XXIV

Minu lennuõnnetusest kõrbes oli möödunud juba nädal ja ma kuulasin lugu kaupmehest oma viimast veetilka juues.
"Ah!" ütlesin ma väikesele printsile. "Sinu mälestused on tõesti ilusad, aga ma ei ole veel oma lennukit ära parandanud, mul ei ole enam midagi juua ja minagi oleksin õnnelik, kui saaksin üsna tasakesi allika poole sammuda."
"Minu sõber rebane..." ütles ta mulle.
"Kulla mehikene, rebasega pole siin enam midagi peale hakata!"
"Miks mitte?"
"Sest et sureme janusse..."
Ta ei saanud minu mõttekäigust aru ja lausus: "Hea, kus sul on olnud sõber, isegi siis, kui hakkad surema. Minul on hea meel, et mul oli sõber rebane..."
"Ta ei mõista hädaohu suurust," mõtlesin ma. "Ta ei tea, mis on nälg ja janu. Natukesest päikesest on talle küllalt..."
Kuid ta vaatas mulle otsa ja vastas minu mõttele: "Ka minul on janu... Otsime kaevu..."
Lõin väsinult käega: mõttetu on lõputus kõrbes hea õnne peale kaevu otsida. Hakkasime siiski astuma.
Kui olime kõndinud terveid tunde vaikides, algas öö ja tähed hakkasid särama. Vaatlesin neid nagu unenäos, sest janu tõttu oli mul väike palavik. Väikese printsi sõnad tantsisid minu mälestuses.
"Nii et ka sinul on janu?" küsisin ma.
Tema aga ei vastanud mu küsimusele. Ta ütles lihtsalt:
"Vesi võib ka südamele hea olla..."
Ma ei saanud tema vastusest aru, kuid vaikisin... Teadsin ju, et teda ei maksa küsitleda.
Ta oli väsinud. Ta istus. Ma istusin tema kõrvale. Ja pärast vaikimist hakkas ta jälle kõnelema:
"Tähed on ilusad ühe lille pärast, mida pole näha..."
Vastasin, et muidugi, ja vaatlesin liivaluiteid kuupaiste.
"Kõrb on ilus," lisas ta veel. Ja see on tõsi. Olen alati kõrbet armastanud. Istud liivaluitel. Midagi ei ole näha. Midagi ei ole kuulda. Ja ometi kiirgab midagi vaikuses...
"Kõrbe teeb ilusaks see, et kusagil varjab ta kaevu..." lausus väike prints.
Olin üllatunud, et mõistsin äkki seda liiva salapärast kiirgust. Kui olin väike poiss, siis elasin ühes vanas majas, millest jutustati, et sinna olevat suur varandus peidetud. Keegi muidugi polnud suutnud seda leida ega olnud seda arvatavasti ka mitte otsinud. Kuid see muutis kogu maja nõiduslikuks. Minu maja varjas mingit saladust oma südame põhjas...
"Jah," ütlesin ma väikesele printsile, "olgu tegemist maja, tähtede või kõrbega, see, mis ilusaks nad teeb, on nähtamatu!"
"Mul on hea meel," ütles ta, "et sa oled ühel nõul minu rebasega."
Kui väike prints uinus, siis võtsin ta sülle ja asusin uuesti teele. Olin erutatud. Mulle tundus, nagu kannaksin ma mingit kergesti purunevat aaret. Mulle näis isegi, et Maa peal pole midagi hapramat. Vaatlesin kuuvalgel tema kahvatut otsaesist, tema suletud silmi, tuule käes värelevaid juuksekiharaid, ja laususin endamisi: "See, mida ma näen, ei ole muud kui väline kest. Kõige tähtsam on nähtamatu..."
Ja kuna ta pooleldi avatud huultel mängles kerge naeratus, ütlesin ma jälle endamisi: "See, mis mind nii väga liigutab selles väikeses uinuvas printsis, on tema truudus oma lillele; lille kujutis kiirgab temast niisama nagu valgus lambist, isegi siis, kui ta magab..." Ja ma tundsin, otsekui muutuks ta veelgi hapramaks. Lampe tuleb hoolega hoida - üksainus tuulehoog võib nad kustutada...
Ja nõnda kõndides leidsin ma koidu ajal kaevu.

Järgmine peatükk (XXV)