STRESSI TEEJUHT - Kuidas saada lahti liigsest pingest?
 Saateks (esilehele)  Projektiga seonduv  SISUKORD  Soovitatav kirjandus

1. STRESSI TEKKEPÕHJUSED

1.11 Stressiga toimetuleku väärad teed

Emotsionaalne stress on elus praktiliselt vältimatu. Igaüks elab seda aga üle isemoodi. Kaugeltki igaühel ei jagu kõrge stressi hetkil meelerahu, tasakaalukust ja elutarkust, et sellega tarmukalt toime tulla. Politsei, traumapunktid, psühholoogid ja närviarstid tegelevad päevast päeva tegelikult kõrge stressi negatiivsete tagajärgede likvideerimisega. Leidub palju inimesi, kes kasutavad stressi vastu võitlemiseks mooduseid, mis kahjustavad nii nende tervist kui sotsiaalset positsiooni.

Alkoholi tarvitamine

Harjumus ja vajadus alkoholi tarvitada saab enamasti alguse noorukieas, juba 12-13 aastaselt. 20-ndaks eluaastakse on suhtumine alkoholi tavaliselt välja kujunenud. Kohanematus oludega, emotsionaalne ohjeldamatus või suletus, nõrk tahtejõud ja alaväärsustunne lisavad alkoholismi tekke tõenäosust.

Kuidas alkohol mõjub?

  • halvendab tervist (kahjustab aju, siseorganeid, soodustab impotentsust, alandab organismi kaitsevõimet)
  • rikub psüühikat (kahjustab taju, nõrgestab mälu; muudab mõtlemise pinnapealseks, ühekülgseks; alandab kriitikavõimet, esmajoones enesekriitikat; ahendab huvideringi)
  • vähendab töövõimet (jõudlust ja kvaliteeti)
  • kahjustab järglasi
  • tekitab majanduslikku kahju
  • alandab sotsiaalset prestiizi
  • võib põhjustada avariisid, traumasid ja kriminaalset käitumist
  • loob soodsa pinna sõneluste, kokkupõrgete tekkeks
  • lubab toita end illusioonidega, pageda elu tõelisuse eest
  • soodustab ebakõlbelist ja amoraalset käitumist


    • Rahvatarkus ütleb: "Võta pits ja pea aru!" Napsivõtmine oli, on ja jääb mõnelgi puhul üheks käepärasemaks pinge kiire kõrvaldamise võtteks, vaatamata sellega kaasnevaile ohtudele. Tegelikult käibki kõik ülalöeldu alkoholiga liialdamise kohta.

    Järgnevalt mõned soovitused selle kohta, kuidas stressi korral alkoholiga mõistlikult ümber käia.

  • Öeldakse, et nõrga tahtejõuga isikule on alkohol otsekui habemenuga imiku käes. Seepärast kõlab esimene nõuanne nõnda: juhul kui sa kuidagi napsi võttes ei suuda piiri pidada, loobu esimesest pitsist!
  • Võta napsi nagu arstimit - jaopärast, või nagu dopingut - just selline väike annus, mis teeb seltsivaks, tõstab tuju.
  • Eelista kergeid jooke kangetele.
  • Pikema vaimse töö alguses võib 40 grammi viskit või veidi kuiva veini anda tegevusse süvenemiseks hoogu ja julgust, suuremad alkoholikogused kahjustavad aga rängalt probleemitundlikkust, analüüsivõimet, keskendumisoskust ja teisi intellekti näitajaid.
  • Pudel õlut võib kurnava füüsilise töö korral (näiteks vundamendi valamine palava ilmaga) või pärast sauna olla igati omal kohal, ent arvestagem, et õlu pole kaugeltki nii süütu, nagu mõned arvavad. "Õlleuima mõnusus" (saksa k. Biergemütlichkeit) surub enese kordumist nõudes jõhkralt kõrvale vaimse erksuse, süüviva keskendumise või virge ja toimeka tegutsemise palju väärtuslikumad seisundid.
  • Asenda naps mõne süütuma pingelangetajaga: tööpäevajärgse lühikese uinaku, lemmikloomaga tegelemise, muusika kuulamise, jõusaalis rassimise, võimlemise või joogaharjutustega.


    • Suitsetamine

    Sageli saab see alguse juhuslikust suitsu proovimisest või nooruki soovist olla "täismees". Sõltuvuse tekkes on tähtis osa suitsetamise protseduuril, millest on saanud seltskondlik rituaal. Suitsetaja kinnistab selle halva harjumuse endasse sisendusega, nagu rahustaks sigaret närve ja aitaks stressi leevendada.

    Tegelikult suureneb suitsetamise tagajärjel närvisüsteemi ärrituvus, mis kaudselt veelgi suurendab nikotiinivajadust: selleks, et vähendada (suitsetamisega seotud) halba enesetunnet, tuleb veelgi sagedamini sigarett süüdata! Suitsetamine toob kaasa kerge köha, kahjustab näonahka, kahandab hääle kaunidust, suurendab kopsuvähi ja südame-veresoonkonnahaiguste tõenäosust ning võib lühendada keskmist eluiga 3-10 aasta võrra. Need faktid ei näi paraku asjaosalisi eriti häirivat. Eesti suitsetab ajakirjanduse andmeil iga teine mees ja ligi 25% naistest. Ning seda ajal, mil USA-s ja Lääne-Euroopas on suitsetamine oluliselt vähenenud!

    Mida peaks tegema see, kellel kuidagi ei jätku tahtejõudu suitsetamisest loobumiseks. Tähtsaim on saada võitu mehaanilisest harjumusest stressi ilmnedes, vaba aja täiteks või seltskondliku vestluse taustaks sigaret läita. Teel selleni tasuks üle minna lahjematele markidele, asendada eriti ohtlik ahelsuitsetamine rangelt normeeritud suitsude arvuga, asetada end sageli oludesse, kus suitsetamine pole lubatud, ning lõppude lõpuks leida, samuti kui napsitamise korral, teisi ja tervislikumaid pinge langetamise allikaid.

    Et suitsetamisega kaasneb tihti ka hingamise rahulikumaks muutumine, siis võib abi olla suitsetamisele omase hingamise matkimisest. Soovitab on teha seejuures paus sisse- ja väljahingamise vahele ning pikalt välja hingata.

    Suitsetamisest loobumise 7 kasulikku sammu

    1. Määra kindlaks päev, millal sigarettidest loobud.
    2. Pane silma alt ära nii suitsud kui ka välgumihkel ja tuhatoos.
    3. Joo ohtralt vett või mahla - see puhastab organismi ja teeb hingamise lahti.
    4. Võimle! See aitab lõõgastuda ja pingest vabaneda.
    5. Leia suule ja kätele asendustegevus: kasuta nätsu, pastille, hoia midagi sõrmede või huulte vahel.
    6. Väldi võimaluse korral isikuid, kes sulle suitsu pakuvad.
    7. Söö palju puuvilju, see aitab vältida kaalus juurdevõtmist.

    Liigsöömine

    Nagu teada, mõjutab stress kogu inimorganismi tööd ja reguleerib ka söögiisu. Suur kurbus ja kaotusevalu teeb enamasti isutuks. Väiksemate kaotuste, igapäevaelu pingete ja argipäevaste probleemide korral võib aga tekkida vastupandamatu soov väikeste vaheaegade järel ikka jälle midagi näksida.

    Kõrgenenud isuga kaasnevad ülekaalust tingitud ebameeldivused: halveneb enesetunne, kahaneb töövõime, suureneb kõrgvererohutõve ja südamehaiguste oht jne. Kehakaalu suurenedes tekib tihti (eriti noorematel naistel) stressi tekitav alaväärsustunne oma paksusest, mis kurikavalal kombel jälle sunnib kartulikrõpse näksima ja singivõileiba tegema....

    Liigsöömist peetakse ühelt poolt stressi tagajärjeks, teiselt poolt aga üheks selle põhjustajaks. Rasvunud inimeste kehaline aktiivsus väheneb. Liigsöömine on lohutav mõnuallikas, mille nautimine lubab ajutiselt vabaneda närvipingest, unustada oma hädad ja alaväärsustunde. Põgenemine söömisesse loob illusiooni, et nõnda varutakse jõudu raskustega toimetulekuks. Söömine leevendab tühjustunnet, vähendab erutatust. Tegemist on mugava asendustegevusega, mis lubab tegelikud probleemid kõrvale jätta. Liigsöömine võib ilmneda nii magusa kui soolase eelistamisena.

    Tihtilugu ei oska niigi ülekaalus ja jätkuva hundiisuga isik selgelt tabada seost oma stressi ja liigsöömise vahel. Seetõttu peetaksegi söömaiha piirangul oluliseks selle spetsiifilise psüühilise seisundi teadvustamist, mis aplalt toitu nõuab.

    Ehk aitavad järgnevad nõuanded apluse impulsse paljastada ja talitseda:

  • Iga kord, kui söögikordade vahel jälle tunned vajadust midagi näksida, peatu hetkeks ja anna endale aru, mis sinus säärase soovi põhjustas. Kas tüdimus, laiskus, igavus, ükskõiksus, kehv tuju, melanhoolia, üksiolekutunne või muu häiriv seisund?
  • Kui oled põhjuse välja selgitanud, ära hakka end süüdistama, vaid tee meelekindel otsus maiustamine viie minuti võrra edasi lükata. 5 minuti jooksul taandub üheksal juhul kümnest apluse impulss esialgsega võrreldes oluliselt väiksemaks ja sul õnnestub end kergemini talitseda.
  • Kellele meeldib ennast analüüsida, see võiks mainitud stressiilmingu avastamise järel välja selgitada ka selle, kuidas ja millega seoses stress on tekkinud. Võib-olla oli põhjuseks kärsitud, tahtmatus ja pealehakkamise puudumine mõne olulise tegevuse kallale asuda, hirm, et teatud asjaga ei saada hakkama, või mitu põhjust korraga.


    • Samal kombel saab end "teolt tabama" harjutada ka napsivõtmise või suitsu läitmise hetkil.

    Narkootikumid

    Igasugune uimasti tekitab kergesti harjumuse ning haigusliku tungi seda ainet ikka uuesti ja uuesti tarvitada. Tugevatoimelised narkootikumid (näiteks heroiin, oopium, kokaiin) kahjustavad inimest tervikuna, muutes ta lõpuks psüühiliselt ja füüsiliselt invaliidiks.

    Marihuaana, nagu ka mõned uinutid ja nõrgemad toksilised ained, on kahjulikud ennekõike sellepärast, et nad avavad tee üleminekuks kangematele meelemürkidele. Eriti nooremas eas on psühhedeelilise kaifi proovimise uudishimu üpris mõistetav. Kõrgemate vaimsete seisundite himustajaile tuleks arvesse ehk teised, ohutud võimalused, näiteks jooga või meditatsioon.

    Televiisor stressorina

    Telerist tuleb suurel hulgal häid saateid. Paraku on paljud küsitlused näidanud, et lõviosa vaatlejais kulutab palju aega kahtlase kunstilise väärtusega seriaalidele, vägivallafilmidele ja juhuslikele saadetele. Seebikate liiga sage vaatamine toimib otsekui kerge narkootikum, kujundades nii iseloomuliku sõltuvuse kui ka igapäevase mõnuannuse puudumisel tekkiva tühjustunde.

    USA-s tehtud uuringud on näidanud, et kõige enam vaatavad telekat alamklassi perede lapsed, kusjuures teleri ees veedetud aeg on pöördvõrdelises seoses õppeedukusega. Kerge ajaviite eelistamine sisukamale vaba aja veetmisele on "stressi termomeeter". Suurenev soov õhtutundideks end teleka ette seada käib käsikäes argipäeva väsimuse ja elupingetega. Stressiseisundis ja tööst roidunult saab TV-st nii põhjendus asjalikumast tegevusest põgenemiseks kui hingeravi allikas.

    Televiisori vaatamisega liialdavad kõige enam lapsed. Koolilaste telekast võõrutamist tulekski ehk alustada sellest, et vanem annab ise endale rangemalt aru, mida tasub ja mida ei tasu vaadata. Lapsi kasvatades tasuks ka ise vaimselt kasvada! Psühholoogide arvates kulub ka kõige tahtekindlama tegutsemise korral mingi (halva) harjumuse asendamiseks teise, paremaga vähemalt kolm nädalat aega.

    Telekast võõrdumine meenutab liigsöömisest loobumist. Mõlemal juhul on tegemist ebaterve sooviga saada tühjustunnet, stressi või hirmu korvavat narkootilist mõnu ja lohutust. Väga range dieedi või telekast täieliku loobumise nõue tekitab tavaliselt veel tugevama stressi ning enesetunde halvenemise, mille tagajärjel tõuseb vastupandamatu vajadus just keelatut himustada. Parem on end (või last) mitte hurjutada, vaid vahetada läbimõeldult menüüd - seebikad asendada filmidega loodusest ja teiste maade-rahvaste elust ning kas või talutava tasemega action-filmidega (ning praevorst asendada hautatud baklazaanidega).

    Teleri ees konutamisest võõrdumiseks tasuks pea tööle panna ja teisi valikuid otsida. Laste east, pere elukohast ja vanemate rahakotist sõltuvalt kujuneb üsna lai võimaluste skaala: loomaaed, lõbustuspark võid disko, aiatöö, matkad looduses, näitused, huviring, bussireis, autokool, arvuti jne.

    Suur osa lapsi leiab teismeliseikka jõudes, et heade sõprade seltskond on midagi palju väärtuslikumat kui teleka vahtimine. Seltskondlikkuse ja suhtlemisjulguse arendamine ning meeldivate kaaslaste leidmine on seega veel üks telekast võõrutamise teid, ja seda mitte üksnes lastele!


    Järgmine peatükk - Kuidas vältida liigset stressi - Lähedaste inimeste toetus

     Saateks (esilehele)  Projektiga seonduv  SISUKORD  Soovitatav kirjandus

    Muid enesetäiendamise käigus ületähendatud (koolitus)materjale .