JAMES W. SIRE - UNIVERSUMI UKSEL


4. Lõpliku ruumi vaikus: naturalism

Deism on maakitsus keha suure kontinendi - teismi ja naturalismi vahel. Deism on loomulik tee esimese juurest teise juurde jõudmiseks. Võibolla ilma deismita ei tekiks nii kergesti naturalismi. Deism on ainult mööduv faas, peaaegu intellektuaalne kurioosum. Naturalism teiselt poolt on tõsine asi.
Intellektuaalsetes terminites on see tee järgmine. Teismis on Jumal kosmose lõputu isikuline looja ja alalhoidja. Deismis on Jumal "redutseeritud": ta hakkab oma isikulisust kaotama, kuigi ta jääb kosmose Loojaks ja (sellest tulenevalt) Alalhoidjaks. Naturalismis on Jumal veelgi enam "redutseeritud", ta kaotab oma eksistentsi.
Võtmekujusid selles nihkes teismist naturalismi on väga palju, eriti 1600. ja 1750. aasta vahel. René Descartes (1596-1650), kes oli teadlikult omaks võtnud teismi, pani dekoratsioonid paika, mõistes universumit kui hiiglaslikku "ainest" mehhanismi, mida inimesed "vaimu" abil mõistavad. Seega lõhestas ta reaalsuse kahte liiki olemiseks sellisel viisil, et sellest ajast alates on Lääne maailmal olnud raske ennast ühtse tervikuna näha. Valides ühe ühendamise poole viiva tee, muutsid naturalistid vaimu mehhanistliku aine alaliigiks.
John Locke (1632-1714), kes oli eelkõige teist, uskus isikulist Jumalat, kes ennast meile ilmutab, aga ta arvas, et meie Jumalast antud aru on kohtunik selle üle, mida tuleb Piibli "ilmutusest" tõena võtta. Naturalistid võtsid sellest kontseptsioonist "Jumalast antu" välja ning muutsid "aru" ainsaks tõe kriteeriumiks.
Selle nihke juures oli üks kõige huvitavamaid kujusid Julien Offray de La Mettrie (1709-1751). Kaasajal peeti La Mettrie'd üldiselt ateistiks, aga ta ise on öelnud: "Mitte, et ma paneksin kahtluse alla ülima olendi eksistentsi; vastupidi, mulle näib, et suurim tõenäosus kõneleb selle usu kasuks". Sellest hoolimata jätkab ta: "See on teoreetiline tõde, millel on vähe praktilist väärtust."1 Põhjus, mis võimaldab tal Jumala olemasolule nii vähe praktilist väärtust anda, on see, et Jumal, kes on olemas, on ainult universumi looja. Ta ei ole isiklikult huvitatud ei universumist ega ka sellest, et keegi seal teda kummardaks. Nii saab Jumala olemasolu küsimuse tegelikult vähetähtsana kõrvale jätta.2
Just see tunne ja see järeldus märgib üleminekut naturalismi juurde. La Mettrie on teoreetiline deist, aga praktiline naturalist. Järgmistel põlvkondadel oli lihtne oma teooriat La Mettrie praktikaga kooskõlla viia, nõnda, et naturalismi nii usuti kui ka tegutseti selle järgi.3

Naturalismi alused

See toob meid esimese naturalismi defineeriva väite juurde.
1. Aine eksisteerib igavesti ja on kõik, mis on olemas. Jumalat ei ole olemas.
Nagu teismis ja deismis, puudutab primaarne väide põhilise olemasolu küsimust. Kahe eelmise puhul on Jumala loomus võtmeküsimuseks. Naturalismis on esmaseks kosmose loomus, sest nüüd, mil igavene looja- Jumal on kõrvale jäänud, muutub kosmos ise igaveseks - ta on alati olemas, kuigi mitte ilmtingimata oma praegusel kujul, õigupoolest kindlasti mitte oma praegusel kujul.4 Carl Sagan, astrofüüsik ja teaduse populariseerija, on seda suurima selgusega väljendanud: "Kosmos on kõik, mis on, või kunagi oli, või kunagi saab olema."5
Miski ei tule mitte millestki. Miski on. Seega miski on alati olnud. Aga naturalistid ütlevad, et see miski ei ole mitte transtsendentne looja, vaid kosmose aine ise. Mingil kujul on kogu universumi aina alati olnud. Sõna aine tuleb mõista üpris üldises tähenduses, sest 18. sajandist alates on teaduslik mõistmine edasi arenenud. 18. sajandil polnud teadlased veel avastanud ei aine keerulisust ega tema tihedat sidet energiaga. Nad vaatlesid reaalsust kui nähtust, mis koosneb üksteisega mehhaanilises, ruumilises suhtes olevatest lagundamatutest "ühikutest". Seda vääramatute "seadustega" väljendatavat suhet uurisid ja selgitasid keemia ning füüsika. Hiljem avastasid teadlased, et loodus ei ole nii korrapärane või vähemalt mitte nii lihtne. Näib, et pole olemas lagundamatuid "ühikuid" kui selliseid, ning et füüsikaseadustel on ainult matemaatiline väljendus. Kindlus selle kohta, mis on loodus või milline ta tõenäoliselt avastatakse olevat, on kadunud.
Sellest hoolimata ühendab ülalmainitud väide naturaliste. Kosmos ei koosne kahest asjast - ainest ja vaimust, või ainest ja hingest. La Mettrie on kirjutanud: "Kogu universumis eksisteerib ainult üks substants erinevates modifikatsioonides."6 Lõpuks on kosmos üks asi ilma mingi seoseta sealpoolse Olendiga; ei "jumalat" ega "loojat" pole olemas.
2. Kosmos eksisteerib põhjus-tagajärje ahelana suletud süsteemis.
See väide sarnaneb deismi 2. väitega. Erinevus on sellest, et universumit võib ja võib mitte vaadelda masina või kellavärgina. Kaasajal on teadlased leidnud, et seosed reaalsuse eri elementide vahel on palju keerulisemad, et mitte öelda salapärasemad, kui neid kellavärgi metafoori abil saaks seletada.
Sellest hoolimata on universum suletud süsteem. See ei ole avatud väljastpoolt tulevatele ümberkorraldustele - ei transtsendentse Olendi poolt (sest seda ei ole olemas) ega, nagu me hiljem pikemalt kõneleme, enesetranstsendentsete ehk autonoomsete inimeste poolt (sest nad on ahela osa). Émile Bréhier on seda vaadet kirjeldades öelnud: "Korrastatus looduses on vaid selle osade üks, rangelt paratamatu paigutus, mis põhineb asjade olemusel; näiteks ei ole aastaaegade vaheldumise kaunis korrapära mitte jumaliku plaani tagajärg, vaid gravitatsiooni tulemus."7
II Humanistlikus Manifestis (1973), mis kajastab nende vaateid, kes kutsuvad ennast "ilmalikeks humanistideks", on seda väljendatud järgmiselt: "Meil pole piisavalt tõestusmaterjali, et uskuda üleloomulikku eksistentsi."8 Ilma Jumala või üleloomulikuta ei saa muidugi midagi juhtuda väljaspool asjade eneste ulatust. Teoses The Columbia History of the World (1972) kirjutab Rhodes W. Fairbridge otsesõnu: "Me ei tunnista imepärast."9 Columbia ülikooli geoloogiaprofessori esituses on selline väide ootuspärane.
Üllatav on aga, et vaimuliku seminari professor David Jobling ütleb peaaegu sedasama: "Me [s.o kaasaegsed inimesed] näeme universumit nagu ruumi, aja ja aine pidevust, mida hoitakse koos seestpoolt. … Jumal ei ole "väljaspool" aega ja ruumi, ka ei seisa ta eraldi ainest, suheldes inimese "vaimse" osaga. …Me peame leidma mingi viisi kohanemaks faktiga, et Jeesus Kristus on sama evolutsiooniprotsessi produkt nagu me kõik."10
Jobling püüab mõista kristlust naturalistliku maailmavaate raamides. Muidugi, kui asetada Jumal selgelt süsteemi - ahelana suletud põhjus-tagajärje süsteemi sisse, siis jääb ta ilma suveräänsusest ja paljust muust, mida kristlased on traditsiooniliselt tema kohta uskunud. Ma tahan sellega osutada, et naturalism on laialtlevinud maailmavaade ja seda leidub kõige ebatõenäolisemates kohtades.
Mis on selle suletud süsteemi kesksed jooned? Esimesel pilgul võib tunduda, et naturalistid, jaatades "ruumi, aja ja aine pidevust, mida hoitakse koos seestpoolt", on deterministid, kes väidavad, et suletud süsteem püsib koos vääramatu ka kõigutamatu põhjus-tagajärje seose varal. Enamik naturaliste on tõepoolest deterministid, kuigi see ei võta meilt ära vaba tahte tunnetust või meie vastutust oma tegude eest. Kas selline vabadus on tõepoolest kooskõlas suletud süsteemi mõistega? Et sellisele küsimusele vastata, peame kõigepealt uurima lähemalt naturalisti arusaamist inimestest.
3. Inimolendid on keerukad "masinad"; isiksus on keemiliste ja füüsikaliste omaduste vastastikune suhe, mida me veel täielikult ei mõista.
Kui Descartes tunnistas, et inimolendid on osalt masinad, siis samas arvas ta ka, et nad on osalt vaimud; ja vaim oli erinev substants. Enamik naturaliste näeb vaimu siiski masina funktsioonina. La Mettrie oli üks esimestest, kes selle otse välja ütles: "Järeldagem siis julgelt, et inimene on masin ja et kogu universumis eksisteerib vaid üks substants eri modifikatsioonides."11
Veelgi otsesemalt väljendas seda Pierre Jean Georges Cabanis (1757-1808), kes kirjutas, et "aju eritab mõtteid, nagu maks eritab sappi."12
William Barrett kirjutab oma suurepärases vaimuajaloo käsitluses, mis kirjeldab hinge ehk mina mõiste järkjärgulist kadumist lääne mõtlemises Descartes'ist kuni tänapäevani:
"Nii leiame La Mettrie's… neid veidraid näiteid inimkehast kui kujuteldavate ülekannete, hammas- ja põrkrataste süsteemist. Inimene, mikrokosmos, on lihtsalt veel üks masin universaalse masina, s.o kosmose sees. Me naerame nende näidete kui veidrate ja jämedakoeliste üle, kuid sisimas võime siiski olla arvamusel, et lõppude lõpuks osutuvad nad õiges suunas, võibolla ainult pisut enneaegselt. Kompuutrite tulekuga on mehhanismi kiusatus muutunud veel vastupandamatumaks, sest siin ei ole meil enam tegu rataste ja vintsidega vanaaegse masinaga, vaid masinaga, mis näib olevat suuteline reprodutseerima inimvaimus toimuvaid protsesse. Kas masinad suudavad mõtelda? muutub nüüd meie aja põhiküsimuseks."13
Igal juhul on mõte siin selles, et inimolenditena oleme lihtsalt kosmose osa. Kosmoses on ainult üks substants - aine. Me oleme see ja ainult see. Seadused, mis kehtivad aine kohta, kehtivad ka meie kohta. Me ei transtsendeeru universumist mitte mingil viisil.
Muidugi oleme väga keerukad masinad ja meie mehhanismi ei ole veel lõpuni mõistetud. Seetõttu saavad inimesed meid jätkuvalt hämmastada ja meie ootusi petta. Sellest hoolimata on kogu salapära, mis meie mõistmist ümbritseb, mitte tõelise saladuse, vaid mehhaanilise keerukuse tulemus.14
Võiks järeldada, et inimkond ei erine teistest universumi objektidest ja et ta on vaid üks liik objekte paljude seas. Aga naturalistid väidavad, et see pole nii. Näiteks Julian Huxley ütleb, et me oleme loomade hulgas ainulaadsed, kuna vaid meie üksi oleme võimelised mõtlema mõistete abil, kasutama kõnet, omama kumulatiivset traditsiooni (kultuuri) ning kuna meil on olnud oma ainulaadne evolutsiooni viis.15 Sellele lisaks enamik naturaliste meie moraalsed võimed, mida me käsitleme eraldi. Kõik need tunnusjooned on üldiselt ilmselged. Naturalistid ütlevad, et ükski neist ei viita mingile transtsendentsele jõule ega nõua mingit mateeriavälist alust.
Ernest Nagel osutab vajadusele mitte rõhutada inimlikku "pidevust" meie koostise mitteinimlike elementidega: "Eitamata, et isegi kõige selgemad inimlikud jooned sõltuvad asjadest, mis on mitteinimlikud, püüab küps naturalism hinnata inimese loomust tema tegude ja saavutust, tema püüdluste ja võimete, tema piiratuse ja traagiliste läbikukkumiste ning tema taiplikkuse ja kujutlusvõime suurepäraste tulemuste valgusel."16 Rõhutades meie inimlikkust (meie erisust ülejäänud kosmosest), leiab naturalist väärtuse aluse, sest ta arvab, et intellekt, kultuurivõime ja arusaamine õigest ning väärast ei ole mitte ainult inimest eristavad jooned, vaid asjad, mis teevad meid väärtuslikuks. Seda mõtet arendatakse edasi 6. väite juures.
Kui mõned naturalistid on ranged deterministid universumis toimuvate sündmuste suhtes - kaasa arvatud inimtegevus -, eitades seega igasugust vaba tahte tunnetust, siis paljud teised naturalistid väidavad, et me oleme vabad või vähemalt osaliselt vabad oma saatuse kujundamisel. Mõned arvavad näiteks, et kuigi suletud universum viib determinismini, saab determinismi ikkagi ühendada inimliku vabaduse või vähemalt vabaduse tunnetusega. Me võime teha paljusid asju, mida me tahame teha; me ei ole alati sunnitud talitama vastu oma tahtmisi. Näiteks võiksin ma selle raamatu kirjutamise lõpetada, kui ma tahaksin. Ma ei taha seda.
Paljud naturalistid arvavad, et see jätab lahti võimaluse mõttekaks inimtegevuseks ning annab aluse moraalile. Sest kui me ei ole vabad tegema muud kui seda, mida me teeme, ei saa me vastutada selle eest, mida me teeme. Selle vaatepunkti järjekindlust on siiski vaidlustatud ja see on üks nõrku kohti naturalisti mõttesüsteemis, nagu näeme järgmises peatükis.
4. Surm on isiksuse ja individuaalsuse hävinemine.
Seda naturalismi väidet on inimestel vahest kõige raskem tunnistada, ometi on see naturalistide universumikontseptsiooni tingimusteta nõua. Mehed ja naised on tehtud ainest ja mitte millestki muust. Kui see aine, millest inimene koosneb, laguneb surma puhul, siis see isik kaob. II Humanistlikus Manifestis on väidetud: "Niipalju kui me teame, on kogu isiksus sotsiaalses ja kultuurilises keskkonnas tegutseva organismi funktsioon. Pole usutavat tõestusmaterjali selle kohta, et elu elaks keha surma üle."17 Bertrand Russell on kirjutanud: "Mitte ükski tuli, heroism ega mõtte ja tunde intensiivsus ei saa individuaalset elu hauatagusena alal hoida."18 Ja A. J. Ayer on öelnud: "Ma leian, et …on selge, et inimese eksistents lõpeb surmaga."19 Üldisemas mõttes nähakse selliselt mööduvana kogu inimkonda. "Inimsaatus," tunnistab Ernest Nagel, "[on] episood kahe unustuse vahel."20
Sellised väited on selgelt ja üheselt mõistetavad. See kontseptsioon võib tekitada tohutuid psühholoogilisi probleeme, aga tema täpsus on vaieldamatu. Ainus "surematus", nagu seda väljendab II Humanistlik Manifest, seisneb sellest, et me "eksisteerime edasi oma järglastes ning viisis, kuidas meie elud on mõjutanud teisi meie kultuuris."21 Novellis "Tuvisuled" annab John Updike sellele ideele kauni inimliku mõõtme, kui ta kujutab väikest poissi Davidit, kes mõtiskleb oma pastori taevakirjelduse üle, mis on "nagu Abraham Lincolni headus, mis pärast teda elus on."22 Nagu ülalviidatud vaimuliku seminari professor, ei ole Davidi pastor enam teist, vaid püüab lihtsalt anda "hingelist" abi naturalismi raamides.
5. Ajalugu on lineaarne tähenduslik sündmuste ahel, mida ühendavad põhjus ja tagajärg, kuid millel ei ole ühtset eesmärki.
Esiteks, sõna ajalugu, nagu teda kasutatakse selles väites, katab nii loodusajalugu kui inimajalugu, sest naturalistid näevad neid pideva tervikuna. Inimkonna päritolu on looduses. Sellest me tekkisime ja kõige tõenäolisemalt läheme sinna tagasi (mitte ainult individuaalselt, vaid ka liigina).
Loodusajalugu algab universumi päritolust, mis vaatamata naturalistide seas valitsevatele eriarvamustele tunnistatakse igaveseks. Enamik teadlasi ütleb lihtsalt, et kunagi uskumatult tükk aega tagasi toimus kosmose ainesega protsess, mis viis lõpuks meie poolt praegu asustatava ja teadvustatava universumi tekkeni. Vähesed on valmis ütlema, kuidas see täpselt juhtus. Columbia ülikooli astronoom professor Lodewijk Woltjer on väljendanud paljude arvamust, öeldes: "Oleva - inimese, maa ja universumi - päritolu on saladus, mille lahendusele ei ole me lähemal, kui Moosese esimese raamatu kroonik."23 Selle protsessi selgitamiseks on pakutud mitmeid teooriaid, kuid ühtki neist pole üldiselt tunnustatud. Naturalistid on siiski alati eeldanud, et protsess oli isekäivituv. Seda ei pannud liikuma Esimene Liigutaja - olgu see siis Jumal või keegi teine.
Inimolendite tekkimise viisis ollakse üldiselt kindlamad kui selles, kuidas tekkis universum. Evolutsiooniteooria, millega naturalistid olid kaua mänginud, sai Darwinilt endale "mehhanismi" ning on leidnud üldist tunnustust. Vaevalt leidub riiklikus haridussüsteemis kasutatavat teksti, kus seda teooriat ei kuulutataks fakti pähe. Siiski peame olema ettevaatlikud, et mitte pidada evolutsiooni rangelt naturalistlikuks teooriaks. Ka paljud teistid on evolutsionistid.24
Teisti arvates juhib kõiki looduslikke protsesse lõputu isikuline Jumal. Kui bioloogiline süsteem on arenenud, siis on see toimunud vastavalt Jumala plaanile; see on teoloogiline ja suunatud eesmärgile, mida tahab saavutada Jumal isiklikult. Naturalisti arvates toimub see protsess omapäi. G. G. Simpson on seda nii hästi väljendanud, et siinkohal väärib see pikemat äratoomist:
"Orgaaniline evolutsioon on oma päritolult ja toimimiselt täiesti materialistlik protsess. …Elu on loomult materialistlik, aga tal on unikaalseid omadusi, mis tulenevad tema organisatsioonist, mitte tema materjalist või mehhaanikast. Inimene tekkis orgaanilise evolutsiooni toimimise tulemusena ja tema olemine ja tegutsemine on samuti materiaalsed, aga kõigi eluvormide seas on inimesel unikaalseid omadusi, mis lisanduvad omadustele, mis on unikaalsed elu jaoks kõikide aine ja tegevuse vormide puhul. Inimese intellektuaalne, sotsiaalne ja vaimne loomus on loomade seas erandlik oma määralt, aga see on tekkinud orgaanilise evolutsiooni käigus."25
See lõik on oluline selle poolest, et ta kinnitab selgelt nii inimese ühtsust ülejäänud kosmosega kui ka tema erilist unikaalsust. Et me aga ei järeldaks, et meie unikaalsust ja asendit looduse kõrgeima loominguna planeeris mingi universumis toimiv teleoloogiline printsiip, lisab Simpson: "Kindlasti ei olnud inimene evolutsiooni eesmärk, evolutsioonil ei olnud ilmselt mingit eesmärki."26
Mõnes mõttes tõstab evolutsiooniteooria sama palju küsimusi, kui ta lahendab, sest pakkudes küll seletust sellele, mis aegade jooksul on juhtunud, ei selgita ta, miks. Naturalistid välistavad Eesmärgiseadja mõiste. Pigem, nagu ütleb Jaques Monod, "tuli inimese number välja Monte Carlo mängus", puhta juhust mängus.27 Igasugune kavatsuslikkus on algusest peale ka võimalusena välistatud.
Igal juhul väidavad naturalistid, et inimkonna koidikul omandas evolutsioon korraga uue mõõtme, sest inimolenditel on eneseteadvus ja nad on tõenäoliselt ainsad eneseteadvusega olendid universumis.28 Enamgi veel, inimolenditena oleme vabad teadlikult kaalutlema, otsustama ja tegutsema. Seega, kui evolutsioon, mõistetuna rangelt bioloogilisel tasemel, on jätkuvalt ebateadlik ja juhuslik, siis inimtegevus seda pole. Inimese teod ei ole lihtsalt üks osa "looduslikust" keskkonnast. Nad on inimajalugu.
Teisisõnu, inimolendite ilmumisega ilmub tähendusrikas ajalugu, inimajalugu - sündmused, mis toimuvad eneseteadlike ja ennast määravate meeste ja naistega. Aga nagu evolutsioonil ei ole sisemist eesmärki, ei ole seda ka ajalool. Ajalugu on selline, milliseks me ta teeme. Inimlikel sündmustel on ainult see tähendus, mis inimesed neile annavad, kui nad neid valivad või kui nad neile tagasi vaatavad.
Ajalugu liigub sirgjooneliselt, nagu ka teismis (mitte tsükliliselt nagu Ida panteismis), kuid ajalool ei ole ettemääratud eesmärki. Selle asemel et kulmineeruda Jumal-inimese Teises Tulemises, "kestab" see lihtsalt sama kaua, kui kestavad teadvuslikud inimolendid. Kui meie kaome, kaob inimajalugu ja loodusajalugu kestab üksinda edasi.
6. Eetika puudutab ainult inimolendeid.
Eetilised kaalutlused ei mänginud naturalismi tekkimisel keskset osa. Pigem tekkis naturalism teatud metafüüsiliste välise maailma olemuse kohta käivate ideede loogilise edasiarenguna. Enamiku varaste naturalistide eetilised vaated jäid samaks nende omadega, kes elasid neid ümbritsevad kultuuris. Need vaated on üldiselt eristamatud populaarsest kristlusest. Tunti austust isikliku väärikuse vastu, jaatati armastust ja pühendumust tõele ning ausust. Jeesust peeti kõrgete eetiliste väärtuste õpetajaks.
Kuigi vähem, on see teatud määral tõsi ka tänapäeval. Mõnede hiljutiste muudatustega - näiteks sallivus abielueelse ja abieluvälise seksi suhtes, positiivne suhtumine eutanaasiasse ja aborti ning üksikisiku enesetapuõigusesse - on II Humanistliku Manifesti eetilised normid sarnased traditsioonilise moraaliga. Eetiliste probleemide seisukohast võivad teistid ja naturalistid sageli elada harmooniliselt külg külje kõrval. Nende vahel on alati olnud lahkarvamusi. Minu arvates hakkavad need lahkarvamused suurenema sedamööda, kuidas humanism eemaldub oma kristliku eetika mälestusest.29 Aga millised tahes on need lahkarvamused (või ühised arvamused) eetiliste normide kohta, on nende normide alus põhimõtteliselt erinev.
Teisti jaoks on väärtuste alus Jumal. Naturalisti jaoks on väärtused inimese tehtud. Naturalisti kontseptsioon järeldub loogiliselt eelnenud väidetest. Kui enne inimest ei olnud teadvust, ei olnud ka eelnevat õige ja väära mõistet. Enamgi veel, kui ei oleks võimalik teha muud kui seda, mida tehakse, ei oleks mingil õige ja väära mõistel praktilist väärtust. Selleks, et eetika saaks olla võimalik, peab olemas olema nii teadvus kui enesemääramine. Lühidalt, olemas olema peab isiksus.
Naturalistid ütlevad, et nii teadvus kui enesemääramine tekkisid inimolendite ilmumisega ja et seega tekkis sel ajal ka eetika. Ühtki eetilist süsteemi ei saa tuletada ainuüksi "asjade" olemusest väljaspool inimteadvust. Teisisõnu, kosmosse ei ole sisse kirjutatud ühtegi Loomulikku Seadust. Isegi La Mettrie, kes on oma deistlikke juuri paljastades pisut ebaselgelt kirjutanud: "Loodus lõi meid kõiki [inimesi ja loomi] ainult selleks, et me oleksime õnnelikud", oli eetikaküsimustes veendunud naturalist: "Te näete, et loodusseadus ei ole mitte midagi muud kui intiimne tunne, mis kuulub kujutlusvõimesse nagu kõik teised tunded, kaasa arvatud mõte."30Muidugi käsitas La Mettrie kujutlusvõimet täiesti mehhanistlikult, nii et eetika tähendas tema jaoks lihtsalt seda, et inimesed järgivad neis kui loodud olendites sisalduvat skeemi. Mingil juhul ei ole moraalis midagi transtsendentset.
II Humanistlik Manifest väljendab naturalistliku eetika allikat selgesõnaliselt: "Me kinnitame, et moraalsed väärtused saavad alguse inimlikust kogemusest. Eetika on autonoomne ja situatiivne ega vaja mingit teoloogilist või ideoloogilist toetust. Eetika pärineb inimlikust vajadusest ja huvist. Seda eitada tähendaks moonutada kogu elu alust. Inimelul on tähendus seetõttu, et me loome ja arendame oma tulevikke."31
Enamik teadlikke naturaliste oleksid selle avaldusega ilmselt nõus. Aga kuidas täpselt inimlik situatsioon väärtust tekitab, on sama ebaselge kui viis, kuidas me peaksime mõistma universumi päritolu.
Olulisim küsimus on siin: Kuidas peaks tuleneb on'ist? Traditsiooniline eetika, see tähendab kristliku teismi eetika kinnitab eetika transtsendentset päritolu ning paigutab headuse mõõdupuu lõputusse isikulisse Jumalasse. Hea on see, mis on Jumal, ning seda on ilmutatud paljudel erinevatel viisidel - kõige täielikumal kujul Jeesuse Kristuse elus, õpetuses ja surmas.
Naturalistid sellisel viisil Jumala poole ei pöördu ega soovigi seda teha. Eetika on ainuüksi inimlik valdkond. Siit küsimus: Kuidas jõuab eneseteadvuse ja -määramise faktist ja "on tehtud" ning "saab teha" valdkonnast selle valdkonda, mis peaks olema või mida peaks tegema?
Üks tähelepanek, mida naturalistid teevad, on see, et kõigil inimestel on moraalsete väärtuste mõiste. G. G. Simpsoni järgi tulenevad need lihtsalt intuitsioonist ("õigsusetundest ilma selle tunde põhjuste objektiivse uurimiseta ja ilma asjassepuutuvate eelduste tõesuse või vääruse kontrollimise võimalikkuseta"), autoriteedist ja konventsioonist. Mitte keegi ei kasva üles, leidmata oma keskkonnast väärtusi, ning kuigi inimene võib neid hüljata, makstes selle eest väljaheidetuse või märterlusega, suudab harva keegi leiutada kultuurist täiesti lahus seisvaid väärtusi.
Muidugi on väärtused kultuuriti erineva ja ükski neist ei tundu olevat absoluutselt universaalne. Nii kaitseb Simpson eetikat, mis põhineb objektiivsel uurimisel, ja leiab selle inimeste harmoonilises kohanemises üksteise ja oma keskkonnaga.32 Mis seda harmooniat suurendab, on hea, ja mis seda ei tee, on halb.
Artiklis, mis püüab konstrueerida eetikat B. F. Skinneri biheiviorismi jaoks, kirjutab John Platt:
"Õnn tähendab omada lühiajalisi kinnistavaid stiimuleid, mis on kongruentsed keskmiste ja pikaajaliste kinnistajatega, ja tarkus seisneb teadmises, kuidas seda saavutada. Ja eetiline käitumine tekib siis, kui lühiajalised isiklikud kinnistajad on kongruentsed pikaajaliste grupikinnistajatega. See muudab lihtsaks "hea olemise" või täpsemalt "hästi käitumise"."33
Siit järeldub hea tegevuse defineerimine tegevusena, mis on grupi poolt heakskiidetav ja ellujäämist soodustav. Nii Simpson kui Platt valivad inimelu jätkuvuse teistest kõrgemal seisvaks väärtuseks. Ellujäämine on seega põhiline, kuid primaarseks peetakse inimese ellujäämist.
Nii Simpson kui ka Platt on teadlased, kes on teadlikud oma vastutusest olla täiesti inimlik ning seega integreerida oma teaduslikud teadmised moraalsete väärtustega. Humanitaarteaduse poolelt võib siin kõnelda Walter Lippmannist. Teoses A Preface to Morals (1929) võtab Lippmann omaks naturalistide seisukoha, mis puudutab universumi päritolu ja eesmärgipäratust. Püüdes konstrueerida eetikat, läheneb ta küsimusele selle põhjal, mida ta peab "suurte religioossete õpetajate" keskseks argumendiks. Lippmanni jaoks osutub hea millekski selliseks, mida senikaua on tunnustanud ainult eliit - "vabatahtlik vaimuaristokraatia".34 Tema argument on, et elitaarne eetika muutub nüüd kõigile inimestele kohustuslikuks, kui nad soovivad 20. sajandi väärtuste kriisis ellu jääda.
Hea ise seisneb erapooletuses - see on viis leevendada tänapäeva maailma "korratusi ja nurjumisi", eriti nüüd, kui "modernismi happed" on murendanud eetilise käitumise traditsioonilisi aluseid. On raske kokku võtta seda sisu, mille Lippmann on valanud sõnasse erapooletu. Sellele on pühendatud tema raamatu viimane kolmandik. Aga see aitab tähele panna, et tema eetika põhineb lõppkokkuvõttes panusel iga üksikisiku poolt, kes peab olema moraalne, ja sellel ei ole midagi pistmist tegeliku maailmaga - asjade üldise loomusega:
"Religiooni, mis põhineb spetsiifilistel järeldustel astronoomia, bioloogia ja ajaloo vallast, võib otsustavalt haavata uute tõdede avastamine. Aga vaimu religioon ei sõltu uskumustest ega kosmoloogiatest; tal ei ole varjatud huvi pooldada mingit kindlat tõde. Ta tegeleb mitte aine ehitusega, vaid inimlike soovide kvaliteediga."35
Lippmanni keelt tuleb püüa hoolega mõista. Religiooni all peab ta silmas moraali või moraalset impulssi. Vaimu all mõistab ta inimolendite moraalivõimet, seda, mis tõstab inimesed kõrgemale loomadest ning teistest, kelle "religioon" on vaid "populaarne". Kasutatakse teismi keelt, kuid selle sisu on täiesti naturalistlik.
Igatahes see, mis eetikast järele jääb, on kõrgemalseisev nägemus õigsusest sellise universumi kõrval, mis lihtsalt eksisteerib ja millel iseenesest ei ole mingit väärtust. Eetika on seega isiklik ja valitud. Minu teada ei seostata Lippmanni üldiselt eksistentsialistidega, kuid nagu me näeme 6. peatükis, on tema naturalistliku eetika versioon lõppkokkuvõttes nende oma.
Naturalistid on püüdnud ehitada eetilisi süsteeme väga erinevatel viiside. Isegi kristlikud teistid peavad tunnistama, et paljud naturalistide eetilistest avastustest kehtivad. Teiste ei peaks tõesti üllatama fakt, et me võime teada saada moraalseid tõdesid, jälgides inimese loomust ja käitumist, sest kui naised ja mehed on tehtud Jumala näo järgi ja see nägu ei ole pattulangemise läbi täielikult hävinenud, siis peaksid nad veel kasvõi ähmaselt peegeldama midagi Jumala headusest.

Naturalism praktikas: sekulaarne humanism

Erilist tähelepanu väärivad kaks naturalismi vormi. Esimene neist on sekulaarne humanism, termin, mida on tarvitanud ja väärtarvitanud nii pooldajad kui kriitikud. Siin on asjakohane neid termineid pisut selgitada.
Esiteks, sekulaarne humanism on üldise humanismi üks vorme, kuid mitte selle ainus vorm. Humanism ise on üldine seisukoht, et inimolenditel on eriline väärtus, et nende püüdlused, mõtted ja igatsused on olulised. Samuti asetatakse rõhk indiviidi väärtusele.
Renessansist peale on erinevate veendumustega mõtteinimesi, nende hulgas ka paljusid kristlasi, nende endi ja teiste poolt humanistideks nimetatud. John Calvin (1509-1564), Desiderius Erasmus (1456?-1536), Edmund Spenser (1552?-1599), William Shakespeare (1564-1616) ja John Milton (1608-1674), kes kõik on lähtunud kristlik-teistlikust maailmavaatest, olid humanistid, keda tänapäeval vahel nimetatakse kristlikeks humanistideks. Sellise tähistuse põhjuseks on nende rõhuasetus inimese väärikusele mitte kui Jumalast kõrgemalseisvale, vaid kui Jumala kujust igas inimeses tulenevale. Tänapäeval on palju mõtlevaid kristlasi, kes tahavad sedavõrd vältida sõna humanism seostamist puhtsekulaarsete vormidega, et nad kirjutasid alla Kristlikule Humanistlikule Manifestile (1982), deklareerides, et kristlased on alati kinnitanud inimeste väärtust.36
Sekulaarne humanism on teine humanismi erivorm. Selle põhiseisukohad on parimini väljendatud II Humanistlikus Manifestis, mille projekti autor on Paul Kurtz, New Yorgi osariigi Buffalo ülikooli filosoofiaprofessor.37 Sekulaarne humanism on humanismi vorm, mis kuulub täielikult naturalistliku maailmavaate raamidesse. Minu arvates võib teatava kindlusega öelda, et enamik, kes nimetaks ennast sekulaarseteks humanistideks, näeks, et ülaltoodud väited 1-6 peegeldavad nende vaateid. Teisisõnu on sekulaarsed humanistid lihtsalt naturalistid, kuigi mitte kõik naturalistid ei ole sekulaarsed humanistid.

Naturalism praktikas: marksism*

*Selle osa kirjutas St. Olafi Kolledzi dotsent C. Stephen Evans

Naturalismi kõige tähtsam vorm tänapäeva maailmas on vahest marksism. Võitmata erilist poolehoidu Ühendriikides, on marksism väga mõjukas teistes maailma osades.
Marksismi on raske lühidalt defineerida või analüüsida, sest on palju eri tüüpi "marksiste".38 Otstarbekas on mõelda marksismist kui ühest humanismi tüübist. Kuigi mõned sekulaarsed humanistid on marksistid või vähemalt marksismile kaasatundjad, ei saa seda öelda enamiku kohta. "Me pooldame avatud demokraatlikku ühiskonda," on öeldud II Humanistlikus Manifestis, seega varjatult marksismist loobudes.39 Sellest hoolimata, et marksistlikul humanismil on omaenda iseloomulikud teemad, jagavad marksism ja sekulaarne humanism naturalismi vormidena paljusid tõekspidamisi.
Kõik marksismi vormid lähevad tagasi Karl Marxi (1818-1883) kirjutiste juurde, ja Marxi on kõige õigem käsitleda teatud tüüpi humanistina. Ühes oma varasematest esseedest ütleb ta selgelt, et "inimene on inimesele ülim olend".40 Sellest humanistlikust teemast järeldab Marx oma humanistlikku imperatiivi: "Purustada kõik need tingimused, milles inimene on alandatud, orjastatud, mahajäetud ja põlatud olend."41
Marx jõudis oma humanismini kohtumistel kahe tähtsa 19. sajandi filosoofiga: Georg Friedrich Hegeliga (1770-1830) ja Ludwig Feuerbachiga (1804-1872). Hegeli filosoofia oli idealismi vorm, mis õpetas, et Jumal või "absoluutne vaim" ei ole maailmast eraldiseisev olend, vaid reaalsus, mis viib ennast progresseeruvalt täide konkreetses maailmas. Hegeli jaoks oli see protsess loomult dialektiline; see tähendab, et ta arenes läbi konfliktide, milles iga vaimu realisatsioon tekitas oma antagonisti ehk "eituse". Sellest konfliktist tekib veel kõrgem vaimu realisatsioon, mis omakorda tekitab enda eituse, ja nõnda edasi. Hegeli jaoks oli kõrgeimaks vaimu väljenduse kandjaks inimühiskond, eriti moodsad ühiskonnad, mis küpsesid 19. sajandi Lääne-Euroopa kapitalistlikes riikides.
Tema filosoofia oli seega kõrge keerukuseastmega ajaloofilosoofia. Meie maa peal viibimise põhjust nähti seal selles, et me viime täide sellise Jumala eesmärke, keda käsitleti "absoluutse vaimuna".
Feuerbach oli materialist, kes oli kuulus oma väitega, et inimolend "on see, mida ta sööb", ja et religioon on inimese leiutis. Feuerbachi arvamuse kohaselt oli Jumal inimliku potentsiaali projektsioon, meie endi saavutamata ideaalide väljendus. Religioonil on hukatuslik toime, sest niipea, kui me leiutame Jumala, pühendame ennast oma väljamõeldud konstruktsiooni rahuldamisele, selle asemel et töötada nende puuduste likvideerimise kallal, mis alguses selle leiutamiseni viisid. Feuerbach laiendas oma religiooni kriitika Hegeli filosoofilisele idealismile, nähes Hegeli "vaimu" mõistes veel ühte inimlikku projektsiooni - kergelt sekulariseeritud kristliku Jumala versiooni.
Marx oli Feuerbachi religioonikriitikaga kogu südamest nõus ning tänapäevani on ateism osa enamikust marksismi vormidest. Marx märkas ka fakti, et kuigi Feuerbachi Hegeli-kriitika oli õige, võis Hegeli filosoofia sisaldada siiski tõde. Kui Hegeli vaimu-mõiste on vaid meie inimliku reaalsuse eksiteele viib projektsioon, siis Hegeli kirjeldatud dialektiline protsess võib olla tõeline, sarnaselt filmile, mis projitseerituna võib anda filmitud reaalsusest täpse pildi. On vaid vaja "Hegel õigetpidi pöörata", tõlkides Hegeli idealistliku jutu vaimust materialistlikuks jutuks konkreetsetest inimolenditest. Kui märgata, et Hegelis näeme projektsiooni või "filmi", saame tema vaadet tõlgendada viisil, mis muudab selle tõeseks. Ajalugu on arenenud konflikti kaudu, milles võitlevad osapooled tekitavad oma antagonisti ja see ajalooline konfliktide jada "liigub mingis suunas". See ajaloo eesmärk on täiuslik või ideaalne inimühiskond, kuid on eksitav ja segadusseviiv kutsuda sellist ühiskonda "vaimuks".
Marxi maailmavaadet võib nimetada kas dialektiliseks materialismiks või ajalooliseks materialismiks. See on dialektiline materialism selle poolest, et universumit nähakse protsessina, kus progress tuleneb vastanduvate jõudude konfliktist. See on ajalooline materialism selles mõttes, et Marxi rõhuasetus ei ole ainel kui staatilisel füüsikalisel reaalsusel, vaid inimajalool. Marxi naturalism on naturalism, mis näeb loodust kui realiseerimata potentsiaalidega dünaamilist protsessi. Marxi jaoks on loodust kõige parem mõista ajaloona.
Marx nimetab ennast "materialistiks". Ja teatud mõttes ta kindlasti on materialist, sest vaevalt oleks ta nõustunud ideega, et inimolenditel või universumil on mingi üleloomulik päritolu. Hoolimata sellest ei räägi Marx peaaegu kunagi "ainest". Marxi jaoks on materialism eelkõige õpetus inimajaloost. See tähendab, et seda ajalugu määravad peamiselt majanduslikud faktorid. Et inimolendid on materiaalsed, peab nende elusid mõistma läbi vajaduse töötada, et rahuldada oma materiaalseid vajadusi. Ajalugu on ajalugu sellest, kuidas inimolendid pingutavad toidu kasvatamise, peavarju ja riiete valmistamise nimel ja selle nimel, et varustada ennast tööriistadega, et seda efektiivsemalt teha.
Marxi üldine nägemus ajaloost on ligilähedaselt järgmine: Ajalugu algab suhteliselt väikestest inimkogukondadest, kes on organiseeritud perekonnasarnastesse sugukondadesse. Eraomad on tundmatu; kehtib primitiivne või loomulik kommunism, kus üksikisikud identifitseeruvad kogukonna kui tervikuga. Need varased kommunistlikud ühiskonnad on tõepoolest primitiivsed, omamata mingisuguseid tehnoloogilisi leiutisi, mis aitaksid neid võitluses ellujäämise ja oma vajaduste rahuldamise nimel. Sedamööda, kuidas ühiskond arendab tehnoloogiat, tekib tööjaotus. Mõned ühiskonna liikmed kontrollivad tööriistu või ressursse, millest ühiskond sõltub; see annab neile võimu teisi ekspulateerida. Nii tekivad tööjaotuse ja selle kaudu tootmisvahendite üle saavutatava kontrolli läbi sotsiaalsed klassid.
Marxi jaoks on sotsiaalsed klassid nendeks dialektilisteks antagonistideks, mida Hegel eksikombel vaimseks reaalsuseks pidas. Ajalugu on Marxi jaoks klassivõitluse ajalugu. Pärast primitiivsete ühiskondade kadumist on ühiskonnas alati domineerinud klass või klassid, kellel on kontroll tootmisvahendite üle. Ühiskonna mõistmise võtmeks on see protsess, mille abil luuakse materiaalsed väärtused, mida ühiskond vajab. Seda protsessi nimetavad marksistid ühiskonna "baasiks". Teatud materiaalsete väärtuste tootmise süsteem, nagu näiteks feodaalne põllumajandus või kaasaegne tööstuslik kapitalism tekitab teatud klassistruktuuri. Sellest klassistruktuurist omakorda sõltub, mida Marx kutsub ühiskonna "pealisehituseks": kunst, religioon, filosoofia, moraal ja, mis kõige tähtsam - poliitilised institutsioonid.
Sotsiaalsed muudatused toimuvad siis, kui mingi tootmissüsteem tekitab uue süsteemi. Uus majanduslik "baas" tekib vana "pealisehituse" üsas. Vana korra domineerivad sotsiaalsed klassid püüavad loomulikult võimu säilitada, toetudes oma positsiooni säilitamisel riigile. Sellest hoolimata saab uus majanduslik süsteem ja esilekerkiv klass lõpuks liiga tugevaks. Tulemuseks on revolutsioon, milles vana pealisehitus pühitakse minema uue korra kasuks, mis peegeldab paremini aluseks olevat majanduslikku korda.
Marxi järgi illustreerib kapitalismi ajalugu neid tõdesid selgelt. Keskaegsed feodaalühiskonnad tekitasid kaasaegse tööstusühiskonna, mis on nende dialektiliseks vastandiks. Pikka aega püüdis feodaalaristokraatia oma võimust kinni hoida, aga Prantsuse revolutsioonis nägi Marx uue keskklassi triumfi, kes kontrollis kapitalistliku ühiskonna tootmisvahendeid. Paraku purustatakse kapitalism samade dialektiliste jõudude poolt, mis ta tekitasid. Kapitalism vajab ekspluateerimiseks suurt hulka omandita töölisi - proletariaati.
Marxi nähtuna viib kapitalismi majanduslik dünaamika paratamatult ühiskonnani, kus on üha arvukam proletariaat, keda ekspluateeritakse üha suureneval määral. Kapitalistlikud ühiskonnad muutuvad üha tootlikumaks, kuid rikkust jagatakse üha kitsamalt. Lõpuks viib rikkuse kontsentratsioon ühiskonnani, kus toodetakse rohkem, kui suudetakse osta; ületootmine viib töötuseni ja kannatuste suurenemiseni. Lõpuks on proletariaat sunnitud mässu tõstma.
Marxi jaoks erineb proletariaadi mäss kõigist eelnevatest revolutsioonidest. Minevikus kukutas üks sotsiaalne klass konkureeriva rõhuva klassi ja muutus ise rõhujaks. Proletariaat aga saab olema enamus, mitte vähemus. Neil ei ole varjatud huvi säilitada vana süsteemi, niisiis saab nende endi huvides olema kogu klassirõhumissüsteemi kaotamine. Moodsa tehnoloogia poolt loodud materiaalne küllus muudab selle esimest korda inimajaloo jooksul reaalseks võimalikuks, sest ilma sellise külluseta puhkeksid võitlus, konkurents ja rõhumine taas uutes vormides.
Uus klassideta ühiskond, mis tekib, teeb võimalikuks selle, mida marksistid tavatsesid nimetada "uueks sotsialistlikuks inimeseks*" ja millele nüüd viidatakse vähem seksistliku terminiga "uus sotsialistlik isik". Inimesed muutuvad vähem individualistlikeks ja võistlevateks ning on altimad leidma rahuldust töös teiste hüvanguks. Kõigi eelnevate ühiskondade "võõrandumine" ületatakse ja tekib uus ning kõrgem inimelu vorm. See visioon on paljuski paralleelne kristliku nägemusega Jumala kuningriigi saabumisest ja seega on lihtne näha, miks marksismi on iseloomustatud kui ketserlikku kristlust. Marksistid ise väidavad, et nende humanism ja sotsialism ei ole sisutu unistus. See põhineb tegelikel ajaloolistel jõududel ja Marx väitis, et tema sotsialism oli oma iseloomult teaduslik ja mitte lihtsalt utopistlik.
Marksismi nägemus oli kütkestav. Marx mõistis sügavalt inimlikku vajadust ehtsa ühistunde ja tööst leitava rahulduse järele. Ta oli tundlik mitte ainult vaesusprobleemi suhtes, vaid ka väärikuse kaotuse suhtes, mis juhtub, kui inimolendeid nähakse vaid kui hammasrattaid hiiglaslikus tööstusmasinas. Ta otsis ühiskonda, kus inimesed võiksid end oma töös loovalt väljendada ja näha oma töös võimalust aidata nii teisi kui ka ennast.
Paraku on palju keerulisi küsimusi, millele Marx veenvat vastust ei anna. Üheks keskseks probleemiks on tema usk, et inimajalugu liigub ideaalse ühiskonna poole. Olles kõrvale heitnud igasuguse religioosse usu ettehooldusesse, nagu ka Hegeli usu absoluutsesse vaimu kui ajaloo põhjusesse, pole Marxil selleks lootuseks tõelist alust. Ta toetab oma lootuse ajaloo empiirilisele uurimisele ning eriti oma majanduslike jõudude analüüsile. Paljud Marxi ennustused, näiteks tema väide selle kohta, et töölised vaesuvad progresseeruvalt arenenud kapitalistlikes riikides, on kaugelt mööda läinud ning võib küsida, kas ükski sotsiaalteadlane võib täpselt tulevikku ennustada.
Teine probleem, mis Marxiga tekib, puudutab meie motivatsiooni tööks selle tulevikuühiskonna nimel, eriti kui me tunnistame, et see ühiskond ei ole kaugeltki mitte vältimatu. Miks peaksin ma töötama parema ühiskonna nimel ja püüdma lõpetada sotsiaalset ekspluateerimist? Marx ei tunnista selle motivatsiooni alusena mingeid moraalseid väärtusi. Naturalistina näeb ta moraali lihtsalt inimkultuuri produktina. Ei ole transtsendentseid väärtusi, mida saaks kasutada kultuuri kriitilise hindamise alusena. Sellest hoolimata näib Marx kapitalismi liialdusi vaadeldes ise sageli täis olevat moraalset halvakspanu. Millel põhineb Marxi kapitalismi hukkamõist, kui sellised moraalsed mõisted nagu õiglus ja ausus on lihtsalt ideoloogilised leiutised?
Kaks viimast tõsist probleemi Marxi jaoks tulenevad tema vaatest inimloomusele ja sellest, kuidas ta analüüsib põhilist inimprobleemi. Marxi jaoks on inimolendid põhiliselt ennastloovad: me loome endid oma töö kaudu. Kui meie töö- ja elutegevus on võõrandunud, oleme võõrandunud, ja kui meie töö on muutunud tõeliselt inimlikuks, oleme ka meie inimlikud. Ahnus, konkurents ja kadedus tekivad kõik ühiskondlikest jagunemistest ja vaesusest; ideaalne ühiskond likvideerib need pahed.
Küsitav on, kas Marxi inimloomuse käsitlus ja tema inimprobleemi analüüs on piisavalt sügavad. Kas on tõesti mõistlik arvata, et isekus ja ahnus on vaid puuduse ja klassidevahelise jagunemise tulemus? Kas on tõesti võimalik muuta inimolendeid põhiloomuselt heaks, kui meil on nende jaoks õige keskkond? Ennast sotsialistlikuks kuulutanud ühiskondade kogemus näib õpetavat, et inimesed on väga leidlikud, otsimaks teid, et igasugust süsteemi oma kasuks manipuleerida. Võibolla peitub inimloomuse probleem sügavamal, kui arvas Marx. Ja see küsimus võib ilmsiks tuua probleemi, mis tekib tema inimesekäsitluse juures: Kas me oleme ainult materiaalsed olendid?
Marxil oli kindlasti õigus kui ta rõhutas töö ja majanduslike faktorite keskset rolli inimühiskonna kujunemisel, kuid kas inimeste elu ei seisne mitte milleski enamas kui ainult majanduses? Igatahes on paljudel noortel inimestel majanduslikult kõige arenenud riikides tegu oma elule tähenduse ja eesmärkide leidmisega. Marksism, nagu kõik naturalismi vormid, on raskustes inimolenditele sellise tähenduse ja eesmärgi leidmisega.

Naturalismi püsivus

Erinevalt deismist on naturalism olnud väga visa. Sündinud 18. sajandil, sai ta 19. sajandil täisealiseks ja jõudis küpsesse ikka 20. sajandil. Kuigi on ilmnemas vananemise märke, on naturalism ikka veel väga hea tervise juures. Ta domineerib ülikoolides, kolledzites ja keskkoolides. Ta annab raamid suuremale osale teaduslikust uurimistööst. Ta on fooniks, mille taustal humanitaarteadused võitlevad inimlike väärtuste pärast, samal ajal kui kirjanikud, luuletajad, maalijad ja üldse kunstnikud värisevad temaga kaasnevate tagajärgede ees. Mitte ükski konkureeriv maailmavaade ei ole olnud suuteline teda kukutama, kuigi me võime kindlasti öelda, et 20. sajand on pakkunud välja mõned arvestatavad valikud ning teism teeb praegu kõigil ühiskonna tasanditel läbi teatud taassündi.
Mis muudab naturalismi nii püsivaks? Siin on kaks põhilist vastust. Esiteks, ta jätab mulje, et on aus ja objektiivne. Peab tunnistama ainult seda, mis näib põhinevat faktidel ja uurimis- ning teadustööga kinnitust leidnud tulemustel. Teiseks, väga paljudele inimestele näib ta järjekindlana. Nende jaoks on tema eeldustest lähtuvad järeldused suures osas välja töötatud ja vastuvõetavatena leitud. Naturalism ei eelda mingit jumalat, hinge või hauatagust elu. Ta peab inimolendeid väärtuse loojateks. Kuigi ta välistab, et me oleksime universumi keskpunkt tänu mingile plaanile, lubab see meid ennast sinna asetada ja teha endist ja endile midagi väärtuslikku. Nagu Simpson ütleb: "Inimene on kõrgeim loom. Fakt, et ainult tema suudab sellist otsust langetada, on ise osa tõestusmaterjalist selle otsuse õigsuse kohta."42 Meie osaks jääb siis leida, mis tähendus on meie erilisel kohal looduses, ning, kui me leiame selle võimaliku olevat, kontrollida ja muuta oma evolutsiooni.43
See kõik on meelitav. Kui naturalism oleks tõesti selline nagu siin kirjeldatud, ei peaks teda nimetama mitte ainult meelitavaks ja püsivaks, vaid tõeseks. Me võiksime siis jätkata, kuulutades tema hüvesid, ja muuta selles raamatus esitatud mõttekäigu meie ajastu traktaadiks.
Aga ammu enne 20. sajandi algust hakkasid sellesse ehitisse tekkima praod. Teistlikud kriitikud on selles alati vigu leidnud. Nad pole kunagi suutnud loobuda oma veendumusest, et universumi taga on lõputu isikuline Jumal. Seda kriitikat on võimalik kõrvale heita kui harimatut või lihtsalt konservatiivset, justkui kardaksid nad meid lahti lasta uue tõe kaardistamata vetesse. Aga asi on olnud rohkemas kui selles. Nagu me järgnevas peatükis üksikasjalikumalt näeme, on naturalistide endi laagris tekkinud rahulolematus. Küsimus ei olnud siin faktides, millel põhines naturalism - välise universumi olemuses, selle suletud põhjus-tagajärje pidevas tervikus. Küsimus oli koherentsuses. Kas naturalism andis meile piisavalt põhjust ennast väärtuslikuks pidada? Unikaalseks vahest ehk küll. Aga gorillad on ka unikaalsed. Nii ka kõik muud looduse kategooriad. Väärtus oli esimene murettekitav probleem. Kas on võimalik, et juhuslikult tekkinud olend on väärtuslik?
Teiseks, kas olend, kelle päritolu oli nii ebakindel, võis usaldada omaenda võimet teada? Ehk isiklikul pinnal küsides: Kui minu vaim on sama ulatuvusega kui minu aju, kui "mina" olen ainult mõtlev masin, kuidas võin ma oma mõtet siis usaldada? Kui teadvus on aine epifenomen, ehk on moraali aluseks oleva inimliku vabaduse tekkimine siis juhuse või vääramatu seaduse epifenomen. Ehk oli see juhus või asjade loomus, mis tekitasid minus "tunde", et ma olen vaba, kui ma tegelikult seda ei ole.
Selliseid ja sarnaseid küsimusi ei kerki esile väljaspool naturalistlikku maailmavaadet. Sinna kuuluvad nad seesmiselt. Hirmud, mida need küsimused mõnedes on tekitanud, viivad otseselt nihilismi, mille kohta ma tunnen kiusatust öelda maailmavaade, kuid mis tegelikult on kõigi maailmavaadete eitamine.

Järgmine osa - Nullpunkt: nihilism


Veel raamatutest