JAMES W. SIRE - UNIVERSUMI UKSEL


3. Kellavärgi universum: deism

Kui teism pidas niikaua vastu, mis suutis teda ometi õõnestada? Kui ta andis kõigile meie põhiküsimustele rahuldavad vastused, rahustas meie hirmusid ja andis meile tulevikulootuse, miks ilmus siis midagi muud? Nendele küsimustele saab vastata mitmel tasandil. Tõsiasi on see, et paljud jõud püüdsid Lääne põhilist intellektuaalset ühtsust purustada.
Mõned ütlevad, et deism arenes välja püüdlusest luua ühtsus teoloogilise ja filosoofilise vaidluse kaoses, mis 17. sajandil takerdus lõpututesse tülidesse isegi vaidlejate endi jaoks triviaalsetena näivate küsimuste ümber.
Pärast aastakümneid väldanud kurnavat vaidlust olid luteri, puritaani ja anglikaani vaimulikud juhid uuesti valmis kaaluma küsimusi, milles võidi saavutada kokkulepe. Omal moel oli siin tulemuseks deism, kuigi sellise kokkuleppe suund asetas deismi üsna väljapoole traditsioonilise kristluse piire.
Teine oluline faktor deismi arengus on nihe küsimuses, milline autoriteet tagab taevastesse küsimustesse puutuvate teadmiste tõesuse. See autoriteet läks pühakirjas leiduvalt ilmutuselt üle "Mõistusele", inimvaimu valgustavale "Jumala küünlale" või "sisemisele valgusele" - intuitsioonile. Mis on sellise autoriteedinihke põhjuseks?
Üks põhjustest on eriti irooniline. See on seotud ühe teismist tuleneva järeldusega, mida arendati pärast selle avastamist väga edukalt edasi. Osalt tänu üldlevinud üpris platoonilisele teadmise teooriale pöördus keskajal teistlike õpetlaste ja intellektuaalide tähelepanu Jumala poole.
Idee seisnes siin selles, et teadjad mingis tähenduses "saavad" selleks, mida nad teavad. Ja kuna inimene peaks mingis mõttes muutuma "heaks" ja "pühaks", siis peaks ta uurima Jumalat.
Et teoloogia oli teadus Jumalast, peeti teda teaduste (mis sel ajal lihtsalt tähendasid teadmisi) kuningannaks. Kui inimesed uurisid loomi või taimi või mineraale (zooloogia, keemia, füüsika), siis nad madaldasid ennast. See hierarhiline vaatepunkt reaalsusele on tegelikult platoonilisem kui teistlik või kristlik, sest ta võtab Platonilt üle arusaama, et aine on kui mitte kurjast, siis vähemalt mingil viisil irratsionaalne ja igal juhul mitte hea. Aine on midagi, millest tuleb üle jõuda, ja mitte miski, mida tuleb mõista.
Aga enam Piiblile orienteeritud vaimud hakkasid jõudma arusaamisele, et see kõik on Jumala maailm. Ja kuigi see on langenud maailm, on Jumal selle loonud ning see on väärtuslik. See on tõesti väärt, et teda tunda ja mõista. Veelgi enam, Jumal on ratsionaalne ning seetõttu on ka tema universum ratsionaalne, korrapärane ja tunnetatav. Sellest lähtudes hakkasid teadlased tegelema universumi vormi uurimisega. Hakkas tekkima pilt Jumala maailmast. See oli nagu hiiglaslik hästikorraldatud mehhanism, mingi määratu kellavärk, mille vedrud ja hammasrattad töötasid koos perfektse mehhaanilise täpsusega. Kasvades välja teadusliku uurimistöö tulemustest, sundis selline pilt edasisele uurimistööle ning ärgitas edasistele avastustele universumi ehituse kohta. Teisisõnu sündis tänapäeva teadus ja see teadus oli hämmastavalt edukas.
Baconi sõnul said teadmised jõuks, et manipuleerida loodust ning tuua teda veel täielikumalt inimese valitsuse alla. Tänapäeva kõnepruugis kajastab seda vaadet J. Bronowski: "Ma defineerin teadust kui meie teadmiste organiseeritust sellisel viisil, et see nõuab enamat loodusse peidetud potentsiaalist".1 Kui selline universumi kohta teadmiste hankimise viis oli nii edukas, miks mitte kasutada sama viisi Jumala kohta käivate teadmiste hankimiseks?
Kristlikus teismis oli sellisel meetodil loomulikult oma osa, sest Jumala kohta öeldi, et ta ilmutab ennast looduses. Sellise üldise ilmutuse kaudu vahendatud sisu sügavust peeti siiski piiratuks. Palju rohkem anti Jumalast teada eriilmutustes. Aga deism eitab, et Jumalat võiks tunnetada Jumala ilmutuse kaudu eriliste eneseväljendusaktide läbi, nagu näiteks pühakiri või lihakssaamine. Heitnud teadusliku autoriteedina kõrvale Aristotelese, heidab deism nüüd kõrvale pühakirja kui teoloogilise autoriteedi ning lubab kasutada ainult "inimlikku" mõistust. Nagu Peter Medawar on kirjutanud: "17. sajandi õpetus mõistuse paratamatusest andis aeglaselt teed usule mõistuse küllaldasusest."2
Deism näeb seega Jumalat ainult "Looduses", mille all on mõeldud universumi süsteemi. Ja kuna universumit vaadeldakse hiiglasliku kellavärgina, vaadeldakse Jumalat kui kellasseppa.
Teatud mõttes saame öelda, et piirates teadmisi Jumalast üldise ilmutusega, sarnaneb see tähelepanekuga, et hommikueineks söödud munad teevad hommiku meeldivaks, ning siis edaspidi ainult munade tarvitamisega hommikueineks (ja vahest ka lõunaks ja õhtusöögiks) kogu ülejäänud elu jooksul (mis nüüd tahtmatult küll üpris lühikeseks muutub!). Igatahes eeldab teism, et me võime loodusest midagi Jumala kohta teada saada. Aga samuti väidab see, et teada võib palju rohkem kui sellise viisi abil võimalik ning et on olemas ka teisi teid teadmiste saamiseks.

Deismi alused

Nagu seletab Frederick Copleston, ei ole deism ajalooliselt mõte- "koolkond". 17. sajandi lõpus ja 18. sajandil hakati paljusid mõtlejaid kutsuma deistideks või nimetasid nad end nendeks ise. Neil inimestel oli palju ühiseid vaateid, aga mitte kõik ei tunnistanud ühiselt kõiki õpetusi. Näiteks John Locke ei heitnud kõrvale ilmutuse ideed, kuid ta jäi kindlaks selle juurde, et inimmõistust tuleb kasutada selle üle otsustamiseks.3 Mõned deistid, nagu näiteks Voltaire, olid kristluse suhtes vaenulikud, mõned, nagu Locke, ei olnud. Mõned uskusid hinge surematusse, mõned ei uskunud. Mõned uskusid, et Jumal jättis oma loomingu omapäi toimima, teised uskusid ettehooldusesse. Mõned uskusid isikulist Jumalat, mõned mitte. Niisiis olid deistid põhiküsimustes märksa vähem üksmeelsed kui teistid.4
Sellest hoolimata on kasulik mõelda deismist kui süsteemist ning seda süsteemi suhteliselt äärmuslikul kujul kirjeldada. Sel viisil võime mõista järeldusi, mis hakkasid 18. sajandil erinevatest teismi "reduktsioonidest" tekkima. Naturalism, nagu me hiljem näeme, arendas neid järeldusi veelgi kaugemale.
1. Transtsendentne Jumal kui algpõhjus lõi universumi, kuid jättis selle siis omapäi. Jumal ei ole seega immanentne, ei ole täielikult isikuline, ei valitse inimtegevuse üle ega ole ka ettehooldav.
Nagu teismiski, puudutab kõige tähtsam väide Jumala olemasolu ja iseloomu. Põhiolemuses "redutseerib" deism Jumala ilmutavaid omadusi. Ta on transtsendentne jõud või energia, Algliigutaja või Algpõhjus, mineviku põhjuste lõputu regressi algus. Aga tegelikult ei ole ta tema, kuigi temast rääkides kasutatakse isikulist asesõna. Igal juhul ei hoolitse ta oma loomingu eest, ega armasta seda. Tal ei ole sellega mingit "isiklikkus" suhet.
Buckminister Fuller, keda teatud mõttes võib pidada kaasaegseks deistiks, on oma usku väljendanud järgmiselt: "Ma usun ettepoole vaatava intellektuaalse tarkuse aususse, mida me võime kutsuda 'Jumalaks'".5 Aga Fulleri Jumal ei ole isik, keda peaks ülistama, vaid lihtsalt intellekt või jõud, kellega peab arvestama.
Deistile on Jumal seega kauge, võõras ja väline. Siiski näib, et varased deistid ei saanud aru, millisesse üksindusse see inimkonna jätab. Läks mööda peaaegu kaks sajandit, enne kui see tagajärg inimemotsioonide valdkonnas välja ilmus.
2. Jumala loodud kosmos on deterministlik, sest see on loodud põhjuse-tagajärje ahelana suletud süsteemis - imed ei ole võimalikud.
Universumi süsteem on suletud kahes mõttes. Esiteks on see suletud Jumala poolt tehtud ümberkorraldustele, sest ta ei ole maailmast "huvitatud". Ta lihtsalt lõi universumi süsteemi. Seega ei ole võimalikud mingid Jumala poolt erilist huvi näitavad imed ega sündmused. Igasugused tõelised või näilised püüded universumi masinavärgis midagi muuta näitaksid, et Jumal on oma algses plaanis vea teinud, ja see oleks allpool tema kui kõiges kompetentse pühaduse väärikust.
Teiseks on universum suletud inimlikele ümberkorraldustele, sest ta on omavahel kellavärgi kombel seotud. Et võida seda süsteemi ümber korraldada, peaks ükskõik milline inimolend üksinda või koos teistega suutma seda ületada ja pääsema välja põhjuse-tagajärje ahelast. Aga seda me ei saa teha. Samas peame silmas pidama, et deistid viimast järeldust eriti ei rõhuta. Nagu me seda endiselt kõik teeme, arvab ka enamik inimestest, kui just asja üle ei reflekteerita, et me oleme suutelised oma keskkonna muutmiseks tegutsema.
3. Inimolendid, kuigi isiksuslikud, on universumi kellavärgi osad.
On tõsi, et deistid ei eita inimese isiksuslikkust. Meil kõigil on eneseteadvus ja vähemalt esimesel pilgul ka enesemääramisvõime. Kuid neid peab vaadeldama ainult inimliku mõõtme valguses. See tähendab, et inimolenditena ei ole meil Jumalaga mingit olemuslikku sidet - nagu kuvandil originaaliga -, ja nii ei ole meil mingit võimalust transtsendeeruda süsteemist, milles me end leiame.
Piiskop Fénelon (1651-1715) on kaasaegseid deiste kritiseerides kirjutanud: "Nad väidavad, et nad tunnustavad Jumalat loojana, kelle tarkus on näha tema töödes; aga nende järgi ei oleks Jumal hea ega tark, kui ta andis inimesele vaba tahte - see tähendab võime pattu teha, pöörata ära oma lõplikust eesmärgist, korra vastu astuda ja igavesse hukatusse langeda."6 Fénelon on siin leidnud ühe deismi peamistest probleemidest: inimolendid on kaotanud võime olulisteks tegudeks. Kui me ei saa "korra vastu astuda", siis ei saa me olla olulised. Me võime olla vaid nukud. Kui inimesel on isiksus, siis ei saa see hõlmata enesemääramist.
Deistid loomulikult tunnistavad, et inimolenditel on intellekt (ikka ja alati rõhutavad nad inimmõistust), moraal (deistid on väga huvitatud eetikast), võime ühiseluks ja loovus. Aga kõik need omadused, kuigi nad on meisse kui loodud olendeisse sisse ehitatud, ei põhine Jumala iseloomul. Neil on omalaadne autonoomne loomus täpselt nagu ülejäänud universumi ainel. Inimolendid on, mis nad on. Neil on vähe lootust saada millekski erinevaks ja millekski enamaks.
4. Kosmost, seda maailma, peetakse normaalseisundis olevaks: see ei ole langenud või ebanormaalne. Me võime universumit tundma õppida ja seda uurides kindlaks määrata, missugune on Jumal.
Kuna universum on põhiliselt selline, nagu Jumal ta lõi, ja kuna inimestel on võime mõista neid ümbritsevat maailma, saavad nad Jumalast teadmisi tema universumi uurimise kaudu. Nagu me ülalpool nägime, leidub sellele põhjendus pühakirjas, sest laulik on kirjutanud: "Taevad jutustavad Jumala au ja taevalaotus kuulutab tema kätetööd" (Ps 19:2). Loomulikult väidavad ka teistid, et Jumal on ennast looduses ilmutanud. Kuid teisti jaoks on Jumal ennast ilmutanud ka sõnades: oma prohvetitele ja mitmesugustele Piibli autoritele antud sõnalise ilmutuse kaudu. Ning teistid väidavad, et Jumal on ennast ilmutanud ka oma Pojas Jeesuses - "Sõna sai lihaks" (Jh 1:14). Aga deistidel ei suhtle Jumal inimestega. Eriilmutus ei ole vajalik ning ühtki eriilmutust pole ette tulnud.
Filosoofiaajaloolane Emile Bréhier võtab hästi kokku erinevuse deismi ja teismi vahel:
"Me näeme selgelt, et toodi sisse uus inimese mõiste, mis oli kokkusobimatu kristliku usuga: looduses avastati Jumal kui arhitekt, kes oli loonud ja säilitas universumis imepärase korra; enam ei olnud kohta kristliku draama Jumalale, kes andis Aadamale võime "pattu teha ja korra vastu astuda". Jumal ei olnud enam mitte ajaloos, vaid looduses; ta peitus imedes, mida uurisid loodusteadlased ja bioloogid, ja mitte enam inimese südametunnistuses, kus tema kohalolekuga kaasnesid patu-, häbi- või armutunded; ta oli jätnud inimese oma saatuse peremeheks."7
Deistide poolt avastatud Jumal oli arhitekt, mitte armastaja või kohtunik või midagi muud isiklikku. Ta ei olnud keegi, kes oleks tegutsenud ajaloos. Ta oli lihtsalt maailma üksi jätnud. Aga inimkond, kes oli mõnes mõttes oma saatuse looja, oli siiski lukustatud suletud süsteemi. Inimlik vabadus Jumala käest ei olnud vabadus millegi jaoks, õigupoolest ei olnud see üldse mingi vabadus.
Üks deismis tekkinud pinge leiab kajastamist Alexander Pope'i teose Essay on Man (1733) alguses.
Pope väidab, et me võime tunda Jumalat ainult meid ümbritseva maailma kaudu. See on deismi kummardus empirismile. Me õpime kogutud andmetest ja liigume üksikult üldise poole. Väljaspool meie kogemist ei ilmutata meile midagi.
Pope eeldab siin teadmisi Jumala ja looduse kohta, mida ei saa kogemuse kaudu hankida. Ta tunnistab seda isegi, kui ta kutsub meid lugejatena üles järele mõtlema, kas me tõesti oleme universumist läbi vaadanud ja tema kellavärki näinud. Aga kui meie seda näinud ei ole, siis tõenäoliselt pole seda ka Pope. Kuidas võib siis Pope teada, et see on hiiglaslik korrapärane kellavärk?
Seda küsimust võib lahendada kahel viisil, kas (1) kogu teadmine tuleneb kogemusest ning meie, olemata lõputud, ei saa süsteemi tervikuna tunda või (2) teatud teadmised tulevad mingist teisest allikast - näiteks kaasasündinud ideedest või väljastpoolt tulevast ilmutusest. Aga Pope, nagu enamik deiste, jätab ilmutuse kõrvale. Ja vähemalt selles "essees" ei viita ega vihja ta kaasasündinud ideede võimalikkusele.
Siin on Pope'i epistemoloogias vastuolu. Ning just sellised vastuolud muutsid deismi väga ebakindlaks maailmavaateks.
5. Eetika piirdub üldise ilmutusega: kuna universum on normaalne, ilmutab ta seda, mis on õige.
Veel üks järeldus, mis tuleneb Jumala eksisteemisest looduslikus maailmas, mida ei vaadelda kui langenut, on see, et Jumal muutub kõikvõimsa loojana vastutavaks kõige selle eest sellisel kujul, nagu see on. Seega peab see maailm peegeldama seda, mida Jumal tahab, või seda, milline ta on. Eetiliselt viib see Alexander Pope'i poolt väljendatud seisukohani, mis lõpeb õigupoolest eetika hävitamisega. Kui kõik, mis on, on õige, siis ei ole olemas kurja. Hea muutub kurjast eristamatuks. Ja Baudelaire on öelnud: "Kui Jumal on olemas, siis peab ta olema saatan". Või, halvemal korral, ei saa hea üldse olemas olla. Sest ilma eristusvõimeta ei saa olla ühte ega teist, ei head ega kurja. Ja eetika kaob.
Nagu me oleme näinud, jätkame inimolenditena siiski eetiliste eristuste tegemist. Kusagil eristab igaüks meist head ja halba, õiget ja valet. Deistlik eetika ei ole meie tegelikus inimlikus olemasolus meie jaoks sobiv. Siinkohal muutub deism kasutuks maailmavaateks, sest keegi ei saa selle kohaselt elada.
Kahtlemata ei näinud (või ei näe praegugi) mitte kõik deistid, et nende eeldused toovad kaasa Pope´i järeldused. Mõned arvasid hoopis, et Jeesuse eetikaõpetus oli tegelikult sõnades väljendatud looduse seadus. Ja loomulikult ei sisalda Mäejutlus midagi sarnast väitele: "Mis iganes on, on õige!" Ma arvan, et deistide põhjalikum uurimine viiks järeldusele, et nad olid lihtsalt ebajärjekindlas, aga ei tunnistanud seda ise.
Alexander Pope oli ise ebajärjekindel, sest kinnitades, et mis iganes on, on õige, noomis ta inimkonda uhkuse eest (mis, kuis see on, peab olema õige)!
Uhkus oli see, kui inimene mõtles endas paremini, kui oleks pidanud. Uhkus oli väär, koguni patt. Samas pöörake tähelepanu sellele, et patt mitte isiksusliku Jumala vastu, vaid "Igavese Põhjuse" ehk filosoofilise abstraktsiooni vastu. Selles kontekstis omandab isegi sõna patt uue varjundi. Mis aga veelgi tähtsam - kogu patu mõiste kaob, kui me ei loobu põhimõttest, mille kohaselt mis iganes on, on õige.
Nii huvitatud kui deistid kristluse eetilise sisu säilitamisest ka ei olnud, olid nad võimetud leidma sellele sobilikku alust. Selliste pingete ja ebajärjekindluste tõttu oli deismil olulise maailmavaatena lühike eluiga, kuigi ka tänapäeval on veel neid, kes väidaksid, et nad on deistid.
6. Ajalugu on lineaarne, sest kosmose areng määrati loomisel.
Deistid ise näivad ajaloost vähe huvitatud olevat, sest nagu Bréhier on osutanud, otsisid nad teadmist Jumala kohta eelkõige loodusest. Juudi ajalugu, nii nagu ta on Piiblis kirja pandud, on äärmiselt kasulik mitte Jumala tegude kroonikana, vaid taevaliku seaduse illustratsioonide kogumina, millest võib tuletada eetilised printsiibid. John Toland (1670-1722) on näiteks väitnud, et kristlus on sama vana kui looming ja et evangeelium on loodususundi "uustrükk". Sellest vaatepunktist ei ole ajaloo üksiksündmused kuigi tähtsad. Rõhk on üldistel reeglitel. Pope'i sõnade järgi on Jumal üksikutest meestest ja naistest või isegi tervetest rahvastest üpris vähe huvitatud. Lisaks sellele on universum tema ümberkorraldustele suletud ja sugugi mitte avatud.

Ebastabiilne segu

Deism ei osutunud väga stabiilseks maailmavaateks. Ajaloos domineeris ta lühidalt prantsuse ja inglise vaimumaailmas 17. sajandi lõpust kuni 18. sajandi esimese pooleni. Tema eelkäija oli teism ja tema järel tuli naturalism. Miks oli deism nii üürike? Peamisi põhjusi oleme juba puudutanud: selles maailmavaates eneses peitub ebajärjekindlus ning mõned tema põhimõtted ei ole praktiliselt rakendatavad. Need peagi ilmsikstulnud sisemised ebajärjekindlused on järgmised. 1. Langemata ja normaalse universumi eeldamine (näiteks Alexander Pope'i sarnaste juhtude puhul) kippus eetikas viima järeldusele, et mis iganes on, on õige. Kui mis iganes on, on õige, siis ei jää eetika eriomase sisu jaoks mingit ruumi. Aga deistid olid eetikast väga huvitatud, kuna see oli nende jaoks kristliku õpetuse kõige vastuvõetavam haru. 2. Epistemoloogias lõppes püüe viia vaidlus üksikult üldisele läbikukkumisega, sest täpseks üldistuseks vajalike detailide haaramiseks oleks vaja lõputut vaimu. Ükski inimvaim ei olnud lõputu. Seega oli võimatu omandada teatud tüüpi teadmisi universaalide kohta ja mõtlevatele inimestele jäi teadmise suhtelisus, mille nad leidsid olevat raskesti vastuvõetava.8 3. Mis puudutab inimloomust, siis ei suudetud leida mõtet ega säilitada isiksust, seistes vastamisi ümberkorraldusele suletud universumiga. Isiksuse mõtet ja mehhaanilist determinismi ei ole võimalik kokku viia.
Tänapäeval leiab deismis rohkemgi küsitavaid aspekte. Üldiselt on teadlased lakanud mõtlemast universumist kui hiiglaslikust kellavärgist. Elektronid (kõnelemata veel hämmastavamatest tuumaosakestest) ei käitu nagu imetillukesed masinaosad. Kui universum on mehhanism, siis on ta palju keerulisem kui see, mida arvati tollal, ja Jumal peab olema üpris erinev lihtsast arhitektist või kellassepast. Enamgi veel, inimisiksus on universumi "fakt". Kui Jumal selle lõi, kas tema ei peaks siis olema isiksuslik?
Niisiis, ajalooliselt on deism ülemineku maailmavaade ja siiski ei ole ta surnud. Ta elab edasi kogu maailmas mõnede akadeemiliste keskuste teadlastes ja humanistides. Ma olen isiklikult tundnud inimesi, kes on väitnud, et nad on deistid, ja ma kahtlustan, et on vähemalt sama palju neid, kes on deistid ebateadlikult. Teadlasi, nagu näiteks Albert Einstein, kes "näevad" kõrgema jõu tööd universumis või sellest väljaspool ja kes tahavad loodud maailmas mõistuslikkust säilitada, võib pidada südame poolest deistideks. Kuigi kahtlemata paljud neist ei tahaks väita midagi, mis võiks kõlada elufilosoofiana.9

Järgmine osa - Lõpliku ruumi vaikus: naturalism


Veel raamatutest