JAMES W. SIRE - UNIVERSUMI UKSEL


Huxley on öelnud:
Ma nägin seda, mida Aadam nägi loomise koidikul, igal hetkel oli see puhta olemise ime. ...Istigkeit - kas polnud see mitte sõna, mida Meister Eckhart tavatses kasutada? "Ole-mine". ...Üleminek, mis oli ühtlasi igavene elu, igavene hukkumine ja samal ajal puhas Olemine, kimp imetillukesi üksikasju, milles mingi sõnulväljendamatu, kuid iseenesestmõistetava paradoksi läbi oli võimalik aduda kogu eksistentsi jumalikku allikat.66
Huxley jaoks ei olnud Lahtipääsenud Vaim mitte niivõrd eraldiseisev reaalsuse, kuivõrd tõeline reaalsus, nähtuna sellisena, nagu ta on. Kuid see uus lähenemisviis on senistest niivõrd erinev, et ta tundub täiesti uuena; tundub, et ta seisab eraldi.67
Lahtipääsenud Vaimu teine tunnusjoon on see, et teda asustavad erilised olendid. Lisaks sellele, mida ta peab eneseks ja teisteks oma möödunud eludeks, näeb Shirley MacLaine oma Kõrgemat Mina, isikut, kes on "väga pikk, vapustavalt enesekindel ja peaaegu androgüünne inimeolend".68 See olend saab tema teejuhiks ning tema kogemuste tõlgendajaks. Carlos Castaneda omakorda kohtub "liitlaste", "abiliste", "kaitsjatega" ja "öö olenditega".69 John Lilly kohtub sageli kahe "kaitsjaga", kes annavad talle õpetusi selle kohta, kuidas elus paremini hakkama saada.70 Samuti mainitakse paljudes teadetes isiksuslikke olendeid või isiksusliku mõõtmega jõude, ükskõik kuidas neid siis ka kutsutakse: deemoneid, kuradeid, vaime või ingleid. Enamgi veel, mõned uue teadvuse austajad jutustavad sellest, kuidas neid on muudetud linnuks või loomaks, või sellest, kuidas nad on saanud võime kiiresti reisida või lennata, see käib ka planeetidevahelise reisimise kohta.
Tõepoolest, Lahtipääsenud Vaim on väga imelik koht. Kas selle elanikud on tõepoolest olemas? On nad vaid mina kujutluse osad või siis selle ebateadlike hirmude ja lootuste väljendus? Kas inimesed muutuvad ka tegelikult lindudeks ja kärbesteks? New Age'i maailmavaate puhul ei ole need küsimused mõttekad. Samal ajal on nad möödapääsmatud nii teistidele kui ka naturalistidele. Me käsitleme neid allpool 5. väite juures.
3. New Age'i tuumaks on kosmilise teadvuse kogemus, mille puhul tavalised ruumi, aja ja moraali kategooriad kipuvad kaduma.
See on 2. väite puhul arutlusele tulnud metafüüsilise mündi epistemoloogiline pool. Mingis mõttes ei aita 3. väide meie New Age'i mõistmisele oluliselt kaasa, kuid ta lisab sellele sügavust.
2. ja 3. väite ühtsus põhineb 1. väite juures analüüsitud eeldusel, et nägemine (või tajumine) tähendab olemist ning et kõik, mida mina näeb, tajub, adub, ette kujutab või usub, on olemas. Ta on olemas selle tõttu, et mina kontrollib kõike, mis on olemas: "Ma usun, seepärast on see olemas." Filosoofia valdkonnas pakub uus teadvus näilisuse ja reaalsuse vahel vahetegemiseks radikaalset ja lihtsat lahendust. See seisneb omaksvõtus, et sellist eristust pole olemas. Näivus on reaalsus. Illusiooni pole olemas.71
Loomulikult on tajul kaks vormi, üks vorm nähtava universumi tajumiseks ning teine nähtamatu tarvis. Esimest nimetatakse tavaliseks teadvuseks, ärkvelolu teadvuseks ehk "sirgjooneliseks mõtlemiseks". See on viis, kuidas tavalised inimesed on tavaliselt tavalist igapäevast reaalsust tajunud. Ruumi käsitletakse kolmemõõtmelisena. Kaks keha ei saa samal ajahetkel olla samas ruumipunktis. Aeg on lineaarne; eilne on möödas; praegu asume siin; homne on tulekul. Sama isikuga ei saa kaks erinevat sündmust toimuda samal ajal; kui ma istun ning samaaegselt mõtlen, ei saa ma samal ajal korraga seista ja istuda. Tavalise teadvuse puhul tunduvad mõned teod head, mõned vähem head, teised halvad ning veel teised suisa kurjad. Ning muidugi eeldame, et tegelikult ongi nad sellised, millistena me neid tajume. Selle kõigega oleme kõik tuttavad.
Teine teadvuse olek ei ole nii tuttav. Õigupoolest pole paljud meist siin Läänes sellest isegi und näinud. Asja muudab keerukamaks veel see, et see teine teadvuse seisund koosneb tegelikult paljudest erinevatest teadvuse seisunditest, mõned ütlevad, et kolmest, mõned kuuest, mõned kaheksast.72 Kuid enne kui me hakkame käsitlema alajaotusi, tuleb meil mõista selle üldisi tunnusjooni. Mõnesid neist tunnusjoontest on pakutud välja eri nimedena kosmilise teadvuse jaoks. Selliseid nimesid on tohutu hulk: "ookeanitunne" (Freud), "ajatu õndsus" (Zaehner), "kõrgem teadvus" (Weil), "tipu kogemus" (Maslow), "nirvaana" (budistid), "satori" (jaapani zen), "teisenenud teadvuse seisundid" ehk ASC (Masters ja Houston) ja "kosmiline nägemus" (Keen).73
Kaks neist nimedest tunduvad teistest tabavamad, üks teoreetilistel ja teine ajaloolistel põhjustel. Teooria seisukohalt peegeldub termin teisenenud teadvuse seisund kõige üldtunnustatumatut arusaamist sellest nähtusest. On ju kõnealused teadvuse seisundid tõepoolest ebatavalised. Teine sobiv nimetus, kosmiline teadvus, on sageli käibel seepärast, et see on üks varasemaid termineid antud valdkonna kohta käivas kaasaegses kirjanduses. Selle võttis 1901. aastal kasutusele Kanada psühhiaater R. M. Bucke ning see sai populaarseks, kuna seda kasutati William Jamesi klassikalises uurimuses müstitsismi kohta.
Kosmilise teadvuse esmane tunnusjoon on teadlikkus kosmosest, see tähendab universumi elust ja korrastatusest. Koos kosmosega teadlikuks saamisega tekib vaimse valgustatuse seisund, millest üksi piisab selleks, et indiviid jõuaks olemise uude mõõtmesse ning, et ta muutuks uue liigi esindajaks. ...Sellega kaasnevad nähtused, mida võiks nimetada surematuse tundeks, teadlikkuseks igavesest elust - mitte veendumuseks, et see saab tal olema, vaid teadlikkuseks sellest, et see tal juba on.74
Nimetusega kosmiline teadvus kaasneb kogemuse metafüüsiline seletamine, mida New Age'i maailmavaate pooldajad laialdaselt tunnustavad. Asja mõte seisneb selles, et kui mina tajub ennast kosmosega ühtsena, siis ta ka on sellega ühtne. Enesetunnetus ei ole seega mitte üksnes selle tunnetamine, et ollakse kosmosega ühest tükist, vaid selle tunnetamine, et ollakse seesama tükk. Teiste sõnadega on kosmiline teadvus Atmani kogemine Brahmanina.
Ühtsuse kogemine on kosmilise teadvuse puhul keskse tähtsusega: esiteks kosmose terviklikkuse tajumise kogemus; teiseks kosmosega ühekssaamise kogemus ning lõpuks kosmose ühtsuse ületamine, jõudmaks äratundmisele, et mina on kogu reaalsuse tekitaja ning et selles mõttes on ta ühtlasi nii kosmos kui ka kosmose looja.75 "Tunne ära, et sa oled Jumal, tunne ära, et sa oled universum," ütleb Shirley MacLaine.76
Siiski, kosmilise teadvuse seisundite alla liigitatakse ka teistsuguseid "asju". Isegi pärast selliste kogemuste arvukate kirjelduste lugemist ei näe ma paremat lahendust, kui tsiteerida Marilyn Fergusoni ammendavat tunnuste loetelu.
Ego piiride kadumine ning äkiline identifitseerumine kõige elusaga (universumisse sulandumine); valgused; muutnud värvitaju; erutusseisundid; elektrilised tajud; mullina paisumise või ülespoole hõljumise tunne; hirmutunde, eriti surmahirmu kadumine; möirgav heli; tuul; oma füüsilisest minast eraldatuse tunne; õndsus; terav mustrite taju; vabadustunne; meelte kokkusulamine (sünteesia), mis esineb siis, kui kuuldakse värve ning kui vaatepildid tekitavad kuulmiselamusi; ookeanitunne; usk, et ollakse ärganud; tunne, et kogemus on ainus reaalsus ning et tavaline teadvus on vaid selle hale vari; ruumist ja ajast kõrgemale tõusmise tunne.77
Edasi tsiteerib Ferguson tervet hulka huvitavaid kosmilise teadvuse kirjeldusi, millest igaüks illustreerib paljusid kui mitte kõiki neid tunnuseid.
Siiski on 3. väite ühe aspekti suhtes lahkarvamusi. Mitte kõik New Age'i pooldajad pole nõus sellega, et kaob moraalikategooria. Teoreetiliselt peab see nii sündima, sest kosmiline teadvus eeldab kogu reaalsuse ühtsust ning see peab olema selline ühtsus, mis tõuseb kõrgemale nii moraalsetest kui ka metafüüsilistest eristustest, nagu meile ehk meenub eelmises peatükis esitatud Ida panteistliku monismi analüüsist.78 Näiteks Shirley MacLaine väitleb tuliselt hea ja kurja eristuse kadumise poolt, vaieldes ägedalt vastu Vassyle (oma sõbrale, kes säilitab emotsionaalse sideme vene õigeusuga).79 Me vaatleme seda küsimust lähemalt allpool, kus käsitleme MacLaine'i vaateid põhjalikumalt. R. M. Bucke ja William Irwin Thompson esitaksid siin vastuväiteid, kuid MacLaine, Lilly ja Huxley on selles ühel nõul.80 Siiski, sarnaselt Hesse Siddharthaga ja kõigiga, kelles säilivad selgelt inimlikud omadused, kõnelevad MacLaine, Huxley ja Lilly nii, nagu arvaksid nad, et parem on olla valgustatud - see tähendab kosmiliselt teadlik - kui valgustamata, et on parem armastada, kui vihata ning et on parem aidata kaasa New Age'i saabumisele kui jälgida vana ajastu kokkuvarisemist.
Lõpuks tuleb märkida, et mitte kõik teisenenud teadvuse seisundid pole eufoorilised. New Age'i maailmavaate naiivsed pooldajad kaotavad selle kainestava fakti sageli silmist, kuigi "halbade reiside" kirjeldused on laialdaselt kättesaadavad. Huxley ise oli tuttav "hulkuri" õuduselamustega:
Seistes silmitsi tooliga, mis nägi välja nagu Viimne Kohtupäev - või, kui täpselt väljenduda, üks Viimsetest Kohtupäevadest, milles ma alles tüki aja pärast ning ränga jõupingutuse abil tundsin ära tooli -, sattusin ma paanika äärele. Äkitselt tundsin ma, et see läheb liiga kaugele. Liiga kaugele sellest hoolimata, et tee viis eredama ilu ja sügavama tähenduse poole. Tagantjärele analüüsides oli see hirm uppuda ning laguneda reaalsuse surve all, mis oli suurem kui vaim, kes on harjunud enamiku ajast veetma sümbolite mugavas maailmas, oleks suuteline olnud taluma.81
Siiski oli Huxley veendunud, et meskaliini kogemuse ees peavad hirmu tundma vaid need, "kes on hiljuti kollatõbe põdenud või kes kannatavad perioodiliste depressioonide ja kroonilise rahutuse all".82 Tänapäeval nõustuksid sellega vähesed.
Mitmed John Lilly "deemonlikud läbielamused" ning Carlos Castaneda kogemused dokumenteerivad "põrgu" sügavusi.83 Isegi alati optimistlik Shirley MacLaine on maadelnud nägemustega, mis talle vähemalt esialgu pole meeldinud.84 Huxley, Lilly ja Castaneda (nagu ka paljud teised) on põrgu sisemiste ringide vältimiseks visalt soovitanud omada kosmilise teadvuse kogemise esimeste katsete puhul juhendajat.85 See on New Age'i vaste gurule või Täiuslikule Meistrile müstitsismi täielikumalt idamaistes vormides.
Siin tekib muidugi karjuv vastuolu. Kui nägemine on olemine ning kujutlus on reaalsus, siis on kogetud põrgu lihtsalt reaalsus. Või teisiti väljendudes, kui mina on kuningas, siis kontrollib ta loomist ning võib luua nii, nagu soovib. Kui keegi kogeb põrgut, siis võiks ta selle hävitada ja luua taeva. Kas Jumalal on tarvis juhendajat?
Kuid sarnaselt idamaise mõtteviisi pooldajatega võivad New Age'i kaitsjad siin vastata, et kuigi on tõsi, et mina on "jumal", ei saa ta sellest alati aru. Ta on uinunud jumal ning tuleb üles äratada või on ta "langenud" jumal ning peab üles tõusma.86 Shirley MacLaine'i Kõrgem Mina seletab talle seda järgmiselt:
Erisuguste eluvormide loomise protsessis eraldusid üksikud hinged kõrgemast võnkumisest. Iseenda poolt loodu ilust kätkesid nad ennast füüsilisse, kaotades nõnda oma sidemed Taeva Valgusega. Tekkinud paanika oli nii suur, et sellest sündis tanner, mida nüüd tuntakse hea ja kurjana.87
Meie ülesanne inimolenditena on seega selle "langemise" tagajärgedest üle saada. Selline arvamus sobib hästi New Age'is leiduvate evolutsiooniliste motiividega, lahendamata siiski peamist vastuolu. Kui mina on tõesti jumal, kuidas võib ta siis mitte ilmneda jumalana? Siiski pole see vastuolu suurem kui panteistliku monismi Ida variandi puhul, millel aga on tohutul hulgal pooldajaid.
4. Füüsiline surm ei ole mina lõpp. Kosmilise teadvuse kogemus kaotab surmahirmu.
Jällegi mainin ma seda tunnust eraldi, kuna idee surmast on meie kõigi jaoks oluline. New Age'i kohaselt pole me mitte pelgalt füüsilised kehad. Inimolenditel on kehaülene ühtsus. Kosmilise teadvuse seisundid kinnitavad seda ikka ja jälle ning see on viinud selleni, et Stanislav Grof on eksperimenteerinud LSDga ja andnud seda oma patsientidele enne surma, et nood võiksid oma viimast hingetõmmet tehes kogeda kosmilist ühtsust.88
Vahest kõige tuntum surma uurija on Elisabeth Kübler-Ross, kelle raamat On Death and Dying (1969) on saavutanud teenitud tunnustuse. 1970-ndatel uuris Kübler-Ross surmale lähedasi kehaväliseid kogemusi ning sai endale vaimsed juhendajad, kes on teda veennud, et surm on lihtsalt üleminek teise elujärku.89 Huvi surmale lähedaste kogemuste vastu on toitnud ka arst Raymond J. Moody jun. Populaarne raamat Life after Life.90
Tunnistust surma kui teise seisundisse ülemineku kohta annab ka möödunud elu mäletamine, nagu Shirley MacLaine seda oma raamatutest (eriti Dancing in the Light) märkimisväärses mahus kirjeldab. MacLaine ütleb, et akupunktuuri abil, mis vallandab meenutused möödunud elust, ning selliste kanalite kaudu nagu Kevin Ryerson, kelle läbi kõnelevad Tom McPherson (kes ütleb, et kuninganna Elisabethi ajal oli ta taskuvaras) ja Johannes Sebedeus (kes identifitseerib enda Ilmutusraamatu ja Johannese evangeeliumi autorina), on ta kas omaenda eelmistest kehastumistest teavet saanud või ennast nendes kehastumistes "näinud".
Näiteks väidab ta, et on elanud tuhandeid elusid, olles olnud haaremi tantsijanna, "hispaania laps, kes on mingis kirikus ja kannab teemantkõrvarõngaid, ...koopas mediteeriv munk, ...vene baleriin, ..[ja] inka nooruk Peruus". Ta on ka "tegelnud voodooga" ning kord "elevantide printsessina" ühe India küla purustustest päästnud ning oma rahvale kõrgemat kõlblust õpetanud.91 Raamatus It's All in the Playing kirjeldab ta nägemust krematsiooniurnide kohta, milles, nagu tema Kõrgem Mina talle ütleb, asuvad "nii laps kui ka vanaisa". Ta on olnud nad mõlemad.92
Sügavamaks aluseks arvamusele, et surm on lihtsalt üleminek teise eluvormi, tuleb siiski pidada ideed sellest, et "teadvus" on midagi enamat kui inimese füüsiline manifestatsioon. Kui inimene on kõik või kõige looja ning kui seda on võimalik intuitiivselt "teada", siis pole põhjust surma ees hirmu tunda. Möödunud elu meenutamise võimalikkus ning enamik surmale lähedaste seisundite kirjeldustest õigustavad New Age'i tõekspidamiste kohaselt sellise hirmu puudumist. Paraku on kehaväliste kogemuste koha olemas ka negatiivset tõestusmaterjali, mida New Age'i pooldajad ei vaatle, ning idees reinkarnatsiooni võimalikkusest on pärast analüüsimist nõrku kohti leitud.93
5. Vastavalt New Age'i üldistele printsiipidele saab metafüüsilises küsimuses reaalsuse olemusest võtta kolm erinevat seisukohta:
(1) okultne versioon, mille puhul olendid ja asjad, mida tajutakse teisenenud teadvuse seisundites, eksisteerivad teadlikust minast eraldi; (2) psühhedeelne versioon, mille puhul need asjad ja olendid on teadliku mina projektsioonid; (3) kontseptuaalne relativistlik versioon, mille puhul kosmiline teadvus on vaimu teadlik tegevus, kui see vaim kasutab ühte paljudest mittetavalistest reaalsuse mudelitest, millest ükski ei ole miskitpidi "tõesem" kui mõni teine.
See on New Age'i maailmavaate viimane väide ning keskendub küsimusele, mis on juba algusest peale karjuvalt vastust nõudnud. Mida kõik need veidrad kogemused tähendavad? On nad reaalsed? Mõned ütlevad, et neil pole selliseid kogemusi olnud. On nad siis millestki ilma jäänud?
Üks on selge, pole mõtet eitada, et inimestel on olnud kogemusi, mida nad on kirjeldanud. Kogemus on isiklik. Kellelgi meist ei ole teiste kogemusi. Kui keegi teatab veidrast kogemusest, võib ta kas valetada, valesti mäletada või sündmusi ilustada, kuid me ei saa tema kirjeldust kuidagi kritiseerida. Isegi kui see tundub meile sisemiselt vastuoluline, ei saa me selle olemasolu aprioorselt eitada, öeldes, et nii- või teistsugune olukord on põhimõtteliselt võimatu.
Kui inimene jääb näiteks ristküsitluse all oma kirjelduse juurde kindal, siis jääb see kogemus vähemalt selle inimese jaoks selliseks, nagu teda algselt mäletati. Elektriliste mõõteriistadega inimese ajuprotsesside mõõtmisest pole siin mingit kasu. See võib meile öelda, et teatud elektriline aktiivsus kas on olemas või mitte, kuid see ei saa meile öelda midagi nende asjade eksistentsi iseloomu kohta, mida mina tajub.
Ma usun, et on ka vaieldamatu, et teisenenud teadvuse seisunditel on palju ühiseid üldisi omadusi, näiteks valgus, ajatus, "maagilised" olendid jne. Nii et kui igaühel meist on oma isiklik universum või terve hulk selliseid universumeid, kui tema teadvus teiseneb, on iga isiklik universum teistele vähemalt sarnane. Siin sobib Huxley kirjeldus, et "iga inimgrupp on eraldiseisvate universumite ühiskond".94
See viib järeldusele, et meil on terve hulk tunnistajaid universumi, teistsuguse reaalsuse kohta, mis näib asuvat meie kõrval. See reaalsus ei ole veel korralikult lõpuni kaardistatud, kuid kui me juhtuksime seal ära käima, siis ma arvan, et me teaksime, kus me oleme olnud või vähemalt, eeldusel, et me mäletame seda, millal me tagasi jõudsime. Siit tuleneb küsimus: Kus see eraldi reaalsus asub?
Sellele võib anda kolm vastust. Kõige varasem neist võib näida mõnedele kaasaegsetele New Age'i pooldajatele vastuvõtmatuna. Algselt animismist pärinedes lubab kosmiline teadvus selle vaate kohaselt teil näha vaimseid olendeid, kes elaksid justkui mingis meie nelja mõõtmega (kolm ruumimõõdet ja üks ajamõõde) paralleelses viiendas mõõtmes, lubab neile olenditele reageerida, neilt jõudu saada ning võibolla neid ka juhtima hakata. See dimensioon eksisteerib sama "reaalselt" kui teised neli. Teisenenud teadvuse seisundid lubavad meil seda dimensiooni tajuda.
Seda esimest vastust olen ma nimetanud okultseks versiooniks, sest selles vaimses koordinaadistikus tegutsevad paljud, kui mitte kõik, meediumid, nõiad, maagid, imeravijad jt. Alati olemas olnud ning üha kasvava populaarsusega okultistid eeldavad, et teatud vahendeid kasutades (transiseisundid, kristallkuulid, tarokikaardid, Ouija lauad ja teised okultse jõu objektid) saab inimene "teise poolega" nõu pidada ning sellelt abi paluda. Kuid okultistid manitsevad algajaid ettevaatusele. Nimelt võivad need, kes pole okultsetesse riitustesse ja süsteemi initsieeritud ning kes lihtsalt mängivad rituaalsete retsitatsioonide ning isegi Ouija laudadega, võivad tõmmata enda peale vaimudemaailma viha. Kui see juhtub, võib hakata sündima tõeliselt põrgulikke asju. William Blatty raamat The Exorcist ning selle filmivaste on hea kujutlusvõimega loodud illustratsioon sellele New Age'i versioonile ning sellega kaasaskäivatele hirmudele.
Sellele okultistlikul versioonil on palju kaasaegselt meelestatud pooldajaid. Selgelt okultistlikud on Aldous Huxley arusaamad. Ta kõneleb taju väravatest, mis avanevad Lahtipääsenud Vaimu juurde, ning kirjeldab, kuidas ta nägi seda vaimu tema värvilises ja mitmemõõtmelises loomuses. Enamgi veel, tema raamatu Heaven and Hell viimased sõnad on: "Minu arvamuse kohaselt on õigus nii kaasaegsel spiritualismil kui ka iidsel traditsioonil. On olemas nii sir Oliver Lodge'i raamatus Raymond kirjeldatud surmajärgne seisund kui ka õndsa nägemusliku kogemuse taevas; on olemas ka samasuguse rabava nägemusliku kogemuse abil tajutav põrgu, mida siinpool kannatavad skisofreenikud ning mõned, kes tarvitavad meskaliini; on olemas ka ajaülene kogemus ühinemisest taevaliku Alusega."95 Ning tema surivoodil kasutasid tema ja tema naine Laura oma teadmisi Tiibeti Surnute Raamatust, kui Laura ta teispoolsesse rahusse "kõneles". Ka Shirley MacLaine näib seda tunnistavat.
John Lillyt köidavad rohkem allpool vaadeldavad alternatiivsed seletused, kuid ta ei heida kõrvale ka okultset versiooni.
Oma kaugeleulatuvate kogemuste kaudu, mida ma kogesin, olles suletud paagis LSD-ga, ning omal lähedastes kokkupuudetes surmaga olen ma kohtunud kahe juhendajaga. ...Nad võivad kuuluda teistesse ruumidesse, teistsugustesse universumitesse kui meie konsensuslik reaalsus. ...Nad võivad olla salajase esoteerilise koolkonna esindajad. Nad võivad olla meist umbes sada tuhat aastat eespool asuva tsivilisatsiooni liikmed. Nad võivad olla korraga häälestatud kahele sidesüsteemile, mida suunab meist kaugelt kõrgemal arenguastmel oleva tsivilisatsiooni, mis saadab informatsiooni läbi kogu galaktika.96
Niisiis on uue teadvuse okultne versioon arvessetulevaks võimaluseks. Kui see on õige, on siin paraku vastuolu ideega, et mina on nii universum kui ka universumi looja. See tähendaks, et peale mina on olemas teisi olendeid ning teisi minast eraldi seisvaid teadvuse keskusi. Vähemtäpses käsitluses võib okultne versioon aga väita, et sel määral, mil mina suudab (mistahes vahenditega) eraldiseisvat universumit asustavate võimsate olendite käest kontrolli haarata, on ta siiski kuningas. Sellest hoolimata põhjustab okultne seotus sageli raskusi. Need, kes juhivad, võivad ise muutuda juhitavateks ning sattuda deemonliku lõksu lõugade vahele, mille jõud on kümnekordne seepärast, et ta põhineb kurjusel.
Teist vastust olen ma nimetanud psühhedeelseks versiooniks, sest ta on suhteliselt hiljutine ning osutab reaalsuse pärinemisele seda reaalsust kogeva inimese vaimust. Psühhedeelne versioon vastab 1. väitele tunduvalt paremini kui okultne versioon, kuna ta lihtsalt ütleb, et teisenenud teadvuse seisundite abil tajutav reaalsus on mina poolt tekitatud. Teisisõnu on see reaalsus tekitatud iseenese poolt. Tegu ei ole niipalju teadvuse väravate avamise kui uue tajutava reaalsuse loomisega.
Selle vaatepunkti kirjeldusi oleme juba igal pool vaadelnud, kuid eriti õpetlik on Lilly kirjeldus iseenda halvast reisist. Psühhotroopsete ainetega tehtud eksperimente alustades oli Lilly nii kindel, et ta suudab oma siseilma kogemustega toime tulla, et ta võttis LSD-d, laskmata ennast hoolikalt jälgida välise ning usaldusväärse juhendaja poolt. Tulemuseks oli reaktsiooni hilinemine. Ta varises liftis kokku ja oleks peaaegu surnud. Ta arvab, et see kokkuvarisemine oli põhjustatud võimetusest kontrollida oma agressiivseid instinkte. Olles LSD mõju all, pöördus ta enda vastu ning, sarnaselt Freudi surmaihaga, oleks endale surma soovides selle peaaegu põhjustanud.
Arstid ei oleks mingil juhul Lilly surma enesetapuna määratlenud, kuid mis puutub Lillysse endasse, siis tekitas tema probleemi tõepoolest sisemine programmeeritus, sest Lilly jaoks olid nii taevas kui põrgu sisemine programmeeritus, sest Lilly jaoks olid nii taevas kui põrgu ühtviisi sisemised konstruktsioonid. Kas inimene näeb ennast universumi piirimaadel (põrgus) või (taevas) ühena "neist meestest, kes on masinaruumis ning pumpavad loodut tühjusest [tuntusse]" - nägemuse loojaks on ikka inimese enese mina.
Kolmas vastus küsimusele reaalsuse loomuse kohta puudutab kontseptuaalset relativismi. Põhimõtteliselt tähendab see vaade seda, et objektiivse reaalsuse (reaalsuse, nagu ta tõeliselt on) ja tajutava reaalsuse (viisi, kuidas me mõistame seda reaalsust oma märgisüsteemide abil) vahel on põhimõtteline erinevus. See tähendab, et reaalsus on see, mis ta on, ning et märgid, mida selle kirjeldamiseks kasutame, on suvalised.
Siin on kohane tuua üks näide. Lääne ühiskonnas mõtleme üldiselt ajast kui "sujuvast ja voolavast jätkuvusest, milles kõik universumis liigub võrdse kiirusega edasi, tulles tulevikust ja möödudes läbi oleviku minevikku."97 Hopi indiaanlase jaoks pole sellist üldist ideed olemas, sest tema keeles puudub võimalus "kas siis eksplitsiitselt või implitsiitselt 'ajale' viidata".98 Asi ei ole siin selles, et see reaalsus oleks tõesti erinev, vaid selles, et kultuuriliste ideede kihistustest mõjutatud Lääne keelesüsteem ei luba meil seda teisiti käsitada. See viis Benjamin Whorfi hüpoteesini, mida lingvistid seostavad tema nimega: "Inimese poolt harjumuspäraselt kasutatava keele struktuur mõjutab viisi, kuidas ta mõistab oma keskkonda. Maailmapilt erineb keelest keelde."99
Kuidas töötab kontseptuaalne relativism praktikas? Robert Masters illustreerib seda järgmiselt: "On rahvaid, kes elavad tihedalt esemetega täidetud ümbruses, nagu seda on näiteks tihe mets, ning kes seetõttu arvava, et on võimatu paarist kilomeetrist kaugemale näha. Ning kui nad lagendikule viia, näevad nad ikka ainult niikaugele. Kuid kui neile selgeks teha, et on võimalik näha enamat, miks muutuvad siis mõõtkavad ning avanevad uued horisondid?" Nii jõuab Masters järeldusele: "Kogu taju on märgisüsteem. ...Pole võimalik reaalsusest otse teadlik olla"100 Kaasaegne filosoof Ernst Cassirer kirjeldab seda skeptilist arvamust keelest ning sellest tulenevaid järeldusi kui "keele igasuguse väidatava tõese sisu täielikku lagunemist ning äratundmist, et see sisu pole midagi muud kui vaimu fantasmagooria".101 Sellise süsteemi puhul on mõisted mõtte looming. "Selle asemel, et teha meile kättesaadavaks objektide tõelised vormid, näitab see pigem mõtte enese vorme." Tulemusena "redutseeritakse teadmine sarnaselt müüdi, keele ja kunstiga mingiks fiktsiooniks - fiktsiooniks, mis kõneleb oma kasulikkuse kaudu iseenese poolt, kuid mida ei tule mõõta mitte mingisuguse range tõestandardi järgi, kui me ei soovi, et see pudeneks eimillekski".102 Teiselt poolt, kuigi objektiivne tõde võib olla kättesaamatu, on sellel ideel ka positiivsem poolus: kõik märgisüsteemid "loovad ning määratlevad omaenese maailma".103 Uue maailma jaoks on vaja omada ainult uut märgisüsteemi.
Siinkohal peaks saama selgeks filosoofiasse ja keeleanalüüsi valdkonda tehtud kõrvalepõike mõte. New Age'i maailmavaate kontseptuaal-relativistlik versioon väidab lihtsalt seda, et teisenenud teadvuse seisundid lubavad inimestel asendada ühe märgisüsteemi teisega, see tähendab asendada ühe reaalsuse nägemise teisega. Läänelik märgisüsteem on meie maailmanägemises sajandeid domineerinud. On väidetud, et see pole mitte lihtsalt üks paljudest märgisüsteemidest, vaid ainus olemasolev märgisüsteem, mis viib objektiivse tõe ja vastavusest tuleneva tõe juurde. See, mida mingi väite abil kinnitatakse, kas on või ei ole tõsi, kas vastab või ei vasta reaalsusele. Teism ja naturalism on kinnitanud, et ei jää mingit võimalust teisiti arvata. Seega on kosmilisel teadvusel, maailmanägemisel, mis kasutab teistsugust märgisüsteemi, olnud suured sünniraskused. Kuid teismi ja naturalismi haarde nõrgenedes on võimalikuks saanud ka teised mõistesüsteemid.
Paljud uue teadvuse kontseptuaal-relativistliku versiooni kaitsjad on hästi tuttavad selle filosoofiliste juurtega ning sellele vastavate kaasaegse füüsika teooriatega. Laurence LeShani "paranormaalsuse üldine teooria" on kontseptuaalse relativismi erikuju. Meediumite tegevus seisneb LeShani järgi selles, et nad võtavad omaks järgneva müstilise maailmavaate. "1. On olemas parem informatsiooni kogumise viis kui meelte läbi. 2. Kõikide asjade vahel valitseb fundamentaalne ühtsus. 3. Aeg on illusioon. 4. Kõik, mis on kuri, on vaid näilisus."104 Muul ajal, kui meediumid on nähtava universumi tavalised asukad, tunnistavad nad reaalsuse kohta mõistlikumaid seisukohti. LeShan tsiteerib vabalt kaasaegseid teadlasi, eriti füüsikuid, kes seletavad komplementaarsuse ideele toetudes, miks elektron tundub mõnikord olevat osake ning mõnikord laine, olenevalt sellest, mis instrumenti tema "vaatlemisel" kasutatakse.105 Eelduseks on, et kogu aeg jääb ta selleks, mis ta oli. Aga keegi ei tea, mis see on. Me teame ainult seda, et mõnikord paistab ta meie võrrandites ühe asjana ning teistsuguste formuleeringute korral teisena.
Näiteks Andrew Weil ütleb, et tema raamatu The Natural Mind peamine mõte seisneb selles, et "reaalsus, nagu me teda kogeme, on loodud meie mõisteliste mudelite poolt ning et me saame valida paljude meile kättesaadavate mõisteliste mudelite hulgast".106 Teie maksate oma märgisüsteemi eest ja seega on teil ka õigus valida.
Kuid Erwin Schrödinger juhib tähelepanu ühele olulisele järeldusele, mis tuleneb eeldusest, et märgisüsteeme on lihtne kasutusele võtta ja kõrvale heita. Ta osutab, et see tähendab seda, et ühtegi tõest reaalsuse mudelit ei ole olemas: "Me võime sellele mõelda, kuid ükskõik kuidas me sellele mõtleme, on see väär."107 Ainus kategooria, mis aitab meil kahe märgisüsteemi väärtust eristada, on puhtpraktiline küsimus: Kas sa said selle, mida sa tahtsid?
Kuna mõnede komplementaarsuse käsitluste järgi pole teaduses olemas tõeseid reaalsuse mudeleid, pole seega olemas ka tõeseid reaalsuse mudeleid inimkonna kui sellise jaoks.108 Ning samamoodi, kui teadusliku mudeli väärtust mõõdetakse selle praktilise kasutatavusega, siis on pragmaatiline väärtus ka teisenenud teadvuse seisundi või selle kohta käiva teooria väärtuse mõõdupuuks. Selles suhtes on nii New Age'i teoreetikud kui praktikud ühel meelel.109 Seda vaadet on selgelt väljendanud LeShan: "Kui mingi teooria rakendus annab oodatud tulemusi, siis on selle teooria kasulikkus ka tõestatud."110 Niipalju siis kosmilise teadvuse kohta käivatest teooriatest. Weil rakendab pragmaatilise kasulikkuse kriteeriumit ka kogemuse enda peal: "Näib ilmselge, et ainus tähendusrikas kriteerium mistahes vaimse kogemuse ehtsuse hindamiseks ...on mõjust, mida see avaldab inimese elule."111
Uue teadvuse kontseptuaal-relativistliku käsitlusviisi praktiline tagajärg on see, et ta vabastab inimese uskuma kõigesse, mis annab soovitud tulemusi. Lilly elu on olnud pühendatud sellise teooria väljatöötamisele: "Vaimu vallas on tõsi või saab tõeseks see, mida usutakse tõene olevat, piirides, mis määratakse kogemuslikult ja eksperimentaalselt. Need piirid saavad uuteks arvamusteks, mis tuleb ületada. Vaimu valdkonnas ei ole mingeid piire."112 Stanislav Grof on seda kommenteerinud järgnevalt: "Teisenenud teadvuse seisundi puhul võib kogeda mistahes arvu lõpmatusi, ruumi kõverusi või paralleelseid universume."
Niisiis, kuhu te tahate minna? Mida te tahate teha? Kui Lilly tunnistas naturalistlikku arusaama universumist, siis võttis ta ette teekonna põrgusse. Kui ta tunnistas seda, et on olemas meist kõrgemal asetsevaid tsivilisatsioone, siis "heideti ta just sellistesse ruumidess".113 Uskumine tähendas olemist. Ükski nägemus reaalsusest ei ole reaalsem kui mõni teine. R. D. Laingi sõnade kohaselt on skisofreenia üheks ja normaalsus teiseks asjade nägemise viisiks. "Kuid kes on see, kes ütleks, milline neist on hullus, eriti kui arvestada neid normaalsuse tulemusi, mis on Läänes nii hukatuslikuks osutunud."114
Enamgi veel, on võimalik, et mõnedki meie normaalsetest eristustest ning tajumisviisidest tekitavad meile nii isiklikke kui ka sotsiaalseid ja keskkonnaprobleeme: "Oletame, et keegi kogeb mingit tunnet ning püüab seejärel seda tunnet eristada. Oletame, et ta nimetab seda rahutuseks, et seda nii teistest tunnetest eristada. Siis järgneb esimesele tundele teine, mille ta eristab häbina."115 Ja nii liikudes piki tsüklilist spiraali, tunneb ta end rahutumana ja ka depresseeritumana. Siit teeb Laing järelduse: "Nüüd on teatud mõttes just tema eristused need, mis ta õnnetumaks teevad. Mõnikord ma mõtlen sellele, et suur osa inimeste kannatustest oleks olemata, kui neil ei leiduks nende jaoks nimesid."116
Lahendus on siin ilmne: vabanege eristustest ehk siis märgisüsteemidest, mis neid eristusi teevad. Kujutage endale ette maailmavaadet, mille puhul poleks võimalik teha vahet näiteks valu ja mõnu vahel. Sellel võiksid olla rängad tagajärjed, kuid miks mitte siiski leiutada viisi sellise maailmavaate tunnistamiseks, kui ollakse näiteks haige ning viibitakse tavalises teadvuse seisundis? Eri aegadel tunnistavad eri maailmavaated eri väärtusi. Miks mitte kasutada neid siis vajadust mööda? Niisiis, hakakem kellameesteks: erisugu kellalöögid eri juhtumite puhuks.
Näiteks Sam Keen soovitab: "On parem, kui meil on tosin vastuolulist teooriat ja nägemust, kui et me loobume kas maa peal valitsevate raudsete seaduspärasuste tunnistamisest või siis rändavate komeetide sähvatuslikest sissetungidest. Ma tunneksin ennast tõesti halvasti, kui mind mõistetaks elama kas siis tegelike tulemusteta või ekstaasita. Mul on isegi kahtlus, et need jäävad kokku kuuluma sama kaua, kui inimelu hiilgus põimub aja ning tähtaegadega."117
Me oleme uut teadvust defineeriva viie põhiväite kirjeldamisega lõpule jõudnud. Neid väiteid on seletatud ning illustreeritud tosina allika najal. Ma loodan, et mingi üldise piiritlusena on see vastuvõetav, kuid vaevalt on nii võimalik edasi anda selle maailmavaatega seonduvat tunnet. Seda sellepärast, et see maailmavaade on äärmiselt sõltuv subjektiivsusest, mina reaalsusekogemusest. Järgmises osas vaatleme põhjalikumalt uue teadvuse ühe propageerija ja kaitsja seisukohti lootuses ülalesitatud üldist piiritlust rohkema vaimu ja eluga täita. Seejärel analüüsime New Age'i maailmavaadet naturalismi ja teismi valgusel.

Järgneb...

Veel raamatutest