JAMES W. SIRE - UNIVERSUMI UKSEL

Ida müstika on üks väljapääs naturalismi nihilistlikes kütkeis oleva Lääne inimese jaoks. Kuid Ida müstika on võõrapärane. Isegi tema lahjendatud versioonid, nagu näiteks transtsendentaalne meditatsioon, eeldavad Lääne reaalsuse tajumise viisi ümbermõtestamist. Nagu me nägime, viib selline ümbermõtestamine teadvuse uute seisunditeni ning tähenduse tajumiseni, kuid intellektuaalne hind, mis selle eest maksta tuleb, on kõrge. Et Idas sündida, tuleb Lääne jaoks surra.
Kas on valutumat ning lihtsamat viisi, kui tahta jõuda tähenduse ning tähtsuseni? Miks mitte otsida uut teadvust, kasutades läänepärasemaid teid?
Ma arvan, et sellega tegelevad arvukad noored teadlased, arstid ning psühholoogid. Terves reas akadeemilistes distsipliinides humanitaariast täppisteadusteni on olemas oma avangard ning mõju kultuurile pole sugugi mitte tühine. Ehk teist kujundit kasutades on meil siin tegu maailmavaatega, mis on jõudnud vaid oma lapsepõlve. Oma veel täielikult väljaarenemata kujul on New Age'i maailmavaates palju sisepingeid, konarusi ning isegi otseseid vastuolusid, kuid ta juba kujuneb ning ma usun, et me võime ka teda käsitleda väidete kaupa, nagu me oleme teinud teiste maailmavaadetega.
Kui see raamat esmakordselt ilmus, polnud praktiliselt proovitud kõiki New Age'i väiteid ühte koondada. Alljärgnev süsteem oli tol ajal peaaegu unikaalne.1 Hiljem on selles valdkonnas mitu olulist tööd kirjutatud, eelkõige tuleb siin nimetada Marilyn Fergusoni teost The Aquarian Conspiracy ja Fritjof Capra The Turning Point'i. Esimesena mainitu on innukam ja populaarsem, teine käsitlus on ettevaatlikum ja teaduslikum.2 Mõlemad on mõjutanud ka New Age'i liikumist ennast, andes sellele varem puudunud ühtsuse ja keskpunkti. Lisaks sellele on Douglas Groothuis oma New Age'i liikumise ülevaates ning kriitikas Unmasking the New Age andnud panuse selgema ning ülevaatlikuma kirjelduse heaks.3
70. aastate keskpaigas andsid ajakirjas Time ning teistes populaarsetes väljaannetes ilmunud artiklid ning esikaanelood tunnistust kasvavast huvist seletamatu ja imelise vastu.4 80. aastate keskpaigaks oli huvi psüühiliste nähtuste vastu muutunud nii üldlevinuks, et see ei imestanud enam kedagi. Laialt on levinud mitmed ajakirjad, nagu näiteks New Age Journal, Yoga Journal ja East-West Journal, mis propageerivad New Age'i ideid.5 Isegi 1987. aasta suvel ilmunud Doonesbury karikatuurides naeruvääristati New Age'i liikumist, eriti seetõttu, et maajade kalender ennustas väidetavalt 16.-17. augustiks taevasfääride Harmoonilist Ühinemist ning seeläbi Veevalaja Ajastu (New Age'i) saabumist maa peale.
Enne seda oli Veevalaja Ajastu välja kuulutanud ansambel The Fifth Dimension 60-ndate lõpus. Nüüd on see tõesti käes või nõnda vähemalt loodetakse. 17. augustil pühendati riigiraadio Colorado osariigist Boulderist eetrisse antud saates kolm tundi vestlusele New Age'i poolehoidjatega, kes helistasid saatesse Egiptuse suure püramiidi juurest, Glastonburyst Inglismaal ning teistest vaimse energia punktidest kogu maailmas. 1987. aasta lõpus keskendus ajakiri Time jällegi New Age'ile. Tema kaanel kujutati Shirley MacLaine'i ning ta sisaldas artiklit, mis andis ülevaate "usuravitsejatest, üleloomulike jõududega suhtlejatest, kosmoseränduritest ja hiigelhulgast kristallidest."6
Juba 1974. aastal näitas Inglismaal peamiselt teadlaste ja insenertehnilise personali hulgas läbiviidud küsitlus, et peaaegu 70% neist usub ekstrasensoorse taju olemasolusse.7 Stanley Krippner New Yorgi Maimonides Medical Center' Dream Laboratoryst kirjutab:
"Enamik neist, kes uskusid, et parapsühholoogilised nähtused on kas olemas või vähemalt selgelt võimalikud, olid sellel arvamusel isikliku kogemuse ja mitte uurimistöö tulemusel. Mingil põhjusel on tänapäeval paljudel inimestel elamusi, mida nad tõlgendavad paranormaalsetena. See omakorda tuleneb suurenenud huvist teisenenud teadvuse vormide vastu. Üha enamatel inimestel on elamusi, mis on seotud meditatsiooni, hüpnoosi ning psühhedeelsete ainetega. Üha enamad inimesed on hakanud tähelepanu pöörama unele ja unenägudele. Kõik need elamused loovad paranormaalsete sündmuste jaoks väga viljaka pinnase. Parapsühholoogia on lihtsalt idee, mille aeg on kätte jõudnud."8
Krippneri ennustus on tõeks osutunud. Kogu New Age'i maailmavaade ise on vaimulaad, mille aeg on kätte jõudnud. Tänapäeval otsivad paljud inimesed võimalust reaalsust mõista - midagi, mis annaks neile lootust. Ja lootust pakub New Age igal juhul. Selle peamised eestkõnelejad on eufoorikud.

Inimloomuse radikaalne ümberkujundamine

Asetades suure osa oma lootusest evolutsioonimudelile, mis on Lääne naturalismi jäänuk, kuulutab rida avangardlikke mõtlejaid Uue Inimese ja Uue Ajastu (New Age) saabumist. Jean Houston, New Yorgi osariigi Nyacki Psüühika Uurimise Sihtasutusest ütleb, et see maailmavaade vajab "psühhonautilist programmi esimese inimese saatmiseks Maale". Ja isegi kui ei teki NASA psühholoogilist analoogi, on meie psühhonaut juba tekkimas: "Tundub, nagu sooritaks see liik [inimkond] radikaalset hüpet uude olemisvormi."9 Houston teeb järelduse, et kui me "õpime tegema panust teadvuse hiiglaslikule spektrile..., siis saame võimaluse käsitleda inimkonda säärase sügavuse ja rikkusega, mida maailm ei ole veel tundnud; nii et meie lapselapselapselapsed võivad vaadata meile tagasi kui neandertaallastele - nii erinevad saavad nad olema."10
Populaarne sotsioloog George Leonard, kes oli ajakirja Look toimetaja enne selle tegevuse lõpetamist, ennustab samasuguseid radikaalseid muutusi ning loodab näha "uue inimloomuse teket". Tema usk on kõigutamatu: "See uus liik tekib täiesti kindlasti."11 Et me ei arvaks, et kõik tavalised kodanikud osutuvad küünilisteks ning võimetuks seda visiooni uskuma, võiksime mõtiskleda kirja üle, mis saadeti selle ajakirja toimetajale, kus ilmusid Leonardi arvamused: "George Leonard," kirjutab lugeja, "lisab elu müsteeriumile veelgi salapära - ja lootust." Kirjal oli allkiri: John N. DeBoice, V. P., First National Bank of Chicago.12 Ülaltooduga resoneerib Shirley MacLaine'i kirjapandu: Arenenud on nii tavaline tehnoloogia kui ka "sisemine tehnoloogia" ja see annab tunnistust "inimvaimu evolutsioonist" ning "radikaalsest hüppest inimkonna arengus".13
New Age'i optimismi peamine allikas on olnud tagasihoidlikum. Need, kes propageerivad medikamentide kasutamist inimvõimete suurendamiseks, on viimase kümne aasta jooksul meelt muutnud või oma arvamusi rohkem enda teada hoidnud. 1970-ndate alguses propageeris farmakoloog, arstiteaduste doktor Anderw Weil uut pehmemat lähenemist psühhedeelsete ravimite kasutamisele ning eri viisidele uute teadvuse olekute saavutamiseks. Tema arvamuse kohaselt kuulutas farmakoloogiarevolutsioon Uut Ajastut, ajastut, mil inimkond - kasutades mõistlikult oma medikamente ning müstilisi tehnikaid - oleks lõpuks saavutanud täieliku tervise. Ta kirjutas: "Ühel päeval, kui see muutus on toimunud, vaatame kahtlemata tagasi oma 1970. aastate narkootikumiprobleemile kui millelegi naeruväärsele ja ainult õlgukehitamist väärivale: Kuidas me ometi ei näinud, milles asi tegelikult seisnes?"14 Tänapäeva populaarses kirjanduses selliseid teemasid eriti ei kohta. See lootus on valeks osutunud.

Panoraamne ülevaade New Age'i mõtteviisist

Ülaltoodust peaks selgelt ilmnema, et New Age'i maailmavaade ei ole levinud vaid inimkonna kitsa osa seas. Meil on siin tegu millegi enamaga kui vaid New Yorgi intellektuaalide või USA lääneranniku gurude hulgas levinud moehaigusega või Tübingenist, Baselist või Unioni seminarist pärineva värske kultusteoloogiaga. Seda tõestab alljärgnev ainevaldkondade ja vastavate spetsialistide loetelu. Siin mainitavate inimeste jaoks on New Age'i mõtteviis sama loomulik kui teism kristlaste jaoks.
Psühholoogide hulgas oli esimeseks, kes tunnistas teisenenud teadvuse seisundite olemasolu, William James. Hiljem järgnesid talle C. G. Jung ja Abraham Maslow. Praeguseks on neile lisandunud Robert Masters ja Jean Houston Psüühika Uurimise Sihtasutusest (Foundation for Mind Research), Oscar Ichazo, kes asutas Arica instituudi, ja Michael Murphy Esaleni instituudist.
Narkootikumiteraapia üldistele psühholoogilistele ja psühhiaatrilistele küsimustele on olnud keskendunud Aldous Huxley, kes polnud küll professionaalne psühholoog, kuid kes andis 1960. aastate narkootikumikultusele hoogu juurde ning inspireeris noori teadlasi tegelema uurimistega, mis ei olnud motiveeritud ainult akadeemilistest kaalutlustest. Teised sellised teadlased on Stanislaw Grof Marylandi psühholoogiliste uuringute keskusest (Maryland Psychological Research Center), kes eksperimenteerib surevate patsientide peal, manustades neile LSDd, et anda neile kosmilise ühtsuse tunnet ja neid niimoodi surmaks ette valmistada; Andrew Weil, kes alustas oma karjääri Harvardi meditsiiniteaduskonnas; John Lilly, kelle varasem töö oli keskendunud delfiinidele, kuid kes hakkas seda edasi arendades narkootikumidega eksperimenteerima, kusjuures ta ise oli peamiseks katsealuseks (ta on õppinud ka Oscar Ichazo juures); ja Timothy Leary, kes oli omal ajal kuulus narkootikumide ja politseiga seotud sekelduste poolest, kuid kelle mõju tänapäeval pole märkimisväärne.
Alfa- ja beetalainete biotagasisidet, mis näib tekitavat teisenenud teadvuse seisundeid, on uurinud Barbara Brown Veteranide Administratsiooni haiglast (Sepulvedas, California osariigis), Elmer Green Menningeri sihtasutusest ja Joseph Kamiya Langley Porteri neuropsühhiaatria instituudist.15 Ken Wiberi "isikuülene süntees erinevatest psühholoogiakoolkondadest muudab tema töö intellektuaalselt kütkestavaks ning asetab ta väljapaistvale kohale New Age'i intellektuaalide seas".16
Sotsioloogia ja kultuuriloo alalt tuleb nimetada ülalpool tsiteeritud George Leonardit, Theodore Roszakit (eriti tema teoseid Where the Wasteland Ends ja Unfinished Animal) ja William Irwing Thompsonit, kelle teosed At the Edge of History ja Passages about Earth jälgivad tema enda vaimset teekonda, mis viib katoliikluse juurest läbi naturalismi New Age'i okultse vormi juurde. Thompsoni töö on märkimisväärne selle poolest, et Massachusettsi tehnoloogiainstituudi ja York'i Ülikooli endise professorina ning Woodrow Wilsoni ja Old Dominioni stipendiumi saajana on ta leidnud tunnustust ka akadeemilistes ringkondades. Passages about Earth näitab, kui põhjalikult ta on nendest ringkondadest eeemaldunud.17
Antropoloogia valdkonnas tuleb mainida Carlos Castanedat, kelle raamatud on olnud bestsellerid nii ülikoolides kui ka tavalistes raamatukauplustes. Suuna näitas kätte The Teachings of Don Juan (1968), sellele järgnesid kiiresti A Separate Reality (1971) ja Journey To Ixtlan (1972). Neile järgnenud raamatud on pälvinud juba väiksemat publikuhuvi. Castaneda, kes uuris alguses psühhedeelsete ainete mõju India kultuurile, läks õppima yaqui-indiaani nõia Don Juani juurde. Olles pärast mitut aastat initsiatsiooniriitused läbinud, sai Castaneda nõiaks, kelle väidetavad kogemused eriliigiliste uute reaalsustega ning eri universumitega pakuvad hämmastavat ning kohati hirmutavat lugemismaterjali. Söandaksin öelda, et Castaneda tööd on olnud tähtsaks ligipääsuteeks uue teadvuse juurde.18
New Age'i mõtlemise algeid võib leida ka loodusteadustest. Esimesena peab siin nimetama füüsikat. Seda vahest sellepärast, et oma kõige teoreetilisemal kujul on ta kõige spekulatiivsem ning faktide abil kõige raskemini ümberlükatav. Kõige populaarsemas vormis on füüsika New Age'i vaimus tõlgendamist propageerinud füüsik Fritjof Capra ja populaarteaduslik autor Gary Zukav.19 Tagasihoidlikumas vormis on New Age'i ideid kaitsnud Lewis Thomas ja J. E. Lovelock. Thomas on bioloog ja arst, kelle teose Lives of a Cell on populaarteadusliku kirjanduse seas soliidsel kohal.20 Lovelock on gaaskromatograafia spetsialist ja tema Gaia: A New Look at Life on Earth on keskne töö, kus Maad (Gaia on kreeka Maa-jumalanna) nähakse ühtse sümbiootilise süsteemina.21
Meditsiinis on ette pandud tohutu hulk ebakonventsionaalseid ravimisviise, mis on saanud tuntuks holistliku meditsiini nime all. Akupunktuur, rolfing, psüühiline tervendamine, kinesioloogia ja ravi puudutuste abil on vaid mõned nendest tehnikatest, mida kasutavad New Age'i põhimõtete kohaselt tegutsevad ravijad.22
Poliitikas kaitsevad New Age'i eesmärkide poliitilist teostamist aktiivselt sellised organisatsioonid nagu Planetary Citizens (asutatud 1972 Donald Keysi poolt), Rohelised Saksamaal ning sellised algatused nagu Mark Satini New Age'i poliitiline platvorm.23
Ulmekirjanduses on domineerinud peamiselt naturalistid, kelle lootused inimkonna tuleviku suhtes on seotud tehnikaga. Kuid mõned ulmekirjanikud on kirjutanud ka prohvetilikult. Näiteks on Arthur Clarke kirjutanud kaks stsenaariumi, kus kirjeldatakse inimkonna muutumist New Age'i põhimõtete kohaselt. Childhood's End (1953) on üks tema kujutlusvõime edukamatest saavutustest. Clarke'i stsenaarium filmi 2001 (1968) jaoks, mis oma filmiversioonis on samavõrra Stanley Kubricki kui tema looming, lõpeb New Age'i koiduga uues mõõtmes, kus elab uus "inimene" - Tähelaps.24 Ja Robert A. Heinleini Stranger in a Strange Land (1961), mis algul oli underground'i klassika, on muutnud üheks New Age'i alustekstiks. Valentine Michael Smith, kes "grokib" (tajub) reaalsust kogu selle täiuses, on uue inimkonna prototüübiks.25 Philip K. Dicki kolm viimast romaani (Valis, The Divine Invasion ja The Transfiguration of Timothy Archer) on Dicki ilukirjanduslikud katsed käsitleda oma kohtumist "roosa valguskiirega".26
Filmi alal, mis on tänapäeva maailma üks kõige tõhusamaid meediaid, tuleb kindlasti mainida Steven Spielbergi töid, eriti tema filmi Close Encounters of the Third Kind ja George Lucasi filmi Star Wars. Nende filmide maailma üle domineeriv Jõud ehk jumalik vägi sarnaneb üpriski hindu Brahmanile, sest ta ühendab hea ja kurja. Yoda, sümpaatne guru filmist The Empire Strikes Back avaldab oma mõtteid, kasutades puhast New Age'i metafüüsilist stiili. Veel üks oluline New Age'i vaimus tehtud film on särav ja üllatavalt huvitav My Dinner with André, autobiograafiline ekskursioon André Gregory vaimumaailma.27
Isegi spordis võib täheldada süvenevat rõhuasetust meditatiivsetele tehnikatele. Kung fu, dzuudo, karate ja aikido (see enesekaitsetehnika on huvi pakkunud ka George Leonardile) on Ida tehnikatel põhinevad sõjakunstid, mis võivad sisaldada ka teisenenud teadvuse seisundeid. Selles pole midagi erilist, kuid Ida füüsiliste harjutuste elemente on võimalik praegu leida ka professionaalses jalgpallis. Mis võiks olla veel ameerikalikum! San Fransisco 49 meeskonna endine kaitsemängija John Brodie on öelnud: "Mängides võib sattuda teistsugusesse reaalsusesse. See reaalsus ei sobi mallide ja koordinaatidega, millega enamik inimesi elu kaardistavad, kaasa arvatud kategooriad, mille abil mõistavad mängu treenerid, fännid ja spordiajakirjanikud."28
Lõpuks tuleks tähele panna kolme psüühikateoreetikut. Arthur Koestler esitab oma raamatus Roots of Coincidence kokkuvõtte psüühiliste nähtuste uurimistulemustest, mille kohta ta usub, et need (välja arvatud psühhokinees) tõesti eksisteerivad ning et neid peab kuidagi seletama. Tema arutlused toetuvad psüühiliste nähtuste ning subatomaarsete osakeste käitumise ilmsetele sarnasustele. Lõpuks teeb Koestler katse seletada psüühilisi nähtusi Einsteini järgse naturalismi vaimus.29 Niimoodi on sarnasused meediumide, müstikute ja füüsikute vahel mõjutanud ka Laurence LeShani, kelle selgitused kalduvad küll pigem filosoofia kui teaduse poole.30 LeShani ideede juurde tuleme selle peatüki jooksul veel tagasi. Viimasena peab mainima psühholoog Jon Klimot, kes on avaldanud ulatusliku uurimuse kanaliseerimisest (New Age'i termin meediuminähtuse kohta).31
Sellele võib lihtsalt vastata, väites, et need, kelle raamatutest ning ideedest oli äsja juttu, paiknevad Lääne pühiskonna psüühiliselt haigetel äärealadel. Nende ideed ei kuulu peavoolu. Suurel määral on see muidugi tõsi. Ametlikud teadlased ja kriitikud, kelle all mõeldakse peamiselt veel mitte täielikku nihilismi jõudnud naturaliste, on Ichazo, Leary, Weili ja teiste suhtes äärmiselt kriitilised olnud.32
Kuid see on tegelikult tunnustus nendes ideedes ilmnevale jõule. Keegi ei vaevuks ümber lükkama külalolli hullumeelset sonimist. Talle pöörataks tähelepanu vaid siis, kui tal on järgijaid. Inimestel, kelle töid ma olen ülalpool maininud, on väga suur mõju kas siis sellepärast, et nad on tähtsatel positsioonidel suurtes ülikoolides, haiglates ja uurimisasutustes, oma isikliku karisma tõttu või mõlema pärast korraga. Kokkuvõtteks võib öelda, et parasjagu formuleeritakse tohutu kultuurilise mõju ja ulatusega maailmavaadet. Mõne järgneva aasta jooksul on meil võimalus (ja vastutus) näha seda kasvamas ning võitlemas meeste ja naiste tunnustuse pärast ning, suure huvi tõttu, mida mõned New Age'i pooldajad tunnevad hariduse vastu, meie laste tunnustuse pärast.33

New Age'i suhe teiste maailmavaadetega

New Age'i maailmavaade on äärmiselt sünkretistlik ja eklektiline. Ta on laenanud kõigilt tähtsamatel maailmavaadetelt. Kuigi selle kummalisemad järeldused ja veidramad mõõtmed pärinevad Ida panteismist ja iidsest animismist, annab seotus naturalismiga talle Ida müstitsismi terviklikuma vormiga võrreldes parema võimaluse pooldajaid võita.
Sarnaselt naturalismiga eitab New Age transtsendentse Jumala olemasolu. Universumi Isandat ei ole olemas, kui just meie igaüks seda ei ole. Olemas on ainult suletud universum. Tõsi küll, seda "rahvastavad" uskumatult kõrge "isikliku" intellekti ja jõuga olendid ning "inimteadvus ei peitu koljus".34 Kuid need olendid ja isegi kosmose teadvus ei ole teismi poolt nõutavas mõttes transtsendentsed. Enamgi veel, inimolendite kohta pruugitav keel on täiesti naturalistlik. John Lilly nimetab aju "biokompuutriks" ning inimest "ilusaks masinaks", erutades sellega teist New Age'i pooldajat R. D. Laingi.35 Fritjof Capra, Gary Zukav, Arthur Koestler, Laurence LeShan, William Irwin Thompson ja Shirley MacLaine osutavad paralleelidele psüühiliste nähtuste ja 20. sajandi füüsika vahel.36 Isegi Timothy Leary psühhotroopsete ainete poolt esilekutsutud müstitsismil on naturalistlik alus. "Jumal on DNA kood," ütleb Leary.37
Naturalismist on laenatud ka lootus inimkonna evolutsioonilise muutumise peale. Me oleme uue olemisviisi lävel. Evolutsioon põhjustab muutuse.
Erinevalt Ida panteistlikust monismist omistavad nii teism, naturalism kui ka New Age üksikisikule suure väärtuse. Teismis põhineb see väärtus sellel, et iga inimene on loodud Jumala näo järgi. Peegeldades mälestust oma teistlikest juurtest, jätkab naturalism üksikisiku väärtuse rõhutamist, toetudes ideele, et kõik inimolendid on oma ühise inimsuse tõttu sarnased. Kui üks neist on väärtuslik, siis on nad seda kõik.
Sarnaselt Ida panteistliku monismiga keskendub New Age'i mõtlemine müstilisele kogemusele, mis seisab kõrgemal ajast, ruumist ja moraalist. New Age'i mõtlemist võiks defineerida kui Ida müstika Lääne versiooni, milles idamaine metafüüsiline rõhuasetus (väide, et Atman on Brahman) on asendatud epistemoloogia rõhutamisega (elu mõte seisneb reaalsuse ühtsuse nägemises, kogemises või tajumises). Enamgi veel, sarnaselt idamaise mõtteviisiga lükkab New Age reaalsuse mõistmise viisina kõrvale ratsionaalsuse (mida Andrew Weil nimetab "sirgjooneliseks mõtlemiseks"). Maailm on õigupoolest irratsionaalne või superratsionaalne ning nõuab uusi lähenemisviise (näiteks "ähmast mõtlemist").38
New Age'i mõtteviis on seotud ka animismiga, mis on maailmavaade, mida praeguses raamatus ei ole käsitletud. Animism on üldine ellusuhtumine, millele toetuvad algsed või niinimetatud paganlikud religioonid. See, et see maailmavaade on algne, ei tähenda, et ta oleks lihtne. Paganlikud religioonid on ideede, rituaalide, liturgiate, märgisüsteemide, kultusobjektide jne keerukad kombinatsioonid. Kuid on olemas teatud ideed, mis on kõigile paganlikele religioonidele ühised.
Allpool äratoodud paganlike religioonide ideed peegelduvad uues teadvuses: (1) looduslikku universumit asendab hulk vaimseid olendeid, kes sageli paigutatakse hierarhiasse, mille tipuks on Taeva Jumal (teatud määral sarnane teismi Jumalaga, kuid ilma huvita inimolendite vastu); (2) seega on universumil isiksuslik mõõde, kuid puudub lõputu ja isiksuslik Jumal, Looja; (3) need vaimsed olendid ulatuvad temperamendilt kurjast ja vastikust kuni koomilise ja heasoovlikuni; (4) et inimesed tuleksid eluga toime, tuleb kurje vaime lepitada ning häid vaime kingituste, ohvrite, tseremooniate ja rituaalidega meelitada; (5) nõid-arstid, maagid ja shamaanid on pika ja vaevarikka treeninguga õppinud vaimude maailma teatud määral juhtima ning tavalised inimesed on haigusi põhjustavate vaimude väljaajamisel, põua puhul jne suuresti nende meelevallas; (6) lõpuks on kogu elu ühtne, see tähendab, et kosmos on vaimu ja aine kontiinuum; "loomad võivad olla inimeste esivanemad, inimesed võivad muutuda loomadeks, puudel ja kividel võivad olla hinged".39
Uus teadvus peegeldab kõiki animismi aspekte sellele sageli naturalistlikku iseloomu andes ehk animismi psühholoogia abil demütologiseerides. See, et Theodore Roszak kutsus üles naasma "Vana Tunnetuse" juurde, ning William Blake'i nägemused ja fakt, et Carlos Castaneda tegi enne nõiaks saamist läbi pika õpipoisipõlve, on märgid sellest, et New Age'i pooldajad on selle animistlikest juurtest hästi teadlikud.40
Kas New Age'i, mille juured on kolmes erisuguses maailmavaates, võib pidada ühtseks süsteemiks? Õigupoolest mitte. Või pigem mitte veel. Me näeme seda maailmavaadet tema kujunemises. Kõik minu poolt allpool toodavad väited ei sobi kaugeltki ideaalselt kokku. Siiski ollakse kõikide kultuurialade avangardi seas ühel meelel selle suhtes, et midagi alljärgneva sarnast on tõene või vähemalt kasulik viis reaalsuse käsitlemiseks.

New Age'i põhiideed

Silmas pidades, et see väidete kogum ei ole kaugeltki ammendav New Age'i maailmavaate kirjeldus, võime siiski alustada esmase reaalsuse ideest, nagu me tegime teistegi maailmavaadete käsitlemisel.
1. Milline tahes on olemise olemus (idee või aine, energia või osake), on kõige aluseks mina, esmane reaalsus. Sedamööda kuidas inimolendid saavad teadlikumaks ning hakkavad seda fakti paremini mõistma, jõuab inimkond inimloomuses toimuva radikaalse muudatuse lävele; juba praegu võime näha ümberkujunenud inimkonna ettekuulutajaid ja New Age'i prototüüpe.
Kui teismis on esmaseks reaalsuseks transtsendentne Jumal ja naturalismis füüsiline universum, siis New Age'i puhul on esmaseks reaalsuseks mina (hing, iga isiku terviklik keskne olemus).
Siin on omal kohal võrdlus (ja vastandus) Ida panteistliku monismi keskse väitega. Ida ütleb põhimõtteliselt "Atman on Brahman", asetades rõhu Brahmanile. see tähendab, et Idas lahustub mina tervikus, veeämbrisse (reaalsuse kui terviku sümbol) kukkuv tilk (hinge sümbol) kaotab oma individuaalsuse. New Age'i puhul saab seda lauset lugeda ümberpöördult: "Atman on Brahman". Tähtsaks on muutunud üksik mina. siin võib näha teismi mõju, kus üksikisik on oluline (sest ta on loodud Jumala näo järgi), ning naturalismi, eriti naturalistliku eksistentsialismi mõju, kus tähtsad on üksikisikud (sest nad on ainsad asjad, mis üldse tähtsad saavad olla).41
On problemaatiline, mis see mina täpselt on. on see idee või vaim või "psühhomagnetväli" või ühtsus, mis seob kosmilise energia mitmekesisust? New Age'i pooldajad ei nõustu siin üksteisega, kuid kõik nad väidavad, et mina - inimolendi teadvuse kese - on tõesti universumi keskpunkt. Mistahes muu mina kõrval - kui üldse midagi muud on olemas - eksisteerib mina jaoks. Välist universumi ei juhi mitte transtsendentne Jumal väljastpoolt, vaid mina seestpoolt.
John Lilly kirjeldab pikalt, mida tähendab äratundmine, et mina tõepoolest juhib kogu reaalsust. Siin on tema märkmed, mis ta on teinud pärast kogemust, mille kohta ta usub, et see on teadvuse kõrgeim võimalik olek.
Me [tema ja teised isiklikud minad] loome energiat, ainet ja elu, tegutsedes tühjuse ja kogu teadaoleva loodu piiril. Me seisame vastamisi teadaoleva universumiga seda luues ja täites. ...Ma tunnen, kuidas galaktika jõud voolab minust läbi. ...Ma olen loomisprotsess ise, uskumatult tugev ja võimas. "Mina olen üks neist meestest, kes on masinaruumis ning pumpavad loodut tühjusest ümber teadaolevasse universumisse. Ma pumpan tundmatust tuntusse."42
Kui Lilly lõpuks jõuab sisemisse ruumi, mida ta nimetab "+3" - kõige täiuslikum ja sügavam teadvuse tunnetus - saab ta "Jumalaks" endaks. Ta muutub niiöelda mõlemaks, nii universumiks kui selle loojaks. Niisiis ütleb ta: "Miks mitte nautida ekstaasi ja õndsust, kui ollakse veel reisija oma kehas, mis on nagu kosmoselaev? Reisijana saate enda jaoks ise reeglid kehtestada. Transpordifirmal on küll mõned reeglid, kuid on võimalik, et me mõtleme välja ka kompanii ja selle reeglid. ...Pole olemas ei mägesid ega mutimullahunnikuid, ...on vaid minu ja transtsendentse õndsuse keskne tuum."43 Lilly jaoks on kujutlus seesama mis reaalsus. "Kõik asjad, mida võib ette kujutada, on olemas."44 Seega kuulub Lilly jaoks kogu võim minale. Enamik inimesi ei tea seda. Selle mõistmiseks on vaja kasutada teatud tehnikat, kuid mina on tõesti kuningas.
Shirley MacLaine arutleb selle üle, kas ta tõepoolest on omaenese reaalsuse loonud (see on miski, mida ta mainib oma raamatutes korduvalt).
Kui ma lõin oma reaalsuse, siis mingil tasemel ja mingis mõõtmes, mida ma ei mõistnud, olin ma loonud kõik, mida ma nägin, kuulsin, kompisin, haistsin, maitsesin; kõik, mida ma armastasin, vihkasin, austasin ja jälestasin; kõik, millele ma reageerisin või mis mulle reageeris. ...Seega olin ma vastutav kõige eest, mis kuulus minu reaalsusesse. Kui see oli tõsi, siis olin ma kõik. ...Ma olin omaenese universum. Kas tähendas see ka seda, et ma olin loonud Jumala, ja seda, et ma olin loonud elu ja surma?...
Enda võimu eest vastutuse enda peale võtmine oleks selle ülimaks väljenduseks, mida me nimetasime Jumala jõuks.
Kas see oli see, mida peeti silmas väitega MA OLEN SEE, KES MA OLEN?45
Ta jõuab järeldusele, et praktiliselt oli asi tõesti nii. Ma arvan, et enamik lugejaid leiab siit paraja annuse megalomaaniat.
Me teame, et George Leonard ja Jean Houston kuulutavad New Age'i saabumist. Ja nad ei ole ainsad. Seda loodavad, et mitte öelda ootavad, ka Marilyn Ferguson, Andrew Weil, Oscar Izhazo ja William Irwin Thompson. Ferguson lõpetab oma raamatu The Brain Revolution (1973), kuulutades triumfeerivalt: "Me alles hakkame mõistma seda, et me võime taju uksed tõeliselt avada ning oma koopast välja tulla."46
Tema hilisem teos The Aquarian Conspiracy (1980) kirjeldab selles valdkonnas toimunud progressi ning tõukab seda takka.
1982. aastal, mil oli läbi müüdud veerand miljonit eksemplari raamatust The Aquarian Conspiracy, väljendas Ferguson üllatust teose nii hea vastuvõtu üle: "Praegu kuulub meie ühiskonda nii palju inimesi, kes on tõusnud kõrgemale "normaalsest" ning katsetanud ja uurinud ja hakanud kasutama inimlikku suutlikkust täies ulatuses."47 New Age'i koidik näib tõesti suurepärasena: uus maailm, mis on asustatud hästikohanenud, täiuslikult õnnelike ning läbinisti õnnistatud olenditega; pole olemas haigusi, sõdu, näljahädasid, keskkonnasaastust, eksisteerib vaid transtsendentne mõnu. Mida enamat võiks veel tahta?
Selle utoopilise eufooria kriitikud soovivad vaid üht: mingit mõistlikku ja objektiivset kinnitust sellele, et see nägemus on midagi enamat kui oopiumiuimas nähtud unenägu. Kuid ülalnimetatud momentide käigus tunneb mina subjektiivset veendumust, ta ei vaja ei põhjusi ega objektiivsust. Ehk nagu ütleb George Leonard, kõneldes aikido hüvedest: "Sellel, kes on õppinud tundma aikido saladust, on ilmaruum enese sisemuses ning ta tohib öelda: "Mina olen universum.""48 Tänu oma absoluutsele subjektiivsusele jääb mina-olen-Jumal või mina-olen-universum suhtumine väljapoole igasugust subjektivälist kriitikat. Kõrvalseisjale on täiesti vastuvõetav tõik, seda enam, et on olemas usaldusväärne tõestusmaterjal - et MacLaine ei ole lõpmatu MA OLEN SEE, KES MA OLEN, ning et Leonard ei ole kogu universum. Kuid kuidas teostada läbimurret jumal-teadvusse endasse?
Aldous Huxley on viidanud säärase läbimurde võimalikkusele. Veidi aega enne oma surma hakkas ta kahtlema uue teadvuse tõestuses. Tema naine Laura salvestas paljud tema viimastest mõtetest lindile. Järgnevalt esitan ma ühe tema poolt kaks päeva enne surma peetud vestluse transkriptsiooni.
See [avastus, mille ta oli oma psüühika kohta äsja teinud] näitab... ego ambitsioonide kogu suurust. Ma nägin und, see oli vist kaks ööd tagasi, ...et kuidagi sain ma maailmale teha absoluutse kosmilise kingituse. ...Pidi sündima mingi vapustav õnnistegu ja minul oli seal kuidagi mingi keskne osa. ...Ma tegelikult päris kartsin: see näitas, et võib küll arvata, et oma mina on ületatud, kuid tegelikult pole see sootuks nõnda.49
Siiski ei loobunud Huxley oma otsingutest. Ta suri "reisil" olles. Tema naine andis tema palvel talle LSDd ning vastavalt Tiibeti Surnute Raamatus toodud juhistele viis tema vaimu puhkama "teisele poole".
New Age'i suureks nõrkuseks on enesepettuse oht. Nii teistid, kui ka naturalistid ütleksid selle kohta enesepettuse paratamatus. Ükski teist ega naturalist (ega õigupoolest ka keegi muu) ei saaks eitada enese "kogemist" Jumala, vaimu, kuradi või tarakanina. Liiga paljud inimesed on säärastest kogemustest rääkinud. Kuid niikaua kui kuningaks on vaid mina, niikaua kui kujutlust võetakse reaalsuse pähe, niikaua kui nägemine on olemine, püsib kujutlev mina kindlalt oma eraviisilises lukustatud universumis, ainsas eksisteerivas universumis. Niikaua kui minale meeldib see, mida ta ette kujutab, ning niikaua kui mina saab oma kujutelmi juhtida, pole teistel, kes asuvad "väljaspool", midagi pakkuda.
Probleem on siin selles, et mina pole mitte kuningas, vaid vang. Sellega tegeleme lähemalt allpool 3. väite käsitlemisel.
2. Kosmos, olles ühtne minas, ilmneb veel kahes mõõtmes: nähtavad universumis, mis on haaratav tavalise teadvuse abil, ning nähtamatus universumis (ehk Lahtipääsenud Vaimus), mis on haaratav teisenenud teadvuse seisundite kaudu.
Kosmose põhistruktuuris ümbritseb mina (mis asub selle struktuuri keskmes) esiteks nähtav universum, mida ta on suuteline tajuma viie meele abil ning mis kuuletub loodusteaduste poolt avastatud "loodusseadustele", ning seejärel nähtamatu universum, mille juurde minal on juurdepääs läbi selliste "tajuväravate" nagu psühhotroopsed ained, meditatsioon, transs, biotagasiside, akupunktuur, rituaalne tants, teatud tüüpi muusika ja muu taoline.
Sellise metafüüsilise skeemi varal kirjeldab Aldous Huxley kõiki inimgruppe kui "eraldiseisvate universumite kooslust".50 Iga mina on universumite meres triiviv universum, aga kuna iga eraldiseisev universum on teatud määral sarnane iga teise eraldiseisva universumiga, võivad nad omavahel suhelda. Enamgi veel, kuna iga universum on oma olemuselt (see tähendab oma mina tõttu) kõigi universumite keskpunkt, on tõeline teineteisemõistmine enam kui pelk võimalus. Tsiteerides C. D. Broadi, kes omakorda toetud Bergsonile, kirjutab Huxley: "Aju, närvisüsteemi ja meeleorganite funktsioon on peamiselt eliminatiivne ja mitte produktiivne. Igal ajahetkel on iga isik võimeline meenutama kõike, mis on temaga juhtunud, ning tajuma kõike, mis parasjagu kustahes universumis sünnib."51
Kuid kuna sellise mahuga taju käiks meile üle jõu ning näiks kaootilisena, töötab aju "kaitseventiilina", filtreerides välja kõik selle, mis on antud hetkel tarbetu. Või nagu ütleb Huxley: "Sellise teooria kohaselt oleme kõik potentsiaalselt Lahtipääsenud vaimud." 52 Teisisõnu on iga mina potentsiaalselt universum; iga Atman on potentsiaalselt Brahman. Huxley ütleb veel, et kõik, mis tuleb sellest ventiilist, on "armetu teadvuse nire, mis aitab meil siin selle planeedi peal ellu jääda."53
New Age'i maailmavaade on suurel määral läänelik, eriti sellepoolest, et ta rõhutab fakti, et nähtav universum (tavaline väline maailm) on tõepoolest olemas. Ta ei ole pettekujutelm. Enamgi veel, ta on korrastatud universum. Ta kuuletub reaalsuse seadustele ning neid seadusi on võimalik teada, edasi anda ja kasutada. Enamik uue teadvuse pooldajatest tunneb tervet aukartust teaduse ees. Aldous Huxley, Laurence LeShan, William Irwin Thompson ja Gopi Krishna on siinkohal headeks näideteks.54 Lühidalt öeldes allub nähtav universum põhjus-tagajärje ühtsusele. Kuid mina, mis seda süsteemi tegelikult kontrollib, ning Lahtipääsenud Vaimust pärinevad olendid, kes seda mina teenivad, võivad seda süsteemi ümber korraldada.
Lahtipääsenud vaimu saab mingis mõttes võrrelda kõrvalkorteris asuva universumiga, mida võib nimetada ka "laiendatud teadvuseks" või "alternatiivseks teadvuseks" (MacLaine), "eraldiseisvaks reaalsuseks" (Castaneda), "Selgeltnägevaks Reaalsuseks" (LeShan), "teisteks ruumideks" (Lilly), "teisteks reaalsusteks (Leonard), "teiseks reaalsuse tasemeks" (Brodie), "supervaimuks" (Rosenfeld) või "Universaalseks Vaimuks" (Klimo).55 See Lahtipääsenud Vaim ei käitu universumi seaduste kohaselt. Eneseteadlik mina on võimeline läbima sadade miilide pikkusi vahemaid ainsa silmapilguga. Aeg ja ruum on elastsed: universum võib pahupidi pöörduda ning aeg võib voolata tagurpidi.56 Inimest võib läbida erakordne jõud ning energia, mida saab üle kanda ka teistele. Võib füüsiliselt terveneda ja, kui kõnelda ka psüühiliste võimete mustkunstina kasutajatest, siis on võimalik vaenlasi hukka saata, panna neid hulluma või põhjustada neile füüsilisi, vaimseid ja emotsionaalseid kannatusi.
Shirley MacLaine kirjeldab Lahtipääsenud Vaimu järgmiselt:
Ma sain teada, kuidas tunda ära nähtamatut mõõdet, mida ei saa mõõta. Tegelikult on see mitte-kõrguse, mitte-laiuse ja mitte-massi mõõde ja õigupoolest ka mitte-aja mõõde. See on vaimu mõõde.57
Lahtipääsenud Vaim ei ole siiski lõpuni kaootiline. See näib sellisena vaid minale, kes arvestab, et nähtamatu universumi seadused kehtivad ka nähtavas universumis. Kuid Lahtipääsenud Vaimul on omad reeglid ja käitumisviis ning võib olla kaunis aeganõudev neid tundma õppida. Näiteks Shirley MacLaine on oma teekonda enesemõistmise ning omaenese reaalsuse mõistmise poole kirjeldades öelnud: "See on Jumal ja samaaegselt olin see mina. Me olime üksteisega läbi põiminud. Ma oleksin võinud olla mistahes, kui ma oleksin usaldanud enda sees olevat Jumala muusikat, laulu ja rütmi."58
John Lilly stiilis arutledes võiks öelda, et on üpris aeganõudev jõuda selgusele selles, et reaalsuse mängu reeglid on loodud mina enese poolt.59 Kuid kui inimesed on selles selgusele jõudnud, võivad nad oma suva järgi luua igasuguseid reaalsuse tasemeid ja universumeid. Taevas ei ole mingiks piiriks. "Vaimses valdkonnas on tõene või saab tõeseks see, mida usutakse tõene olevat - seda kogemuslikult ning eksperimentaalselt seatud piirides."60 Lilly Center of the Cyclone on tema sisemise ruumi autobiograafia. Selle lugemine on reisiks läbi Lilly vaimu geograafia, ta avab erisuguseid "taju väravaid" ning liigub ühest ruumist ehk universumist teise.
Need, kes pole neid ruume kunagi külastanud, peavad toetuma nende teadetele, kes on. John Lilly on talletanud mitmeid neist ning tema raamat on huviga loetav. Sellises ruumis on viibinud ka paljud teised ning nende teated on põhimõtteliselt samatüübilised ning erinevad vaid detailides. Allpool, 3. väite juures, käsitleme "tundeid", mis on seotud Lahtipääsenud Vaimu tajumisega. Siinkohal piirdume aga metafüüsiliste aspektidega. Millised on need "asjad", mis ilmnevad Lahtipääsenud Vaimule? Ning millised omadused on neil "asjadel"? Aldous Huxley kirjeldus on klassika just seetõttu, et tema tunnistus on olnud eeskujuks paljudele teistele. Esimene Lahtipääsenud Vaimu tunnusjoon on tema värv ja kiirgus:
Kõik, mida näevad need, kes vaimu antipoode külastavad, on eredalt valgustatud ja tundub sisemiselt kiirgavat. Kõik värvid on nii intensiivsed, et normaalses meeleseisundis ei oleks võimalik neid tajuda. Samas on ka värvi ning ereduse nüansside eristamise võime märkimisväärselt suurenenud."61
Hoolimata sellest, kas Lahtipääsenud Vaimu kujutelmad on tavalised objektid, nagu näiteks toolid ja lauad või mehed ja naised, või erilised olendid, nagu näiteks tondid, jumalad või vaimud, on nad alati kiirgavad. John Lilly on öelnud: "Ma nägin õhus sädelevaid esemeid, mis meenutasid shampanja mulle. Praht põrandal näis mulle kullatolmuna..."62 Marilyn Fergusoni poolt tsiteeritud iseseisvatest kirjeldustest on üheteistkümnel juhul kuueteistkümnest eraldi mainitud mainitud värve: "kuldset valgust", "sädelevaid tulesid", "intensiivselt valget valgust" ja "eriti ebamaiseid värve".63 Oscar Ichazo meenutab: "Minu pea muutus puhtaks valguseks."64 Carlos Castaneda näeb inimest, kelle pea on puhas valgus, teoses Journey to Ixtlan vestleb ta valgust kiirgava koiotiga ning näeb "maailma jooni".
Koiott oli laialivalguv, vedeliku sarnane kiirgav olend. See kiirgus oli silmipimestav. ...[Siis, mõnevõrra hiljem] nägin ma "maailma jooni". Tegelikult tajusin ma tohutut hulka valgeid jooni, mis ümbritsesid mind kõikjalt.65
Need kiirguse ja värvi tajumise juhud toetavad arvamust, et see, mida keegi tajub, on reaalsem kui asjad, mida on võimalik tajuda nähtavas universumis.

Järgneb...

Veel raamatutest