Antoine de Saint-Exupery

"Väike prints"
Originaali tiitel: Antoine de Saint-Exupery, LE PETIT PRINCE, tõlkinud O. Ojamaa, Tallinn 1960

Raamatu autorist             Pühendus Leon Werthile

  IX

Arvan, et ta kasutas planeedilt põgenemiseks rändlinde. Ärasõidu hommikul seadis ta oma planeedi hästi korda. Ta pühkis hoolega puhtaks oma kaks tegutsevat tulemäge. Tal oli kaks tegutsevat tulemäge ja üsna mugav oli nende peal hommikeinet soojendada. Tal oli ka üks kustunud vulkaan. Aga nagu ta ütles: "Ei või iial teada!" ja pühkis puhtaks ka kustunud vulkaani. Hästi puhastatud tulemäed põlevad rahulikult ja korrapäraselt, ilma purseteta. Vulkaanilised pursked on nagu tahma põlemine korstnas. Küllap oleme maa peal liiga väikesed, et oma tulemägesid puhtaks pühkida. Sellepärast nad teevadki meile nõnda palju pahandust.
Väike prints kitkus pisut kurvameelselt välja ka viimased ahvileivapuude tõusmed. Ta arvas, et kunagi enam ei tule tal siia tagasi pöörduda. Ja kõik need kodused tööd tundusid talle tol hommikul eriti armsatena. Kui ta aga viimast korda lille kastis ja teda klaaskupli alla varju tahtis panna, siis tuli talle himu nutta.


"Hüvasti," ütles ta lillele.
Aga lill ei vastanud talle.
"Hüvasti," ütles ta veel kord.
Lill köhatas. Aga see polnud mitte külmetusest.
"Olin rumal," lausus lill lõpuks. "Anna mulle andeks. Püüa õnnelik olla."
Etteheidete puudumine üllatas väikest printsi. Ta jäi hämmeldusest seisma, klaaskuppel käes. Ta ei mõistnud seda vaikset õrnust.
"Muidugi, ma ju armastan sind," ütles lill. "Minu süü läbi ei saanud sa midagi teada. See pole tähtis. Sina aga olid niisama rumal kui minagi. Püüa õnnelik olla... Jäta see klaaskuppel rahule. Ma ei taha seda enam."
"Aga tuul..."
"Ega ma olegi nii väga külmetanud.... Öine jahedus teeb mulle head. Olen ju lill."
"Aga loomad..."
"Tuleb vist paar-kolm röövikut ära kannatada, kui tahan liblikaid tundma õppida. Nad olevat nii ilusad, ja kes muu mind ikka külastab? Sina oled ju nii kaugel... Mis puutub suurtesse loomadesse, siis ei karda ma midagi. Mul on ju küüned."
Ja ta näitas lihtsameelselt oma nelja okast ja lisas siis:
"Mis sa enam venitad, see läheb juba tüütavaks. Otsustasid lahkuda. Mine ära."
Ta ei tahtnud, et väike prints näeks teda nutmas. See oli ju nii uhke lill...



Järgmine peatükk (X)

 

sisestamise eest eriline tänu Helenile

 

 Raamatutest veel.....