SISUKORD

Kus asub Samaaria? - Toomas Vallimäe
Tee algas rootsi keele tunnis - Toomas Nõlvak
Tahan teha head - Kalju Põldroos
Ühe kaitsva katuse all - Ingrid Purge
Noore mehe tunnistus - Eerik Bogdanov
Elukogenud mehe tunnistus - Evert Taldrik
Teie mure on ka meie mure - Krister Lindberg
Seal kaugel, teiselpool lahte - Runar Nylund
Lugu sellest, kuidas sai alguse meie kaastöö - Inga ja Bo Alvarsson
Keskealise mehe tunnistus - Aivar Raudver
Teel tagasi - Imre
Miks me seda teeme? - Ella Vallimäe
"Samaaria poiste" eest palvetava naise tunnistus - Ene Vesik
Täna Samaariale mõeldes - Jüri Nõlvak
Suured saavad hakkama, väiksemaid tuleb aidata - Ulf-Erik Mikander
Tee koju - Toomas Vallimäe
Kontaktandmed

Kui meil oleks võimalus minna maale, kus 2000 aastat tagasi õpetas ja tervendas Jeesus, siis uuriksime juba enne reisi tarku raamatuid, et saada võimalikult palju teada kõigist nendest kohtadest, kuhu sõidame.
Üks sealsetest kuulsatest kohtadest kannab nime Samaaria. Käesolev raamat pole mõeldud Samaaria giidiks. Entsüklopeediat lugedes tajusin hoopis, et Samaariat asustanud rahvakillu elukäigust oleks meiegi maal kaasaajal omajagu õppida. Kas oleme mõelnud, et üheks olulisemaks sealseks kangelaseks on keegi nime poolest tundmatu mees, keda Jeesus tõi eeskujuks kogu kristlaskonnale? Millises keskkonnas siis sündis ja kasvas see mees ning kes pani ta südamesse halastuse?
Samaaria oli Iisraeli kuningriigi (Põhjariigi) pealinn. See linn asus peamise Iisraeli läbiva kaubatee ääres, mis kulges põhjast lõunasse. Samaaria oli ehitatud mäeküljele - nii oli lin-na kergem kaitsta. Ehitamist alustati umbes 875 e Kr kuningas Omri ajal. Tööd jätkas ni-metatud kuninga poeg Ahab, kes ehitas ka uue palee.
Kuningapaleed kaunistasid niivõrd paljud luunikerdused, et seda nimetati elevandiluust majaks. Arheoloogid on palee varemetest leidnud rohkem kui 500 nikerdust, mõned neist lehtkullaga kaetud.
Samaaria esialgsed elanikud olid paganausulised. Mitmed Vana Testamendi prohvetid mõistsid nende ebajumalateenimise hukka ja hoiatasid, et linn hävitatakse. Aramlased ründasid ja piirasid Samaariat tõepoolest palju kordi. Lõpuks, 722, e Kr, vallutasid linna assurlased. Elanikud pagendati Aramimaale. Nende asemele tulid võõrad Assuuri maailmariigi mitmesugustest osadest.
Pärast Samaaria langemist lakkas ka Iisraeli kuningriik olemast. Samaaria nimi laienes linnalt piirkonnale.
Uue Testamendi ajaks oli Heroodes Suur Samaaria taastanud ja Sebasteks ümber nimetanud. Samaarias elas segavereline juuda rahvas, kes teenis sedasama Jumalat, keda mujalgi elavad juudid ülistasid. Ometi põlgasid ja vihkasid ülejäänud Juuda rahvuskaaslased samaarlasi.
Jeesus näitas, et ta tunneb samaarlastele kaasa. Selle märgiks reisis ta läbi Samaaria, peatudes seal nii mõneski paigas. Pärast Jeesuse surma ja ülestõusmist läks Filippus Samaariasse evangeeliumi kuulutama, tema tegevust jätkasid Peetrus ja Johannes.

Ka eestlased on olnud kaugel elava Jumala tundmisest, aga tänu evangelistidele on Hea Sõnum halastavast Jumalast jõudnud meie rahvani. Meie maal on olnud mitmeid äratusaegu, kus hulgas on võinud oma pattudest loobuda. Selleks on aga nii mõnigi kord vaja pidada vaimulikku võitlust ning toetada samaariamehe eeskujul ka ligimest igakülgselt.
Käesolev raamat annab ülevaate Samaaria Eesti Misjoni tegevusest tema esimese 10 aasta jooksul. Arvame, et kõige objektiivsema pildi saame sellest siis, kui kuulame ära paljude inimeste subjektiivsed meenutused, arvamused ja kogemused. Selline on olnud nende tee Samaaria meest järgides.

Toomas Vallimäe
SEM direktor

Kümme tööaastat Samaarias on möödunud uskumatult kiiresti. Nüüd võib juba pisut tagasi vaadata. Need kümme aastat on olnud meie kodumaale väga murrangulised mitmeski mõt-tes. On avardunud töötegemise võimalused paljudes valdkondades. Ka vaimulikul tööpõllul on kõik võimalused olemas.
Oli Jumala plaan alustada samaariamehe tööd, sest abivajajaid jätkus. Ette valmistati mind selleks tööks aga juba palju varem.
1989. aastal õnnestus mul koos emaga külastada oma Rootsis elavaid sugulasi, kes II maailmasõja ajal siit põgenesid. Me polnud neid kohanud peaagu 50 aastat. See oli minu esimene reis üle Läänemere välismaale. Kohtumisrõõm oli suur, kuid oh häda, oma noorte sugulastega suhtlemisel tuli kasutata tõlgi abi, sest nad ei rääkinud eesti keelt. Rootsi keel kõlas minu kõrvus vaid ilusa linnulauluna.
Tagasiteel kodumaale otsustasin, et tuleks õige see linnulaul endale selgeks teha. Varsti nägingi ajalehes teadet, et on algamas rootsi keele kursus algajatele.
Töötasin tollal fotograafina, laboris olid mul alati laua peal uued rootsikeelsed sõnad, mis tuli sellel päeval selgeks õppida. Nii kestis mõnda aega. Siis tuli võimalus koguduse noorte laulukooriga Soome sõita, kutsujaks oli Soome Noorte Kristlik Ühing. Ühel õhtul oli meil võimalus laulda Porvoo rootsikeelses nelipühi kirikus. Pärast teenistust tekkis meil eriline kontakt koguduse vanema Runar Nylundiga. Mul oli võimalus oma viletsat rootsi keelt praktiseerida, see kõik näis kui eriline Jumala juhtimine. Tundsime, et peame midagi koos ette võtma.
Kuna meil olid üheealised tütred, siis oli neilgi huvitav omavahel sõprust ja kirjavahetust alustada. Mina sain hea võimaluse rootsi keelt harjutada, kirjutades pikki kirju vend Runarile. Nii keel kui suhted arenesid ning 1990. aastal tuli Runar suure bussi ja grupi noortega läbi tolleaegse Leningradi Haapsallu. Sõprus aga süvenes üha.
Vend Runarile oli see Eestisse tulek Jumalast määratud, ta tundis kutset juba ammu. Nii oligi Jumal meid oma plaanis kokku viinud. Nüüd otsisime, kuidas edasi minna. Oli igasuguseid ideid, suur soov midagi ette võtta, kuid eelkõige oli mõistagi tarvis arvestada Jumala juhtimist.
Suhted arenesid tormiliselt. Meid käisid külastamas ka paljud Runari sõbrad-pastorid. Nad aitasid meie kogudust ka materiaalselt palju, tollel ajal oli ju puudus nii riietest kui ka toidust.
Peagi sai selgeks, et väljaspool kogudust on palju inimesi, kes vajavad abi. Paraku kogudus lihtsalt ei jõua alati nendeni. Eriti terav oli alkoholiprobleem.
Ühel järjekordsel külaskäigul oli Runariga kaasas vend Krister Lindberg, Soome Samaaria misjoni juhataja. Tema julgustaski meid selle tööga alustama. Meile oli see Jumalast antud ettepanek suur väljakutse.
Tundsin tõepoolest, et kogu see protsess on Jumala juhtida. Tihti püüdsime mõnda asja vä-ga tormakalt oma jõuga teha ja siis saime ka kõrvetada. Nüüd oli kõik Jumala kontrolli all, ta leidis ja kutsus tööle sobivaid inimesi, andis võimaluse ruumide leidmiseks ning lahendas juriidilised küsimused.
Saime ruumid esimese odavate ja pruugitud riiete kaupluse avamiseks teenindusmaja keldris. See oli Haapsalus esimene taoline pood üldse ja inimeste huvi osutus suureks. Nad seisid enne kaupluse avamist tundide kaupa järjekorras. Tuli isegi jõudu kasutada, et korda hoida.
Esialgu tulid riided ja muudki vahendid ainult Soomest. Peamine maaletooja oli vend Runar Nylund. Palju probleeme oli tollis, istusime vahel terve öö Tallinnas Muuga sadamas ning vaidlesime põhiliselt vene keelt rääkivate tolliametnikega, kes ei tahtnud kuidagi meie missioonist aru saada. Nad kahtlustasid meid, et ajame musta äri. Oli väga ebameeldivaid juhtumeid, kuid olukord lahenes Jumala abiga.
Suurem osa abistajaid on pärit Soomest, hiljem ka Rootsist ja Norrast. Jumal on ise ustavad toetajad ning töötegijad välja valinud. On olnud majanduslikult raskeid perioode, kuid olukord on alati imeliselt lahenenud.
Neile kümnele aastale tagasi vaadates tundub uskumatu, et aeg on nii kiirelt läinud. On ime, et oleme toime tulnud. Oleme suutnud midagi ära teha, aidata inimesi, keda ühiskond ei soosi ega soovi aidata. Tänan Jumalat, et meie tegevus on võinud laieneda ning jätta hea jälje. Ma usun ja loodan, et see jätkub ja areneb, et jätkub innukaid inimesi, kes järgivad Jumala kutset minna sellesse maailma ja kuulutada rõõmusõnumit kõigile - ka neile, kes on mattunud rasketesse probleemidesse. Jumal innustagu meid ning õnnistagu jätkuvalt se-da tööd, mida ta kümme aastat tagasi alustas.

Toomas Nõlvak
Haapsalu Samaaria turvakodu juhataja

Tahan teha head

Sündisin Saaremaal 1939. aastal vanemate kolmanda lapsena.
Vene sõjaväebaasid võtsid 1940. aastal minu isalt talumaa. Asusime elama Pärnu lähedale maale Konstantin Pätsu rajatud asundusse. Isal tuli hakata uudismaad harima, et seitsmeliikmelist peret toita. Saaremaa kodu loovutamine valmistas kõigile südamevalu, abi otsiti sageli alkoholist. Sealt sai alguse ka minu kui alkohooliku tee.
Elu hakkas minema allamäge, alkohol rikkus kogu mu nooruse. Oma suureks õnneks leidsin Jeesuse 1972. aasta 2. aprillil.
Ema oli minu eest palju palvetanud. 1972. aastal sai minu langus peatud, algas tee tõusule. Jeesus Kristus tõmbas mind välja hukatusest ja pani kindlale alusele, kus olen püsinud Jumala abiga tänase päevani.
Kui enne pöördumist püüdsin teha halba nii palju kui suutsin, käisin just seepärast ka pok-si- ja maadlustreeningutel, siis nüüd püüan teha head ja olla teistele õnnistuseks niipalju kui vähegi suudan.
1992. aastal tulid vennad Rootsimaalt ettepanekuga alustada Pärnus tööd alkohoolikutega. Seda tööd pakuti minule, kuna olin olnud ise alkohoolik ja mõistan nende probleeme. Võtsin pakkumise vastu.
Tegin omapoolse plaani, kuidas see töö võiks välja näha. Olin kuulnud, et Eestis tegutseb Samaaria Fond. Pärnus olid nad rentinud Tarva 6 hoone, kus oli alkohoolikute päevane osakond. Tolleaegne Pärnu Samaaria osakonna juhataja oli Vaike Veensalu, turvakodus töötas Heiko Kivila. Pakkusin ennast neile abimeheks piiblitundide läbiviimisel.
Nii minu töö Samaarias alguse saigi. Järgmise aasta kevadel valiti mind uueks Samaaria volikogu liikmeks. Sama aasta detsembris juba Samaaria Pärnu osakonna juhatajaks. Nüüd on sellest möödunud kuus aastat. See on lühike aeg igavikuga võrreldes, aga küllaltki pikk, et läbi elada nii rõõmu, muret kui katsumusi.
Tol ajal oli Samaarias seitse-kaheksa meest. Iga päev pärast hommikusööki oli piiblitund. Mõned neist, näiteks Vello Niilov ja Evert Taldrik, võtsid Jumala Sõna tõsiselt, vabanesid peagi alkoholist ja said jumalalasteks. Evert Taldrik siirdus 64-aastase mehena Hiiumaale alkohoolikuid abistama.
1996 jäi Tarva tänaval renditud maja väikeseks, oli vaja tegevust laiendada, kuna üleminekuaja Eestis kasvasid kuritegevus, alkoholism ja narkomaania kiiremini kui kunagi varem.
Uueks turvakoduks sai vana katlamaja Sauga-Jõekalda 1. Sel ajal lahkus Samaariast Heiko Kivila, et asuda tegelema kunsti alal. Jumal saatis abilisteks Heldur Aasa ja Aivar Raudveri. Vana katlamaja ümberehitamine turvakoduks on nõudnud palju aega ja töökäsi. Loodan, et Samaaria kümnendaks aastapäevaks on hoone enam-vähem valmis.
Momendil on majas 11 voodikohta, juurde tuleb veel kolm. Ka uues turvakodus on igal hommikul kell pool üheksa piiblitunnid. Mitmed mehed on tulnud usule ja läinud iseseisvale tööle.
Pärnu Saalemi Vabakogudusel, kus ma töötan ka pastorina, on hea side Samaariaga. Kogudus palvetab meeste eest ja tunneb rõõmu igast päästetud alkohoolikust. Samaaria on nagu koguduse taimelava.
Nüüdseks on Samaaria Pärnu osakonnal viis kauplust. Ka seda tööd on Jumal õnnistanud. Müüjad on tublid, südamega.
Mainimata ei saa jätta turvakodu kokka Linda Pukki, kes valmistab meestele ülimaitsvaid toite. Tänamist väärt on ka sotsiaalameti tolleaegne juhataja Valter Parve, kes suhtus meis-se mõistvalt ja ulatas oma abistava käe, ning Pärnu Linnavalitsus, kes toetas meid rahaliselt jõuluürituste läbiviimisel.
Kõige enam aga tänu meie suurele Jumalale!

Kalju Põldroos
Samaaria Eesti Misjoni Pärnu osakonna juhataja

Ühe kaitsva katuse all

Hiiumaa Samaaria Turvakodu asub väikeses Putkaste külas. Maja on küllalt suur, kuna varem töötas siin lasteaed. Pärast lasteaia likvideerimist sai hoone enda käsutusse Samaaria.
Maja ühel poolel on kasutatud riiete ja mööblipood. Müüjad on Urve Karotoom ja Helle Murro. Nii hiidlased kui mandrilt tulijad on meie poe soojalt omaks võtnud.
Maja teisel poolel on turvakodu. Seal saab korraga elada kuni kuus inimest. Meie turvakodusse tullakse kahel põhjusel. Väga vanad mehed soovivad oma pensionipõlve meie juures veeta. Reeglina suunab neid siia vald või linn. Teised tulijad on tavalised samaariakodude elanikud - elule allajäänud mehed, töötud, alkohoolikus jne. Tihti elavad koos väga vanad ja väga noored. Näiteks 2000. aasta suvel olid koos 25-30-aastased ja 60-80-aastased. Nendega, kes liiguvad, käime võimaluse korral pühapäeviti jumalateenistusel. Lisaks on meil tavaks igapäevane piiblilugemine.
Proovime leida üheskoos rakendust neile, kes majast välja ei saa. Noorematele meestele otsime tööd väljaspool maja. Kuna maja on vana, siis teeme ka jõudumööda remonti. Kohalikud omavalitsused ja firmad suhtuvad meie poistesse väga vastutulelikult ja abistavad võimaluse korral alati.
Laupäeviti käivad Samaaria majas koos pühapäevakoolilapsed. Kolmes vanuserühmas (kolmeaastased on noorimad, 16aastased vanimad) on kokku umbes 15 kohalikku last. Pühade ajal, umbes kolm korda aastas, külastame nendega lähimat baptistikogudust Mäeltsel.
Soovime väga, et Jumal õnnistaks meie maja. Et nii mõnegi inimese senine kõvertee saaks siin sirgeks ja mitmed küsimused õige vastuse.

Ingrid Purge
Hiiumaa Samaaria Eesti Misjoni perenaine

Minu nimi on Eerik Bogdanov, sündinud olen Pärnu maakonnas Sauga vallas 18. novembril 1976. aastal.
Olen 24 aastane ja Saalemi koguduse liige 1997. aastast.

Lapsepõlves sain enamjaolt kõike, mida olin soovinud, kuigi meie perekonnas oli palju õdesid-vendi. Mul on üks vend, kes on minust kümme aastat vanem, üks õde on minust kaksteist aastat vanem, teine kaks aastat noorem, kõige noorem õde sündis neli aastat pärast mind.
Olen seega perekonnas keskmine laps. Minu esimesed kuriteod said alguse elu esimesest suitsust. Olin siis üheksa-aastane. Eks neid poisikese tempe sai ikka tehtud. Varastasin vanema õe pakist suitsu ja käisin nurga taga pahvimas. Õde sai sellest õige pea teada. Sain karistada, aga hiljem öeldi mulle lihtsalt, et kui suitsetad, siis tule ja tõmba minu juures köögis, et ma ei peaks teiste kaebusi kuulama.
Suitsetamisest kuulsid muidugi ka mu ema ja isa. Viimase käest sain loomulikult sõna otseses mõttes peksa, sest ema ja isa pole kunagi suitsetanud.
Hiljem hakkasin valima sõpru, kes olid minust vanemad. Nende käest sai ühtteist huvitavat õppida. Hakkasin koolist poppi tegema, mind õpetati õlut jooma, mis mulle päris hästi maitses, hiljem läksime kangemate jookide peale üle. Hakkasin koolist raha varastama ja kõike muudki, mis läikis ja mulle meeldis. Varastasin ka kogust raha, sest kui ema ja isa olid purjus, oli hea võtta. Lõpuks tuli see ikka välja ja ma sain isa käest uuesti naha peale.
Kodus karistati veel niimoodi, et kas ei antud raha või võeti toidult maha - see tuli siis kombeks, kui ma Puiatust koju sain. Noh, aga selleni veel jõuab.
Saabus 1991. aasta 2. oktoober. Mind nabiti mu tegude pärast kinni ja saadeti Tallinna jao-tuspunkt. Sealt 14. oktoobril edasi Puiatu erikooli 7. klassi, sest kodus olin juba kaks aastat peaaegu istuma jäänud.
Hakkasin Puiatus hästi õppima ja käituma, sest see kõik kohutas mu ära ja ma tahtsin koju. Kõik veerandid olin kooli autahvlil nii käitumise kui ka õppimisega. Proovisin mitte kolme saada ja kui sain, parandasin selle kohe kas neljaks või viieks. Lõpuks tüdinesin ka sellest, sest teadsin - kui saan 16, olen jälle vaba.
Sain novembris 16 ja ema soovitas klassi ära lõpetada. Aga kui tulin jõuluvaheajale, ei läinud ma kooli tagasi. See oli 1992. aasta vastu 1993ndat. Ema ja isa klaarisid mu võlad ära, alles siis olin päris vaba.
Jõudsin koju ja natukese aja pärast hakkas trall jälle otsast pihta. Jõudis kätte aeg, kus tuli hakata jälle võlgasid maksma, mis ma endale kogunud olin. Mul ei olnud tööd, sellepärast puudus ka raha, millest võlgasid likvideerida. Otsustasin viiendalt korruselt alla hüpata ja omale otsa peale teha, sest siis olen kõigest vaba ja saan puhata. Elasime viiendal korrusel ja ma olin kuulnud, et uppumist- ja kõrgelt hüppamise surm on kõige ilusamad. Nii jäin viimasele kindlaks.
Läksin, võtsin hommikul oma viimase napsu koos tüdruksõbraga. Läksime lahku ja siis hüppasin lihtsalt aknast pea ees välja. See oli 1995. aasta 15. märts.
Olin nädal aega koomas ja kui ärkasin, õppisin uuesti käima. Harjutasin teise nädala lõpuni ja koju. Kui olin kodus, andsid osad mulle võlad andeks, väiksemate võlgadega proovisin sugulaste ja tuttavate abiga hakkama saada.
Siis jõudis kätte aeg, kus ma tüdinesin joomisest ja hakkasin midagi otsima. Käisin arstide jutul ja sanatooriumis, aga see mind ei aidanud, sest ma otsisin midagi, millest mul ei olnud õrna aimugi.
1996. aasta detsembrikuus jalutasin sõbraga väljas, sest mu pea oli jälle haige. Kui küsisin sõbra käest, mida ta homme teeb, vastas ta, et läheb kirikusse. Me leppisime kokku, et ta tuleb minu juurest läbi ja ma lähen kaasa, aga ma ei teadnud, milleks ma seda teen. Nüüd võin aga öelda kindlalt, et tean, mida ma otsisin. Ma otsisin Jumalat, sest ta kutsus mind.
Samaariasse tulin 1997. aastal, kui ma ei tulnud oma eluga kuidagi toime, sest tarvitasin ikka veel alkoholi ega tahtnud endale tunnistada, et olen nõrk inimene alkoholi suhtes.
1998. aasta algul tuli ka minu langus. Siis ma enam muud ei teinud, kui ainult jõin.
Nüüd olen ma tagasi Samaarias ja ma tänan Jumalat, et on olemas selline koht, kus ma saan alustada kõike otsast peale. Soovin, et vana elu saaks täielikult maetud, et ma ei peaks sin-na enam kunagi tagasi minema, sest see elu, mida pakub mulle meie taeva ja maa Looja, seda ei anna võrreldagi eluga, mida ma olen elanud. Samaaria on andnud mulle võimaluse elada, õppida õieti elama koos Jumalaga.

Jätkub...Elukogenud mehe tunnistus

Sisestatud tekst MS Word dokumendina, (pakitud zip formaadis, 57 kb)

Terviktekst pdf formaadis, 209 kb

Veel raamatutest