XXV

"Inimesed," ütles väike prints, "poevad kiirrongidesse, kuid nad ei tea enam, mida nad otsivad. Siis nad rabelevad ja tormavad ringi..."
Ja ta lisas: "See ei tasu vaeva..."
Kaev, mille juurde me jõudsime, ei sarnanenud Sahaara kaevudega. Sahaara kaevud on lihtsad liiva sisse uuristatud augud. See aga sarnanes külakaevuga. Kuid seal polnud ühtki küla ja ma uskusin end und nägevat.
"Imelik," ütlesin ma väikesele printsile, "kõik on olemas, vinn, ämber ja nöör..."
Ta naeris, tõmbas nöörist ja laskis kaevuvinnal ringi käia. Vinn kägises, nagu ägab vana tuulelipp, kui tuul on kaua maganud.
"Kuuled," lausus väike prints, "me äratasime kaevu üles ja ta laulab..."

Ma ei tahtnud, et ta endale liiga teeks, ja ütlesin:
"Lase mina tõmban, see on sinu jaoks liiga raske."
Aeglaselt vinnasin ma veepange kaevuservale. Seadsin ta sinna hästi kindlalt seisma. Minu kõrvus kajas ikka veel kaevuvinna laul ja õõtsuvas vees nägin kiikumas päikest.
"Mul on janu selle vee järele," ütles väike prints, "anna mulle juua..."
Ja ma mõistsin, mida ta oli otsinud!
Tõstsin ämbri ta huultele. Ta jõi kinnisilmi. See oli meeldiv nagu pidupäev. See vesi oli sootuks midagi muud kui toiduaine. Ta oli sündinud tähtede all käimisest, kaevuvinna laulust, minu käte pingutusest. Ta oli hea südamele nagu kingitus. Kui olin veel väike poiss, siis panid jõulupuu küünlavalgus, kesköise missa muusika ja vaiksed naeratused niisamuti särama jõulukingi, mille ma sain.
"Inimesed sinu kodus," ütles väike prints, "kasvatavad viis tuhat roosi ühes aias... ja nad ei leia, mida nad otsivad..."
"Nad ei leia seda," kostsin ma.
"Ja ometi võiksid nad leida seda, mida nad otsivad, ühestainsast roosist või tilgast veest..."
"Kindlasti," ütlesin ma.
Ja väike prints lisas:
"Silmad aga on pimedad. Tuleb otsida südamega."
Olin joonud. Hingasin sügavalt. Päikesetõusu ajal on liiv meekarva kollane. Olin õnnelik ka sellest meekarva kollasest. Miks pidin ma veel kannatama...
"Pead oma lubaduse täitma," ütles mulle tasakesi väike prints, kes oli jälle mu kõrvale istunud.
"Mis lubaduse?"
"Tead isegi... selle suukorvi minu lambale... pean vastutama oma lille eest!"
Tõmbasin tasust välja oma joonistuste visandid. Väike prints märkas neid ja ütles mulle naerdes:
"Sinu ahvileivapuud on natuke kapsaste moodi..."
"Oi!"
Ja mina olin nii uhke oma ahvileivapuude üle!
"Sinu rebane... kõrvad on tal... natuke sarvede moodi... ja nad on liiga pikad!"
Ja ta naeris jälle. "
Oled ülekohtune, väikemees. Ma ei osanud ju muud joonistada kui ainult kinnisi ja lahtisi boamadusid."
"Oh, käib küll!" ütles ta. "Lapsed saavad isegi aru."
Nii ma siis joonistasingi suukorvi. Südames pigistas mul midagi, kui ma selle talle andsin:
"Sul on mingid plaanid, millest mul pole aimugi..."
Aga ta ei vastanud mulle. Ütles ainult:
"Tead mis... homme on minu Maa peale langemise aastapäev..."
Ja siis, pärast lühikest vaikust, ta lisas: "Kukkusin üsna siia lähedale..."
Ning ta punastas.
Ja jälle, ilma et ma isegi oleksin teadnud, miks, tundsin kummalist rahutust. Siiski tuli küsimus mulle keelele:
"Nii et see polnudki päris juhuslikult tol hommikul, kui ma sind tundma õppisin, et sa üsna üksipäini siin tuhande miili kaugusel kõigist asustatud paikadest niisama jalutasid! Sa pöördusid tagasi oma langemise koha juurde?"
Väike prints punastas jälle.
Mina aga jätkasin kõheldes:
"Võib-olla aastapäeva puhul?"
Väike prints punastas uuesti. Ta ei vastanud kunagi küsimustele, aga kui punastatakse, kas ei tähenda see siis "jah", eks ole?
"Ah," ütlesin ma talle, "mul on hirm..."
Tema aga vastas mulle: "Sina pead nüüd töötama. Pead minema tagasi oma masina juurde. Ootan sind siin. Tule homme õhtuks tagasi..."
Kuid mind ei rahustanud see põrmugi. Mulle tuli rebane meelde. Alati on oht, kui oled lasknud end taltsutada, et saad natukene nutta.

Järgmine peatükk (XXVI)