|
Antoine de Saint
Exupéry - Sõnad
kui taevatähed
Kõik saavad sinu sõpradeks ehk kinkimise
ühendusest
"See on nagu lillega. Kui sa armastad üht lille,
mis elab tähe peal, siis on meeldiv öösel taevast
vaadelda. Kõik tähed on lilli täis. Kui sa öösel
taevasse vaatad, siis on sul selline tunne, nagu oleksid kõik
tähed naernud, sest mina elan ühel neist, sest mina
naeran ühel neist.
Üksnes sinul saavad olema tähed, mis suudavad naerda!
Hakkab näima nii, justkui oleksin sulle tähtede asemel
kinkinud hulga väikseid kuljuseid, mis naerda suudavad.
Minu täht hakkab sulle olema üks tähtedest. Siis
hakkad sa kõiki tähti meelsasti vaatama... Kõik
saavad sinu sõpradeks."
Väike prints
Sina aga, meie päästja, beduiin Liibüast, hakkab
mul mälust kustuma! Sinu nägu ei suuda ma enam meenutada.
Sa oled inimene ja sa ilmud mulle kõikide inimeste näol.
Sa ei olnud meid kunagi varem näinud ja tundsid meid siiski
ära. Sa oled mu armastatud vend ja tunnen sind ära
kõikides inimestes.
Sa ilmusid mulle täis üllust ja heatahtlikkust, suur
isand, kelle võimuses oli vett ulatada. Kõik minu
sõbrad, kõik minu vaenlased tulevad mulle sinu
isikus vastu ja mul ei ole maailmas enam ühtki vaenlast.
Tuul, liiv ja tähed
Me oleme leivas õppinud tundma inimliku osaduse tööriista
- leiva tõttu, mida üheskoos murtakse. Me oleme õppinud
leiba tundma töö suuruse sümbolina - leiva tõttu,
mida palehigis teenitakse. Me oleme õppinud leiba tundma
halastuse olulise kandjana - leiva tõttu, mida häda
tunnil jagatakse. Jagatud leiva maitsele ei ole midagi võrdväärset.
Lend Arra'sse
Ta jõi suletud silmadega. See oli meeldiv kui pidu.
See vesi oli hoopis midagi muud kui lihtsalt jook. See oli alguse
saanud rännakust tähtede alla, kaevuvinna laulust,
minu käsivarte vaevast. See oli südamele hea, otsekui
kingitus. Täpselt samamoodi olid poisipõlves südamele
head küünlad jõulupuul, kesköise missa
muusika ja vaiksed naeratused - niisama head kui säravad
jõulukingid, mis ma sain.
Väike prints
Ainsa tõelise tähe otsingul... Ma tahan teile
rääkida, milline fantaasiakujutelm end mulle ilmutas.
Te leiate võib-olla, et see on lapsik. Ent ka keset ohtu
jäädakse inimlikuks. Mul oli janu ja nälg. Kui
me leiaksime Cisnerosi, lendaksime kohe tagasi, niipea kui oleme
lennukit tankinud, maanduksime Casablancas jahedas hommikuhämaruses.
Töö lõpp! Néri ja mina läksime linna,
seal on väikesi bistroosid, mis avatakse päikesetõusul.
Me istuksime toredas turvalisuses ühte lauda ning naeraksime
möödunud öö üle, kuumad sarvesaiad ja
piimakohv laual. Néri ja mina, me saaksime elult selle
hommikuse kingi. Nii jõuab vana talunaine oma Jumalani
vaid läbi maalitud pildi, naiivse medaljoni, roosipärja
kaudu. Meie poole peab ta pöörduma lihtsas keeles,
et me võiksime mõista. Nii kogusin ma kogu elurõõmu
enda jaoks esimesse lonksu sellest lõhnavast kuumast joogist,
sellest piima, kohvi ja teravilja segust, mille läbi võis
ühenduses olla rahulike aasade, meretaguste taimede ja koduste
viljasaakidega, terve maapinnaga. Kõikide tähtede
seas oli vaid üks, mis seda lõhnavat hommikusöögi
välisilmet meie jaoks kasutusvalmis hoidis.
Tuul, liiv ja tähed
Üks aasta enne seda pidid meie kaaslased tegema hädamaandumise
ja mässajad mõrvasid nad... Me alustasime öövalvet,
mis võis väga tõenäoliselt olla meie
jaoks viimane.
Niisiis seadsime end ööks valmis. Laoruumidest tõime
viis või kuus kaubakasti, tühjendasime need ja paigutasime
ringikujuliselt ning süütasime igaühes neis viletsa
küünla justkui vahimajakeses, mis seal kuidagiviisi
tuule eest kaitstud oli. Nii me ehitasime inimküla keset
kõrbe, meie planeedi paljale koorele, üksinduses,
nagu esimestel aastatel pärast maailma loomist.
Me istusime üheskoos oma külaplatsil, sellel tükikesel
liival, millele meie kastid võbelevat valgust heitsid,
ja ootasime. Me ootasime päästvat koidupuna või
mauretaanlasi. Ning ma ei tea, mis sellele ööle jõulumeeleolu
andis. Me jutustasime üksteisele lugusid, me tögasime
üksteist ja laulsime.
Me nautisime seda veidi kõrgendatud meeleolu just nagu
hästi korraldatud peol. Sealjuures olime lõpmata
vaesed. Ainult tuul, liiv ja tähed. Elustiil, mis on raske
isegi trapistist mungale. Ja siiski jagasid seitse meest, kellel
polnud maailmas midagi muud peale oma mälestuste, sellel
halvasti valgustatud maaalal isekeskis nähtamatuid aardeid.
Me leidsime üksteist lõpmatult.
Tuul, liiv ja tähed
Jää oli murdunud ja kuna nüüd ka teised
sõdurid olid jälle inimesteks saanud, sisenesin ma
kõikide naeratusse kui uude ja vabasse maailma.
Ma sisenesin nende naeratusse, nagu ma tookord sisenesin meie
Sahara päästjate naeratusse. Kui meie kaaslased olid
meid pärast päevi väldanud otsimist üles
leidnud ja maandunud nii lähedale kui võimalik, tulid
nad meile pikkade sammudega vastu, viibutades sealjuures väljasirutatud
kätes hästi nähtavaid veevoolikuid. Ma mõtlen
päästjate naeratusele, kui ma olin merehädaline,
merehädaliste naeratusele, kui ma olin päästja,
nii nagu oma kodule, kus ma end õnnelikuna tundsin.
Tõeline rõõm on rõõm teiste
üle. Päästmine ei ole midagi muud kui võimalus
seda rõõmu tunda. Jõudu õnnelikuks
teha on alles siis, kui see on enne ühe hea inimese tahte
kingitus.
Kiri pantvangile
Olulisel ei ole enamasti mingit kaalu. Siin oli oluline ilmselt
vaid naeratus. Naeratus on sageli peamine... Naeratusega tasutakse.
Naeratusega elustatakse. Ja naeratamise viisis võib olla
põhjus, miks surrakse.
Kiri pantvangile
Maailmas, mis on lagedaks jäänud, igatseme sõpruse
järele. Usume, et kogemuse eest sõpradega leiba jagada,
peame olema tänulikud sõjale. Ent sõda pole
hädavajalik, et kogeda teise inimese õla soojust
enda kõrval, tihedalt üksteise vastu surutult ühe
ja sama eesmärgi poole liikudes. Sõda petab meid.
Sõda ei ülenda selle kulgemise entusiasmi.
Milleks üksteist vihata? Me oleme kõik saatusekaaslased,
kantud läbi ruumi ühe ja sama tähe poolt, ühe
ja sama laeva meeskond. Ja kui see on hea, et kultuurid oma erinevusi
üksteisele vastandavad, sest seeläbi soodustatakse
uut sünteesi, siis on koletu see, et need üksteist
vastastikku hävitavad.
Tuul, liiv ja tähed
Kes ma olen, kui ma osaline ei ole? Et olla, pean ma osa võtma.
Ma elan oma kaaslaste headest omadustest, millest nad teadlikud
ei ole, ja seda ei ole nad mitte tagasihoidlikkusest, vaid seepärast,
et nad enestele ei mõtle. Nad on võrk suhetest
oma tööga, oma elukutsega, oma kohustustega.
Lend Arra'sse
Ma panin seikluses oma naha mängu... Sain õiguse
osa võtta. Seotud olla... Saada ja anda. Rohkem kui mina
ise olla. Omada juurdepääsu sellele rikkusele, mis
mind nii tugevalt liigutab. Kogeda seda armastust, mida ma oma
kaaslaste vastu tunnen; seda armastust, mis ei ole impulss väljastpoolt,
mis ei taha väljenduda mitte kunagi, välja arvatud
ehk hüvastijätu söömaajal.
Lend Arra'sse
Kerge on meil sõpradega, kes meid aitavad, raske on
teenida neid, kes meie abi vajavad.
Kiri pantvangile
Kaev, milleni me jõudnud olime, ei olnud Sahara kaevude
moodi. Sahara kaevud on lihtsad, liiva kaevatud augud. See seal
sarnanes külakaevuga...
"See on tähelepanuväärne," ütlesin
ma väikesele printsile, "kõik on valmis: vints,
toober ja köis..."
Ta naeris, puudutas köit, lasi rullikul mängida. Ja
rullik kriuksus nagu vana tuuleratas, kui kaua aega pole tuult
olnud.
"Kuuled," ütles väike prints, "me äratame
selle kaevu üles ja ta laulab..."
"Mul on selle vee järele janu," lausus väike
prints, "anna mulle juua..."
Ja ma mõistsin, mida ta oli otsinud.
Väike prints
Minu
sõber rebane ehk mida ei saa osta
Rebane jäi vakka ja vaatas väikesele printsile kaua
otsa:
"Palun... kodusta mind!" ütles ta.
"Ma tahaks väga," vastas väike prints.
"Aga mul ei ole nii palju aega. Ma pean sõpru leidma
ja palju asju tundma õppima."
"Tundma õpitakse ainult neid asju, mida kodustatakse,"
lausus rebane. "Inimestel ei ole enam aega midagi tundma
õppida. Nad ostavad endale kõike valmis kujul poodidest.
Aga et ei ole poode, kust saaks sõpru osta, ei ole inimestel
enam sõpru. Kui sa tahad endale sõpra, siis kodusta
mind!"
Väike prints
Ühe elukutse suurus seisneb ehk eelkõige selles,
et see ühendab inimest. On olemas ainult üks tõeline
luksus, inimsuhted.
Kui me nüüd materiaalse tulu nimel töötame,
ehitame endale ise vangla. Sulgeme end sinna sisse, üksinda
oma rahaga, mis ei suuda meile hankida midagi sellist, mis elust
elamisväärse teeb.
Kui ma otsin oma mälestustest üles need, mis on säilitanud
oma oivalise maitse, kui ma koostan bilanssi tundidest, mis on
minu elus midagi tähendanud, siis on need kindlasti sellised,
mis poleks suutnud mulle mingit maailma varandust kätte
tuua. Mermozi, ühe minu kaaslase sõprust ei saa osta,
temaga üheskoos läbielatud kannatused jäävad
alatiseks ühendama.
Seda öist lendu ja sadat tuhandet tähte, pilvitut rõõmu,
mõningate tundide ülevust ei saa raha eest osta.
Maapinna taaskompamine pärast ohtlikku lendu, need puud,
need lilled need naised, see naeratus, elu poolt värskelt
võõbatud, mida meile hommiku saabudes uuesti kingitakse,
see väikeste asjade kontsert, mis on meie palk, - seda kõike
ei saa raha eest osta.
Tuul, liiv ja tähed
Araablane vaatas meile näkku, surus meile käed õlgadele
ning me kuuletusime talle ja heitsime pikali. Siis ei ole enam
rasse, keeli, parteisid... Üks vaene rändurkarjus pani
oma inglikäed meie õlule.
Me ootasime, otsaesine vastu liiva surutud. Ja nüüd
joome kõhuli lamades nagu vasikad, pead nõos. Beduiin
kohkub ja sunnib meid ühtepuhku pausi pidama. Aga vaevalt
vabastab ta meid, kui me juba näoli vette sukeldume. Vesi!
Tuul, liiv ja tähed
Fabienil oli tunne, nagu oleks ta võlusfääridesse
sattunud, sest kõik muutus helendavaks: tema käed,
tema riided, tema kandevaip, ja valgus ei tulnud üksnes
tähtedelt, vaid pääses valla tema alt ja tema
ümbert, sellest valgest küllusest. Pilved allpool kiirgasid
valendust, mida nad said kuult. Pilved paremal ja vasakul, kõrged
kui tornid. Valgusepiim, milles lennuk suples, voolas ja kümbles
kõikjal. Fabien vaatas ringi ja nägi, et radist naeratas...
"Ma olen täitsa hull," mõtles Fabien, "et
ma siin muhelen: Me oleme kadunud."
Nad ekslesid ringi tähtede all, mis olid nii tihedalt kokku
kuhjunud nagu varandus... Nad olid kui muinasjutuvargad, aaretekambrisse
sisse müüritud, kust nad enam välja ei pääse.
Jäiselt sädelevate väärisehete keskel ekslevad
nad ringi, tohutult rikkad, kuid siiski surmale määratud.
Öine lend
Mul ei ole kahju, et te peate nüüd kurvad olema.
Täpsemalt, mul on olnud niimoodi parem... Linnades ei ole
inimväärset elu.
Minu puhul ei ole asi lennunduses kui sellises. Mulle ei ole
lennuk mingi eesmärk, vaid vahend. Ma ei pane lennunduse
pärast oma elu kaalule. Minu jaoks on lennuk seesama, mis
talupojale ader. Aga lennukiga lahkutakse linnadest ja avastatakse
talupoeglik tarkus teisel moel uuesti. Elatakse tuultega, tähtedega,
öö ja liivaga, töötatakse inimestena ja muretsetakse
inimestena. Inimene võrdleb end loodusjõududega
ja ootab päeva, nii nagu aednik ootab kevadet. Lennujaama
igatsetakse kui tõotatud maad ja tähtede maailmast
otsitakse oma tõde...
Ma ei kahetse midagi. Ma olen mänginud ja kaotanud. Aga
ma olen tohtinud hingata tuult vabal merel. Kellele seda kord
võimaldatud on, ei unusta seda iial. Kas pole tõsi,
sõbrad? Me ei otsi ju ohtu, see on enda tähtsaks
pidamine, härjavõitlustega ei ole mul midagi ühist.
Ei, ma ei otsi ohtu, ma tean, mida ma otsin - ma otsin elu.
Tuul, liiv ja tähed
Kas seda sorti rõõm pole meie kultuursuse väärtuslikem
vili? Ka kõige täielikum türann suudaks meid
meie materiaalsetes vajadustes rahuldada. Ent me ei ole nuumamiseks
kasvatatavad kariloomad. Meie kosumine, meie nauding, sellest
ei piisaks, et meid õnnelikuks teha. Meie jaoks, kes me
oleme üles kasvanud kultuses, mis ülistab aukartust
inimese ees, on suure tähtsusega lihtsad kohtumised, mis
vahetevahel muutuvad imelisteks pidudeks.
Kiri pantvangile
Viga on selles, et hüve ei ole sissetulekute summa. Hüve
on toodud ohvrite summa.
Niikaua kui me kultuur on toetunud Jumalale, on ta säilitanud
selle ohvri mõiste, mille Jumal on inimeste südamesse
pannud. Humanism on ohvri olemuslikku rolli hooletult suhtunud.
Humanism on tahtnud kirjeldada inimest sõnade, mitte tegude
järgi.
Lend Arra'sse
Me oleme lakanud kinkimast. Kui ma nüüd olen valmis
andma üksnes iseendale, ei saa ma mitte midagi, sest ma
ei ehita midagi üles, millest ma osa saada soovin, ja seetõttu
ei ole ma midagi.
Lend Arra'sse
Kasum on vaimse lähetusega vastuolus.
Taskuraamatud
Me tundsime end kadunud olevat maailmadevahelises ruumis,
sadade kättesaamatute planeetide vahel, otsides ühtainsat
tõelist tähte, seda ainukest, mis kätkeb endas
meile tuttavat ümbrust, sõbralikke maju ja kõike,
mille küljes me süda ripub... Kogu maailma rikkus on
ühes liivateras, mis näib olevat kadunud taevakehade
vahel.
Tuul, liiv ja tähed
Kaks minutit hiljem seisin ma muru peal, ma tundsin end nii
noorena, justkui oleks mind viidud tähele, kus elu uuesti
algab. Uues kliimas. Sellel pinnasel, selle taeva all tundsin
ma end kui noor puu. Ma sirutasin end pärast reisi ja olin
nii suurepäraselt näljane. Ma tegin pikki vetruvaid
samme, et pärast pikka lendu toibuda, ja pidin naerma selle
üle, et mul oli taas vari - see oli maandumine.
Lõunapost
"Inimesed sinu juures kodus," ütles väike
prints, "kasvatavad aias viit tuhandet roosi.. ja nad ei
leia sealt seda, mida nad otsivad..."
"Ja sealjuures võib leida seda, mida nad otsivad,
ühesainsas roosis või tilgakeses vees..."
Ning väike prints lisas sinna juurde: "Aga silmad on
pimedad. Peab südamega otsima."
Väike prints
|