|
Antoine de Saint
Exupéry - Sõnad
kui taevatähed
Lammas kastis ehk nähtamatu nägemisest
Mul katkes kannatus. Oli viimane aeg oma mootor ära parandada.
Nii kritseldasin ma selle joonise ja torisesin sealjuures:
"See on kirst. Lammas, mida sa tahad, on seal sees."
Ja ma olin äärmiselt üllatunud, kui minu noore
kriitiku nägu särama lõi:
"See on täpselt nii, nagu ma olen soovinud. Mis sa
arvad, kas see lammas vajab palju rohtu?"
Väike prints
"Hüvasti," ütles rebane. "Siin on
mu saladus. See on väga lihtne: üksnes südamega
nähakse hästi. Oluline on silmale nähtamatu."
Väike prints
Kui juhus äratab armastuse, seab inimeses kõik
end selle armastuse järgi ja armastus tekitab temas avaruse
tunde. Kui minu Saharas olemise ajal araablased äkki ööpimedusest
meie lõkke äärde ilmusid ja meie tähelepanu
eemalasuvatelt ohtudelt juhtisid, siis liitus kõrb üheks
tervikuks ja sai üheks mõtteks. Need saadikud olid
määratlenud kõrbe avaruse. Nii juhtub ka muusikaga,
kui see on ilus... Ülev loob avaruse tunde.
Ent ma mõistan ka, et mitte midagi sellest, mis puutub
inimesse, ei lase end loendada ega mõõta. Tõeline
avarus ei ole silma jaoks, vaid rahuldab üksnes vaimu. See
on nii palju väärt kui keel, sest keel ühendab
asju.
Lend Arra'sse
Sellega, millest see oleneb, ei saa me ette arvestada. Kauneimat
rõõmu elatakse läbi alati seal, kus seda kõige
vähem oodatakse.
Tuul, liiv ja tähed
Kuidas siis elu neid jõuvälju üles ehitab,
millest me elame?
... Kui vähe kära teeb tõeline ime! Kui lihtsad
on olulised sündmused...
See juhtus ühel sõjaeelsel päeval Sa?ne'i kallastel,
Tournus' ümbruses. Me olime lõunasöögiks
valinud restorani, mille puust veranda rippus jõe koha....
Paar sammu meist eemal kuivatasid kaks madrust lootsikut ja me
kutsusime nad külla. Me kutsusime neid oma rõdult
alla vaadates. Ja nad tulid. Leidsime, et nii on loomulik kaaslasi
külla kutsuda, võib-olla selle nähtamatu peo
tõttu meis enestes... Päike tegi head. Paplid teisel
kaldal, tasandik kuni silmapiirini - kõik hulpis päikese
mahedas meevalguses. Me muutusime järjest rõõmsamaks
ja ei teadnud sugugi, miks. Kindlusetunne oli kõiges:
päikeses, et see paistis; jões, et see seal voolas;
madrustes, et nood meie kutse peale tulnud olid; ettekandjas,
et ta meid rõõmsa sõbralikkusega teenindas,
justkui oleks tegemist raugematu peoga.... Nautisime täiuslikkust,
kõik soovid olid täitunud, meil ei olnud enam tarvis
südant puistata. Tundsime end olevat puhtad, siirad, selged
ja leebed. Me poleks osanud öelda, milline oli see tõde,
mille silmnähtavus meid hurmas. Aga tunne, mis meid valdas,
oli kindlusetunne.
Kiri pantvangile
Kindlasti põgenetakse reisides avaruseotsingutesse.
Ent avarus ei lase end leida. Ta rajab end. Ja põgenemine
ei ole veel kunagi kuhugi juhtinud.
Selleks, et end inimesena tunda, võidu joosta... või
sõda pidada, on inimesel vaja sidet, mille abil ta end
kaasinimestega ja maailmaga ühendab. Siiski, kui vilets
on see side! Kui kultuur on tugev, täidab see inimese täielikult
isegi siis, kui ta kohalt ei liigu...
Palvetavas dominikaani ordu mungas on kokkusurutud olevik. See
inimene ei ole mitte kunagi rohkem inimene kui sel hetkel, sest
ta on liikumatult iseendasse süüvinud. Pasteur'is,
kes oma mikroskoobi kohale kummardub, on kokkusurutud olevik.
Pasteur ei ole kunagi rohkem inimene kui ajal, mil ta vaatlusi
teeb.... Nii läheb ta edasi hiiglase sammudega isegi siis,
kui ta end kohalt ei liiguta, ning avastab avaruse. Nii on Cézanne,
liikumatult ja tummalt oma visandi ees, jäädavalt olevikuline.
Ta ei ole kunagi rohkem inimene kui ajal, mil ta vaikib, järele
proovib ja otsustab. Edasi muutub tema lõuend talle mereks.
Lend Arra'sse
Tõeline armastus: sidemete võrk, mis lubab tekkida.
Lend Arra'sse
Inimene tegeleb nii palju oma kehaga: ta riietab seda, peseb,
hooldab, raseerib, joodab, söödab. Inimene on end oma
kehaga, selle koduloomaga, identifitseerinud...
Inimene on koos kehaga juhtinud, koos temaga kisendanud, armastanud.
Inimene ütleb keha kohta: "See olen mina." Ja
nüüd korraga kukub see enesepettus kokku. Inimene vilistab
oma keha peale! Ta alandab selle teenijarämpsuks. Kui viha
pisut paisub, armastus ekstaasini jõuab... siis laguneb
see kuulus solidaarsus koost.
Su poeg on tuleohus? Sa lähed teda päästma! Sa
ei suuda end tagasi hoida! Sa põled! Sulle on see ükskõik....
Sa oled oma poja pääste.
Viieteistaastaselt sain ma oma esimese õppetunni. Üks
mu noorematest vendadest oli juba mõnda aega surmale määratud.
Mu vend ütles mulle: "Ära unusta seda kõike
üles kirjutamast." Kui keha kuhtub, tuleb nähtavale
oluline. Inimene ei ole midagi muud kui pundar suhteid. Üksnes
suhted lähevad inimestele korda.
Lend Arra'sse
Kui väike prints unne suikus, võtsin ma ta kätele
ja asusin taas teele... Oli tunne, nagu kandnuks ma habrast vääriskivi...
ja ma ütlesin endale: See, mida ma seal näen, on kõigest
kest. Tõeline on nähtamatu...
Väike prints
"Tundub, justkui oleksin ma surnud, ja see pole tõsi...
Sa mõistad. Seda on liiga palju. Ma ei saa seda keha kaasa
võtta. Ta on liiga raske... Aga ta jääb sinna
lamama, nagu üks vana hüljatud kest. Ei tohiks olla
kurb selliste vanade kestade pärast..."
...Ma tean, ta on oma planeedile tagasi pöördunud,
sest koidikul ma tema keha enam ei leidnud. See ei olnudki nii
raske keha.
Väike prints
Üksainus
roos ehk vastutusrikkast armastusest
"Aeg, mille sa oma roosile pühendanud oled, muudab
su roosi nii tähtsaks."
"Aeg, mille ma oma roosile pühendanud olen..."
ütles väike prints, et seda meelde jätta.
"Inimesed on selle tõe unustanud," lausus rebane.
"Aga sina ei tohi seda unustada. Sa vastutad kogu oma elu
selle eest, kelle usalduse sa oled võitnud. Sa vastutad
oma roosi eest..."
Väike prints
Ma märkan oma naise silmis, ma ei suuda midagi muud näha.
Silmad vaatavad mulle küsivalt otsa. Nüüd märkan
ma kõigi nende silmi, kes minust võib-olla hoolisid.
Pilkude kogunemine heidab mulle ette mu vaikimist. Ja ma vastan
siiski. Ma vastan nii kõvasti, kui suudan. Ma ei suuda
ju heledamaid leeke öösse saata!
Iga kord, kui nägin ootavaid silmi, põletas see mu
südant, mind haaras märatsev soov üles tõusta
ja otseteed minema joosta. Seal teisel pool kisendavad nad abi
järele, seal teisel pool elavad nad läbi laevahuku!
Nii veidralt vahetuvad rollid... Ma suudan sellega hästi
leppida, et uinun üheks ööks, aastasadadeks. ...Aga
kisendamine sealt teiselt poolt, need ahastuse suured leegid,
neid ei suuda ma taluda. Sellise õnnetuse ees ei saa seista,
käed vaheliti rinna. Iga sekund, kui ma rahulikult paigal
seisan, on nende mõrv, kes on mulle kõige kallimad.
Mitte meie ei elanud laevahukku läbi. Palju rohkem elasid
seda läbi ootajad, keda meie vaikimine ähvardas, keda
üks kohutav viga meeleheitesse tõukas. Pidime lihtsalt
nende juurde minema, neid päästma.
Tuul, liiv ja tähed
Ühtlasi esineb veel too teine tundmus, mida ma hommikul
tegutsedes taas tajun. Keha on siis ainult mingit liiki vahend,
millel pole suurt tähendust, ning keha jaoks ei ole olemas
suuri tragöödiaid.
Midagi saab mulle jällegi selgeks ja see on ilmselt meeldivaim
sellele kummalisel mäel, millel ma täiesti üksi
istun. See on ärritav kõigile neile, keda ma armastan,
ärritav kõikidele inimestele. Alati üks ja seesama
lugu. Kui viibitakse ohus, vastutatakse kõige eest. Enim
armastatakse lausuda: "Tulgu rahu teie südamesse!"
Sõjakirjad sõbrale
Inimene tõuseb kümne tuhande meetri kõrgusele,
plahvatab, ja siis ei ole enam midagi. Aga iial ei saa inimene
teist inimest külastada. See on piirideta maa. Väike
tüdruk, kes külmetab, kurvastab rohkem kui katkine
kütteseade viiekümnekraadise külma käes.
Mulle on tuttav külm, mulle on tuttav janu, mulle on tuttav
ebakindlus - aga ainult teiste ebakindlus.
Ja siis ma ei tea, kust tuleb selline igatsus kõik enda
peale võtta.
Sõjakirjad sõbrale
Indiviidi väärikus nõuab, et teda ei orjastaks
teise inimese heldus. Oleks absurdne, kui kogetaks, et millegi
omajad, arvestamata nende headust, nõuaksid mitteomajatelt
tänu.
Lend Arra'sse
Üksikinimeste õiguste kinnitamise asemel oleme
hakanud rääkima kollektiivi õigustest. Me oleme
pealt vaadanud, kui märkamatult kollektiivi moraal sisse
imbub, jättes hooletusse inimese. Sellest moraalist selgub,
miks indiviid on kohustatud end kollektiivi eest ohverdama. Ilma
sõnakunstita ei suuda see moraal aga enam selgitada, miks
kollektiiv on kohustatud end üksikinimese heaks ohverdama.
Lend Arra'sse
Kahtlemata on ohvril karakterit kujundav tähendus, ent
kuidas suudetakse seda lapsele sisendada ilma ettekujutuseta
Jumalast? Ma olen kohkunud, kui raskustega silmitsi seistes osutatakse
kellegi teise, mitte Jumala autoriteedile. Külvatakse ju
kõrgustest.
Taskuraamatud
Mõistan inimeste vennalikkuse algallikat. Inimesed
olid vennad Jumalas. Inimene saab olla vend üksnes ühtsuses.
Kui inimestel ei ole ühendavat sidet, on nad üksteise
kõrvale asetatud ega ole üksteisega seotud...
Minu kultuur, Jumala pärast, on teinud inimesed vendadeks
inimeses.
Lend Arra'sse
Minu kultuur on jutlustanud eneseaustusest, see tähendab
austust inimese ees iseenese kaudu.
Ma mõistan, miks armastus Jumala vastu on pannud inimesed
üksteise eest vastutama ja asetanud neile peale lootuse
kui vooruse. Et see armastus tegi igaühest Jumala saadiku,
oli kõigi õnnistus iga üksiku käes. Kellegi
Kõrgema saadikutena ei tarvitsenud keegi enda pärast
meelt heita. Meeleheide tähendas jumalasalgamist endas.
Kohustust lootusele võinuks väljendada nii: "Sa
pead end niisiis nõnda tähtsaks? Mida sa endast oma
meeleheitega kujutad?"
Minu kultuur, Jumala pärand, on pannud inimese vastutama
kõikide inimeste ees ja kõik inimesed iga üksiku
ees.
Lend Arra'sse
Aastasadade jooksul on minu kultuur vaadelnud inimeste läbi
Jumalat. Inimene oli loodud Jumala võrdpildi järgi.
Jumalat austati inimeses. Inimesed oli vennad Jumalas. See Jumala
peegeldus määras igale inimesele võõrandamatu
väärikuse. Inimese suhted Jumalaga põhjendavad
täiesti selgelt igaühe kohustusi iseenda ja kaasinimese
vastu.
Minu kultuur on kristlike väärtuste pärijanna.
Ma tahan toomkiriku ehitusplaani üle mõtiskleda,
et mõista seda ehitust paremini. Jumala sisemine aade
tegi inimesed võrdseks, sest nad on võrdsed Jumalas...
Võrdsus on vaid mõttetu sõna, kui ei ole
olemas midagi sellist, millesse see võrdsus end siduda
laseks.
Ma mõistan, miks Jumalas olev võrdsus ei too endaga
kaasa mingit vastuolu ega korralagedust. Demagoogia esineb selles,
kui ühise mõõdu puudumises muutub võrdsuse
printsiip identsuse printsiibiks.
Lend Arra'sse
Guillaumets' julgus seisneb eelkõige tema otsekohesuses.
Ent tema tegelik suurus tuleneb vastutustundest. Ta tunneb end
vastutavana iseenda, oma posti ja kaaslaste eest, kes teda ootavad.
Nende mure ja rõõm on tema kätes. Ta tunneb
end vastutavana selle eest, mis segipaisatuna elavate keskel
ehitatakse uueks üles ja millele ta peab kaasa aitama, kandes
vastutust inimeste saatuse eest, niikaugele kui tema töö
küünib...
Inimeseks olemine tähendab vastutada, häbi tunda viletsust
nähes, kui ise selles ilmselt süüdi ei oldagi,
olla uhke edu üle, mida kaaslased on saavutanud. Tunda,
et kivi, mis kohale asetatakse, osaleb maailma ehitamises.
Selliseid inimesi tahetakse asetada ühte ritta härjavõitlejate
ja mänguritega? Ülistatakse nende surmapõlgust.
Ma vilistan surmapõlgusele. See on ainult märk vaimsest
vaesusest või nooruse ebaküpsusest, kui see ei juurdu
enda peale võetud vastutuses.
Tuul, liiv ja tähed
Ma olen pealt näinud enesetappu. Mingi armuvalu viis
noore inimese niikaugele, et ta kihutas endale ülima täpsusega
kuuli südamesse. Ma ei tea, millist kirjanduslikku eeskuju
ta kasutas, kui tõmbas endale kätte valged kindad,
kuid ma mäletan, kui väga ma tunnetasin selle kurva
vaatepildi haletsusväärsust, mitte suursugusust...
{Seevastu jutustas Guillaumets'st, tema koletust rännakust
läbi Andide pärast allakukkumist: viis päeva ja
neli ööd mööda 4500-meetriseid järske
kaljuseinu üles ja alla, 40o külmas, ilma kirkata,
nöörita, toiduaineteta:} "Vaid üks päästab
- tuleb teha üks samm. Ja veel üks samm. See on alati
üks ja seesama samm, mida uuesti alustatakse..."
"Seda, mida ma tegin - ma võiksin sulle vanduda -
, poleks ükski loom kunagi teha suutnud." Ma pidin
selle ütluse üle {Guillaumets' esimene arusaadav lause
pärast tema päästmist} mõtisklema, see
on õilsaim, mida ma tean, see lause, mis taastab tõelise
auastmestiku, mis annab inimesele tema koha ja au.
Tuul, liiv ja tähed
Igaüks vastutab kõige eest. Igaüks üksi
vastutab. Igaüks vastutab kõige eest üksi. Esmakordselt
taipan ma selle religiooni saladust, millest meie kultuur - mida
ma käsitlen kui enda oma - on võrsunud: "Patud,
mida inimesed kannavad..." Ja igaüks kannab kõikide
inimeste patte.
Lend Arra'sse
Väike prints läks taas roose vaatama. "Te ei
ole üldse minu roosi moodi, te pole veel mitte midagi,"
ütles ta neile...
"Te olete ilusad aga tühjad... Teie eest ei saa surra.
Kindlasti keegi, kes mööda läheb, võib
mõelda, et minu roos on teie moodi. Aga tema üksi
on tähtsam kui teie kõik, sest tema on see, keda
ma olen kastnud. Sest tema on see, kelle ma olen asetanud klaaskupli
alla. Sest tema on see, keda ma tuulevarjuga kaitsnud olen...
Sest ta on minu roos."
Väike prints
|