XIV

Viies planeet oli väga imelik. See oli kõigist väiksem. Seal jätkus parajasti ruumi laternale ja laternasüütajale.

Väike prints ei suutnud kuidagi mõista, mis kasu on kusagil taevas laternast ja laternasüütajast, pealegi planeedil, kus pole ei maju ega elanikke. Siis aga mõtles ta endamisi:
"Võib-olla on see mees siin mõttetu, kuid ta on siiski vähem mõttetu kui kuningas, uhkeldaja, joodik ja ärimees. Tema tööl on vähemalt mingi mõte. Kui ta paneb põlema oma laterna, siis otsekui sünniks tema läbi uus täht, või ka uus lill. Kui ta kustutab oma laterna, siis paneb ta selle tähe või lille magama. See on väga ilus amet. See on tõesti kasulik, sest see on ilus."
Kui ta planeedile jõudis, tervitas ta laternasüütajat aupaklikult:
"Tere hommikust. Miks sa oma laterna kustutasid?"
"Kord on niisugune," kostis laternasüütaja. "Tere hommikust."
"Mis asi see kord on?"
"Kord on see, et pean kustutama oma laterna. Tere õhtust!"
Ja ta pani oma laterna jälle põlema.
"Aga miks sa oma laterna uuesti põlema panid?"
"Kord on niisugune," kostis laternasüütaja.
"Ma ei saa aru," ütles väike prints.
"Siin pole midagi aru saada," sõnas laternasüütaja. "Kord on kord. Tere hommikust."
Ja ta kustutas laterna.
Siis ta pühkis punaseruudulise taskurätikuga oma otsaesist.
"See on üks hirmus amet. Kunagi oli see mõistlik. Ma kustutasin hommikul laterna ja panin õhtul jälle põlema. Päeval oli mul aega puhata, öösel jälle magada..."
"Kas siis sellest ajast peale on kord muutunud?"
"Kord ei ole muutunud," vastas laternasüütaja.
"See'p see häda ongi! Planeet pöörleb iga aastaga ikka kiiremini, kord aga ei ole muutunud!"
"Ja mis siis?" küsis väike prints.
"Nüüd ta teeb juba ühe pöörde minutis ja mul pole enam sekundikski puhkust. Igas minutis süütan ja kustutan ma laterna!"
"Küll on naljakas! Sinu juures kestavad päevad ainult ühe minuti!"
"See pole sugugi naljakas," vastas laternasüütaja. "Oleme juba terve kuu aega juttu ajanud."
"Kuu aega?"
"Jah. Kolmkümmend minutit - kolmkümmend päeva! Head õhtut."
Ja ta süütas oma laterna.
Väike prints vaatas teda ja hakkas armastama laternasüütajat, kes nõnda kohusetruult korrale allus. Ta meenutas päikeseloojanguid, mida ta vanasti oli oma tooli nihutades otsinud. Ta tahtis oma sõpra aidata.
"Kuule... ma tean, kuidas sa saaksid alati puhata, kui aga tahad..."
"Muud ma ei tahagi," lausus laternasüütaja. Võidakse ju olla ühtaegu kohusetruu ja laiskvorst.
Väike prints jätkas:
"Sinu planeet on nii väike, et kolme sammuga võid ümberringi ära käia. Sul tarvitseb ainult nõnda tasa jalutada, et oled kogu aeg päikese käes. Kui tahad puhata, siis jalutad... ja päev kestab nii kaua kui ise tahad."
"Sellest pole mulle suuremat abi midagi," ütles laternasüütaja. "Kõige rohkem elus armastan ma magada."
"Siis pole küll mingit lootust," ütles väike prints.
"Ei ole lootust," ütles laternasüütaja. "Tere hommikust."
Ja ta kustutas oma laterna.
"Seda meest seal," lausus endamisi väike prints oma teekonda jätkates, "põlgaksid kõik, nii kuningas, uhkeldaja, joodik kui ka ärimees. Ja ometi on ta neist ainus, kes ei tundu mulle naeruväärsena. See on võib-olla seepärast, et ta tegeleb millegi muuga kui ainult iseendaga."
Ta ohkas kahetsusega ja lausus siis:
"See oli ainus, kellega oleksin võinud sõbraks saada. Kuid tema planeet oli tõepoolest liiga väike. Seal ei olnud ruumi kahele..."
Sest väike prints ei julgenud tunnistada, et ta seda õnnelikku planeeti peamiselt tuhande neljasaja neljakümne päikeseloojangu pärast päevas taga kahetses!

Järgmine peatükk (XV)