JAMES W. SIRE - UNIVERSUMI UKSEL

Selle raamatu eelmise väljaande samas kohas kasutasin ma New Age'i mõtteviisi peamise esindaja näitena Carlos Castanedat. Oma nelja üha uutes kordusväljaannetes ilmuva raamatuga, mille läbimüük ulatus umbes kolme miljoni eksemplarini, olid Castaneda tööd seitsmekümnendate aastate keskel üheks tähtsamaks juurdepääsuteeks kosmilise teadvuse võõrasse maailma. Kuid Castaneda populaarsus on vahepeal langenud, põhjuseks võib olla see, et publik tüdineb ka kõige kummalisematest ja imelisematest asjadest, või ka see, et kõike, millest Castaneda kõneles, ei saanud päris puhta kullana võtta. Näiteks sai selgeks, et ta oli oma peamise informandi Don Juani (kes oli väidetavalt yaqui nõid) lihtsalt välja mõelnud ning et tema raamatud ei põhinenud alati väliuuringute käigus kogutud materjalil, vaid olid lihtsalt kavalalt kokkuseatud ilukirjandus.118
Kaheksakümnendate aastate alguseks olid New Age'i kaheks peamiseks eestkõnelejaks kerkinud kaks uut New Age'i pooldajat: Marilyn Ferguson teosega The Aquarian Conspiracy ja Fritjof Capra raamatuga The Turning Point. Nende mõju on praegugi suur osaliselt oma kirjelduste laiahaardelisuse tõttu, mille käigus nad annavad ülevaate New Age'i eri mõttesuundadest ning nähtustest. Sellest hoolimata tundub, et New Age'i isiksusliku mõõtme tundmaõppimisel on praegusel hetkel kõige parem analüüsida Shirley MacLaine'i kolme viimast raamatut. Kaheksakümnendate aastate lõpul on just tema muutnud New Age'i liikumise tunnustatud keskpunktiks. Jon Klimo on öelnud, et "nii kriitikud kui pooldajad on ühel nõul selles, et lähiminevikus on MacLaine teinud rohkem kui keegi teine selleks, et valmistada pinnast inimeste usule nähtustesse ning osalemisvalmidusele asjades, mida nad oma ajal vältisid kartusest, et neid peetakse "peast põrunuteks"".119 MacLaine ise tunnistab seda ning pakub välja, et sellise asendi saavutamise põhjuseks on see, et ta on varasemates inkarnatsioonides oma võimeid valesti tarvitanud. Tema sõnade kohaselt:
"Ehk sellepärast lõin ma endale oma praeguses kehastumises rolli, mis aitaks mul seista New Age'i vaimse liikumise esirinnas, kuulutades ainsat tõde selle kohta, et inimene on ise enesele parimaks õpetajaks ning et ei pea kummardama ühtki teist väärjumalat või iidolit, sest Jumal, mida me kõik otsime, peitub meie minas ja mitte väljaspool."120
Igal juhul on tema raamatud saavutanud samasugust müügiedu kui Castaneda omad. 1987. aasta sügiseks oli trükitud peaaegu kolm miljonit eksemplari raamatut Out on a Limb ja Dancing in the Light püsis kolmkümmend nädalat New York Times'i bestsellerite nimekirjas. Raamatu It's All in the Playing esmatrükk ilmus sel ajal 550 000 eksemplaris. Veel enam, raamatust Out on a Limb tehti 5-tunniline teleseriaal, mida 1987. aastal näidati ABC kanalil kõige vaadatavamatel aegadel. David Tuller kommenteeris seda ajakirjas Publishers Weekly järgmiselt: "Kuigi televisiooni mõõdupuude järgi oli vaadatavus väike, olid arvud kirjastustööstuse jaoks väga suured. ...Out on a Limb'i ja selle järje Dancing in the Light läbimüük kasvas plahvatuslikult, see sündmus oli võimsaks ergutavaks süstiks kogu New Age'i kirjastustegevusele."121 Edasi esitab Tuller arve New Age'i kirjanduse läbimüügi kohta tavalistes raamatukauplustes ja okultismile ning Ida müstikale spetsialiseerunud poodides.
Shirley MacLaine Beaty (ta loobus oma viimasest nimest kui ebasobivast oma antud inkarnatsiooniastmele) sündis ja kasvas Virginia keskklassi perekonnas, tema noorem vend on näitleja Warren Beatty (ilmselt on ta oma nime kirjapilti muutnud). MacLaine'i esimeseks huviks oli tants. 1954. aastal pääses ta tantsuansambli liikmena teatrimaailma ja sattus äkki tähelepanu keskpunkti, kui Pajama Game'i täht oma pahkluu vigastas. MacLaine võitis kiiresti publiku poolehoiu, sai ise täheks ja alustas näitlejakarjääri osatäitmisega Alfred Hitchcocki filmis The Trouble with Harry. Kuigi ta ise nimetab seda kütkestavat filmi läbikukkumiseks, on ta nii laulmises, tantsus kui ka näitlemises sammunud ühelt õnnestumiselt teisele. 1972. aasta presidendivalimiste kampaania ajal töötas ta McGoverni heaks, ka on ta olnud aktiivne feminismi eestvõitleja. Ta on koos oma abikaasa Steve'iga (nad abiellusid 1954. aastal, kuid läksid peatselt lahku ja hiljem abielu lahutati) elanud Jaapanis ning maailmas ringi reisinud.
Tema usuharrastused ilmnesid ajal, mil ta reisis maailmas vaimse valgustuse otsingutel ringi, eriti olulised on tema viibimised Aafrikas, Bhutani Himaalajates ja Peruu Andides. Hiljuti on ta korraldanud seminare ning alustanud kloostrisarnase keskusega nende tarvis, kes otsivad seda, mille tema enese arvates on leidnud. Tema odüsseia on kirja pandud teostes Don't Fall off the Mountain (kus me võime jälgida tema elu mõtte otsingute algust), You Cant Get There from Here (kus kirjeldatakse tema hilisemaid vaimseid harrastusi) ning tema ülalmainitud kolmes viimases raamatus (mis kõik tegelevad vaimse elu küsimustega). Praegu töötab ta raamatu kallal, mille esialgne pealkiri on Going Within. Ta ütleb, et see võtab kokku "tehnikad, mida ma aastatega olen õppinud kasutama".122 Järgnevalt analüüsime tema kolme viimase raamatu olulisemaid peatükke.
Juhtum nr 1. Tõenäoliselt on nii tema raamatu Out on a Limb kui ka selle televersiooni kõige põrutavamaks osaks MacLaine'i kehavälised kogemused, mida kutsus esile tema sõber David ajal, mil MacLaine mediteeris mineraalbasseinis Peruu Andide kõrgmäestikus küünlaleegist. David oli talle just jutustanud universumi tegeliku ehituse vaimsest tähendusest, sellest, kuidas aatomid on energia, ja sellest, kuidas hing koosneb sellest energiast. MacLaine arutleb seejärel, et kuna energiat saab vaid muundada, aga mitte hävitada, siis peab hing seisma kõrgemal oma igakordsest kehastusest. David teeb sellest järgmise järelduse: "Sellest tuleneb ka see, mida me nimetame reinkarnatsiooniks. Sellest tuleneb ka elu pärast surma. Ja elu enne sündi."123 Järgnevat lõiku on otstarbekas pikemalt tsiteerida.
Ma olin vaikselt. Ma tahtsin mõelda. Ma ei tahtnud mõelda. Ennekõike tahtsin ma puhta. Ma tõmbasin sügavalt hinge. Sapp tõusis mulle kurku. Ma vaatasin värelevat küünlaleeki. Mu pea tundus kergena. ...Küünlaleek sulas sujuvalt minu vaimsesse ruumi. Jällegi tundsin ma, kuidas ma muutun küünlaleegiks. Mul polnud ei käsi ega jalgu, ei keha ega füüsilist kuju. Ma muutusin oma vaimseks ruumiks. Ma tundsin, kuidas ma voolan välja ruumi, selle täidan ja oma kehast väljun ja minema hõljun ja üles kerkin. Ma olin teadlik sellest, et mu keha jäi vette. Ma vaatasin alla ja nägin seda. David seisis selle kõrval. Minu hing või vaim, või mistahes see siis oli, kerkis ruumis ülespoole. Ta läks lihtsalt läbi lae ja tõusis hämaruses paistva jõe kohale, ma tundsin, et ma sõna otseses mõttes lendan. ...
Ja minu vaimu küljes oli väga peenike pingul hõbedane niit, mis oli kinnitatud minu basseinislamava keha külge. Ma olin teadlik isegi sellest, et ma ei taha liiga kõrgele tõusta. Ma olin teadlik, et ma ei taha oma kehast liiga kaugele hõljuda. Ma tundsin end oma kehaga kindlalt seotuna. Mulle tundus selgelt, et ma tunnen kahte vormi...oma keha vormi allpool ja oma vaimu vormi, mis hõljus. Ma olin korraga kahes kohas ning mul ei olnud midagi selle vastu. ...
Ma vaatasin oma keha külge kinnitatud hõbedast niiti. Ma olin selle hõbedase niidi kohta metafüüsilisest kirjandusest lugenud. See sädeles õhus. See tundus lõputult pikk...täiesti elastne ning jäi kogu aeg minu keha külge kinnitatuks. Minu nägemismeel pärines mingist vaimsest silmast. See polnud nagu päris silmadega nägemine. Ma hõljusin kõrgemale ja mõtlesin, kui kaua peab see niit enne rebenemist vastu. Hetkel, mil ma mõtlesin kahtlusest, lõppes minu hõljumine. Ma peatasin oma lennu ruumis teadlikult. Ma ei tahtnud enam kõrgemale minna. Sealt, kus ma olin, nägin ma Maa kõverust ja teisel pool maakera olevat pimedust. Ma hakkasin tundma energiaühenduste laineid ja mõtteenergia süsteemide lainetust. Hõbedane niit polnud pinge all. Ta lihtsalt hõljus vabalt.
Ma suunasin ennast alla, tagasi oma keha juurde. ...Energiavibratsioonid taandusid ...minu lainetava mõtte rullumine kandus kõrgemale ja pehme puutega, mis tundus nagu õhuvool, sulasin [sic] ma tagasi oma kehasse. Mu keha tundus mulle mugav ja tuttav, aga ka piirav, kohmakas ja ahistav. ...Mul oli hea meel tagasi olla, aga ma teadsin, et ma tahan jälle välja minna.124
Seda tüüpi elamusi on New Age'i kirjanduses kirjeldatud väga arvukalt. Nende juurde kuulub lendamise tunne, mulje oma kehast lahkumisest ja sinna naasmisest, kogemuse vallandumine ühte punkti vaatamisest ja igatsus elamuse kordumise järele. New Age'i praktika on paljuski ärgitatud soovist ühineda Huxley kirjeldatud Lahtipääsenud Vaimuga, vallaga, mis jääb väljapoole meie viie meelega haaratavat valda ja kuhu saab siseneda "taju väravate" kaudu. Sageli kontakteeruvad ning vestlevad sinna pääsenud inimesed olenditega, kes vastavad nende küsimustele ja annavad informatsiooni vaimse maailma või nende kohta, kes on varem surnuna sinna jõudnud. Tsiteeritud lõigus ei kirjelda MacLaine sellist kogemust, kuid hiljem on ta seda teinud.
Juhtum nr 2. Raamatus Dancing in the Light jätkab MacLaine oma otsinguid eelkõige selleks, et jõuda arusaamiseni iseendast, mida ta jätkuvalt peab oma ja õigupoolest ka kogu planeedi elu võtmeks. Kasutades oma vaimse juhendaja Chris Griscomi akupunktuurivõtteid, ühineb MacLaine uuesti Lahtipääsenud Vaimuga (Huxley, mitte MacLaine'i enese termin), kohtub oma Kõrgema Minaga ja õpib "sellega" (nagu ta sellele asjale või olendile viitab) vestlema ning seda kasutama oma praeguse elu ja varasemate inkarnatsioonide tõlgendamisel. Ta kirjutab:
Ma hingasin sügavalt oma keskpunkti poole, nagu tahaksin ma vaimset tasakaalu saavutada. Siis ujus minu vaimusse pilt, algul ähmane, kuid siis äärmiselt selge. See oli täiesti hämmastav. Ma nägin väga pikka, sisendavalt enesekindlat ja peaaegu androgüünset inimolendit. ...Ja intuitiivselt tundsin ma, et see on väga hoolitsev, kannatlik, aga samas võimeline suureks raevuks. See oli lihtne ja samas nii võimas, et ta näis "teadvat" kõike, mida on võimalik teada. Ma olin rabatud sellest, mida ma nägin, ja sellest, mida ma selle suhtes tundsin.
Ma küsisin: "Kes sa oled?"
See vastas: "Ma olen sinu kõrgem piirideta mina."125
Esimesest shokist ülesaanuna esitab MacLaine K. M.-ile (nagu ta teda nimetab) rea küsimusi ja saab teada näiteks seda, et pole olemas olemise, ülima reaalsuse puhul kehtivat moraali ning et pole mingit vahet K. M.-i, Jumala ja tema enese vahel. Siis küsib MacLaine: "Kuidas oli meid siis üldse võimalik lahutada?" See on kõikide panteistlike süsteemide puhul esinev keerdmõistatus. Kui kogu reaalsus oli varem ühtne, siis kuidas on üldse võimalik, et see sai mingil hetkel muutuda mingiks paljususeks. Küsimus on selles, kuidas sai üldse olla võimalik mingi ainueksisteeriva Ühe muutumine mingisuguseks Kaheks (või veel rohkemaks)? K. M.-i vastab sellele küsimusele järgmiselt:
Põhimõtteliselt oleme kõik [üks ühendatud energia], kuid erisuguste eluvormide loomise protsessis eraldusid üksikud hinged kõrgemast võnkumisest. Iseenda poolt loodud ilust võrgutatuna kätkesid nad ennast füüsilisse, kaotades nõnda oma sidemed Taeva Valgusega. Tekkinud paanika oli nii suur, et tekkis tanner, mida nüüd tuntakse hea ja kurjana. Ja hinged, mis olid ümber asunud oma edasiarengu teel olevatesse primaatidesse, muutusid homo sapiens'ideks. Reinkarnatsioon on karma jaoks sama vajalik kui karma reinkarnatsiooni jaoks. Nii on kõikidel hingedel võimalik kogeda kõiki inimelus ettetulevaid olukordi, lähenedes nõnda täielikule vaimsusele ja lõplikule ühinemisele Jumala jõuga.126

Vastus sellele küsimusele ei paku antud juhul just kõige suuremat rahuldust. Kui kõrgem eksistents ("kõrgem vibratsioon") segatakse ära enese poolt sooritatud tegudega, miks peaks siis keegi soovima temaga taasühendatud olla? Selline ülim reaalsus oleks ju äärmiselt nõrgaks jumaluseks. MacLaine'i vaimsus näib pigem olevat rohkem lohutuseks lootuse kaotanutele kui lootuse pakkujaks. Paraku tema ise selliseid järeldusi ei tee.
Juhtum nr 3. Teistest Griscomiga koosviibimiste käigus tekkinud nägemustest esitab MacLaine vaid lühikesi kirjeldusi. Siiski on MacLaine detailselt kirjeldanud üht oma viis tundi kestnud akupunktuurse "meenutamise" jooksul tekkinud elamust.
Ma nägin ennast koos elevandikarjaga Indias. ...See oli juhtunud tuhandete aastate eest. ...Ma elasin koos elevantidega. Silmapilkselt mõistsin ma, et saan nendega telepaatia abil suhelda. Ma olin nende harjumuste ja tunnetega nii tuttav, et sain nad oma käskudele kuuletuma panna. Ma olin umbes kaksteist aastat vana ning mu silmad olid värvitud puukoorega, mille ma olin eelnevalt puruks muljunud, jahvatanud, ning veega seganud.127

Ühe elamuse, une või teisenenud teadvuse seisundi (õieti on säärasele seisundile üldse raske mingit nime anda) kirjelduses kõneleb MacLaine sellest, kuidas ta elevantidega mängis. "Minu käsu peale vibutasid nad mind oma lontidel ja mina olin naerust suremas." Ilmaelu pärast mingisugust muret tundmata usaldab ta neid ja nemad teda. Kui tal tekib küsimus selle kohta, kuidas ta sellesse olukorda sattus, öeldakse talle, et tema isa, kes oli kunagi elevantide heatahtlikkuse saavutanud, oli surnud ning elevandid, kes tundsid tema ellujäämise pärast muret, olid ta külast ära viinud, et ta elaks koos nendega.
Sellest oma endisest elust kõnelevas loos meenutab MacLaine seda, kuidas ta samas mõtiskles oma praegusest huvist elevantide vastu. Üheks tema poolt tehtud tähelepanekuks on see, et varasem elu näib olevat mõjutanud seda, et tema elukorterit kaunistavad paljud elevandipildid ning puust elevandid, ning ka seda empaatiat, mida ta tunneb nende "healoomuliste hiiglaste" vastu.
Sama jutu juurde tagasi tulles kirjeldab ta, kuidas tema poolt endises elus kohatud elevandid viisid ta aeg-ajalt külla tagasi, et ta saaks viibida inimeste seltskonnas. Sellest hoolimata möödub suurem osa tema elust elevantide seltsis, ta õpib nendega "sadade kilomeetrite tagant" telepaatiliselt suhtlema, neile sünnitusabi andma, neid põetama, kui nad haigestuvad, mille järel ta saab tuntuks kui "elevantide printsess". Nemad omakorda pakuvad talle kaitset.
Ühel päeval tapetakse külas üks MacLaine'i sõber. Algul Asana, mis on MacLaine'i seekordse inkarnatsiooni nimi, nutab ning tema hüsteeria hämmastab elevante sedavõrd, et isased elevandid on peaaegu valmis kogu küla purustama. Lõpplahenduseks on see, et MacLaine ja emaelevandid rahustavad isased elevandid maha ning need vaid piiravad mõrvari maja sisse ning hirmutavad teda. Külas saadud õppetund on see, et inimesed võiksid pigem rahus elada, kui et elevandid, kes on nende "vaimseteks juhendajateks", nad hävitaksid.
Kui MacLaine eneselt küsib, mida see nägemus tema jaoks praegu tähendab, siis öeldakse talle, et selle inkarnatsiooni ning selle meenutamise eesmärgiks on aidata tal uuesti kolmes asjas selgusele jõuda, nimelt (1) "demokraatia õppetunnis" ning (2) loomade kaudu looduse mõistmise tähtsuses ("Nad ei langetanud kunagi mingeid otsuseid, olles üheks näiteks sellest, mis suunas inimkond peab arenema") ning selles, et (3) nagu elevandidki, ei unusta ka inimesed kunagi midagi (see seletab, miks ta praegu nii pika aja järel on võimeline seda inkarnatsiooni meenutama).128
See jutustus sisaldab mitut huvitavat elementi. Esiteks tuleb tähele panna MacLaine'i tõlgendusmudelit: oma praeguse elevantide vastu tuntava huvi seletamiseks kasutab ta mudelit, mille kohaselt on ta minevikus läbi elanud mitmeid elusid. Skeptik pööraks siin põhjus-tagajärje ahela ümber ning väidaks, et tema parasjagu elevantide vastu tuntav huvi (mis ei ole sugugi ebaharilik, sest paljud inimesed huvituvad elevantidest) on fantaasiavalda ettevõetud reisi taustaks. Minu naine jumaldab vaalu ja kaure, meie kodu ümbruses leidub neid palju. Minu huviks on jällegi raamatuid. Ka mina olin kunagi Gutenbergi abiline ning tema vaalade ja kauride printsess? Mul on tunne, et MacLaine'i lugu viib enamiku lugejate usalduse äärmise piirini.
Teiseks probleemiks on MacLaine'i enda staatus. Vähestes nendest inkarnatsioonidest, mida ta mäletab, on ta kõike muud kui sotsiaalselt, intellektuaalselt või religioosselt tähtis isik. Siin on ta printsess, moraalne juhendaja ja õpetaja. Siiski ütleb K. M. talle, et selles inkarnatsioonis sai ta "õppetunni demokraatia kohta, milleks oli vajalik üksikisiku austus kollektiivse keskkonna vastu ning empaatiatunnet inimintellekti keerukuse suhtes."129 K. M. teatab talle, et oma inkarnatsioonis Shirley MacLaine'ina polnud ta veel ilmutanud sellist mõistmist, kuid et see sünnib, kui ta toetub selle möödunud elu kogemusele. Näib, et K. M. eksib, sest loos kirjeldatud elevantide printsess Maclaine on ilmselgelt inimkonna arenenud liiga. Õigupoolest on tegu hierarhiaga, mille tipus asub MacLaine, mille põhjas asuvad külaelanikud ning mille keskmise osa moodustavad elevandid (esiteks emased ja siis isased). Siin ei leidu mingit märki demokraatiast.
Tõsisem raskus tekib seoses sisemiste vastuoludega, mis kerkivad üles selle kogemuse tõlgendamise juures. Loomad, ütleb MacLaine ja kasutab selle rõhutamiseks kursiivi, "ei langetanud kunagi mingeid otsuseid, olles näiteks sellest, mis suunas inimkond peab arenema." Kuid elevantide puhul see igatahes ei kehti. Nemad langetasid otsuse selle kohta, et MacLaine'i sõbra tapnud mees oli süüdi, ning terroriseerisid teda. Nad "said aru, kes on süüdlane", ning "nõudsid kättemaksu". Kui emaelevandid ja MacLaine poleks sekkunud, oleks kogu küla hävitatud.
MacLaine'i Kõrgem Mina oli talle varem öelnud: "Jumala energia pole inimestele kohtunikuks. Tegelikult pole olemas mingit eluga seotud kohtumõistmist. On vaid ühest inkarnatsioonist teise jätkuv kogemus, kuni hing jõuab äratundmisele oma täiuslikkuses, ning see on üleüldine armastus. ...Enne kui inimkond jõuab äratundmiseni, et õigupoolest pole olemas head ja et õigupoolest pole olemas kurja, ei saa olema rahu."130 Kuid lugu ning selle seletus ei lange omavahel kokku. Mida täiusest vähemat võiks täius tähendada? Mida tähendaks armastus, kui pole olemas vahetegemist ükskõiksuse ja vihkamise vahel? Kas armastus pole hea? Milline tähendus oleks õigupoolest evolutsioonil kui sellisel, kui ei langetataks otsuseid selle kohta, mis on rohkem või vähem arenenud, rohkem või vähem hea, rohkem või vähem täiuslik ja nii edasi?
Pole võimalik, et mõlemad võimalused on samaaegselt võimalikud. Me peame kas õppima mitte otsuseid langetama, kaotades seeläbi võimaluse teha vahet moraalselt heade ja kurjade tegude vahel, kõrgema ja madalama arenguastme vahel, või oleme sunnitud sellist vahet tegema, tunnistades seeläbi, et on olemas mingi alus, mis seda õigustab. MacLaine teeb eristusi ning langetab otsuseid oma raamatu igal leheküljel, ilmselt tunnistamata sellega kaasnevat sisemist vastuolu.
Juhtum nr 4. Kõigis oma raamatutes asetab MacLaine suurt rõhku oma mina arengule. MacLaine'i jaoks on mina tegelikult reaalsuse keskmeks. Oma esimeses raamatus ütleb ta: "Lõpuks on teil ainult teie enese mina, kellega koos ja kelle sees elada, ning teil ei ole muud valikut peale sellele sisemisele minale ustavaksjäämise."131 Raamatus Dancing in the Light kasutab ta paljudest allikatest võetud käibefraase, mis tema jaoks tähendavad ühte ja sedasama: "Taevane kuningriik on teie sees. Tundke ennast ära ning te saate vabaks; olge ustavad omaenese minale; tunda oma mina on seesama, mis tunda kõike; teadke, et te olete Jumal; teadke, et te olete universum."132 Veel enam, ta mainib sageli seda, et tema ja universum on üks, või siis seda, et ta on Jumal. Kuid arvestades seniilmunut, kulmineerub teooria mina (tema mina) jumalikkuse kohta alles tema viiendas raamatus.
Hoolimata sellest, kuidas ma elu mõistatusele lähenesin, jõudsin ma alati ühe asjani, isikliku identiteedini, isikliku reaalsuseni. Omades enese üle täielikku ülemvõimu ning end täielikult mõistes, on võimalik jõuda harmoonia, tasakaalu ja rahuni. ...
Kui ma lõin oma reaalsuse, siis mingil tasemel ja mingis mõõtmes, mida ma ei mõistnud, olin ma loonud kõik, mida ma nägin, kuulsin, kompisin, haistsin, maitsesin; kõik, mida ma armastasin, vihkasin, austasin ja jälestasin; kõik, millele ma reageerisin või mis mulle reageeris. Seega olin ma loonud kõik, mida ma tundsin. Seega olin ma vastutav kõige eest, mis kuulus minu reaalsusse. Kui see oli tõsi, siis ma olin kõik, nii nagu olid õpetanud iidsed tekstid. Ma olin omaenese universum. Kas see tähendas ka seda, et ma olin loonud Jumala, ja seda, et ma olin loonud elu ja surma? Kas oli see sellepärast, et mina olin kõik, mis olemas oli? ...
Kas see oli see, mida pidasid silmas suured õpetajad, kui nad kirjeldasid nüristavat üksildustunnet, mis eelnes tõepoolest aukartustäratavast väest teadlikuks saamisele? Kui me võime luua selliseid negatiivseid nähtusi nagu sõda, siis saame kindlasti luua ka selle polaarsuse. Ning enda väe eest vastutuse enda peale võtmine oleks selle ülimaks väljenduseks, mida me nimetasime Jumala jõuks. ...Kas seda on silmas peetud väitega MA OLEN SEE, KES MA OLEN?
See nõiaring muudkui pöörles ja pöörles mu peas. Kas olin mina kõik loonud või oli see minu loonud? Kuidas oleks saanud kumbagi võimalust tõestada? Kuid kui minu reaalsus sõltus sellest, millisena ma teda tajusin, siis hoolimata sellest, kuidas ma sellele vaatasin, tegin ma valiku. Minule oli antud voli langetada otsus selle kohta, millisesse suhtesse ma peaksin sellega astuma. Niisiis, lõppude lõpuks, mis vahet siin oli? Mina olin see, kes valis, kuidas elu kogeda.133

Ülaltoodu väljendab selgelt New Age'i mõtteviisi põhiolemust. Me kõik oleme inimolenditena omaenese reaalsuse keskpunktiks ning sellest järeldub, et ka kogu reaalsuse keskpunktiks. Kui mitte selle loojaks, siis vähemalt otsustajaks selle üle, mis on meie jaoks reaalne. See, kes tunnistab tohutut erinevust ühelt poolt põleva põõsa ees seisva Moosese ja teiselt poolt Aabrahami, Iisaki ja Jaakobi Jumala vahel, kes ütleb enda kohta: "Ma olen see, kes ma olen" (2Mo 3:14), võib selles lõigus näha ülimat enesepettust. Piibli seisukohast vaadatuna on MacLaine endale võtnud omaenese looja nime, mis on suurim pühaduseteotus ja suur Vale. MacLaine'i jaoks on see aga "suur tõde". Sellel, kes püüab leida tõde reaalsuse kohta, ei ole võimalik kokku puutuda otsustavama valikuga kui see. Iga inimene on kas Jumal või mitte-Jumal; kui ta on Jumal, on kõik võimalik ja lubatud; kui ta on mitte-Jumal, siis peab kõige üle kohut mõistma Jumal või ülim reaalsus (mis toimib Jumalana).
Tekib suuri raskusi, kui püütakse esitada väiteid enda jumalikkuse kohta. Iga hetk näeme vastupidisele osutatavaid märke. Me ei saa ei sisemist ega välist reaalsust oma soovidele vastavalt muuta. MacLaine ise tunnistab, et oma jumalikkuse tunnistamisega pole tema igatsused täielikult täitunud. Endiselt teeb ta vahet õige ja vale vahel. Kui ta oleks jumalik, siis oleks ta ise enese kohtunikuks moraali küsimustes. Kõik, mida ta arvab, oleks õige ning miski poleks väär. Ehk täpsemalt väljendudes kaoks eristus õige ja väära vahel.
Vitko Novi, vana jugoslaavlane, kes väidab, et oli selle sõnumi saanud maavälistelt olenditelt, ütles talle kord: "Sa pead tõe järel käima nii, nagu sa seda soovid."134 See on loomulikult vastuoluline. Ei saa olla kohustust teha midagi "nii, nagu seda soovid". Mõnikord näib, et MacLaine mõistab seda, kuna ta on märkinud: "Ma hakkasin aru saama, et me kõik teeme kõike ainuüksi mina jaoks ning et see oli nii, nagu see pidi olema."135
MacLaine satub sageli segadusse tagajärgede tõttu, mis ise universumiks olemine endaga kaasa toob:
"Ma võisin täie õigusega väita, et mina lõin Vabadussamba, shokolaadiküpsised, The Beatles'i, terrorismi ja Vietnami sõja. Mul polnud tegelikult võimalik kindlalt öelda, kas keegi teine maailmas on neid asju minust eraldi kogenud, kuna need inimesed eksisteerisid üksikisikutena vaid minu unenäos. Ma teadsin, et õhtustes uudistes kajastuv reaalsus oli minu loodud. See kuulus minu reaalsuse hulka, kuid mulle polnud selge, kas keegi teine kogeb uudiseid minust eraldi, sest ka nemad eksisteerisid eraldi minu reaalsuses. Ning kui nad maailma sündmustele reageerisid, siis olid nende reaktsioonid minu poolt tekitatud selleks, et mul oleks võimalik kellegagi suhelda, mis omakorda võimaldaks mul ennast paremini tundma õppida."136

Siis annab ta uue aasta saabumise puhul lubaduse "end parandada, mis omakorda parandaks maailma, kus ma elan".137 Kuid mida, nagu me ülalpool küsisime, võib eneseparandus tähendada Jumala jaoks? On raskem leida selgemat näidet New Age'i mõtteviisis sisalduvatest paljudest vasturääkivustest.138

Praod uues teadvuses

Kas New Age'i maailmavaade on samm edasi võrreldes nihilismiga? Kas ta annab lubatud uue elu, uue isiksuse ja uue ajastu? Selge on üks: senini ei ole seda sündinud ning man?na ei ole kuigi lootustandvaks argumendiks. Ma olen ennegi prohveteid näinud ning ei nemad ega nende järgijad ei ole ei maailma ega enda päästmiseks suuremat korda saatnud. Homne päev on alati tulevikus.
Praegu ei ole meil põhjust kindlalt arvata, et kosmiline teadvus põhjustaks uue ühiskonna. Palju enam on põhjust pessimismiks, sest New Age'i maailmavaade on täis sisemisi ebajärjekindlusi ning isegi mitte ei lähene naturalistliku nihilismi või Ida müstitsismi poolt üleskergitatud dilemmade lahendamisele. Ta lihtsalt ignoreerib neid.
Teisisõnu sarnanevad New Age'i maailmavaate puhul tekkivad põhiraskused nendega, mis esinevad naturalismi ja panteistliku monismi puhul. Probleemi tekitab idee suletud universumist, transtsendentse Jumala puudumine. William Irwin Thompson on öelnud: "Jumal on universumi jaoks sama, mis grammatika keele jaoks."139 Jumal on lihtsalt universumi struktuuriks. Me oleme juba näinud, kuidas selline olukord muudab võimatuks eetika, sest välises universumis kas ei eksisteeri mitte mingisugust väärtust (puhas naturalism) või siis on Jumal kõigest seal toimuvast lahutamatu ning kosmose tasandil eristused hea ja kurja vahel kaovad.
New Age'i pooldajad ei ole suutnud seda probleemi lahendada. Muidugi eeldavad paljud neist, et peamiseks väärtuseks on inimkonna püsimajäämine, ning nad väidavad kindlalt, et inimkond hävineb, kui ta ei arene, ning kui inimesed ei muutu põhjalikult teistsugusteks. Kui vähesed neist tegelevad eetikaprobleemidega ning mõned tunnistavad, et New Age'i puhul kaovad hea ja kurja kategooriad samuti nagu aja ja ruumi ning illusiooni ja reaalsuse kategooriad. Isegi need, kes tunnistavad moraalseid eristusi, püüavad hoolikalt vältida üksikasjadesse tungimist. Kui inimkonna ellujäämine tähendab alistumist uuele eliidile (David Spangleri sarnaste gurude rühmale), siis võib peenemate eetiliste eristuste tegemine liiga kalliks maksma minna. Võib juhtuda, et ellujäämiseks peavad inimesed loobuma vabaduse ja väärikuse traditsiooniliste mõistete tunnistamisest.140
See, miks eetilistele probleemidele omistatakse nii vähe tähelepanu, selgub esimesest väitest. Kui mina on kuningas, miks siis veel eetika pärast muret tunda? Kuningas ei saa midagi halba korda saata. Piisab täiesti sellest, et mina on rahul. Selline teooria muudab võimalikuks kõige suuremad julmused. Teisisõnu langeb New Age'i maailmavaade samadesse lõksudesse kuhu solipsism ja egoism.141 Siiski ei pööra praktiliselt ükski selle süsteemi pooldajatest sellele probleemile mingit tähelepanu. Miks? Mina arvan, et sellepärast, et nad lepivad nende tagajärgedega ega tunne nende pärast muret. Las läheb nagu läheb. Olge praegu siin. Eetilisteks vahetegemisteks pole lihtsalt ruumi.
Teine New Age'i maailmavaate puhul tekkiv põhiraskus tuleneb sellest, mida see maailmavaade on laenanud animismilt: terve hulk pooljumalaid, deemoneid ja kaitseingleid, kes asustavad kas mingisugust teist reaalsust või elavad vaimu sisemistes avarustes. Neid võib nimetada psüühe projektsioonideks või vaimudeks või teiseks reaalsuse liigiks. Nad kummitavad New Age'i ning neid tuleb rituaalide abil rahustada või loitsudega kontrollida. Selle ukse on New Age uuesti avanud, pärast seda kui kristlus selle sulges, kihutades deemonid metsadest välja, desakraliseerides looduse ning võttes üleüldse mitte just kõige heatahtlikuma suhtumise liigsesse huvisse Saatana langenud inglite kuningriigi vastu. Nüüd on need tagasi, koputavad ülikooli ühiselamu ustele, hiilivad ringi psühholoogialaboratooriumides ning tekitavad judinaid ouija mängijate seljas. Kaasaegsed inimesed on põgenenud vanaisa kellana toimivast universumist vanavanavanaisa gooti õuduste tuppa.
Nagu animismgi tunnistab ka teism vaimude olemasolu, kuna nii Vana kui ka Uus Testament mõlemad kinnitavad vaimude maailma olemasolu. Seal on nii Jumala käsu all seisvad inglid kui ka deemonid (ehk langenud inglid), kes on kas iseenda käsu all seisvad peremehed või siis kõige tähtsama langenud ingli Saatana käsualused. Kuid Piibli õpetus sellest vaimsest maailmast on fragmentaarne ning tavaliselt esitatud vaid vihjetena paganlikele religioossetele praktikatele ning hoiatusena vaimude maailmaga mitte nalja teha.
Võib tunduda veider, et kristlikul teismil puudub väljaarenenud angeloloogia. Kui on tõesti olemas healoomulised ja dünaamiliselt liikuvad võimsad olendid, siis miks ei peaks me nendega ühendust võtma, nende nõu kuulma ning nende jõudu oma inimlikel eesmärkidel kasutama? Peamine põhjus on siin lihtne: Jumal üksi peab olema meie jõu, tarkuse ja teadmiste allikaks. Kui lihtne meil oleks kummardada ingleid ning unustada Jumal?
Just see sündis kristliku kiriku algusaegadel. Gnostikud, laenates selle võibolla kaldea astroloogilisest pärimusest, õpetasid, et Jumal on liiga ülendatud, liiga kaugel, et olla isiklikult tühipaljastest inimolenditest huvitatud. Kuid on olemas teised olendid, "printsiibid" ja "jõud", kes seisavad kõrgemal inimesest, kuid madalamal Jumalast. Seega peame antud argumendi kohaselt õppima lepitama neist ebasõbralikumaid ning sõbralikumatel abi otsima. Paluge Mariat, sest ta on inimlik ning mõistab meie vajadusi, tema omakorda palub meile abi Jumalalt: Sancte Marie, ora pro nobis. Selle vastu on väidetud, et nii saavad lahkunud "pühad" ülearu ülendatud ning Jumal madaldatud.
Hoopis erinev on roll, mida pühad ja inglid etendavad Piiblis. Sõna püha tähendab lihtsalt kiriku liiget või kristlast ning inglid on täielikult Jumala käsu all. Inimolenditel ei ole oma eesmärkide täideviimiseks neile ligipääsu. Jumala lõputu armastus esineb paljudel lõplikel kujudel, kuid tema üksi on meie abistaja. Kuigi ta kasutab mõnikord oma tahte täideviimiseks ingleid, ei vaja ta vahemehi. Ta ise muutus inimeseks ning ta tunneb meid läbi ja lõhki.
Niisiis ei leidu Piiblis mingit retsepti, mingit vastet Meie Isa palvele inglite abi nõutamiseks meie plaanide elluviimisel. Kuid seal leidub hoiatusi vaimude või "teiste jumalate" abi palumise eest. Üks varasemaid ja selgemaid neist leidub 5. Moosese raamatus:
Kui sa jõuad sellele maale, mille Jehoova, su Jumal, sulle annab, siis ära õpi tegema nende rahvaste jäledusi! Ärgu leidugi su keskel kedagi, kes laseb oma poega ja tütart tulest läbi käia, ei ennustajat, pilvestlausujat, märkide seletajat ega nõida, ei manajat, vaimude ja tarkade küsitlejat ega surnutelt nõu otsijat! Sest igaüks, kes seda teeb, on Jehoovale jäle ja nende jäleduste pärast ajab Jehoova, su Jumal, nad ära sinu eest! Ole laitmatu Jehoova, oma Jumala ees! Sest need rahvad, keda sa ära ajad, kuulavad pilvest-lausujaid ja ennustajaid, aga sinule ei ole Jehoova, su Jumal, selleks luba andnud" (5Mo 18:9-14).
See juhend anti just enne seda, kui Iisrael jõudis tõotatud maale. Kaananimaa on täis valeusku ja okultismi. Niisiis, olge ettevaatlikud, ärge tehke sellega mingit tegemist. Jehoova on Jumal, ainus Jumal. Iisraelil ei ole kedagi teist vaja. Kedagi teist ei ole olemas. Selline arvamus või see, et otsitakse ennustajate, pilvest-lausujate, nõidade, manajate, meediumite või kelle tahes muu teeneid, on jumalateotus. Jumal on Jumal ja Iisrael on tema rahvas.
Samal viisil keelatakse Uues Testamendis ära ennustamine ning paljudel juhtudel kõneldakse seal kurjast vaimust vaevatud olemisest.142 Üks kõige õpetlikumaid juhtumeid on lugu sellest, kuidas Jeesus ajab vaimuhaigest gerasalasest kurjad vaimud välja (Lk 8:26-39). Loost selgub, et selles mehes asus palju deemoneid ning et nad ei olnud selle mehe psühhoosi tulemus, kuna pärast sellest mehest lahkumist läksid nad seakarja sisse; selgub ka see, et deemonid on isiksuslikud olendid, kes suudavad kasutada keelt ning inimestega suhelda ning et inimsoo vastu on neil kõige kurjemad kavatsused. On ka selge, ja see on eriti oluline, et Jeesusel oli nende üle täielik võim. Selles on kristlaste lootus. Paljud kaasaegsed mehed ja naised, kes on tegelnud okultismiga, on vabaduse leidnud Kristuses. Apostel Paulus ise kinnitab meile:
"Kui Jumal on meie poolt, kes võib olla meie vastu? Kes võib meid lahutada Kristuse armastusest? Sest ma olen veendunud selles, et ei surm ega elu, ei inglid, ei vürstid, ei käesolev ega tulev, ei vägevad, ei kõrgus ega sügavus ega mingi muu loodu või meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas" (Ro 8:31, 35, 38-39. Vt ka Ko 2:15).

Mitte ükski loodusjõud ega vaimne olend, üldse mitte miski, ei saa Jumala vastu. Jumal on meie pelgupaik mitte sellepärast, et me mingi ülivõimuna saaksime tal käskida meid aidata, vaid sellepärast, et ta seda tahab. "Jumal on armastus," ütles apostel Johannes. "Temas ei ole mingit pimedust" (1Jh 1:5, 4:8). Niisiis on võimalik kurjadest vaimudest jagu saada ning neist ka saadakse jagu.
Sel ajal, kui vaimude tegevus näib piirkondades, kus kristlust vaevu tuntakse, üsna aktiivne olevat, teatakse Jeesuse aegadest peale sellest Läänes üsna vähe. Räägitakse, et Kristus ajas põllult ja jõest kurjad vaimud välja, ja sedamööda, kuidas kristlus ühiskonnas võimust võtab, näib vaimude maailm kaduvat või varju tõmbuvat. Vaid viimastel kümnenditel on need, kes on kristluse ja Aabrahami, Iisaki ja Jaakobi Jumala põhimõtetest lahti öelnud, kutsunud tagasi metsa- ja jõevaimud ning õhu- ja pimedusevaimud. Võibolla on siin tegu tuule külvamisega ja tormi lõikamisega.
Kolmas New Age'i maailmavaate puhul tekkiv suurem raskus tuleneb sellest, kuidas seal mõistetakse reaalsuse ja tõe olemust. Erinevalt Shirley MacLaine'ist pole mõned kõige edasijõudnumad New Age'i pooldajad okultistid selle sõna tavalises tähenduses. Nad ei viska I Chingi ega otsi nõu tarokikaartidelt. Pigem aktsepteerivad nad kõigis reaalsuse süsteemides kasutatavaid keeli - keeli, mida kasutatakse manatarkuses ja teaduses, nõiakunstis ja filosoofias, narkootilise kogemuse ja ärkvelolu puhul, psühhoosis ja normaalsuses, ning nad peavad neid kõiki võrdselt kehtivateks reaalsuse kirjeldusteks.143 Selle New Age'i mõtteviisi variandi puhul ei kehti vastavusest tulenev tõesus. Olemas on vaid sisemise ühtsuse struktuur. Niisiis ei kritiseerita kellegi ideid või kogemust. Kõik süsteemid on võrdselt kehtivad, nad peavad läbi tegema vaid kogemusliku proovi, ning kogemus on eraviisiline.
Loogilise järeldusena on see idee üks epistemoloogilise nihilismi vorm.144 Sest meil pole kunagi võimalik teada, mis tegelikult on. Meil on võimalik teada vaid seda, mida me kogeme. Keskne on siin mina - kui soovite, siis Jumal - ja reaalsus on see, milleks iga jumal teda peab või milliseks ta selle loob.
Me oleme ummikusse jõudnud. Küsimus on selles, kas mina on jumal ja New Age on sellest tulenevate järelduste üks edasiarendusi või pole mina jumal, olles seega sõltuv teiste asjade olemasolust.
Minale, kes peab iseenda jumalikuks, ei saa esitada mingeid argumente. Siin ei puutu asjasse naturalisti süüdistus, et tegu on suurushullustusega, või teiste süüdistus, et see on jumalateotus. Teoreetiliselt peab selline mina reaalseks ainult seda, mida ta otsustab reaalseks pidada. Teoreetiliselt (aga võibolla mitte praktiliselt) oleks lootusetu püüda neid, kes peavad endid Jumalateks, nende illusioonidest välja raputada. Neile kuuma tee pähevalamine ei peaks tekitama mingit erilist reaktsiooni. Siiski tasub seda proovida!
Võibolla (kuid kuidas võime meie seda tead?) sellises seisundis viibivadki psühhootikud, kes ei astu teistega absoluutselt mingisse vestlusse. Kas nad loovad omaenese universumit? Milline on nende subjektiivne seisund? Vaid siis kui nad teadvusele tulevad, võime seda teada saada, ning mälu, kui seda üldse on, on sellistel juhtudel väga ähmane. Neilt saadud teated võivad olla täiesti kasutud. Kui nad teadvusele tulevad, siis saabuvad nad meie diskursiivsesse universumisse. Kuid on võimalik, et see universum on meie poolt loodud ning me ise kössitame üksi haiglapalati nurgas, nähes tahtmatult und sellest, et loeme seda raamatud, mille oleme tegelikult oma ebateadliku reaalsuse projitseerimise masina abil loonud.
Paljud inimesed ei lähe seda teed. Seda teha tähendaks laskuda piki lõputuid allakäigu koridore. See tee viib südamepöörituseni ning enamik meist eelistab seda, et neil süda paha ei oleks. Niisiis langetame otsuse mitte ainult omaenese mina, vaid ka teiste minade olemasolu kasuks ning seega vajame süsteemi, mis ei looks ühtsuse mitte ainult meie maailmas, vaid ka meie teadmistes. Me tahame teada, kes ja mis veel meie maailma kuuluvad.
Kuid kui meie ei ole ühtsuse looja (jumal), kes või mis siis seda on? Kui me vastame, et ühtsuse annab meile kosmos, siis viib see meid naturalistlikku nihilismi. Kui me ütleme, et see on üks ja ühtne Jumal, siis viib see meid panteistliku nihilismini. Niisiis vajame, nagu kirjutab Samuel McCraken oma narkootiliste hallutsinatsioonide maailma vaimulaadi kohta käivas säravas essees, teatud lihtsat tööhüpoteeside komplekti: väljaspool eksisteerib reaalsus, me oleme suutelised seda tajuma. Kui raske see tajumine ka poleks, on reaalsus lõpuks ikkagi väline fakt."145 Samuti on meil tarvis toetuspunkti arvamisele, et neid vajadusi saab rahuldada. Kust me võiksime sellise toetuspunkti leida?

Järgneb...

Veel raamatutest