JAMES W. SIRE - UNIVERSUMI UKSEL

Nüüdseks oleme läbi uurinud seitse peamist maailmavaadet või kuus, kui me nihilismi ei arvesta, või kaheksa, kui me võtame eraldi arvesse mõlemad eksistentsialismi vormid. Või üheksa, kui me lisame lühidalt mainitud animismi. Kuid kes on see, kes loendab? Me saaksime rohkendada maailmavaadete arvu, nii et see igal ajahetkel vastaks universumi teadlike asukate arvule või siis vastaks sellele kõigil ajahetkedel, kui me võtame omaks idamaise mõtteviisi või vaatleme universumit igaviku vaatepunktist. Vastupidiselt saaksime öelda, et on olemas üks põhiline maailmavaade, mida saab väljendada ühe lausega: Igaühel on mingi maailmavaade!
Siiski võime küsida, kas need on ainsad valikud? Kuhu jääb playboy-filosoofia? Ja kuidas on lugu kunstnikuga, kes "loob" elu kaosest korda? Neil võimalustel on kindlasti oma pooldajad. Siiski, kui uurime neid võimalusi eraldi, leiame, et nad on meie poolt juba läbi arutatud mõtteviiside alajaotused või erivariandid. Hedonistlik playboy-filosoofia on naturalismi jämedakoeline variant. Inimesed on seksimasinad; õlitage neid, määrige neid, pange nad liikuma ja tundke naudingut. Ooh! Puhta naturalismi puhul on hea see, mis teile hea tunde loob ning heal juhul kellelegi teisele viga ei tee.
Estetism - maailmavaade, mis on isikul, kes loob elust kunsti, et kaosele vormi ning absurdile tähendust anda - on tunduvalt komplitseeritum ja ligitõmbavam. Selle pooldajad (sellised kirjanikud ja kunstnikud nagu Walter Pater 19. sajandi lõpul ning Ernest Hemingway, Hermann Hesse, James Joyce, Wallace Stevens, Somerset Maugham, Pablo Picasso ja Leonard Bernstein meie sajandil) on sageli ise äärmiselt võluvad ja isegi karismaatilised inimesed. Kui estetism on eksistentsialismi vorm, mille puhul kunstnik loob väärtust, andes universumile teatud formaalsuse ja korra.
Hemingway tüüpkangelane on siin heaks näiteks. Tema eetikanormid ei ole traditsionaalsed, kuid nad on järjekindlad. Ta elab omaenese ja mitte teiste tehtud seaduste järgi. Sellele maailmavaatele on professionaalsema mõõtme andnud Humphrey Bogarti rollid filmides Key Largo, Casablanca ja The Treasure of the Sierra Madre, samuti on nad estetismi teatud elustiilina turule toonud. Sellest hoolimata on estetism lihtsalt üks ateistliku eksistentsialismi eri tüüp, kus inimesed valivad endale oma väärtused ning loovad ennast oma valikute ja tegude kaudu. Kuuendas peatükis nägime, kuhu see viib.
Fakt on see, et kuigi maailmavaated tunduvad algul üha rohkenevat, tulenevad nad vastustest küsimustele, millele on ainult teatud kindel arv vastuseid. Näiteks esmase reaalsuse kohta käivale küsimusele saab anda ainult kaks põhimõttelist vastust: Kas universum, mis eksisteerib ning on alati eksisteerinud iseenesest, või transtsendentne Jumal, kes eksisteerib ise ja on alati eksisteerinud. Viimast väidavad teism ja deism; naturalism, Ida panteistlik monism ja New Age toetavad esimest väidet. Nagu üks 20. sajandi evangelist on öelnud, on meie poolt kogetaval universumil isiksuslik päritolu või on see ebaisiksuslikkuse ja aja ja juhuse produkt.1
Või võtkem üks teine näide. On vaid kaks võimalust vastata küsimusele tõekindla teadmise võimalikkuse kohta: Reaalsuse loomusest võib midagi kas teada või mitte teada. Kui mingisugune teadmine on võimalik, siis keel, milles see teadmine on väljendatud, on mingisuguses ühemõttelises seoses reaalsusega ning rakendub mittevasturääkivuse printsiip.
Öelda, et me võime teada millegi tõesust, ei tähenda seda, et me pruugiksime teada kogu tõde. Igasugune teadmine võib alati muutuda täpsemaks, kuid kui see on tõene teadmine, peab algses täpsustamata kontseptsioonis olema vähemalt üks iva tõtt. Selle kontseptsiooni mingi aspekt peab säilitama oma algse kuju, või ei olnud tegu teadmisega. Näiteks arvasid inimesed vanasti, et Päike liigub taevas. Me teame, et Päike seisab paigal ning Maa pöörleb. Kuid meie teadmise osaks on ka varem tehtud tähelepanekus sisalduv tõde: Päike tundub meile tõusvat samamoodi, nagu ta tundus inimestele vanasti. Igal juhul, kui reaalsuse kohta on üldse võimalik midagi teada, siis välistab see kontseptuaalse relativismi poolt pakutava lõputu arvu seletusi. Viimase süsteemi puhul ei või me teada, milline on tegelik olukord. Meid piiravad meie keele poolt seatud piirid. Põhiolemuselt on see nihilism.
Ka aja mõiste puhul on tegu piiratud arvu valikutega. Aeg on kas tsükliline või lineaarne, see kas kulgeb kuhugi (s.t. on kordumatu) või pöördub igavesti tagasi (ega eksisteeri seega tähendusliku kategooriana). Samal viisil on võimalike valikute arv piiratud põhiliste eetikat, metafüüsikat ja ellujäämist ning surma puudutavate küsimuste puhul. Ja nii edasi.
Teisisõnu ei ole maailmavaadete arv lõputu. Näib, et pluralistlikus ühiskonnas eksisteerib neid tohutul arvul, kuid põhiprobleeme ning võimalikke valikuid on tegelikult üpris vähe. Kogu see ala, nii nagu ma teda kitsendanud olen, sisaldab kaheksat võimalikku valikut (või seitset või kuut - meie loendamise probleem!). Kusagil sellel alal on koht ka meie isiklikul valikul, kuid kui käesolevas raamatus esitatud mõttekäik on õige, siis ei pea meie valik pime olema.

Maailmavaate valimine

Kuidas siis on meil võimalik nende lõplike alternatiivide vahel valikut teha? Mis võiks aidata meil valida maailmavaate vahel, mis eeldab transtsendentse ja isikulise Jumala olemasolu, ning teise maailmavaate vahel, mis seda ei eelda? Kindlasti on eri võimaluste kirjeldamise ja kritiseerimise käigus selgunud midagi ka minu enda vaatest selle küsimuse kohta. Siiski on nüüd aeg see vaade selgelt esitada.
Kui me kõik ei lähtu eeldusest, et oma praeguses olekus oleme ainsad universumi loojad ning sellele tähenduse andjad - seisukoht, millel on isegi New Age'i maailmavaate pooldajatest vähesed -, siis oleks kasulik esmaseks tööpõhimõtteks võtta alandlikkus. Mistahes maailmavaade, mille me omaks võtame, saab olema piiratud. Meie lõplikkus inimolenditena, milleks meie inimlikkus siis ka ei osutuks, ei luba meil saavutada ei täielikku täpsust selles, kuidas me oma maailmavaadet mõistame ja väljendame, ega seda, et see oleks täielik ja ammendav. Mõned tõed reaalsuse kohta lipsavad meie kõige peenesilmalisematest intellektuaalsetest võrkudest läbi ning meie võrkudes on auke, mida me isegi märganud pole. Niisiis tuleb alustada alandlikkusest.
Kuid alandlikkus ei ole skeptitsism. Kui me tahame midagi teada, siis peame eeldama, et me võime midagi teada. Ning see eeldus toob kaasa teised elemendid, eelkõige niinimetatud mõtlemisseadused: samasusseaduse, mittevasturääkivuse seaduse ja välistatud kolmanda võimaluse seaduse. Neid seadusi järgides oleme võimelised selgelt mõtlema ning võime olla kindlad, et meie mõttekäik on tõene. Need eeldused viivad seega esimese tunnuseni, mis meie poolt omaksvõetaval maailmavaatel peaks olema: sisemine intellektuaalne koherentsus. Selgelt on seda väljendanud Wisconsini Ülikooli professor Keith Yandell: "Kui mingi kontseptuaalse süsteemi üheks põhielemendiks on (ühe või enama liikmega) loogiliselt ebajärjekindlate väidete hulk, siis pole see süsteem tõene."2
Eelmistes peatükkides analüüsisime teiste maailmavaadete kõrval deistlikku, naturalistlikku ja panteistlik-monistlikku maailmavaadet. Kõik nad osutusid mõned suhtes (New Age'i puhul lausa paljudes aspektides ebajärjekindlaiks. Naturalistid väidavad, et ühelt poolt on universum suletud, kinnitades samas, et teiselt poolt võivad inimolendid selles ümberkorraldusi teha. Kui meie argument on õige, siis, nagu nägime, peame oma keskkonna ümberkorraldamiseks või ümberkujundamiseks oleme suutelised oma vahetust keskkonnast kõrgemale tõusma. Kuid kuna naturalism väidab, et me ei saa seda teha, on ta ebajärjekindel ega saa olla tõene, vähemalt selle sõna tavalises tähenduses.3
Teine adekvaatse maailmavaate tunnus on see, et ta peab olema suuteline mõistma reaalsusest lähtuvaid andmeid, iga tüüpi andmeid: neid, mida igaüks meist ammutab oma teadlikust igapäevase elu kogemusest, neid, mida annab kriitiline analüüs ning teaduslik uurimine, ja neid, mida me saame teada teiste kogemustest. Kõiki neid andmeid peab kõigepealt kõige madalamal tasemel hoolikalt analüüsima (On see tõsikindel? On see illusoorne?). Kuid kui andmed sellele proovile vastu peavad, siis peab meil olema võimalik nendega oma maailmavaadet täiendada. Kui vaim ei haihtu, hoolimata sellest, et teda uuritakse, peab meie maailmavaates tema jaoks koht leiduma. Kui mõni inimene äratatakse surnuist üles, peab meie süsteem selgitama, miks. Sel määral, mil meie maailmavaade andmeid eitab või mõista ei suuda, muutub ta falsifitseerituks või osutub vähemalt ebaadekvaatseks.
Just see naturalismile esitatud väljakutse on sundinud mõnesid alternatiivina tunnistama teismi. Paljud on leidnud, et ajalooline tõestusmaterjal Kristuse ülestõusmise ning mitmete teiste imetegude kohta on nii kaalukas, et nad on ühe kontseptuaalse süsteemi teise kasuks hüljanud. Ristiusku pöördumistega kaasnevad eriti 20. sajandi intellektuaalide puhul peaaegu alati muutused maailmavaates, sest patul, nii nagu Piibel seda ette näeb, on nii intellektuaalne kui ka moraalne mõõde.4
Kolmandaks peab adekvaatne maailmavaade suutma seletada seda, mida ta väidab, et ta seletab. Näiteks seletavad mõned naturalistid moraali ellujäämisvajadusega. Kuid nagu me nägime, selgitab see moraalset omadust (peaks), viidates vaid metafüüsilisele omadusele (on). Võibolla peaks inimsugu ellujäämiseks moraali mõiste välja arendama, kuid miks ta ellu jääma peaks? Ning siin ei aita see, kui me vastame koos B. F. Skinneriga, et kui me ellu ei jää, "siis on see meile halvem". See püstitab vaid uue probleemi.
Niisiis, mingile maailmavaatele esitatavad põhiküsimused on järgmised. Mis seletuse pakub ta faktile, et inimolendid küll mõtlevad, kuid teevad seda katkendlikult, armastavad, kuid ka vihkavad, on loovad, aga ka destruktiivsed, targad, kuid sageli rumalad ja nii edasi? Mis seletab meie igatsust tõe või eneseteostuse järele? Miks on vaid harva võimalik saavutada täielikku mõnutunnet, nii nagu me seda tunneme? Miks tahame tavaliselt ikka enamat: rohkem raha, rohkem armastust, rohkem ekstaasi? Kuidas seletame oma inimlikku keeldumist tegutseda amoraalselt?
Need on loomulikult hiiglaslikud küsimused. Kuid see ongi see, milleks maailmavaadet vaja on: et sellistele küsimustele vastata või leida vähemalt raamistikku, milles sellistele küsimustele oleks võimalik vastata.
Lõpuks peab maailmavaade pakkuma subjektiivset rahuldust. See peab vastama meie isiklikule vajadusele, nii nagu taldrikutäis kuuma kaeraputru katkestab öise une poolt põhjustatud paastu. Ma nimetan seda viimasena, sest see on kõige raskestitabatavam omadus. Kui see tuleks esimesena, viitaks see sellele, et subjektiivsus on kõige tähtsam tegur, ning püstitaks sellega vaid uue probleemi. Öelda, et adekvaatne maailmavaade peab rahuldav olema, viib vaid uute küsimusteni. Küsimus on tegelikult, kuidas saab üks maailmavaade rahuldust pakkuda? Ning ma arvan, et vastus on siin selge: Maailmavaade saab pakkuda rahuldust, olles tõene. Sest kui me mõtleme või isegi vaid õrnalt kahtlustame, et miski meie reaalsuse mõistmisest on illusoorne, tekib pragu, mis võib laieneda kahtluse kuristikuks ning viia meie maailma rahu lõhenemiseni intellektuaalses kodusõjas. Ei, tõde on siiski lõpuks ainus asi, mis rahuldust võib pakkuda. Kuid mingi maailmavaate tõesuse määramiseks jõuame tagasi kolme ülaltoodud tunnuse juurde: sisemine järjekindlus, andmete adekvaatne tõlgendamine ning võime seletada seda, mida me väidame end seletavat.
Siiski on subjektiivne rahuldus oluline ning see, mis meid oma maailmavaadet uurima sunnib, võib olla just selle puudumine. See ähmane ebamugav tunne, mis meil tekib, kui miski ei sobi kokku, sunnib meid rahuldust otsima.5 Meie maailmavaate abil ei saa elada. Me matame oma kahtlused maha, kuid nad tõusevad jälle pinnale. Me kasutame maski, et oma ebakindlust varjata, kuid meie mask langeb eest. Tegelikult avastame, et ainult siis, kui püüame oma kahtlustele lahendust leida ning otsime tõde, hakkame tundma tõelist rahuldust.
Kus me siis täna oleme? Võimalike maailmavaadete hulga poolest on meil rohkesti valikuvõimalusi, kuid nagu nägime, on need piiratud. Neist, mida oleme uurinud, tundub kõigel, peale teismi, olevat tõsiseid puudusi. Kui meie argument on õige olnud, siis ükski neist, ei deism, naturalism, eksistentsialism, Ida panteistlik monism ega New Age'i filosoofia, ei suuda adekvaatselt seletada tõelise teadmise võimalikkust, välise universumi eksisteerimist või eetiliste eristuste olemasolu. Omal viisil viivad nad kõik mingi nihilismi vormini.

Uus pilk kristlikule teismile

Sellisest nihilismist on siiski üks väljapääs: mitte sellest edasi minna, vaid pöörduda tagasi ühe esimese ristteeni intellektuaalsel teekonnal. Ettepanek kaasaegne mõte kõrvale heita ja pöörduda tagasi 17. sajandisse võib tänapäeval imelikuna tunduda. Aga peame meeles pidama, et kristlik teism, nagu mina olen seda defineerinud, hüljati mitte oma sisemise ebajärjekindluse tõttu või seetõttu, et ta ei suutnud faktidele seletust anda, vaid sellepärast, et teda mõisteti vääriti, ei rakendatud olemasolevate probleemide lahendamiseks või et ta unustati täielikult. Veelgi enam, kolm sajandit tagasi ei hüljanud teismi mitte kõik. Kõikidel akadeemilistel aladel: täppisteadustes ja humanitaaraladel, tehnikas ja ärimaailmas on neid, kes on oma teismi võtnud täie intellektuaalse tõsiduse ja austusega. Küsimused ning küsitavused - tõepoolest, neid leidub ka teismis. Ning seal on probleeme. Näib, et lõplik inimkond peab olema küllalt alandlik tunnistama, et need saavad kõigi maailmavaadete puhul alati olemas olema. Kuid teism seletab, miks meil sellised küsimused ja probleemid on. Ta ei põhine mitte minal ega kosmosel, vaid Jumalal, kes on transtsendentne kõige üle, lõputul-isikulisel Jumalal, kelles leiab oma päritolu kogu mõistus, kogu headus, kogu lootus, kogu armastus, kogu reaalsus ja kõik eristused. See annab raamistiku, milles meil on võimalik leida tähendust ning tähtsust. See peab vastu adekvaatse maailmavaate neljakordsele proovile.
Gerald Manley Hopkins, 19. sajandi jesuiidi luuletaja, kelle enese intellektuaalne teekond pakub hämmastavat pilti sellest, kuidas otsiv vaim ja süda võivad leida puhkepaiga, on jätnud meile rikka luulepärandi, mis kehastab kristlikku maailmavaadet. Ma arvan, et mitte ükski neist ei taba paremini kristliku teismi tundetooni kui "God's Grandeur".
Muidugi võiks selle eluvaate isiklikest ja teoloogilistest dimensioonidest palju pikemalt rääkida.6 Kristliku teismi tunnistamine ainult intellektuaalse konstruktsioonina ei tähenda veel selle täielikku omaksvõtmist. Selle maailmavaate mõistmisel ning sellega elamisel on sügavalt isiklik mõõde, mis tuleneb meie tunnistusest, et me oleme Jumala loodud olenditena Jumalast isiklikult sõltuvad, et oleme isiklikult mässanud Jumala vastu ja et me isiklikult sõltume Jumalast Temaga osaduse taastamisel. Ning see tähendab Kristuse tunnistamist nii meie orjusest Vabastajana kui me tuleviku Issandana.
Olla kristlik teist ei tähenda vaid mingi intellektuaalse maailmavaate tunnistamist. See on isiklik pühendumus lõputule-isikulisele Universumi Issandale. Ning see viib läbitunnetatud elule, mis on vägagi elamist väärt.

Järgmine peatükk: Märkused

Veel raamatutest