vaid ainult aseaine. Seiklus põhineb suhete
rikkusel, mida ta loob, probleemidel, mida ta püstitab;
loomingul, mida ta tekitab. Lihtsalt "kulli ja kirja"
mängu ei tohi muuta tõeliseks seikluseks, nii et
see muutuks mänguks elu ja surma peale. Sõda ei ole
seiklus. Sõda on haigus. Nii nagu tüüfus.
Lend Arra'sse
(varahommikul bussis)
Sa vana ametnikuhing! Kamraad minu poolel! Keegi ei ole kunagi
näidanud sulle teed vabadusse ja sa ei saa sinna midagi
parata. Sa oled endale oma rahu ehitanud sellega, et oled termiidi
kombel sulgenud kõik praod, mille läbi valgus sinuni
tungis ja sind välja meelitas. Sa oled tõmbunud kerra
oma väikekodanlikku turvalisusesse, oma rutiini, oma isoleeritud
elu lämmatavatesse kommetesse. Sa oled püstitanud selle
kasina kantsi tormi, veevalingu ja taevakehade vastu. Sa ei taha
end koormata suurte probleemidega, sa oled teinud piisavalt selleks,
et oma inimlikkust unustada. Sa ei tunneta end selle planeedi
elanikuna, mis maailmaruumis eksleb, sa ei püstita küsimusi,
millele sa vastuseid ei saa - oh ei, sa oled tubli väike
Toulouse'i kodanlane. Keegi pole sul õlgadest kinni haaranud,
kui selleks veel aega oli. Nüüd on savi, millest sa
tehtud oled, kuivanud ja jäik ja keegi ei suudaks enam äratada
muusikut, luuletajat, täheteadlast, kes sinus võib-olla
kunagi elas.
Ma ei kurda enam piitsutava vihma üle. Minu elukutse võlu
annab mulle maailma, milles ma napi kahe tunni jooksul suhtlen
mustade draakonite ja mäetippudega, avab maailma, kus rändavad
sinised välgud. See on maailm, kus ma vabaduses öö
saabudes loen oma teed tähtedelt.
Tuul, liiv ja tähed
|