STRESSI TEEJUHT - Kuidas saada lahti liigsest pingest?
 Saateks (esilehele)  Projektiga seonduv  SISUKORD  Soovitatav kirjandus

Lisa 2.

PSÜHHOLOOGILINE ESMAABI KRIISIOLUKORRAS

Õnnetusjuhtum, kellegi isikliku elu vapustus või mingi muu heidutav olukord tingib vajaduse anda kiiret hingelist esmaabi. Väga tugev negatiivne läbielamus toob kaasa nn. Traumaatilise kriisi, millel on neli faasi.

Shokk
Jahmatav juhtum - röövimine, tulekahi, autoavarii vmt. - võib põhjustada meeltesegadust, kahandada tõelisustaju ja vallandada säärased primitiivse väljaelamise moodused nagu karjumise, nutu ja paanika.Shoki sügavust ei saa alati ilme ja käitumise kaudu hinnata, kannatanu võib endast jätta ekslikult rahuliku, mõtteisse süüvinud isiku mulje.Shokk arvatakse olevatki omapäraseks meele kaitsevahendiks: arutlev teadvus lülitub mõneks ajaks välja, tõkestades jahmatavapaneva info vastuvõtu. välja, tõkestades jahmatavapaneva info vastuvõtu.

Selles faasis on iseloomulik ka toimunu eitamine: "See pole võimalik. Seda ei saanud juhtuda." Paljud õnnetusest teadasaanud keelduvad algul toimunut tunnistamast. Selline reaktsioon tekkis aastaid tagasi Tartu Ülikooli peahoone põlemise aegu, "Estonia" laevahuku ja Pala koolilastega juhtunud õnnetuse järel

Psühholoogiline esmaabi shokiseisundis isikule:

  • ole kannatanu lähedal ja hoia temaga kehalist kontakti (käest või ümbert
  • Lase ohvril võimalikult palju asjast kõneleda (vältides hirmutunnet taastavaid detaile).

    • Talitsematu aktiivsuse ilmnedes leida kannatanule mingi käepärane tegevus või lihtsalt kõnni, jaluta koos temaga.

    Väljaelamise faas

    Shokis olnud hakkavad alles sellesse faasi jõudes täie teravusega tajuma, mis tegelikult toimus. Tekivad tugevad tundeelamused:

  • Hirm. See võib vallata ka õnnetusest pääsenuid või pealtnägijaid, keda kohutas juhtunu õudus. Hirmu küüsis on raske magama jääda ja uneski elatakse toimunu korduvalt uuesti läbi. Kestev hirm teeb jõuetuks, röövib töövõime, tekitab südamevaevusi ja kõhuvalu.
  • Kurbus. See on lähedase inimese kaotanu loomulik reaktsioon, mis haarab erilise jõuga üksiolejat. Suur kurbus põhjustab vahel meelepetteid: kriisis viibija näeb kaotatud isikut, kuuleb tema häält ja juttu ning arvab tajuvat tema kohalolekut. Seda on kogenud paljud leinajad.
  • Süütunne. Kui õnnetuses ka süüdi ei oldud, tekib kahetsus, et juhtunut ei taibatud vältida (näiteks ohvrit ei keelitatud koju jääma). Kahetsus juhtunu pärast sunnib seda uuesti läbi elama ning üha uuesti arutult mõtlema sellele, kuidas küll võinuks toimunut vältida. Nagu hirm, võivad ka kurbus ja kahetsus une röövida.
  • Viha õnnetuse põhjustaja vastu. Kui see poe teada või vastavat isikut polegi võimalik määratleda, leiab pime viha oma objektiks näiteks mingi firma, riigi, "kuritegeliku hooletuse" jne.
  • Ohjeldamatu rõõm selle üle, et kesk üldist õnnetust endal läks korda pääseda.
  • Eneseisolatsioon. Kannatanu ei taha kellegagi kohtuda, millestki rääkida.
  • Lapsemeelne nutt, kaebed ja vanemliku lohutuse otsimine, mis vabastaks läbielatust.


    • Psühholoogiline esmaabi väljaelamisfaasis:

  • Osalus. Osavõtlikkuse ilmutamine, teise isiku sügav mõistmine ja talle kaasaelamine.
  • Ärakuulamine. Väga tähtis on lasta kannatanul toimunust põhjalikult rääkida, tuua esile oma hirmud, eelaimused, tagantjäreletarkuse jne. Rääkimine rahustab, aitab ängistusest vabaneda.
  • Küsitlemine. Jutu ergutamiseks võib esitada asjakohaseid küsimusi. Tähtis on anda mõista, et seda ei tehta uudishimust, vaid soovist aidata. Küsimused on eriti omal kohal eraldumise (autismi) ja tugeva hirmu korral. Küsimusi tuleks esitada sooja rahuliku tooniga, jättes need kohe kõrvale, kui kannatanu niigi räägib.
  • Siirad tunded. Kannatanu harduse, valu ja hirmu, aga ka pääsemisrõõmuga kaasaelamine on talle oluliseks toeks.
  • Nutu võimaldamine. Ammusest ajast on teada, et nutt on võimas pinge langetamise vahend. Seda tuleks tarbe korral ka kannatanule meenutada.
  • Kibestumise ja raevu väljaelamise hõlbustamine. Seegi annab hingeraviefekti.


    • Tasakaalu taastamine

    Eelmist etappi - väljaelamise faasi - ei tuleks püüda vältida ega kunstlikult kiirendada, vaid tuleks lasta sel pigem loomulikul viisil vallanduda ja ammenduda. Just see teebki vabaks mahasurutud negatiivseist tundeist ja hõlbustab järk-järgult hingerahu taastamist. Tasakaalu taastamine on küllaltki individuaalne, selleks läheb väiksemate vapustuste korral umbes kuu, suurõnnetuste puhul aga mitte vähem kui pool aastat, mõnikord aga palju kauem aega.

    Milles seisneb siin psühholoogiline abi?

  • Tugi praktilistes asjades. Matustel lisab hingejõudu seegi, et lein jaotub nende inimeste vahel, kes on abiks lahkunu muldasängitamisel. Kannatanute omastele on toeks, kui aidata neid kindlustussummade nõudmisel, toetusrahade taotlemisel, argipäevastes talitustes jne.
  • Aktiivne kuulamine. See on midagi enamat kui argikeskustelu, kus kumbki osapool teisest suuremat hoolimata valmistab iseenda esinemist ette. Tähtis on küsimuste, pilkkontakti ja hingesoojusega hõlbustada kannatanul enese väljendamist. Selle nimel tuleb rahumeeli kuulata aina uuesti sisult korduvat juttu, samu kahtlusi, kahetsusi, süüdistusi ja kurtmisi.
  • Tunnete ehe esiletoomine. Mehed häbenevad enamasti olla härdameelsed, naised suruvad alla viha. Vabastavalt toimib aga see, kui kõik tekkivad tunded just säärastena esile tuua. Neid võib ?tõlkida? ka kirjeldust, eneseanalüüsi, läbielatu jutustamise keelde. Kannatanu psühholoogiline tugi seisneb selles, et tal võimaldatakse olla tavatult tundeline.
  • Haletsemisest hoidumine. Tasakaalu taastamise faasis tuleb abistatav peenetundeliselt, aga kindlalt juhtida parema enesevalitsemise ja endaga toimetuleku teele. Halemeelsus on siin pidurdav ja kohatu.
  • Millegi rõõmustava läbielamine, meelelahutused. Pärast leinaaega tekib enamikul inimestel spontaanne soov rõõmustada ja veidi meelt lahutada. Naermine on tuntud tervise taastamise viis. Hingelise kriisi haardes inimene otsekui keelaks endale kõik helged tunded; selle läbimisest annab aga tunnistust loomulik püüd kogeda jälle midagi rõõmustavat, ülevat, kaunist. Õnnetusjuhtumis kannatanule oleks toeks seegi, kui ta kutsuda kinno või kontserdile, reisile või lihtsalt jalutuskäigule.

    Ümberkohanemine

    Psüühiline kriis on möödas. Õnnetuse ohver või kaaskannataja suudab toimunule mõelda juba ilma terava valu ja kurbuseta. Masendav kogemus on jätnud oma jäljed, ent samas on see andnud ka uue elukogemuse, taastunud kindlustunde, mis võimaldab edasi elada. Kriis esitab väljakutse olla tugev, arenev, lisab elutarkust ning tihti tingib vajaduse muuta midagi olulist oma väärtushinnanguis, inimsuhetes või eluviisis. Läbitud kriis mõjub tihti katarsisena - vabastab kurjusest ja siduvaid kirgedest, aitab ületada kadedust ja väiklust, suunab enam arvestama teiste inimestega. Kriisis inimene leiab tihti tee selliste väärtusteni nagu ilu, usk või tõde. Ümberkohanemise faasis, mis võib kesta mitu kuud või isegi kuni mitu aastat, ei vajata enam erilist hoolt ja psüühilist tuge, piisab, kui kaasinimestele olla lihtsalt hea kolleeg, naaber, sugulane või sõber.
    •

    Lisa 3 - Nõustamiskeskused ja kriisiabitelefonid


     Saateks (esilehele)  Projektiga seonduv  SISUKORD  Soovitatav kirjandus


    Muid enesetäiendamise käigus ületähendatud (koolitus)materjale .