JAMES W. SIRE - UNIVERSUMI UKSEL 3. Kellavärgi universum: deism
Kui teism pidas niikaua vastu, mis suutis teda ometi
õõnestada? Kui ta andis kõigile meie põhiküsimustele
rahuldavad vastused, rahustas meie hirmusid ja andis meile tulevikulootuse,
miks ilmus siis midagi muud? Nendele küsimustele saab vastata
mitmel tasandil. Tõsiasi on see, et paljud jõud
püüdsid Lääne põhilist intellektuaalset
ühtsust purustada.
Mõned ütlevad, et deism arenes välja püüdlusest
luua ühtsus teoloogilise ja filosoofilise vaidluse kaoses,
mis 17. sajandil takerdus lõpututesse tülidesse isegi
vaidlejate endi jaoks triviaalsetena näivate küsimuste
ümber.
Pärast aastakümneid väldanud kurnavat vaidlust
olid luteri, puritaani ja anglikaani vaimulikud juhid uuesti
valmis kaaluma küsimusi, milles võidi saavutada kokkulepe.
Omal moel oli siin tulemuseks deism, kuigi sellise kokkuleppe
suund asetas deismi üsna väljapoole traditsioonilise
kristluse piire.
Teine oluline faktor deismi arengus on nihe küsimuses, milline
autoriteet tagab taevastesse küsimustesse puutuvate teadmiste
tõesuse. See autoriteet läks pühakirjas leiduvalt
ilmutuselt üle "Mõistusele", inimvaimu
valgustavale "Jumala küünlale" või
"sisemisele valgusele" - intuitsioonile. Mis on sellise
autoriteedinihke põhjuseks?
Üks põhjustest on eriti irooniline. See on seotud
ühe teismist tuleneva järeldusega, mida arendati pärast
selle avastamist väga edukalt edasi. Osalt tänu üldlevinud
üpris platoonilisele teadmise teooriale pöördus
keskajal teistlike õpetlaste ja intellektuaalide tähelepanu
Jumala poole.
Idee seisnes siin selles, et teadjad mingis tähenduses "saavad"
selleks, mida nad teavad. Ja kuna inimene peaks mingis mõttes
muutuma "heaks" ja "pühaks", siis peaks
ta uurima Jumalat.
Et teoloogia oli teadus Jumalast, peeti teda teaduste
(mis sel ajal lihtsalt tähendasid teadmisi) kuningannaks.
Kui inimesed uurisid loomi või taimi või mineraale
(zooloogia, keemia, füüsika), siis nad madaldasid ennast.
See hierarhiline vaatepunkt reaalsusele on tegelikult platoonilisem
kui teistlik või kristlik, sest ta võtab Platonilt
üle arusaama, et aine on kui mitte kurjast, siis vähemalt
mingil viisil irratsionaalne ja igal juhul mitte hea. Aine on
midagi, millest tuleb üle jõuda, ja mitte miski,
mida tuleb mõista.
Aga enam Piiblile orienteeritud vaimud hakkasid jõudma
arusaamisele, et see kõik on Jumala maailm. Ja kuigi see
on langenud maailm, on Jumal selle loonud ning see on väärtuslik.
See on tõesti väärt, et teda tunda ja mõista.
Veelgi enam, Jumal on ratsionaalne ning seetõttu on ka
tema universum ratsionaalne, korrapärane ja tunnetatav.
Sellest lähtudes hakkasid teadlased tegelema universumi
vormi uurimisega. Hakkas tekkima pilt Jumala maailmast.
See oli nagu hiiglaslik hästikorraldatud mehhanism, mingi
määratu kellavärk, mille vedrud ja hammasrattad
töötasid koos perfektse mehhaanilise täpsusega.
Kasvades välja teadusliku uurimistöö tulemustest,
sundis selline pilt edasisele uurimistööle ning ärgitas
edasistele avastustele universumi ehituse kohta. Teisisõnu
sündis tänapäeva teadus ja see teadus oli hämmastavalt
edukas.
Baconi sõnul said teadmised jõuks, et manipuleerida
loodust ning tuua teda veel täielikumalt inimese valitsuse
alla. Tänapäeva kõnepruugis kajastab seda vaadet
J. Bronowski: "Ma defineerin teadust kui meie teadmiste
organiseeritust sellisel viisil, et see nõuab enamat loodusse
peidetud potentsiaalist".1
Kui selline universumi kohta teadmiste hankimise
viis oli nii edukas, miks mitte kasutada sama viisi Jumala kohta
käivate teadmiste hankimiseks?
Kristlikus teismis oli sellisel meetodil loomulikult oma osa,
sest Jumala kohta öeldi, et ta ilmutab ennast looduses.
Sellise üldise ilmutuse kaudu vahendatud sisu sügavust
peeti siiski piiratuks. Palju rohkem anti Jumalast teada eriilmutustes.
Aga deism eitab, et Jumalat võiks tunnetada Jumala ilmutuse
kaudu eriliste eneseväljendusaktide läbi, nagu näiteks
pühakiri või lihakssaamine. Heitnud teadusliku autoriteedina
kõrvale Aristotelese, heidab deism nüüd kõrvale
pühakirja kui teoloogilise autoriteedi ning lubab kasutada
ainult "inimlikku" mõistust. Nagu Peter Medawar
on kirjutanud: "17. sajandi õpetus mõistuse
paratamatusest andis aeglaselt teed usule mõistuse
küllaldasusest."2
Deism näeb seega Jumalat ainult "Looduses", mille
all on mõeldud universumi süsteemi. Ja kuna
universumit vaadeldakse hiiglasliku kellavärgina, vaadeldakse
Jumalat kui kellasseppa.
Teatud mõttes saame öelda, et piirates teadmisi Jumalast
üldise ilmutusega, sarnaneb see tähelepanekuga, et
hommikueineks söödud munad teevad hommiku meeldivaks,
ning siis edaspidi ainult munade tarvitamisega hommikueineks
(ja vahest ka lõunaks ja õhtusöögiks)
kogu ülejäänud elu jooksul (mis nüüd
tahtmatult küll üpris lühikeseks muutub!). Igatahes
eeldab teism, et me võime loodusest midagi Jumala kohta
teada saada. Aga samuti väidab see, et teada võib
palju rohkem kui sellise viisi abil võimalik ning
et on olemas ka teisi teid teadmiste saamiseks.
Deismi alused
Nagu seletab Frederick Copleston, ei ole deism ajalooliselt
mõte- "koolkond". 17. sajandi lõpus ja
18. sajandil hakati paljusid mõtlejaid kutsuma deistideks
või nimetasid nad end nendeks ise. Neil inimestel oli
palju ühiseid vaateid, aga mitte kõik ei tunnistanud
ühiselt kõiki õpetusi. Näiteks John Locke
ei heitnud kõrvale ilmutuse ideed, kuid ta jäi kindlaks
selle juurde, et inimmõistust tuleb kasutada selle üle
otsustamiseks.3 Mõned
deistid, nagu näiteks Voltaire, olid kristluse suhtes vaenulikud,
mõned, nagu Locke, ei olnud. Mõned uskusid hinge
surematusse, mõned ei uskunud. Mõned uskusid, et
Jumal jättis oma loomingu omapäi toimima, teised uskusid
ettehooldusesse. Mõned uskusid isikulist Jumalat, mõned
mitte. Niisiis olid deistid põhiküsimustes märksa
vähem üksmeelsed kui teistid.4
Sellest hoolimata on kasulik mõelda deismist kui süsteemist
ning seda süsteemi suhteliselt äärmuslikul kujul
kirjeldada. Sel viisil võime mõista järeldusi,
mis hakkasid 18. sajandil erinevatest teismi "reduktsioonidest"
tekkima. Naturalism, nagu me hiljem näeme, arendas neid
järeldusi veelgi kaugemale.
1. Transtsendentne Jumal kui algpõhjus lõi
universumi, kuid jättis selle siis omapäi. Jumal ei
ole seega immanentne, ei ole täielikult isikuline, ei valitse
inimtegevuse üle ega ole ka ettehooldav.
Nagu teismiski, puudutab kõige tähtsam väide
Jumala olemasolu ja iseloomu. Põhiolemuses "redutseerib"
deism Jumala ilmutavaid omadusi. Ta on transtsendentne jõud
või energia, Algliigutaja või Algpõhjus,
mineviku põhjuste lõputu regressi algus. Aga tegelikult
ei ole ta tema, kuigi temast rääkides kasutatakse
isikulist asesõna. Igal juhul ei hoolitse ta oma
loomingu eest, ega armasta seda. Tal ei ole sellega mingit
"isiklikkus" suhet.
Buckminister Fuller, keda teatud mõttes võib pidada
kaasaegseks deistiks, on oma usku väljendanud järgmiselt:
"Ma usun ettepoole vaatava intellektuaalse tarkuse aususse,
mida me võime kutsuda 'Jumalaks'".5 Aga Fulleri Jumal ei ole isik, keda peaks ülistama,
vaid lihtsalt intellekt või jõud, kellega peab
arvestama.
Deistile on Jumal seega kauge, võõras ja väline.
Siiski näib, et varased deistid ei saanud aru, millisesse
üksindusse see inimkonna jätab. Läks mööda
peaaegu kaks sajandit, enne kui see tagajärg inimemotsioonide
valdkonnas välja ilmus.
2. Jumala loodud kosmos on deterministlik, sest see on
loodud põhjuse-tagajärje ahelana suletud süsteemis
- imed ei ole võimalikud.
Universumi süsteem on suletud kahes mõttes. Esiteks
on see suletud Jumala poolt tehtud ümberkorraldustele, sest
ta ei ole maailmast "huvitatud". Ta lihtsalt lõi
universumi süsteemi. Seega ei ole võimalikud mingid
Jumala poolt erilist huvi näitavad imed ega sündmused.
Igasugused tõelised või näilised püüded
universumi masinavärgis midagi muuta näitaksid, et
Jumal on oma algses plaanis vea teinud, ja see oleks allpool
tema kui kõiges kompetentse pühaduse väärikust.
Teiseks on universum suletud inimlikele ümberkorraldustele,
sest ta on omavahel kellavärgi kombel seotud. Et võida
seda süsteemi ümber korraldada, peaks ükskõik
milline inimolend üksinda või koos teistega suutma
seda ületada ja pääsema välja põhjuse-tagajärje
ahelast. Aga seda me ei saa teha. Samas peame silmas pidama,
et deistid viimast järeldust eriti ei rõhuta. Nagu
me seda endiselt kõik teeme, arvab ka enamik inimestest,
kui just asja üle ei reflekteerita, et me oleme suutelised
oma keskkonna muutmiseks tegutsema.
3. Inimolendid, kuigi isiksuslikud, on universumi kellavärgi
osad.
On tõsi, et deistid ei eita inimese isiksuslikkust. Meil
kõigil on eneseteadvus ja vähemalt esimesel pilgul
ka enesemääramisvõime. Kuid neid peab vaadeldama
ainult inimliku mõõtme valguses. See tähendab,
et inimolenditena ei ole meil Jumalaga mingit olemuslikku sidet
- nagu kuvandil originaaliga -, ja nii ei ole meil mingit võimalust
transtsendeeruda süsteemist, milles me end leiame.
Piiskop Fénelon (1651-1715) on kaasaegseid deiste kritiseerides
kirjutanud: "Nad väidavad, et nad tunnustavad Jumalat
loojana, kelle tarkus on näha tema töödes; aga
nende järgi ei oleks Jumal hea ega tark, kui ta andis inimesele
vaba tahte - see tähendab võime pattu teha, pöörata
ära oma lõplikust eesmärgist, korra vastu astuda
ja igavesse hukatusse langeda."6 Fénelon on siin leidnud ühe deismi
peamistest probleemidest: inimolendid on kaotanud võime
olulisteks tegudeks. Kui me ei saa "korra vastu astuda",
siis ei saa me olla olulised. Me võime olla vaid nukud.
Kui inimesel on isiksus, siis ei saa see hõlmata enesemääramist.
Deistid loomulikult tunnistavad, et inimolenditel on intellekt
(ikka ja alati rõhutavad nad inimmõistust), moraal
(deistid on väga huvitatud eetikast), võime ühiseluks
ja loovus. Aga kõik need omadused, kuigi nad on
meisse kui loodud olendeisse sisse ehitatud, ei põhine
Jumala iseloomul. Neil on omalaadne autonoomne loomus täpselt
nagu ülejäänud universumi ainel. Inimolendid on,
mis nad on. Neil on vähe lootust saada millekski erinevaks
ja millekski enamaks.
4. Kosmost, seda maailma, peetakse normaalseisundis olevaks:
see ei ole langenud või ebanormaalne. Me võime
universumit tundma õppida ja seda uurides kindlaks määrata,
missugune on Jumal.
Kuna universum on põhiliselt selline, nagu Jumal ta lõi,
ja kuna inimestel on võime mõista neid ümbritsevat
maailma, saavad nad Jumalast teadmisi tema universumi uurimise
kaudu. Nagu me ülalpool nägime, leidub sellele põhjendus
pühakirjas, sest laulik on kirjutanud: "Taevad jutustavad
Jumala au ja taevalaotus kuulutab tema kätetööd"
(Ps 19:2). Loomulikult väidavad ka teistid, et Jumal on
ennast looduses ilmutanud. Kuid teisti jaoks on Jumal ennast
ilmutanud ka sõnades: oma prohvetitele ja mitmesugustele
Piibli autoritele antud sõnalise ilmutuse kaudu. Ning
teistid väidavad, et Jumal on ennast ilmutanud ka oma Pojas
Jeesuses - "Sõna sai lihaks" (Jh 1:14). Aga
deistidel ei suhtle Jumal inimestega. Eriilmutus ei ole vajalik
ning ühtki eriilmutust pole ette tulnud.
Filosoofiaajaloolane Emile Bréhier võtab hästi
kokku erinevuse deismi ja teismi vahel:
"Me näeme selgelt, et toodi sisse uus inimese mõiste,
mis oli kokkusobimatu kristliku usuga: looduses avastati Jumal
kui arhitekt, kes oli loonud ja säilitas universumis imepärase
korra; enam ei olnud kohta kristliku draama Jumalale, kes andis
Aadamale võime "pattu teha ja korra vastu astuda".
Jumal ei olnud enam mitte ajaloos, vaid looduses; ta peitus imedes,
mida uurisid loodusteadlased ja bioloogid, ja mitte enam inimese
südametunnistuses, kus tema kohalolekuga kaasnesid patu-,
häbi- või armutunded; ta oli jätnud inimese
oma saatuse peremeheks."7
Deistide poolt avastatud Jumal oli arhitekt, mitte armastaja
või kohtunik või midagi muud isiklikku. Ta ei olnud
keegi, kes oleks tegutsenud ajaloos. Ta oli lihtsalt maailma
üksi jätnud. Aga inimkond, kes oli mõnes mõttes
oma saatuse looja, oli siiski lukustatud suletud süsteemi.
Inimlik vabadus Jumala käest ei olnud vabadus
millegi jaoks, õigupoolest ei olnud see üldse mingi
vabadus.
Üks deismis tekkinud pinge leiab kajastamist Alexander Pope'i
teose Essay on Man (1733) alguses.
Pope väidab, et me võime tunda Jumalat ainult meid
ümbritseva maailma kaudu. See on deismi kummardus empirismile.
Me õpime kogutud andmetest ja liigume üksikult üldise
poole. Väljaspool meie kogemist ei ilmutata meile midagi.
Pope eeldab siin teadmisi Jumala ja looduse kohta, mida ei saa
kogemuse kaudu hankida. Ta tunnistab seda isegi, kui ta kutsub
meid lugejatena üles järele mõtlema, kas me
tõesti oleme universumist läbi vaadanud ja tema kellavärki
näinud. Aga kui meie seda näinud ei ole, siis tõenäoliselt
pole seda ka Pope. Kuidas võib siis Pope teada, et see
on hiiglaslik korrapärane kellavärk?
Seda küsimust võib lahendada kahel viisil, kas (1)
kogu teadmine tuleneb kogemusest ning meie, olemata lõputud,
ei saa süsteemi tervikuna tunda või (2) teatud teadmised
tulevad mingist teisest allikast - näiteks kaasasündinud
ideedest või väljastpoolt tulevast ilmutusest. Aga
Pope, nagu enamik deiste, jätab ilmutuse kõrvale.
Ja vähemalt selles "essees" ei viita ega vihja
ta kaasasündinud ideede võimalikkusele.
Siin on Pope'i epistemoloogias vastuolu. Ning just sellised vastuolud
muutsid deismi väga ebakindlaks maailmavaateks.
5. Eetika piirdub üldise ilmutusega: kuna universum
on normaalne, ilmutab ta seda, mis on õige.
Veel üks järeldus, mis tuleneb Jumala eksisteemisest
looduslikus maailmas, mida ei vaadelda kui langenut, on see,
et Jumal muutub kõikvõimsa loojana vastutavaks
kõige selle eest sellisel kujul, nagu see on. Seega peab
see maailm peegeldama seda, mida Jumal tahab, või seda,
milline ta on. Eetiliselt viib see Alexander Pope'i poolt väljendatud
seisukohani, mis lõpeb õigupoolest eetika hävitamisega.
Kui kõik, mis on, on õige, siis ei ole olemas kurja.
Hea muutub kurjast eristamatuks. Ja Baudelaire on öelnud:
"Kui Jumal on olemas, siis peab ta olema saatan". Või,
halvemal korral, ei saa hea üldse olemas olla. Sest ilma
eristusvõimeta ei saa olla ühte ega teist, ei head
ega kurja. Ja eetika kaob.
Nagu me oleme näinud, jätkame inimolenditena siiski
eetiliste eristuste tegemist. Kusagil eristab igaüks meist
head ja halba, õiget ja valet. Deistlik eetika ei ole
meie tegelikus inimlikus olemasolus meie jaoks sobiv. Siinkohal
muutub deism kasutuks maailmavaateks, sest keegi ei saa selle
kohaselt elada.
Kahtlemata ei näinud (või ei näe praegugi) mitte
kõik deistid, et nende eeldused toovad kaasa Pope´i
järeldused. Mõned arvasid hoopis, et Jeesuse eetikaõpetus
oli tegelikult sõnades väljendatud looduse seadus.
Ja loomulikult ei sisalda Mäejutlus midagi sarnast väitele:
"Mis iganes on, on õige!" Ma arvan, et deistide
põhjalikum uurimine viiks järeldusele, et nad olid
lihtsalt ebajärjekindlas, aga ei tunnistanud seda ise.
Alexander Pope oli ise ebajärjekindel, sest kinnitades,
et mis iganes on, on õige, noomis ta inimkonda uhkuse
eest (mis, kuis see on, peab olema õige)!
Uhkus oli see, kui inimene mõtles endas paremini, kui
oleks pidanud. Uhkus oli väär, koguni patt.
Samas pöörake tähelepanu sellele, et patt mitte
isiksusliku Jumala vastu, vaid "Igavese Põhjuse"
ehk filosoofilise abstraktsiooni vastu. Selles kontekstis omandab
isegi sõna patt uue varjundi. Mis aga veelgi tähtsam
- kogu patu mõiste kaob, kui me ei loobu põhimõttest,
mille kohaselt mis iganes on, on õige.
Nii huvitatud kui deistid kristluse eetilise sisu säilitamisest
ka ei olnud, olid nad võimetud leidma sellele sobilikku
alust. Selliste pingete ja ebajärjekindluste tõttu
oli deismil olulise maailmavaatena lühike eluiga, kuigi
ka tänapäeval on veel neid, kes väidaksid, et
nad on deistid.
6. Ajalugu on lineaarne, sest kosmose areng määrati
loomisel.
Deistid ise näivad ajaloost vähe huvitatud olevat,
sest nagu Bréhier on osutanud, otsisid nad teadmist Jumala
kohta eelkõige loodusest. Juudi ajalugu, nii nagu ta on
Piiblis kirja pandud, on äärmiselt kasulik mitte Jumala
tegude kroonikana, vaid taevaliku seaduse illustratsioonide kogumina,
millest võib tuletada eetilised printsiibid. John Toland
(1670-1722) on näiteks väitnud, et kristlus on sama
vana kui looming ja et evangeelium on loodususundi "uustrükk".
Sellest vaatepunktist ei ole ajaloo üksiksündmused
kuigi tähtsad. Rõhk on üldistel reeglitel. Pope'i
sõnade järgi on Jumal üksikutest meestest ja
naistest või isegi tervetest rahvastest üpris vähe
huvitatud. Lisaks sellele on universum tema ümberkorraldustele
suletud ja sugugi mitte avatud.
Ebastabiilne segu
Deism ei osutunud väga stabiilseks maailmavaateks. Ajaloos
domineeris ta lühidalt prantsuse ja inglise vaimumaailmas
17. sajandi lõpust kuni 18. sajandi esimese pooleni. Tema
eelkäija oli teism ja tema järel tuli naturalism. Miks
oli deism nii üürike? Peamisi põhjusi oleme
juba puudutanud: selles maailmavaates eneses peitub ebajärjekindlus
ning mõned tema põhimõtted ei ole praktiliselt
rakendatavad. Need peagi ilmsikstulnud sisemised ebajärjekindlused
on järgmised. 1. Langemata ja normaalse universumi eeldamine
(näiteks Alexander Pope'i sarnaste juhtude puhul) kippus
eetikas viima järeldusele, et mis iganes on, on õige.
Kui mis iganes on, on õige, siis ei jää eetika
eriomase sisu jaoks mingit ruumi. Aga deistid olid eetikast väga
huvitatud, kuna see oli nende jaoks kristliku õpetuse
kõige vastuvõetavam haru. 2. Epistemoloogias lõppes
püüe viia vaidlus üksikult üldisele läbikukkumisega,
sest täpseks üldistuseks vajalike detailide haaramiseks
oleks vaja lõputut vaimu. Ükski inimvaim ei olnud
lõputu. Seega oli võimatu omandada teatud tüüpi
teadmisi universaalide kohta ja mõtlevatele inimestele
jäi teadmise suhtelisus, mille nad leidsid olevat raskesti
vastuvõetava.8
3. Mis puudutab inimloomust, siis ei suudetud leida mõtet
ega säilitada isiksust, seistes vastamisi ümberkorraldusele
suletud universumiga. Isiksuse mõtet ja mehhaanilist determinismi
ei ole võimalik kokku viia.
Tänapäeval leiab deismis rohkemgi küsitavaid aspekte.
Üldiselt on teadlased lakanud mõtlemast universumist
kui hiiglaslikust kellavärgist. Elektronid (kõnelemata
veel hämmastavamatest tuumaosakestest) ei käitu nagu
imetillukesed masinaosad. Kui universum on mehhanism, siis on
ta palju keerulisem kui see, mida arvati tollal, ja Jumal peab
olema üpris erinev lihtsast arhitektist või kellassepast.
Enamgi veel, inimisiksus on universumi "fakt". Kui
Jumal selle lõi, kas tema ei peaks siis olema isiksuslik?
Niisiis, ajalooliselt on deism ülemineku maailmavaade ja
siiski ei ole ta surnud. Ta elab edasi kogu maailmas mõnede
akadeemiliste keskuste teadlastes ja humanistides. Ma olen isiklikult
tundnud inimesi, kes on väitnud, et nad on deistid, ja ma
kahtlustan, et on vähemalt sama palju neid, kes on deistid
ebateadlikult. Teadlasi, nagu näiteks Albert Einstein, kes
"näevad" kõrgema jõu tööd
universumis või sellest väljaspool ja kes tahavad
loodud maailmas mõistuslikkust säilitada, võib
pidada südame poolest deistideks. Kuigi kahtlemata paljud
neist ei tahaks väita midagi, mis võiks kõlada
elufilosoofiana.9
Järgmine osa - Lõpliku
ruumi vaikus: naturalism
|