JAMES W. SIRE - UNIVERSUMI UKSEL

Lääne mõtte arengut jälgides jõuame lõpuks ummiksusse. Naturalism viib nihilismini ja nihilismi on raske ületada nendes raamides, mida (naturalismist läbiimbunud) Lääne maailm soovib vastu võtta. Nagu oleme näinud, on ületamispüüete seas üheks katseks ateistlik eksistentsialism, kuid selle ees seisavad mõned üpris tõsised probleemid. võimaluseks on ka teism, kuid naturalisti jaoks see ei sobi. kuidas võib tunnistada lõputut-isikulist ja transtsendentset Jumalat? Rohkem kui sajandi vältel on see küsimus olnud tõsiseks tõkkeks. Paljud tänapäeva inimesed jääksid pigem oma naturalismis juurde, kuna see näib vähemalt oluliselt parem kui müstiline religioon, mille ta on kõrvale heitnud. Enamgi veel, moodne kristlus oma silmakirjalike kirikute ja kaastunde puudumisega on kehv näide teismi elujõulisusest. Ei, see ei kõlba.
Võibolla peaksime uuesti naturalismi poole pöörduma. Kus me vea tegime? Hästi, esiteks me avastasime, et mõistust järgides viib meie naturalism nihilismini. Kuid me ei pea tingimata oma naturalismi hülgama, me võime lihtsalt öelda, et mõistust ei saa usaldada. Eksistentsialism läks siin poolele teele, võibolla peaksime nüüd lõpuni minema. Teiseks, et me Läänes kipume tülitsema "õpetuste", ideede ja muu säärase pärast, - kehtestagem moratoorium mitte ainult vaidlustele, vaid kogu intellektuaalsele eristamisele üldse. Võibolla peaks kõiki "kasulikke" õpetusi tõesteks pidama. Kolmandaks, kui kõik meie jõupingutused universumi süsteemiga manipuleerimise abil muudatusi saavutada tekitavad vaid reostust ja kui meie jõupingutusi ühiskondliku arengu nimel ei kanna vilja, miks siis mitte nendest jõupingutustest loobuda? Lõpetagem tegemine ja tõstkem oma elu kvaliteeti lihtsalt olles. Lõpuks, kui Lääne tülid muutuvad relvastatud konfliktideks, miks siis mitte lõplikult taganeda? Las olla ja las minna? Kas võib veel halvem olla kui see, mida meil praegu on? Ehk on Idal parem tee?
Sotsioloogilisemal tasemel võib Ida-huvi põhjuseks pidada keskklassi väärtuste ärapõlgamist noorema põlvkonna poolt 1960. aastatel. Esiteks muutis Lääne tehnoloogia (see tähendab mõistus oma praktilises rakendamises) võimalikuks kaasaegse sõjapidamise. Vietnami sõda (varasematest konfliktidest ei olnud noored nii isiklikult teadlikud) on mõistuse tulemus. Niisiis, heitkem mõistus kõrvale. Teiseks, Lääne majandussüsteem on viinud tohutu ebavõrdsuseni ja rahvamasside majandusliku rõhumiseni. Niisiis, heitkem kõrvale eeldused, millest selline süsteem arenes. Kolmandaks, Lääne religioon näib olevat suurel määral toetanud neid, kes kontrollivad tehnoloogiat ja majandussüsteemi. Niisiis, ärgem langegem sellesse lõksu.
Pöördumine Ida mõtlemise poole on seega eelkõige taganemine Lääne mõtlemisest. Lääs lõpetab vastuolude labürindis, ta lõpetab intellektuaalsete enesetappude ja nihilismitondiga, mis kummitab meie mõtlemise pimedatel ääremaadel. Kas pole mingit muud teed?
Tegelikult on küll, ja see on väga erinev. Ida oma antiratsionalismi, sünkretismi ja kvietismiga, oma tehnoloogia puudumisega, lihtsa elustiiliga ning oma radikaalselt erineva religioosse süsteemiga tundub äärmiselt külgetõmbavana. Enamgi veel, Idal on isegi pikem traditsioon kui Läänel. Tegelikult on juba sajandeid otse meie kõrval olnud maailma vastuvõtmise ja tajumise viise, mis meie omast põhjalikult erinevad. Võibolla on Idas, mediteerivate gurude ja lihtsa elu vaiksel maal, vastus meie igatsusele tähenduse ja tähtsuse järele.
Üle saja aasta on Ida mõte voolanud Läände. Hinduistlikud ja budistlikud pühakirjad on ära tõlgitud ja muutunud odavaköiteliste väljaannetena kättesaadavaks. D. T. Suzuki Idast on toonud Lääne väljaannetesse Ida folkloori. Alan Watts Läänest on endasse ammutanud zen-budismi ning tagasi pöördunud, et teisi Lääne inimesi õpetada. Ka mind huvitaks, kui paljud lääneliku vaimuga noored Salingeri "Kuristik rukkis" lugejad on seejärel lugenud "Franny ja Zooey'd" ning hakanud siis tundma sügavamat huvi zen-budismi vastu. Nii või teisiti hakkasid 1960. aastatel Ida-uuringutega tegelema juba üliõpilased. India gurud on rohkem kui kahe aastakümne jooksul Ameerika Ühendriigid ja Euroopa korduvalt läbi rännanud. Praegu on lihtne saada teadmisi Ida kohta ja üha enam muutub sealne suhtumine reaalsusse Läänes arvestatavaks alternatiiviks.1

Ida panteistliku monismi alused

Ida on muidugi sama raske siltidega varustada ja klassifitseerida kui Läänt. See saab selgeks kõigile, kes vaevuvad kasvõi põgusalt tutvuma mõne Surendranath Dasgupta viieköitelise History of Indian Philosophy2 sarnase uurimuse sisukorraga. Alljärgnevas piirdun panteistliku monismi kirjeldusega, mis on Läänes populaarseim idamaine maailmavaade. See maailmavaade on aluseks Shankara Hindu Advaita Vedanta süsteemile, Maharisi Mahesh Yogi transtsendentaalsele meditatsioonile, paljudele upanishaditele, mõnedele budistlikele kirjatöödele (eriti zen-budismi traditsioonis kirjutatutele) ning vaadetele, mida Hermann Hesse on nii kaunilt kirjeldanud romaanis Siddhartha.
Panteistlikku monismi eristab teistest sellega seotud idamaistest maailmavaadetest just monism (idee sellest, et reaalsus koosneb ainult ühest ebaisikulisest elemendist). Selle maailmavaatega ei sobi Hare Krishna, sest kuigi sel on palju ühiseid tunnusjooni Ida panteistliku monismiga, on tal ka üks oluline erinevus. Hare Krishna väidab, et reaalsus on lõpuks ikkagi isikuline (ning seega on ta seotud teismiga, mis aga Advaita Vedantas on täiesti välistatud).
Ma loodan, et need hägused kommentaarid saavad alljärgneva käigus selgemaks. Aga algatuseks tuleb meil olla veelgi hägusem.
1. Atman on Brahman, see tähendab, et iga inimolendi hing on kosmose Hing.
Atman (iga inimese olemus, hing) on Brahman (kogu kosmose olemus ja Hing). Mis on inimolend? Mis on meie sisemine tuum? Iga üksikisik on kogu tervik. Iga isik on (kui Ida terminite suhtes tahumatult, ent täpselt väljenduda) Jumal.
Kuid me peame Jumalat defineerima panteistlikes terminites. Jumal on ainus, lõputu - ebaisikuline ning ülim tõelisus. See tähendab, et Jumal on kosmos. Jumal on kõik, mis on olemas; pole olemas mitte midagi, mis poleks Jumal. Kui miski, mis ei ole Jumal, tundub eksisteerivat, siis on see maya, illusioon, ning päriselt ei ole seda olemas. Teisisõnu, kõik, mis eksisteerib eraldiseisva objektina: see tool, mitte too; see kalju, mitte too puu; mina, mitte sina - on illusioon. Me saavutame tõelisuse mitte oma eraldiolu, vaid oma koosolu läbi - selle kaudu, et me oleme Brahman ning et Brahman on Üks. Jah, Brahman on tõesti Üks.
Ülimat tõelisust on võimatu eritleda, et on. hiljem epistemoloogia üle arutledes näeme, ta seda ühtsust on võimatu isegi keeles väljendada. Seda ühtsust saame "ära tunda" vaid selleks saades, hoomates oma ühtsust ja oma "jumalust" ning jäädes sellesse ilma igasuguste eristusteta.
Läänes ei ole me sellise süsteemiga harjunud. Mõtlemine tähendab eritlemist: A on A, kuid A ei ole mitte-A. Tõelisuse tunnetamine tähendab ühe asja eristamist teisest, selle klassifitseerimist, katalogiseerimist ning selle hoomamatu suhte äratundmist, mis antud asjal on kosmosega. Idas tähendab tõelisuse "tundmine" seda, et minnakse eristamisest kaugemale ning "tuntakse ära" kõige ühtsus sel viisil, et ollakse kõigega üks. Sellist mõistmist (selles ulatuses, mida mõistus suudab haarata) on kõige parem kaudselt väljendada. Upanishadides on ikka ja jälle püütud väljendamatut väljendada mõistujuttude kaudu.
"Too mulle sellelt puult üks viigimari."
"Siin see on, isa."
"Tee see katki."
"Mu isand, see on katki."
"Mida sa selle sees näed?"
"Väga väikseid seemneid, mu isand."
"Tee üks neist katki, mu poeg."
"Mu isand, see on katki."
"Mida sa selle sees näed?"
"Mitte midagi, mu isand."
Siis ütles isa talle: "Mu poeg, just päris selle seemne sisust, mida sa näha ei suuda, tuleb tegelikult see suur viigipuu.
Usu mind, mu poeg, universumi Vaim on nähtamatu ja hoomamatu olemus. See on tõelisus. See on Atman. SINA OLED SEE."3
Nii õpetab gurust isa oma asjassepühendamatule pojale seda, et isegi asjassepühendamatu on ülim reaalsus. Sellest hoolimata tajume kõik, nii ida- kui ka läänemaalased, erinevusi. Me ei "tunne ära" oma ühtsust. Ja see viib meid teise väite juurde.
2. Mõned asjad on ühtsemad kui teised.
Näib, et siin lisandame veel uusi häguseid kommentaare, mis meid kuhugi ei vii. Kuid on vara meelt heita. Ida "mõte" lihtsalt on selline.
Öelda, et mõned asjad on ühtsemad kui teised, on üks moodus ütlemaks, et tõelisus on ilmumite hierarhia. Mõned "asjad", mõned ilmumid ehk illusioonid, on lähemal ühtsusele Ühega kui teised. Tüüpiline Ida hierarhia näeb välja üldiselt sarnane Lääne inimeste konstrueerituga, aga seda erineval põhjusel. Aine, nii nagu ta on (s.o mineraalsel kujul), on kõige vähem tõeline, siis tuleb taimne, siis loomne ja lõpuks inimelu. Aga ka inimolend on hierarhiline: mõned inimesed on ühtsusele lähemal kui teised. Puhtale olemisele kõige lähemal seisvad inimolendid on Täiuslikud Juhid, Buddhad, gurud.
Osaliselt näib siin hierarhiasüsteemi printsiibiks olevat teadvus. Ühtsuse äratundmine näib eeldavat teadvust. Kuid nagu näeme, kui keegi on Ühega ühtne, siis kaob kogu teadvus ning ollakse lihtsalt lõputu ja ebaisikuline Olend. Teadvus, samamoodi nagu meditatsioonitehnikad, tuleb kõrvale heita, kui temast enam kasu ei ole.4 Siiski on tähtis just see, et puhas aine on enese äratundmisest kaugemal kui inimkond.
Aine on seega kaugeimate illusioonide piirimaadel. Kuigi selle loomus on Atman, ei ole ta seda. Kuigi see peaks nii olema. Tuleb hoiduda andmast mingisugustki "moraali" varjundit meie arusaamisele sellest, et kõik asjad on Ühega ühtsed. Siin tähendab see lihtsalt seda, et olemine ise nõuab ühtsust Ühega. Üks on ülim tõelisus ja kõik, mis ei ole Üks, pole tegelikult mitte midagi. On tõsi, et ülalmainitud miski ei tähenda ka midagi väärtuslikku, kuid tähtis on siinkohal see, et sellel ei ole ka mitte mingisugust olemist.
Nii oleme jõudnud tagasi oma algse väite juurde: Mõned asjad on ühtsemad, see tähendab tõelisemad kui teised. Ilmsena tuleneb siit järgmine küsimus: Kuidas saavutab üksik eraldiseisev olend Ühega ühtsuse?
Paljud (kuid mitte kõik) teed viivad Ühe juurde.
Ühega ühtsuse saavutamine ei seisne ainsa ja tõelise tee leidmises, Mayast tõelisusse on palju teid. Mina võin valida neist ühe, sina teise, meie sõber kolmanda ja nii lõpmatuseni. Küsimus ei seisne mitte üksteisega samal teel püsimises, vaid omaenese teel õige suuna leidmises. See tähendab, et me peame õigesti orienteeruma. Orienteerumine aga ei ole mitte niivõrd õpetuse, kuivõrd tehnika küsimus. Selles jääb Ida enese juurde kindlaks. Ideed ei tähenda midagi.5 Aeg-ajalt võime teineteisega nõustuda mingis asjad: meie endi, välise maailma või usu küsimuses. Ükskõik. Ühega ühtsuse äratundmine ei ole usu, vaid tehnika küsimus ning isegi tehnikad varieeruvad.
Mõned gurud, näiteks Maharishi Mahesh Yogi, asetavad rõhu mantrate lugemisele. Need on näiliselt mõttetud sanskriti sõnad, mille annab pühendujale edasi tema vaimne juht ning mida hoitakse saladuses. Teised soovitavad meditatsiooni mandala põhjal, mis on komplitseeritud, sageli suurepäraselt kaunistatud, ilus, ringikujuline kujund, tõelisuse terviklikkuse sümbol. Mõned jälle õhutavad mõtisklema zeni huaanide või haikude üle, kuni mina jõuab satorisse, äkilisse valgustuselamusse, mis tekib ühtsusest Ühega. Teised jällegi nõuavad palvete või auavalduste lõputut kordamist.
Kõik need tehnikad nõuavad vaikust ja üksindust. Nad on intellektuaalselt tühja meditatsiooni meetodid. Püütakse häälestuda tõelisusega samale lainele ning viia oma hind kooskõlla kosmose harmooniaga ja seeläbi ka Ühe, Brahmani, Ülima, kõigutamatu, ebaharmoonilise ja kahestumatuga.
Kõikidest "teedest" kõige tavalisem on korrata sõna Om või fraasi, mis seda sõna sisaldab, näiteks Om Mane Padme Hum. Nii sõna Om kui ka see fraas on põhimõtteliselt tõlkimatud, sest neil ei ole intellektuaalset sisu. Om'i puhul on ette pandud järgmisi tõlkeid: jah, täius, ülim tõelisus, kõik, igavene maailm.
Maharishi Manesh Yogi ütleb, et Om on "elu alalhoidja", "kõige loodu algus ja lõpp" ja see "humin, esimene vaimne hääl, esimene vaikne laine, mis algab ilmumata elu vaiksest ookeanist".6 Christmas Humphreys on öelnud, et Om on "tiibeti fraasi Om Mane Padme Hum esimene silp, mille tähendus on lihtsalt 'Au Lootuse Kalliskivile' ning mille sisemine tähendus on sama, mis universumi tähendus".7
Ilmselgelt ei kasutata sõna tähendus selles Ida süsteemis samal viisil kui teismis või naturalismis. Siin ei ole jutt mitte ratsionaalsest sisust, vaid metafüüsilisest liidust. Sõna Om saame tõeliselt "kuuldavale tuua" ning selle tähendust "mõista" vaid siis, kui me oleme Ühega ühtsed, kui Atman on Brahman ei ole mitte väide, vaid äratundmine.
Mandukya Upanishad sõnastab selle järgnevalt.
OM. See igavene Sõna on kõik: see, mis oli, mis on, ja see, mis saab olema ja mis on kõige taga lõpmatuses. Kõik on OM.
Brahman on kõik ja Atman on Brahman. Atmanil, minal, on neli olekut.
Esimene olek on väljapoole liikuva teadvuse ärkvelolu, mis tunneb seitset kergesti hoomatavat välist elementi.
Teine olek on sissepoole liikuva teadvuse unelus, mis tunneb oma valguses ja üksinduses seitset raskesti hoomatavat sisemist elementi.
Kolmas olek on vaikse teadvuse uni, kus inimesel pole ihasid ega unistusi. See sügava une olek on ühtsusega üks: vaikiv teadvus, mis koosneb rahust ja rahu nautimisest.
Vaikiv teadvus on kõikvõimas, kõiketeadev sisemine valitseja, kõige allikas ning kõigi olendite algus ja lõpp.
Neljas oleks on Atman on puhtal kujul: ülima teadvuse ärkvelolu. Ta ei ole ei väline ega sisemine teadvus, poolteadvus, uinuv teadvus; ei teadvus ega teadvusetud, ta on Atman. Vaim ise, mida ei saa ei näha ega kombata, mis on kõrgemal kõigist eristustest, mõteldamatu ja öeldamatu. Tema tõelisuse ülim tõestus seisneb ühtsuses temaga. Tema on evolutsiooni ja kahestamatuse lõpp. Ta on rahu ja armastus.
See Atman on igavene Sõna OM. Selle kolm häälikut A, U ja M on kolm esimest teadvuse olekut ja need kolm olekut on need kolm häälikut.
Esimene häälik, A, on ärkveloleku teadvuse esimene olek, mis on sama kõikide inimeste jaoks. Ta leidub sõnades Apti 'saavutamine, jõudmine' ja Adimatvam 'esimeseks olemine'. Kes seda teab, jõuab kõigis oma ihades tõeni ning on esimene kõikides asjades.
Teine häälik, U, uneleva teadvuse teine olek. Ta leidub sõnades Utkarsha 'ülestõusmine' ja Uphayatvam 'mõlemad-korraga-olu'. Kes seda teab, see kasvatab teadmiste traditsiooni ning saavutab tasakaalu. Tema peresse ei sünni kunagi kedagi, kes ei tunne Brahmanit.
Kolmas häälik, M, on uinuva teadvuse kolmas seisund. Ta leidub sõnades Miti 'mõõt' ning tüves Mi 'lõpetama', millest tuleneb Apti 'lõplik eesmärk'. Kes seda teab, mõõdab kõike oma vaimuga ning saavutab lõpliku eesmärgi.
Sõna OM kui üks heli on ülima teadvuse neljas olek. Ta on üle meeltest ning on evolutsiooni lõpp. See on kahestumatus ja armastus. Tema, kes seda teab, läheb oma minaga ülima Mina juurde, kes seda teab.8
Ma tsiteerisin seda Upanishadit täies ulatuses sellepärast, et selles suhteliselt lühikeses tekstis sisalduvad mõned võtmeideed. Siinkohal on kõige olulisemaks sõna OM ja see, kuidas ta väljendab ülimat tõelisust. Öeldes OM ei vahendata mõistuslikku sisu. OM tähendab mida tahes ja kõike ja seega, olles kõrgemal eristustest, saab seda öelda samahästi ka selleks, et mõelda mitte midagi. OM'i ütlemine on pigem saamine või püüe saada selleks, mida OM tähistab.
Enese ja kosmose ühtsuse äratundmine viib isiksusest kaugemale.
Läheme hetkeks tagasi esimese väite juurde ja vaatame, kuhu viib see meid siis, kui me pöörame oma tähelepanu selle maailma inimolenditele. Atman on Brahman. Brahman on üks ja ebaisikuline. Seega on Atman ebaisikuline. Pöörake veel kord tähelepanu sellele järeldusele: Inimolendid oma kõige tõelisemas ja täielikumas olemises on ebaisikulised.
See panteistliku monismi idee on põhimõttelises vastuolus teismiga. Teismis on isiksus kõige tähtsam nii Jumala kui ka inimeste puhul. See tähendab seda, et isik on oma põhiolemuselt kompleksne, mitmetahuline. Isiksus eeldab eneseteadvust ja enesemääramist ning need eeldavad duaalsust: mõtlejat ning asja, millest mõeldakse. Teismis on nii Jumal kui ka inimkond mitmetahulised.
Panteismis on Jumala puhul peamine tema Ühtsus, tema abstraktne, diferentseerimata ning kahestumata ühtsus. See asetab Jumala isiksusest eraldi. Ja kuna Atman on Brahman, on ka inimolendid isiksusest eraldi. Kõigi meie jaoks on oma olemise "äratundmine" sama, mis sisenemine diferentseerimatusse Ühte.
Naaskem hetkeks ülaltsiteeritud Mandukya Upanishadi lõigu juurde. Seal on öeldud, et Atmanil on "neli olekut": ärkvelolek, unelev olek, sügav uni ning "ülima teadvuse ärkvelolu". See hierarhia on oluline: kõrgeim olek on kõige lähemal totaalsele unustusele, sest tavalisest elutegevusest, mis on välises maailmas, liigutakse unelemisse ja sealt sügava une tegevusetusse ja teadvusetusse, lõpetades olekuga, mille nimi kõlab kui esimese kolme oleku oma ümberpööratud kujul: "puhas teadvus".
Pangem tähele, et "puhtal teadvusel" ei ole meile tuntud teadvuse liikidega midagi ühist. Pigem pole "puhas teadvus" üldse mitte "teadvus", vaid hoopis Ühega ühtumine, sest "teadvus" eeldaks dualismi: subjekti, kes on teadlik, ning objekti, kellest ollakse teadlik. Isegi eneseteadvus nõuab mina dualismi. "Puhas teadvus" pole mitte teadvus vaid puhas olemine.
See selgitus võib aidata meid mõista seda, miks viib Ida mõte nii sageli kvietismi ja tegevusetuseni. Olla tähendab mitte teha. Peamine olemise juurde viiv tee on meditatsioon, ent meditatsioon, mis tahes vormis see siis ka ei toimuks, on kvietismi tüüpiline näide. Nüüd muutub arusaadavaks mõistatuslikult naeratav Bo puu all istuv Buddha, kes on midagi nägemata, kuulmata ning millelegi tähelepanu pööramata langenud õndsasse mõtiskellu. See Buddha on Ühesse sisenenud, ta on Valgustatud. Ta on rahul.
Viia täide oma ühtsus kosmosega tähendab seista kõrgemal teadmisest. Vastukäivuste vältimise põhimõte ei kehti juhtudel, mis puudutavad ülimat tõelisust.
Väitest, et Atman on Brahman, järeldub ka see, et oma olemuselt seisavad inimolendid teadmisest kõrgemal. Teadmine nagu ka isiksus eeldab dualismi, teadjat ja teatavat. Kuid Üks seisab dualismist kõrgemal, ta on täielik ühtsus. Sellegi kohta öeldakse Mandukya Upanishadis: "Ta on Atman, Vaim ise, ...kõrgemal kõigist eristustest ja mõtlemisest ning väljendamatu." Teisisõnu, olla tähendab mitte teada.
Siddharthas, mis on võibolla kõige idamaisem romaan, mis kunagi on Lääne inimese poolt kirjutatud, laseb Herman Hesse valgustatud Siddharthal seda väljendada järgmiselt:
"Teadmist võib edasi anda, kuid mitte tarkust. ...Kõigi tõdede puhul on võrdselt tõsi ka vastupidine. Mingit tõde saab väljendada ning sõnadesse valada siis, kui see on ühekülgne. Kõik, mida mõeldakse ja väljendatakse sõnades, on ühekülgne, vaid pool kogu tõest; sellel puudub täielikkus, terviklikkus ja ühtsus."9
See on lihtne argument. Tõelisus on ühtne, kuid keel eeldab dualismi, õigupoolest mitut dualismi (rääkija ja kuulaja, subjekt ja predikaat); seega ei saa keel väljendada tõde tõelisuse kohta. Juan Mascaró selgitab ülaltoodu tähendus õpetusele Jumalast:
"Kui Upanishadide mõttetargalt püütakse välja pinnida Jumala definitsiooni, siis ta vaikib, tahtes sellega öelda, et Jumal on vaikus. Kui tal uuesti palutakse Jumalat sõnades väljendada, vastab ta: "Neti, neti", "Mitte see, mitte see"; aga kui talt nõutakse mingit kindlat selgitust, siis lausub ta ülimad sõnad: "TAT TVAM ASI 'Sina oled See'".10
Aga loomulikult! Seda nägime juba 3. väite puhul. Nüüd näeme veel selgemalt, miks Ida panteistlik monism on mitteõpetusliku iseloomuga. Ükski õpetus ei saa olla tõsi. Vahest võivad mõned õpetused olla kasulikumad kui teised, sest nad aitavad subjektil saavutada ühtsust kosmosega, kuid see on juba iseküsimus. Õigupoolest võib vale osutuda isegi kasulikumaks.
Kuid jällegi satume eksiteele. Jälle mõtleme nagu läänlane. Kui pole võimalik ükski tõene väide, pole võimalik ka ükski vale. Kommenteerides hinduismi tantristliku haru esoteerilist sümbolismi ütleb Alex Comfort: "Vanad ja uued hindu selgitused erinevad üksteisest, ja nad kõik on ortodokssed."11 Teisisõnu kaotab tõde kui kategooria oma tähenduse ning ainsaks oluliseks eristuseks jääb kasulikkus. Lühidalt öeldes jõuame tagasi tehnika juurde, mis on suurele osale Ida mõtlemisest põhiline.
Viia täide oma ühtsus kosmosega tähendab hea ja kurja ületamist, kosmos on täiuslik igal hetkel.
Nüüd jõuame küllalt delikaatse ainevallani. See on Ida panteismi üks nõrgemaid kohti, sest inimesed ei taha eitada moraali. Ikkagi tegutsevad nad nii, nagu oleksid mõned teod õiged ja teised väärad. Enamgi veel, karma mõiste on Ida mõtteviisi jaoks praktiliselt universaalne.
Karma tähendab, et igaühe praegune saatus: lõbu või kannatus, see, et ollakse kuningas, ori või sääsk - see kõik on minevikus, eelkõige eelmises elus sooritatud tegude tulemus. Seega on karma seotud reinkarnatsiooni mõistega, mis tuleneb üldisest põhimõttest, et mitte miski, mis on reaalselt olemas (see tähendab, et mitte ükski hing), ei lakka kunagi eksisteerimast. Hingel võib kuluda sajandeid, et leida tagasiteed Ühe juurde, kuid iialgi ei lakka hing olemast. Kõik hinged on igavesed, sest nad on oma loomuselt Hing ning seega jäävad igavesti Üheks.
Tagasiteel Ühe juurde läbib hing siiski rea illusoorseid vorm, mida nõuavad tema minevikus sooritatud teod. Karma on "mida külvad, seda lõikad" Ida variant. Kuid karma eeldab ranget paratamatust. Kui sa oled "patustanud", siis pole mingit Jumalat, kes võla tühistaks ning andestaks. Pihtimine ei aita. Patt tuleb vältimatult ära lahendada. Muidugi võib isik valida oma tulevikus sooritatavaid tegusid ja seega ei eelda karma determinismi või fatalismi.12
See kõlab üpris sarnaselt moraalse universumi kirjeldusega. Inimesed peaksid head tegema. Kui nad seda ei tee, saavad nad tunda tagajärgi, kui mitte selles elus, siis järgmises, võibolla isegi sel viisil, et naasevad hierarhia madalama astme olenditena. Üldise arusaama kohaselt on moraalne universum Idas ka tegelikult olemas.
Kuid selle süsteemi kohta tuleb märkida kahte asja. Esiteks, heade tegude sooritamise aluseks ei ole mitte see, et sünnitada midagi head, või see, et tuua kasu teisele inimesele. Karma nõuab, et iga hing kannataks oma mineviku "pattude" pärast. Niisiis ei ole kannatuse leevendamisel mingit väärtust. Hing peaks sellisel juhul kannatama hiljem. Nii ei ole olemas ka agape-armastust ehk äraandvat armastust, ka ei tooks selline armastus vastuvõtjale mingit kasu. Häid tegusid tehakse selleks, et saavutada ühtsust Ühega. Heade tegude tegemine on kasulik eelkõige nende tegijale.
Teiseks on kõik teod paljalt illusioonidemaailma osad. Ainus tõeline reaalsus on ülim tõelisus, mis seisab kõrgemal kõikidest eristustest, kõrgemal heast ja kurjast. Brahman on kõrgemal heast ja kurjast. Siin ütleb Siddhartha väga kujukalt:
"Govinda, maailm ei ole ebatäiuslik ega arene mööda aeglast teed täiuseni. Ei, ta on täiuslik igal hetkel; iga patt kannab endas juba armu, kõik väikesed lapsed on tulevased vanad mehed, kõik imikud kannavad endas surma, kõik surijad igavest elu. ...Seega näib mulle, et kõik, mis on olemas, on igavene: nii surm kui ka elu, nii patt kui ka pühadus, nii elutarkus kui ka kergemeelsus."13
Nii kahvatuvad ka hea ja kurja kategooriad samamoodi nagu tõesus ja väärus. Kõik on hea (mis muidugi võrdub sellega, et "Miski pole hea" või siis et "Kõik on kuri"). See, et varas on pühak, on see, et varas on pühak...
Mida peame siis ütlema selle kohta, et Idamaa inimesed tegutsevad tegelikult nii, nagu võiks nende tegusid pidada õigeteks või vääradeks? Esiteks ei ole Idas õpetuse naiivseid jüngreid mitte vähem kui Läänes. Teiseks ütleksid teistid siinkohal, et inimesed jäävad inimesteks ning nad peavad tegutsema moraalsete olenditena, sest nad on moraalsed olendid. Kolmandaks, moraalsetena näivad teod võivad olla sooritatud puhtisekatel põhjustel: Kes tahaks ellu tagasi pöörduda sääse või kivina? Loomulikult ei peetaks isekust mittemoraalse süsteemi raames ebamoraalseks.
Siiski vääratab Hermann Hesse Siddharthas ja laseb oma kangelasel öelda "armastus on maailmas kõige tähtsam"14 selle lause tavalises tähenduses. Ning nii Hesse kui ka Christmas Humphreys teevad mõlemad eristusi väärtuse alusel, öeldes, et parem kui olla tavaline inimene on olla Valgustatud.15 Seega näib, et ka paljud valgustatud kalduvad tegutsema moraalselt, selle asemel, et tegutseda omaenese süsteemist tulenevate järelduste valgusel. Siinkohal võiks ka öelda, et paljud inimesed on "paremad" kui nende teadlikult omaksvõetud maailmavaade seda lubaks.
Surm on isikliku olemasolu lõpp, kuid see ei muuda midagi olulist indiviidi loomuses.
Me oleme surma, karma ja reinkarnatsiooni vahekorra üle juba arutlenud, kuid nagu iga maailmavaate puhul väärib see nüüdki eraldi käsitelu. Inimlik surm tähendab Atmani individuaalse kehastumise lõppu, samuti tähendab see isiku lõppu. Kuid hing, Atman, on hävinematu.
Kui naturalistid kõnelevad sellest, et nad ei looda oma surma üle elada - ükskõik mida selle all ka võiks mõelda - ei pea nad silmas seda, et aatomid, millest nende kehad koosnevad, lakkaksid koos nende surmaga olemast. Mis lakkab olemast, on nende aatomite keeruline ja unikaalne kooslus. Ning järjekindlad naturalistid ütleksid kindlasti, et kui see lakkab olemast, lakkavad olemast ka nemad. Miski, nende aatomid, jäävad küll alles, kuid nemad ise kaovad.
Veidral kombel oleks Ida mõtteviis selle järeldusega nõus. Mitte ükski inimolend, kui seda sõna mõista indiviidi ehk isiku tähenduses, ei saa surma üle elada. Alles jääb Atman, kuid Atman on ebaisikuline. Reinkarneerudes muutub Atman teiseks isikuks. Niisiis võime küsida, kas panteistlik monism on õpetus hinge surematusest? Seda küll, kuid samal ajal sarnaneb see isikliku ja isiksusliku surematuse eitamise poolest naturalismiga.
Muidugi on isik ja isiksus Ida pilguga vaadates nii või teisiti illusoorsed mõisted. Väärtuslik on vaid Atman. Niisiis ei ole surm midagi erilist. Miski väärtuslik ei hävi; kõik, millel on mingi väärtus, on igavene. See aitab ehk seletada märkusi, mida läänemaised inimesed sageli teevad elu odava hinna kohta Idas. Elu üksikud kehastused - see mees, too naine, mina või sina - on väärtusetud. Kuid loomult on nad kõik lõputult väärtuslikud, sest oma olemuselt on nad lõputud.
Tuleb tähele panna ülaltoodu tähendust läänemaise inimese jaoks, kes tähendust ning tähtsust otsides Ida poole pöördub. Sellise õhtumaalase jaoks, kes väärtustab inimelu ainulaadsust, selle isiklikku ja isiksuslikku külge, osutub Ida panteistlik monism tõsiseks pettumuseks.
Viia täide oma ühtsus Ühega tähendab ajast kõrgemale tõusmist. Aeg on ebatõeline. Ajalugu on tsükliline.
Üheks keskseks kujundiks Siddharthas on jõgi. Jõelt õpib Siddhartha rohkem kui kõigist Buddha õpetustest ja kokkupuudetest oma vaimse isa Vasudevaga. Romaani kulminatsiooniks on see, kui Siddhartha kummardub ning kuulatab pingsalt jõe häält:
"Siddhartha katsus paremini kuulata. Tema isa, tema enese ja tema poja kujud sulasid voolus kokku. Voolus möödus temast ka Kamala pilt, ilmusid Govinda ja teiste pildid ja vool kandis nad temast mööda. Nad kõik said osaks jõest. See oli nende kõigi siht, igatsus, kirg ja kannatus. Ja jõe hääl oli täis kannatust ja rahuldamata igatsust. Jõgi voolas oma sihi suunas. Siddhartha nägi, kuidas kiirustas edasi jõgi, mis koosnes temast, tema sugulastest ja kõigist inimestest, keda ta oli kunagi näinud. Kõik lained ja vesi ise kiirustasid kannatades oma sihtide poole, kose, mere ja merehoovuse poole ja ookeani poole ning jõgi jõudis nendeni ja igale sihile järgnes uus. Vesi muutus auruks, kerkis üles, sai vihmaks ja sadas jälle alla, muutus allikaks, ojaks ja jõeks, muutus uuesti ja voolas uuesti, aga selle igatsev hääl oli muutunud. See kõlas ikka veel ängistavalt ja otsivalt, kuid sellega segunesid teised hääled, hääled, milles oli naudingut ja ängi; need olid sajad ja tuhanded, head ja kurjad, naervad ja leinavad hääled."16
Lõpuks sulasid kõik hääled, pildid ja näod kokku: "Ja kõik hääled, kõik sihid, kõik igatsused, kõik mured, kõik naudingud, kõik hea ja kuri - nad kõik kokku olid maailm. ...See tuhandete häälte laul koosnes ühest sõnast: Om, täius."17 Siin saavutab Siddhartha sisemise ühtsuse Ühega ja tema näost paistab "teadmise kirkus".
Selles pikas lõigus ja kogu raamatus kirjeldatud jõgi muutub kosmose kujundiks. Kui seda kaldalt vaadata, siis jõgi voolab (aeg on olemas). Kuid kui seda tervikuna vaadata: allikast ojani, jõeni, ookeanini, auru ja vihma ja allikani, siis jõgi ei voola (aega ei eksisteeri). See on vaid illusioon, mis tekib, kui istuda kaldal, selle asemel et jõe peale taevasest kõrgusest alla vaadata. Ka aeg on samamoodi tsükliline; ajalugu tekib sellest, et vesi voolab mööda mingist punktist kaldal. See on illusoorne. Seega ei ole ajalool mingit tähendust, kui asi puudutab tõelisust. Õigupoolest on meie ülesanne inimestena, kes viivad täide oma jumalust, ajalugu ületada.
See peaks aitama selgitada, miks Lääne kristlased, kes asetavad sedavõrd suurt rõhku ajaloole, leiavad, et Idas ignoreeritakse nende kristluse ajaloolist alust peaaegu täielikult. Õhtumaise vaimu jaoks on tähtis, kas Jeesus oli olemas, kas ta saatis korda imesid, ravis haigeid, suri ning tõusis üles. Kui see sündis, siis peab neil veidratel ja ebaloomulikel sündmustel mingi oluline tähendus olema. Ehk on Jumal siiski olemas.
Idamaise vaimu jaoks on kogu see argument ülearune. Eilse päeva faktid ei oma iseenesest mitte mingit tähendust. Kui neil ei ole siin-ja-praegu tähendust, siis praegu nad mind ei puuduta ning kui neil on siin-ja-praegu tähendus, siis ei ole nende faktilisus ajaloona tähtis. Ida pühakirjad on täis epigramme, mõistujutte, valme, lugusid, müüte, haikusid, laule ja eeposi, kuid seal ei leidu peaaegu üldse ajalugu selles tähenduses, et oleks jäädvustatud sündmusi, sellepärast et need toimuksid kordumatus ruumilis-ajalises kontekstis.
Selliste asjadega tegelemine tähendaks kogu hierarhia ümberpööramist. Unikaalne pole tõeline. Tõeline on ainult see, mis on absoluutne ja kõikehõlmav. Kui ajalool on mingit väärtust, siis on see tal kui müüdil ja kui ainult müüdil, sest müüt kõrvaldab meie pilgust üksikasjad ning tõstab meid olemuse juurde. Üks inimelu ning Ühega ühtsuse taotlemise kujunditest on tihedalt seotud tsükli, ratta või suure mandala kujundiga. Siddhartha ütleb: "Kuhu mu teerada mind viib? See teerada on mõttetu, ta kulgeb spiraalidena ja võibolla ringidena, kuid kuhu tahes ta viib, ma järgin teda."18 Samalaadselt väljendub Juan Mascaró: "Tõe tee ei pruugi koosneda kahest paralleelsest joonest, vaid see võib olla tee, mis kulgeb ringikujuliselt: kui me läheme mööda seda ringjoont paremale või ka siis, kui me läheme vasakule, saame ikkagi kokku, kuigi me alustasime teekonda näiliselt vastupidistes suundades."19
See sümbol on välja arendatud romaanis Siddhartha: Buddha, Vasudeva, Siddhartha ja Govinda rajad kohtuvad ning ristuvad korduvalt, kuid kõik nad viivad ühte kohta. Et muuta seda kujundit, näitab Hesse seda Buddha, Vasudeva ja Siddhartha naeratuste absoluutse sarnasuse läbi.20 Kõik Valgustatud on Kõiges üks.

Ida ja Lääne vahelise kommunikatsiooni probleem

Ajaloo tsüklilisus, ristuvad rajad, omavahel vastuolulised õpetused, kuri, mis on hea, teadmine, mis on teadmatus, aeg, mis on igavene, ja tõelus, mis on ebatõeline - kõik need on Ühte looritavad muutlikud, paradoksaalsed ja isegi vastuolulised maskid. Mida on Lääne inimesel selle kohta öelda? Nad osutavad selle irratsionaalsusele, idamaalane aga ei tunnista mõistust kategooriaks. Võib osutada moraali kadumisele, idamaalane aga põlgab ära eristuse tegemiseks vajaliku dualismi. Läänlased viitavad vastuolule idamaalase moraalsete tegude ja ebamoraalse teooria vahel, idamaalane aga vastab: "Noh, järjekindlus on voorus vaid mõistuse seisukohalt, mida ma olen juba keeldunud tunnistamast, ja enamgi veel, ma pole veel täiuslik. Kui ma vabanen karma koormast, siis ei tegutse ma enam nii, nagu oleksin ma moraalne. Õigupoolest lõpetan ma üldse igasuguse tegutsemise ja tegelen vaid meditatsiooniga." Lääne inimene ütleb: "Sa sured ära, kui sa midagi ei söö," idamaalane aga vastab: "Ja mis siis? Atman on Brahman. Brahman on igavene. See on surm, mida võikski endale soovida!"
Ma arvan, et pole mingi ime, et Lääne misjonärid on veendunud hindude ja budistide juures nii vähe edu saavutanud. Nad ei räägi sama keelt, sest neil pole peaaegu mitte midagi ühist. Idamaist maailmavaadet on äärmiselt raske mõista isegi siis, kui on olemas mingi arusaamine sellest, et see nõuab läänelikust erinevat mõtlemisviisi. Paljudele, kes tahaksid näha, et idamaalased saavad kristlasteks (ning seeläbi teistideks), näib, et idamaalastel omakorda on veelgi raskem mõista kristluse unikaalsust ning seda, et Jeesuse Kristuse ruumilis-ajaline ülestõusmine on Jumala heade sõnumite aluseks.
Mulle näib, et mõlemal juhul on alustuseks vaja arusaama sellest, et Ida ja Lääs lähtuvad äärmiselt erinevatest eeldustest. Et saavutada dialoogi, peab vähemalt üks osapool teadma, kui erinevaks võivad osutuda alusmõisted. Tõelise inimestevahelise suhtlemise saavutamiseks peavad mõlemad osapooled selles selgusele jõudma, enne kui dialoog on väga kaugele läinud. Vahest hakkavad idamaalased nii kuidagi mõistma läänlastele nii ilmseid raskusi idamaises mõtteviisis. Kui idamaalane suudaks mõista, mis on teadmine, moraal ning tõelisus nähtuna ütleme Lääne teismi vaatepunktist, võiks Lääne mõtteviisi head küljed selgemaks saada.
Üldiselt näeb Ida Läänes vaid midagi, mis on veel eemaletõukavam kui suur hävituse jumal Shiva. Need, kes on valmis Kristuse tõe ilu vahendama, seisavad tõeliselt raske ülesande ees, sest Lääne imperialismi, sõdade, vägivalla, ahnuse ja ohjeldamatuse poolt tekitatud udu on tõepoolest paks.
Mida peab siis tegema läänlane, kes on läinud Itta tähendust ja tähtsust otsima. Paljud langevad loomulikult poolel teel rivist välja ja püüavad narkootikumide abil leida otseteed nirvaanasse või siis deserteeruvad nad ja pöörduvad tagasi koju, võtavad üle oma isa ettevõtte, naasevad Lääne elulaadi juurde ning jätavad Ida, ilma et neil oleks midagi peale habeme, mis näitab, et nad on seal käinud. (Seda kärbitakse enne esimest juhatuse koosolekut ning aetakse maha enne teist.) Teised valivad idamaise tee terveks eluks. Mõned leiavad võibolla nirvaana ning jäävadki sinna sügavatesse mõtisklustesse. Aga paljud lihtsalt surevad kas nälja, düsenteeria, suguhaiguste või kes teab mille muu kätte. Mõned heidavad võibolla ankrusse Lääne kogukondade kallastel ning saavad taas merekõlbulikuks tänu sõpradele.
Juba mitukümmend aastat on nii noored kui vanad püüdnud karjakaupa erinevate gurude juurde tungida. Raamatupoed on täis raamatuid, mis osutavad Ida suunas, nende köidete seljad on loomulikult pööratud Lääne poole. Üks säärane annab isegi nõu selle kohta, kuidas "guru valida".21 Transtsendentaalne meditatsioon ja teised Ida vaimsed tehnikad on muutunud üldlevinuks, inimesed tegelevad meditatsiooniga tööle sõites ning sellealast õpetust pakutakse eri firmades.
Niisiis ründavad läänlased endiselt Ida. Ning niikaua kuni Ida pakub rahu, tähendust ja tähtsust, on tõenäoline, et inimesed reageerivad sellele. Mida nad sealt saavad? See pole ainult idamaine plaaster läänemaisele kriimustusele, vaid uus maailmavaade ning elustiil.

Järgmine osa - Teistsugune tõelisus: New Age

Veel raamatutest