KODUTUS KUI SOTSIAALNE PROBLEEM - PÕHJUSI JA SELETUSI TARTU LINNA TÄISEALISTE KODUTUTE NÄITEL

TARTU ÜLIKOOL
Sotsiaalteaduskond
Sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika osakond

Maire Linnas

KODUTUS KUI SOTSIAALNE PROBLEEM - PÕHJUSI JA SELETUSI TARTU LINNA TÄISEALISTE KODUTUTE NÄITEL

Bakalaureusetöö

Juhendaja: prof., Ph D, D. Kutsar

Tartu 2003

HOMELESSNESS AS A SOCIAL PROBLEM - CAUSES AND EXPLANATIONS BASED ON THE EXAMPLE OF THE ADULT HOMELESS OF TARTU, ESTONIA

Abstract

The results of numerous contemporary researches have proven, that the homeless is not only a homogenous social group. The heterogeneousness of factors causing homelessness is increasing constantly, which, in turn, applies pressure on the ones providing the services. Upon providing the service, the root causes of homelessness need first to be clarified and the social problems accompanying homelessness considered. The providing of traditional service in the form of material support only, is no longer sufficient. For this reason, it is the objective of this research to study and to analyse the stories of people who have become homeless, thus falling into risk group status, i.e. critical life events as risks and the accumulation of them, which result in extreme social exclusion. The research is based on personal stories of the adult homeless in Tartu, Estonia, gathered by means of interviews. By use of qualitative analysis, the factors conducive to and unleashing homelessness, the effect of homelessness on a person, different strategies of escaping homelessness, and the expectations of the homeless toward social assistance, are studied. The thesis also discusses what social workers should consider while providing services to the "new generation" of homeless. As a result of the research it became evident, that, when solving the problems of the homeless, a difference should be made between structural and personal causes of homelessness. More attention should be paid to the supporting of the social network of the homeless person. Methods of the most effective utilization of the existing subsistence resources of the homeless should be developed.

Sisukord

Kokkuvõte
Kasutatud kirjandus

LISAD
Lisa 1 Intervjuu küsimused
Lisa 2 Valimi kirjeldus
Lisa 3 Kodeerimise üldtabel
Lisa 4 Kodeerimise tabelid
Lisa 5 Joonis Vältimatu sotsiaalabi taotlejate vanuseline koosseis Tartu linnas 2002 - 2003.a
Lisa 6 Joonis Vältimatu sotsiaalabi taotlejad viibimiskoha järgi Tartu linnas 2002 - 2003.a

Sissejuhatus

Kodutust on viimastel aastatel Eestis üha rohkem käsitlema hakatud, kuid arvamust, et kodutuse tekkimises ei ole süüdi ainult kodutud indiviidid ja grupid, on seni veel suhteliselt tagasihoidlikult väljendatud. Kodutusega seonduvad diskussioonid keskenduvad üldjuhul tõrjutud inimestele ja eeskätt neile ühiskonna poolt omistatud iseloomujoontele: passiivsus, hälbivus, abitus... Suhteliselt vähe pööratakse aga tähelepanu ühiskonnale, mis kodutust 'toodab'.
Mitmed uurimustulemused on tõestanud, et kodutud ei ole ainult üks homogeenne sotsiaalne grupp. Soome autor Kärkkäinen (1996) väidab, et kodutust põhjustavate tegurite heterogeensus suureneb pidevalt. See omakorda avaldab survet teenuste osutajaile. Teenuse osutamisel tuleb arvesse võtta ka kodutusega kaasnevaid sotsiaalseid probleeme. Traditsioonilise teenuse osutamine ainult ainelise toetuse näol ei ole enam piisav. Vajalik on tunda kodutute erinevaid alagruppe ning nendele iseloomulikke käitumismustreid.
Rääkides kodutusest, peaksime vahet tegema kolmel erineval tasandil - strukturaalsel, organisatsioonilisel ja individuaalsel tasandil. Nagu teistegi sotsiaalsete probleemide puhul, võime me näha, kuidas need kolm erinevat tasandit mõjutavad kodutuse geneesi. See esitab väljakutse sotsiaaltöötajatele antud nähtusega tegelemiseks. Swärd'i (1999) hinnangul peavad sotsiaaltöötajad olema võimelised komplekselt kodutuse probleeme analüüsima ning oskama esitada abinõusid nende leevendamiseks.
Töö autor töötab Tartu Linnavalitsuse Sotsiaalabi osakonnas sotsiaaltöötajana ning oma igapäevatöös puutub sagedasti kokku kodutuks jäänud isikute probleemidega. Kuna Eesti Vabariigi Sotsiaalhoolekande seaduse muudatus tõi alles 2002. aastal kohalikele omavalitsustele kaasa vältimatu sotsiaalabi teenuse osutamise omavalitsuse territooriumil viibivatele isikutele, siis on see suhteliselt uus teenus ning praktilised kogemused selle osutamisel veel küllaltki tagasihoidlikud. Praktilise töö käigus selgus vajadus omandada täiendavaid teadmisi antud töös uuritava valdkonna vastu, mõistmaks paremini abivajajate olukorda ja vajadusi. Tekkis täiendav huvi analüüsida ja välja selgitada valupunkte, mis on eelduseks nn 'äärmuslikult tõrjutute ühiskonna' sh kodutuse kujunemisele nii indiviidi- kui ühiskonnatasandil.
Tulevaste riskirühmade väljaselgitamise üheks võimaluseks on uurida ja analüüsida nende riskirühma staatusesse jõudmise lugusid, st pöördelise tähendusega elusündmusi kui riske ning nende kuhjumist, mis kokkuvõttes viivad äärmusliku sotsiaalse tõrjutuseni.
Käeoleva uurimuse eesmärk on otsida riske ja riskide kuhjumist inimese suhetes erinevate elukeskkondadega, mis on viinud neid äärmuslikult tõrjutud sotsiaalase olukorrani.
Eesmärgist lähtuvalt on töö ülesanded:
1) anda ülevaade kodutusealasest kirjandusest;
2) uurida kodutuse geneesi, tähendusi ja toimetulekustrateegiaid;
3) analüüsida võimalusi kodutute äärmusliku sotsiaalse tõrjutuse leevendamiseks.
Töö aluseks on intervjuude kaudu kogutud nn personaalsed lood Tartu linna täisealiste kodututega (6 respondenti, intervjuude läbiviimise aeg - 2003. a. märts).
Töö jaguneb neljaks osaks:
Töö esimeses peatükis e teoreetilises ülevaates kajastuvad peamiselt USA-s, Inglismaal, Soomes, Rootsis ning Kesk- ja Ida-Euroopas läbiviidud kodututealased uurimused. Kirjanduse põhjal selgitatakse kodutuse mõistet ja põhjusi, antakse ülevaade peamistest kodutusega kaasnevatest probleemidest ja vajadustest ning sellest, kuidas kodutus mõjutab isiku elu ja milliseid õigusi ta omab. Teises peatükis kirjeldatakse uurimuse teoreetilist lähtekohta, esitatakse uurimuse meetod ja valimi kirjeldus. Kolmandas peatükis analüüsitakse kvalitatiivse uurimuse tulemusi. Töö neljandas peatükis antakse uurimustulemustele sisuline hinnang.
Käesolev töö võiks olla abiks teistele kohalike omavalitsuste töötajatele, kes puutuvad kokku kodututele teenuse osutamisega, probleemist ülevaate saamiseks ning kodutute vajaduste paremaks mõistmiseks.
Autor tänab oma juhendajat Dagmar Kutsar'it vastutulelikkuse ja asjalike soovituste eest ning kõiki lähedasi, kes olid toeks ja aitasid kaasa töö valmimisele.

1. ÜLEVAADE TÖÖ TEOREETILISTEST ALUSTEST

1.1. Sotsiaalsete probleemide seletusteooriad

Sõna 'sotsiaalne' on mitmetähenduslik - argitasandil peetakse seda indiviidi omaduseks (sotsiaalne inimene otsib kontakte). Sotsiaalpoliitilistes diskussioonides haakub 'sotsiaalne' väärtussüsteemiga, vastandudes majandusele. Sotsiaalpsühholoogias nimetatakse sotsiaalseks igasugust inimeste vastastikust mõju, tasandist olenemata. Mõiste 'sotsiaalne' mitmetähenduslikkuse tõttu on sotsiaalsetel probleemidel mitmeid definitsioone. Nendena käsitletakse ressursinappust (Schilling, 1997), samuti soovimatut olukorda, mis puudutab suuremat hulka inimesi ning mille suhtes arvatakse suutvat midagi ära teha kollektiivse (ühiskondliku) tegevuse kaudu. Sotsiaalsest probleemist räägitakse sekkumisvajaduse ilmnedes (Mäntysaari, 1993).
Sotsiaalseid probleeme, mille hulka kuulub ka kodutus, on püütud seletada mitmeti. Eristatakse objektiivseid ning kultuurikontekstist tulenevaid, majandusliku toimetuleku ja suhetega haakuvaid probleeme. Kõige laiemalt võib need jagada kaheks: mikro- ning makrotasandi seletusteooriateks. Mikrotasandi teooriad näevad sotsiaalseid probleeme üksikisiku teatavatest karakteristikustest tulenevatena. Makrotasandi teooriate kohaselt aga peituvad sotsiaalsete probleemide põhjused ühiskonnas ning selle toimemehhanismides.
Funktsionalistid, kes esindavad makroteooriat, käsitlevad sotsiaalseid probleeme kui objektiivseid nähtusi, mis on vastuolus ühiskonna üldiste väärtussüsteemidega. Funktsionalistlik teooria püüab välja selgitada, mis kasu on ühiskonnal sotsiaalsest ebavõrdsusest ning selle säilimisest. Leitud on, et ebavõrdsusel on ühiskonnas mitmeid positiivseid funktsioone, negatiivse eeskujuna on see inimesi edule ja arengule õhutav ning hoiatav tegur.
Konstruktsionistide käsitluses on sotsiaalne probleem suvaline problemaatiliseks peetav sotsiaalne nähtus. Midagi probleemiks defineerides esitatakse samas ka nõue, et tuleb võtta tarvitusele mingid meetmed selle lahendamiseks. Sotsiaalsete probleemide definitsioonid konstrueeritakse vastavate ühiskonnaliikmete rühmade poolt, kes üritavad pöörata avalikkuse tähelepanu situatsioonidele, mis on nende hinnangut mööda sobimatud ja vajavad lahendust (Spector & Kitsuse, 1987).
Termin 'sotsiaalne probleem' viitab oletatavatele sotsiaalsetele tingimustele, protsessidele, ühiskonnakorralduse aspektidele või hoiakutele, mida peetakse mittesoovitavaks, negatiivseks, või mille kohta arvatakse, et nad ähvardavad selliseid väärtusi või huve nagu sotsiaalne sidusus, seaduslik kord, moraal, sotsiaalsete institutsioonide stabiilsus, jõukus või inimeste vabadus (Lagerspetz, 2002).
Sotsiaalsete probleemide definitsiooni sisu on mõjutatud ametlikust poliitikast ja avalikust arvamusest. Kõige sagedamini peetakse probleemideks asjaolusid, mis häirivad olemasolevat ühiskonnakorraldust. Teoreetiliselt on konstruktsioniste huvitavate nõuete esitamise protsesside eelduseks ühiskond, kus indiviidil ja/või grupil on võimalik nõudmisi avalikult esitada ning kus võimulolijatel on neid alati tarvis ka mingil määral arvestada (Lagerspetz, 1994).
Eesti Vabariigi Sotsiaalministeeriumi (2003) määratluse kohaselt on sotsiaalne probleem toimetulematus või võõrdumus, mis haarab suure osa ühiskonnast või kogu ühiskonna.
Mikrotasandil põhinevatest sotsiaalsete probleemide seletusteooriatest võiks välja tuua uusklassikalise majandusteooria, mille kohaselt sotsiaalsete probleemide põhjused ei peitu mitte majandussüsteemides, vaid üksikisikute vastutustundetus ning oskamatus käitumises. Kultuurilised teooriad näevad vaesuses ja teistes sotsiaalsetes probleemides teatud pärandit, mis seletab, miks on äärmisel suhtelisel tajutud deprivatsioonil kalduvus päranduda vanematelt lastele ning sealt edasi nende järglastele. Selle tagajärjel kujuneb välja nn vaesuskultuur oma väärtuste, reeglite ja tavadega, mille osaks on ka nn 'kodutuskultuur' (Hallik, 2001).
Eelpooltoodust selgub, et sotsiaalsete probleemide seletused erinevad üksteisest mitmeti. Kuna kodutust põhjustavate tegurite heterogeensus suureneb pidevalt (Kärkkäinen, 1996) ning kodutusest rääkides peaks vahet tegema kolmel erineval tasandil - strukturaalsel, organisatsioonilisel ja individuaalsel tasandil (Swärd, 1999), lähtub autor käesolevas töös kodutuse kui sotsiaalse probleemi seletamisel nii mikro- kui makrotasandi teooriatest.

1.2. Kodutus kui sotsiaalne probleem

1.2.1. Kodutuse mõiste määratlemine

Vaesteabi najal ellujääjad ja nn 'prügikastiinimesed' on meie naabrid. Nad tekitavad paljudes imelikku ebamugavustunnet, kuigi tõdeme, et nende olemasolu on paratamatus. Kodutuse probleem on paljudes Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika riikides viimase 15-20 aasta jooksul eriti teravalt esile kerkinud. Raske on tänapäeval leida inimest, kes poleks tänaval kohanud näljast, kerjavat või ilma peavarjuta isikut. Vaatamata probleemi eksisteerimisele ning erinevate uurimustööde läbiviimisele on senini kodutuse definitsiooni määratlemine ja mõõtevahendi väljatöötamine selle nähtuse variatiivsuse ja ebamäärasuse tõttu paljudes riikides probleeme tekitanud.
Rossi (1989) väidab, et kodutus on äärmise vaesuse väljund, mille tulemusena ei ole isikul võimalust omada tavapärast ja regulaarset juurdepääsu eluasemele (Johnson & Cnaan, 1995). Inglise kodutute leheküljel toodud määratluse kohaselt loetakse kodututeks otseselt 'ilma peavarjuta inimesi või isikuid, kes on sunnitud elama ohtlikel, ebakindlatel, ülerahvastatud, ebaseaduslikel või ajutistel elamispindadel' (Resource Information Service, 2002).
Erinevate definitsioonide võrdluse tulemusena võib väita, et Eestile sobiks kõige paremini Rootsi autori Swärd'i (1999; viide Kõre, 2003) poolt kasutatav määratlus: 'Kodutu on inimene, kellel puudub isiklik või üüritud eluase või alalised majutustingimused ning kes on suunatud ajutisse alternatiiveluasemesse või ööbib väljas' .
ÜRO kehtestas 1987. aastal definitsiooni kodutusele ja relatiivsele kodutusele. See definitsioon hõlmab kõiki isikuid, kes elavad välitingimustes või isikuid, kelle elamispind ei vasta järgmistele standarditele:
- puudub turvaline keskkond ja isiklik kaitstus;
- puudub kaitse loodusjõudude eest;
- puudub puhta vee ja sanitaarseadmete kättesaadavus;
- paikneb asukohas, kus töö, haridus ja tervishoid on raskesti kättesaadavad;
- ei maksa rohkem, kui inimestel teiste põhivajaduste (nt toit) rahuldamiseks kulub (Ontario Public Health…, 2002).
Rootsi autor Swärd väidab, et üle 30 aasta on erinevates maades kasutatud paralleelselt kahte mõistet - 'kodutus' ja 'registreerimata elupaik'. Viimane mõiste laieneb nendele isikutele, kes otsivad endale elukohta. Kodutu on aga see, kellel reaalselt pole kusagil elada (Swärd, 1999).
Eksisteerib ka nn 'varjatud kodutuse' mõiste. See hõlmab isikuid, kes ei ela ei varjupaikades ega ka tänavatel, st ei ole 'nähtavad'. Varjatud kodutud elavad illegaalsel või ajutisel elamispinnal (nt tuttavate juures). Ligikaudu pool nendest on isikud, kes on vabanenud mingist institutsioonist ning seejärel pole kuhugi elama asuda. Peamiselt on nendeks institutsioonideks psühhiaatriahaiglad, raviasutused, kinnipidamisasutused, hooldusmajad ja rehabilitatsioonikeskused. Varjatud kodutuse probleem on eriti terav Soomes, kus suurema osa varjatud kodututest moodustavad noored, kes ei soovi kasutada varjupaikade teenuseid, vaid leiavad ajutist peavarju sugulaste või sõprade juures (Kärkkäinen, 1996).
Probleeme on tekitanud ka küsimus, kui kaua peab isik olema ilma peavarjuta, et teda saaks määratleda kodutuna. Mõnede uuringute väitel võib selleks olla ainult üks öö, teiste andmetel on miinimumiks kolm või enam ööd. Erinevat ajakriteeriumi on kodutu staatuse määramisel kasutatud ka üksikisiku (kuni 30 ööpäeva) ja perekonna (miinimum üks öö) suhtes (Johnson & Cnaan, 1995).
Probleemid kodutuse kui nähtuse määratlemisel näitavad selle probleemi keerukust. Hoolimata sellest, kuidas kodutust defineeritakse, esitab see nähtus igal juhul väljakutse sotsiaaltöötajatele.

1.2.2. Kodutuse põhjused

Küsimus, miks inimesed jäävad kodutuks, on väga komplitseeritud. Viimase kümne aasta jooksul on meie ühiskond läbi teinud väga kiireid muutusi. Harulduseks ei ole enam purunenud perekonnad, kasvab kuritegevus, nõrgenenud on inimestevahelised sotsiaalsed sidemed. Kodutus on nende ühiskonnamuutuste üheks väljenduseks.
Enamus autoreid on leidnud, et kodutuse põhjuseks ei ole ainult üks, vaid väga mitmed tegurid. Kokkuvõtvalt võib ühiskonnas kodutusele toodud põhjused jagada kahte gruppi (Johnson & Cnaan, 1995):
(1) Strukturaalsed põhjused, mis on tihedalt seotud sellega, kuidas ühiskonnas ressursse organiseeritakse ja jaotatakse (nt majanduslangus, puudused eluasemepoliitikas, tööpuuduse kõrge tase, süvenev vaesus, sotsiaaltoetuste vähendamine jne).
(2) Indiviidist lähtuvad põhjused, mille järgi on kodutus põhjustatud isiklikest probleemidest (nt kriminaalne tegevus, narkootiliste ainete liigtarbimine, lapsepõlves kogetud negatiivsed elamused, konfliktid pereliikmetega, vaimsed häired). Sellesse gruppi kuuluvad ka need, kes ise on vabatahtlikult kodutuse oma eluviisiks valinud. Inglismaal 1999. a läbiviidud sotsiaalse tõrjutuse alane uuring näitas, et ainult 5% kodututest on kodutuks olemise valinud omal soovil (Westwater, 2001). Moskvas läbiviidud uuringud näitasid vastavaks arvuks 7% (MSF, 2003).
Rootsi autor Swärd esitab kokkuvõtvalt Wolch'i jt (1988; viide Swärd, 1999) poolt välja toodud viis erinevat tasandit, milledes asetleidvad sündmused võivad kodutust põhjustada ja/või soodustada. Nendeks on:

1. Strukturaalsed faktorid. Muutused riigi majanduselus ja sotsiaalabisfääri reorganiseerimine, tööpuudus, muutused eluasemepoliitikas, suurenev elamispinnalt väljatõstmiste arv. Kaudselt ka 'kõdulinnaosade' olemasolu, kus valitseb tolerants hälbiva käitumise suhtes ning majade amortisatsiooni tõttu esineb suurem oht tänavale jääda.

2. Inimrühm, kellel on oht jääda kodutuks. Siia kuuluvad need inimesed, kes on vaesed, elatuvad sotsiaalabi või riiklikest toetustest, eluasemeolud on ebakindlad jmt.

3. Vallandavad faktorid. Sellesse kategooriasse kuuluvad üksikisikute elus asetleidvad ebasoodsad sündmused, probleemid, muutunud tingimused või suhted nagu näiteks abielulahutus, perevägivald, psüühiline haigestumine, sõltuvusainete tarbimine, kuhjuv deprivatsioon nagu psühhiaatrilise ravi kättesaamatus ja teised individuaalsed faktorid.

4. Kodutusest väljumist takistavad faktorid. Ühiskonnapoolne stigmatiseerimine, ametnikepoolne isikute jagamine abi vajajateks ja mittevajajateks, 'kodutuse kultuuri' omaksvõtt jmt.

5. Kodutusse kaevumine. Füüsiline ja moraalne laostumine.

Kodutuse geneesi kohta on tehtud palju uuringuid ning ühtset kindlat seisukohta selle nähtuse põhjustena välja toodud ei ole. Pigem on kodutus siiski paljude erinevate tegurite koostoimel tekkinud sotsiaalne probleem, millel on erinevaid individuaalseid mustreid ehk lugusid'.

1.2.3. Lapsepõlve sotsiaalsete riskide mõju hilisemale kodutusele täiskasvanueas

Eesti Vabariigi Sotsiaalministeerium (2003) määratleb sotsiaalset riski elukvaliteedi halvenemise ohuna. Sotsiaalse riski juhtimiseks on kolme tüüpi strateegiaid. Need on ennetamine, pehmendamine ja toimetulek (Kuddo, 2002). Kodutuse põhjuste esitamist alustatakse Eestis üldjuhul täiskasvanueast (so töötus, perekonnaprobleemid, alkoholism, narkomaania jmt). Vähem räägitakse sellest, millised on olnud kodutuks jäänud isikule negatiivset mõju avaldanud lapsepõlvest pärit tegurid ning kuidas on kujunenud tema sotsialiseerumisprotsess.
Lapsepõlves on olemas hulk negatiivseid tegureid, milledest mõnede mõjuväljas riskigrupi alaealine on juba ka oma bioloogiliste vanematega koos elades, kuid mis enamasti võimenduvad just pärast nendest lahutamist. Nendeks teguriteks võivad olla:
- keskmisest madalam haridus;
- keskmisest nõrgem/vähem jälgitud ja hooldatud tervis;
- keskmisest madalam sotsiaal-majanduslik staatus;
- keskmisest nõrgem sotsiaalne võrgustik;
- lapsepõlves kogetud vägivald, alahooldatus, hüljatus;
- pärisvanematest lahutamise kogemus;
- raskused enda identifitseerimisel;
- kohanemisraskused uue koduga;
- umbusk uue hooldaja suhtes, usaldussuhte loomise raskused (Siplane, 2001).
Läbiviidud uurimustulemused näitasid, et põhiliselt ENSV ajal iseseisvunud vanematest lahutatud lapsed on olulistes toimetulekuraskustes. Nende toimetulekuraskused on tingitud deviantsest e hälbivast käitumisest ja põhjuslikku seost võib näha ka vastupidiselt (Siplane, 2001). Deviantseks ehk hälbivaks käitumiseks nimetatakse sellist norme rikkuvat käitumist, mis avastamise korral kutsub esile negatiivse ühiskondliku reaktsiooni - pahameele, soovi karistada jms (Clinard, 1974). Tänapäeval domineerivad teooriad, mis rõhutavad hälbivuse seletamisel sotsiogeenseid ehk sotsiaalseid tegureid, asjaolusid või tingimusi (Aimre, 2001).
Nii on see tõrjumise protsess mitmepoolne - reaktsioon teise poole käitumisele põhjustab veel enam kaugenemist. Pole perekonda sotsialiseerimise agendi tähenduses, kes korrigeeriks lapse käitumist (Siplane, 2001)
USA-s läbiviidud uurimustulemused näitasid, et varases lapsepõlves kogetud ebaõnn, vanemate lahutus ning elupaiga ebastabiilsus suurendavad depressiivsuse riski täiskasvanueas (Gilman jt, 2002).
Minneaopoli uurimuse kohaselt (Pilivan, Sosin ja Westerfelt, 1993; viide NSHAPC, 1996) võib varane eraldumine perekonnast ning hoolitsuse ja toetuse puudumine peale 18-ndat eluaastat suurendada noore inimese riski jääda kodutuks. USA-s läbiviidud uurimuses selgus, et 27% küsitletutest olid enne 18-aastaseks saamist elanud grupikodus või mõnes muus hooldusasutuses. 23% olid ise kodust ära jooksnud, 22% olid sunnitud lahkuma lähema 24 tunni jooksul, kuna olid saanud 18-aastaseks (NSHAPC, 1996).
Loomulikult eksisteerib tavaliselt veel rohkelt muid raskendavaid tegureid nagu vanemate alkoholism, töötus, muud ebakõlad perekonnas, sagedased elukohavahetused, üürivõlad (Siplane,2001), mis kodutuse tekkepõhjuste uuringuis autori arvates vähest tähelepanu on leidnud.

1.2.4. Kodutute koosseisu heterogeensus ja liigitus

Kodutust peetakse sotsiaalse deprivatsiooni äärmuslikuks vormiks ehk marginaliseerumiseks. Schuyt (2002) eristab kolme erinevat gruppi sotsiaalselt tõrjutud isikuid, vastavalt nende sotsiaalse kuuluvuse järgi ühiskonnas:

- need, keda ei lubata/ei võimaldada kuuluda;
- need, kes pole võimelised kuuluma;
- need, kes ei taha kuuluda.

Erinevate autorite põhjal võib väita, et kodututest moodustavad suurema osa need isikud, kes ei ole ise võimelised kuuluma tänapäeva kiirelt arenevasse industriaalühiskonda. Need, keda ei lubata kuuluda (peamiselt diskrimineerimine erinevate ideoloogiate pärast) kannatavad peamiselt moraalse eemaltõukamise all ning satuvad harvem kodutuks jääjate hulka. Need, kes ei taha kuuluda, moodustavad kodututest samuti väikese osa - nagu eelpool mainitud, umbes 5% - 7%.
Mitmed kodututealased uuringud näitavad, et peamiselt (80-90%) on kodutud meessoost isikud, kes on tavaliselt keskealised ning üksikud. Samas väidetakse, et meestel on naistega võrreldes enam oskusi kodutusega toimetulemiseks (Shelter, 2002). Uue nähtusena ilmestab kodutust kodutuks jäänud naised.
Peale soolise eristuse võib kodutuid liigitada vanuse (noorema- ja vanemaealised), elupaiga (varjupaikades ja tänaval ööbijad) ja perekonna koosseisu järgi (üksikud, lahutatud, üksikvanemaga pered, lastega- ja lastetud naised). Ameerikas ja Inglismaal tuuakse välja ka mustanahalised, etnilised vähemused ja asüülitaotlejad. USA-s on ühe eraldi kodutute grupina välja toodud ka Vietnami sõja veteranid.
Üheks põhjuseks, miks teatud rühm inimesi pikaks ajaks kodutuks jääb, on kodutute kategoriseerimine ning stigmatiseerimine ametivõimude, sotsiaaltöötajate, varjupaikade töötajate ja teiste kodutute isikute poolt. Swärd (1999) väidab, et avaliku sektori ja varjupaiga töötajate seas on levinud (teadlik või alateadlik) kategoriseering, mille alusel liigitatakse kodutud kaheks. Ühed neist on süütud ohvrid, kes väärivad ja vajavad kiiret abi, teised arvatakse olema ise vastutavad tekkinud olukorra ees ning ei vääri kõrvalist abi. Esimesse gruppi kuuluvad naised, kes on põgenenud koduse vägivalla eest ning lastega perekonnad. Teise grupi moodustavad nn. 'lootusetud juhtumid' - nt narkomaanid ja alkohoolikud - kes keelduvad allumast kohalike võimude nõudmistele ning kasutavad minimaalset abi vaid ellujäämiseks. Siin eristataksegi neid, kes võtavad vastutuse oma olukorra eest endale ja neid, kes seda ei tee. Abi saavad need, kelle puhul ametivõimud tajuvad valmisolekut koostööks. Sellest tulenevalt esineb sageli juhtumeid, kus avaliku sektori abi on suunatud peamiselt nn 'süütute grupile'.
Kodutuid isikuid saab liigitada ka probleemide järgi. Kuna antud töös käsitletakse kodutusega seonduvaid probleeme põhjalikumalt edaspidi, siis ei ole mõttekas neid siinkohal eraldi esitada.

Järgmine osa - 1.3. Kodutusega kaasnevad probleemid
Tagasi sisukorda

Muid enesetäiendamise käigus ületähendatud (koolitus)materjale