JAMES W. SIRE - UNIVERSUMI UKSEL

Nagu ülalpool märgitud, tekkis teistlik eksistentsialism filosoofilistest ja teoloogilistest juurtest, mis erinesid täiesti tema ateistliku paralleeli omadest. Nõnda vastas Soren Kierkegaard teoloogilise nihilismi - surnud kiriku surnud ortodoksia - poolt esitatud väljakutsele. Kui Kierkegaardi teemad kaks põlvkonda pärast tema surma üles võeti, oli see reaktsiooniks kristlusele, mis oli oma teoloogia täielikult kaotanud ning rahuldunud lahjendatud moraali ja heade tegude evangeeliumiga. Jumal oli taandatud Jeesusele, kes oli taandatud puhtale ja lihtsale inimesele. Jumala surm liberaalses teoloogias ei tekitanud liberaalides Kafka lootusetust, vaid optimismi, nagu ühel inglise piiskopil 1905. aastal, kes, kui temalt küsiti, mis võiks takistada inimest täiusliku sotsiaalse harmoonia saavutamisel, ei osanud midagi takistavat nimetada.
20. sajandi teise aastakümne lõpul nägi Karl Barth Saksamaal, mis juhtuks, kui teoloogia muutuks antropoloogiaks, ning vastas kristluse ümbertegemisega eksistentsialistlikul viisil. Seda, mida kinnitavad peale tema veel sellised hilisemad teoloogid nagu Emil Brunner ja Reinhold Niebuhr, hakati kutsuma uusortodoksiaks, sest kuigi see paljuski erines ortodoksiast, muutis ta Jumala jälle vägagi oluliseks.31 Meie eesmärk ei ole eraldi tegeleda uusortodoksia üksikute vormidega. Pigem püüame vaadelda väiteid, mis lähevad kokku teistliku eksistentsialismi seisukohtadega.
Teistlik eksistentsialism alustab teismi eelduste tunnistamisest: Jumal on lõputu ja isikuline (kolmainsuslik), transtsendentne ja immanentne, kõiketeadev, suveräänne ja hea. Jumal lõi kosmose ex nihilo, nii et see loomulike põhjuste võrdse toimivuse tingimustel püsiks käigus avatud süsteemina. Inimolendid on loodud Jumala näo järgi, võivad Jumalast ja kosmosest midagi teada ja teha olulisi tegusid. Jumal saab meiega suhelda ja ta suhtlebki meiega. Me oleme loodud headena, aga oleme nüüd langenud ja Jumal peab meid Kristuse läbi taastama. Inimolendite jaoks on surm kas värav ellu Jumala ja tema rahvaga või igavesse Jumalast eraldatud ellu. Eetika on transtsendentne ja põhineb Jumala iseloomul.
Kui võrdleme ülaltoodud loetelu 2. peatükis teismi kohta esitatuga, võib tekkida küsimus, mis on teistlikus eksistentsialismis nii erilist. Kas ei ole tegu lihtsalt teismiga? Mul tekib kiusatus öelda, et nii tõepoolest ongi, kuid see poleks õiglane mõningate spetsiifiliste variatsioonide ja rõhuasetuste suhtes. Teismi eksistentsialistlik versioon on pigem teismisisene oma rõhuasetustega süsteem kui iseseisev maailmavaade. Mõju tõttu 20. sajandi teoloogiale ning segase vahekorra tõttu ateistliku eksistentsialismiga väärib ta siiski eraldi käsitlemist. Enamgi veel, mõned teismi eksistentsiaalse versiooni tendentsid lähevad vastuollu traditsioonilise teismiga. Need tendentsid leiavad eraldi käsitelu sedamööda, kuidas nad arutluse käigus üles kerkivad.
Nagu ka ateistliku eksistentsialismi puhul, ei puuduta teistliku eksistentsialismi kõige iseloomulikumad elemendid mitte kosmose või Jumala loomust, vaid inimloomust ja meie suhet kosmose ja Jumalaga.
1. Inimolendid on isikulised olendid, kes, kui nad jõuavad täielikku teadlikkusse, leiavad ennast võõrast universumist; kas Jumal on olemas või ei ole, on keerukas küsimus, mida saab lahendada mitte mõistuse, vaid usu abil.
Teistlik eksistentsialism ei alga Jumalast. See on kõige olulisem erinevus teismiga võrreldes. Teismi puhul eeldatakse, et Jumal on kindlasti olemas ning et tal on teatud iseloom; siis defineeritakse inimesed Jumala kaudu. Teistlik eksistentsialism jõuab samale järeldusele, kuid alustab mujalt.
Teistlik eksistentsialism asetab rõhu kohale, kus inimolendid end leiavad, kui nad esimest korda enesest teadlikuks saavad. Mõelge hetkeks oma minale. Teie kindlus omaenese olemasolus, teadvuses ja enesestmääratavuses on teie lähtepunktideks. Vaadake ringi, kõrvutage oma ihasid eestleitava reaalsusega, otsige oma olemasolule tähendust ja teid ei õnnistata kindlate vastustega. Te leiate eest universumi, mis teiega ei sobi, ühiskondliku korralduse, mis kratsib sealt, kus teil ei sügele, ning ei tee seda sealt, kust vaja oleks. Ning mis veelgi halvem, te ei taju otsekohe Jumalat. Inimlik olukord on ambivalentne, sest tõendusmaterjal universumis oleva korrastatuse kohta on kahemõtteline. Mõned asjad näivad olevat selgitatavad seaduste abil, mis tunduvad sündmusi valitsevat, teised jälle mitte. Inimliku armastuse ja kaastunde olemasolu annab tunnistust heasoovlikust pühadusest. Vihkamise ja vägivalla olemasolu ning impersonaalne universum viitavad vastassuunas.
Isa Paneloux manab teoses The Plague meie ette eksistentsiaalse kristliku seisukoha. Nagu te mäletate, keeldus dr Rieux tunnistamast "loodud korda", sest see oli "asjade korraldus, mille puhul lapsi sunnitakse piinlema".32 Isa Paneloux omakorda ütleb: "Aga võibolla tuleks meil armastada seda, mida me ei mõista."33 Isa Paneloux on teinud "hüppe" usuni hea Jumala olemasolusse ja armastuseni tema vastu, hoolimata sellest, et kõik käegakatsutavad asjaolud osutavad vastassuunas. Selle asemel, et kristliku teisti moodi universumi absurdsust pattulangemisega seletada, eeldab isa Paneloux, et Jumal on selle absurdse universumi eest otseselt vastutav; seega järeldab ta, et ta peab absurdist hoolimata Jumalasse uskuma. Mujal nimetab Camus sellist usku "intellektuaalseks enesetapuks" ja ma kaldun temaga nõustuma. Aga asi on selles, et kuigi mõistus võib meid viia ateismini, saame alati keelduda tunnistamast mõistuse järeldusi ja sooritada hüppe usu suunas.
Kui judaistlik-kristlik Jumal on olemas, siis on meil igal juhul parem seda tunnistada, sest sellest sõltub meie igavene saatus. Aga eksistentsialistid ütlevad, et kunagi ei ole ega saa olema meie käsutuses kõiki andmeid, seega peab iga inimene, kes tahab olla teist, otsuse tegema ja usu kasuks valiku langetama. Järelikult peab iga isik oma subjektiivses üksinduses, ümbritsetuna pigem pimedusest kui valgusest, valima. Ja see valik peab olema radikaalne usu akt. Kui inimene valib uskumise, avaneb tema ees terve panoraam. Mängu tuleb enamik traditsioonilise teismi mõisteid. Siiski jääb iga kristliku eksistentsialisti mõtlemisviisi mõjutama subjektiivne, valikul põhinev maailmavaate alus.
2. Isiklik on väärtuslik.
Samuti nagu ateistlik eksistentsialismi, rõhutab ka teistlik eksistentsialism eristust objektiivse ja subjektiivse maailma vahel. Juudi eksistentsialistil Martin Buberil on terminid Mina-Sina ja Mina-See, et teha vahet kahel suhete liigil isiku ja reaalsuse vahel. Mina-See suhte puhul on inimolend objektistajaks:
"Lähivaatluse puhul kummardub ta, suurendusklaas käes, detailide kohale ja objektistab neid; kaugvaatluse puhul objektistab ta neid pikksilmaga ning korrastab nad maastikuks - ta eristab neid vaatluse käigus nende erandlikkust sugugi ära tundmata, või siis punub ta nad vaatluse skeemi ilma mingi universaalsuse tundeta."34
See on teaduse ja loogika, ruumi ja aja ning mõõdetavuse valdkond. Nagu Buber ütleb: "Ilma Selleta ei saa inimene elada, aga see, kes elab ainult Selle järgi, ei ole inimene."35 Vaja on Sina.
Mina-Sina suhtes kohtub subjekt teise subjektiga: "Kui öeldakse [Buberi mõistes kogetakse] Sina, siis ei ole kõnelejal mingit objekti."36 Pigem on sellistel kõnelejatel endasarnane subjekt, kellega mõlemapoolset elu jagada. Buber on öelnud: "Kogu tõeline elamine on kohtumine."37
Buberi väidet Mina-Sina ehk isikult-isikule suhete primaarsuse kohta tunnustatakse nüüd klassikalisena. Ammendav lühikokkuvõte on siin võimatu ja ma soovitaksin lugejatel raamatu enda poole pöörduda. Siinkohal peame rahulduma veel ühe tsitaadiga isikliku suhte kohta, mida Buber näeb Jumala ja inimeste vahel võimaliku olevat:
"Inimesed ei leia Jumalat, kui nad jäävad maailma. Nad ei leia teda, kui nad maailmast lahkuvad. See, kes läheb koos kogu oma olemusega, et oma Sina kohata, ja võtab kaasa kogu olemise, mis on maailmas, leiab Tema, keda ei saa otsida.
Muidugi on Jumal "täiesti Teine", aga ta on ka täiesti Sama, Täiesti Kohalolev. Muidugi on ta Mysterium Tremendum, mis ilmub ja purustab; aga ta on ka ilmse müsteerium, mis on mulle lähemal kui mu Mina."38
Niisiis rõhutavad teistlikud eksistentsialistid põhiväärtusena isiklikku. Mitteisikuline on olemas, see on tähtis, kuid see tuleb Jumala - kõigi Sinade Sina juurde üles tõsta. Selle tegemine annab Minale rahuldust ning võimaldab kõrvaldada võõrandumist, mida nii tugevasti tunnevad inimesed, kes on keskendunud oma Mina-See suhetele loodusega ja, kahetsusväärselt, ka teiste inimestega.
Kristlastele, kelle jaoks usk Jumalasse on igapäevane reaalsus ning kes pigem elavad oma usus, kui sellest mõtisklevad, võib see arutlus tunduda üpris abstraktsena. Võibolla aitab neid küsimusi selgitada järgnev tabel, kus võrreldakse kahte lähenemist kristluse mõnedele põhielementidele. See on koostatud Harold Englundi poolt 1960. aastate alguses Wisconsini ülikoolis peetud loengu põhjal. Vasakpoolne veerg kirjeldab surnud ortodoksiat ja vastandub parempoolsele veerule, mis kirjeldab elavat teistlikku eksistentsialismi.

	Depersonaliseeritud	Personaliseeritud
Patt	Reegli rikkumine	Suhte reetmine
Patukahetsus	Süü tunnistamine	Mure isikliku reetmise pärast
Andestus	Karistuse tühistamine	Suhte uuendamine
Usk	Väidete süsteemi uskumine	Oma mina pühendamine isikule
Kristlik elu	Reeglite täitmine	Jumalale kui isikule meelepärane lemine

Sellisel viisil väljendatuna on eksistentsiaalne versioon ilmselgelt palju ahvatlevam. Loomulikult võivad traditsioonilised teistid reageerida sellele kahel moel: esiteks, teine veerg nõuab või eeldab esimese veeru olemasolu ja teiseks, teine veerg on alati teismi süsteemi kuulunud. Mõlemad vastused on hästi põhjendatud. Küsimus on olnud selles, et täielikku teistlikku maailmavaadet ei ole alati hästi mõistetud ja kirikud on kaldunud piirduma esimese veeruga. Läks vaja eksistentsialismi, et panna paljusid teiste omaenda süsteemi rikkust uuesti täielikult tunnustama.
3. Teadmine on subjektiivsus; kogu tõde on sageli paradoksaalne.
Eksistentsialistlik rõhuasetus isikule ja terviklikkusele rõhutab omakorda ehtsate inimteadmiste subjektiivsust. Objektide kohta käivad teadmised puudutavad Mina-See suhteid; nad on vajalikud, kuid mitte küllaldased. Täielik teadmine tähendab intiimset suhet; ta puudutab Mina-Sina vahekorda ja on kindlalt seotud teadja autentse eluga.
1835. aastal, kui Kierkegaard pidi otsustama, mis saab tema elutööks, kirjutas ta:
"Mida ma õigupoolest endale pean selgeks tegema, on see, mida ma pean tegema, mitte see, mida ma pean teadma - välja arvatud määral, mil igale teole peab eelnema mingi teadmine. Tähtis on mõista, milleks ma määratud olen, tajuda, mida Jumalus minult nõuab; asi on selles, et tuleb leida tõde minu jaoks, idee, mille eest ma olen valmis elama ja surema. Mis kasu saaksin ma niinimetatud objektiivse tõe avastamisest, isegi kui ma töötaksin läbi filosoofide süsteemid ning oleksin võimeline vajaduse korral neile kokkuvõtvalt tagasi vaatama?"39
Mõned Kierkegaardi lugejad on teda mõistnud nii, nagu oleks ta objektiivse tõe mõiste üleüldse hüljanud. Igal juhul on mõned eksistentsialistid teinud täpselt seda, lahutades objektiivse ja subjektiivse nii täielikult, et ühel ei ole teisega mingit suhet.40 See on eriti tõsi John Platti sarnaste ateistlike eksistentsialistide puhul.41 Asi pole selles, et faktidel poleks väärtust, vaid selles, et nad peavad olema faktid kellegi jaoks, faktid minu jaoks. Ning see muudab nende iseloomu ja seob teadmised lahutamatult teadja külge. Tõde oma isikulises mõõtmes on subjektiivsus, see on inimelu poolt läbitöötatud ja närvilõpmetega tunnetatud tõde.
Kui teadmised teadjaga nii tihedalt siduda, omandavad nad tunde ja kaasatundmise varjundi ning muutub raskeks neid loogiliselt teadjast endast eraldada. Buber kirjeldab Jumala ees seisva isiku olukorda: "Inimese religioosset olukorda, tema viibimist Kohalolekus, iseloomustab loomupärane ja lahendamatu antinoomia." Mis suhtes ollakse Jumalaga, kui rääkida mõistetest, nagu vabadus ja paratamatus? Buber ütleb, et Kant lahendas probleemi, asetades paratamatuse näivuse valdkonda ja vabaduse olemise valdkonda.
"Aga kui ma ei mõtle paratamatusest ja vabadusest mitte mõtlemise maailmades, vaid Jumala ees seismise reaalsuses; kui ma tean, et "ma olen üle antud", ja samal ajal tean, et "see sõltub minust", siis ei ole mul võimalik vältida paradoksi, mis tuleb läbi elada, kui lepitamatud väited asetatakse kahte eraldiseisvasse tõesuse valdkonda; mind ei saa ideaalse leppimise juures aidata ükski teoloogiline abinõu, aga ma olen sunnitud võtma endale mõlemad, et nad koos läbi elada ja läbielamises on nad üks."42
Täielik tõde on paradoksis, mitte probleemi ühe poole rõhutamises. Tõenäoliselt on see paradoks lahendatud Jumala vaimus, aga see ei ole lahendatud inimlikus vaimus. Selle peab läbi elama: "Jumal, ma loodan täielikult sinule; tee oma tahte järgi. Ma olen valmis tegusid tegema."
Põhjus, milleks sõnastada arusaamist oma seisukorrast Jumala ees sellise paradoksi abil, on see sõnastuse jõud, mis tuleneb vähemalt osalisest võimetusest oma seisukorda mitteparadoksaalsel viisil sõnastada.
Enamik paradoksita väiteid lõpeb kas Jumala suveräänsuse või inimese tähtsuse eitusega. See tähendab, et kaldutakse kas pelageanismi või hüperkalvinismi.
Paradoksi juurde jäämise nõrk külg seisneb raskuses otsustada, kus peatuda, millised näiliselt vastuoluliste väidete süsteemid tuleb tõena läbi elada? Kindlasti mitte kõik. "Armasta oma naabrit; vihka oma naabrit." Tee head nendele, kes sind taga kiusavad. Kutsu oma sõbrad kokku ja hävita oma vaenlased." "Ära riku abielu. Astu nii paljudesse seksuaalvahekordadesse, kui sul vähegi õnnestub."
Näib, et paradoksi taga peab olema mingi vastuoludeta väide, mis määrab, milliseid paradokse me püüame läbi elada. Eksistentsialismi kristlikus vormis on need piirid paika pandud Piibliga, mida peetakse Jumala eriilmutuseks. See keelab paljud paradoksid ning näib soosivat teisi. Näiteks õpetus Kolmainsusest võib olla lahendamatu paradoks, kuid ta on kooskõlas Piibli andmetega.43
Paradoksidest kubisevad nende teooriad, kellel ei ole välist objektiivset autoriteeti, kes määraks piirid. Marjorie Grene on Kierkegaardi kohta lausunud: "Aga suur osa Kierkegaardi tööst näib olevat motiveeritud mitte niivõrd mingi probleemi juures esineva paradoksi filosoofilise või religioosse kohasuse tunnetusest, kuivõrd lihtsalt intellektuaalsest naudingust absurdi üle selle enese pärast."44 Seega on seda teistliku eksistentsialismi külge tugevalt kritiseeritud traditsioonilise teismi seisukohalt. Inimese vaim on tehtud Jumala vaimu järgi ja seega, kuigi meie vaim on lõplik ja võimetu haarama kogu universumit, on ta siiski teataval määral suuteline tõde eristama. Francis Schaefferi sõnade kohaselt võime teada olulist hulka tõest, kuid mitte ammendavat tõde, ja me suudame eristada tõde rumalusest, kasutades vastuoludetuse printsiipi.45
Sündmuste kroonikana on ajalugu ebakindel ja tähtsusetu, kuid ajalugu kui mudel, tüüp või müüt, mis tuleb olevikuks teha ja läbi elada, on ülisuure tähtsusega.
Teistlik eksistentsialism astus traditsioonilisest teismist kaks sammu eemale. Esimene samm seisnes usalduse kaotamises kirjapandud ajaloo vastu; teine samm oli huvi kaotamine selle faktuaalsuse vastu ja rõhuasetus selle religioossetele implikatsioonidele või tähendustele.
Esimene samm on seotud 19. sajandi keskpaigas kõrgemalt poolt tuleneva kriitikaga. Uskumata Piibli kirjeldustesse nii nagu nad on, s.t tunnistamata imesid ja muud sarnast, alustasid sellised kõrgemad kriitikud nagu D. F. Strauss ja Ernest Renan naturalistlikust eeldusest, et imesid ei saa toimuda. Seega peavad vastavad kirjeldused olema väärad. Nad ei pruugi olla teadlikult fabritseeritud, kuid neid on propageerinud arenemata vaimuga usaldavad inimesed.
See kippus muidugi Piibli kirjelduste autoriteeti õõnestama isegi nendes kohtades, kus ei olnud tegu imedega. Teised kõrgemad kriitikud, eriti Julius Wellhausen, on pööranud tähelepanu Vana Testamendi sisemisele ühtlusele ning avastanud, et vähemalt nad ise olid selles kindlad, et Moosese raamatuid ei kirjutanud üldse Mooses. Tekstid näitasid hoopis, et nende kallal oli mitme sajandi jooksul töötanud mitmed käed. See õõnestas seda, mida Piibel enda kohta ütleb, ning muutis seega küsitavaks kogu sõnumi.46
Selle asemel, et muuta naturalistlikke eeldusi nii, et nood sobiksid Piibli andmetega, järeldasid nad, et Piibel ei ole ajalooliselt usaldusväärne. See oleks võinud viia kristliku usu hülgamiseni tervikuna. Selle asemel viis see aga järgmise sammuni: radikaalse muudatuseni rõhuasetuses. Faktid, mida Piibel talletas, ei olnud tähtsad, olulised olid seal esitatud voorusliku elu näited ning moraali igavesed tõed.
1875. aastal kirjutas Matthew Arnold, et kristlus "jääb elama sellepärast, et ta põhineb tõelisel ja ammendamatul viljakal ideel surmast ja ülestõusmisest, mille esitas ja arendas välja Jeesus. …Jüngrite usu tähtsus oma Juhi ülestõusmisesse seisneb selles, et nad uskusid seda, mis oli tõsi, kuigi nad materialiseerisid selle. Jeesus oli surnud ja üles tõusnud, aga seda enda ja mitte nende tähenduses."47
Ajalugu, see tähendab ajalis-ruumilised sündmused, ei omanud tähtsust; tähtis oli uks. Ning surm ja ülestõusmine jäid püsima - mitte inimkonna lunastuseks Jumal-inimese Jeesus Kristuse poolt, vaid "uue elu" jaoks inimlikus teenimises ja eneseohverduses. Suur mõistatus Jumala sisenemisest aega ja ruumi muudeti faktist müüdiks, muidugi võimsaks müüdiks, mis oleks suuteline muutma tavalised inimesed hiiglasteks.
Need sammud võeti ette ammu enne Nietzche nihilismi või Kafka lootusetust. See oli reaktsioon "teaduse kontrollitud tulemustele" (mille kohta need, kes asja sügavamalt uurivad, leiavad, et nood polegi nii kindlad). Kui objektiivset tõde pole võimalik leida, siis pole see mingi probleem. Tõeline tõde sisaldub poeetilisel kujul "loos", narratiivis.
On huvitav märkida, mis varsti pärast seda juhtus Matthew Arnoldiga. 1875. aastal ütles ta, et peaksime Piiblit lugema nagu luulet; kui me nii teeksime, õpetaks see meile head elu. 1880. aastal oli ta astunud järgmise sammu ning propageeris luule käsitlemist viisil, kuidas tavatseti käsitleda Piiblit. "Üha suurem osa inimkonnast avastab, et meil tuleb pöörduda luule poole, et see meie elu tõlgendaks, lohutaks, toetaks. …Enamik sellest, mida me praegu peame religiooniks ja filosoofiaks, asendub luulega."48 Arnoldi jaoks oli kogu luule muutunud Pühakirjaks.
Igatahes kui teoloogilisele silmapiirile ilmusid teistlikud eksistentsialistid (Paul Tillich, Reinhold Niebuhr, Rudolf Bultmann ja teised nendesarnased), oli neil probleemile, mille kõrgemad kriitikud olid ortodoksia jaoks tekitanud, valmis lahendus olemas. Et Piibli ajalugu oli kahtlane! Ja mis sellest? Kirjeldused on ju religioosselt (see tähendab poeetiliselt) tõesed. Nii et kuigi uusortodokssete teoloogide õpetus sarnanes pigem Calvini ortodoksiaga kui Matthew Arnoldi liberalismiga, heideti kõrvale nende õpetuste ajalooline alus ning õpetused ise asetati väljapoole ajalugu.
Öeldi, et Langemist pole minevikus sellel ja sellel ajal selles ja selles kohas, ruumis ja ajas toimunud. Selle asemel elavad kõik selle loo läbi enda elus. Kõik tulevad maailma puhastena nagu Aadam, kõik tõstavad mässu Jumala vastu. Langemine on eksistentsiaalne - asi, mis toimub siin ja nüüd. Carnell võtab eksistentsiaalse suhtumise Langemisse kokku kui "kogu rassile universaalse kogemuse mütoloogilise kirjelduse."49
Samamoodi ei pruugi ajas ja ruumis toimunud olla Jeesuse ülestõusmine. Barth arvab, et see toimus; Bultmann teiselt poolt ütleb: "Surnuist ülestõusmine kui ajalooline fakt on absoluutselt mõeldamatu!"50 Jällegi, mis sellest! Ülestõusmise taga peituv reaalsus on jüngrite poolt kogetud uus elu Kristuses. Nendes elas Jeesuse "vaim" - nende elud muutusid. Nende elud olid tõesti "ristikujulised".51
Samamoodi "demütologiseeritakse" teised üleloomulikud õpetused, nende hulgas loomine, lunastus, ihu ülestõusmine, teine tulemine ja Antikristus. Kõigi kohta öeldakse, et nad on religioosse tähtsusega sümbolid. Neid kas ei pea täht-tähelt võtma, või kui seda tehakse, ei seisne nende tähendus mitte nende faktilisuses, vaid selles, mida nad näitavad inimloomuse kohta ja meie suhte kohta Jumalaga.
Just siin - ajaloo ja õpetuste mõistmise viisis - leiavad teistid eksistentsialistide juures kõige rohkem põhjust kurtmiseks. Nende süüdistus kahest väärast või vähemalt äärmiselt kahtlasest eeldusest: (1) imed on võimatud (Bultmanni, mitte Barthi puhul) ja (2) Piibel on ajalooliselt ebausaldusväärne. Eelduste tasemel Bultmann lihtsalt nõustub naturalistliku ideega suletud universumi kohta; Bultmann, kuigi teda seostatakse tavaliselt uusortodokssete teoloogidega, ei ole seega päriselt "teistlik" eksistentsialist. Paljud uuemad uurimused on teinud palju usalduse taastamiseks Vanasse Testamenti kui täpsesse sündmuste kirjeldusse, kuid eksistentsialistlikud teoloogid ignoreerivad sellist uurimistööd või ei pea miskiks nende tulemuste tähtsust. Ja see toob meid teise olulise teistliku kriitika juurde.
Teistid süüdistavad eksistentsialiste teoloogia ehitamises müüdi ja sümboli liivast vundamendile. Nagu kirjutas Lloyd Geeringi teose Resurrection: A Symbol of Hope arvustaja Times Literary Supplement'is: "Kuidas võib mittesündmust [ülestõusmine, mida ei toimunud] pidada lootuse sümboliks või üldse millekski? Kui midagi on sündinud, siis proovime aru saada, mida see tähendab. Kui seda pole toimunud, ei saa see küsimus üles kerkida. Meid ajendab vajadus lihavõttesündmuse järele."52
Selleks, et oleks tähendus, peab olema sündmus. Kui Jeesus tõusis surnuist selle traditsioonilises tähenduses, siis on meil sündmus, mis midagi tähendab. Kui ta hauda jäi või kui tema keha mujale viidi, on meil teine sündmus ja see peab tähendama midagi muud. Nii ei loobu teist mingil juhul usu ajaloolisest alusest ning kutsub eksistentsialisti üles tõsiselt võtma tagajärgi, mis tekivad, kui hüljata ajaloo faktilisus kui religioosselt tähtsusetu. Selline hülgamine peaks viima kahtlemiseni ja usu kaotamiseni. Selle asemel on ta viinud hüppeni usus. Tähendus luuakse subjektiivses maailmas, aga sellel ei ole objektiivset viitepunkti.
Selles valdkonnas jõuab teistlik eksistentsialism väga lähedale ateistlikule eksistentsialismile. Vahest siis, kui eksistentsialistid heidavad kõrvale faktid kui tähenduse aluse, võiks neil soovitada astuda järgmine samm ja hüljata üldse igasugune tähendus. See asetaks nad tagasi nihilismi teedeta kõrbe ning nad peaksid otsima teist väljapääsu.

Lõpetuseks

Kahte eksistentsialismi vormi on huvitav uurida, sest see maailmavaadete paar on omavahel vennalikus suhtes, kuid neil on erinevad isad. Teistlik eksistentsialism tekkis koos Kierkegaardiga kui reaktsioon surnud teismile, surnud ortodoksiale ja koos Karl Barhiga reaktsiooniks kristluse taandamise vastu ainult moraalile. See võttis subjektivistliku pöörde, asetas religiooni väljapoole ajalugu ka keskendas oma tähelepanu sisemisele tähendusele. Ateistlik eksistentsialism tõusis esikohale Jean-Paul Sartre'i ja Albert Camus'ga kui reaktsioon nihilismile ning inimeste taandamisele tähtsusetuteks hammasratasteks kosmilises masinavärgis. See võttis subjektivistliku pöörde, asetas filosoofia väljaspoole objektiivsust ning lõi tähenduse inimlikust jaatusest.
Vennad stiili, aga mitte sisu poolest, nõuavad need kaks eksistentsialismi vormi endiselt tähelepanu ning võitlevad poolehoidjate pärast. niikaua kui need, kes tahavad Jumalasse uskuda, igatseva sellise usu järele, mis ei nõuaks liiga suurt usku üleloomulikesse nähtustesse või Piibli täpsusesse, on teistlik eksistentsialism arvestatavaks valikuvõimaluseks. Niikaua kui naturalistid, kes ei suuda (või ei taha) Jumalasse uskuda, püüavad oma eludele tähendust leida, on neile abiks ateistlik eksistentsialism. Ma söandaksin ennustada, et mõlemad vormid - tõenäoliselt üha uuenevatel ja muutuvatel kujudel - jäävad meiega veel tükiks ajaks.

Järgmine osa - Teekond Itta: Ida panteistlik monism

Veel raamatutest