JAMES W. SIRE - UNIVERSUMI UKSEL

Läänemaailmas domineeris kuni 17. sajandi lõpuni selgelt teistlik maailmavaade. Vaidlused vaimu üle, mida ei olnud tollal vähem kui praegu olid enamasti perekondliku tüli laadi. Dominikaanidel võis olla lahkarvamusi jesuiitidega, jesuiitidel anglikaanidega, anglikaanidel presbüterlastega jne, kuid kõik osapooled olid alati nõus samade põhieeldustega. Oli olemas Piibli kolmainsuslik isikuline Jumal; ta oli ennast meile ilmutanud ja teda võis tunda; universum oli tema looming; inimolendid olid tema eriline looming. Kui lahinguid ka peeti, siis kulgesid rindejooned teismi ees.
Kuidas me näiteks Jumalat tunnetame? Kas mõistusega, ilmutuse, usu või kontemplatsiooni kaudu, vahendatult või otseselt? Sel põhjusel on eri rinnetel paljude kindlate sajandite jooksul lahinguid peetud. See tekitab endiselt küsimusi neile, kes püsivad teistlikul võitlusväljal. Või võtkem järgmine probleem: Kas universumi alusaine on ainult aine, ainult vorm või nende kombinatsioon? Teistidel on ka selle suhtes olnud lahkarvamusi. Milline roll on inimlikul vabadusel universumis, kus Jumal on suveräänne? Jällegi perekonnatüli.
Varasest keskajast kuni 17. sajandi lõpuni oli väga vähe neid, kes vaidlustasid Jumala olemasolu või olid veendunud, et lõplik reaalsus on ebaisikuline või et surm tähendab individuaalset hävingut. Sellel on lihtne seletus. Kristlus oli läänemaailmas nii üldlevinud, et hoolimata sellest, kas usuti Kristusesse või tegutseti nii, nagu on kohane kristlastele, elasid kõik ideedekontekstis, mida oli mõjutanud ja kujundanud ristiusk. Isegi need, kes usu ära põlgasid, elasid sageli põrgutule lõõma ja purgatooriumi kannatuste hirmus. Halvad inimesed võisid küll loobuda kristlikust headusest, kuid ennast pidasid nad halvaks põhiliselt kristliku mõõdupuu järgi - mida nad võisid kahtlemata mõista vaid üldjoontes, aga mis siiski oli loomult kristlik. Väärtuste aluseks olevad teistlikud veendumused omandasid nad koos emapiimaga.
Praegu ei ole see muidugi enam nõnda. Fakt, et ollakse sündinud läänemaailmas, ei taga praegu enam midagi. Maailmavaated on vohavalt paljunenud. Kui te kõnnite ükskõik millise Euroopa või Põhja-Ameerika linna tänavail, võib esimene vastutulija pooldada millist seisukohta tahes tosinast selgelt eristuvast arusaamisest selle kohta, mis on elu mõte. Elu on muutunud selliseks, et me imestame vaid väga vähese üle, mistõttu teleshowde juhtidel läheb üha raskemaks publiku shokeerimise pealt plusspunkte teenida.
Mõelge sellele, kuidas inimesed tänapäeval üles kasvavad. Pisi-Janne'i, 20. sajandi läänemaailma lapse jaoks defineeritakse reaalsus sageli kahel äärmiselt erineval viisil - ema moodi ja isa moodi. Kui siis perekond laguneb, tuleb mängu kohus oma kolmandat sorti reaalsuse määratlusega. See püstitab iseseisva probleemi, kus tuleb otsustada, milline maailm tegelikult on.
Pisi-John, 17. sajandi laps, elas kultuurilise üksmeelsusega ümbritsetud hällis, mis tekitas tunde, et mingi koht on päriselt olemas. Ümbritsev maailm oli tõesti olemas ja maailma oli selliseks loonud Jumal. Ja Jumala asevalitsejana tajus noor John, et maailma valitsemine on antud tema kätesse. Ta pidi Jumalat teenima ja Jumal oli ilmselgelt väärt, et teda teenitaks. Ta pidi Jumalale kuulekas olema, kuid samas oli Jumalale kuuletumine tõeline vabadus, sest selliseks olid inimesed loodud. Lisaks sellele oli Jumala ike leebe ja tema koorem kerge. Enamgi veel, Jumala seadused puudutasid eelkõige moraali ja inimestel oli vabadus suhtuda loovalt välisesse universumisse, õppida tundma selle saladusi, koos Jumala teenritega seda muuta ja kujundad, harida Jumala aeda oma tööd andamiks tuues - ja see kõik teenib Jumalat, kes austab oma loomingut vabaduse ja väärikusega.
Oli olemas põhi nii tähenduse kui moraali jaoks, samuti nagu ka identiteediküsimuse jaoks. Absurdikuulutajad ei olnud veel saabunud. Isegi Shakespeare'i "Kuningas Leari" (vahest Inglise renessansi kõige "piinatuma" kangelase) lõpp ei kujuta täielikku lootusetust. Ja Shakespeare'i hilisemad näidendid näitavad, et ka tema oli lootusetusest kindlalt üle saanud ning leidnud, et maailmal on lõpuks mõte.
Seega on meil kohane alustada maailmavaadete uurimist teismiga. See on alustrajav vaade, millest tulenevad õigupoolest kõik teised 1700. ja 1900. aasta vahel arenenud vaated. Oleks võimalik minna teismist veel tagasi kreeka-rooma klassitsismi juurde, aga isegi seda, nii nagu ta renessansis taassündis, nähti peaaegu eranditult teismi raamistikus.1 Niisiis on meil aeg otseselt teismi juurde asuda.

Kristliku teismi alused

Iga peatüki tuumana püüan ma kirjeldada vastava maailmavaate põhiolemust minimaalse arvu selgelt formuleeritud väidete abil. Iga maailmavaade võtab arvesse allpooltoodud põhiküsimusi: Jumala või viimse reaalsuse loomus ja iseloom, universumi loomus, inimkonna loomus, küsimus sellest, mis juhtub inimesega surres, inimteadmiste alus, eetika alus ja ajaloo mõte.2 Teismi puhul puudutab esimene väide Jumala loomust. Et see esimene väide on nii tähtis, peatume sellel pikemalt kui ühelgi teisel.
1. Jumal on lõputu ja isikuline (kolmainsuslik), transtsendentne ja immanentne, kõiketeadev, suveräänne ja hea.3
Vaatleme seda väidet osade kaupa.
Jumal on lõputu. See tähendab, et niivõrd kui see meisse puutub, ei ole tal suurust, ega mõõtu. Ükski teine olend universumis ei saa talle tema loomuses vastu astuda. Kõik muu on teisejärgulise tähtsusega. Temale ei ole samaväärset ja tema üksi on olemasolu ainus kõikolev ja lõpetus. Tegelikult on ta ainus iseolev olend.4 Nii nagu Issand Jumal Moosesele põlevast põõsast ütles: "MA OLEN SEE, KES MA OLEN" (2Mo 3:14). Ta on sellisel viisil, kui ei keegi teine. Nagu Mooses kuulutas: "Kuule, Iisrael! Jehoova, meie Jumal Jehoova on ainus" (5Mo 6:4). Niisiis on Jumal üks ja ainus esmane olev, esmane reaalsus, kogu ülejäänud reaalsuse allikas, nagu me hiljem näitame.
Jumal on isikuline. See tähendab, et Jumal ei ole mitte ainult jõud või energia või olemasolev "substants". Jumal on Tema - see tähendab, et Jumalal on isiksus. Isiksuse eeltingimuseks on kaks põhitunnust: (1) enesepeegeldus ja (2) enesemääramine. Teisisõnu on Jumal isikuline, kuna ta teab oma olemasolu (tal on eneseteadvus) ning tal on enesemääramise tunnused (ta "mõtleb" ja "tegutseb").
Jumala isikulisusest tuleneb muuhulgas ka see, et ta on meie sarnane. Mingis mõttes on see võrdväärne vankri hobuse ette rakendamisega. Tegelikult oleme meie tema sarnased, aga lühikese illustratsiooni huvides on kasulik seda ümberpöördult sõnastada. Tema on meiesarnane. See tähendab, et on olemas keegi ülim, kes on vasteks meie kõrgeimatele püüdlustele, kõige väärtuslikumale, mis meil on - isiksusele. Aga põhjalikumalt kõneleme sellest 3. väidet käsitledes.
Teiseks tuleneb Jumala isikulisusest, et Jumal ei ole lihtsalt üks, nagu number. Tal on omadused, tunnused. Jah, ta on küll tervik, kuid kompleksne tervik.
Õigupoolest kristlikus teismis (see ei puuduta judaismi) ei ole Jumal mitte isikuline, vaid kolmainsuslik. See tähendab, et "Jumaluse ühe põhiolemuse piires peame tegema vahet kolme 'isiku' vahel, kes pole ei kolm jumalat, ega ka mitte Jumala kolm osa ehk esinemiskuju, vaid kes on võrdväärselt ja sama igavikuliselt Jumal".5 Kolmainsus on loomulikult suur müsteerium ja selle selgitamisega ei jõua me praegu isegi alustada. Siinkohal on vaid oluline näidata, et Kolmainsus kinnitab ülima olendi ühiselt jagatavat "isikulist" loomust. Jumal mitte ainult ei ole eksisteeriva olendina - ta on isikuline ja me saame temaga isiklikult suhtestuda. Seega tähendab Jumala tunnetamine rohkemat kui lihtsalt teadmist tema olemasolust. See tähendab tema tundmist, nii nagu me tunneme oma venda või täpsemalt - omaenese isa.
Jumal on transtsendentne. See tähendab, et Jumal on meie ja meie maailma koha. Ta on teispoolne. Vaadake seda kivi: see kivi ei ole Jumal, Jumal on tema kohal. Siiski ei ole Jumal nii kaugel, et tal ei oleks mitte mingit suhet meie ja meie maailmaga. Samal viisil on tõsi, et Jumal on immanentne. See tähendab, et ta on meiega. Vaadake seda kivi: Jumal on siin kohal. Vaadake mõnda inimest: Jumal on temas koha. Kas siin peitub vastuolu? Kas teism muutub siin mõttetuseks? Minu arvates mitte.
Kui mu tütar Carol oli viie aastane, õpetas ta mulle selle asja kohta nii mõndagi. Ta oli emaga köögis ja tema ema rääkis talle, et Jumal on igal pool. Carol küsis:
"Kas Jumal on elutoas?"
"Jah," vastas ema.
"Kas ta on köögis?"
"Jah," vastas ta.
"Kas ma kõnnin Jumala peal?"
See võttis mu naise sõnatuks. Aga mõelge niiviisi tõstatatud küsimuse üle. Kas Jumal on siin samal viisil, kui on siin kivi või tool või köök? Ei, mitte päris. Jumal on immanentne - siin, kõikjal - sellises tähenduses, mis on täiesti kooskõlas tema transtsendentsusega. Sest Jumal ei ole aine nagu teie ja mina, vaid vaim. Ja sellest hoolimata on ta siin. Uue Testamendi Kiri heebrealastele on selle sõnastanud järgmiselt: Jeesus Kristuse kohta öeldakse, et ta "kandis kõike oma vägeva sõnaga" (He 1:3). See tähendab, et Jumal on kõige kohal, olles samas kõiges ja hoides kõike alal.
Jumal on kõiketeadev. See tähendab, et Jumal teab kõike. Ta on A ja O ja teab kõike algusest otsani (Ilm 22:13). Ta on kõigi teadmiste ja mõistuse esimene allikas. Ta on Kõiketeadja. 139. laulu autor väljendab suurepäraselt Jumala kõikjalviibivat ja ennetavat kohalolu, mis teadis temast juba siis, kui ta emaüsas kasvas.
Jumal on suveräänne. See on õigupoolest veel üks Jumala lõputuse näitaja, aga see väljendab veel täielikumalt tema muret kõige universumis toimuva kohta ja tahet seda valitseda ja sellele tähelepanu pöörata. See viitab tõigale, et miski ei jää väljapoole Jumala ülimat huvi, juhtimist ja võimu.
Jumal on hea. See on Jumala iseloomu esmane tunnus. Sellest tulenevad kõik teised. Hea tähendab hea olla. Jumal on headus. See tähendab seda, et see, mis ta on, on hea. Mitte mingis mõttes ei saa headus ületada Jumalat ega Jumal headust. Nii nagu olemine on tema loomuse olemuseks, on headus tema iseloomu olemuseks.
Jumala headus väljendub kahel viisil - pühaduse ja armastuse kaudu. Pühadus rõhutab tema absoluutset õigust, mis ei talu kurja varjugi. Nagu ütleb apostel Johannes: "Jumal on valgus ja temas ei ole mingit pimedust" (1Jh 1:5). Jumala pühadus tähendab tema eraldatust kõigest, mis lõhnab kurja järele. Kuid Jumala headust väljendab ka armastus. Ütleb ju Johannes: "Jumal on armastus" (Jh 4:16) ja see paneb Jumala ennast ohverdama ja osutama kõike armu oma rahvale, keda heebrea pühakirjas nimetatakse "tema karjamaa karjaks" (Ps 100:3).
Seega tähendab Jumala headus esiteks seda, et on olemas absoluutne õigluse mõõdupuu (see peitub Jumala iseloomus), ning teiseks, et inimkonna jaoks on olemas lootus (sest Jumal on armastus ega jäta oma loomingut maha). Need kaks tähelepanekut muutuvad eriti tähtsaks, kui me püüame välja selgitada teistliku maailmavaate hülgamise tagajärgi.
2. Jumal lõi kosmose ex nihilo, et see loomulike põhjuste võrdse toimivuse tingimustel püsiks käigus avatud süsteemina.
Jumal lõi kosmose ex nihilo. Jumal on See-Kes-On ja seega on ta kõige muu allikas. Siiski on tähtis mõista, et Jumal ei ole kosmose allikas selles mõttes, et ta oleks selle endast loonud. Pigem rääkis Jumal selle olema. See tekkis tema sõna kaudu: "Jumal ütles: 'Saagu valgus!' Ja valgus sai" (1Mo 1:3). Niisiis ütlevad teoloogid, et Jumal "lõi" (1Mo 1:1) kosmose ex nihilo - eimillestki, ei endast ega ka mingisugusest varem olemas olnud kaosest (sest kui see oleks tõesti "varem olemas olnud", oleks see sama igavikuline kui Jumal).
Jumal lõi kosmose avatud süsteemis loomulike põhjuste võrdse toimivuse tingimustel. Selle väljendiga laab lühidalt väljendada kahte olulist arusaama.6 Kõigepealt selgitab see, et kosmost ei loodud kaootiliseks. Jesaja ütleb suurejooneliselt:
"Sest nõnda ütleb JEHOOVA,
taevaste looja,
tema, kes on Jumal,
maa vormija ning valmistaja;
tema, selle rajaja,
ei ole loonud seda tühjaks,
vaid on valmistanud,
et seal elataks:
Mina olen JEHOOVA
ja kedagi teist ei ole!
Ei ole ma rääkinud salajas,
pimedas maanurgas,
ega ole ma ütelnud Jaakobi soole:
Otsige mind ilmaaegu!
Mina, JEHOOVA, kõnelen õigust,
kuulutan, mis on tõsi! (Js 45:18-19.)

Universum on korrapärane ja Jumal ei paku meile mitte segadust, vaid selgust. Seega on Jumala universumi loomus ja Jumala iseloom tihedalt seotud. Meie maailm on selline, nagu ta on, vähemalt osaliselt seetõttu, et Jumal on see, kes ta on. Hiljem näeme, kuidas pattulangemine seda tähelepanekut muudab. Praegu piisab märkimisest, et universumis on mingi korrapärasus ja regulaarsus. Me võime eeldada, et maa pöörleb, nii et päike "tõuseb" iga päev.
Kuid selles lühikeses fraasis peitub ka teine tähtis arusaam. Süsteem on avatud, mis tähendab, et see ei ole programmeeritud. Jumal osaleb alaliselt universumi toimimises, mis järk-järgult plaanina lahti rullub. Ja inimolenditena osaleme selles ka meie! Mõlemal on võimalik ümber korraldada maailma toimimise viisi. Sellise radikaalse ümberkorralduse leiame pattulangemises. Aadama ja Eeva valikul oli tohutu tähtsus. Aga Jumal tegi Kristuse läbi inimkonda lunastades teistsuguse valiku.
Meid ümbritseva maailma toimimist korraldab ümber meie eneste pidev tegevus pärast pattulangemist. Meie kõigi iga tegu, meie kõigi otsustused eelistada ühte tegutsemisplaani teisele muudab või pigem "toodab" tulevikku. Reovett puhtaveelistesse jõgedesse juhtides tapame kalu ning muudame oma toitumisviisi tulevikus. Jõgede "puhastamise" kaudu muudame uuesti oma tulevikku jne. Kui universum poleks korrapärane, ei oleks meie otsustel mingit toimet. Kui sündmuste toimimise käik oleks ette määratud, ei oleks meie poolt vastuvõetud otsustel mingit tähtsust. Niisiis väidab teism, et universum on korrapärane, kuid mitte ettemääratud. Siit tulenevad tagajärjed saavad selgemaks, kui vaatleme inimkonna kohta kosmoses.
3. Inimolendid on loodud Jumala näo järgi ning seega on neil isiksus, enese transtsendents, intelligents, moraalsus, sotsiaalsus ning loovus.
Võtmesõnad on siin Jumala näo järgi - see on mõiste, mida tõstab esile tõik, et need sõnad esinevad kolm korda Esimese Moosese raamatu kahes esimeses napis valmis:
"Ja Jumal ütles: 'Tehkem inimesed oma näo järgi, meie sarnaseks, et nad valitseksid kalade üle meres, lindude üle taeva all, loomade üle ja kogu maa üle ja kõigi loomade üle, kes maa peal roomavad!' Ja Jumal lõi inimese oma näo järgi. Jumala näo järgi lõi ta tema, ta lõi tema meheks ja naiseks!" (1Mo 1:26-27; vrd 1Mo 5:3 ja 9:6)
See, et inimesed on loodud Jumala näo järgi, tähendab, et nad on Jumala sarnased. Me oleme juba märkinud, et Jumal on meie sarnane, aga tegelikult on pühakirjas öeldud vastupidi. See, et meie oleme Jumala sarnased, asetab rõhu õigesse kohta - Jumala primaarsusele.
Meie oleme isikulised, sest Jumal on isikuline. See tähendab, et me teame, et me oleme (me oleme eneseteadlikud), ja langetame otsuseid ilma sunnita (me määrame ennast ise). Ehk teisisõnu oleme suutelised iseseisvalt tegutsema. Me mitte ainult ei reageeri oma keskkonnale, vaid suudame vastavalt oma iseloomule ja loomusele ise tegutseda.
Me ütleme, et kaks inimest ei ole kunagi omavahel sarnased. Ja see ei ole nii mitte ainult sellepärast, et eri inimesil pole kunagi samu pärilikke omadusi, vaid seepärast, et igaühel meist on ainukordne iseloom, mille valgusel me mõtleme, ihaldame, kaalume oma tegude tagajärgi, ei soovi oma tegude tagajärgi kaaluda, nautleme, loobuma naudingust - lühidalt, valime, mida me teeme.
Selle kaudu peegeldavad kõik inimesed (kuvandina) Jumala transtsendentset seisundit oma universumi kohal. Jumal on oma keskkonnast täiesti sõltumatu. Jumal on piiratud (kui võiks nii väljendada) ainult oma iseloomu poolt. Olles hea, ei saa Jumal valetada, ta ei saa petta, ta ei saa kunagi tegutseda kurjade kavatsustega jne. Aga miski jumalväline ei saa teda mingil juhul piirata. Kui ta otsustab purunenud universumi taastada, siis sellepärast, et ta seda "tahab", näiteks sellepärast, et ta seda armastab ja sellele kõige paremat soovib. Aga ta on vaba tegema seda, mida ta tahab, ja tema tahet juhib tema iseloom (See-Kes-On).
Niisiis osaleme osaliselt transtsendentsis oma ümbruse üle. Jättes kõrvale eksistentsi äärmusolukorrad - haigused, füüsilise puuduse kannatamise (näiteks täieliku nälgimise, päevadepikkuse vangistuse pimedas ruumis) -, ei ole inimene paratamatult sunnitud midagi kindlat tegema.
Astuge mulle varbale. Kas ma pean vanduma? Ma võin seda teha. Kas ma pean teile andestama? Ma võin seda teha. Pean ma karjuma? Ma võin seda teha. Pean ma naeratama? Ma võin seda teha. See, mida ma teen, annab tunnistust mu iseloomust, aga see on minu Mina, kes tegutseb, ja mitte lihtsalt ei reageeri nagu kell, mis hakkab nupule vajutades helisema.
Lühidalt öeldes - inimesed on isiksused ja nad on suutelised saavutama transtsendentsi kosmose üle, millesse nad on asetatud sellistena, et nad võivad kosmosest midagi teada ning selles tegutseda, muutmaks nii inimlike kui ka kosmiliste sündmuste käiku. See on lihtsalt veel üks viis, ütlemaks, et kosmiline süsteem, nii nagu Jumal selle loonud on, on avatud inimolendite poolt tehtavatele ümberkorraldustele.
Meie kui inimolendite juures on kõige olulisem isiksus ja ma arvan, et mul on õigus, kui ma ütlen, et see on kõige olulisem ka Jumala juures, kes on nii oma isiksuses kui olemuses lõputu. Meie isiksus rajaneb Jumala isiksusel. See tähendab, et me leiame oma tõelise kodu Jumalas ja lähedases suhtes temaga. "Iga inimese südames on jumalakujuline tühimik," kirjutas Pascal. "Meie südamed on rahutud, kuni nad saavad sinus puhata," kirjutas Augustinus.
Kuidas Jumal meie ülimat igatsust täidab? Ta teeb seda väga mitmel viisil: olles täpses vastavuses meie sisemise loomusega, rahuldades meie igatsust inimestevahelise suhte järele, olles oma kõiketeadmise läbi meie teadmiseotsingute lõpp-punkt, oma lõputus olemasolus pelgupaik kõikvõimalike hirmude eest, olles oma pühaduses õiglane alus meie õigluseotsingutele, olles oma lõputus armastuses põhjus meie päästmise lootusele, olles oma lõputus loovuses nii meie loova kujutlusvõime allikaks kui ka ülimaks iluks, mida me oma loovusega püüame peegeldada.
Sellise arusaama inimloomusest võime kokku võtta, öeldes, et nagu Jumalalgi on meil isiksus, enesetranstsendents, intellekt (võime arutleda, omada teadmisi), moraal (võime ära tunda head ja kurja), seltsivus ehk sotsialiseerumisvõime (meile iseloomulik ja aluslik soov ning vajadus inimkaasluse järele - ühenduse järele, mis väljendub eriti selgelt "mees-" ja "naisaspekti" kaudu) ning loovus (võime kujutleda uusi asju või anda vanadele asjadele inimlik tähendus).
Allpool arutleme inimliku intellekti juuri puudutavaid küsimusi. Siin soovin ma käsitleda vaid inimlikku loovust - omadust, mille populaarne teism sageli silmist kaotab. Inimlik loovus on kantud Jumala enese lõputu loovuse peegeldusest. Sir Philip Sidney (1554-1586) väitel tähendab inimliku loovuse ülistamine Jumala austamist, sest Jumal "on selle looja taevane Looja".7 Neil kunstnikel, kes lähtuvad teistlikust maailmavaates, on oma töö jaoks tugev alus. Mitte miski ei ole kunstnikele vabastavam kui äratundmine, et seetõttu, et nad on Jumala sarnased, võivad nad tõesti leiutada. Kunstiline leidlikkus on Jumala piiritu loomisvõime peegeldus.
Kristlikus teismis on inimolendid tõeliselt väärtustatud. Lauliku sõnade kohaselt on nad tehtud "pisut alamaks Jumalast", sest Jumal ise on nad sellistena loonud ning ehtinud neid "au ja austusega" (Ps 8:5). Teatud mõttes ei kuulu inimväärikus meile endile; vastupidiselt sellele, mida arvas Protagoras, ei ole inimene mõõdupuu. Inimväärikus tuleneb Jumalast. Aga kuigi ta on tuletatud, on inimestel väärikus olemas, kas või nii nagu kingitus. Ka Helmut Thielicke ütleb: "[Inimese] suurus tuleneb ainuüksi faktist, et Jumal oma haaramatus headuses on talle oma armastuse kinkinud. Jumal ei armasta meid mitte sellepärast, et me oleksime nii väärtuslikud, vaid me oleme väärtuslikud sellepärast, et Jumal meid armastab."8
Järelikult on inimväärikusel kaks külge. Me oleme inimolenditena väärikad, aga on mõttetu selle üle uhke olla, sest see väärikus on sündinud Ülimalt Väärika peegeldusena. Hoolimata sellest on see peegeldus. Inimesed, kes peavad end teistideks, näevad end teatud keskpunktina, mis asub kõrgemal ülejäänud loodusest (sest Jumal on neile andnud valitsuse selle üle - 1Mo 1:28-30 ja Ps 8:6-8, ja samas Jumalast alamal (sest inimesed ei ole iseseisvad ja omapäi jäetud).
See on niisiis inimsoo ideaalne tasakaalustatud seisund. Meie mured sündisid vaid sellest, et me ei suutnud tasakaalus püsida, ja viis, kuidas see juhtus, on väga suurel määral kristliku teismi osa. Aga enne kui me näeme, mis inimkonna tasakaalust välja viis, peame mõistma tagajärgi, mida toob endaga kaasa see, et ollakse loodud Jumala näo järgi.
4. Inimolendid on suutelised tunnetama nii maailma enda ümber kui ka Jumalat ennast, sest Jumal on neisse istutanud vastava võime ja sellepärast, et ta astub aktiivselt nendega kontakti.
Inimteadmise aluseks on Jumala kui looja loomus. Me oleme loodud tema näo järgi (1Mo 1:27). Ja et tema on kõikide asjade kõiketeadev teadja, siis ka meie võime mõnikord olla mõnede asjade teadjad. Johannese evangeeliumis on see arusaam sõnastatud järgmiselt:
"Alguses oli Sõna, ja Sõna oli Jumala juures, ja Sõna oli Jumal. Seesama oli alguses Jumala juures. Kõik on tekkinud tema läbi ja ilma temata ei ole tekkinud midagi, mis on tekkinud. Temas oli elu, ja elu oli inimeste valgus" (Jh 1:1-4).
Sõna (kreeka keeles Logos, millest tuleb meie sõna loogika) on igavene, Jumala enese osa. 9 See tähendab, et loogilisus, intellekt, mõistuslikkus ja tähendus on kõik Jumalale loomupäraselt omased. Sellest intellektist sündis maailm - kogu universum. Just selle allika tõttu on universumil struktuur, kord ja tähendus.
Enamgi veel, Sõna - see loomupärane intellekt - on "inimeste valgus", kusjuures Johannese evangeeliumis on valgus nii moraalsuse kui ka intellekti tunnusteks. 9. salmis on veel lisatud, et Sõna "tõeline valgus… on iga inimese valgus." Seega on Jumala intelligents inimintelligentsi aluseks. Seetõttu on teadmine võimalik, kunagi on, mida teada (Jumal ja tema loodu), ja on kedagi teatavat (kõiketeadev Jumal ja tema näo järgi tehtud inimesed).10
Loomulikult on Jumal igavesti nii kõrgel meie kohal, et me ei suuda lähenedagi täielikule arusaamisele temast. Kui Jumal sooviks, võiks ta õigupoolest igavesti varjule jääda. Aga Jumal tahab, et me teda tunneksime. Ja ta hakkab ise esimesena meile teadmisi jagama.
Teoloogilises kõnepruugis kutsutakse seda algatust ilmutuseks. Meie jaoks ilmutab Jumal ennast kahel põhilisel viisil: (1) üldise ja (2) eriilmutuse kaudu. Üldise ilmutuse korral kõneleb Jumal universumi loodud korrastatuse kaudu. Apostel Paulus kirjutab: "…seepärast et see, mida teatakse Jumalast, on avalik nende [kõigi inimeste] seas; sest Jumal on seda neile avaldanud. Sest tema nähtamatut olu, nii tema igavest väga kui jumalikku olemist, nähakse, kui neid pannakse tähele, tema tegudes maailma loomisest alates" (Ro 1:19-20). Sajandeid enne seda on laulik kirjutanud:

"Taevad jutustavad Jumala au
ja taevalaotus kuulutab tema kätetööd!
Päev peab päevale kõnet
ja öö kuulutab ööle Jumala tarkust!" (Ps 19:1-2).

Teisisõnu ilmutatakse Jumala olemasolu ning seda, et ta on Looja ja universumi alalhoidja, Jumala esmase "kätetöö", tema universumi kaudu. Kui me mõtiskleme selle suurejoonelisuse, korrapära ja ilu üle, saame Jumala kohta palju uut teada. Kui me nüüd universumist inimkonna poole pöördume, näeme midagi enamat, sest inimolendid annavad sellele isikulise mõõtme. Seega peab Jumal olema vähemalt sama isikuline kui meie.
Kuid nüüd oleme jõudnud nii kaugele, kui üldine ilmutus meid viia võib. Nagu Aquinas on öelnud, võime teada, et Jumal on olemas, üldise ilmutuse kaudu, kuid ilma erilise ilmutuseta ei või me iialgi mõista, et Jumal on kolmainsuslik.
Eriilmutus tähendab seda, et Jumal ilmutab end üleloomulikul viisil. Ta ei ole ilmutanud ennast mitte ainult säärasel märkimisväärsel kombel nagu põlev põõsas, mis põleb, kuid ometi ära ei põle, vaid ta on ka rääkinud inimestega nende endi keeles. Moosese jaoks defineeris ta ennast: "MA OLEN SEE, KES MA OLEN" ning identifitseeris ennast sama Jumalana, kes oli ennegi heebrea rahva eest seisnud. Ta kutsus ennast Aabrahami, Iisaki ja Jaakobi Jumalaks (2Mo 3:1-17). Tegelikult on selles lõigus kujutatud Jumala dialoogi Moosesega, mille käigus leiab aset tõeline kahepoolne suhtlemine. See on üks eriilmutuse esinemiskujudest.
Hiljem andis Jumal Moosesele kümme käsku ning ilmutas pika seaduste koodeksi, mille kohaselt heebrealasi pidi valitsetama. Veel hiljem ilmutas Jumal ennast erinevalt elualadelt pärinevatele prohvetitele. Nad kuulsid tema sõnu ja talletasid need järelpõlvede jaoks. Uue Testamendi Heebrealaste kirja autor on selle kokku võtnud järgmiselt: "Kui Jumal muiste mitu korda ja mitmel kombel vanemaile oli rääkinud prohvetite kaudu" (He 1:1). Igal juhul on Moosese, Taaveti ja eri prohvetit ilmutused üles kirjutatud ja alal hoitud vastavalt Jumala käsule, et inimesed neid ikka ja jälle loeksid (5Mo 6:4-8; Ps 119). Nende kirjutiste kogum sai tuntuks Vana Testamendi nime all, mille kohta on Jeesus ise kinnitanud, et see on Jumala täpne ja autoriseeritud ilmutus.11
Heebrealaste kirja autor ei piirdunud Jumala minevikus antud ilmutuste kokkuvõtmisega. Ta jätkas, kirjutades: "Siis on ta neil viimseil päevil meile rääkinud Poja kaudu, kelle ta on pannud kõigi asjade pärijaks… kes [on] tema aupaistus ning ta olemuse kuju" (He 1:2-3). Jeesus Kristus on Jumala ülim eriilmutus. Tõelise Jumalana tõelisest Jumalast näitas Jeesus Kristus meile seda, milline on Jumal, täielikumalt, kui seda saab näidata mis tahes teistsugune ilmutus. Inimesena rääkis Jeesus meiega selgemat keelt, kui võib rääkida mis tahes teistsugune ilmutus.
Jällegi on siin kohased sõnad Johannese evangeeliumi algusest: "Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel" (Jh 1:14). See tähendab, et Sõna on Jeesus Kristus. Johannes jätkab: "Ja me nägime tema au kui Isast ainusündinud Poja au, täis armu ja tõde." Jeesus on Jumalat meile väga lihalike mõistete kaudu tutvustanud.
Peaasi on siin teismi väide, et Jumal suudab meiega selgelt suhelda ning on seda teinud. Seetõttu on meil palju teadmisi sellest, kes Jumal on ja mida ta meie jaoks soovib. See kehtib inimeste jaoks igal ajal ja igal pool, aga see on eriti tõsi enne pattulangemist, mille juurde me nüüd pöördume.
5. Inimolendid loodi headena, aga pattulangemise kaudu moonutati Jumala kuju; seda ei lammutatud küll niivõrd, et seda ei saaks taastada - Kristuse poolt tehtud tööga lunastas Jumal inimkonna ja alustas inimeste tagasitoomist headuse juurde, kuigi iga üksik inimene võib otsustada see lunastus tagasi lükata.
Inimkonna "ajalugu" võib kokku võtta nelja sõnaga: loomine, langemine, lunastus, ülendus. Me oleme just näinud põhilisi inimlikke iseloomujooni. Nendele peame lisama selle, et inimolendid ja kogu ülejäänud loodu loodi heana. Nagu on kirjutatud Loomise raamatus: "Ja Jumal vaatas kõike, mis ta oli teinud, ja vaata, see oli väga hea! (1Mo 1:31). Et Jumal juba loomu poolest määras õigluse mõõdupuud, seisnes inimsoo headus olemises sellistena, millistena Jumal inimesi tahtis näha - olenditena, kes on tehtud Jumala näo järgi ja kes tegutsevad oma igapäevases elus sellele vastavalt. Tragöödia on selles, et me ei jäänud sellisteks, nagu meid loodi.
Nagu me teame, loodi meid inimolenditena, kellel oli võime enesemääramiseks. Jumal andis neile vabaduse jääda või mitte jääda kuvandi lähedasse suhtesse originaaliga. Nagu kirjeldab 1Mo 3, otsustas esimene paar, Aadam ja Eeva, Loojale mitte kuuletuda ainsas punktis, kus Looja oli mingeid piiranguid seadnud. See on langemise loo tuum. Aadam ja Eeva otsustasid süüa puuvilja, mida Jumal oli neil keelanud süüa, ja rikkusid seeläbi isikliku suhte, mis neil Loojaga oli.
Samamoodi on kõigi ajastute inimesed proovinud olla iseseisvad olendid ja otsustajad omaenda eluviisi üle. Nad on otsustanud tegutseda nii, nagu oleks neil Jumalast iseseisev olemasolu. Aga see on täpselt see, mida neil ei ole, sest nad võlgnevad kõik Jumalale - nii oma päritolu kui ka edasise olemasolu.
Selle mässulise teo tulemuseks oli Aadama ja Eeva surm. Nende surm on järgmiste põlvkondade jaoks tähendanud pikki sajandeid isiklikke, sotsiaalseid ja looduslikke kannatusi. Kokkuvõtlikult võime öelda, et Jumala kuvand inimeses sai rikutud kõigis oma avaldumisvormides. Isiksuse valdkonnas kaotasime võime ennast õigelt tunnetada ning vastavalt oma intellektile oma tegusid vabalt valida. Meie enesetranstsendentsi kahjustas võõrandumine, mida me tundsime suhtes Jumalalaga, sest kui Aadam ja Eeva pöördusid Jumalast ära, lasi Jumal neil minna. Ja kui inimkond minetas oma lähedase sideme lõplikult transtsendentse olendiga, kaotasid inimesed võime seista välise universumi kohal, seda õigesti mõista ning seeläbi tõeliselt "vabu" otsuseid langetada. Selle asemel muutus inimkond enam looduse kui Jumala teenriks. Ja meie staatus Jumala asevalitsejana looduse üle (Jumala kuvandilisusega kaasnev aspekt) pöörati seega ümber.
Kahjustatud sai ka inimlik intellekt. Nüüd ei suuda me enam saavutada täiesti täpset teadmist meid ümbritsevast maailmast, ka ei ole me suutelised pidevalt vigu tegemata arutlema. Moraalselt suudame nüüd halvemini vahet teha hea ja kurja vahel. Sotsiaalselt oleme hakanud teisi inimesi ekspluateerima. Loovuse valdkonnas on meie kujutlusvõime muutunud illusiooniks ning kunstnikud, kes on omaenese näo järgi jumalaid loonud, on viinud inimkonna üha kaugemale päritolust. Tühik, mis kõige selle tagajärjel on inimhinges tekkinud, on tõeliselt kurjakuulutav. (Nende ideede kõige täielikum piibliline väljendus leidub Kirjas roomlastele 1-2).
Teoloogid on selle kokku võtnud järgmiselt: Me oleme võõrandunud Jumalast, kaasinimestest, loodusest ja isegi endast. see on langenud inimsoo olemus.12
Aga inimsugu saab lunastada ja ta on lunastatud. Loomise ja langemise lugu jutustatakse kolmes Loomise raamatu peatükis. Lunastuse lugu võtab enda alla kogu ülejäänud pühakirja. Piibel kirjeldab Jumala armastust meie vastu, mis väljendub selles, et ta meid otsib, leiab meid kadunud ja võõrandunud olevat ning et ta meid lunastab, ohverdades oma Poja, Jeesuse Kristuse, kolmainsuse teise liikme. Ärateenimatu heateona ning suurt armu osutades on Jumal andnud meile võimaluse uueks eluks - eluks, mis pakub meile võõrandumisest tervenemist ning osaduse taasloomist Jumalalaga.
See, et Jumal on meile tagasitee andnud, ei tähenda seda, et meil endal poleks siin mingit osa. Aadam ja Eeva ei olnud sunnitud langema. Meie ei ole sunnitud tagasi pöörduma. Kuigi selle teismi-kirjelduse eesmärgiks ei ole asuda mingile kindlale poole kristlikus teismis toimuvas kuulsas perekonnavaidluses (ettemääratus või vaba tahe), peame märkima, et kristlased ei ole ühel meelel selle suhtes, milline osa on Jumalal ja millise osa ta meile jätab. Siiski oleks enamik ühel nõul, et Jumal on esmane päästmise allikas. Meie osaks on vastata sellele kahetsusega oma väärade seisukohtade ja tegude üle, võtta omaks Jumala reeglid, seadused ning järgida Kristust nagu Issandat ja ka Lunastajat.
Lunastatud inimkond on inimkond, kes on teel Jumala rikutud kavandi taastamise poole - teisisõnu, põhjaliku tervenemise poole kõigis valdkondades: isiksuses, enesetranstsendentsis, intellektis, sotsiaalsuses ja loovuses. Ülendatud inimkond on inimkond, kes on täielikult tervendatud ja elab rahus Jumalaga, ja üksikisikud, kes elavad rahus üksteise ja iseendaga. Aga see juhtub ainult teisel pool surma ja ihuliku ülestõusmise piiri, mille tähtsust rõhutab Paulus Esimeses kirjas korintlastele 15. Üksikisikud on nii tähtsad, et nad säilitavad igaveseks unikaalsuse - personaalse ja individuaalse olemasolu. Ülendatud inimkond on inimkond, mis on muutunud puhastunud isiksuseks vendluses Jumalala ja Jumala rahvaga. Lühidalt, teism peab inimolendeid olulisteks, sest nad on oma loomuselt Jumala sarnased ja, vaatamata oma langemisele, võivad taastada oma algse väärikuse.
6. Iga inimese jaoks on surm kas värav, mis viib elusse Jumala ja tema rahvaga, või värav, mis viib igavesse eraldatusse ainsast asjast, mis inimlikke püüdlusi lõplikult täita saab.
Küsimus surma tähendusest on tegelikult osa 5. väitest, aga siin on seda eraldi käsitletud, sest iga maailmavaate erinevad vaated surmale on väga olulised. Mis juhtub, kui inimene sureb? Küsige seda isiklikust seisukohast lähtudes, sest inimese maailmavaates on see küll kõige isiklikum küsimus. Kas ma kaon - see tähendaks isikliku olemasolu lõppu? Kas ma suikun unne ja saabun tagasi erineval kujul - see tähendaks reinkarnatsiooni? Kas minu olemasolu jätkub muutunud kujul taevas või põrgus?
Kristlik teism õpetab siin selgelt viimast. Surres saavad inimesed teiseks. Nad kas alustavad olemasolu Jumala ja tema rahvaga - ülendatud olemasolu - või alustavad nad olemasolu, mis on Jumalast igavesti eraldatud, säilitades oma ainulaaduse kohutavas üksinduses, mis on just eemal sellest, mis neid inimesi rahuldada võiks.
Ning see on põrgu olemus. G. K. Chersterton on kunagi märkinud, et põrgu on mäletussammas inimlikule vabadusele, ning me võiksime lisada - inimväärikusele. Põrgu on Jumala panus vabadusse, mille ta meile kõigile on andnud, et me valiksime, keda me teenime; see on tunnustus meie otsustuste tähtsusele, mis ulatub sügavale igaviku hõlmavusse.13
Samas aga need, kes on võtnud vastu Jumala päästmispakkumise rahvastavad Jumala ülendatud olenditena igaviku väljasid - nad on lõpuleviidud ja rahuldatud, kuid küllastumata, ning nad võivad nautida osadust pühadega. Pühakiri toob selle olemasolu kohta vähe üksikasju, aga kirjeldused taevast, näiteks Ilmutusraamatus 4-5 ja 21, tekitavad igatsust, mille täitumisele üle oma kõrgeimate soovide kristlased loodavad.
7. Eetika on transtsendentne ja põhineb Jumala kui hea (püha ja armastava) olendi iseloomul.
Seda väidet on juba arutatud kui 1. väitest tulenevat järeldust. Jumal on nii moraalse kui ka füüsilise maailma allikas. Jumal on headus ja ta väljendab seda pühakirjas väljendatud seaduste ja moraalsete põhimõtetega.
Jumala näo järgi looduina oleme olemuslikult moraalsed olendid ja nii ei saa me keelduda rakendamast moraalseid kategooriaid oma tegude kohta. Muidugi on langemine meie moraalsustunnet kahjustanud ja nüüd peegeldame tõelist headust ainult puudulikult. Kuid isegi oma moraalses suhtelisuses ei saa me lahti tundest, et mõned asjad on "õiged" või "loomulikud" ja teised ei ole. Aastaid on ühiskonna enamik homoseksuaalsust ebamoraalseks pidanud. Nüüd seavad paljud inimesed selle seisukoha kahtluse alla. Aga nad ei põhjenda seda sellega, et moraalseid kategooriaid ei ole olemas, vaid sellega, et homoseksuaalsuse küsimus oleks tegelikult pidanud olema teispool moraalse ja ebamoraalse eraldusjoont. Homoseksualistid ei kiida tavaliselt heaks intsesti! Nii ei muuda see, et inimestel on erinevad moraalsed arusaamad, midagi selles osas, et me langetame pidevalt moraalseid otsustusi, elame nende järgi ning rikume neid. Igaüks elab moraalses universumis ja õigupoolest tunnustavad seda pärast järelemõtlemist kõik ega näe sellele mingit alternatiivi.
Teism aga õpetab, et peale moraalse universumi on olemas ka absoluutne mõõdupuu, mille järgi mõõta kõiki moraalseid otsustusi. Selleks mõõdupuuks on Jumal ise - tema hea (püha ja armastav) iseloom. Enamgi veel, kristlased ja juudid on veendunud, et Jumal on oma mõõdupuu ilmutanud Piiblis väljendatud paljude seaduste ja põhimõtetega. Kümnes käsus, Mäejutluses, apostel Pauluse eetikas - neis ja paljudes teistes kohtades on Jumal meile oma iseloomu väljendanud. Seega on hea ja kurja mõõdupuu olemas ja inimesed, kes tahavad seda teada, võivad seda teada saada.
Headuse täiuslikem kehastus on siiski Jeesus Kristus. Ta on täiuslik inimene, selline inimlikkus, nagu Jumal seda tahaks. Paulus kutsub teda teiseks Aadamaks (1Ko 15:45-49). Ja Jeesuses näeme kehastunud head elu. Jeesuse hea elu ilmutati ülimalt tema surmas, mis on lõputu armastuse tegu, sest nagu ütleb Paulus: "Vaevalt ju keegi läheb surma õige eest… Ent Jumal osutab oma armastust meie vastu sellega, et Kristus on surnud meie eest, kui me alles patused olime" (Ro 5:7-8). Seda toetab ka apostel Johannes, öeldes: "Selles on armastus - ei mitte selles, et meie oleme armastanud Jumalat, vaid selles, et tema meid on armastanud ja on läkitanud oma Poja lepituseks meie pattude eest" (1Jh 4:10).
Niisiis on eetika, kuigi väga inimliku probleemina, lõpuks siiski Jumala asi. Meie ei ole moraalsuse mõõdupuu. Jumal on.
8. Ajalugu on lineaarne tähenduslik sündmuste ahel, mis viib Jumala poolt inimkonna jaoks ettenähtud eesmärkide täitumiseni.
Ajaloo lineaarsus tähendab seda, et inimeste teod - nii segased ja kaootilised kui nad ka tunduvad - on kõigest hoolimata osa tähenduslikust ahelast, millel on algus, keskpaik ja lõpp. Ajalugu ei ole pöörduv, korratav ega tsükliline; ajalugu ei ole tähendusetu. Pigem on ajalugu teleoloogiline, kuhugi suunduv, mingi teadaolev eesmärgi poole suunatud. Algusest peale lõppu ette teadev Jumal on teadlik kogu inimtegevusest ning valitseb seda.
Piibli autorid on pööranud erilist tähelepanu mitmetele põhilistele pöördepunktidele ajaloo käigus. Need pöördepunktid on taustaks teistlikule arusaamisele inimolenditest ajas. Nende pöördepunktide hulka kuuluvad loomine, langemine, Jumala ilmumine heebrealastele (siia kuulub Aabrahami kutsumine Urist Kaananisse, väljarändamine Egiptusest, Seaduse andmine, prohvetite tunnistus), lihakssaamine, Jeesuse elu, Ristilöömine ja Ülestõusmine, Nelipüha, hea sõnumi levitamine kiriku kaudu, Kristuse teine tulemine ning kohtupäev. See on veidi detailsem sündmuste loetelu, mis sarnaneb inimese elukäiguga: loomine, langemine, lunastus, ülendus.
Sellises käsitluses on ajalugu ise ilmutuse vorm. See tähendab, et mitte ainult Jumal ei ilmuta ennast ajaloos (siin, seal, siis), vaid ka seda, et sündmuste järgnevus ise on ilmutus. Seega võib öelda, et ajalugu (eriti nii, nagu see kehastub juudi rahvas) on register Jumala osalemise ja hoole kohta inimsündmustes. Ajalugu on Jumala jumalik eesmärk konkreetses vormis.
See lähenemine on välja kasvanud muidugi kristlikust traditsioonist. Esimesel pilgul tundub, et see ei võta arvesse teisi rahvaid peale juutide ja kristlaste. Sellest hoolimata on Vanal Testamendil palju öelda Iisraeli ümbritsevate rahvaste ja jumalakartlike (mittejuudid, kes võtsid omaks juudi usus ja keda peeti Jumala tõotuse osaks) kohta. Ning Uus Testament rõhuta veelgi tugevamini Jumala valitsuse ja eesmärkide rahvusvahelist mõõdet.
Jumala plaani ilmutus toimus eelkõige juudi rahva kaudu, ent meil pole põhjust arvata, nagu näitaks see mingit jumalapoolset eelistust. Peetrus on öelnud, et "Jumal ei tee vahet isikute vahel, vaid kõige rahva seast on see, kes teda kardab ja teeb õigust, tema meele järgi" (Ap 10:34-35).
Seega ootavad teistid, et ajalugu lõpetataks kohtumõistmisega ning et pühitsetaks sisse üle aegade kestev uus ajastu. Aga enne uut ajastut on aeg pöördumatu ning ajalugu ruumis lokaliseeritud. Seda arusaamist tuleb rõhutada, sest see erineb põhjalikult tüüpilisest Ida arusaamast. Suurele osale Idast on aeg illusioon ja ajalugu igavesti tsükliline. Reinkarantsioon toob hinge ajasse ikka ja jälle tagasi, areng hing teekonna vältel on pikk, vaevaline ja võib-olla igavene. Aga kristlikus teismis on inimestele "määratud kord surra, aga pärast seda [tuleb] kohus" (He 9:27). Inimese valikutel on tähendus tema enda, teist ja Jumala jaoks. Ajalugu on nende valikute tulemus, mis Jumala valitsemisel viivad Jumala poolt selle maailma jaoks seatud eesmärkide täitumiseni.
Lühidalt seisneb teistliku ajaloomõistmise kõige olulisem väide selles, et ajalool on tähendus seetõttu, et Jumal - Logos (tähendades iseennast) - seisab kõigi sündmuste taga ning mitte ainult ei kanna "kõike oma vägeva sõnaga" (He 1:3), vaid et ta ka "neid, kes Jumalat armastavad, …kõiges avitab heaks; neid, kes tema kavatsemise kohaselt on kutsutud" (Ro 8:28 - 1989. a tõlge, toim). Sündmuste näilise kaose taga seisab armastav Jumal, kellest jätkub kõigile.

Jumala hiilgus

Praeguseks peaks olema ilmne, et kristlik teism sõltub eelkõige oma Jumala mõistest, sest teismi kohaselt on kõik Jumalast. Miski ei ole Jumalale eelnev või temaga võrdne. Ta on Tema-Kes-On. Seega on teismil metafüüsika alus. Et Tema-Kes-On on väärika iseloomuga ning seega ainus Väärikas Olend, on teismil olemas eetika alus. Et Tema-Kes-On on ka Tema-Kes-Teab, on teismil alus epistemoloogiale. Teisisõnu on teism täielik maailmavaade.
Kristliku teismi teine põhiväide käib niisiis Jumala hiilguse kohta. Kui inimene seda tunnistab, selle teadlikult omaks võtab ning sellekohaselt tegutseb, on Jumala hiilguse mõiste elu mõtte aluskaljuks ja transtsendentseks toetuspunktiks ja muudab planeedil Maa igapäevase olemasolu rõõmud ja mured lahtirulluva draama tähtsateks sündmusteks, millest inimene loodab igavesti osa võtta - mitte alati koos muredega, vaid ühel päeval ka ainult rõõmuga. Isegi praegu on maailm, nagu Gerard Manley Hopkins kunagi kirjutas, "laetud Jumala hiilgusega".14 See, et on olemas "Jumala varjud, mida me iga päev näeme", annab meile märku, et Jumal ei ole mitte ainult oma taevas, vaid ka meiega - meid toetades, armastades ja meie eest hoolitsedes.15 Teadlikud teistid ei usu ega kuuluta seega mitte ainult oma vaate tõesust. Nende esimene tegu on suunatud Jumalale - oma loojale, alalhoidjale ja, Jeesuse Kristuse kaudu, oma lunastajale ja sõbrale - nad vastavad Universumi Issanda auks armastuse, kuulekuse ja kiitusega.

Järgmine osa - Kellavärgi universum: deism

Veel raamatutest