JAMES W. SIRE - UNIVERSUMI UKSEL 4. Lõpliku ruumi vaikus: naturalism
Deism on maakitsus keha suure kontinendi - teismi ja
naturalismi vahel. Deism on loomulik tee esimese juurest teise
juurde jõudmiseks. Võibolla ilma deismita ei tekiks
nii kergesti naturalismi. Deism on ainult mööduv faas,
peaaegu intellektuaalne kurioosum. Naturalism teiselt poolt on
tõsine asi.
Intellektuaalsetes terminites on see tee järgmine. Teismis
on Jumal kosmose lõputu isikuline looja ja alalhoidja.
Deismis on Jumal "redutseeritud": ta hakkab oma isikulisust
kaotama, kuigi ta jääb kosmose Loojaks ja (sellest
tulenevalt) Alalhoidjaks. Naturalismis on Jumal veelgi enam "redutseeritud",
ta kaotab oma eksistentsi.
Võtmekujusid selles nihkes teismist naturalismi on väga
palju, eriti 1600. ja 1750. aasta vahel. René Descartes
(1596-1650), kes oli teadlikult omaks võtnud teismi, pani
dekoratsioonid paika, mõistes universumit kui hiiglaslikku
"ainest" mehhanismi, mida inimesed "vaimu"
abil mõistavad. Seega lõhestas ta reaalsuse kahte
liiki olemiseks sellisel viisil, et sellest ajast alates on Lääne
maailmal olnud raske ennast ühtse tervikuna näha. Valides
ühe ühendamise poole viiva tee, muutsid naturalistid
vaimu mehhanistliku aine alaliigiks.
John Locke (1632-1714), kes oli eelkõige teist, uskus
isikulist Jumalat, kes ennast meile ilmutab, aga ta arvas, et
meie Jumalast antud aru on kohtunik selle üle, mida tuleb
Piibli "ilmutusest" tõena võtta. Naturalistid
võtsid sellest kontseptsioonist "Jumalast antu"
välja ning muutsid "aru" ainsaks tõe kriteeriumiks.
Selle nihke juures oli üks kõige huvitavamaid kujusid
Julien Offray de La Mettrie (1709-1751). Kaasajal peeti La Mettrie'd
üldiselt ateistiks, aga ta ise on öelnud: "Mitte,
et ma paneksin kahtluse alla ülima olendi eksistentsi; vastupidi,
mulle näib, et suurim tõenäosus kõneleb
selle usu kasuks". Sellest hoolimata jätkab ta: "See
on teoreetiline tõde, millel on vähe praktilist väärtust."1 Põhjus,
mis võimaldab tal Jumala olemasolule nii vähe praktilist
väärtust anda, on see, et Jumal, kes on olemas, on
ainult universumi looja. Ta ei ole isiklikult huvitatud
ei universumist ega ka sellest, et keegi seal teda kummardaks.
Nii saab Jumala olemasolu küsimuse tegelikult vähetähtsana
kõrvale jätta.2
Just see tunne ja see järeldus märgib üleminekut
naturalismi juurde. La Mettrie on teoreetiline deist, aga praktiline
naturalist. Järgmistel põlvkondadel oli lihtne oma
teooriat La Mettrie praktikaga kooskõlla viia, nõnda,
et naturalismi nii usuti kui ka tegutseti selle järgi.3
Naturalismi alused
See toob meid esimese naturalismi defineeriva väite juurde.
1. Aine eksisteerib igavesti ja on kõik, mis on
olemas. Jumalat ei ole olemas.
Nagu teismis ja deismis, puudutab primaarne väide põhilise
olemasolu küsimust. Kahe eelmise puhul on Jumala loomus
võtmeküsimuseks. Naturalismis on esmaseks kosmose
loomus, sest nüüd, mil igavene looja- Jumal on kõrvale
jäänud, muutub kosmos ise igaveseks - ta on alati olemas,
kuigi mitte ilmtingimata oma praegusel kujul, õigupoolest
kindlasti mitte oma praegusel kujul.4
Carl Sagan, astrofüüsik ja teaduse
populariseerija, on seda suurima selgusega väljendanud:
"Kosmos on kõik, mis on, või kunagi oli, või
kunagi saab olema."5
Miski ei tule mitte millestki. Miski on. Seega miski on alati
olnud. Aga naturalistid ütlevad, et see miski ei ole mitte
transtsendentne looja, vaid kosmose aine ise. Mingil kujul on
kogu universumi aina alati olnud. Sõna aine tuleb
mõista üpris üldises tähenduses, sest 18.
sajandist alates on teaduslik mõistmine edasi arenenud.
18. sajandil polnud teadlased veel avastanud ei aine keerulisust
ega tema tihedat sidet energiaga. Nad vaatlesid reaalsust kui
nähtust, mis koosneb üksteisega mehhaanilises, ruumilises
suhtes olevatest lagundamatutest "ühikutest".
Seda vääramatute "seadustega" väljendatavat
suhet uurisid ja selgitasid keemia ning füüsika. Hiljem
avastasid teadlased, et loodus ei ole nii korrapärane või
vähemalt mitte nii lihtne. Näib, et pole olemas lagundamatuid
"ühikuid" kui selliseid, ning et füüsikaseadustel
on ainult matemaatiline väljendus. Kindlus selle kohta,
mis on loodus või milline ta tõenäoliselt
avastatakse olevat, on kadunud.
Sellest hoolimata ühendab ülalmainitud väide naturaliste.
Kosmos ei koosne kahest asjast - ainest ja vaimust, või
ainest ja hingest. La Mettrie on kirjutanud: "Kogu universumis
eksisteerib ainult üks substants erinevates modifikatsioonides."6 Lõpuks on
kosmos üks asi ilma mingi seoseta sealpoolse Olendiga; ei
"jumalat" ega "loojat" pole olemas.
2. Kosmos eksisteerib põhjus-tagajärje ahelana
suletud süsteemis.
See väide sarnaneb deismi 2. väitega. Erinevus on sellest,
et universumit võib ja võib mitte vaadelda masina
või kellavärgina. Kaasajal on teadlased leidnud,
et seosed reaalsuse eri elementide vahel on palju keerulisemad,
et mitte öelda salapärasemad, kui neid kellavärgi
metafoori abil saaks seletada.
Sellest hoolimata on universum suletud süsteem. See
ei ole avatud väljastpoolt tulevatele ümberkorraldustele
- ei transtsendentse Olendi poolt (sest seda ei ole olemas) ega,
nagu me hiljem pikemalt kõneleme, enesetranstsendentsete
ehk autonoomsete inimeste poolt (sest nad on ahela osa). Émile
Bréhier on seda vaadet kirjeldades öelnud: "Korrastatus
looduses on vaid selle osade üks, rangelt paratamatu paigutus,
mis põhineb asjade olemusel; näiteks ei ole aastaaegade
vaheldumise kaunis korrapära mitte jumaliku plaani tagajärg,
vaid gravitatsiooni tulemus."7
II Humanistlikus Manifestis (1973), mis kajastab nende vaateid,
kes kutsuvad ennast "ilmalikeks humanistideks", on
seda väljendatud järgmiselt: "Meil pole piisavalt
tõestusmaterjali, et uskuda üleloomulikku eksistentsi."8 Ilma Jumala või
üleloomulikuta ei saa muidugi midagi juhtuda väljaspool
asjade eneste ulatust. Teoses The Columbia History of the
World (1972) kirjutab Rhodes W. Fairbridge otsesõnu:
"Me ei tunnista imepärast."9
Columbia ülikooli geoloogiaprofessori
esituses on selline väide ootuspärane.
Üllatav on aga, et vaimuliku seminari professor David Jobling
ütleb peaaegu sedasama: "Me [s.o kaasaegsed inimesed]
näeme universumit nagu ruumi, aja ja aine pidevust, mida
hoitakse koos seestpoolt.
Jumal ei ole "väljaspool"
aega ja ruumi, ka ei seisa ta eraldi ainest, suheldes inimese
"vaimse" osaga.
Me peame leidma mingi viisi kohanemaks
faktiga, et Jeesus Kristus on sama evolutsiooniprotsessi produkt
nagu me kõik."10
Jobling püüab mõista kristlust naturalistliku
maailmavaate raamides. Muidugi, kui asetada Jumal selgelt süsteemi
- ahelana suletud põhjus-tagajärje süsteemi
sisse, siis jääb ta ilma suveräänsusest ja
paljust muust, mida kristlased on traditsiooniliselt tema kohta
uskunud. Ma tahan sellega osutada, et naturalism on laialtlevinud
maailmavaade ja seda leidub kõige ebatõenäolisemates
kohtades.
Mis on selle suletud süsteemi kesksed jooned? Esimesel
pilgul võib tunduda, et naturalistid, jaatades "ruumi,
aja ja aine pidevust, mida hoitakse koos seestpoolt", on
deterministid, kes väidavad, et suletud süsteem püsib
koos vääramatu ka kõigutamatu põhjus-tagajärje
seose varal. Enamik naturaliste on tõepoolest deterministid,
kuigi see ei võta meilt ära vaba tahte tunnetust
või meie vastutust oma tegude eest. Kas selline vabadus
on tõepoolest kooskõlas suletud süsteemi mõistega?
Et sellisele küsimusele vastata, peame kõigepealt
uurima lähemalt naturalisti arusaamist inimestest.
3. Inimolendid on keerukad "masinad"; isiksus
on keemiliste ja füüsikaliste omaduste vastastikune
suhe, mida me veel täielikult ei mõista.
Kui Descartes tunnistas, et inimolendid on osalt masinad, siis
samas arvas ta ka, et nad on osalt vaimud; ja vaim oli erinev
substants. Enamik naturaliste näeb vaimu siiski masina funktsioonina.
La Mettrie oli üks esimestest, kes selle otse välja
ütles: "Järeldagem siis julgelt, et inimene on
masin ja et kogu universumis eksisteerib vaid üks substants
eri modifikatsioonides."11
Veelgi otsesemalt väljendas seda Pierre Jean Georges Cabanis
(1757-1808), kes kirjutas, et "aju eritab mõtteid,
nagu maks eritab sappi."12
William Barrett kirjutab oma suurepärases vaimuajaloo käsitluses,
mis kirjeldab hinge ehk mina mõiste järkjärgulist
kadumist lääne mõtlemises Descartes'ist kuni
tänapäevani:
"Nii leiame La Mettrie's
neid veidraid näiteid
inimkehast kui kujuteldavate ülekannete, hammas- ja põrkrataste
süsteemist. Inimene, mikrokosmos, on lihtsalt veel üks
masin universaalse masina, s.o kosmose sees. Me naerame nende
näidete kui veidrate ja jämedakoeliste üle, kuid
sisimas võime siiski olla arvamusel, et lõppude
lõpuks osutuvad nad õiges suunas, võibolla
ainult pisut enneaegselt. Kompuutrite tulekuga on mehhanismi
kiusatus muutunud veel vastupandamatumaks, sest siin ei ole meil
enam tegu rataste ja vintsidega vanaaegse masinaga, vaid masinaga,
mis näib olevat suuteline reprodutseerima inimvaimus toimuvaid
protsesse. Kas masinad suudavad mõtelda? muutub
nüüd meie aja põhiküsimuseks."13
Igal juhul on mõte siin selles, et inimolenditena oleme
lihtsalt kosmose osa. Kosmoses on ainult üks substants -
aine. Me oleme see ja ainult see. Seadused, mis kehtivad aine
kohta, kehtivad ka meie kohta. Me ei transtsendeeru universumist
mitte mingil viisil.
Muidugi oleme väga keerukad masinad ja meie mehhanismi ei
ole veel lõpuni mõistetud. Seetõttu saavad
inimesed meid jätkuvalt hämmastada ja meie ootusi petta.
Sellest hoolimata on kogu salapära, mis meie mõistmist
ümbritseb, mitte tõelise saladuse, vaid mehhaanilise
keerukuse tulemus.14
Võiks järeldada, et inimkond ei erine teistest universumi
objektidest ja et ta on vaid üks liik objekte paljude seas.
Aga naturalistid väidavad, et see pole nii. Näiteks
Julian Huxley ütleb, et me oleme loomade hulgas ainulaadsed,
kuna vaid meie üksi oleme võimelised mõtlema
mõistete abil, kasutama kõnet, omama kumulatiivset
traditsiooni (kultuuri) ning kuna meil on olnud oma ainulaadne
evolutsiooni viis.15 Sellele
lisaks enamik naturaliste meie moraalsed võimed, mida
me käsitleme eraldi. Kõik need tunnusjooned on üldiselt
ilmselged. Naturalistid ütlevad, et ükski neist ei
viita mingile transtsendentsele jõule ega nõua
mingit mateeriavälist alust.
Ernest Nagel osutab vajadusele mitte rõhutada inimlikku
"pidevust" meie koostise mitteinimlike elementidega:
"Eitamata, et isegi kõige selgemad inimlikud jooned
sõltuvad asjadest, mis on mitteinimlikud, püüab
küps naturalism hinnata inimese loomust tema tegude
ja saavutust, tema püüdluste ja võimete,
tema piiratuse ja traagiliste läbikukkumiste ning
tema taiplikkuse ja kujutlusvõime suurepäraste
tulemuste valgusel."16 Rõhutades meie inimlikkust (meie
erisust ülejäänud kosmosest), leiab naturalist
väärtuse aluse, sest ta arvab, et intellekt, kultuurivõime
ja arusaamine õigest ning väärast ei ole mitte
ainult inimest eristavad jooned, vaid asjad, mis teevad meid
väärtuslikuks. Seda mõtet arendatakse edasi
6. väite juures.
Kui mõned naturalistid on ranged deterministid universumis
toimuvate sündmuste suhtes - kaasa arvatud inimtegevus -,
eitades seega igasugust vaba tahte tunnetust, siis paljud teised
naturalistid väidavad, et me oleme vabad või vähemalt
osaliselt vabad oma saatuse kujundamisel. Mõned arvavad
näiteks, et kuigi suletud universum viib determinismini,
saab determinismi ikkagi ühendada inimliku vabaduse või
vähemalt vabaduse tunnetusega. Me võime teha paljusid
asju, mida me tahame teha; me ei ole alati sunnitud talitama
vastu oma tahtmisi. Näiteks võiksin ma selle raamatu
kirjutamise lõpetada, kui ma tahaksin. Ma ei taha seda.
Paljud naturalistid arvavad, et see jätab lahti võimaluse
mõttekaks inimtegevuseks ning annab aluse moraalile. Sest
kui me ei ole vabad tegema muud kui seda, mida me teeme, ei saa
me vastutada selle eest, mida me teeme. Selle vaatepunkti järjekindlust
on siiski vaidlustatud ja see on üks nõrku kohti
naturalisti mõttesüsteemis, nagu näeme järgmises
peatükis.
4. Surm on isiksuse ja individuaalsuse hävinemine.
Seda naturalismi väidet on inimestel vahest kõige
raskem tunnistada, ometi on see naturalistide universumikontseptsiooni
tingimusteta nõua. Mehed ja naised on tehtud ainest ja
mitte millestki muust. Kui see aine, millest inimene koosneb,
laguneb surma puhul, siis see isik kaob. II Humanistlikus Manifestis
on väidetud: "Niipalju kui me teame, on kogu isiksus
sotsiaalses ja kultuurilises keskkonnas tegutseva organismi funktsioon.
Pole usutavat tõestusmaterjali selle kohta, et elu elaks
keha surma üle."17 Bertrand Russell on kirjutanud: "Mitte ükski
tuli, heroism ega mõtte ja tunde intensiivsus ei saa individuaalset
elu hauatagusena alal hoida."18
Ja A. J. Ayer on öelnud: "Ma leian,
et
on selge, et inimese eksistents lõpeb surmaga."19 Üldisemas
mõttes nähakse selliselt mööduvana kogu
inimkonda. "Inimsaatus," tunnistab Ernest Nagel, "[on]
episood kahe unustuse vahel."20
Sellised väited on selgelt ja üheselt mõistetavad.
See kontseptsioon võib tekitada tohutuid psühholoogilisi
probleeme, aga tema täpsus on vaieldamatu. Ainus "surematus",
nagu seda väljendab II Humanistlik Manifest, seisneb sellest,
et me "eksisteerime edasi oma järglastes ning viisis,
kuidas meie elud on mõjutanud teisi meie kultuuris."21 Novellis "Tuvisuled"
annab John Updike sellele ideele kauni inimliku mõõtme,
kui ta kujutab väikest poissi Davidit, kes mõtiskleb
oma pastori taevakirjelduse üle, mis on "nagu Abraham
Lincolni headus, mis pärast teda elus on."22
Nagu ülalviidatud vaimuliku seminari
professor, ei ole Davidi pastor enam teist, vaid püüab
lihtsalt anda "hingelist" abi naturalismi raamides.
5. Ajalugu on lineaarne tähenduslik sündmuste
ahel, mida ühendavad põhjus ja tagajärg, kuid
millel ei ole ühtset eesmärki.
Esiteks, sõna ajalugu, nagu teda kasutatakse selles väites,
katab nii loodusajalugu kui inimajalugu, sest naturalistid näevad
neid pideva tervikuna. Inimkonna päritolu on looduses. Sellest
me tekkisime ja kõige tõenäolisemalt läheme
sinna tagasi (mitte ainult individuaalselt, vaid ka liigina).
Loodusajalugu algab universumi päritolust, mis vaatamata
naturalistide seas valitsevatele eriarvamustele tunnistatakse
igaveseks. Enamik teadlasi ütleb lihtsalt, et kunagi uskumatult
tükk aega tagasi toimus kosmose ainesega protsess, mis viis
lõpuks meie poolt praegu asustatava ja teadvustatava universumi
tekkeni. Vähesed on valmis ütlema, kuidas see täpselt
juhtus. Columbia ülikooli astronoom professor Lodewijk Woltjer
on väljendanud paljude arvamust, öeldes: "Oleva
- inimese, maa ja universumi - päritolu on saladus, mille
lahendusele ei ole me lähemal, kui Moosese esimese raamatu
kroonik."23 Selle
protsessi selgitamiseks on pakutud mitmeid teooriaid, kuid ühtki
neist pole üldiselt tunnustatud. Naturalistid on siiski
alati eeldanud, et protsess oli isekäivituv. Seda ei pannud
liikuma Esimene Liigutaja - olgu see siis Jumal või keegi
teine.
Inimolendite tekkimise viisis ollakse üldiselt kindlamad
kui selles, kuidas tekkis universum. Evolutsiooniteooria, millega
naturalistid olid kaua mänginud, sai Darwinilt endale "mehhanismi"
ning on leidnud üldist tunnustust. Vaevalt leidub riiklikus
haridussüsteemis kasutatavat teksti, kus seda teooriat ei
kuulutataks fakti pähe. Siiski peame olema ettevaatlikud,
et mitte pidada evolutsiooni rangelt naturalistlikuks teooriaks.
Ka paljud teistid on evolutsionistid.24
Teisti arvates juhib kõiki looduslikke protsesse lõputu
isikuline Jumal. Kui bioloogiline süsteem on arenenud, siis
on see toimunud vastavalt Jumala plaanile; see on teoloogiline
ja suunatud eesmärgile, mida tahab saavutada Jumal isiklikult.
Naturalisti arvates toimub see protsess omapäi. G. G. Simpson
on seda nii hästi väljendanud, et siinkohal väärib
see pikemat äratoomist:
"Orgaaniline evolutsioon on oma päritolult ja toimimiselt
täiesti materialistlik protsess.
Elu on loomult materialistlik,
aga tal on unikaalseid omadusi, mis tulenevad tema organisatsioonist,
mitte tema materjalist või mehhaanikast. Inimene tekkis
orgaanilise evolutsiooni toimimise tulemusena ja tema olemine
ja tegutsemine on samuti materiaalsed, aga kõigi eluvormide
seas on inimesel unikaalseid omadusi, mis lisanduvad omadustele,
mis on unikaalsed elu jaoks kõikide aine ja tegevuse vormide
puhul. Inimese intellektuaalne, sotsiaalne ja vaimne loomus on
loomade seas erandlik oma määralt, aga see on tekkinud
orgaanilise evolutsiooni käigus."25
See lõik on oluline selle poolest, et ta kinnitab selgelt
nii inimese ühtsust ülejäänud kosmosega kui
ka tema erilist unikaalsust. Et me aga ei järeldaks, et
meie unikaalsust ja asendit looduse kõrgeima loominguna
planeeris mingi universumis toimiv teleoloogiline printsiip,
lisab Simpson: "Kindlasti ei olnud inimene evolutsiooni
eesmärk, evolutsioonil ei olnud ilmselt mingit eesmärki."26
Mõnes mõttes tõstab evolutsiooniteooria
sama palju küsimusi, kui ta lahendab, sest pakkudes küll
seletust sellele, mis aegade jooksul on juhtunud, ei selgita
ta, miks. Naturalistid välistavad Eesmärgiseadja
mõiste. Pigem, nagu ütleb Jaques Monod, "tuli
inimese number välja Monte Carlo mängus", puhta
juhust mängus.27 Igasugune
kavatsuslikkus on algusest peale ka võimalusena välistatud.
Igal juhul väidavad naturalistid, et inimkonna koidikul
omandas evolutsioon korraga uue mõõtme, sest inimolenditel
on eneseteadvus ja nad on tõenäoliselt ainsad eneseteadvusega
olendid universumis.28 Enamgi
veel, inimolenditena oleme vabad teadlikult kaalutlema, otsustama
ja tegutsema. Seega, kui evolutsioon, mõistetuna rangelt
bioloogilisel tasemel, on jätkuvalt ebateadlik ja juhuslik,
siis inimtegevus seda pole. Inimese teod ei ole lihtsalt üks
osa "looduslikust" keskkonnast. Nad on inimajalugu.
Teisisõnu, inimolendite ilmumisega ilmub tähendusrikas
ajalugu, inimajalugu - sündmused, mis toimuvad eneseteadlike
ja ennast määravate meeste ja naistega. Aga nagu evolutsioonil
ei ole sisemist eesmärki, ei ole seda ka ajalool. Ajalugu
on selline, milliseks me ta teeme. Inimlikel sündmustel
on ainult see tähendus, mis inimesed neile annavad, kui
nad neid valivad või kui nad neile tagasi vaatavad.
Ajalugu liigub sirgjooneliselt, nagu ka teismis (mitte tsükliliselt
nagu Ida panteismis), kuid ajalool ei ole ettemääratud
eesmärki. Selle asemel et kulmineeruda Jumal-inimese Teises
Tulemises, "kestab" see lihtsalt sama kaua, kui kestavad
teadvuslikud inimolendid. Kui meie kaome, kaob inimajalugu ja
loodusajalugu kestab üksinda edasi.
6. Eetika puudutab ainult inimolendeid.
Eetilised kaalutlused ei mänginud naturalismi tekkimisel
keskset osa. Pigem tekkis naturalism teatud metafüüsiliste
välise maailma olemuse kohta käivate ideede loogilise
edasiarenguna. Enamiku varaste naturalistide eetilised vaated
jäid samaks nende omadega, kes elasid neid ümbritsevad
kultuuris. Need vaated on üldiselt eristamatud populaarsest
kristlusest. Tunti austust isikliku väärikuse vastu,
jaatati armastust ja pühendumust tõele ning ausust.
Jeesust peeti kõrgete eetiliste väärtuste õpetajaks.
Kuigi vähem, on see teatud määral tõsi
ka tänapäeval. Mõnede hiljutiste muudatustega
- näiteks sallivus abielueelse ja abieluvälise seksi
suhtes, positiivne suhtumine eutanaasiasse ja aborti ning üksikisiku
enesetapuõigusesse - on II Humanistliku Manifesti eetilised
normid sarnased traditsioonilise moraaliga. Eetiliste probleemide
seisukohast võivad teistid ja naturalistid sageli elada
harmooniliselt külg külje kõrval. Nende vahel
on alati olnud lahkarvamusi. Minu arvates hakkavad need lahkarvamused
suurenema sedamööda, kuidas humanism eemaldub oma kristliku
eetika mälestusest.29
Aga millised tahes on need lahkarvamused (või ühised
arvamused) eetiliste normide kohta, on nende normide alus põhimõtteliselt
erinev.
Teisti jaoks on väärtuste alus Jumal. Naturalisti jaoks
on väärtused inimese tehtud. Naturalisti kontseptsioon
järeldub loogiliselt eelnenud väidetest. Kui enne inimest
ei olnud teadvust, ei olnud ka eelnevat õige ja väära
mõistet. Enamgi veel, kui ei oleks võimalik teha
muud kui seda, mida tehakse, ei oleks mingil õige ja väära
mõistel praktilist väärtust. Selleks, et eetika
saaks olla võimalik, peab olemas olema nii teadvus kui
enesemääramine. Lühidalt, olemas olema peab isiksus.
Naturalistid ütlevad, et nii teadvus kui enesemääramine
tekkisid inimolendite ilmumisega ja et seega tekkis sel ajal
ka eetika. Ühtki eetilist süsteemi ei saa tuletada
ainuüksi "asjade" olemusest väljaspool inimteadvust.
Teisisõnu, kosmosse ei ole sisse kirjutatud ühtegi
Loomulikku Seadust. Isegi La Mettrie, kes on oma deistlikke juuri
paljastades pisut ebaselgelt kirjutanud: "Loodus lõi
meid kõiki [inimesi ja loomi] ainult selleks, et me oleksime
õnnelikud", oli eetikaküsimustes veendunud naturalist:
"Te näete, et loodusseadus ei ole mitte midagi muud
kui intiimne tunne, mis kuulub kujutlusvõimesse nagu kõik
teised tunded, kaasa arvatud mõte."30Muidugi käsitas La Mettrie kujutlusvõimet
täiesti mehhanistlikult, nii et eetika tähendas tema
jaoks lihtsalt seda, et inimesed järgivad neis kui loodud
olendites sisalduvat skeemi. Mingil juhul ei ole moraalis midagi
transtsendentset.
II Humanistlik Manifest väljendab naturalistliku eetika
allikat selgesõnaliselt: "Me kinnitame, et moraalsed
väärtused saavad alguse inimlikust kogemusest. Eetika
on autonoomne ja situatiivne ega vaja mingit teoloogilist
või ideoloogilist toetust. Eetika pärineb inimlikust
vajadusest ja huvist. Seda eitada tähendaks moonutada kogu
elu alust. Inimelul on tähendus seetõttu, et me loome
ja arendame oma tulevikke."31
Enamik teadlikke naturaliste oleksid selle avaldusega ilmselt
nõus. Aga kuidas täpselt inimlik situatsioon väärtust
tekitab, on sama ebaselge kui viis, kuidas me peaksime mõistma
universumi päritolu.
Olulisim küsimus on siin: Kuidas peaks tuleneb on'ist?
Traditsiooniline eetika, see tähendab kristliku teismi eetika
kinnitab eetika transtsendentset päritolu ning paigutab
headuse mõõdupuu lõputusse isikulisse Jumalasse.
Hea on see, mis on Jumal, ning seda on ilmutatud paljudel erinevatel
viisidel - kõige täielikumal kujul Jeesuse Kristuse
elus, õpetuses ja surmas.
Naturalistid sellisel viisil Jumala poole ei pöördu
ega soovigi seda teha. Eetika on ainuüksi inimlik valdkond.
Siit küsimus: Kuidas jõuab eneseteadvuse ja -määramise
faktist ja "on tehtud" ning "saab teha"
valdkonnast selle valdkonda, mis peaks olema või mida
peaks tegema?
Üks tähelepanek, mida naturalistid teevad, on see,
et kõigil inimestel on moraalsete väärtuste
mõiste. G. G. Simpsoni järgi tulenevad need lihtsalt
intuitsioonist ("õigsusetundest ilma selle tunde
põhjuste objektiivse uurimiseta ja ilma asjassepuutuvate
eelduste tõesuse või vääruse kontrollimise
võimalikkuseta"), autoriteedist ja konventsioonist.
Mitte keegi ei kasva üles, leidmata oma keskkonnast väärtusi,
ning kuigi inimene võib neid hüljata, makstes selle
eest väljaheidetuse või märterlusega, suudab
harva keegi leiutada kultuurist täiesti lahus seisvaid väärtusi.
Muidugi on väärtused kultuuriti erineva ja ükski
neist ei tundu olevat absoluutselt universaalne. Nii kaitseb
Simpson eetikat, mis põhineb objektiivsel uurimisel, ja
leiab selle inimeste harmoonilises kohanemises üksteise
ja oma keskkonnaga.32 Mis
seda harmooniat suurendab, on hea, ja mis seda ei tee, on halb.
Artiklis, mis püüab konstrueerida eetikat B. F. Skinneri
biheiviorismi jaoks, kirjutab John Platt:
"Õnn tähendab omada lühiajalisi kinnistavaid
stiimuleid, mis on kongruentsed keskmiste ja pikaajaliste kinnistajatega,
ja tarkus seisneb teadmises, kuidas seda saavutada. Ja eetiline
käitumine tekib siis, kui lühiajalised isiklikud kinnistajad
on kongruentsed pikaajaliste grupikinnistajatega. See muudab
lihtsaks "hea olemise" või täpsemalt "hästi
käitumise"."33
Siit järeldub hea tegevuse defineerimine tegevusena, mis
on grupi poolt heakskiidetav ja ellujäämist soodustav.
Nii Simpson kui Platt valivad inimelu jätkuvuse teistest
kõrgemal seisvaks väärtuseks. Ellujäämine
on seega põhiline, kuid primaarseks peetakse inimese
ellujäämist.
Nii Simpson kui ka Platt on teadlased, kes on teadlikud oma vastutusest
olla täiesti inimlik ning seega integreerida oma teaduslikud
teadmised moraalsete väärtustega. Humanitaarteaduse
poolelt võib siin kõnelda Walter Lippmannist. Teoses
A Preface to Morals (1929) võtab Lippmann omaks naturalistide
seisukoha, mis puudutab universumi päritolu ja eesmärgipäratust.
Püüdes konstrueerida eetikat, läheneb ta küsimusele
selle põhjal, mida ta peab "suurte religioossete
õpetajate" keskseks argumendiks. Lippmanni jaoks
osutub hea millekski selliseks, mida senikaua on tunnustanud
ainult eliit - "vabatahtlik vaimuaristokraatia".34 Tema argument
on, et elitaarne eetika muutub nüüd kõigile
inimestele kohustuslikuks, kui nad soovivad 20. sajandi väärtuste
kriisis ellu jääda.
Hea ise seisneb erapooletuses - see on viis leevendada tänapäeva
maailma "korratusi ja nurjumisi", eriti nüüd,
kui "modernismi happed" on murendanud eetilise käitumise
traditsioonilisi aluseid. On raske kokku võtta seda sisu,
mille Lippmann on valanud sõnasse erapooletu. Sellele
on pühendatud tema raamatu viimane kolmandik. Aga see aitab
tähele panna, et tema eetika põhineb lõppkokkuvõttes
panusel iga üksikisiku poolt, kes peab olema moraalne, ja
sellel ei ole midagi pistmist tegeliku maailmaga - asjade üldise
loomusega:
"Religiooni, mis põhineb spetsiifilistel järeldustel
astronoomia, bioloogia ja ajaloo vallast, võib otsustavalt
haavata uute tõdede avastamine. Aga vaimu religioon ei
sõltu uskumustest ega kosmoloogiatest; tal ei ole varjatud
huvi pooldada mingit kindlat tõde. Ta tegeleb mitte aine
ehitusega, vaid inimlike soovide kvaliteediga."35
Lippmanni keelt tuleb püüa hoolega mõista. Religiooni
all peab ta silmas moraali või moraalset impulssi. Vaimu
all mõistab ta inimolendite moraalivõimet,
seda, mis tõstab inimesed kõrgemale loomadest ning
teistest, kelle "religioon" on vaid "populaarne".
Kasutatakse teismi keelt, kuid selle sisu on täiesti naturalistlik.
Igatahes see, mis eetikast järele jääb, on kõrgemalseisev
nägemus õigsusest sellise universumi kõrval,
mis lihtsalt eksisteerib ja millel iseenesest ei ole mingit väärtust.
Eetika on seega isiklik ja valitud. Minu teada ei seostata Lippmanni
üldiselt eksistentsialistidega, kuid nagu me näeme
6. peatükis, on tema naturalistliku eetika versioon lõppkokkuvõttes
nende oma.
Naturalistid on püüdnud ehitada eetilisi süsteeme
väga erinevatel viiside. Isegi kristlikud teistid peavad
tunnistama, et paljud naturalistide eetilistest avastustest kehtivad.
Teiste ei peaks tõesti üllatama fakt, et me võime
teada saada moraalseid tõdesid, jälgides inimese
loomust ja käitumist, sest kui naised ja mehed on tehtud
Jumala näo järgi ja see nägu ei ole pattulangemise
läbi täielikult hävinenud, siis peaksid nad veel
kasvõi ähmaselt peegeldama midagi Jumala headusest.
Naturalism praktikas: sekulaarne humanism
Erilist tähelepanu väärivad kaks naturalismi
vormi. Esimene neist on sekulaarne humanism, termin, mida
on tarvitanud ja väärtarvitanud nii pooldajad kui kriitikud.
Siin on asjakohane neid termineid pisut selgitada.
Esiteks, sekulaarne humanism on üldise humanismi üks
vorme, kuid mitte selle ainus vorm. Humanism ise on üldine
seisukoht, et inimolenditel on eriline väärtus, et
nende püüdlused, mõtted ja igatsused on olulised.
Samuti asetatakse rõhk indiviidi väärtusele.
Renessansist peale on erinevate veendumustega mõtteinimesi,
nende hulgas ka paljusid kristlasi, nende endi ja teiste poolt
humanistideks nimetatud. John Calvin (1509-1564), Desiderius
Erasmus (1456?-1536), Edmund Spenser (1552?-1599), William Shakespeare
(1564-1616) ja John Milton (1608-1674), kes kõik on lähtunud
kristlik-teistlikust maailmavaatest, olid humanistid, keda tänapäeval
vahel nimetatakse kristlikeks humanistideks. Sellise tähistuse
põhjuseks on nende rõhuasetus inimese väärikusele
mitte kui Jumalast kõrgemalseisvale, vaid kui Jumala kujust
igas inimeses tulenevale. Tänapäeval on palju mõtlevaid
kristlasi, kes tahavad sedavõrd vältida sõna
humanism seostamist puhtsekulaarsete vormidega, et nad
kirjutasid alla Kristlikule Humanistlikule Manifestile (1982),
deklareerides, et kristlased on alati kinnitanud inimeste väärtust.36
Sekulaarne humanism on teine humanismi erivorm. Selle põhiseisukohad
on parimini väljendatud II Humanistlikus Manifestis, mille
projekti autor on Paul Kurtz, New Yorgi osariigi Buffalo ülikooli
filosoofiaprofessor.37 Sekulaarne
humanism on humanismi vorm, mis kuulub täielikult naturalistliku
maailmavaate raamidesse. Minu arvates võib teatava kindlusega
öelda, et enamik, kes nimetaks ennast sekulaarseteks humanistideks,
näeks, et ülaltoodud väited 1-6 peegeldavad nende
vaateid. Teisisõnu on sekulaarsed humanistid lihtsalt
naturalistid, kuigi mitte kõik naturalistid ei ole sekulaarsed
humanistid.
Naturalism praktikas: marksism*
*Selle osa kirjutas St. Olafi Kolledzi dotsent C. Stephen
Evans
Naturalismi kõige tähtsam vorm tänapäeva
maailmas on vahest marksism. Võitmata erilist poolehoidu
Ühendriikides, on marksism väga mõjukas teistes
maailma osades.
Marksismi on raske lühidalt defineerida või analüüsida,
sest on palju eri tüüpi "marksiste".38
Otstarbekas on mõelda marksismist kui
ühest humanismi tüübist. Kuigi mõned sekulaarsed
humanistid on marksistid või vähemalt marksismile
kaasatundjad, ei saa seda öelda enamiku kohta. "Me
pooldame avatud demokraatlikku ühiskonda," on öeldud
II Humanistlikus Manifestis, seega varjatult marksismist loobudes.39 Sellest hoolimata,
et marksistlikul humanismil on omaenda iseloomulikud teemad,
jagavad marksism ja sekulaarne humanism naturalismi vormidena
paljusid tõekspidamisi.
Kõik marksismi vormid lähevad tagasi Karl Marxi (1818-1883)
kirjutiste juurde, ja Marxi on kõige õigem käsitleda
teatud tüüpi humanistina. Ühes oma varasematest
esseedest ütleb ta selgelt, et "inimene on inimesele
ülim olend".40
Sellest humanistlikust teemast järeldab Marx oma humanistlikku
imperatiivi: "Purustada kõik need tingimused, milles
inimene on alandatud, orjastatud, mahajäetud ja põlatud
olend."41
Marx jõudis oma humanismini kohtumistel kahe tähtsa
19. sajandi filosoofiga: Georg Friedrich Hegeliga (1770-1830)
ja Ludwig Feuerbachiga (1804-1872). Hegeli filosoofia oli idealismi
vorm, mis õpetas, et Jumal või "absoluutne
vaim" ei ole maailmast eraldiseisev olend, vaid reaalsus,
mis viib ennast progresseeruvalt täide konkreetses maailmas.
Hegeli jaoks oli see protsess loomult dialektiline; see
tähendab, et ta arenes läbi konfliktide, milles iga
vaimu realisatsioon tekitas oma antagonisti ehk "eituse".
Sellest konfliktist tekib veel kõrgem vaimu realisatsioon,
mis omakorda tekitab enda eituse, ja nõnda edasi. Hegeli
jaoks oli kõrgeimaks vaimu väljenduse kandjaks inimühiskond,
eriti moodsad ühiskonnad, mis küpsesid 19. sajandi
Lääne-Euroopa kapitalistlikes riikides.
Tema filosoofia oli seega kõrge keerukuseastmega ajaloofilosoofia.
Meie maa peal viibimise põhjust nähti seal selles,
et me viime täide sellise Jumala eesmärke, keda käsitleti
"absoluutse vaimuna".
Feuerbach oli materialist, kes oli kuulus oma väitega, et
inimolend "on see, mida ta sööb", ja et religioon
on inimese leiutis. Feuerbachi arvamuse kohaselt oli Jumal inimliku
potentsiaali projektsioon, meie endi saavutamata ideaalide väljendus.
Religioonil on hukatuslik toime, sest niipea, kui me leiutame
Jumala, pühendame ennast oma väljamõeldud konstruktsiooni
rahuldamisele, selle asemel et töötada nende puuduste
likvideerimise kallal, mis alguses selle leiutamiseni viisid.
Feuerbach laiendas oma religiooni kriitika Hegeli filosoofilisele
idealismile, nähes Hegeli "vaimu" mõistes
veel ühte inimlikku projektsiooni - kergelt sekulariseeritud
kristliku Jumala versiooni.
Marx oli Feuerbachi religioonikriitikaga kogu südamest nõus
ning tänapäevani on ateism osa enamikust marksismi
vormidest. Marx märkas ka fakti, et kuigi Feuerbachi Hegeli-kriitika
oli õige, võis Hegeli filosoofia sisaldada siiski
tõde. Kui Hegeli vaimu-mõiste on vaid meie inimliku
reaalsuse eksiteele viib projektsioon, siis Hegeli kirjeldatud
dialektiline protsess võib olla tõeline, sarnaselt
filmile, mis projitseerituna võib anda filmitud reaalsusest
täpse pildi. On vaid vaja "Hegel õigetpidi pöörata",
tõlkides Hegeli idealistliku jutu vaimust materialistlikuks
jutuks konkreetsetest inimolenditest. Kui märgata, et Hegelis
näeme projektsiooni või "filmi", saame
tema vaadet tõlgendada viisil, mis muudab selle tõeseks.
Ajalugu on arenenud konflikti kaudu, milles võitlevad
osapooled tekitavad oma antagonisti ja see ajalooline konfliktide
jada "liigub mingis suunas". See ajaloo eesmärk
on täiuslik või ideaalne inimühiskond, kuid
on eksitav ja segadusseviiv kutsuda sellist ühiskonda "vaimuks".
Marxi maailmavaadet võib nimetada kas dialektiliseks
materialismiks või ajalooliseks materialismiks.
See on dialektiline materialism selle poolest, et universumit
nähakse protsessina, kus progress tuleneb vastanduvate jõudude
konfliktist. See on ajalooline materialism selles mõttes,
et Marxi rõhuasetus ei ole ainel kui staatilisel füüsikalisel
reaalsusel, vaid inimajalool. Marxi naturalism on naturalism,
mis näeb loodust kui realiseerimata potentsiaalidega dünaamilist
protsessi. Marxi jaoks on loodust kõige parem mõista
ajaloona.
Marx nimetab ennast "materialistiks". Ja teatud mõttes
ta kindlasti on materialist, sest vaevalt oleks ta nõustunud
ideega, et inimolenditel või universumil on mingi üleloomulik
päritolu. Hoolimata sellest ei räägi Marx peaaegu
kunagi "ainest". Marxi jaoks on materialism eelkõige
õpetus inimajaloost. See tähendab, et seda ajalugu
määravad peamiselt majanduslikud faktorid. Et inimolendid
on materiaalsed, peab nende elusid mõistma läbi vajaduse
töötada, et rahuldada oma materiaalseid vajadusi. Ajalugu
on ajalugu sellest, kuidas inimolendid pingutavad toidu kasvatamise,
peavarju ja riiete valmistamise nimel ja selle nimel, et varustada
ennast tööriistadega, et seda efektiivsemalt teha.
Marxi üldine nägemus ajaloost on ligilähedaselt
järgmine: Ajalugu algab suhteliselt väikestest inimkogukondadest,
kes on organiseeritud perekonnasarnastesse sugukondadesse. Eraomad
on tundmatu; kehtib primitiivne või loomulik kommunism,
kus üksikisikud identifitseeruvad kogukonna kui tervikuga.
Need varased kommunistlikud ühiskonnad on tõepoolest
primitiivsed, omamata mingisuguseid tehnoloogilisi leiutisi,
mis aitaksid neid võitluses ellujäämise ja oma
vajaduste rahuldamise nimel. Sedamööda, kuidas ühiskond
arendab tehnoloogiat, tekib tööjaotus. Mõned
ühiskonna liikmed kontrollivad tööriistu või
ressursse, millest ühiskond sõltub; see annab neile
võimu teisi ekspulateerida. Nii tekivad tööjaotuse
ja selle kaudu tootmisvahendite üle saavutatava kontrolli
läbi sotsiaalsed klassid.
Marxi jaoks on sotsiaalsed klassid nendeks dialektilisteks antagonistideks,
mida Hegel eksikombel vaimseks reaalsuseks pidas. Ajalugu on
Marxi jaoks klassivõitluse ajalugu. Pärast primitiivsete
ühiskondade kadumist on ühiskonnas alati domineerinud
klass või klassid, kellel on kontroll tootmisvahendite
üle. Ühiskonna mõistmise võtmeks on see
protsess, mille abil luuakse materiaalsed väärtused,
mida ühiskond vajab. Seda protsessi nimetavad marksistid
ühiskonna "baasiks". Teatud materiaalsete väärtuste
tootmise süsteem, nagu näiteks feodaalne põllumajandus
või kaasaegne tööstuslik kapitalism tekitab
teatud klassistruktuuri. Sellest klassistruktuurist omakorda
sõltub, mida Marx kutsub ühiskonna "pealisehituseks":
kunst, religioon, filosoofia, moraal ja, mis kõige tähtsam
- poliitilised institutsioonid.
Sotsiaalsed muudatused toimuvad siis, kui mingi tootmissüsteem
tekitab uue süsteemi. Uus majanduslik "baas" tekib
vana "pealisehituse" üsas. Vana korra domineerivad
sotsiaalsed klassid püüavad loomulikult võimu
säilitada, toetudes oma positsiooni säilitamisel riigile.
Sellest hoolimata saab uus majanduslik süsteem ja esilekerkiv
klass lõpuks liiga tugevaks. Tulemuseks on revolutsioon,
milles vana pealisehitus pühitakse minema uue korra kasuks,
mis peegeldab paremini aluseks olevat majanduslikku korda.
Marxi järgi illustreerib kapitalismi ajalugu neid tõdesid
selgelt. Keskaegsed feodaalühiskonnad tekitasid kaasaegse
tööstusühiskonna, mis on nende dialektiliseks
vastandiks. Pikka aega püüdis feodaalaristokraatia
oma võimust kinni hoida, aga Prantsuse revolutsioonis
nägi Marx uue keskklassi triumfi, kes kontrollis kapitalistliku
ühiskonna tootmisvahendeid. Paraku purustatakse kapitalism
samade dialektiliste jõudude poolt, mis ta tekitasid.
Kapitalism vajab ekspluateerimiseks suurt hulka omandita töölisi
- proletariaati.
Marxi nähtuna viib kapitalismi majanduslik dünaamika
paratamatult ühiskonnani, kus on üha arvukam proletariaat,
keda ekspluateeritakse üha suureneval määral.
Kapitalistlikud ühiskonnad muutuvad üha tootlikumaks,
kuid rikkust jagatakse üha kitsamalt. Lõpuks viib
rikkuse kontsentratsioon ühiskonnani, kus toodetakse rohkem,
kui suudetakse osta; ületootmine viib töötuseni
ja kannatuste suurenemiseni. Lõpuks on proletariaat sunnitud
mässu tõstma.
Marxi jaoks erineb proletariaadi mäss kõigist eelnevatest
revolutsioonidest. Minevikus kukutas üks sotsiaalne klass
konkureeriva rõhuva klassi ja muutus ise rõhujaks.
Proletariaat aga saab olema enamus, mitte vähemus. Neil
ei ole varjatud huvi säilitada vana süsteemi, niisiis
saab nende endi huvides olema kogu klassirõhumissüsteemi
kaotamine. Moodsa tehnoloogia poolt loodud materiaalne küllus
muudab selle esimest korda inimajaloo jooksul reaalseks võimalikuks,
sest ilma sellise külluseta puhkeksid võitlus, konkurents
ja rõhumine taas uutes vormides.
Uus klassideta ühiskond, mis tekib, teeb võimalikuks
selle, mida marksistid tavatsesid nimetada "uueks sotsialistlikuks
inimeseks*" ja millele nüüd viidatakse vähem
seksistliku terminiga "uus sotsialistlik isik". Inimesed
muutuvad vähem individualistlikeks ja võistlevateks
ning on altimad leidma rahuldust töös teiste hüvanguks.
Kõigi eelnevate ühiskondade "võõrandumine"
ületatakse ja tekib uus ning kõrgem inimelu vorm.
See visioon on paljuski paralleelne kristliku nägemusega
Jumala kuningriigi saabumisest ja seega on lihtne näha,
miks marksismi on iseloomustatud kui ketserlikku kristlust. Marksistid
ise väidavad, et nende humanism ja sotsialism ei ole sisutu
unistus. See põhineb tegelikel ajaloolistel jõududel
ja Marx väitis, et tema sotsialism oli oma iseloomult teaduslik
ja mitte lihtsalt utopistlik.
Marksismi nägemus oli kütkestav. Marx mõistis
sügavalt inimlikku vajadust ehtsa ühistunde ja tööst
leitava rahulduse järele. Ta oli tundlik mitte ainult vaesusprobleemi
suhtes, vaid ka väärikuse kaotuse suhtes, mis juhtub,
kui inimolendeid nähakse vaid kui hammasrattaid hiiglaslikus
tööstusmasinas. Ta otsis ühiskonda, kus inimesed
võiksid end oma töös loovalt väljendada
ja näha oma töös võimalust aidata nii teisi
kui ka ennast.
Paraku on palju keerulisi küsimusi, millele Marx veenvat
vastust ei anna. Üheks keskseks probleemiks on tema usk,
et inimajalugu liigub ideaalse ühiskonna poole. Olles kõrvale
heitnud igasuguse religioosse usu ettehooldusesse, nagu ka Hegeli
usu absoluutsesse vaimu kui ajaloo põhjusesse, pole Marxil
selleks lootuseks tõelist alust. Ta toetab oma lootuse
ajaloo empiirilisele uurimisele ning eriti oma majanduslike jõudude
analüüsile. Paljud Marxi ennustused, näiteks tema
väide selle kohta, et töölised vaesuvad progresseeruvalt
arenenud kapitalistlikes riikides, on kaugelt mööda
läinud ning võib küsida, kas ükski sotsiaalteadlane
võib täpselt tulevikku ennustada.
Teine probleem, mis Marxiga tekib, puudutab meie motivatsiooni
tööks selle tulevikuühiskonna nimel, eriti kui
me tunnistame, et see ühiskond ei ole kaugeltki mitte vältimatu.
Miks peaksin ma töötama parema ühiskonna nimel
ja püüdma lõpetada sotsiaalset ekspluateerimist?
Marx ei tunnista selle motivatsiooni alusena mingeid moraalseid
väärtusi. Naturalistina näeb ta moraali lihtsalt
inimkultuuri produktina. Ei ole transtsendentseid väärtusi,
mida saaks kasutada kultuuri kriitilise hindamise alusena. Sellest
hoolimata näib Marx kapitalismi liialdusi vaadeldes ise
sageli täis olevat moraalset halvakspanu. Millel põhineb
Marxi kapitalismi hukkamõist, kui sellised moraalsed mõisted
nagu õiglus ja ausus on lihtsalt ideoloogilised leiutised?
Kaks viimast tõsist probleemi Marxi jaoks tulenevad tema
vaatest inimloomusele ja sellest, kuidas ta analüüsib
põhilist inimprobleemi. Marxi jaoks on inimolendid põhiliselt
ennastloovad: me loome endid oma töö kaudu. Kui meie
töö- ja elutegevus on võõrandunud, oleme
võõrandunud, ja kui meie töö on muutunud
tõeliselt inimlikuks, oleme ka meie inimlikud. Ahnus,
konkurents ja kadedus tekivad kõik ühiskondlikest
jagunemistest ja vaesusest; ideaalne ühiskond likvideerib
need pahed.
Küsitav on, kas Marxi inimloomuse käsitlus ja tema
inimprobleemi analüüs on piisavalt sügavad. Kas
on tõesti mõistlik arvata, et isekus ja ahnus on
vaid puuduse ja klassidevahelise jagunemise tulemus? Kas on tõesti
võimalik muuta inimolendeid põhiloomuselt heaks,
kui meil on nende jaoks õige keskkond? Ennast sotsialistlikuks
kuulutanud ühiskondade kogemus näib õpetavat,
et inimesed on väga leidlikud, otsimaks teid, et igasugust
süsteemi oma kasuks manipuleerida. Võibolla peitub
inimloomuse probleem sügavamal, kui arvas Marx. Ja see küsimus
võib ilmsiks tuua probleemi, mis tekib tema inimesekäsitluse
juures: Kas me oleme ainult materiaalsed olendid?
Marxil oli kindlasti õigus kui ta rõhutas töö
ja majanduslike faktorite keskset rolli inimühiskonna kujunemisel,
kuid kas inimeste elu ei seisne mitte milleski enamas kui ainult
majanduses? Igatahes on paljudel noortel inimestel majanduslikult
kõige arenenud riikides tegu oma elule tähenduse
ja eesmärkide leidmisega. Marksism, nagu kõik naturalismi
vormid, on raskustes inimolenditele sellise tähenduse ja
eesmärgi leidmisega.
Naturalismi püsivus
Erinevalt deismist on naturalism olnud väga visa. Sündinud
18. sajandil, sai ta 19. sajandil täisealiseks ja jõudis
küpsesse ikka 20. sajandil. Kuigi on ilmnemas vananemise
märke, on naturalism ikka veel väga hea tervise juures.
Ta domineerib ülikoolides, kolledzites ja keskkoolides.
Ta annab raamid suuremale osale teaduslikust uurimistööst.
Ta on fooniks, mille taustal humanitaarteadused võitlevad
inimlike väärtuste pärast, samal ajal kui kirjanikud,
luuletajad, maalijad ja üldse kunstnikud värisevad
temaga kaasnevate tagajärgede ees. Mitte ükski konkureeriv
maailmavaade ei ole olnud suuteline teda kukutama, kuigi me võime
kindlasti öelda, et 20. sajand on pakkunud välja mõned
arvestatavad valikud ning teism teeb praegu kõigil ühiskonna
tasanditel läbi teatud taassündi.
Mis muudab naturalismi nii püsivaks? Siin on kaks põhilist
vastust. Esiteks, ta jätab mulje, et on aus ja objektiivne.
Peab tunnistama ainult seda, mis näib põhinevat faktidel
ja uurimis- ning teadustööga kinnitust leidnud tulemustel.
Teiseks, väga paljudele inimestele näib ta järjekindlana.
Nende jaoks on tema eeldustest lähtuvad järeldused
suures osas välja töötatud ja vastuvõetavatena
leitud. Naturalism ei eelda mingit jumalat, hinge või
hauatagust elu. Ta peab inimolendeid väärtuse loojateks.
Kuigi ta välistab, et me oleksime universumi keskpunkt tänu
mingile plaanile, lubab see meid ennast sinna asetada ja teha
endist ja endile midagi väärtuslikku. Nagu Simpson
ütleb: "Inimene on kõrgeim loom. Fakt, et ainult
tema suudab sellist otsust langetada, on ise osa tõestusmaterjalist
selle otsuse õigsuse kohta."42 Meie osaks jääb siis leida, mis tähendus
on meie erilisel kohal looduses, ning, kui me leiame selle võimaliku
olevat, kontrollida ja muuta oma evolutsiooni.43
See kõik on meelitav. Kui naturalism oleks tõesti
selline nagu siin kirjeldatud, ei peaks teda nimetama mitte ainult
meelitavaks ja püsivaks, vaid tõeseks. Me võiksime
siis jätkata, kuulutades tema hüvesid, ja muuta selles
raamatus esitatud mõttekäigu meie ajastu traktaadiks.
Aga ammu enne 20. sajandi algust hakkasid sellesse ehitisse tekkima
praod. Teistlikud kriitikud on selles alati vigu leidnud. Nad
pole kunagi suutnud loobuda oma veendumusest, et universumi taga
on lõputu isikuline Jumal. Seda kriitikat on võimalik
kõrvale heita kui harimatut või lihtsalt konservatiivset,
justkui kardaksid nad meid lahti lasta uue tõe kaardistamata
vetesse. Aga asi on olnud rohkemas kui selles. Nagu me järgnevas
peatükis üksikasjalikumalt näeme, on naturalistide
endi laagris tekkinud rahulolematus. Küsimus ei olnud siin
faktides, millel põhines naturalism - välise universumi
olemuses, selle suletud põhjus-tagajärje pidevas
tervikus. Küsimus oli koherentsuses. Kas naturalism andis
meile piisavalt põhjust ennast väärtuslikuks
pidada? Unikaalseks vahest ehk küll. Aga gorillad on ka
unikaalsed. Nii ka kõik muud looduse kategooriad. Väärtus
oli esimene murettekitav probleem. Kas on võimalik, et
juhuslikult tekkinud olend on väärtuslik?
Teiseks, kas olend, kelle päritolu oli nii ebakindel, võis
usaldada omaenda võimet teada? Ehk isiklikul pinnal küsides:
Kui minu vaim on sama ulatuvusega kui minu aju, kui "mina"
olen ainult mõtlev masin, kuidas võin ma oma mõtet
siis usaldada? Kui teadvus on aine epifenomen, ehk on moraali
aluseks oleva inimliku vabaduse tekkimine siis juhuse või
vääramatu seaduse epifenomen. Ehk oli see juhus või
asjade loomus, mis tekitasid minus "tunde", et ma olen
vaba, kui ma tegelikult seda ei ole.
Selliseid ja sarnaseid küsimusi ei kerki esile väljaspool
naturalistlikku maailmavaadet. Sinna kuuluvad nad seesmiselt.
Hirmud, mida need küsimused mõnedes on tekitanud,
viivad otseselt nihilismi, mille kohta ma tunnen kiusatust öelda
maailmavaade, kuid mis tegelikult on kõigi maailmavaadete
eitamine.
Järgmine osa - Nullpunkt: nihilism
|