TÄNAVALAPSED TALLINNAS: NENDE AITAMISE VÕIMALUSI. Magistritöö, Eve Kraanvel

6. KOKKUVÕTE JA JÄRELDUSED

Käesolev uurimustöö käsitleb neid lapsi, kes on pärit multiprobleemsetest peredest, kes ei tule ise oma eluga toime ja kes ei suuda pakkuda turvalist elukeskkonda ka oma lastele. Paljusid lapsi nendest võib liigitada mõiste tänavalaps alla.

Loodan, et minu magistritöö loob üldpildi tänavalaste elukäigust nii Kopli liinidel, kui ka Peeteli Sotsiaalkeskuses ja Männiku Sotsiaalse Rehabilitatsiooni Keskuses käivatest lastest. Peeteli Kiriku Lastekodu tänavalapsed on enamus pärit Kopli liinidelt. Üks laps on tulnud kasuperelepinguga Haapsalust ja üks laps Lõuna-Eestist. Neil kõigil on oma lugu, miks nad tänavale sattusid, kuid põhiline põhjus on sarnane. Nad on elanud elamiskõlbmatutes barakkides, garaaþides, keldrites. Nende vanemad on multiprobleemsed, elus mittetoimetulevad töötud alkohoolikud, kes ise pole võimelised lapsi kasvatama. Lapsed on ilma jäänud hoolitsusest ja armastusest, nad on pidanud taluma vanemate vägivalda, nälga, puudust igas mõttes. Enamus lastest on ilma isata, osa pole isa näinudki. Elus püsimiseks on lapsed pidanud varastama, oma keha müüma jne. Neile on palju haiget tehtud ja nad on ümbritseva suhtes tõrjuvad ja umbusklikud.

Tänu kirikutöötajate suurele tööle ja heale tahtele lapsi aidata, on Kopli liinide tänavalapsed leidnud endale uue kodu Peeteli Kiriku Lastekodus, kus elatakse suure üksmeelse perena. Lapsed käivad koolis, tegelevad oma hobidega, reisivad. Neil on uued sõbrad ja soov oma elu paremaks muuta. Kõik vanad halvad harjumused on jäänud selja taha ning tulevikku vaadatakse lootusrikkalt.

Peeteli Kiriku Lastekodu uueks suunaks on lastele kasuperede leidmine. Kui ei ole võimalust pöörduda tagasi bioloogilisse perre, siis alternatiiviks oleks kasupere. Kasupere võimaldab lastele perelähedasi kasvutingimusi. 8 lastekodu last on leidnud endale uue pere.

Peeteli Kiriku Turvakodus elavaid lapsi, Päevakeskuses käivad lapsi nimetatakse riskilasteks. Männiku Sotsiaalse Rehabilitatsiooni Keskuse lapsi kutsutakse vanemliku hoolitsuseta lasteks, ka riskilasteks. Ka nende vanemad on multiprobleemsed, ei tule hästi oma eluga toime. Kuid nendel vanematel on olemas mingi elukoht, kus viibida (tavaliselt ühiselamu pind) ja tööks tehakse vahel juhutöid.
Päevakeskustes saavad lapsed süüa, sisustada oma aega meeldivate mängudega ja sõpradega. Siin aidatakse ka koolitöid teha. Koolivaheajad sisustatakse laagrite ja väljasõitudega.

Selliseid abivajajaid tänavalapsi on meil veel palju. Kui palju, ei oska keegi täpselt öelda. Ajakirjanduses on läbi jooksnud erinevaid andmeid. Kahel viimasel aastal on hakatud rääkima, et tänavalapsi meil enam ei ole, või kui on, siis väga vähe. Lastekodu juhataja Inge Ojala arvab, et tänavalapsi võib meil olla 100 ringis. Ülevaade tänavalaste arvust on puudulik, kuna valitseb mõistete segadus. Intervjuude käigus aga selgus, et kuna aktiivset tänavatööd meil ei tehta ressursside ja ruumipuuduse tõttu, siis räägitaksegi ainult riskilastest. Selge on aga see, et lapsed vajavad kohest abi, sest mida varem lapse probleemist teada saadakse ning mida kiiremini tegutsetakse, seda suurem on võimalus lapsel toimetulekuks edaspidises elus. Abi puudumisel jäävad lapsed ringlema kriminaalsesse maailma ning neid on hiljem peaaegu võimatu aidata.

Kuidas neid lapsi aidata? Arvan, et:
- kõigepealt tuleb määratleda tänavalapse mõiste, et saada selged piirid oma tegevusele, mis annab ülevaate sellest, kellega töötatakse ja kellele ressursse kulutatakse;
- leida üles abivajajad pered, lapsed. Aktiivne ja järjepidev tänavatöö;
- tuua lapsed ja nende vanemad ära ebasoodsast keskkonnast;
- leida neile reaalne lahendus vastavalt vajadusele;
- lammutada Kopli liinide lagunenud ja ohtlikud barakid.;
- meil on puudus sellistest sotsiaaltöötajatest, kes teeksid sellist tööd südamega ja järjekindlalt;
- arendada ja tugevdada koostööd erinevete ametkondade ja organisatsioonide vahel;
- informatsiooni parem levik ja kiire tegutsemine;
- leida võimalusi ka vaesetest peredest lastele vaba aja sisustamist;
- riigi prioriteediks peaksid olema pered ja lapsed- inimesed üldse.

Aasmäe, A. (2004). Tänavalapsed vaatavad rämpsukuhjal filmi. Postimees, 09.02.
Aasmäe, A. (2004). Norra tüdruku kannid aitavad Eesti tänavalapsi. Postimees, 19.04.
Alamaa, H. M. (2003). Tänavalaste ema. Eesti Naine, aprill, 26-28.
Anupõld, E. (1999). Kodu Preesi tänaval. Politsei, nr.6, 26,27.
Bronfenfenbrenner, U. (1970). Kaksi lapsuuden maailma. Helsinki.
Eelrand, H. (1999). Hüljatud lapsed kolivad barakkidest koju. Eesti Päevaleht, 13.02.
Eelrand, H., Pajula, M. (1999). Heidiklapsed eelistavad koolitundidele kummiliimi. Eesti Päevaleht, 24.08.
Eesti statistika aastaraamat 2002. Statistical Yearbook of Estonia. (2002). ESA, Tallinn.
Eik, E. (1997). Tänavaelu tähtsus lapse isiksuse arengule. Lastekaitse Liidu Konverents. Meie lapse mured. Lapsed tänaval. Tallinn.
Enn, Ü. (2001). Töö tänavalastega: hetkeseis ja perspektiivid. Teoses: Tulva, T. (koost.) Laps ja pere tänases Eestis. (87-95). Tallinn: AS Spin Press.
Grossmann-Loot, S. (2000). Laps asendushoolduses. D. Kutsar (toim.) Lapsed Eestis. ÜRO esindus. Tallinn.
Heinla, E. (2001). Sotsiaalsete riskiteguritega lapsed Tallinnas: võimalus ja/või paratamatus kasvada seaduserikkujaks. Mitte ainult võitjatest. Tallinn.
Järventie, I. (1999). Syrjäytyvätkö lapset? Tutkimus 1990-luvun lasten pereshoivasta, hyvinvoinnista ja lastensuojelupalvelujen käytöstä Helsingissä. Sotsiaali-ja Terveysministeriön julkaisja.
Karm, H. (1999). Aidates teisi saad ise õnnistatud. Elukiri, dets.
Kera, S. (2001). Andesta- ma kasvasin tänaval. Õpetajate Leht, 14.12.
Klefbeck, J., Ogden, T. (2001). Laps ja võrgustikutöö. SA Omanäolise Kooli Arenduskeskus.
Korp, E., Enn, Ü., Leppiman, A. (1999). Lapsed, kes kõnnivad omapäi… Võimalusi tööks vanemliku hoolitsuseta lastega. Tallinn.
Korp, E., Leppiman, A., Meres, T.,Vaher, A. (2002). Laps elu, probleemid ja lahendused. Tallinn.
Kraav, I., Kõiv, K. (1997). Lapse probleemid ja probleemid lapsega. Tartu.
Kraav, I. (2000). Kodu lapseea kaitstuse allikana. D. Kutsar (toim.) Lapsed Eestis. Tallinn:ÜRO.
Kraav, I. (2003). Kodukasvatus ja ühiskond. Perekasvatuse Instituut. Tartu.
Kutsar, D. (2000). Lapsed Eestis. ÜRO esindus. Tallinn.
Kõiv, K. (2003). Antisotsiaalse käitumisega õpilased. Artiklite kogumik. Tartu.
Leppiman, A., Enn, Ü. (1998). Keda pidada tänavalasteks? Õpetajate Leht, 05.03.
Liiva, K. (1999). Hüljatud. Politsei, nr.6.
Ojala, I. (2001). Andesta- ma kasvasin tänaval. Tallinn: Kristlik kirjastusselts Logos.
Ojala, I. (2002). Asendusema ja olematud lapsed. Tallinn: Kristlik kirjastusselts Logos.
Ojala, I. (2004). Kas sa võtad mind oma lapseks? Pilgrim.
Paloheimo, M. (2002). Lapsepõlve mõjud. Varrak.
Peeteli Kiriku Sotsiaalkeskus 1997-2003. Põhjamaade Ministrite Nõukogu.
Pokk, R. (2001). Kas hoolime üksteisest? Eesti Kirik, 17.10.
Pokk, R. (2001). Elada teiste nimel. Eesti Kirik, 07.11.
Rahkema, E. (1998). Lapsed, keda pole olemas. Teekäija, sept., 5-7.
Rekker, P. (2001). Tahame inimlike inimeste inimlikku ühiskonda. Eesti Kirik, 04.04.
Rekker, P. (2001). 16 lapse uus ema Inge Ojala. Eesti Kirik, 18.04.
Roman, G.V. (1997). Tänavalapsed: Kes nad on? Kus nad on? Meie lapse mured. Lapsed tänaval. Lastekaitse Liidu konverents.Tallinn.
Rääk, R. (2003). Lastekaitse käsiraamat. Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuamet. Tallinn.
Schickle, W. (1997). Tõde ja õigus. Ühiskonna erinevate sotsiaalmajanduslike tasandite/kultuuride hoiakud ja uskumused tänavalaste appikarjetele vastates. Lastekaitse Liidu konverents: Meie lapse mured. Lapsed tänaval. Tallinn.
Sotsiaalne kaitse. Social protection. (2003). Statistikaamet. Tallinn.
Sotsiaalsektor arvudes 2003. Social Sector in Figures. (2003). Sotsiaalministeerium. Tallinn.
Sotsiaaltrendid 2. (2001). Statistikaamet. Tallinn.
Taim, K. (2001). "Paljud on imestanud, miks ma seda teen…". SL Õhtuleht, 05.12.
Talts, L., Männamaa, I. (2002). Lapsepõlve paradoksid. Reaalsus ja tulevikusuundumused. TPÜ kirjastus.
Talts, L., Tilk, M. (1997). Kodu ja laps. Tallinn.
Tohver, T. (2001). "Riskilaps" sai aastaseks. Õpetajate Leht, 04.12.
Vanistendael, S. (2002). Kasvades elu kaoses. Säilinõtkus: rajatud inimvõimetele. Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuamet. Tallinn.
Villandi, V. (1997). Kopli liinidel elavad kodutud. Postimees, 09.11.
Üprus, A. (1999). Peeteli Church (Tallinn)- Center of Special Social Work. Center of Social Rehabilitation 1989-1999. Tallinn.

Avaldamata allikad

Enn, Ü. (2000). Tänavalapsed ja neile suunatud sotsiaaltöö tänases Eestis. Bakalaureusetöö. TPÜ. Käsikiri.
Hmelnitski, A. (2003). Peeteli Kirik-kiriku lapsed. http://hot.ee/ade7/. 23. 01. 2003.
Kraanvelt, E. (2003). Peeteli kirik kui võimalus tänavalapsele. Bakalaureusetöö. TPÜ. Käsikiri.
Penton, R. (2000). Street Children in Ten Countries in Central and Eastern Europe. Part II. An Analysis of Five Programs and Interviews with Street Children by Author and the team from the Department of Social Work in Stockholm University. Käsikiri.
Rääk, R. & Allev, R. (1999). Lastekaitsetöö käsiraamat. Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuamet.
Siplane, A. (2001). Bioloogiliste sidemete katkemise seostest hälbiva käitumisega. Magistritöö. TPÜ. Käsikiri.
Vain, L. (2002). Töö tänavalastega Tallinnas. Diplomitöö. TPS. Käsikiri.

Tagasi sisukorda