VIII

Õige pea sain selle lille kohta rohkem teada. Väikese printsi planeedil on alati olnud lilli, ühe ainsa kroonlehtede reaga üsna lihtsaid lilli, kes ei võtnud palju ruumi, ega seganud kedagi. Hommikul ilmusid nad rohu seest nähtavale ja kadusid siis õhtul jälle. See lill aga oli tärganud ühel päeval teadmata kust tulnud seemnest ja väike prints valvas hoolega tema tõusmeid, mis ei sarnanenud teiste tõusmetega. See võis olla mõni uut liiki ahvileivapuu. Põõsas aga lakkas kiiresti kasvamast ning hakkas valmistuma õitsemisele. Väikesel printsil, kes juures viibis, kui päratu suurt õiepunga paigale pandi, oli kindel tunne, et sealt tuleb välja midagi imetaolist, lill aga ei jõudnud oma rohelise kambrikese varjul enda ehtimisega kuidagi lõpule. Hoolega valis ta värve. Aeglaselt pani ta ennast riidesse, seadis ükshaaval kõik kroonlehed oma kohale. Ta ei tahtnud välja ilmuda üleni kortsus nagu mõni moon. Ta tahtis ilmuda oma ilu täies hiilguses. Ah jaa! Ta oli ju väga edev! Tema salapärane tualett oli kestnud juba pikki päevi. Ja siis, ennäe, ühel hommikul, just päikesetõusu ajal, ta näitaski ennast.
Ja tema, kes ta oli nii virgasti töötanud, sõnas nüüd haigutades:
"Ah! Ma just nüüdsama ärkasin... Vabandage mind... Ma olen veel täiesti kammimata..."
Selle peale ei suutnud väike prints oma imetlust enam tagasi hoida:
"Küll te olete ilus!"

"Eks ole," kostis lill mahedalt. "Ja ma sündisin koos päikesega."
Väike prints taipas, et lill ei olnud kaugeltki mitte tagasihoidlik, kuid ta oli nii erutav!
"On vist hommikusöögi aeg," lisas ta üsna pea.
"Vahest oleksite nii hea ja mõtleksite ka minu peale..."
Ja väike prints, üleni hämmelduses, läks kastekannu järele, mis oli täis jahedat vett, ja andis lillele juua.

Nõnda hakkas lill teda juba üsna pea oma natukene pirtsaka enesearmastusega piinama. Kord näiteks ütles ta oma okastest kõneldes väikesele printsile:
"Nüüd võivad nad tulla, need tiigrid oma küüntega!"

"Minu planeedil ei olegi tiigreid," vaidles väike prints vastu, "ja pealegi tiigrid ei söö ju rohtu."
"Ega ma ei olegi rohi," lausus lill mahedalt.
"Vabandage..."
"Tiigritelt pole mul midagi karta, aga mul on hirm tuuletõmbuse ees. Kas teil pole mõnd tuulevarju?"
"Hirm tuuletõmbuse ees... taimedele on see küll õnnetuseks," tähendas väike prints. "Küll see lill on aga keeruline..."
"Õhtul pange mulle klaaskuppel peale. Teie juures on väga külm. See on siin halvasti korraldatud. Seal, kust ma tulen..."
Kuid ta jäi vait. Ta oli ju tulnud seemne kujul. Ta ei võinud teistest maailmadest midagi teada. Häbenedes, et oli lasknud end tabada nii lihtsameelse vale pealt, köhis ta kaks või kolm korda, et anda väikesele printsile tema süüd tunda.
"Kuhu see tuulevari nüüd jäi?..."
"Läksin seda otsima, aga teie hakkasite kõnelema!"
Selle peale hakkas lill veelgi tugevamini köhima, et väikest printsi ikkagi kahetsema sundida.

Niisiis väike prints, hoolimata oma armastuse heast tahtest, hakkas üsna pea lilles kahtlema. Ta oli tähtsusetuid sõnu tõsiselt võtnud ja need tegid ta väga õnnetuks.
"Ma ei oleks tohtinud teda kuulata," usaldas ta mulle ühel päeval, "kunagi ei tohi lilli kuulata. Neid tuleb vaadata ja nuusutada. Minu oma täitis terve planeedi magusa lõhnaga, mina aga ei osanud sellest rõõmu tunda. Kogu see lugu küüntest, mis mind nõnda ärritas, oleks pidanud mind hoopiski liigutama..."
Ta usaldas mulle veel sedagi:
"Ma ei saanud tookord millestki aru! Oleksin pidanud otsustama tegude, mitte sõnade järgi. Ta lõhnastas ja valgustas mind. Iial ei oleks tohtinud ma põgeneda! Oleksin pidanud märkama õrnust tema tühise vigurdamise taga. Lilled on ju nii vastuoksusi täis! Kuid ma olin liiga noor, et osata teda armastada."

Järgmine peatükk (IX)