Materjal .pdf formaadis versioon 1 ja versioon 2

Paul Dillon
Riikliku Uimasti- ja Alkoholiuuringute Keskuse infojuht
New South Walesi ülikool

Kuna raamatu autor Tom McGill töötab uimastinõustajana Austraalias, siis on ka mõned raamatus toodud näited pärit Austraaliast. Arvestades seda, et raamatut on edukalt võimalik kasutada ka väljaspool Austraaliat, loodame, et see annab eesti samateemaliste algupärandite ilmumiseni lapsevanematele ja koolidele vajalikku informatsiooni. Kõik kirjeldatud ravivõimalused on ka Eestis juba valdavalt kasutusel ning raamatu lõpust leiate nimekirja Eestis tegutsevatest uimastisõltuvuse rehabilitatsioonikeskustest.

Kirjastus

SISUKORD

Tänusõnad
1. Piirid puuduvad
2. Sõltuvuse olemus
3. Miks inimesed tarvitavad uimasteid?
4. Ravivõimalused
5. Mis toimub nõustamisel?
6. Nõustamistelefonis lapsevanemate poolt kümme sagedamini esitatud küsimust
7. Murelikud lähedased
8. Järelmõtted
9. Põhiteadmisi uimastitest
10. Sõnastik
11. Kasutatud materjal
12. Abipakkujate kontaktandmed
13. Lugemissoovitusi
Register

TÄNUSÕNAD

Ma ei oleks saanud kirjutada seda raamatut ilma oma naise toetuseta. Ma olen äärmiselt tänulik tema võime eest olla mulle toeks meie poega puudutavas, tallegi emotsionaalses olukorras. Lisaks sellele muutis tema praktiline tekstitöötlusoskus selle raamatu ilmumise palju lihtsamaks. See võib küll kõlada ilmsena, kuid ma poleks suutnud kirjutada seda raamatut ilma oma poja kogemusteta ning tema toetuse ega julgustuseta. Tänan neid mõlemaid.
Teised, kes on olnud suureks abiks mustandeid lugedes ja kasulikke soovitusi andes, on Angela Corry, Sandra Harris, Suzie Hudson, Lisa Knight, Fiona Rafferty, David Ryder ja Dace Tomsons. Tänan neid kõiki hooliva panuse ja toetuse eest.

PIIRID PUUDUVAD

Oli aeg, kui uimastite tarvitamine oli minu jaoks midagi kuskil mujal toimuvat. Vaatasin televisioonist saateid uimastite tarvitamisest New Yorgi ja Chicago getodes. Aga mina olin väljaspool hädaohtu. See oli ikkagi sama kauge nagu film ja need inimesed tõenäoliselt lootusetud, kes olid oma saatuse ära teeninud. Esimest korda kuulsin sellistest narkootikumidest nagu heroiin ja kanep kuuekümnendatel. Sel ajal olin Londonis ja jätkasin joomist. Ma ei tundnud ühtegi uimastitarvitajat. Me läksime kõik pubisse, tankisime ennast täis, tavaliselt suundusime pärast kuhugi pittu ja jõime veel.
Siis kolisin oma naise ja väikse pojaga Perthi ning kuulsin uimastitest samasuguseid lugusid, aga seekord Euroopast ja isegi Austraaliast, kuigi kuskilt Kings Crossist ja St. Kildast maa teises otsas. Igas riigis oli selliseid inimesi ja oligi hea, et nad olid kõik koos, nii et ei saanud kedagi teist mõjutada. Mina jätkasin koos uute austraallastest sõpradega pubides ja grillipidudel joomist. Ma ei tundnud ikka ühtegi uimastitarvitajat.
Seitsmekümnendatel astusin Lääne-Austraalia Ülikooli ja proovisin sarnaselt paljude kaasüliõpilastega kanepit. Võrreldes grokiga tundus see üpris loid ja ma ei harrastanud seda kaua. Igal juhul oli kanep 'pehme uimasti', eks ole? See ei tapa. Ma ei tundnud ikka ühtegi tõelist uimastitarvitajat.
Kaheksakümnendatel kolis mu tollal kaheksateistkümnene poeg Sydneysse. Ta oli täis seiklushimu, mis oli omal ajal tõuganud tagant ka tema vanemate sisserändu. Ma tundsin temast kohutavalt puudust. Ta oli just saanud nii vanaks, et minuga koos pubis käia, aga nüüd elas ta suure maa teises otsas. Seoses tollase tööga sõitsin üpris sageli idaosariikidesse ning helistasin ja kohtusin temaga nii tihti kui sain. Läksime alati välja dringile ja ma küsisin ta käest, kas ta tarvitab uimasteid. Ta ütles, et tarvitab kanepit ja paari teist uimastit, aga on täielikult heroiini vastu. Mina ütlesin, et jäägugi see nii.
Siis tuli ta ühel päeval Perthi. Läksime kohalikku pubisse dringile ja ta tegi teatavaks pommuudise, mis muutis mu elu igaveseks. Ta ütles mulle, et suitsetab heroiini ja meie järgmise kohtumise ajal ta süstis seda. Nüüd oli kangete uimastite maailm minu ukselävel.
Viimase viie aasta jooksul on sadu austraallasi surnud uimastite üledoosi tagajärjel. 2000. aasta aprillis hindas üks Perthi Ringkonnakohtu kohtunik, et 80% tema ette jõudvatest kohtuasjadest on seotud uimastitega (Gibson 2000). Sageli on näha inimesi keelatud uimastite tarvitamise ohtudest hoiatavaid kampaaniaid. Surma on hakanud põhjustama ka nn. "peo-uimastid" ning uimastite tarvitamine Austraalias levib üha enam. Hiljuti selgus uimastite tarvitamise riiklikust uuringust, et umbes kolmandik Austraalia noortest, vanuses 14 kuni 30 aastat, olid viimase kaheteistkümne kuu jooksul tarvitanud uimasteid (Austraalia Tervise- ja Heaoluinstituut, 2002).
Uimastite maailm, mis oli 'kuskil seal' ja puudutas 'teisi inimesi', on meie ühiskonnast läbi vuhisenud. See ei piirdu suurte linnadega. Paljud kõned mulle kui uimastitelefoni-nõustajale tulevad maakohtadest. Keegi ei vaidle mulle ilmselt vastu, kui ütlen, et Austraalias ei ole linna, suurlinna, eeslinna või asumit, kus ei saa üpris kiiresti mingit uimastit.
Traagika, mida uimastite tarvitamine kaasa toob, on sügav ja laiaulatuslik. See võib olla vahetu, kui sureb keegi lähedane, vähem vahetu, kui saabud koju ja leiad eest rüüstatud maja, või kaudne, kui väljamaksete kasvu tõttu tõusevad kindlustusmaksed.
Kuigi selles maailmas võib olla kurbust ja valu, võib see olla ka intrigeeriv maailm. Miks inimesed tarvitavad uimasteid? Miks inimesed riskeerivad tõsiselt? Miks rikuvad karjääre, suhteid ja tervist ning satuvad võlgadesse? Mis on erinevate uimastite juures see, mis nii võimsalt mõjub? Kas on lootust, et midagi muutub? Kas inimesi saab 'ravida'? Need ja teised minu poja uimastitarvitamisest tulenevad küsimused viisid mu karjäärivahetuseni immigratsiooniametnikust narkonõustajaks. Oligi aeg muutuseks. Mul oli sotsiaaltöötaja koolitus ja kuigi alustasin oma immigratsioonikarjääri sotsiaaltöötajana, lõpetasin 'vastajate' osakonnas, mis on tore eufemism politseiosakonna jaoks. See tähendas koos töötõendi ja käeraudadega pimedates tagahoovides ootamist, valmis kinni rabama igaüht, kes restorani tagauksest põgeneb, kui mu kolleegid eest sisse läksid. See oli küll põnev, kuid ma hakkasin mõtlema, kas olin sellepärast sotsiaaltööd õppinud. Nägin narkonõustaja tööpakkumist ja minu kandideerimine osutus edukaks.
Viimased kaksteist aastat olen töötanud narkonõustajana ning viimasel ajal ka sõltuvusuurimuste lektorina, uimasti-ennetuskoolitajana ja konsultandina nii Austraalias kui ka välismaal. See raamat on kokkuvõte minu omandatud teadmistest. See on segu faktidest, kogemusest ja arvamusest. See ei ole 'uimastitarvitamise poliitikast'. See raamat ei puuduta selliseid teemasid nagu kas peaks olema tasuta heroiini, turvalised süstimistoad või karmimad või leebemad karistused uimastitarvitajatele. Nendel teemadel toimub meedias peaaegu iga päev niigi põhjalik arutelu. See raamat tegeleb uimastitarvitamisega siin ja praegu ning teemade ja probleemidega, millega inimesed täna oma elus kokku puutuvad. Paljudel meist pole luksust oodata, et asjad muutuksid paremaks. Probleemid on vahetud ja nõuavad kohest tegutsemist. Järgneb katse jagada oma teadmisi ja kogemusi inimestega, emade, isade, vanavanemate, vendade, õdede ja sõpradega, kes on komistanud narkootikumide maailma otsa või muretsevad, et võivad seda tulevikus teha.
Minu poeg teab, et olen selle raamatu kirjutanud, ja ta on käsikirja lugenud. Kuigi mul on tema luba kasutada meie tõelist perekonnanime, otsustasin seda mitte teha. Konfidentsiaalsus on keerukas teema, mis puudutab lisaks mu pojale ka teisi perekonnaliikmeid. Kui konfidentsiaalsus on rikutud, pole enam tagasiteed, isegi kui sul on luba, ning seetõttu kasutan raamatu autorina väljamõeldud perekonnanime.
Mul on üks lihtne veendumus: inimesed võivad oma problemaatilise uimastitarvitamise lõpetada. Kaheteistkümne aasta jooksul ei ole mu veendumus muutunud. Inimesed võivad muuta ja muudavadki oma käitumist. See ei ole kerge. Kuigi tuleb alati ette veidraid erandeid, näiteks inimesi, kes ütlevad, et lihtsalt otsustasid suitsetamise lõpetada, on minu kogemuse kohaselt uimastitarvitamise-käitumise muutmine inimese jaoks väga raske ülesanne. See on raske inimesele endale, aga veel raskem perekonnale ja sõpradele, kellele uimastite tarvitamine haiget teeb. Nad kogevad valu ja hirmutavat kontrollikaotust. See raamat peaks kasvatama nende teadmisi ja arusaamist narkootikumide vallast. Paljude inimeste jaoks on uimastid muutunud igapäevaseks probleemiks kas otseselt või kellegi lähedase tõttu. Võib ette tulla olukordi, kus otsuseid peab langetama mitte-uimastitarvitaja. Kas ma luban oma pojal kanepit suitsetada? Kas ma teavitan tütrele uimasteid müünud inimesest politseid? Kas ma viskan oma elukaaslase kodust välja, kui ta on majapidamisraha jälle uimastite peale raisanud?
Inimesed seisavad uimastite vallas silmitsi paljude küsimustega. Väljaspool olijatele võivad vastused sedasorti küsimustele olla lihtsad ja enesestmõistetavad. Asjaga seotutele võivad need teemad muutuda keerulisemaks. Julgen väita, et väga harva on vastused neile ja paljudele teistele küsimustele, mis ümbritsevad uimastitarvitamist, nii ilmselged, et ei vaja läbimõtlemist ja kaalumist.
Tehakse otsuseid. Isegi mitte midagi tegemine on iseenesest otsus. Kuigi pole tagatist, et kasvanud teadmised tähendavad õigete otsuste tegemist, usun, et suuremad teadmised viivad informeeritumale otsusele - paremale otsusele -, mis suurema tõenäosusega aitab inimesel oma käitumist muuta.
Olen kasutanud selles raamatus käsitletavate uimastite kirjeldamisel 'ebaseadusliku' asemel pigem sõna 'keelatud', et hõlmata ka lahustite tarvitamist, selliseid tooteid, mis iseenesest pole ebaseaduslikud, näiteks liim, bensiin ja aerosoolid.

SÕLTUVUSE OLEMUS

Enamasti pole sõltuvuses olemine inimeste silmis hea asi, kuid paljud meist juba on sõltlased. Kujutame ette inimest, kes on jalgpallimeeskonna toetaja. Ta ei jäta ühtki mängu vahele ning käib mõnikord ka treeningutel. Jälgib hoolega ajalehti ja telesaateid, et saada teada üksikasju kõrvaldamiste, vigastuste, nii oma kui ka vastaste meeskonna mängijate kohta. Võit tagab rõõmsa nädalavahetuse ning kaotus võib põhjustada südamevalu ja pahurust. Ma tean seda hästi. Ma olen peaaegu viiskümmend aastat toetanud West Ham Unitedi jalgpallimeeskonda. Ma olen sageli lahkunud keskööl seltskonnaüritustelt, et kuulda läbi ragiseva raadio teises maailma otsas peetud mängu tulemusi, teades, et kuuldav määrab minu paari järgneva päeva meeleolu. Ma ei ole oma jalgpallikirega ainus ning see on ainult üks spordiala ja üks osa mu elust. Teised inimesed valivad teise spordiala ja teised huvid, näiteks aianduse, tervisespordi või muusika. Kui meid nimetatakse kirglikeks, siis oleksime arvatavasti sellega päri, aga mis saab siis, kui meid nimetatakse sõltlasteks? Usun, et seda terminit me nii varmalt omaks ei võta.
Mis siis on sõltuvus? Collins English Dictionary defineerib seda kui 'mingist harjumusest ebanormaalselt sõltuv olema. Üldises mõistes tähendab see, et meil on äärmiselt raske elada õnnelikult ilma asjata, millest oleme sõltuvuses. Isiklikus plaanis oli sõltuvuse selgeimaks näiteks umbes kümme aastat tervisejooksu. Ma jooksin viis korda nädalas viis miili mööda Subiaco ja Shenton Parki tänavaid. Ma tean, et see maa oli viis miili, sest olin selle autoga sõites ära mõõtnud, ning ma võtsin piinliku täpsusega aega ja märkisin tulemused üles. Iga nädal uurisin oma aegu ja võrdlesin neid eelmistel nädalatel ja aastatel kirja pandud aegadega ning analüüsisin erinevusi. Kas kaks tundi enne jooksu söödud ðokolaadibatoon oli muutnud mind kiire-maks või aeglasemaks? Aeg-ajalt, kuid mitte väga tihti, ko-gesin ringi lõpus pärast kiiremini jooksmist imelist füüsilist tuhinat. See oli fantastiline tunne, aga usun, et kogesin seda kümne aasta jooksul vaid kümmekond korda.
Ühel päeval vigastasin jooksmise ajal pahkluud. Puhkasin paar päeva, aga mitte piisavalt kaua, ja vigastasin seda siis jooksmise käigus uuesti. Andsin jalale veidi kauem puhkust ja hakkasin jälle jooksma. Alguses tegi see valu, aga ma ütlesin endale, et valu tuleb välja joosta. Tegin seda ning jooksin varsti valutult ja täie hooga. Sel õhtul suutsin vaevu käia.
Pahkluu oli korralikult paistes. Läksin arsti juurde, kes ütles, et ma ei tohi neli nädalat joosta. See tundus kui vanglakaristus. Mõte neljast jooksuvabast nädalast kohutas mind. Selleks et hoida jooksmise maailmaga sidet, läksin poodi ja ostsin uued jooksukingad, kuigi nende järele polnud veel mitu kuud vajadust. Umbes kümne päeva pärast tundus pahkluu palju parem ja ma tegin ühe aeglase jooksu. Poole tee peal pidin loobuma ja helistama oma naisele, et ta mulle autoga järele tuleks. Olin tõsiselt masenduses. Teadsin, et pean järgima arsti nõuannet, muidu ei pruugi ma enam kunagi joosta, ja kohandasin end neljaks nädalaks jooksuvaba eluga. Bussisõidul töölt koju Perthist Subiacosse ei suutnud ma Kings Parkist möödudes aknast välja vaadata - äkki oleksin jooksjaid silmanud. Teadsin, et kui neid näeksin, muutuks mu masendus sügavamaks. Ma olin jooksusõltlane.
Mu jutu mõte on selles, et sõltuvus pole ainult uimastisõltuvus. Inimesed võivad olla sõltuvuses spordi vaatamisest või harrastamisest, televiisori vaatamisest, aiapidami-sest, töötamisest, poeskäimisest ja muusika kuulamisest, kui nimetada ainult mõned näited. Kui sa kuulud ühte või mitmesse antud kategooriasse ja pead sõltlase kirjeldust halvustavaks, siis proovi elada kuu aega ilma selle tegevuseta. Võid üllatuda.
See viib vast kõige suurema sõltuvuse juurde üldse - inimesed. Kui ma alles maadlesin üldise arusaamaga sõltuvusest, istusin loengusaalis, kus lektor väitis, et enamikul meist kas on või on olnud sõltuvus. Ta palus neil, kes tundsid, et neil pole olnud sõltuvust, käsi tõsta. Meenutades oma jooksmise-lugu, hoidsin käe maas, kuid üks meesüliõpilane tõstis käe ja väitis, et tema pole kunagi sõltuvuses olnud.
"Kas sinu elus pole kunagi olnud naist, kelle peale sa liigagi palju mõtlesid, kelle kohta su sõbrad ütlesid, et ta pole sinu jaoks, kelle kohta sa oma südames teadsid, et ta pole sinu jaoks, ja tõepoolest, ta käitus selliselt, et teha sulle selgeks, et ta pole sinu jaoks? Siiski oli aeg-ajalt midagi, mis andis sulle lootusevilksatuse, et asjad võivad muutuda, ja see julgustas sind edasi lootma, et asjad muutuvad? On sinuga nii juhtunud?"
Mees noogutas.
"Ja kas see polnud sõltuvus?" küsis lektor.
Kui paljud meist saavad selle väikse stsenaariumiga samastuda?
Sõltuvus ei käi ainult uimastite kohta. See on palju laiaulatuslikum ja kui mõni lugeja veel kahtleb, siis mõtle hasartmängudele ja nende mõjule ühiskonnas. Teadvustades, et sõltuvus ei piirdu uimastitega, mõistame paremini selle olemust.
See ei ole vabandus uimastisõltuvuse pärast. See on katse rajada parem alus mõistmiseks, et tõkestada seda kahju, mille võib põhjustada uimastite tarvitamine. Tunnistades, et võime ise olla sõltlased teistes valdkondades peale uimastite tarvitamise, saame hakata paremini mõistma sõltuvust tervikuna.
Siinkohal tuleb teha oluline märkus. Uimastite tarvitamise mõistmine ei tähenda selle heakskiitu. Mõned inimesed - eriti lapsevanemad - kardavad, et kui nad teadvustavad, et mõistavad uimastite tarvitamist, annavad nad mingil moel mõista, et nad toetavad seda. See ei pea nii olema. Sa võid midagi mõista, aga sellele täiesti vastu olla. Sa võid mõista, et inimene tarvitab uimasteid hingevalu leevendamiseks või lõbutsemiseks, kuid olla täiesti uimastite kui nende eesmärkide saavutamise vahendi vastu. Sinu võime midagi mõista ei tohiks kuidagi mõjutada sinu õigust selle vastu olla. Tõepoolest, mõistmine annab sulle loodetavasti parema positsiooni alternatiivsete teede üle arutamiseks.

MIKS INIMESED TARVITAVAD UIMASTEID

See on ilmselt kõige intrigeerivam küsimus üldse. Selleks, et uimastitarvitamise ohtudest mitte midagi teada, oleks tulnud viimased kümme aastat teisel planeedil elada. Viimase viie aasta jooksul on ainuüksi Austraalias sadu, kui mitte tuhandeid inimesi surnud heroiini üledoosi tagajärjel. Meedia annab regulaarselt teada ka teiste uimastite tarvitamise tagajärjel surnutest. Täistuuridel on käimas haridus-kampaaniad, mis hoiatavad meid uimastite võimaliku kahju eest, ometi uimastite tarbimine kogu maailmas kasvab.
Muidugi ei piirdu kahju ainult füüsilise kahjuga. Palju sissemurdmisi ja vargusi panevad toime inimesed, kes tahavad raha uimastite hankimiseks. Pinge, mida tekitab uimastite tarvitamine perekondadele ja suhetele, on tohutu. Paljud telefonikõned, millele narkonõustajana vastan, tulevad 'murelikelt teistelt' - lapsevanematelt, vanavanematelt, vendadelt, õdedelt, elukaaslastelt ja lastelt, kes on rööpast väljas lähedase inimese uimastitarvitamise pärast. Need inimesed tunnevad end võimetuna. Paljude jaoks on see otsekui õudusunenägu, millest nad ei saa lihtsalt üles ärgata.
Ja kuidas on lood uimastitarvitajate endiga? Kas nad on teadlikud ohtudest, millesse end asetavad, ja murest, mida nad põhjustavad? Üldiselt pean ütlema, et on küll. Paljud tarvitajad, kellega vestlen, on täiesti teadlikud uimastitarvitamise ohtudest ja põhjustatavatest traumadest, ning neid häirib teadmine, et lähedased inimesed tunnevad nende uimastisõltuvuse pärast valu. See võib muidugi olla ka erapoolik kontingent. Inimesed, kes on uimasteid tarvitades muretud ja rõõmsad, ei võta ühendust narkonõustajaga, kuid siiski tasub märkida, et paljud tarvitajad on enda tekitatavast kahjust ja võetavatest riskidest teadlikud.
Miks siis inimesed hakkavad uimasteid tarvitama? Üks esimesi mitte-tarvitajate poolt tavaliselt pakutavatest põhjustest on kaaslaste surve. Tarvitajatega vesteldes saad sageli teistsuguse vaatenurga. Paljud selliste uimastite nagu heroiini tarvitajad ütlevad tihti, et sõbrad, kes neile seda andsid, soovitasid enamasti seda mitte võtta.
"Kui sa ei ole kindel, ära võta." Seda fraasi või sarnaseid variatsioone mäletavad heroiinitarvitajad sageli enne esimest tarvitamist kuulnud olevat. Greg Fleet räägib oma suurepärases videofilmis "Kümme aastat pikkade varrukatega särgis" (1988) loo oma esimesest heroiinitarvitamisest ja kirjeldab, kuidas ta sõbrad soovitasid seda mitte teha, kui ta ennast täiesti mugavalt ei tunne.
Miks see siis juhtub? Pea meeles, et selles etapis pole kujunenud mingit sõltuvust. Kõik hoiatused on kuuldud, kõik uimastikampaaniad kogetud, kõik ohud on teada. Miks siis mõned inimesed - tegelikult kasvav hulk inimesi - astuvad keelatud narkootikumide tarvitamisel esimese sammu?
Mind abistab mõistmisel mõtlemine varase kooliea religioonitundidele. Meile räägiti, et jumal lõi Aadama ja Eeva ja pani nad Eedeni aeda. Ta ütles neile, et saavad kõike, mida tahavad, peaasi, et nad oleksid õnnelikud. Seal oli ohtrasti sööki, muu hulgas maitsvaid puuvilju ja teisi asju. Oli üks erand - üks konkreetne õunapuu.
"Võite võtta kõike, mida tahate, aga ärge sööge ühtegi õuna selle õunapuu küljest seal." "Kus seal?"
Nagu mäletan religioonitundidest, algas kõik niimoodi. Vaatamata kõigile muudele kättesaadavatele hõrgutistele võtsid meie eellased õuna. Seda lugu meenutades mõistan ma paremini, miks hakkavad mõned inimesed uimasteid tarvitama. Uudishimu ja hoiatused millegi eest võib olla võimas stimulatsioon teha just seda, mille eest sind hoiatatakse.
Mõnikord helistavad mulle lapsevanemad, kes küsivad, kas nad saaksid viia oma poja või tütre kuhugi, et näidata neile uimastitarvitamise ohte. Nad tahavad, et nende lapsed kohtuksid kellegagi, kes võib öelda: "Vaata, mida uimastid minuga on teinud." Selliseid kohti Austraalias pole, kuid vanemad ei saa mõnikord aru, et nende silmis lootusetu isik võib nende laste jaoks peaaegu kangelane olla. Mõelge Rolling Stonesi Keith Richardsile. Oma sõnul on temast läbi käinud nii palju uimasteid, et need hoiaksid töös väikse keemiatehase. Ta on kuuekümneaastane, multimiljonär, olnud voodis paljude ilusate naistega ning loonud ja esitanud osa kõigi aegade rock'n'rolli klassikast. Kas uimastid on seda põhjustanud? Ole ettevaatlik - võid stimuleerida oma lastes huvi uimastite vastu.
Üks põhjus esmakordsel uimastitarvitamisel, mida olen kuulnud rohkem kui korra, on see, et sõprade hulgas uimastitarvitamist kritiseerinu tüdib lõpuks, kui talle pidevalt öeldakse: "Aga sa ei tea, mis tunne see on."
Üks selles olukorras uimastitarvitaja rääkis mulle, et oli oma sõprade heroiinitarvitamise suhtes alati kriitiline ja just sellest kommentaarist tüdinud, nii et ta lõpuks ise uimastit pruukis. Selleks valmistudes andsid tema heroiini-tarvitajatest sõbrad oma parima tema takistamiseks. Ta tarvitas uimastit ja oma sõnul ei mõjunud see talle eriti. Ta hämmeldus, et ta sõbrad muutusid kurvaks. Nemad teadsid seda, mida tema veel ei teadnud: tema reaktsioonid olid sellised, et ta jätkab tarvitamist. Neil oli õigus.
Mida võime sellest mõista?

• Kuigi see on esmatähtis, ei heiduta kõiki selgitustöö uimastitarvitamise ohtudest.
• Mõnda inimest tõmbavad need ohud ligi.
• Ühe inimese või põlvkonna poolt tajutud ohud ei pruugi teistele inimestele või põlvkondadele näida samasugused.

Inimesed tarvitavad uimasteid mitmesugustel põhjustel. Uudishimul ja kaaslaste survel võib olla oma osa, eriti nooremate tarvitajate hulgas, kuid enamasti on peamine põhjus uimasti head enesetunnet tekitav mõju. Kui uurida uimastite mõju, kasutatakse sageli sõna 'eufooria'. Sõnaraamat defineerib eufooriat kui 'suurt ülevuse tunnet' (Collins English Dictionary, 1980). Uimastitarvitajad kirjeldavad sageli vahetult pärast uimasti pruukimist tekkivat tugevat mõnutunnet. Üks filmi "Trainspotting" tegelastest võrdles heroiini tarvitamist tuhande orgasmiga!
Speed'i tarvitajad väidavad, et tunnevad end äärmiselt energilise ja enesekindlana, kokaiinitarvitajad on oma sõnul maailma tipus ja ecstasy-tarvitajad ütlevad, et maailm on ilus koht. Need tunded võivad küll olla lühiajalised ja mööduvad, kuid neid ei tohi kunagi uimastitarvitamise põhjuste otsingul ignoreerida. Kui neid tundeid kogevad inimesed, kelle tegelik maailm on tuim ja igav või täis vapustusi ja kurbust, võivad uimastid olla võimsaks põgenemisvahendiks. Kui tarvitajal on välja kujunenud uimastisõltuvus sel määral, et uimasti tarvitamise lõpetamisele järgnevad sellised võõrutusnähud nagu valu, iiveldus ja halb enesetunne, kuid uimasti pruukimine leevendab need sümptomid koheselt, siis on tõmme jätkata tõepoolest võimas.
Uimastitarbimise põhjuseks võib olla terve rida tegureid. Üks tegur, mida mitte-tarvitajatel on väga raske tunnustada, on lühiajalise rahulduse mõiste vastukaaluks pikaajalisele kasule. Kõik - nii uimastite tarvitajad kui ka mittetarvitajad - teavad, et uimastitega saavutatud hea tunne on illusoorne ja lühiajaline, aga kui joove väheneb, on elu samasugune nagu enne uimasti tarvitamist. Ainus vahe on selles, et uimastitarvitaja on rahaliselt kehvemas seisus. Kuigi ta teadvustab seda, on lühiajalise kasu ahvatlus sageli võimsam kui mõtlemine pikema aja terminites sellistele asjadele nagu: mida selle rahaga saaks veel teha, selle saamiseks kaotatud aeg või toime pandud kuritegu. Üks ärrita-vaimatest seikadest, millega mitte-tarvitajad peavad toime tulema, on see, et uimastitarvitaja väärtused ei pruugi olla samasugused kui nende enda omad.
Jällegi võtab filmi "Trainspotting" sissejuhatav monoloog selle asjakohaselt ja lühidalt kokku. Kutsunud meid valima terve rea tänapäevaste pürgimuste ja eesmärkide, sealhulgas karjääri, perekonna ja hea tervise, aga ka banaalsemate esemete nagu CD-mängijate, hambakindlustuse ja kohvrikomplektide seast, lõpetab see siis:
Vali tulevik. Vali elu.
Aga miks ma peaksin tahtma midagi sellist teha?
Ma valisin mitte valida elu. Ma valisin midagi muud.
Ja põhjused? Ei ole põhjuseid.
Kellele on vaja põhjuseid, kui sul on heroiini?
"Trainspotting", 1996

Võib olla tõepoolest frustreeriv seista silmitsi tegelikkusega, et meie väärtused lapsevanematena ei pruugi olla samad kui meie lastel, eriti kui nende praegune valik on uimastid, kuid on hädavajalik tunnistada sellist võimalust. Me ei pea nende uimastitega elustiili valikut aktsepteerima, kuid erinevate väärtuste tunnistamine võib viia suuremale mõistmisele. Ilma selle mõistmiseta oleme kaotanud võimaluse laskuda mõttekasse dialoogi oma lastega, püüdmaks lõpetada nende problemaatilist uimastitarvitamist.

Järgmine osa - Ravivõimalused

Tagasi sisukorda

Muid (koolitus)materjale