XV

Kuues planeet oli kümme korda suurem. Seal elas keegi vanahärra, kes pakse raamatuid kirjutas.

"Ennäe, sealt tuleb ju maadeuurija!" hüüdis vanahärra, kui ta väikest printsi märkas.
Väike prints istus laua peale ja tõmbas natuke hinge. Ta oli ju nii palju reisinud!
"Kust sa tuled?" küsis vanahärra.
"Mis paks raamat see on?" küsis väike prints vastu. "Mis teie siin teete?"
"Mina olen geograaf," vastas vanahärra.
"Mis see geograaf on?"
"See on teadusemees, kes teab, kus asuvad mered, jõed, linnad, mäed ja kõrbed."
"See on väga huvitav," ütles väike prints. "Lõpuks ometi üks tõeline amet!" Ja ta laskis pilgul käia üle geograafi planeedi. Veel kunagi polnud ta näinud nii majesteetlikku planeeti.
"See teie planeet on tõesti ilus. Kas siin on ka ookeane?"
"Kust mina võin seda teada," kostis maateadlane.
"Ah nii! (Väike prints oli pettunud.) Aga mägesid?"
"Kust võin mina seda teada," kostis maateadlane.
"Aga linnu, jõgesid ja kõrbeid?"
"Ka seda ei või ma teada," kostis maateadlane.
"Aga te olete ju geograaf!"
"Täpselt nii," ütles maateadlane, "kuid ma pole mitte maadeuurija. Maadeuurijad puuduvad mul täielikult. Mitte geograafide asi pole linnade, jõgede, mägede, merede, ookeanide ja kõrbete üle arvet pidada. Geograaf on selleks liiga tähtis mees, et ringi luusida. Ta ei lahku oma kabinetist. Kuid ta võtab seal maadeuurijaid vastu. Ta küsitleb neid ja kirjutab üles nende jutustusi. Kui mõne maadeuurija jutustused tunduvad talle huvitavatena, siis muretseb geograaf tema moraalse palge kohta andmeid."
"Milleks seda tarvis on?"
"Sest maadeuurija, kes valetab, võiks põhjustada geograafiaraamatuis katastroofe. Aga niisamuti ka maadeuurija, kes liiga palju joob."
"Kuidas nii?"
"Sest joodikud näevad kahekordselt. Siis geograaf märgiks sinna kohta kaks mäge, kus on ainult üks."
"Ma tunnen üht meest," lausus väike prints, "kellest saaks väga halb maadeuurija."
"Väga võimalik. Nii et kui maadeuurija moraalne pale tundub laitmatu olevat, siis muretsetakse andmeid tema avastuse kohta."
"Minnakse vaatama?"
"Ei. See on liiga keeruline. Kuid maadeuurijalt nõutakse, et ta esitaks tõendeid. Kui näiteks on tegemist mõne suure mäe avastamisega, siis nõutakse, et ta tooks sealt suuri kive kaasa."
Äkitselt maateadlane erutus.
"Aga sina! Sa tuled ju kaugelt! Sa oled maadeuurija! Sa kirjeldad mulle oma planeeti!"
Ja maateadlane, olles avanud oma registriraamatu, hakkas pliiatsit teritama. Esialgu märgitakse maadeuurijate jutustused pliiatsiga üles. Selleks et tindiga kirjutada, oodatakse, kuni ta on toonud tõendeid.
"Noh?" päris maateadlane.
"Oh, minu juures ei ole väga huvitav," ütles väike prints, "kõik on üsnagi väike. Mul on kolm tulemäge. Kaks neist tegutsevad, üks on kustunud. Aga ega iialgi või teada."
"Ei või iial teada," ütles maateadlane.
"Mul on ka üks lill."
"Lilli me ei märgi," sõnas maateadlane.
"Miks siis? See on ju kõige ilusam!"
"Sellepärast, et lilled on üürikesed."
"Mis see "üürike" tähendab?"
"Geograafiaraamatud," ütles nüüd maateadlane, "on kõikidest raamatutest kõige väärtuslikumad. Nad ei vanane kunagi. Seda juhtub väga harva, kui mõni mägi oma kohta muudab. Juhtub väga harva, et mõni ookean veest tühjaks jookseb. Meie kirjutame igavestest asjadest."
"Aga kustunud tulemäed võivad purskama hakata," katkestas teda väike prints . "Mis see "üürike" tähendab?"
"Olgu need vulkaanid kustunud või tegevuses, see teeb üks välja," lausus maateadlane. "Meile pole muu tähtis, kui ainult mägi. See juba ei muutu."
"Aga mis see "üürike" tähendab," kordas väike prints, kes eluski veel polnud loobunud küsimusest, mille ta kord oli esitanud. "See tähendab niisugust asja, mis peab varsti kaduma."
"Nii et minu lill peab varsti kaduma?"
"Kindlasti."
"Või minu lill on siis üürike," mõtles väike prints, "ja tal pole muud kui neli okast, et ennast maailma vastu kaitsta! Mina aga jätsin ta üksinda koju!"
See oli esimene kahetsushoog. Aga ta kogus jälle julgust:
"Mida te soovitate mul külastada?"
"Planeet Maad," kostis maateadlane. "See on hästi kuulus..."
Ja väike prints läks oma lillele mõeldes minema.

Järgmine peatükk (XVI)