Antoine de Saint-Exupery

"Väike prints"
Originaali tiitel: Antoine de Saint-Exupery, LE PETIT PRINCE, tõlkinud O. Ojamaa, Tallinn 1960

Raamatu autorist             Pühendus Leon Werthile

XXVI

Kaevu kõrval olid vana kivimüüri varemed. Kui ma teisel päeval oma töö juurest tagasi tulin, märkasin juba kaugelt oma väikest printsi üleval müüril istumas ja jalgu kõlgutamas. Ma kuulsin teda ütlevat:
"Kas sa siis tõesti ei mäleta? See ei ole täpselt selle koha peal!"
See oli kindlasti mingi teine hääl, mis vastas, sest et väike prints lausus: "Jaa! Jaa! See on just seesama päev, kuid siin pole sama koht..."
Ma sammusin müürile aina lähemale. Ikka veel ei näinud ega kuulnud ma mitte kedagi. Ometi vastas väike prints jälle: "...Aga kindlasti. Sa näed kohe, kust algavad mu jäljed liivalt. Püüa mind ainult kinni. Täna öösel olen seal."
Olin kahekümne meetri kaugusel müürist ega näinud ikka midagi.
Pärast vaheaega ütles väike prints jälle: "Kas sul on ka head mürki? Oled sa kindel, et ei lase mul pikalt piinelda?"
Peatusin raske südamega, sest ma ei saanud ikka veel millestki aru.
"Nüüd mine minema," ütles ta siis. "Tahan alla tulla!"


Siis lasksin ma oma pilgul langeda müürijalamile ja tegin järsu hüppe! Seal ta oligi väikese printsi poole ennast püsti ajanud, üks neist kollastest madudest, kes teevad sulle kolmekümne sekundiga lõpu peale. Käega oma taskus kobades, et revolvrit kätte saada, pistsin jooksu, kuid minu sammude kaja peale libises madu vaikselt loogeldes mööda liiva nagu kuivav veenire ja ilma eriti ruttamata roomas kergel metalsel sahinal kivide vahele.
Jõudsin müüri juurde just parajal ajal, et sülle haarata oma printsist väikemeest, kes oli näost valge kui lumi.
"Mis lugu see jälle on! Kas nüüd ajad juba madudega juttu!"
Tegin lahti tema kuldse kaelasalli, mida ta alati kandis. Niisutasin tema meelekohti ja andsin talle juua. Siis aga ei julgenud ma temalt enam midagi küsida. Ta vaatas mulle tõsiselt otsa ja võttis mul kaela ümbert kinni. Tundsin, kuidas ta süda peksis nagu sureval linnul, keda püssikuul on tabanud. Ta ütles mulle:
"Mul on hea meel, et leidsid üles, mis su masinal viga on. Võid jälle tagasi koju sõita..."
"Kust sina seda tead?"
Tulin talle just teatama, et vastu igasuguseid lootusi olin oma tööga siiski hakkama saanud!
Ta ei vastanud minu küsimusele midagi, kuid jätkas:
"Ka mina lähen täna koju..."
Ja siis kurvalt:
"See on hoopis kaugemal... See on hoopis raskem..."
Tundsin selgesti, et toimus midagi erakordset. Surusin ta oma käte vahele nagu väikese lapse, ent mulle paistis, otsekui vajunuks ta püstloodis kuristikku, ilma et ma oleksin suutnud teda kinni hoida...
Tema pilk oli tõsine ja näis kaugusse kaduvat.
"Mul on sinu jaoks lammas. Mul on ka kast lamba jaoks. Ja on ka suurkorv..."
Ja ta naeratas kurvameelselt.
Ootasin kaua. Tundsin, et tal hakkas vähehaaval soojem.
"Kuule väikemees, sa vist kartsid..."
Aga muidugi, ta kartis! Siis ta naeris vaikselt:
"Täna õhtul kardan ma veel rohkem..."
Uuesti tundsin end tarduvat mingist paratamatuse tundest. Ja ma mõistsin, et ei suuda taluda mõtet, et ma kunagi enam ei kuule seda naeru. Minu jaoks oli see nagu allikas kõrbes.
"Väikemees, tahan veel kuulda sind naermas..."
Tema aga ütles mulle: "Täna öösel täitub aasta. Minu täht asub täpselt seal kohal, kuhu ma möödunud aastal kukkusin..."
"Väikemees, eks oli kogu see lugu maost ja kohtumisest ja tähest ainult halb unenägu..."
Tema aga ei vastanud minu küsimusele. Ta sõnas:
"Seda kõige tähtsamat ei ole näha..."
"Kindlasti..." "See on nagu lillegagi. Kui armastad lille, mis asub tähe peal, siis on öösel taevast nii magus vaadata. Kõik tähed õitsevad." "Kindlasti..."
"See on nagu veegagi. See, mis sa mulle juua andsid, oli nagu muusika, ja seda kaevuvinna ja nööri pärast... Kas mäletad... Küll see oli hea."
"Kindlasti.."
"Öösel sa vaatad tähti. Minu kodu on liiga väike, et sulle näidata, kus ta on. Jäägu parem niisama. Minu täht on sinu jaoks üks tähtedest. Siis armastad sa vaadelda kõiki tähti. Pealegi teen ma sulle kingituse..."
Ta naeris jälle.
"Ah, väikemees, väikemees, mulle meeldib kuulata seda naeru!"
"Just see ongi minu kink... see on nagu veegagi..." "Mis sa sellega öelda tahad?"
"Tähed pole kõikidele inimestele mitte ühed ja samad. Neile, kes rändavad, on tähed teejuhiks. Teistele on nad lihtsalt tulukesed. Õpetlastele on tähed keerulised küsimused. Minu ärimehele tähendasid nad kulda. Kuid kõik need tähed vaikivad. Sina saad endale niisugused tähed, mida ei ole mitte kellelgi..."
"Mis sa sellega öelda tahad?"
"Kui sa vaatad öist taevast, siis sellepärast, et mina elan ühel neist tähtedest, seepärast et mina naeran ühel neist, siis on otsekui naeraksid sulle kõik tähed. Sina saad endale tähed, mis oskavad naerda!"
Ja ta naeris jälle.
"Kui sa leiad lohutust (lohutust leitakse alati), siis oled rõõmus, et mind kunagi tundsid. Sa jääd alatiseks minu sõbraks. Sul tuleb tahtmine minuga koos naerda. Ja mõnikord avad sa akna, vaat nii, lihtsalt oma lõbuks... Ja sinu sõbrad on väga hämmastunud, kui näevad sind taevast vaadeldes naermas. Siis sa ütled neile: "Jah, need tähed panevad mind alati naerma!" Nemad aga peavad sind hulluks. Mängin sulle üsna halva vembu..."
Ja ta naeris jälle.
"Tuleb välja, justkui oleksin andnud sulle tähtede asemel terve hulga pisikesi kellukesi, mis oskavad naerda..."
Ja ta naeris veel. Siis muutus ta uuesti tõsiseks:
"Tead... täna öösel... sa ära tule." "Ma ei lahku sinust."
"Paistab, et mul on paha... Paistab, nagu tuleks surm. Nii see kord juba on. Ära tule seda vaatama, see ei tasu vaeva..." "Ma ei lahku sinust."
Tema aga oli murelik.
"Kui ma sulle seda ütlen... siis on see ka mao pärast. Ta ei tohi sind hammustada... Maod on kurjad... Nad võivad ka lõbu pärast hammustada."
"Ma ei lahku sinust."
Kuid miski rahustas teda. "See on tõsi, et neil ei jätku mürki teiseks hammustuseks..."
Ma ei näinud tol ööl, kui ta minema läks. Ta kadus hääletult. Kui ma talle järele jõudsin, siis kõndis ta otsustaval kiirel sammul.

Ta ütles mulle ainult:
"Ah! See oled sina..." Ja ta võttis mul käest kinni. Miski vaevas teda ikka veel.
"Sa tegid halvasti. Sul on edaspidi valus. Paistab, nagu oleksin ma surnud, see pole aga tõsi..."
Mina vaikisin.
"Saad aru, see on liiga kaugel. Ma ei saa seda keha kaasa viia. See on liiga raske."
Mina vaikisin.
"See pole ju muud kui vana mahajäetud kest. Vanades kestades pole midagi kurba..."
Mina vaikisin.
Ta hakkas nagu julgust kaotama, kuid tegi siis veel ühe pingutuse:
"Tead mis, see on tore. Ka mina hakkan tähti vaatama. Kõik tähed muutuvad roostes vinnaga kaevudeks. Kõik tähed hakkavad mulle juua andma..."
Mina aga vaikisin.
"See on nii lõbus! Sina saad endale viissada miljonit kellukest, mina aga viissada miljonit allikat..."
Ja ka tema jäi vait, sest et ta nuttis...
"Olemegi kohal. Lase ma teen ka üksipäini ühe sammu."
Ja ta istus maha, sest et tal oli hirm.
Ta ütles veel:
"Tead sa... ma pean vastutama... oma lille eest! Tema on ju nii väeti! Ta on ju nii lihtsameelne. Tal on neli tühist okast, et ennast kogu maailma vastu kaitsta..."


Ma istusin, sest ma ei suutnud enam jalul püsida. Ta ütles:
"Vaata... see ongi kõik..." Ta kõhkles veel pisut, siis aga tõusis. Ta astus sammu. Ma ei suutnud end liigutada.
Tema pahkluu juures sähvatas kollane välk. Hetkeks jäi ta liikumatult seisma. Ta ei karjatanud.

Ta langes aegamisi, nagu langeb puu. Seda polnud liiva tõttu isegi kuulda.

Järgmine peatükk (XXVII)

sisestamise eest eriline tänu Helenile

 Raamatutest veel.....