XX

Siis aga juhtus, et pärast pikka käimist läbi liiva, mööda kaljusid ja lund avastas väike prints ühe tee. Ja kõik teed viivad inimeste juurde.
"Tere," ütles ta. See oli roosiaed.

"Tere," ütlesid roosid.
Väike prints silmitses neid. Kõik nad sarnanesid tema lillega.
"Kes te olete?" küsis ta hämmastunult.
"Oleme roosid," vastasid roosid.
"Ah!" hüüatas väike prints. Ta tundis end väga õnnetuna. Tema lill oli jutustanud, et on ainuke omataoline maailmas. Siin aga oli neid ühesainsas aias viis tuhat, ja kõik ühesugused!
"Küll ta kurvastaks, kui ta seda näeks..." mõtles väike prints. "Tal hakkaks hirmus köha, ja ta teeks, nagu sureks ta, et ainult naeruväärsusest pääseda. Ja mina oleksin sunnitud teesklema, nagu hoolitseksin ma tema eest, sest muidu sureks ta tõepoolest, selleks, et ka mind alandada...."
Ja siis mõtles ta veel: "Arvasin, et olen rikas, sest mul on ainulaadne lill, kuid mul on ainult tavaline roos. See ja minu kolm tulemäge, mis mulle ainult põlvini ulatuvad ja millest üks on võib-olla igaveseks kustunud, kõik see ei tee minust veel kuigi suurt printsi..." Ja ta heitis rohule ning nuttis. .

Järgmine peatükk (XXI)